Kõigepealt siis täpsustage need terminid, mis on sekt ja mis on konfessioon. Ma võib-olla algaksin siis kõigepealt sõnast ja mõistest sekt. Sekt ise on olnud 16.-st kuni 18. sajandini kasutusel mitte katoliiklaste kohta. Hiljem pärast reformatsiooni, kui juba Lääne-Euroopas sai kirikuid palju rohkem siis hakati seda kasutama ka laiemalt ja seda hakati kasutama kõiki uute liikumiste kohta. Ja tänapäeval on võib-olla häda selles, et sõna või nimisekt see pigem omab sellise nega tiivse. Maikuu võiks öelda, et see on justkui sõimunimi ja kõlbab iga mittemeeldiva liikumise kohta tarvitada. Aga, ja siinkohal ma võib-olla siiski tänase vestluse jaoks pakuksin välja, et me ütleme, et sekt on siis usuline liikumine millel pole välja kujunenud veel oma teoloogiat oma bürokraatiaaparaati, kui nii tohib haldussüsteemi nimetada millel pole välja kujunenud oma kindlaid traditsioone. Konfessioon, see on paslik sõna juba sellise kiriku või usuliikumise kohta, kellel või millel on välja kujunenud oma teoloogia, kellel on välja kujunenud oma traditsioon, sisemine korraldus. Ja tavaliselt on ka see periood, mil üks mingi grupp või sekt siis kujuneb konvessiooniks ikkagi mingi aja pikkune nähtus, selleks on vaja ajadistantsi. Ja on ju ka tänapäeval tegelikult mitmed väga tunnustatud kirikud ju alanud. Õige omapäraselt ja minevikus on küllap ka neil selliseid asju, mida enam meelde ei tuleta. Ja aeg on lihtsalt omad muutused teinud, uued inimpõlved on täiendanud ja seetõttu on siis omandatud hoopis teine vorm, mis võis olla algselt. Kui palju sekt üldse praegu tegutseb? Seda nüüd on jälle raske öelda, kas on tegu sektiga. Aga näiteks kui üldse me nimetame, ütleme, usuliikumine ilma kindlalt klassifitseerimata. Praegusel hetkel öeldakse, et viimastel aastatel on tekkinud läänes juurde 300 liikumist ja veel varasemaga, kui neid oli 1300 ja arvestada seda, et neid tekib igal aastal siiski kümneid ja kümneid juurde siis arv on päris suur, nii et ma ei söandaks sky siin kohe seda välja öelda, sest mistahes teatmeteos on juba võrdlemisi vananenud, kui ma selle võtame. Neid tekib juurde ja neid samas ka kaob. Neid tekkemehhanism oletegi te oma diplomitöös uurinud ja nagu ma aru saan, jätkatega magistrandina selle teema uurimist, et miks siis inimene peab valima sellise äärmusliku tee. Kas tohib öelda, et need inimesed on teatud mõttes fanaatikud? Tohib küll teatud juhtudel seda täiesti kindlalt öelda, aga siin oleks jälle paslik paika panna see, et mis on vahe lihtsalt aktiivsel inimesel või aktiivsel usklikud ja fanaatikud. Selline fanatism või üle entusiasm on võimalik. Esimesel juhul siis kui unustatakse ära inimlikud piirid. Meil on ju käitumises sellised täiesti loomulikud pidurid. Ja inimene ei tohi ka unustada seda mistahes asja tegemisel. Et ta on ekslik ja kui me nüüd läheneme religioosselt pinnalt, kui me ütleme seda, et inimene on näiteks kristlane siis ta peab ju teadma seda, et kristlasena taga on surelik, ta on põrm ja ta on ka ekslik. Ja midagi valesti teha on reaalne. Ja kui nüüd unustatakse see, et me oleme ekslikud, kui me hakkame nõudma väga entusiastlikult mingite tõdede elluviimist, kui me ei arvesta tegeliku reaalsusega. Ja kui me ei arvesta ka sellega, et just nimelt see eksimine on meie puhul võimalik siis tuleb juba selline väga suur avatus sellele, et meid võib nimetada mingisuguseks Matikuks ja fanaatiku puhul just selle esimese variandi puhul võib-olla ka selline asi, et fanaatik võib olla väga õigetel usu alustel, algselt aga mitte mõistlik. Nende usu aluste rakendamine viib fanatismi. Me võime öelda, et see on ka seotud siis ebakohase tõetunnetusega, et me ei tea, kuna õiges kohas teha või kui räägime sonaatiku puhul. Fanaatik enam ei tea, kuna on sobilik ühte või teist asja. Teine fanatismi tekke võimalus on selline, et inimene saab seotud selliste usuvormidega ja usuobjektidega, mis ei, ei oma usualuse kaalukust. No toome näite, ütleme, kui inimene tunneb, et palavik on pisikene tõusnud. Ta ei võta tabletti, sest ta ütleb, et tema õigeusk peab teda aitama. Järgmine kord ta ei pöördu, võib olla arsti poole. Võib-olla see asi saab veel mingi äärmuslik oma vormi. Ja need, mis sünnib, sünnib see, et küsimus ei ole enam selline, et Me ütleksime justkui meie isa palves, öeldakse, et sinu tahtmine sündigu, võid hakkab hoopistükkis usu aluseks, mitte ei ole enam jumal, vaid on see usuelu, mingi praktika, mingi praktiline sündmus. Usk on tõeline avat, kui ilma tablettideta hakkama