Tere, On taas laupäev ja kultuuriga ja harutame jälle seda, kuidas kultuur ajas, kajab. Mina olen Maria-le, Liivak kultuurile omane, luua enda ümber mitu kihti ajalugu, assotsiatsioonivälju ja identiteedi nihkeid sõlmida inimest fiktiivse reaalse vahelisusse. Kuidas müüa setod on Taarka pärimusteatri noortestuudio lavastus, mida mängitakse veel korra seitsmeteistkümnendal oktoobril Tallinnas loo teatris. Saates räägivad Anne Türnpu ja dramaturg Maarja pära ning seto kultuuri nihkest Tallinnas sündinud seto pärit luuletaja ning ajakirjanik Ott heinapuu. Ent kõigepealt veel 14. oktoobrini kestab sõpruse kinos Federico Fellini retrospektiiv. Nõnda tulevad läbi 20. sajandi venekeelsete dublaažide DVD põlvkonna Eestis esimest korda suurel ekraanil näitamisele Federico Fellini mitmed tähtteosed. Programmi on kokku pannud sõpruse programmijuht Tiina Savi ja näitleja Tambet Tuisk ning nemad räägivadki kultuurikajale Fel liinist ja praegu toimuvast retrospektiivis. Mispärast praegu just Federico Fellini filosõpruses tuleb näitamisele? Kas praegu on õige hetk, selleks see kunagi sai niimoodi alguses, et selle aasta veebruaris kuidagi Tiinaga rääkisime ja jõudsime ühe prantsuse režissööri François Trofooni ja korra mõtlesime, et võiks tema retrospektiivi teha ja mina ise tahtsin ta filmi vaadata ja siis täpselt omakasu silmas pidades käisin välja selle mõtte, esimene seda mõtet kuidagi haudusime, jõudsime sinna, et tegelikult, et see oleks nagu liiga nishi. Režissöör. Otsustasime alustada suuremalt ehk kahe Federico Fellini. Hästi palju inimesi on nüüd kui mainides, et selline asi on tulemas, kes nagu käivituvad Berliini peale ja see on nagu väga lahe, et kuidagi ma ise ei osanud nagu arvata, et ma teadsin nagu inimesi, kellede filmid on meeldinud kunstnikuna, kes on saanud sealt nagu mingi tõukejõu, kellel on Fellini maailm meeldinud. Aga et see, see kuidagi niimoodi on käivitanud inimesed, see on nagu väga tore olevat minule lihtsalt otseselt pistis näpulavakunstikooli ja minu kursuse juhendaja Ingo Normet Tallinki filmid, et mina olen ütelda, et mina sain nagu esimese širaka tema käest, tema oli selline mees, kes pani või jätkuvalt on, kes siis pani aluse, eks ole, lavakunstikateedri vägajale, raamatu kuule ja Filmateegile ja siis, kui need esimesed asjad seal olid, siis põhimõttelist lihtsalt toppis pihku taha, mis sa teed, mis sa passid, sind, näe, võta, mine vaata ja mina olen nagu väga õnnelik selle üle, et mina sain sealt esimese kokkupuutePhiliniga ehk siis tegelikult päris hilises eas. Tegelikult Fellini filme niimoodi suurelt ekraanilt ei olegi olnud võimalust vaadata, viimati näidati Vene ajal nõukogude ajal ja siis 10 aastat tagasi oli üks väike retrospektiiv kinomajas seal linastusid filmid venekeelse dublaaži ka, nii et eesti keeles filmilindilt tegelikult võib öelda. Esmakordselt Eestis. See võimalus elus näha ära suurelt ekraanilt need filmid päris filmilindi pealt, et ma lihtsalt tahtsin ise seda võimalust endale pakkuda ja pakkuda siis nagu nendele inimestele, kes on sellest huvitatud. Me näitame neid filme nii nagu Fellini neid mõelnud nüüd näidatakse, eks ole. Kuidas sina, Tambet sattusid üldse siia seda programmi koostama? Ma käin siin kinos väga, väga tihti, sest minu jaoks on see ongi nagu kino, kui ma mõtlen kinole, mida ma mäletan lapsepõlvest ja kui ma mõtlen nagu kinole, kui sellise, siis see, see maja, siin sõprus, see on kino ja mulle meeldivad need filmid, mis siia valitakse, on filme, mis mulle absoluutselt ei meeldi, aga, aga need filmid nagu kõnetavad ja nad ei ole lihtsalt, ja siis Antoniooni retrospektiiv oli see, kus mul oli nagunii hea olla, see oli siis mais 2011 ja ma mäletan seda aega, et mul oli nagu niivõrd hea olla, mulle kuidagi oli vaba aega ja ma käisin kinos, ma vaatasin filme ja mulle jäi kuidagi väga tore olla, siis ma kirjutasin Tiinale vestlesime muudel teemadel, mõtlesin, et mul on selline nagu väga tore, et kuule, võiks veel midagi teha, siis jõudsingi Feliinili ja käisin selle välja ja siis selgus, et sealt tuli ka tagasiside ja leidsime nii palju põhjuseid, miks, miks me peaks seda tegema? Meie kino on väga tänulik Tambeti sugusele sõbrale, selline väline impulss aitas meil lõpuks ta retrospektiivi ka ellu viia. Miks selles programmis just need Federico Fellini filmid on, enamus neid filme, mis me siia valisime, on või kui öelda, et Fellini nagu tähtteosed kaheksa poolladu üldse viida last raada rooma Amar kord, jah. Ja me valisime neid puhtalt ka oma sisetunde järgi, et mis meile nagu meeldinud on pluss siis, mis on nagu filmima ajalooliselt olulisel kohal ja nii see kava sündis. Kindlasti on palju inimesi, kes ütlevad, et miks seda ei ole, eks ole, miks ei ole seda filmi või toda filmi? Me võtsime endale täiesti selle omavoli, kuna me tahtsime neid, mina isiklikult tahtsin filme näha suurelt ekraanilt, ma