Ma alustaksin meelsasti sealt, kus kolleeg Vello Mikuga kell 12 keskpäeval lõpetasime. Olime vahendajateks heategevussaate õnnevad kümnendas tervituskontserdis. Ja selle kauni ning raske aasta lõpul, kui meil võib-olla vähem kui muidu jäi aega raamatute jaoks, sest elu kees ja kihase ümberringi ajakirjandus, see, mis hetkel toimub, valdas kõikide meeli. Selle aasta lõpul tahaks siiski tuletada meelde juba aastaid osundatud Albess Vaitserit, et me oleme tema tõdesid korranud, aga me ei ole nende järgi elanud. Ja tsitaat kõlab nii. Peame seisma selle eest, et väljendamata tänu leiaks väljenduse siis on maailmas enam päikest ja enam jõudu headeks tegudeks. Ükski päiksekiir ei lähe kaotsi, aga rohelus, mida ta sünnitab, vajab puhkamiseks aega. Ja mitte alati ei saa külvajale osaks näha lõikust. Hagi Šein, Prillitoosi mees teadis ütelda, et ligi 600-le üksikule vanurile on õnnevakafondist toetust teel või juba tehtud. Raadio algannetas Õnnevakk oli 5000. Täna on hea ütelda, et teine 5000 rubla tuli kuulajate annetuste kaudu. Lisaks. 1989. aastal ei jää meil muud üle kui jätkata suunda inimkesksele ühiskonnale. Sest seni oleme pidanud põdema enamasti kõikide väärtuste kriisi. Peame arvestama, et inimene ei ole riigi jaoks, vaid riik on inimese jaoks. Maa väriseb ja põleb meie jalge all. 1988. aasta näitas seda sõna otseses mõttes, kes ja kui me pärast meenia maa väringut pärast neid surmasid ja hävingut seal hüüdsime 11. detsembril raadiost kokku neid Eestimaa peresid, kes oleksid nõus andma peavarju kodutuks jäänud Armeenia lastele avaldas oma valmisolekut selleks üle 700 pere. Eestlased, venelased, armeenlased, ega me ju rahvust ei küsinudki. Küsisime, et On teil ikka ruumi ja on teil endil ka lapsi. Enamasti oli peavarju pakkujail endil, mitu last. Aga õnnetule abivajajale oleks jäänud ruumika. Või ka teine murelikum juhus. Ei olnud ühtki last oma peres kasvamas. Ei olnud muud lootustki oma lapsele, kui lapsendamine. Teisel abikätt sirutades avas rahvas oma südame. Ja nii päevakohaselt kõlas salm son tonni luuletusest, mis motoks Hemingway raamatule, kellele lüüakse hingekella. Iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda ja sellepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella, seda lüüakse sinule. Me oleme neile sadadele Eestimaa peredele võlgu tänuavalduse, selle valmisoleku eest aidata hädasolijat. Praegu nii rohket abi peavarju mõttes meilt ei vajatud. Kuid rõhutaksin sõna valmisolek. Valmisolek oli olemas. Valmisolek aidata. Ta on parimal osal Eestimaa rahvast olemas. Kolmaski, kibe teema tuleb täna esile, kui saatejuht küsib, mis raadio toimetab, tere lõppevast aastast kõige enam meelde jäi. Mulle isiklikult oli see Tšernobõli teema. Aatomikatastroof, millega selle jubedust mõõta ja selle tagajärgi isegi maavärinaga mitte. Ja meie Eestimaapoisid sinna saadetud tagajärgi likvideerima halvasti varustatud, halvasti instrueeritud tagantjärele iseenda hooleks jäetud. Septembri lõpul tulid naised Tšernobõlist saadetud kirjad käes, toimetusse oma muredega meeste pärast. See oli häirekell, mida raadio lõi, millele üldsus reageeris. Nüüd ajavad rohelised asja edasi, et rahuajal meie noored mehed ei peaks lohakusest või teadmatusest oma tervise ja eluga riskima. Ikka inimesekeskset ühiskonda, midagi rohkemat ei oska soovida täna 1988. aasta lõpul. Niisugust ühiskonda ja niisugust elu, kus iga väike ja suur oleks kaitstud kus headus muutuks seisundiks pidevaks seisundiks. Ja elu on näidanud, et emadel-isadel oleks meie ühiskonnas väga palju teha.