Tänane saade sai nimeks loodusemees muusikamaastikul. Kokku on saanud kaks näiliselt kauget, ent omavahel läbipõimunud ja teineteist täiendavat huviala. Et see just nõnda on, küllap veendub ka kuulaja, kes võib-olla endamisi on mõelnud samu mõtteid, Teid samas suunas. Aga pole vahest ehk valjusti veel jõudnud neid välja öelda, samal rahulikul ja selgel moel, nagu teeb seda tänaõhtune külaline Fred Jüssi. Mina, Rent, Silja Vahuri ja me oleme koos muusikat kuulanud ennegi. Õigupoolest me oleme sinuga stuudios kolmandat korda. Ma mäletan hästi meie esimest kõnelust, kui sa andsid mulle kuulata muusikat ja ma püüdsin siis selle jälje ajada iseendast ja elu seda enda ümber. Ma mäletan ka teist korda ja tänan, kolmas, ja ma tahaksin nüüd muusika kuulamise alguse puhul öelda, et et aeg on vahepeal väga palju muutunud. Kas meiega muutunud ja me oleme ka muutunud? Mina tunnen küll, et ma olen palju muutunud, tähendab, kui mitte muus osas, siis vähemalt ma olen vanemaks saanud. Ka muusikat Me armastame endiselt Ja, ja, ja mis sellest tänasest muusika kuulamisest tuleb, eks me siis vaata, aga see pole kindlasti see, mis oli meie esimene kohtumine. Selle laua taga. Aga? Mis sa arvad, Fret, mis selle loo pealkiri võis olla? Oi, seda on raske arvata. Muusikaga on natukene nii nagu unenägudega et inimene võib unes näha küll kõige fantastilisemaid, kõige muinasjutulise Maidi ootamatumaid olukordi ja pilte ja ja ma ei tea, mida veel, aga ta oma unenäod ehitab üles siiski kõigest sellest, mida ta on kogenud. Need võivad olla teist värvi ja nad võivad olla teist kuju ja need inimesed võivad olla niisugustes olukordades, milles nad elus kunagi ette ei tule, keda ta on elus kohanud, aga ta näeb ikka unes oma elatud elu ja seda, mis teda ümbritseb. Ja kui ma kuulan muusikat, siis see tekitab minus kujutlusi, mida ma hakkan nägema ikka sellest maailmast, milles mina elan. Aga mina võin ütelda selle loo puhul üksnes seda, et see on väga õhtu meeleoluline. Ma ei kujuta ette, mis selle pealkiri võiks olla. Ta võiks olla midagi seotud tähtedega taevaga. Aga seda muusikat kuulates ma. Ma tundsin ka sügavat rahuldust, nii nagu ma viimasel ajal olen tundnud sügavat rahuldust neist hetkedest. Kui ma lähen vaikusesse. Ma istun mõnel mõnel lõkkeplatsil või mõnel mahalangenud puutüvel kusagil niisuguses kohas, kus ma olen poisist saadik käinud. See on mulle kuidagi väga tuttav. See vaade, maastik, see õhk, see meeleolu. Aga ma ei oska talle nime anda, sest ta nende aastakümnetega nii palju minu sisse läinud. Õhtu meeleolus on olnud ka loo autor Maikel kaar, kes on pannud äsja kuuldud loole pealkirjaks õhtusöök ühele. Kas asjakohane muusika tõstab sinu isu või hoopis häirib sind? Ei, mind see ei häiri, pigem vastupidi, aga see kõik oleneb ikkagi muusikast, mille saatel tuleb süüa. Ma kodus teen seda meeleldi, eriti õhtusel ajal, kui see ei ole niisugune suurem ja tõsisem söömine. Noh, tulevad külalised, tulevad lapsed külla ja on perekondlik koos Estonia Me istume köögis. Ega me köögis ei saa kuulata muusikat heas kvaliteedis, aga aga kui me hiljem võtame oma tee või kohvitassid ja veiniklaasid ja läheme teise tuppa, kus me saame jätkata sedasama õhtusööki, mis võib-olla isegi jäi pooleli kööki, kui on noh, jõulude aegu saasta või sünnipäev siis mulle meeldib küll hea muusika saatel istuda ja natukene maiustada. Täiesti vastupidine on mu mu mulje ja mu mu seisund siis, kui ma satun kuhugi noh, kohvikusse või restorani, kus ilmselt ei ole keegi vaevunud läbi mõtlema üldse seda, kas see muusika sobib. Kas see muusika sobib külastajatele kasse, muusika sobib vastavasse