ei ole kunagi näinud, ma olen näinud neid, eks ole, telekast ja ja DVD pealt oma väikesest telekast ja nii edasi, aga Need on nagu filmid, mis on mõeldud suurele ekraanile. Feliini on nagu selline režissöör, kelle filme lihtsalt peab vaatama kilost ja ma ei ole ühtegi filmi näinud Geost. Ennem kui ma hakkasin seda retrospektiivi korraldama või on sellega olen seotud olnud. Ilmselt neid inimesi, kes tellinit vaatavad, küllap neid on päris palju, aga mis seal Fel liini vajalikus või väärtus praeguses filmi Scenes või kasvõi näiteks teatris geenes? Fellini filmid mõjuvad absoluutselt värskelt ka täna ja tema need kunstiteosed pole ajas oma väärtust kaotanud ja nad on ikkagi jäljendamatud olnud ja see, mida Feliini tõi endaga kaasa filmikunsti, ehk siis kõik see unenäolisus ja aktsiooni ja muinasjutusegamine ja kõik need lendavad kaadrid ja see suurejooneline fantaasia, see on midagi, mida ei ole mitte keegi teine teinud, mitte kunagi. Tõenäoliselt ei tee ka ja seda kogeda suurelt ekraanilt läbi elada Fellini filme, see on täiesti erakordne sündmus. Berliini filmidel on nii palju viidatud, maksin eile huvi pärast vaatama internetist, et millal on nagu Eestis viimati jooksnud Stalini filmid ja nii edasi muidugi tohutul hulgal, kaks aastat, neli aastat tagasi sirbis kuskil ilmunud artikleid hoopis eesti kinost, kus on tõmmatud mingi väike paralleel jälle Berliinini ütleme filmiajaloost ma ei tea suurt midagi, onju, aga et on olnud mingisugune nagu väga tähtis niisugune nagu punkt, mille ümber on nagu mingi hetk nagu keerelnud siiamaani. Ja mul on tunne, et miks nagu tänapäeval vaadata, et ma loodan, et meil nagu kujutlusvõime meil inimestel on jätkuvalt olemas, siis see on üks hea näide nagu inimesest, kelle kujutlusvõime oli nagu niivõrd suur ja mismoodi ta kunstnikuna suutis miksida asju, mis reaalselt Itaalia ühiskonnas ja tema endaga toimusid ja oma oma kujutlust ja need keerata sellisesse kunstilise vormi on üks intervjuu on BBC-le andnud, kus ta räägib sellest, mismoodi arst andis talle Ellessdeed palus võtta ta sellest, mismoodi ta ütleb, et talle absoluutselt ei meeldinud, sellepärast et tema isa ütles, et mis on LSD mõte, et tavainimesel, kellel nagu piirid reaalsuse ja kujutluse vahel on väga suured, siis LSD võtab selle tiigri maha ja see on väga tore. Aga minul kunstnikuna mul ei ole need piire reaalsuse ja kujutluse vahel, et mind, see ei aitanud. See, et mees, kelle kujutlusvõime oli nii suur ja, ja kelle filmi tegemise armastuse ja nii edasi, oli nagunii tohutult suur, sellist kirge, et seal on nagu tore vaadata jätkuvalt vähemalt mulle Näitlejatöösse liini filmides, kuidas suhestuvad? Liinifilmid kaasaegse filmi ka kas Eesti filmiga või mis on rollid ja tegelased ja näitlejad. Kui ma mõtlen, mis, mis reaktsioon mulle tekkis, et me valisime ühe filmitoki Feliinist? Ma olen sündinud valetaja, vaadates erinevaid dokfilme temast, me tahtsime, et oleks üks film, kus oleks nagu aru saada, mida ta ise mõtles, mida mõtlesid teised näitlejad temaga ei oleks näha see natuke seda nii-öelda musta tööd, mida ta tegi, et sealt tuleb nagu väga-väga hästi välja. Ta on näitlejaid, kellele ta absoluutselt ei istunud, sellepärast ta ei andnud nagu ühtegi juhist, noh, andis väga väiksed juhised, seisa siin, tule seal ja, ja siis vanem vend, kes mängis Casanovas, kelle nimi mul ei tule kunagi. Donald Sist. Donald, ta on ikka tõsiselt vihane Feliini peale, et see ei ole nagu absoluutselt see, mis ta mõelnud, kuidas peaks olema töö näitlejaga. Aga seda on kirjeldanud paljudesse samad Donald saab sellesama moodi, et, et küll natuke halvustavalt, aga, aga see oli nagu Fellini moodi. Et kujutate ette, mismoodi on, kui sinul vastas seisab partnerina ilus modell, sina räägid dialoogi, modell räägib ainult, ütleb Uno tuue tres cuatro ja siis kaadrist väljas on all, on Feliini, kes pigistab modelli jalga ja annab nagu võimalik impulsse selleks, mismoodi naine võiks näos väljendada seda ja pärast on kõik üle loetud. Tema profina peab mängima nagu selliste partneritega, et ma arvan, et, et see oli nagu tal oli nagunii palju jõudu ja mis seal näha, mingit nagu hullumeelsust heas mõttes. Et panna see asi toimima selles samas dokfilmis, mis meil on siin ka, et sealt on nagu väga hästi näha tema nagu töökeel sa tegid nagu nii palju asju omapead, seda teadis, mis ta nagu tahtis ja samast oli väga avatud. Mulle tuli meelde see, et Fellini on päris mitu korda öelnud, et ta ei valinud kunagi näitlejaid nende näitlemisoskuse järgi, sest ta ise käis väga-väga harva kinos. Kui siis oma sõbra Antoniooni filme vaatamas, et ta valis näitlejaid või siis väga tihti inimesi tänavalt, puhtalt nende välimuse või füüsilise oleku järgi. Ta kujutas ette, et tema peas need sobivad hästi kokku selle kohaga, kus film toimub, või rekvisiidid. Aga just see, et tal oli mingi muu mingi