saab ja nii edasi ja edasi ja läheb järjest kangemaks. See näide tähendab, on toimunud usualustelt pöördumine. Ja tegelikult sageli just mingisuguse uue usuliikumise tekke aluseks saabki sellise tavatu praktika rakendumine. Selle juurde võib ka lisada, et teoloogia või ka siis kristlaste usuteadus peab vahet tegema, kas inimene tegeleb tõeliste jumalike asjadega või ta tegelikult tegeleb millegi ebajumalikuga, millegi taolisega, mis ei ole tegeliku usu sisu, omab. Omate te mingit ülevaadet, palju sekte on püüdnud siin Eestis kanda kinnitada. Eesti puhul tuleb ka nüüd öelda, et tõepoolest mõned, kes siia tuleb, tuleb nimetada sektideks, kuid osad tulijatest võivad ju olla ka mingisuguse konfessiooni või kiriku misjonärid, sellised konfessioonid, mis võib-olla juba sajandeid kusagil mujal maailmas tegutsenud. Tahes-tahtmata on meie peal mingi väikegi tähelepanu just eriti on seega endistes idabloki maades. Sest palju siis kusagil kaugemal informatsiooni meist on ja, ja nii võivat nii sektide kui ka mitmesuguste kirikute konfessioonide pilgud pöörduda. Meie peale ja siis võivad nad tulla ja sellepärast taas sellele raske vastata, et paljud siis neist need sektid on. Muidugi võiks siin mingid arvud nimetada. Ma julgeks isegi väita, et neid on kümmekond juba kindlasti, kellel on, kes on siin, kellel on võib-olla juba mingid oma tööd rajatud. Aga samas ma tahaksin ikkagi vahet teha veel korra välja, öeldes, et on ka ju ka kirikuid, kes mujal võib olla väga tugev ja alles esmakordselt tulevad siiamaale. Sest maailmas ju meie tavaarusaamale võime arvata, kuna me oleme ikkagi luterliku traditsiooniga maha arvata seda sama on ka mujal, aga me teame, et ka luteri kirik on ju tugev vaid Skandinaavias, Põhja-Euroopas ja muidugi meil. Sest mujal maa maailma mastaapides ei on ta ikkagi ju küllalt väike liikumine on temast palju suuremaid ja katoliku kirikule kristlaste hulgas justkui öeldakse kristlikule suurele kirikule kes ületab ju kõiki ülejäänud mitmekordselt nagu vastu ei saa, nii et maailm on mitmekesine. Kas kõikidele tulijatele on olnud omane selline agressiivne lähenemine inimestele? Ei, kõikidel ei ole päris alatise agressiivne olnud või see agressiivsus on varjatud. Praegu on ju väga hea tulla näiteks humanitaarabiga. Hetkel ei ole see muidugi jällegi enam nii hea võimalus, kuid mõni aasta tagasi tasus ju tõepoolest tulla mõne suure autokoormaga mõnda linna mõnda kohta. Ja saali leidmine, kus alustada oma tööga oli ju üpris lihtne. See võis ka toimuda organisatsioonide kaudu. Ja eks me peame ka arvestama seda, et nii mõnigi liikumine algab oma tööd hoopis omakapitali paigutamisest mingisse maasse. Niiet. Minu arusaama järgi ei ole selle järgi eriti just vaatamist, kuid vahetevahel võib-olla ka firma taga mingi konkreetne liikumine, mingi konkreetne ideoloogia. Ja no miks mitte, tal võib olla soodsa, kas laenu või tehingu puhul ta leiab alati need, kes on huvitatud võib-olla eelkõige algul, majanduslikult, aga pärast on ka seotud juba tihedamalt, nii et võib ka imbuda teistmoodi, siis alati ei pea olema agressiivne. Aga kas on põhjust olla siis natukene ärevuses, et et võib sattuda mõne sellise grupi küüsi, kuigi teisest küljest öelda, et kui jumal on üks, siis tee jumala nii. Selle ma valin ise. See ei ole alati noh, nagu öeldakse, inimese vabadus, mida ta teeb, kuidas ta valib, ja tõepoolest meil on vabadused, aga vabadus ei ole see anarhia. Ja kui jumal on üks, me ei saa. Meie võime ju seda siin öelda, et jumal on üks teiega siin omavahel kokku leppida ja küllap me nahka kristlaskond ikkagi tunneb omavahel sõltumata konfessioonist tunneb seda, et jumal on üks, aga tulijad ei pruugi ju seda mitte tunnistada. Ja tavaliselt on ka just see häda, et on kindel väide, et meie tunnetus on parem, kui teil siiani on olnud. Ja tihtipeale ka usuliikumised või ka usuliikumised ju pretendeerivad ainuõigsusele. Kui liituda nendega, siis on õndsus ja igavikuline tuleviku väljavaade tagatud. Ja kui eliit siis on ka vastavad repressioonid, mis nemad muidugi teavad ja mis siis nagu nende jumal teeb. Nii et üldiselt nendega kokkupuutes on tavaliselt see, et ega ruumi teistele ei jää. Ja lisan juurde, et kui ikkagi Eesti kristlaskond on ühinenud kirikute nõukogusse kui ta teeb omavahel koostööd, muidugi kõigil on olemas, nagu öeldakse, oma majapidamine aga siiski koostööd tehakse, tehakse sõbralikult vennalikult kõrvuti siis puutudes kokkunud mingite taoliste uute liikumistega või sissektidega. Nagu