Kell on saanud pool 10, algab maailmapildi saade. Stuudios on Terje Soots. Me oleme maailmapildisaadetes ikka kõnelenud aeg-ajalt sümbolitest erinevates kultuurides. Me oleme rääkinud ringist. Me oleme rääkinud ristist. Täna tuleb juttu labürindist. Labürint on keeruline sümbol, mida kohtame peaaegu kõigis maailma kultuurides. Seda nii erinevatel ajastutel kui ka erinevais paigus. Vana-Egiptuses, Vana-Hiinas, Vana-Kreekas, Indias, Siberis, sumatral, isegi Eestis. Silmapaistvalt palju laborinte on Läänemere rannikualal Soomes ja Rootsis. Neid on seal lausa sadu. Laborinte on väga erineva kujuga alates Peruus olevatest esiajaloolistest kolme ringilistest laborientidest kuni ruudu kujulisteni tänapäeva indiaanlastel Edela-USA-s. Laialt tuntud on ka kristliku traditsiooniga seotud põranda Laburindid keskaegsetes kirikutes ja katedraal ides. Labürindi kujunditekke algus ulatub rohkem kui kolme ja poole 1000 aasta taha kuid labürindi algkodu ei ole ikka veel teada. Mingi teostamise viis on olnud mitmesuguseid lihtne sümbol, mis kraabitud kivi pinda, punutud vitstest korvi küljele, maalitud kividele ehitatud kui hoone lõigatud elavasse, muru mättasse või rajatud kividest maapinnale. Labürint võib-olla ka tants. Aga see kõik on vaid väike loetelu võimalikest. Ajaloos on näha, et labürint kui sümbol on aeg-ajalt esile tõusnud, siis jälle kadunud. Tekib küsimus, mil viisil selline täpne ja keeruline sümbol püsis muutumatult nii kaua ja levis üle niisuguse laialdase ala. Üks võtmetegur võib olla see, et laborindi üles tähendamise meetod on menetlus, mida võib korduvalt kasutada. Niinimetatud klassikalist labürinti on üsna lihtne joonistada. Kõigepealt tuleb teha alusvorm, tõmmata võrdsete haaradega rist ja nii tekkinud kujuteldava nelja ruudu välimistesse nurkadesse teha täpp. Järgmisena tõmmata risti ülemisest tipust kaarjoon parempoolse täpini üleval siis kaarjoon ülemisest vasakpoolsest täpist risti parempoolse haara tippu ja nii edasi ja nii edasi. Tulemuseks on vasakpoolse sissepääsuga kolme käigurajaga labürint. Parempoolse sissekäiguga labürindi saame aga siis, kui tõmbame kõik aarjooned eelneva, ka vastupidises suunas. Laborandid on inimkätega tehtud pühapaigad, väidavad ajaloolased. Kuid leidub ka looduslikke pühasid paiku näiteks kaljud Austraalias, Vutši, Jaama, vulkaani mägi, Jaapanis isegi Kaali meteoriidikraater Eestis. Nii ühtesid kui teisi peeti maagilisteks jõu keskmeteks, mis on oma erilise vormiga loonud oletatava ainulaadse õhkkonna nende kasutajatele et saada ühendust üleloomulike jõududega ette ennustada, ravida, suhelda kõrgemaga. Paljud pühamud olid ehitatud taevakehade liikumist arvestades. Nende avaused olid suunatud mõne olulise astronoomilise sündmuse poole. Selleks võis olla näiteks päikese ja kuu tõusu või loojangu punkt horisondil suvise või talvise pööripäeva ajal. Rootsi vanimat kivilabürindi on suunatud suuga suvise pööripäeva päikeseloojangu poole. Gooti katedraal ides on Laburientide sissepääsud uste või päikesetõusu punkti suunas erilisel pühaku päeval, mille järgi katedraal nimetatud on. Sellest seisukohast vaadates võib märgata sarnasusi näiteks suurtest kivi rahnadest rajatud Tõun Heinzi päikesekellal Inglismaal, maiade püramiidide Lõuna-Ameerikas, kreeklastel ning vanadel