kujutas, millega ta, millega ta töötas. Et see on nagu väga-väga ilus. Aga ma ei saa sellest küsimusest mööda, et kuidas sa ise kujutad ette sellise režissööriga näitlejana töötada. Nagu ikka, peab olema totaalne usaldus, eks ole. Aga selle töö puhul ma ei ole paljude režissööridega kohtunud, eks ole, siin Eestis on meil õnneks on neid, eks ole, palju ma ei ole kõigiga kohtunud ja ma ei tea, kes kuidas töötab. Aga mida on nagu ausalt kõik režissöörid ka väitnud, et eks see nagu näitleja tundmine Neile on see, et kes, kes tunneb mõnda inimest hästi ja võtab teda oma filmidesse, sest ta tunnetada inimesena ja saab ütelda mingeid Juhtnööre näitlejale. Selles mõttes kardetakse näitlejat. Ehk siis meil puudub seesama baas, meil puudub see keel, eks ole, mille pealt rääkida seoses sellega, ega ma samamoodi pidanud tegema väga palju tööd ise ära mõtlema mingeid asju, mis, mis muidu ma olen näinud nagu välismaa filmides olles ise töötanud, tuleb tegelikult sulle pannakse väga-väga kitsalt, võib-olla üteldakse ära, mida sa saad mängida, et sind saadet nii, siin on nii sinu sees stseen, see on sellega, et meil on nagu vabamad käed ja selles mõttes on ta päris sarnane, et sa pead õppima näitlejanna ise väga paljud küsimused enda jaoks ära vastama ja püstitama enda jaoks väga paljud ülesanded. Et sa ei pea neid ootama või see on, see ei ole nagu mingi mingi etteheide, see lihtsalt on niimoodi see peagi neid ootama ja see on minu arust on väga lahe niimoodi töötada. Mis te, probleem on seal, kui sinu kujutlusvõime või kujutluspilt ja selle lavastaja oma ei lähe ühel hetkel kokku, et siis seal tuleb hakata tegema kompromisse, siis tuleb enda peas väga paljud asjad ümber mängida, aga aga ma arvan, see liini puhul, kus mine siia, tule sinna vaatepilk üles, täpselt niimoodi ta töötaski. Tema peas pilt jooksis, näitleja pidi olema suhteliselt valmis täitma seda pilti. Aga samas on tal rollides on nagu väga-väga häid näitlejaid, siis ta kuidagi, vaat ma ei teagi, kuidas on, et kas paljude neile andis vabadust või Astranni jutust aru saades mitte mitte nagu väga täpselt samamoodi etapis, kas harjuma sellega, et ongi niimoodi, et tule siia, vaata sinna kõnni. Ja see maailm seal liini peas oli, et see, see nagu teostus läbi nende tööde, et kui kaheksas pooles mängib Mazdränni tegelikult Fel lindist ennast on ju täiesti otseselt, siis tundub küll seda vaadates, et, et see oli nagu sedapidi töö olnud, et Feliini rääkis oma elust talle. Vaat ma siis ma olin nii ja siis mul oli see jängi siis naine ja see vaid, et ta on loonud selle kunstiteose, kus tal lükanud Mastrianni sisse andnud talle nagu sellised olukorrad, millega kohtuda ja sealt kuidagi tulekese tüpaaži välja. Selle filmi tegemist oleks tahtnud näha küll. Veel Neljateistkümnenda oktoobrini näitab sõpruse, kino, Fellini filme suurel ekraanil otse filmilindilt ja eestikeelse tõlkega. Sellist võimalust Eestis varem olnud ei olegi. Berliinist kõnelesid Tiina Savi ja Tambet Tuisk. Täpsemat infot programmi kohta võib saada näiteks sõpruse kino kodulehelt www. Punkt. Kino Sõprus punkt ee. Palus pila ja stand-up tragöödia on. Setoteemalise lavastuse, kuidas müüa setod, tegijad selle kohta öelnud. Selles lavastuses mängivad Taarka pärimusteatri noored Kärt Blumm, Eve Ellermäe, Maria Jurtin, Kristiina Keedus, Helena Kesonen, Riin Tammiste. Ning Tallinnas mängitakse seda seitsmeteistkümnendal oktoobril NO teatris, lavastusest ja seto kultuurist räägivad lavastaja Anne Türnpu, dramaturg Maarja nii, et ära ning seto kultuuri nihkest luuletaja ning folklorist ott heinapuu. Kuidas meie setod, lavastuse juhendaja ja lavastaja Anne Türnpu räägi paari sõnaga selle lavastuse. Algusloost ühel sügispäeval helistasid mulle setu pärimusteatri Taarka noored ja palusid mind oma järgneva projekti juhendajaks lavastajaks. Vot ma ei oska nüüd olla poliitiliselt korrektne, et tõenäoliselt peaks asju nimetama kaude ja proovima Rasjadest rääkida, nii et nad ei riivaks kedagi, aga ilmselt peab hea kuulaja leppima sellega, et mul on lihtsalt lapsesuu, niuke terrible on fondi loogikaga nõnda siis nad helistasid mulle, ütlesid, et nad ei taha järgmisel hooajal teha etnograafia, et neil kõrini setu riietes setude mängimisest, nad tahaksid teha midagi, mis on elus ja päris, tahaksid rääkida setu noortega, see oli nagu see lähteülesanne ja siis aasta jooksul me saime kokku kord-paar kuus, siis töötasime neli-viis tundi korraga ja see kujunes nõnda, et ma pakkusin neile välja erinevaid teatri väljendusvahendeid, jätud teatritööriistu, mida me siis katsetasime, mis töötab, mis nende puhul tööle hakkab, loomingulised äratab neid. Ühel hetkel, kui meil oli juba väljakujunenud teatud ports väljendusvahendeid, teatud ports läbi mängitud asju tööriistu, siis ma hakkasin mõtlema, et millest me õieti tahame etendust teha, kuidas see setu noortega kõnelemine peaks