miljöösse, meeleolusse, mingisugusesse, väga konkreetsesse päeva, mis võib-olla mingi rahvuspüha või midagi taolist meie jaoks. Kas ta sobib sellesse miljöösse üldse kõige laiemas mõttes, siis ma ei armasta muusika saatel einestada. Kas söögipaiga nimesildis võiks peidus olla ka muusika, mida seal kasvõi taustaks pakutakse? Ma arvan, et see peaks peegelduma Tallinnas, ma tean, praegu ma ei ole ka eriti tallinlasena nende kohvikutekülastaja, aga aeg-ajalt tekib ikka vajadus kellegagi vestelda ja kokku saada. Sul on see tunnikene aega ja praegu on ju nii palju võimalusi astuda sisse vanadesse tuttavatesse kohtadesse ja siis veel, mis väga huvitav, tekib aina uusi vaadata ka neid. Ja, ja nüüd viimasel ajal seda ei maksa võtta, jumala pärast, mitte reklaamina, viimasel ajal ma olen käinud ühes pisikeses kohvikus, mul ei ole selle nimi isegi meeles, see on uus kohvik Müürivahe tänavas kus, ime küll, ühes ruumis ei pea kuulama muusikat, aga kui sa tahad kuulata, siis sa lähed, istud teise ruumi ja sa võid seal kuulata. See aimub ka teises ruumis istudes ja, ja seal on väga väljapeetud muusika selles mõttes prantsuse muusika. Ma isegi küsisin seda, et kas see on raske teha, et ma saan aru, et see kook tehakse köögis, aga kus tehakse siis muusika? See on väga oluline see köök, kus tehakse muusikamis, jõuab saali, olgu ta siis kohvikus või olgu ta siis laevasalongis või bussis või, või kaupluses või kus kohas tahes. See köök on väga oluline, mulle öeldi, et see muusika teeb kohviku, omanik valib ja, ja ta on selle läbi mõelnud. Ja minu arvates peaks igal pool omanikud või, või need restoranid või kohvikute või paaride pidajad läbi mõtlema selle, missugune on heli, muusikakeskkond, nende Nende baaris või restoranis. Ma olen teadlikult väga huviga sedasama, millest me praegu rääkisime. Kuulanud kõikides põhjamaades kõikides põhjamaades, kaasa arvatud Island ja Fääri saared ja Jaapanis. Mind on see väga huvitanud ka väikeste kohvikute-restoranide helitaust ja niisugust terrorit kui Eestis. Ma ei ole mitte kusagil kogenud. Küllap siin on mõtlemisainet söögi- ja joogipaikade omanikele. Jaga kuulame järgmise loo. See oli Kanada muusiku Hilde kart vestergampi, muusikaklipp ja loo pealkirja on ta jätnud kuulaja mõelda. Mis arvad, oli see happe ning. See tuletab mulle meelde üht kõnelust kunstnik Edgar Valter ega ja ets Walteril oli oma õnne definitsioon. Õnnest on ju nii palju räägitud. Tema ütles, et õnn on see, kui hommikul ärgates näed, et sa saad veel viis minutit voodis olla ja sa ei pea kohe tõusma. Ja kui ma seda kuulsin, seal hommikumeeleoluline, nii nagu ma nendest lindudest sirinatest aru sain, seerumit õhtu. See on just see, et kui sa neid hommikul ärkad ja sa Ja siis sätid sätid ennast üles tõusma ja ja seal omamoodi vaevaline, aga omamoodi mõnus see see ö maailmast päeva kätte tulekul. See tõusmine, eriti siis, kui see päev sulle midagi kindlalt ebameeldivat ei too. Ma ei tea, mis sellel pealkirjaks võiks panna, mina paneks temale midagi midagi hommikuga, seos. Minul tekkisid selle looga hoopis teistsugused seosed. Kõigepealt ma kuulen selles loos tugevat ohumärki, see annab nagu minule suuna, kuhu poole ma lähen seda pealkirja otsima. Mul on selline tunne, et autor tahab selle looga midagi sellist öelda, et veel on meil linnulaul ja veel on meil õhku, mida hingata. Aga see ohumärk annab endas kogu aeg tunda. Ja no võib-olla on see primitiivne, aga mina paneksin pealkirja 21. sajandi künnisel. Teda võib ka niimoodi vaadata Me laulmisõpetaja muusikaõpetaja keskkoolis. Tema ütles, et hea muusika on see, mis tekitab mõtteid. Ega me uurisid, missuguse hea muusika on. Meil