ma ütlesin, endale jälle vahet, võib-olla ka suur konfessioon tegelikult siis seal on ikkagi midagi muud. Üldiselt ei olda leplikud. Võib veel lisada seda, et on küll selliseid liikumisi, kes alguses deklareerivad endiste kirikutega sellist sõbralikku suhet või taolist või aga kui nad on juba kohal siis tuleb välja, et nad võib-olla kasutavad sarnast terminoloogiat, kuid mõtlevad selle terminoloogia on hoopis midagi muud. Naatilise usugruppi iseloomustamiseks on ka nüüd see, et see tavatu käitumine on ju vaid üks nende tunnusjoontest. Ja, ja kuigi me võime kogu sellist gruppi usuelu, kuid tavatust vaadata siis ikkagi võib-olla tooks kõigepealt siis välja hoopistükkis sellises siseelu ühes sellises grupis kui sellise suure tavatuse. Ja esimene asi, mis on nüüd ühes usugrupis, eksisteerib see, et, et on kontroll oma liikmete üle, sisekontrollgrupi liige peab alluma üldlevinud vaadetele. Toimub ka selline omaette masinavärk, selleks võib inimest siis hõivata aktiivsesse tegevusse, et oleks niisugust vähem üksioleku võimalust luua tihedama päevakava. No seda võib seostada siis kõike andumusega ja väita, et see on vaimulikuks edasijõudmiseks tarvilik. Nii et me võime, nagu öeldakse, võiks korraldada laagri ja siis seal kõik, mis seal toimub, kui see väga tiheda päevakavaga on siis see selle järgi lähebki. Me võime ka meelde tuletada, kas või kommunistlikust Hiinast, kus on kunagi siis kasutatud selliseid asju ja meetodeid või me võime üleüldse kasutada kasvõi näitena seda, et näiteks mistahes sellise Vägivallarežiimi puhul briti mõtlejate suhtes ju ka on see, et püütakse inimene tihedalt tegutsema panna, et ei jääks enese selliseks sisekaemuseks üleüldse enam aega. Teine asi, millega siis saavutatakse, siis taunim suhtumine kriitilisse mõtlemisse, tähendab ei tohi milleski kahelda, mida ikkagi on suured eeskujud õpetanud? See on õige, ei tohi selles kahtlust olla. Kasutatakse ka isolatsiooni ümbritsevast maailmast. See tähendab nüüd seda, et noh, näiteks, et me oleme pühade osadus, et pahad asjad väljast sissepoole ei tungiks, me ei loe lehte. Me paneme raadio kinni. Kõrvaldame televiisori majast. Üldiselt elame nii omaette. Selline isolatsioon ka ausalt öeldes väga hästi tagab sellist gruppisidest kontrolli. Isikupära mahasurumine aitab ka tagada kontrolli. Sellepärast et see ei lase ju tekkida paljudel küsimustel. Me teame ju inimesi, kes alati küsivad, miks see, miks sa nende isikupära, aga kui see nüüd neid ära võtta, siis enam seda kontrolli ei ohusta. Ka kontroll ka selline nagu inimtegevuse erinevatele valdkondadele aitab siis sellise välise elu ka grupi sisesega siduda. Võib ju oma töö ja elu puhul küsida jõuga grupi käest, mida teha, kas ma töötan töökohal kas ma ostan või ei osta autot ja nii edasi ja see muide ka töötab. Teine selline fanaatilise grupi tunnusjoon on siis ka liidrid, kesksus. Et grupi tegevust suunab siis üks valgustatud juht, üks, kes teab tõde või on suisa jumalast eriliselt valgustatud. Ja kui tal ka võib-olla ei ole selliseid erilise jooni, siis talle need omistatakse, aga enamasti on ikkagi grupi liider mingis mõttes võimekas inimene ta peab erinema keskmisest ja temast tihtipeale kujundatakse siis ideaalkuju. Ja seda ideaalkuju püütakse matkida, ei räägita temast halvast küljest, alati ei pruugi grupis üks liider olla. Võib olla liidrite grupp mingisugune, nagu öeldakse, juhtivkoosseis. Ja need võivad ka koos eksisteerida, võib-olla ka grupi liider. Aga temal on selline juhtivkoosseis või naa tema sellised alluvad, kes korraldavad seda neid asju selles grupis, võib-olla isegi selle grupi liidri austamist. Kolmas asi, mis on Hanaatilise usugrupi puhul, on see aktsentueeritud, õpetus tähendab siis kaldega õpetus. Näiteks kui nüüd see fanaatiline usugrupp on kristlikust traditsioonist siis ta võib võtta mingisuguse tavalise kristliku termini kristliku tõekspidamise ja selle tõsta kõikide ülejäänute üle. Aga me teame seda, kõik asjad on tavaliselt komplektsed, ehk tuleb võtta asju mitme nurga pealt või arvestades paljusid nüansse. Ja kui nüüd tõstetakse ainult üks asi esine, siis jõudab, ei tea kuhu välja. Ja niimoodi tekib ka selline asi, et kui kristluses näiteks rääkida usufanatismist või Vanaatilisest usugrupist või äärmusgrupist siis on väga tuntav see, et piibli ja kirikliku traditsiooni kõrval asuvad veel mitmed teised traditsioonid, ilmuma tused, nägemused. Fanaatiline usugrupp võib ju olla ka mõnes tavalises kirikus või, või konfessioonist, kes