välja nägema ja kuna parajasti olidki niisugused juhtumid, et ilmus saie reklaam, tervist, Leiburi nisubatoon, rukki puistega, mille reklaamimisel tarvitati seto kultuuri elemente ja vist telesaates tantsi, tagumik trimmi, kus üks osalistest sai ülesande Viljandi kultuurikolledži lõpetanud tantsujuhiga teha setu tantsust jättu kargusesteks number. Ja seal tundus, et järsku setudele siis et nende kultuuri rep presenteeritakse valesti mitte lähtuvalt nendest mitte lähtuvalt sellest kultuurist, vaid sellest, milline ettekujutus on eestlastel, seto kultuurist ja need on nagu kaks täiesti ise asja ja setude jaoks eriti valusalt erinevad asjad. Ja siis me hakkasimegi mõtlema selle peale, et tõenäoliselt on see teema, millest setud omavahel räägivad, kuidas eesti kultuur tarvitab ära setu kultuuri mingite ütleme siis turaalsuse metsikuse noh, mingisuguse loodusläheduse ja nii edasi nende asjade reklaamimisel. Me hakkasime seda teemat avama, et milliste asjade kaudu või kus mu, kuis moodi see käib. Kuidas setu Sophia kaudu müüakse ja üks esimesi ülesanne oligi meil, mis me endale võtsime, et mõelge välja asi, mida ei saa setudega müüa. Ja siis hakkasid noored välja pakkuma erinevaid teemasid siis selle enesemüümise pealt ja püüdsime nagu kogu aeg mõista, et kui kaugele enesemüügiga saab minna, et midagi endale alles jääks, endale süda pahaks ei läheks, sellepärast et tänapäeva maailmas tõenäoliselt tuleb turustada, tuleb oma kultuuri osata välja pakkuda, tuleb teha etnoturismi ja nii edasi, see kõik on väga vajalik ja omad inimesed peavad sellest elatuma ja selle pealt kasu lõikama, aga missugused paradigmast lähtudes seda saab teha nõnda, et oma kultuur alles jääks, et endale väga paha maitse suus ei oleks, see oli siis see meie lähtepunkt ja kogu see asi kasvas nende noorte oma tüüdide põhjal siis välja, mis nad siis sellel teemal välja pakkusime, töötlesime nende tööde ja siis ühel hetkel ma sain aru, et mul on vaja dramaturgi, kes aitaks mul seda materjali, mis mul hetkel on formeerida, anda sellele mingisugune vorm ja siis ma kutsusin appi Marion jõelt ära ja siis edasi me töötasime koos. Lõppkokkuvõttes oli siis nii, et meil oli, oli meil üks ports erinevaid kas etüüdi või mingisuguseid teemasid, kus meil juba hakkas juba tekst kujunema ja siis nendest teemadest me panime kolme päevaga Setumaal, tegime Obinitsas suguse loomelaagri, panime kolme, tabab kokku etenduse, sellest siis seda nüüd mängitud siin-seal Setumaal, millest mul on hea meel, et on eri valdades mänginud. Setu publikul on võimalus seda oma kodus vaadata ja nüüd on plaanis veel etendada Tartus, Viljandis, Tallinnas, selle töö tulemusena ma sain aru, et ma sõnastasin selle enda jaoks nii, et seto pärimusteater, Taarka noortestuudio, mis seda tööd alustas, on täiskasvanud, et nüüd on nemad suureks saanud. Nüüd nad ei ole enam setud pärimusteatri noortestuudio vaid nemad võiksid teha oma etteteatri. Nii et naised, sest et seal jäi töö käigus meil alles ainult naised ja selle tegemine oli nõnda valus meile enestele või ütleme rohkem seto telesest, nemad teadsid seal nende probleemide üldist retseptsiooni. Et üks inimene näiteks loobuski kaasa mängima, sest ta ütles. Ta ei saa seda oma vanematele teha. Ja meil oli väga palju rääkimist sellest, et ei tea, kuidas seda vastu võetakse. Et siis esietendusel me olime valmis selleks, et need vilistatakse välja, trambitakse maa sisse, öeldakse, et niimoodi seto kultuuriga või setu kultuurist rääkida ei tohi. Ja meil on täiesti valmis välja pildistamiseks, aga juhtus vastupidine, kus nagu üks seto naine ütles, et ta on seda vaikselt omaette kodus mõelnud ja tal on väga hea meel, et ta näeb, et ka teised on sedasama asja mõelnud. Inimesed, kes on seto kultuuri pärast olnud mures, said emotsionaalse kogemuse, et nad ei ole üksi oma mure pärast. Vaat niisugune lavastus. Mille poolest erineb näiteks setode eneseidentiteet eestlaste identiteedist, ma mõtlen näiteks eestlast tundub märksa keerulisem olla, rünnata mindi telerit islami või, või sellise identiteedi võltsinguga, siin on lihtsalt tegemist kahe eri tasandi identiteedi mõistega. Olla eestlane tähendab, et ma elan Eestimaal jah, või, või pigemini, et ma räägin eesti keelt, eks ole, see on keele kaudu identiteet. Et kui me tahaksime leida eesti kultuurist vastava identiteediosise nagu setod, siis me peaksime rääkima hulkidest, Kiidlastest, saarlastest, virukatest ja nii edasi, eks ole, aga ükski nendest kogukondadest võib-olla mulgid on rohkem eneseteadlikud, võib-olla hiidlased võib-olla mõni nendest on nii eneseteadlik, nii tugeva eneseteadvusega, et nad oma kultuuri valesti tarvitamisel tõuseksid tagajalgadele ja teisalt ükski eestlane noh muidugi niukseid väikseid Tegamised ütleme näiteks saarlaste ja hiidlaste puhul nende ö-täht, eks ole, selle pealt võib maleva filmis, eks ole, nalja