egiptlastele suurel püramiidil. Need kõik on loodud vastavuses taevakehade liikumiskorrapärasusega. Arvati, et selline suunalisus annab paigale maksimaalse teovõime. Muudab ehitised pühaks ning seal toimuvate ministeeriumide koostisosaks. On vist tähelepanu väärne seegi, et kultusehitiste konstrueerimisel kasutati niinimetatud püha geomeetriat. Näiteks igaringile sarnanev struktuur. Ka labürint peidab endas ringi ümbermõõdu suhet diameetriga, mis on p ehk 3,14 üks viis üheksa ja nii edasi. Viimane kuulub irratsionaalsete üle mõistuslike numbrite hulka ja ei lahenda mitte kunagi. Läheb lõpmatusse. Keskaja kristlased võtsid pühas ruumis kasutusele uued usuliste tunnete võimendamise vahendid. Nad arendasid klaasmaalikunsti kirikute värvilised vitraažid klasid ainult teatava sagedusega valgust kiriku sisse ning sellise erilise vibratsiooni abil suurendati teadlikult pühapaiga hingelist aktiivsust. Muudes kultuurides on sellise tulemuse saavutamiseks kasutatud korduvaid tantse, trummipõrinat ja psühhodeelilisi uimasteid. Ülesereitavate abivahendite kasutamine usutalitusel on hästi teada kogu maailmas. Püha ruum oli koht, kus inimestel oli kõige hõlpsam ühendusse astuda kõigekõrgemaga. Kui jumal või jumalanna soovis suhelda inimestega, siis võis toimuda ükskõik kus ja millal. Kui aga inimene tahtis kõnelda temaga majast abi. See oli põhjus, miks usuti, et pühapaik on maailma kõiksuse, kõigi tasandite ka ühenduses. Selline pühapaik on ka labürint. Labürinti on ette kujutatud kui maaema keha jumalikku neitsilikkuse keskpunkti mille keskmesse jõudmiseks tuleb teha müstiline rännak tema üsasse seal omamoodi tagasiminek sünnieelsesse seisundisse. Labürinti on sageli peetud naiselikkuse sümboliks ja selle rajal kõndinud mehed. Keerd käigustiku lõpus annad laskunud sümboolselt allmaailma suure ema valdustesse. Labürinti valvas aga keskmes selle valitseja isane. Nii oli Kreeta labürint müütilise inimese keha ja härja peaga inimsööja koletise minut auruse kodu kes valvas keskmes sümboolset sissepääsu teispoolsusse. Rituaalne rännak sinna ja tagasi näib ka Kreetal sümboliseerivad elu lõputu ringlemise ehk surematuse ideed. Seda mõtet on kajastatud ka erinevat tüüpi labori intidega kreeda metall rahadel on suvivilju täis, pool istub naeratav naine, lill juustes. Oletatav jumalanna, preestritar. Möönoslanna ülakeha on paljas, tema pika Undrokut katab rikkalikult tikitud soomusmuster. Paremas käes hoiab ta kolmevartega mooni nuppu, mis talle äsja andnud Picasso langedega seelikus tütarlaps. Juurde astuvad veel kaks tütarlast, käes lilled, liiliad, Elupiinid. Pildi keskel seisab jumaluse läheduse selgesti äratuntava sümbolina tugeva varre küljes kaksikkirves. Ülal on kujutatud päikest ja kuud, mida ülejäänud pildi väljast eraldavad lainelised jooned. Väga raske on seda sümboolset pilti, mis on tegelikult kultusest seenkilpi kanda jumalanna kihlasõrmusel geenest selgitada. Kõige raskem on sümboolne kaksikkirves. Sellekohast materjali on kogutud ja korrastatud. Ja oletatavasti viib see kaari alaste kuningate või Väike-Aasia ilma jumaluste tähise juurde. See näitab, et Kreetal on olnud võimas jumalanna kultus. Juba enne väljakaevamise Kreetal tundsid keeleuurijad ära lüüdjakeelse sõna kaksikkirve kohta laagris kaarja, sõjajumala labra