oli väga tore õpetaja, pikk pärg. Ta mängis meile klaverit ja ta laulis meile ja kujundama pikemaid. Niisuguseid teoseid ise esitanud SDE kutsus oma konservatooriumi võime õpingukaaslased ja meile mängite Beethoveni kuupaiste sonaat ja need jäid meelde muusikatunnid. Ja siis me uurisime õpetaja käest, missuguse hea muusika anda, ütles, et pidage seda meeles, et hea muusika on see, mis tekitab, vaid need võivad meile olla täiesti vastupidised. Minul tekkisid hoopis teistsugused. Ja nii nagu inimesed on erinevad, nii on ka mõtted erinevad ja, ja oluline on ka see, noh, mida me muusikast välja kuulame. Sina kuulasid kindlasti eelkõige linnulaulu mulle aga tuttavamat muusikalised sümbolid ja minu kõrv häälestub nende peale. No seda lugu ei kuulanud, mitte esimest korda, see oli sulle hästi. Aga sellegipoolest, ma ei oska selle kohta midagi öelda, sellepärast et see esimesel kuulamisel ja ka nüüd puudutab mind nii sügavalt, et ma. Ma ei tea, ma ei saagi selle kohta midagi öelda, selle muusikalätted on, on väga ürgsed. Ja ja inimene, kes niisugust muusikat teeb Ma ei tea, kas ta teab seda, mis, mis tema kuulajatega teeb. See oli saami muusik Maribaine. Ja ma arvan, et küllap ta teab, mis ta kuulajaga teeb. Ma küll päris täpselt aru ei saanud, mis ta sinuga teeb, aga ma võin rääkida, mis ta minuga teeb. Mulle tundub, et mari Poine paneb sellesse muusikasse kogu oma saami hinge. Ja kogu oma südamevalu saamide saatuse pärast. Tõsi küll, selle loo pealkiri oli laul isale. Aga ma usun, et see on, üldistab pealkiri, küllap mõtleb ta siin oma isale kui ka kõikidele saamidele ja mitte ainult Norra saamidele, küllap ka saamidele, kes elavad võib-olla Soomes või kus, vaid. Aga seal on ka lappimioloodus selles muusikas, selles on, on selle avarus. Ja selles on see seletamata, mida seal appi loodusega kokku puutudes koged või hoomad. Või tunned. Ma mäletan oma esimest kokkupuudet lapimaaga seal Koola Lapimaa esimene matk Lapimaale, see puudutas mind väga sügavalt. Ma ei kujutanud ette, et mind midagi niisugust võib ees oodata. Aga jutustada ma seda ei oska. Ja kui ma kuulsin esimest korda Maribainet laulmas, siis siis elamus või see tunne kordus ainult esel kujul teises vormis. Sina preet oled sündinud Eestimaast kaugel. Aga ma olen niimoodi aru saanud, et sama need sünnijuured tõid kaugelt kaasa siia Eestimaale ja need on kinnistunud siia. Ma olen siin kujunenud. Ma ei tahaks elada seal, kus ma sündisin. See on üks väga kindel ja selge teadmine minusse tunne. Ma olen väga õnnelik selle üle, et ma sattusin Eestisse. Ja ma olen väga õnnelik selle üle, et ma siin kujunesin vaimselt ja muidugi ka inimesena. Ma olen isegi selle üle õnnelik, et ma kujunesin niivõrd muutlikes tingimustes, sellel on omad head küljed, mida ma ei oska päriselt väljendada, sest ma ei ole selle peale nii lähemalt mõelnud. Ma ei ole seda enda jaoks sõnastanud, ma ei ole seda kunagi kõnelnud kellegagi sellest rääkinud. Sellest tuleb rääkida, et sa kuuled, mis sa räägid, sellepärast sa mõtted on nagu lindude pilved või parved. Neid sa ei püüa, Hinny. Ja kui see neid ritta ei pane, kui sa neid ei, ei korrasta, vot siis sa ei teagi, miks see nii on ja ma ei oska sulle ka seda öelda, siin praegu õhtutunnil. Miks see just nii on, et ma et ma väga kinni olen Eestis oma kodus ja oma kodumaal õieti selles looduses, kui, kui natukene triviaalselt väljendada? Välismaale kuskile kuhugi niisugusesse kanti, millele ma olen palju mõelnud ja, ja mida, millest ma olen palju lugenud ja pilte vaadanud ja see teeb mu ära, aga mõne aja pärast tekib koduigatsus. Ja see on nii huvitav. Mis asi see siis õieti on, mille