teha, aga eestlane eriti ei kipu Gide või mõrocate üle nalja tegema, sellepärast et, et viimase kolme põlvkonna jooksul. On olnud nii suuri segunemise, et ükski eestlane pole päris kindel, kust ta ise pärit, et igaks juhuks tai putu nihukest teemat, aga setod on olnud piiripealsed setod natukene võõrad, et natukene metsikud. Et neid ju võib, et nad ei ole ju meie, nad ei ole ju päris meie või mingi niisugune niisugune suhestumine tuleb ja kuni niisuguse absurdini välja, et kui seto inimesed saatsid Leiburile kirja, et kuidas on juhtunud nii, et meie kultuuriga niisuguseid asju teete, et esitate laulu, mis ei ole setu laul. Te kasutate setu riideid, mis ei ole originaalselt setu riided, te panete tantsuliigutused, mida setu tantsudes ei ole siis see vastus oli umbes niisugune, et ega siin ei olegi mingisugust rahva kultuurilist alust, et see kõik on lihtsalt meie stilisti väljamõeldis ja, ja kunstiline looming ja siis tekib väga kummaline tunne, et kogu setu kultuur ongi ühe stilisti peas sündinud looming niisugune vaate, mis on ka päris Mis iseloomustab tegelikult setu kultuuri praegu nii sinu jaoks kui ka ütleme siis selles. Tuiaks, keda haavab selline valesti tõlgendamine setu traditsioone, setu kultuur on praegu üsna hapra seisus vaikses õrnas seisus, ütleme siis nii, mitte sellepärast, et ta kipuks hirmsasti kuumakraid. Igal kultuuril on ju kaksipidine suund üks on enesele suunatud või enesekohane ja teine on siis väljapoole suunatud, eks ole, millest me räägime omavahel ja millest me suudame väljapool, eks ole. Nüüd setu kultuuri on representeerid tavaliselt näiteks Taarka pärimusteatri puhul eestlased, mitte setud ise, eks ole siis see kuvand setust, mis Eestis on levinud, aga see küsimus ei ole ainult setu pärimusteatris, vaide see on, ma arvan, et see on esimese Eesti vabariigiaegne kuvand juba setudest kui metsikutest, kui ütleme kultuuriliselt maha jäänutest, keda on vaja edasi aidata, kellest on vaja eestlased kasvatada kui teistmoodi elavatest, kui rohkem alkoholi tarbivate, niisuguse pildi ja kuvandi loomine setudest, mis dub eesti paradigmast. Niisugust kuvandit setud endale tegelikult lubada ei saa. Ja see ei ole ka õide nende meelest. Jah, neil on alkoholi võitlemisel absoluutselt teine kultuur. Aga see ei tähenda, et nad oleksid maha jäänud kultuurilised või et või, või meil ei oleks kultuuriks. Meil on teistsugune kultuur, meil on, nad on teistsuguse emotsionaalsus, aga nad on teistsuguse meelelaadiga, nad on teistsugused keelega, mis tagab teistsuguse mõtlemise, et nendel on teistsugune kultuur ja eestlasele on seda väga raske alla neelata, et kellelegi, kes ka võib-olla nagu sobiks eestlaste hulka või elab meie maa peal on teistsugune kultuur, täiesti teistsugune kultuur. Kuigi keeleliselt ta nii nii palju erinev nagu isegi ei tundugi. Nüüd see, et, et kui need värgid või paradigmad, kuidas oma kultuuri müüa, on väljastpoolt peale pandud, siis ühel hetkel, kui setud ise kavatsevad ja tahavad ennast hakata tutvustama või oma kultuuri jagama, siis nad juba ei lähtu enese arusaamast, vaid lähtuvalt sellest arusaamast, mis on siis väljaspoolsetel sellest kultuurist ja see, vaat see lõhub minu meelest setu kultuuri ja see paneb ta haprasse seisu. Ehk siis kuidas meie setud ei tähenda, kuidas tomeid ennast, vaid kuidas Eesti müüb seda ja, ja kuidas ka setu on hakanud ennast müüma läbisel eestlase paradigma. Ja see ja kultuurilise identiteedi küsimus, et kuidas saab tänapäeva Ennast pidada setaks, mis alus on, kas on keel, kas on rahvariided, see on täiskomplekt, alfariided, laul, laulda tohib see, kellel on setu rahvariided. Setu rahvariideid ei ole, siis saab laulda, tegelikult ei tohiks. Aga seal on üks stseen just, kus üksetu tüdruk seda ei saagi teha valikut, et, et ta ei saa kanda naise peakatet. Sellepärast, et ta ei ole laulatatud naine. Ta ei saa kanda tüdruku peakatet, sest tal on laps. Ta ei saa palja peaga minna, sest niimodi tehtav Ta ei saa laulda niimoodi. Et ühesõnaga, et ta nagu elab minu praeguses maailmas on abielumehega, neil on laps, aga setu kultuuri jaoks ta ei kvalifitseeru naiseks ei lapseks, ei vanatüdrukuks ja niisugust peakatet vabaabielus olevale emale ei ole. Ei ole ka lapsega tüdruk niisugused probleemid, et kuidas näiteks tänapäeva mingisuguseid ühiskondlikke rolle seto kultuurile üle kanda. Näiteks sellised tavad on kaasaegsest eesti kultuurist ikka juba väga võõrandunud, kaugenenud miks oluline olema? Ka eestlastel ei olegi ja nende kultuurid on see juba väljas. Meil on ikkagi, meil ei ole enam, rituaal oli, meil ei ole laulu, meil ei ole rahvariidepõhine kultuur, vaid meil on ainult rahvust, määrab paradigma, on keeleline ja mul on tunne, et seal üsna harv maailmas, et ühe kultuuri, kui rääkida, siis eestlastest identiteeti pakub paradigma on ainult keeleline, et ainult keelel põhinev meloni kehtestada. Kindlasti