hinda nimes ja sõnas labürint, mis tähistas Kreekale kindides kuningas miinuse paleed Kõnastuses. Vastavalt sellele on labürindi tähendus kaksikirve maja. 10 aastat hiljem kaevatigi gnossoses tõepoolest välja kaksikirve saalid Konossasega lee. Keeleteadlased ja arheoloogid on jõudnud üksmeelsele äratundmisele et see on labrändi ebajumala sümbol kaksikkirves, kes Kreetal oli sõnnipeaga ja kandis ilmselt sõnast labrus, kirves tuletatud nime labrüntas. Kuni moonutatult sai tema asupaiga nimeks laborintas. Kui püüda labürindi tähendust psühholoogiliselt tõlgendada siis kujutab ilmselt labürint pürgimist keskmesse ja on võrreldav India usundis kasutatava kindlate reeglite järgi joonistatud mediteerimis pildiga mandalaga. Muinasskandinaavia saagades seostati labürinti selle all asuva koopaga kui maaema elupaigaga ettekujutusega inimese sünnist alguse saava müstilise teekonnaga surmani ja sealt tagasitulekuga uuestisündimise teel. Kristlus võttis üle labürindi ürgomase sisu ning lõi selle pinnal patuste võrdkujulise usu talituslike palverännaku traditsiooni. Pühale Maale Jeruusalemma. Ristitud läksid ja tulid palvetades kiriku põrandalabürindi kaudu sageli veel põlvi ligi. Selline rännak ei olnud kerge. Näiteks prantsuse Saartre katedraali labürindi läbimõõt on ainult 12 meetrit, teekonna pikkusega 200 meetrit. Aga üldiselt lääne inimene lõpetas kirjeldatud laborintide ehitamise juba renessansiajastu alguses. Hiljem eriti baroki ja rokokoo ajal, muutusid algselt selge plaani alusel ehitatud labürindi tüübid eriliste eksitavate ja kulgu katkestavate teede rägastik. Eks Nende esialgne mõte ununes ja nimetatud ajastu kõrged hekia plankladu ringid tehti tavaliselt lõbustusparkidesse. Nende ainus eesmärk oli ilmselt liikuvate inimeste segadusse viimine. Labürindis tagasitee leidmiseks kasutas siseneja lõngakera, mille üks ots oli sissekäigu juures kinni sõlmitud. Ikka ja jälle on aga püütud tungida labürindi sümboli tekke algusaega. Ja see on seotud jumalanna kujundiga. Joosep kämpel kirjutab järgmist. On täiesti selge, et paikalist kuni Püreneedeni püsis vankumatu kestvusega mammutiküttide mütoloogia, mille kõrgeimaks kujundiks oli alasti naisjumalus. Uued arheoloogilised ajastamis. Meetodid on surunud paljude esiajaloo mälestusmärkide vanuse, mese oliitikumi ja veelgi kaugemale. Juba kõneldakse suure üksikasjaliku sega mitu 1000 aastat tagasi toimunust Euroopas. Üks väljapaistvatest esiajaloouurijatest. Maria kimbutas Euroopa arheoloogia professor California Ülikoolis. Los Angelesis on kirjutanud oma uurimustes üha täpsemalt ajast 5000 aastat enne Kristust ajast enne ajalugu, mil peamiseks Osuliseks jõuks Euroopas ja Väike-Aasias oli jumalanna. See oli aeg enne kirjutamise leiutamist aeg enne Egiptuse esimese dünastia kuningat meenesit kes elas umbes 3100 aastat enne Kristust. See oli varaseim isik, kelle nimi on kajastanud ajaloos. Labürindi kujundi taandamisel kuni põhielementidena on jõutud tõdemuseni et see võis algselt olla täis Norogeti murtud joonest koosnev paelornament. Mander, mida on leitud tuhandetel põletatud savist esemetelt kogu Vana-Euroopas. Avastatud on ka meie under mustriga kaunistatud rasedate jumalannad. Savikujukesi Nende eristamiseks andis kimbutas paljudele nimed nägu lindijumalanna