järgi sa igatsed? See õppinu arvates sobib selle Maribaine laulu peale. Ma hakkasin ükskord vaatama oma pilte, sest see peab seal sees olema, kui ma tulen välismaalt ma natukene pikemat aega ära olnud kuu aega või mõned nädalad siis esimesel võimalusel sõidan linnast ära, et natukene sätitada kaasa toodut. Ja ja ma päriselt ei olegi aru saanud, mis asi see on, mille järele ma siis nii väga igatsema hakkan seal kuskil Norras või Soomes või Jaapanis või või kus tahes jaguma oma pilte vaatan, siis ma siis see peab seal sees olema. Olen pildistanud seda oma igatsusi. Ja möödunud sügisel ilmus üks väike pildiraamat sügis, see on üks osakene sellest, mis on minu jaoks Eesti. Ja nagu see väga ilusasti ütled, kuhu mina olen ümber istutanud oma juured. Need kaugelt kaugelt koos pisikese mullatükiga või natukese liivaga kaasa toodud aseliiv on ka seal sees, natuke on ka seal sees, mis ma kaasa tõin oma kaugest sünnikohast. Minuga on niisugune kummaline lugu, et ma olen pannud tähele, et et ma olen ka hakanud väga hindama ja väga armastama seda maad. Aga see on saanud väga konkreetse tähenduse. Mul on olnud õnn peaaegu et elada täpselt samas paigas täpselt samas majas ja samas toaski kus ma olen sündinud. Et see on üks haruldane juhus selles mõttes, et ma tõesti tunnen tugevasti nende juurte kinnistumist just nimelt sellesse paika. See paik on jäänud minu suvekoduks. Ja mingi eriline imeline tunne seob mind selle paigaga. Elus on olnud igasuguseid olukordi ja paar korda on olnud sellist juhust, et, et teatud olukorra sunnil on olnud vajadus mõelda sellele, et peaks nagu selle paiga ringi vahetama. Esiteks on ta kauge ja küllalt ebamugav ja tänapäeval nagu kalliski sinna minna, aga juured on lihtsalt selles samas paigas kinni ja mina ei suuda neid katki lõigata. Vot loomade kohta öeldakse seda, et nad pöörduvad alati sinna tagasi, kust nad sünnitasid oma esimesed pojad või ise sündisid. See on ju ime, kuidasmoodi kalad tulevad merest tagasi samasse ajasse kus nad kunagi koet ja kus nad siis koorusid ja kus nad, kus nad siis maimudena oma vara lapsepõlve veetsid ja lõpuks sealt jälle mööda läksid. Siiani täielik ime, kui me vaatame. Ja miks peaks need seadused inimese kohta siis nii palju teistmoodi kehtima kui, kui loomade kohta. Mina ei ole siin sündinud, aga ma olen siin vaimselt kujunenud. Ja, ja üks niisuguseid paiku, kuhu ma ilmselt jään käima nii kauaks, kui mu jalg astub, nagu öeldakse, on seesama Aegviidu must ja Jäni seal kõrvemaa üks osa kuhu mina sattusin siis, kui ma olin ilmselt väga vastuvõtlikkus eas. 13 14 sattusin käima. Kusjuures seda oluliselt, seda suhet ei muuda ka need muutused, mida see maastik, mida see paik on kõik läbi teinud? Vaat see on huvitav. See on tõesti mingi maagiline nõiduslik, side mingi paigaga, nii nagu sa räägid sellest majast, sellest toast, sellest kohast, kus sa oled veetnud olulise osa oma oma elust Ükskord on Eesti riik, nüüd on Eesti riik. Kas sina, Fret, jõuad oma soovide siniranda? Mulle tuleb meelde et. Minult paluti üht intervjuud möödunud varakevadel ja teemaks pidi olema, ma unistasin Eesti Vabariigist, aga jutt kiskus kuskile mujale ja kuna esimene küsimus oli oli esitatud hoopis teistmoodi, kui mina seda kujutlesin seda küsitlust üldse. Ja siis tema kujunes hoopis teistsuguseks ja ma tahaksin sellele küsimusele vastata, siis nüüd praegu mina ei ole Eesti Vabariigist kunagi unistanud. Ma olen Eesti vabariigis kogu aeg elanud. Ja minu jaoks Eesti vabariik ja Eesti riik, kui riigist räägime, see on on olnud minu sees. Ma olen saanud seda ehitada endas austades teatud väärtusi, esimene väärtus sellest on meil