on sinuni jõudnud ka retseptsiooni, kuidas mitte seto vaatab seda lavastust? Üks osalistest on Eesti Mul on need, kes on tegelikult ukrainlane ja tema vanemate see, kuidas tema vanemad vaatasid. Et nende jaoks oli see väga valus ja nad hakkasid oma oma paralleele tõmbama. Ukraina rahvas. Ja see on samasugune, see Ukraina on ju tegelikult piiriäärne Ukraina ja samamoodi on ka setud piirid, peaasi et seal võib-olla ütleme niimoodi nagu vene, vene ja ukraina kultuuride suhe on, et seal on üsna palju sarnast setu ja eesti. Ja mida eestlane sellest peaks nägema. Eestlane peaks nägema selles iseennast, sest et järgmine murdepunkt astudes veel ühe sammu väljapoole, on siis eesti kultuur versus Euroopa kultuur, eks ole, et kuidas me seda, kuidas me sellega suhestuma, kuidas me ennast eestlastel on ime, et ma arvan, et see muster, mis seal välja tuleb on nähtav ka eesti kultuuri pinnalt. Ma arvan, et see on vaadatav ka eestlasele, see osa, mis seal seto keeles, et see ei ole, ma arvan, et sellest saavad Eestit väga hästi aru, millest juttu. Räägi paar sõna nendest näitlejatest, kes selles lavastuses osalevad noortestuudio, näitlejad, enamustel neist on siis seto juured, kui nad identifitseerivad ennast Zetodena. Aga nad on tänapäevased inimesed õpivad kõrgkoolis või lõpetanud mingisuguse kõrgkooli ja nende proovide mängimiste käigus, nagu ma ütlesin, et nad on juba täiskasvanud on täiesti väga head näitlejad. Nad on väga head näitlejad ja nad valutavad oma südant oma kultuuri pärast. Ja see Ukraina tüdruk, kes seal kaasa teeb, tuli sellepärast, et ta ütles, et ta tahab selles projektis osaleda, sest et tema sõbrad on seal. Tema valutab samamoodi südant nii ukraina kui seto kultuuri pärast ja tema käest saab küsida tegelikult, et kuidas need kaks asja omavahel kokku paneb, et kas ta tõesti tunneb, et temale kui ukrainlastele lüüakse hingekella kui räägitakse setode eest. See ongi minu meelest see, mis kaudu ka eestlane võiks seda lavastust vaadata, et ei saa kunagi küsida, kellele lüüakse hingekella, millisele rahvale, et igale ühele meist ükskõik kus maailma osas me ei elaks, kui lüüakse hingekella, kui üks skulptuur hakkab kaduma, hävima, nii on ohus. Kuidas selle lavastada? Remääratlus võiks olla puhtast hoolest ja südamevalust. Zhanri määrav taotlus on täiesti teema, selle üle võib hakata mõtisklema. See võib-olla on. Natuke läheb, tähendab komedysse füüsilist süsteerin, sketšipõimik puhtast murest kantud. Ott heinapuu on natuke seto verd luuletaja, ajakirjanik ja folklorist. Küsisin temalt, milles seisneb seto kultuurinihe Eesti kontekstis. See on see asi, et ühelt poolt setud just nagu oleks eestlasena teist iiliti, just nagu ei oleks ka, et ühest küljest on eesti kultuuris tükk aega tehtud sellist nägu, et setu kultuur Kihnu kultuur on justkui kõige arhailisem, kõige vanem ja kõige ehtsam, mida eesti kultuurile on pakkuda traditsioonilise kultuuri mõttes ja samas on seda pilti ehitatud niimoodi setu kultuuri-ist väljastpoolt. Et seda näitavad teadlased ja ilmselt noh, kogu see sammutnegi sisult sotsialistliku ja tahtusliku rahvakultuuri ehitamisega Nõukogude Liidu ajal, aga siis nüüd tänapäeval on setud hakanud ka ise oma kultuuri aktiivselt edendama tegutseb sinna institutsioon nagu seto kongress, mis on kuulutanud setud eraldi rahvaks ja setu keelt eraldi keeleks ja siis üldse on setud viimase ütleme siis 20 aasta jooksul laiemalt võtnud oma kultuuri edendamise arendamise väga aktiivselt isendi kätte. Psy on viimases, ei saa vastu, olete ühesõnaga nüüd on toimunud selline emantsipeerumise ja taassünd, mis tekitab teatavat sellist hõõrumist nende vanapäraste suhtumistega, mille järgi setud on siin just nagu eestlased, aga mõndapidi venestunud ja räägivad sellist eesti keele murret ja selline lähenemine lihtsalt ei luba setudele piisavalt iseolemist ja kirjutab meile üht-teist ette. Ongi see, et kas siis nüüd müüakse Tallinnast setusid sellise eksootilise asjana, mida Värska sanatooriumi ukse taga võib näha või siis setud nagu. Üks asi, mille poolest nad eristuvad, on see, et nad muretsevad endale näiteks setu rahvariided, et noh, mis on nende enda paikkondliku päritoluga seotud ja kannavad neid esinduslikel puhkudel ja siis noh, et tõenäoliselt tunnevad nad, eksju mingeid nagu setu rahvalaule nad, vot selliseid asju tõenäolisemalt, mis on võib-olla mujal kas kaduma läinud või kadumas. Ma tunnen, et see lavastus võib olla ajendatud ka sellest Et noh, nüüd on eksju samuti kuus Euroopa liit ja kuhu sa temalt projektijuhtimise kultuur, mis on otsapidi setomaale jõudnud, aga millega nad ei leidnud, et seda oma ühisosa, et ühesõnaga kuidas lepitada seda vanemat kultuuri jagu kogu sedasamast külaühiskonda selle Euroopa Liidu projektirahade ja mõtlemisega, et ma usun, et see lavastus võib võib-olla nagu mingisugune üks samm sellel teel, kuidas