madu, jumalanna, siga, jumalanna, ehk. Kuid veelgi vanemat labürindi kujutist võime näha ühel mammutiluust nõia väelisel kaasaskantava esemel mis on leitud Maltalt. Tegemist on seitsme ringilise spiraalladu rindiga, mis keerdub ümber talis manist läbi uuristatud augu. Kogu selle ülesehitus nagu järgiks maapinnale rajatud kivilabürinti. Niisiis ulatuvad labürindi kujundi juured kaugele ajaloosügavustesse, mammutikütid ajastusse. Ja veel. Kas on võimalik märgata mingit seost labürindi, kujundi ja planeetide maalt nähtava näiva liikumise vahel? Kui me näiteks seisaksime põhja poolkeral näoga lõuna poole ja vaataksime mingit planeeti öö järel samal kellaajal pika vaatluse aja kestel siis paneksime tähele, et see liigub kinnistähtede taustal kas kella osutitega samas suunas või vastupidi. Mõnikord näib ta hoopis seiskuvat, siis aga liigub jälle kellaosuti liikumise suunas ja nii edasi ja nii edasi. On tähele pandud, et planeet Merkuuri Oz liigub väga sarnaselt labürindi liikumissuunale. Kui teda maalt vaadelda, siis tema näiline liikumine järgiks ühe aasta lõikes nagu klassikalise seitsme ringiga labürindi jalgrada, mille keskmes asub päike. See küllaltki raskesti jälgitav nähtus oli tegelikult teada juba vanadele kreeklastele ja see kajastus ka nende maailmapildis. Tegemist on ju palja silma astronoomiaga, nagu see oli ainuvõimalik kõnesoleval ajal. Rooma usundis on Merkuuri Os, kes vastas Kreeka Hermasele kaubandus ja turujumal teekäijate kaitsja. Ta oli jumalate käskjalg, edastas nende teateid ja sarnaselt Egiptuse Anuubisega enne teda juhtis hinged allmaailma. Siingi võib märgata seost ladu ringiga. Muide, jumalate käskjalaks peetiga kurge, keda arvati võimeliseks sisenema jumalate riiki. Ta oli Ida-Vahemererahvastel püha lind juba ammustel aegadel. Itaaliast on pärit üks kaljujoonis, mille ülesehituses on Kurgja tantsivad inimesed seotud laborindiga. Üks samalaadne on veel leitud sardiiniast ajast 2500 enne Kristust. Meenutades nüüd, et kui müütilise Kreeta kuninga Minose tütar Ariadne oli Ateena kangelase teeseuse pärast minut auruse tapmist labürindist välja aidanud põgenesid nad koos sõpradega kuninga kättemaksu eest kõigepealt teenusesaarele pühitsemaks pääsmist viisariaadnenaat, seal Kure tantsule milles hoitakse kätest kinni ning moodustatakse klassikalise labürindi jalgrada meenute vahel. Selle tantsu edasi-tagasi liikumine sarnaneb kure hommikulaulu-tantsuga. Pole välistatud, et klassikalisel Laburiendil ja kure tantsul, mida tantsitakse teelase saarel tänapäevalgi oli tuhandeid aastaid tagasi elanud inimeste meelest mingi maagiline seos planeet Merkuuri maalt lähtuva liikumisega taevalaotusel. Ja lõpuks ka Eesti kultuuril on oma seos laborendiga olemas. Sellest on palju kirjutatud. Ja on teada, et Laburynte on olnud Hiiumaal Kootsaare poolsaarel kaebaldi külas, Soome lahel, Prangli Aksi, Aegna saartel. Nende kunagisest olemasolust leidub andmeid Tahkuna poolsaarel Hiiumaal, Gotlandi küla lähedal Saaremaal ja viirelaiul. Kõigil neil juhtudel on olnud tegemist maapinnale asetatud kivi ridadest moodustatud keerd käigustikega ehk Kivi laborintidega. Selline sai ülevaade labürindist kui sümbolist erinevates kultuurides. Erinevate ajakirjanduslike ja kirjanduslike materjalide põhjal pani selle kokku Terje Soots.