meil ka praegu tegutseb näiteks kogudusesiseselt moodustub mingisugune mingisugune hulk inimesi ja kes hakkavad siis praktiseerima väga omapäraseid asju ja tavaliselt on ka lugu selles, et see tõmbenumber, millega sinna minnakse, on ikkagi see, et seal sünnib midagi erilist, sealhulgas prohvetikuulutusi või erilist andumust või midagi taolist näha. Ja see on ka samas reklaamiks sellele liikumisele mingi asja rõhutamine. No näiteks see. Palvetades tervist saadud, no selge see, kuid kui see panna nüüd õpetuse põhiasjaks, et õigeusk ongi selline, kui inimene on terve, siis on see juba aktsentööritud õpetus või see, et korraliku usueluga inimene võib jõuda majanduslikult järjele. No see võib olla ka selline normaalne kaasnähtus on ju, eksisteerib kogu aeg. Aga kui see panna nüüd põhiasjaks, et see on õigeusu tunnus, siis on jube raske on veel järgmine tunnus on kõrgenenud osadus. See on siis see, et Fonaatilises usugrupis on väga oluline grupi liikmele, et ta oleks teistega seotud, peab olema selline sügav ühtsustunne ja nii on see eriline kokkukuuluvustunne väga oluline. Ja selleks siis korraldatakse selliseid rituaale A Le, mis kinnistavad seda kokkukuuluvust. Nendes rituaalides võib jagada oma tundeid või kogemusi. No sellised asjad tavaliselt on juba ka poolkinnised, info ei lähe ju välja ja seal võib siis inimene ennast enda sellist nagu välja tuua ka need asjad, mis on temas muidu väga sügaval. Aga samas see seostab ka grupiga ju, sest kui inimene on ikkagi endast rääkinud palju asju, kasvõi oma salatundeid või soove, see ju ühendab teda grupiga. Seetõttu on tal ju raske grupist eemalduda. Tunnus, mis kõige rohkem alati silma paistab ja ka korda ülejäänutele inimeste läheb, on see tavatu käitumine. Ja see tavatu käitumine on enamasti aktsentueeritud või kaldega õpetuse taga. Märg. Ja see tavatu käitumine on asjaosalistele ise põhjendatud ja mõtestatud, aga kõrvalseisjale võib näida asi imelikuna või haiglasena. No kui me oleme nüüd fanaatilised usugrupis näiteks seal võib asi areneda ekstaatiliste nähtusteni ja tihtipeale see nii ongi. Ja siis on need ekstaatiliselt rääkimised, võib-olla hüppamised, võib-olla isegi kohati sellised orjumised. No lähkremised ja täpselt. Ja tavainimene nüüd vaatab, et kus ma olen sattunud, kus ma olen sattunud, kuid selle gruppi kuuluv inimene näeb selles pigem nüüd mingit erilist, Kasi jumala lähedust või pühadusega täitumist. Ja nüüd üks väga oluline faktor ka sellel grupil on illu soorse vaenlase kuju, loo tähendab peab olema vaenlane, kelle vastu võidelda. Ja seega grupi siseselt on see defineeritud, et kes vaenla näol vaenlane võib olla konkreetne isik. Aga see võib olla mingi liikumine, idee või arusaam. Usufanatismi puhul tuleb siiski öelda seda, et sageli on see mingi vaimne või keegi vaimne. Kuidas need täpsem oleks öelda, vaenlane? Noh, see võib näiteks saatan olla. Nii et me võime alustada. Kui me kuuluksime näiteks sellisesse gruppi, siis ilmtingimata algaks meie koosviibimine kõigepealt saatana kõrvaldamisega antud ruumist see tähendab seda siis saatan tuleb mingisuguste eriliste meetoditega välja ajada ja kui need on vaenlane, saatan, siis on selline lugu, et toimub käitumises väga omapärane elu lähenemine. Kõik kas ebaõnnestumised või takistused hakkavad minema saatana kaela. Meenub üks sündmus, näiteks. Inimesel läheb ühel hetkel ei avane auto pagasniku lukk. No tavamõtlemine on meil ju selline, et noh, vaja on siis kuidagi nüüd ta lahti muukida ja, ja vaadata, et kas seal on midagi, kas mõne vedruga või millegi muuga katki. Aga selline usufanaatik võib sõidelda hoopis saatanat rikke vaimu seal pagasniku lukus. Kui te neid Kanaatilise grupi tunnuseid välja tõite, siis mul tekkisid millegipärast paralleelid sotsiaalpsühholoogiast tuntud demagoogiavõtetega. Nii et mõneti langevad need kokku kasvõi seesama viimanegi ühise vaenlase leidmine. See teatavasti ühendab. Jah, ja me peame ikkagi ütlema, et ka fanaatiline usugrupp on ikkagi sotsiaalne nähtus. Ja kohati ikkagi kehtivad samamoodi ka sellised nagu ühiskonna psühholoogia ja arengureeglid. Ja nüüd ka Ma võib-olla lisaksin veel viimase tunnuse, mis sellist Fonaatilist gruppi iseloomustab, et on tavalised pingelised suhted väljaspoolsetega tähendab inimestega, kes asuvad väljaspool või siis ühiskonnaga kipuvad suhted pingestama. Kuna see grupi omapärane õpetuse käitumine viivad ikkagi eraldatuseni. Ja siis võib tekkida selline aed. Ja nüüd on selline lugu, et kui näiteks