ületada seevastuorganitega asja vahel, et ühesõnaga, et arendada setu kultuuri nüüd selles uues Euroopa liidus ja eladagi nüüd selles heas uues ilmas, milles me kõik peame nüüd elama ja jätkata selle juures setudena võtmata üle, eks ju eesti kultuur ja selle kõiki suhtumisi. Ja see ongi see niisugune piiripealne elu, et kahe ilma veere peal, nagu ütleb, ütleb ka nende setu hümne. Noh, see on selline põhimõtteline vastuolu, mis isenesest veab setu kultuuri edasi. Sest noh, nad saavad aru paremini kas või nohud murtidest, kes on jõudnud Eurovisiooni lauluvõistlusega võrdlemisi kõrgele kohale ja teisest küljest on nad sees kogu selles Euroopa vähemusrahvaste kaardi peal ja seda üha üha enam ja kolmandast küljest ma nad oluline osa Eesti kultuurist suure hulga eestlaste jaoks, et kes toetava sel kombel kommunisti identiteeti eripära. Lavastuse dramaturg Marion Jethro, milles seisnes dramaturgi töö selle lavastuse juures? Selle lavastuse dramaturgi line töö ei seisnenud tekstide kokkupanemises vaid pigem lavastuse narratiivi ülesehituses kuna tekstid olid enamusjaolt proovide käigus ja improvisatsiooni käigus näitlejate enda välja töötatud, suhteliselt paika loksunud, et dramaturg, antud juhul pidi neid ainult kohandama või lihvima kuid siin puhul ei olnud tegemist selles mõttes, et puhta teksti kirjutamisega sega dramaturgi töö oli siin siis põhiliselt lõpujärgus hoopis narratiivi kokkupanek ja see nagu meisterdamine. See on lugu sellest, kuidas ühe kultuuri sees võib endal nii tajumusliku kultuuriline juhe sedavõrd kokku joosta, et peaaegu ei jäägi lõpuks muud võimalust kui kõik puhtaks pesta, ära kustutada. Ja sellise ksenofoobia pealt, mis kultuuri ees on valitsenud, lastagi kellelgi võõral tulla ja lihtsalt kogu see pind puhtaks tantsida. Ja alles siis saab tekkida midagi uut selle asemele. Et sellise narratiivi me ehitasime üles siis praegu seda nende probleemide põhjal, mis sealt välja tulid. Kellele sina soovitaksid seda lavastust kindlasti vaatama minna sellel vanusegrupil loodetavasti teinud kellelegi liiga ütleme, 18 kuni 28, kes ei ole väga Eestis ringi reisinud ja pigem on näiteks oma kultuuriliste huvide või lihtsalt reisidega alati võtnud suuna välismaale ning kes on alati arvanud, et noh, jah, see seto on seal, aga tegelikult asjast midagi ei tea. Et mis võib selles mõttes päris palju üllatada, et kindlasti see sihtgrupp tegelikult nii-öelda põlve otsast öelda oleks see, et ütleme, et kogu sama sihtgrupp, kes tahab lihtsalt no teatrisse, kui keegi oskaks ära defineerida, siis valiidaksele seda müümisega sinna otsa. Lavastusest, kuidas meie setod rääkisid Anne Türnpu ott, heinapuu ja paari, nii et ära. Seda lavastust saab näha veel seitsmeteistkümnendal oktoobril Tallinnas, no teatris. Tänasesse saatesse on jäänud veel mõned päeva märkmed ja natuke muusikat. Aitäh kuulamast. Saate tegid Maria Lee Liivak ja Vivika Ludvig ja oma päevikut loeb tantsija ning koreograaf Kaja Kann. Kohtumiseni uuest nädalas. Panen kell seitse läheb uni ära. Vana inimene juba joon kohvi, Teeenneli suitsu. Ilm on jälle sombune, panen kileriided selga, kummikud jalga ja lähen seenele. Hea, et on kolmapäev, pole linnakaid, metsas on palju kukeseeni, aga veidi vähem suppi, loba ohver. See on nende soomekeelne nimetus, ma ei tea, kuidas eesti keeles oleks kodus, võta ennast uuesti kokku ja jätkan eile pooleli jäänud põllukaevamist. See töö on raske, tahaks juurikad välja saada ja need pagana kivid. Igal aastal tuleb neid maa seest juurde ja juurde. Kivitasin tee peale, meil on siin eratee, mida pean ise hooldama, CD jälle neelab neid kive. Aastaringselt tassine tassin aga igal kevadel, kui märg sõidavad külalised oma autodega vaod sisse. Otsin maja etenduse asjad välja, roheline ja valge, tunke villased sokid, valge ekraaniriie laud, millest me maja ehitame, kruvid, naelad, laastud laastatest tuleb katus, laastu on vaja ühele majale 120. Helsingis on aga kaks etendust, mis tähendab kaks maja siis 240 laastu. Hakkaski sadama toas, teen tule alla ja puhastan seened. Ühed panen kuivama, teised praen võiga. Viin vaibad välja ja tõmban toad tolmuimejaga üle lapiga, pesen kah. Õhtul kuulan televiisorit, elekter, elekter, elekter. Uurisin natuke oma arveid ja lepingut ning kirjutasin kirja Eesti energiale. Poole tunni pärast helistab tädi väga lahkesti, seletab alati, kui Eesti Energial mind vaja on, oskavad nad olla heatahtlikud. Sõlmisingi lepingu ei vali kõige odavamat elektrit. Ostan hoopis kallimat rohelist energiat. Nagu me kõik maksan, lisaks ka taastuvenergia tasu. No nüüd on aastaks südametunnistus puhas, ise olen õnnelik tekkinud Hazardi üle. Neljapäeval ärkan ja viin purgid keldrisse, pagan, vesi on põrandal, tahab üle kalossi tulla. No mis teha, olin ahne ja lasin keldri liiga sügavale kaevata. Nüüd siis nii. Kohv on hea, suits samuti, söögiks saab musta juure ja