Eri Klas, kuidas jäite rahule eeloleval laulupeo esimese päeva esimese prooviga? Väga rahule selle piskuga, mida ma nägin, mida teised dirigendid tegid, ei jäänud sugugi rahule iseenda osa ka selles, sest et ühesõnaga põrkasin kokku ka niisuguste kreemidega, mida ma iialgi võib oodata. Et mõni mõni mees ei olnud oma lugu ära õppinud või tuli siia seda proovima. Rahva ees ju ka selline kriitiline samm ehk paneb mõnegi mõtlema, et enne kui tulla midagi tegema seda oskamatult. Aga selleks proovi teha ja ma loodan väga, et kuu aja pärast, siis kui oleme nädala laulupeo avakontserdi künnisel, siis kõik teavad, mida tuleb teha, ma ei edasi nüüd mitte orkestrantidega kooridel, aga siia tuleb ju väga palju koore juurde, eriti meeskoorile. Ja juhatada lauluväljakul Ernesaksa laulupeo isa isakese õpetaja, tormide venelased olevat kõrtsistseenis peaks tegema ikka hästi. Vaatasin televisioonis filmi teist ja mõtlesin, et ei samas te olete Los Angeleses maailmakuulsa orkestri ees, siis olete ta kuskil Euroopas Euroopa noorteorkestri, Eestis lendate Jaapanisse, siis tulete siia, kutsute kokku Põhjamaade 1500 üliõpilast, dirigeerib Beethoveni üheksandat sümfooniat. Mis ajab sellise kaliibriga dirigenti nüüd siis laulupeole, teadupoolest on meil ju tekkinud Benteetega, laulupidu ei ole eriti uskeldamise asi. Kõigepealt huvitab mind laulguse sündmusena ja ma olen seda ametit Raivo täna üteldes. Laulupidu on eesti keele grammatikas liitsõnana. Ta liidab laulu, liidab inimesi. Ja see on siiski meie selle sajandi tähtsündmus viimane. Tead, ma usun väga, et et järgmisel aastatuhandel laulupeo traditsioon jätkub, selleks on vaja seda teha veelgi paremini kui varem. Selleks on seda asja vaja vedada. Ma olen nagu hea meelega aitamast, kõike seda, mis inimesi liidab. Liidab läbi muusika. Kuigi ma ei tahaks endale tõmmata tähelepanu sellega, et ja kahjuks hakkab varsti tõesti kujunema niisugune mulje, et ma olengi nii-öelda massiürituste. Loodan väga, et mõnigi ehk leidis aega tulla Tallinna kammerorkestri kontserdile või Mahleri sümfooniat kuulama, sest terves maailmas ma siiski suuremalt jaolt juhatan, kas kammersümfooniakontserte oopereid, kõike muud, aga suveperioodi jäävad ka sellised, noh kuidas öelda vabaõhuüritused ja neist kõigist, mina pean kõige tähtsamaks laulupidu, see on eesti rahva koos hoidnud kaua-kaua aastaid ja üle sajaaastane traditsioon. Piinlik, aga teil kui rahvusooperi au dirigendilt ei saa jätta küsimata, kuidas te suhtute sellesse, et meie ainukene rahvusooper tema koor ja orkester otsustas, et nad ei tule laulupeole, sest nad ei soostu puhkusekatkestusega laulupeole. No mul ei jää midagi muud öelda, kui ma suhtun sellesse väga negatiivselt ja see näitab väga vedelat suhet nii rahvusesse kui muusikasse, kui, kui kogu sellesse üritusse. See, mida jäetakse tegemata, seda ka nii kergesti ei unustata. Meie kõikide osalus sellel peol peaks olema kaheprotsendiline. Ka mina lendan Savo linnast kaheks päevaks Tallinnasse seda teha. Ma ei kujuta ette, et ma võiksin sellest nõustuda või, või rääkida mingisugustest vabadest päevadest. Me oleme selleks muusikat tegemas, et rahvas seda naudiks tunneksime seda ühtekuuluvustunnet. See on aga lahkulöömisega. Eri klass, et maailmakodanik nagu te olete, kuivõrd palju maailmas on teil tulnud rääkida meie laulupeost, kas üldse sellisest toredast peost teatakse maailmas. Ja teatakse tänu võib-olla tõesti nendele juttudele ja kõigele muule ja sellepärast, et oma väga imestunud, väga imestunud, väga imestan, et Eesti rahvusooperi nõukogu esimees, oles kes oli ka vahepeal kultuuriminister, vestles minuga teemal, kas ei peaks me esitama Eesti laulupeo Nobeli preemiale, sest see on erakordne, nähes on ja samaaegselt olles rahvusooperi nõukogu esimees kustuta sellega, et ega vabu päevi on vaja kollektiivile, siis tuleb seda, et laulupidu tuleb. Seda, et rahvusooper tuleb, selle eest olen mina võidan mitte vähem kui kõik need muud instantsid. Ja kui see rahvusooper peab õigeks sel ajal puhata, siis vabandage väga. Natukene inetu jutt. Aga mis teha, loodame, et pidu tuleb ilus. Loodame.