tavatut elu praktikat rakendatakse, ühiskond reageerib, meil on vaba ühiskond ja meil ühiskond ei sekku ju ka üldiselt mitte ühtegi liikumisse enne kui liikumine otseselt ei riku seadusi. Tähendab, kui ütleme niimoodi, et kui nüüd ei toimu seal mingisugust vägevat maksudest kõrvalehoidmist, mingid rahafääre, võib-olla religioosset tapmist või mine tea, mis igasugu ma ei, muidugi see viimane ei puuduta üldiselt kristlikke liikumisega, selliseid asju võib tulla, et mõnes uusliikumises, mis võib ka kunagi meie poole liikuda sellised või noh, midagi seadusevastast sellisel juhul ainult rikku sekkub riik. Aga esimesed sekkujad üldiselt on ju sugulased ja lähedased inimestel, näiteks kui nüüd on laps on või nooruk on perekonnast liitunud mingi usugrupiga ühel päeval jätta oma õppimise pooleli. Ütleb, et tema on saanud erilise kutse või hakkab tegema väga avatuid asju peres. Noh, esimene asi on ju tõusevad, tõstavad kisa lapsevanemad. Ja sealt jõuab see muidugi ka ajaleheveergu, võib-olla räägitakse sellest korraga, aga selle murega tavaliselt on ikkagi üksi need inimesed, keda see otseselt puudutab, tähendab, nende usufanaatikute lähedased. Sest ega fanaatlikul endal ei ole viga midagi, temal on seal grupis küllalt hea, sest muidu ta seal ei oleks. Ja need on selline. Võib-olla selles eraldatuses ümbrusena, ümbrusega on siis see, et D-grupp ju on ka huvitatud teatud astmeni Nende liikmete värbamisest. Lõpmata hulk ei ole ju võimalik, sest siis hajuvad grupistukt struktuurid ja tekib ka gruppisi, selline sisene võimuvõitlus mingil moel, sest grupis on ju igal inimesel ka positsiooni, aga Vanaatilises usuelugrupis. Aga siiski, et see, mis on või, või siis propaganda või kuidas seda nüüd nimetada? See ju tahes-tahtmata eraldab ülejäänutest, sest ülejäänud ju vastandatakse endale, neid on ju vaja pöörata, et nad tuleksid meie juurde. Ja sellised perekondadega on see täpselt samamoodi, sest tavaliselt on ikkagi huvitatud oma perekonnaliikmed, kõige lähedasemad hakkaksid sama õpetust toetama. Aga kui nemad ei tule, siis tahes-tahtmata teeb ju perekonnas või kodus probleemid. Ja kui see on ka hõivatus, millest me rääkisime enne, et võib-olla üks selline kontrollija kontrolli inimese üle, Saka hõivatusega teha palju üritusi temaga, kui ta enam kodus oma kohuseid ei täida, tahes-tahtmata. Nii et selliseid tunnuseid muidugi võiks veel mõned olla, aga ma arvan, et need on sellised põhilisemad, mis välja paistavad. Kas te võiksite tuua mõne näite äärmuslikus usugrupist kask lähiminevikust või kaugemast minevikust? Ma tooksin kaugemast minevikust seal nii palju meeldivam ja see ei puuduta enam kedagi isiklikult. Ja ma meenutaksin siit ühte nähtust, mis on kunagi olnud Lõuna-Eestis on siis asunud Palupera kandis sajand ja meie sajandi alguses ja eks seal oli juba üht-teist nagu eellugu ka eelmise sajandi lõpus. Ja lugu ise oli selline, et ühe talu peremees oli saanud puudutatud mingist tollel ajal levinud segasest vaimu liikumisest. See oli selline olideks staatilised tunnused. Ja tema lõi oma talu juurde asundus KUS praktiseeriti usulist kommunismi, et kujutage siis ette, et Eestimaal on ka kommunismi ammu ennem proovitud kommuunat. Kui see töörahvas ja seda 18. aastal teha proovis sealt teiselt poolt ja kaugelt ja seal talus siis või selle mõju oli siis taoline, et paljud inimesed, et noh, nende liikmete arv muidugi vaheldus kord oli natuke rohkem, aga neid oli ikkagi mitukümmend, päris oli niimoodi, et päris müüdi omad majapidamised maha, võeti raha kaasa ja mindi sellesse usulisse kummuuni. Oli ka muidugi sellised, kellel just päris oma vara kaasa võtta polnud. Aga noh, midagi oli ikkagi kõikidel ja see pandi kõik siis sinna ühisesse katlasse, kui nii võib nimetada. Ja ja sellega koos see talu sellesse talusse nagu kogunes omajagu kapitali ja selle kapitali ka seal rahaga siis tugevdati, laiendati seda ta talu tublisti ja olid väga pikad tööpäevad, tehti väga suure hoolega tööd, aga see raha üldiselt läks talu peremehe kätt. Kuna tema oli peremees ja ühtlasi ka selle kommuuni juht, jaga vaimulik autoriteet, siis tema nagu otsustas ja grupi liider siis prohveteeris aeg-ajalt seda tegevust on muidugi väga sagedased, olid seal igasugu mitmesugused palveüritused ja koosolekud ja elati seal koos. Aga lisaks sellele liidrile käis ka üks prohvet. See oli üks Visnapuu-nimeline mees ja tema oli kusagilt teiselt poolt piiri tagant tähendab vene piiri tagant tulnud. Ja see oli ka üks selline omapärane