porrusupp korjaga viimased piparmündilehed ära konsoki. Väljas hakkas jälle sadama, teen tule alla, et piparmünt vaikselt kuivama hakkaks. Pesen kampsunid. Need kaks, mis eelmisel nädalal valmis said üks emale, teine endale. Mul neid kampsuneid juba liiga palju oleks hea, kui keegi tahaks endale mõnda kingituseks. Punane värv annab natuke veele tuuni pole hullu, teisele värvilise külge ei hakka. Kasutan nõudepesukausse. Mees ei lubanud mulle muuks otstarbeks kasutada kui nõudepesuks. Teda ei ole õnneks pea kunagi siin, nii et teen selliselt, nagu heaks arvan. Reede, hommikupooliku olen toas, panen kummuti jalgade alla, vildid, et parem lohistada oleks. Koristan hiirekaka ja sätin riided uuesti kappi. Ilusatesse virnadesse. Väljas lõikan tikri põõsastest mõned oksad välja, puhastan kiviktaimla umbrohust. Loodan, et sel aastal viimast korda muru mainida. Jalutan oma metsatukka läbi ja saan aru, et puitkütmiseks oleks võtta veel küll ja küll. Õhtul helistab õde, et ta tuleks külla. Tahtsin sauna v panen ahju küdema ja kartulid keema. Salati jaoks toon kasvuhoones tomateid ja kuurist sibulaid. Õhtu möödub arstide streigist rääkides. Õde on kuidagi kaitsval positsioonil. Hirmul inimene muidugi jõuab jutt kaitse süstideni nagu alati. Tema seletab mulle süsteemi väga lihtsalt ära. On oluline otsustada, kas on tähtis üks konkreetne inimene või 100. Mina tahaks, et üks oleks tähtis, tema arvab, et 100. Aga kas ma jaksan ja oskan muretseda, kui neid üksikuid inimesi on? 100 või 1000? Mõtlen mina. Öösel saunas olles on nii valge, kõik on näha, puud-põõsad, nahkhiired, linnakad mainivad pagantsulan tänavavalgustust täitsa tasuta võtta. On jah, olen ma õnnelik. Terve laupäeva mängime Mahjongi hommikul leppisime kokku, et toas enam suitsu ei tee. Minu hirmsast suitsetamisest on kõigil kurgut karedad. Nemad käivad poes, mina pesen nõud, ilm on ilus. Tagasi tulles teeb õde ettepaneku keeta teed mille peale tema mees lööb käega otsaette ja kirub, et unustas tee osta. No kes see siis teed poest ostab? Mäng kestab kuus tundi, jõudsime vaid poole peale, see oli mõnus, leidsin uued inimesed, kellega mängida. Mängu keskel hakkab õde nutma, et me teda kiusame. Pisarad jooksevad mööda põski alla. Ta nii tahtis seda pambu seitset, aga juba teist korda järjest ei saanud. Naerame ennast ribadeks, õde naerab hiljem ka. Mulle meeldivad elus inimesed. Pühapäeval pakin asju, on vaja olla loogiline ja ratsionaalne. Pean kaasa võtma Berliini mineku asjad, kus on mardilavastust, ohtumi. Lisaks kostüümidega köisnöörid, karabinid, silingid ja seeklit. Enne linna minekut kruvinud trelliga veel uksel takisti ära. Olime lollid kui kunagisele, panime seal väänanud hinged kõveraks. Tallinnas lippan vanemate juurest läbi, seal on ka mõõde käimas. Isa muudkui pahandab, et mida te mängite kogu aeg oma lastega meie omal ajal ei mänginud, ei ole vaja mängida. Õde on rahulik ja ütleb, et aitab nüüd küll vahetaks teemat. Isa jääb mõtlikuks, natuke vait ja siis plahvatab. Ja need massilised kepikõndijad, mida nad kõnnivad kogu aeg mingu tehku midagi mõistlikku, kaevaku maad või midagi, mida nad kõnnivad siin kogu aeg. Ei tea, kust see küll tuli. Õhtul käin EKKM-ist läbi, vaatan uue usundi tammeööesitlust. Mulle see meeldib. Esmaspäeval lähen juhaga tööle, tema hakkab tegema hääleetendust Kanuti saalis ja mina Maikega uuringut. Need kaks asja nii erinevad, kui publik tahaks rahu ja loovust ja inspiratsiooni peaks vaatama juhasia. Aga kui probleemi ja arusaamatust, siis tulgu kevadel meie uurimuse esitlusele. Õhtul vaatan Von Krahli teatri nibude etendust. Nii sisutut, hõllandumist pole ma varem näinud, on kohutavalt häbi. Teisipäeval loen kriitikat, miks küll kriitikud kiidavad jalakat? No ei olnud tehniliselt täpne. Tantsija pidi märkamatult lavale tulema, aga ma ju nägin teda hiilimas. Kas Ivo on kunagi vaadanud video pealt varju, millega ta võitleb? Suvaline busserdamine ja teesklus. Vihkan pinna pealsust. Kolmapäeval viin auto remonti, kohtume niisuga. Tema ütleb, et töötab valel alal, et on käsitööline, et kohe, kui ta käed üles tõstab, enam raha ei jookse. Imelik, mis selles halba on? Mulle tundub, et see on kuidagi õiglane. Siis kirjutan Rasmusele kirja ja palun pileteid. Reedeks saab. Juha kurjustab eesti teatripiletite süsteemi üle. Neil seal Soomes on profipiletit, mida saab küsida lihtsalt ja ametlikult. Meie peame nihverdama tutvuste kaudu, et kuidagi veidi odavamalt pileteid nuruda. Ma ei suuda osta nädalas viite täispinnaga piletit. No ega ma nii hirmsasti ei tahagi kõiki neid etendusi näha. Aga tundub, et pean, et see on minu töö oleks kursis, mida meil siin tehakse. Õhtul vaatame Hussari seenelkäiku. No see kõne, mis oli poliitiku suhu kirjutatud, oli hirmuäratavalt hea. Soovin, et minu linna nädal juba lõpeks hakkan sellest mullist väsima. Tahaks oma kätega miskit kasulikku teha.