inimene, tema oli 40 päeva ja ööd paastunud omandanud erilise vaimu sellega. Ja ta seal Palupera kandis levitas seda ja leidis ka selle kommuuni üles ja seal ta leidis sellist head vastutulelikkust ja teda võeti kahel käel vastu. Selle kommuuni rahvaga oli siis niimoodi, et igapäevane elu oli ka välismaailmast üldiselt sule Nad elasid seal kinniselt, suhtlust väljaspoolt praktiliselt ei olnud, suhtlust ei olnud isegi oma sugulastega, kes mujal elasid ja pere ja kuna seal oli ka tuldud päris perekondade kaupa, seal oli ka lapsi kaasa võetud, nii et elasid nagu kõrvuti mitmed pered. Aga abielu inimesi püüti lahus hoida, tähendab prohvet oli nägemuses ikkagi ära näinud, et ega seal hääd ei ole nendest abielusuhetest ja see oli nüüd suured aunimise alla langenud. Ja nüüd oli, et nendel asunikel oli endal ka küllalt vilets toit ja riietus seal nad olid küllalt tagasihoidlikud, riietud ju tagasihoidlikult, kuna usk ja prohvet ei lubanud ennast ehtida. Ka söömisega oli ka niimoodi, et see oli ju selline tagasihoidlik, mis seal maal oli, aga prohvetlus pikapeale hakkas igapäevaelu käitumist määrama. Ja kuna nüüd oli selline lugu, et mistahes sugudevaheline käitumine oli saanud negatiivse ja tauniva seisukoha, siis kandus üle ka loomariigile ja piima joomine sai keelatud, sellepärast et lehm ei hakka ju lüpsma, kui ei ole vasikas sündinud, aga enne seda on veel vaja midagi. Liha söömine täpselt samamoodi, kuna liha on kõik tekkinud teatavalt samamoodi. Kanamunad läksid sinna ja kunagi hiljem juhtus niimoodi, et mõned naise jüngrid olid küsinud prohveti käest, et kuidas siis hiilguga on prohvet panud otse vastanud, aga ta oli ütlenud, et ekstoiks sigija loomule. Sellest muidugi tulenes ka see tänav silk ei kõlvanud süüa ja proovi sa siis elada ainult tangu Leemest, kartulist ja, ja võib-olla Oavstia paljust taolisest. See suri loomulikku surma, see. No liikumine läks edasi, liikumine läks ikkagi edasi, see talu tegelikult sai jõukaks, töödu tehti palju ja kõik need asjad, mis siiski talu tootis, müüdi. Ja seal tekkisid siiski sisemised konfliktid ja see liikumine lagunes. Kuna inimesed olid paljud ja ümberkaudsetest kogudustes ise liikmed, tollel ajal olid ju kõik inimesed, kiriku liikmed ikkagi selle sajandi algul siis see lõppes, kuid kõige raskem lugu oli see, et see tõi kaasa väga sellise negatiivse suhtumise ültse usus nende inimeste lähedastega poolt ja võib-olla paljud neist endist hakkasid väga eit vastavalt suhtuma selles äärmus nähtuses. Ja eks seal oli ju palju, eks staatilisi elamusi olnud, seal oli palju sellist prohvetikuulutust olnud ja kõike muud. Nii et see kaugendas ja oli tegelikult vaid häbiplekk sellele esiteks selle maa kohale, teiseks nendele inimestele, kes mingil moel olid. Aga see on nüüdseks teistes ajalootagune sündmus, kui kaua see kommuunilt saasta pidas? No ta ikka mõned aastat pidas. Küsimus ongi selles, et raske on ju formuleerida seda algust ja lõppu sellistel et see on ikkagi natuke veniv, aga ta mõned aastad pidas ja nüüd juba Eesti vabariigi ajaks seda enam ei olnud, see oli nagu tsaariaegne nähtus. Ja see on nüüd üks näide aja tagant, et võib tekkida nüüd ütleme, keegi inimene kas erilise huviga, nagu oli selle talu peremees, võib-olla eriliste võimetega ja ta võib leida siis nüüd sellise prohvet, nagu öeldakse, et üks finantseerib ja teine nagu korraldab ja järelkäijad võib ka leida. Üsna lähiminevikus mõned aastad tagasi tuli Eestisse muuni missi on mida teie, Andres jõgar nimetate kristlikuks kultuseks. Kes olid need muunid ja mis on Neil tavatut. Ei tea, kas nad olid äkki nad on ka praegu ja küll ikka mõni, ehk on ka praegu Eestis olemas, kuid kõigepealt see mõiste kristlik kultus seal taoline usuliikumine, kus on võib-olla vaid mõned üksikud tunnused kristlusest. Nii et muunide liikumises on ka tegelikult kristlusest vaid mõned nagu öeldakse, märksõnad või, või mõisted, kuid kristlikku sisu seal ei ole enam midagi. Ja eelnevalt me rääkisime, kuidas annab missioniga alustada. Muunide sisseimbumine toimus ka sellisel moel, et ühes linnas oli ühel päeval ühe ühel õppeasutusel ja mõnedel tema õppeasutuse mõnedel töötajatel võimalus teha ühte ihaldatud välisriiki välisreis ma ei tea täpselt, kas seal üleüldse tuli midagi maksta. Aga see oli praktiliselt ilma eest. See sündis nüüd mõned aastad tagasi, kui meil piirid lahti läksid ja, ja paljude pilgud lääne poole pöördusid. Ja reis toimus. Ja hiljem oli ka veel sarnaseid asju. Ma mäletan, oli reisipakkumisi Musta mere rannikul sealsetesse kuurorti basse. See oli veel ajal, kui seal ei olnud sõda. Ja huvitav ja silmapaistev oli just see, et hind oli tohutult odav. Ja küll seal huvilisi leidus, ma ei tea, kas need reisid nüüd toimusid. Aga eelmise reisiga, mis toimus seoses, oli siis taoline asi, et ühel päeval mõne aja pärast olid tuli välja, kes oli reisifinantseerija olnud. Muidugi. Olid ju kohe moraalset, ega nemad ei öelnud, kes nad on ja moraalne kohustus on ju alati sellele, et kui oled ise külas käinud, eks sa siis pead vastu võtma. Ma arvan, et ega nad palju vastuvõtmist ei nõudnud. Nad ootasid lihtsalt abisaali hankimisel, mida nad said tõlgi hankimisel, mida nad ka said. Ja siis nad hakkasid oma tõde kuulutama, jah, täpselt nii see oli. Ja ma mäletan, et see oli ka küllalt omapärane. Võib-olla eestlase pilgule see seal polnud ka mitte. Puudušõuelemente esimene osa oli jaapani mõõgavõitlus. See on siis sellepärast, et moonid pärinevad Põhja-Koreast ja see liikumine Jah, see on ikkagi muun ise, on Põhja-Koreas praeguses Põhja-Koreas sündinud siis 1920. aastal ja eks need valdav osa muuni kirikust on ka siis kas korealased või ka jaapanlased. Nii et me võime öelda, et see on tegemist idakunstiga. Ma välja nägi, see, see oli kõige esimene nende misjoni üritus, külastasin seda isiklikult. Ja esimene osa oligi selline, et ilmus kiimonos mees lavale, suur mõõk käes ja seletas pikalt-laialt, et Jaapanis on võõra mõõgavõitluskunst teatut aega pik. Siis ta tõstis siis ta algul nagu võttis mediteerimise asendi, nagu idas on kombeks, pärast mõneajalist mediteerimist tõusis, tegi ühe liigutuse mõõgaga. Meriteeris pisut tuli järgmine liigutus, mediteeris veel tuli ka, kolmas liigutas ja ütles, et need on siis need mõned võt, et ma saan aru, sinul oli taovistlik taust, see on siis selline asi, et kui sa midagi DVD küll vähe, aga tee maksimaalselt, aga muidugi, eestlased oli see omaette huvitav vaadata. Natuke naljakas sky. Aga asi ise oli nüüd selles mõttes, et järgmine osa koosnes muuni eluloo tutvustamisest. Ja siis kolmas osa koosnes siis ühe misjonäri isiklikust tutvusest muuniga, tähendab, on kohtunud. Ja kuna need asjad siiski, ega rahvahulk väga kaasa ei läinud, no kirjandust ikkagi jagati ja küllap keegi ikka luges ja, ja aga sellist need massid massina kaasa ei tõmmanud ja ta taandus ja ma ei ole nüüd pärast seda selles linnas sellest enam kuulnud. Ma arvan, et küll ta kuskil olemas olla, aga põhiasi millega nad need erinevad on see, et muun ise väidab, et tema on messias. Ja nüüd eellugu sellele, tema oli kuueteistaastane, kui ta väidetavasti oli saanud nägemuse Jeesusest, kes tegi talle ülesandeks äpardunud Jeesuse missioon maa peal lõpuni viia. Muunil, kuigi ta elas Koreas, oli nooruses olnud neli pühilaste ja presbiteriaanlastega kokkupuuteid, nii et tal mingid kristlikud eelteadmised olid olemas. Ja ta oli üliõpilane Jaapanis ja vangistati seal valitsusvastase tegevuse eest. Aga 1945 ta vabanes ja ta pöördus koreasse. Ja pärast seda, kui Korea, jaapanlaste Alt, noh, ütleme siis vabastati Nõukogude tankidega jaapani vallutajad tõrjuti välja teise sõbra abiga, siis sattus kommunistlikul perioodil muun taas vanglasse 48 kuni 50 ja peale vanglat avalt hakkas siis oma jumalikku printsiipi kuulutama ja ta nimetab siis seda Unifikatsiooni kirikut üks ehk siis maailma Krist Luze unifitseerimine, püha vaimu assotsiatsioon. Ja kirik kasvas siis põhiliselt alguses üliõpilastest ja noorsoost. Alguses oli seal ka tõenäoliselt midagi kahtlast, sellepärast et oli raskusi seadusega väideti, et on olnud seksuaalriitusi mis naisliikmete vastu olla toimetatud, aga seda muidugi tõenäoliselt see liikumine on muutunud ja see on, nagu öeldakse. Nende info, kes on muunide vastu, nagu öeldakse, kirjutanud muunid ise väidavad siis seda, et 1960 muul abiellus hakkia Hanniga. Ja see samm siis nende õpetuse järgi lõi täiusliku abielupaari tõelised vanemad isa ema ja kes taastavad siis selle kosmose jumala esialgse ideekava. See abielu vastandub siis Aadama ja Eeva patusele abieluliidule. Sealt see kõik luhta läkski muunide järgi. Ta hakkas vastika luhta minema juba veidi varem veidi varem, selles mõttes, et muuni nägemus juba sellest, et kristus kukkus läbi sellega, et Kristus oleks pidanud maa peal loom võtma täiusliku naise looma, täiuslikum perekonna, mis oleks siis vastand olnud Aadama perele ja kuna ta risti löödi, siis ta kukkus läbi, et ta võis toimetada vaid küll lunastuse poole, kuid tal jäi uue loomine pooleli. Aga nüüd see lunastus, küsimus ka kaob, nagu ära sellest ei tegeleta. Nii et kui nüüd muun, muunid räägivad kristlase või noh, meie taustast, siis võib võhikule jääda tunne, et nad on nüüd ühed kristlased. Ja muud nüüd väidab, et ta on ja muuni järgijad väidavad, et muundamise messias. Oma patusid saavad inimesed kompenseerida siis hüvitamise protsessi läbi tehes meeleparanduse tegusid. Seetõttu on need niimoodi, kui inimene muunide hulka nüüd tahab astuda, siis algab kõigepealt on ettevalmistuse periood, mil nad teevad heategevuslikku tööd ja praktiseerivad ranget tsölibaadi ehk siis abi elutust. Me võime võrrelda seda hüvitamist põhimõtteliselt päästmisega tegude alusel. Tähendab, et oma tegudega saab ennast päästa. Ümoonid kasutavad piibli nimesid, näiteks kasutatakse Aadama ja Eeva nime, nime ja teisi piiblitegelasi, kuid kõigel on antud hoopis teine tähendus. Ja muidugi kristlasele kõige rängem on kuulda või lugeda kasvõi see, et muunan kuskilt võtnud. Sellise seisukohad Eva ühendus saatanaga on põhjustanud, et siis kaini sündimise. Seetõttu oli Eeva nakatunud patu ja kui Eeva nüüd tahtis seda heaks teha ja kui siis sündis paabel Eeva ja Aadama ühenduses, siis oli juba nakatatud ka Aadam ja Aabelist rääkimata jäänud. Inimkond oli nakatunud pärispatuga. Nii et sellised väga omapärased vaated on siis muunil, mis on muidugi täiesti vastuvõetamatud mis tahes mõistusega inimesele, kes natukenegi piiblit on vaadanud, lugenud. Ja selle patuahela katkestab siis nüüd muu nisa sama püha perekonnaga. Jah, selle katkestab muunama püha perekonnaga ja inimesed, kes nüüd ühinevad muuni õpetusega, kes võtavad tema õpetuse vastu ja saavad muunilt õnnistuse. Need inimesed moodustavad siis selle koguduse ja selle uue uue ühenduse või noh, ütleme need uued inimesed tuleb välja tuua seda, et muunid palvetavad, muunibyldjas ja palved on adresseeritud muunile. Ja Neil nente eksisteerib näiteks selline element, me võime öelda, et kolmainsus, kuid nende kolmainsus on ikkagi jumal, muun ja muuni abikaasa. Kujutage nüüd ette, et nad küll on sarnaseid elemente, aga noh, tähendus on hoopis midagi muud. Ja näiteks abielu kehtib muunide hulgas vaid siis, kui muuni ise on seda õnnistanud ja varem sõlmitud abielu ei kehti. Abikaasade eraldatakse selleks ajaks, kuni nad nüüd on need oma aastad jälle häädegusid teinud ja siis moon võib nad uuesti tagasi õnnistada. Ka näiteks kõige suurem selline abiellu õnnistamine oli 1988 aastal, kui muun Koreas-le viis läbi siis massi laulatuse, kus ta korraga 6516 paari laulatas ja väidetakse, et osad paarid polnud enne eriti tuttavadki olnud. No see on nüüd kontrollimata andmed. Ma ei tea seda tõesti. Ja niimoodi on, et lapsi ei tohi varem siis saada ka 35 aastaselt ja lapsed, kes siis sünnivad nüüd ühest muuni järel käia käijate paari abielust on siis täiuslikud. Neid eraldatakse vanematest mõne aja järel ja kasvatatakse ühiselt koos teiste koguduse lastega. Eestis ju oli ka mõne aasta eest ja see situatsioon, justkui meil oli laulev revolutsioon olnud, kui räägiti palju perekonnast. Ja sellel ajahetkel ju, ega siis muunid ei räägi ju, algul oma erineb, sest ei rääkinud ja näiteks kui ikkagi need liikumised, kes tulid ja rääkisid perekonnast nende peale vaadati ju hoopis teise pilguga. No praegu on ju situatsioon teine ja nüüd ei ole see enam võib-olla nii akuutne. Aga. See on siiski selline küllalt hoiatav fakt, et ikkagi meil peab mõtlema ka, võib-olla peaks vahel ka riigi tasemel mõtisklema selle üle, kust üks või teine selline sõbralik pakkumine tuleb ja kelle küljes küljes on see käsi mis või kes pakub seda abi. Ja see tasuks ikkagi väga vaadata, sellepärast et selline avatus tuleb ju, avaneb alles pärast. Ega keegi algul ei räägi ju selles, milles ta erineb või milles ta omapärane, vaid ta räägib ikkagi sellest, millega ta sarnaneb. Ja väga kerge on sattuda sõltuvusse. Jah, neid faktoreid, millest sõltuvusse võib sattuda, on tõesti õige mitmeid ja nagu me ka vist oleme siin juba korra öelnud, et see võib olla majanduslik, see võib olla teenega sõltuvus. See võib olla lihtsalt huvi ja igasugu kuultused, liikumised mitte ei ole kristliku traditsiooni ja tagapõhjaga, alati tulevad hoopis teistest usunditest. Ei tea ju ka nende puhul alati esmapilgul võib olla tagapõhja, kuid siiski inimesed ja samas ka võib-olla organisatsioonid peaksid ikkagi mõtisklema ja kuulame natuke, pindan sondeerima, enne kui kellegiga tegemist tehakse.