sinuga ka varem olnud, ükskord siin raadio stuudios juttu on emakeel. See läti keel, mida ma esimesena kõnelesin, kui ma üldse hakkasin häält tegema ja rääkima. Minu vara lapsepõlvekeel oli inglise keel, meie kodune keel on inglise keel. Aga neist juurtest ja ümberasumisest oli juba juttu. Eestis kujunes minu emakeeleks siiski minu emakeel esimeseks keeleks ja ka selle üle ma olen väga õnnelik. Nüüd ma ei ole hästi vabariigist unistanud ka sellepärast, et mul on alati olnud võimalus selles Eesti vabariigis, nii nagu mina seda mõista elada. Eestis on kohti, kuhu mitte kunagi ei ulatunud nõukogude võim, uskuge mind või mitte. Eestis on ka niisuguseid kohti, kus leiad pelgu Eesti vabariigi eest. See ei tähenda seda, et sa võid sinna elama kolida, sinna jääda, vaid sa, see tähendab seda, et sa võid tasakaalustada kõike seda seda energiakadu ja seda ebameeldivat, mida toob sulle nõukogude võimu all elamine või miks mitte ka vahel Eesti vabariigis elamine. Niisugused paigad on olemas ja, ja kui see niisuguseid paiku tead ja kui sa neid paiku kohtled, nii nagu see koht, et näiteks oma emakeelt iseendas ka sisse võid seal elada, siis ongi Eesti riik siis ongi eestimaa. Mul ei ole neid probleeme, Ma ei tea, kas seda tohib isegi öelda, nii ohtlik on, on öelda, et sa oled õnnelik inimene. Mul ei ole neid probleeme, mida ma näen ja tean nende ümber inimestel olevat. Ja kõige kummalisem on see, et mul ei ole niisuguseid probleeme sellisel kujul nagu nendega võib praegu kokku puutuda meie ühiskondlikus elus. Eesti elus, ütleme nii. Mul ei ole neid kunagi olnudki. See on minu jaoks üllatav, et nad on olemas nii laialt levinud mu ümber. See üllatab mind vähem, et minul ei ole olnud, selle üle ei oskagi nagu üllatada. Kas mul on õigus, et kägu on üks vähe õppimisvõimeline lind, nagu ta laulis seal 12. sajandil, nõnda laulab ta ka 21. ja 22. sajandil ikka seesama kuku, kuku. Regilaululind üldse Käoline, see on hoopis teine sälk, sest ta ei kuulu värvuliste seltsi ja tema ei olegi üldse laululind. Kui kägu laulab, siis see on puht niisugune. Kägu kukub, kägu kukub ja see on küll küll tema laul. Aga ta ei ole nii sõna otseses mõttes laululind ja ta tega tal midagi õppida ei ole. See, mis tema sees on, seda tema laulab. Läbi tuhandete põlvede ja Nad on küll laulavad või kukuvad ka igaüks isemoodi, aga aga kägu ärikaga jaoks. Aga on olemas laululinde, kes taluõuelt lisa õpivad. On meil ongi siin lintidel niisuguseid laulumehi ja küll kuldnokk, kes võib kaagutada teda nagu kana ja käeksutada nagu aiavärav ja kes võib isegi traktorit käivitada. Nii nagu on mõned öölaulikud rool, linnud, väga andekad emiteerijad kelle laulus võid kuulda kogu seda seltskonda, kellega ta oma esimesel eluaastal kokku on puutunud. Üks niisugune on veel pasknäär kes võib haukuda nagu koer ja, ja mängida aga nagu lammas ja teha igasuguseid hääli. Kas linnud ka võitlevad võimu pärast? Ikka kas nendel on ka oma võimuhierarhia pika, kuidas nad seda asja sätivad, siis? Nemad sätivad seda teisiti kui inimene. Nendel on see loomulikele alustel näiteks soo soolisel valikule sugulisel valikul emane vali ikka niisuguse isase, kelle laul on rikkam ja vaheldusrikkam ja ka meie mõistes kaunim. Ja teda ei huvita sellise lauliku kõrval see, kelle laul on vähem vaheldusrikas, on igavam. Ta valib andekam laulja ja inimene tema vali peale selle järgi noh, inimesele meeldib olla lollitatud, ma olen aru saanud sellest ja ja alati leidub lollitajaid nii kaua, kui leidub neid, kes, kes tahavad olla lollitatud ja, ja lollitatud inimene, tema valib hoopis teistel põhimõtetel, kui valib loom oma ümbrusest. Noh, teeb valiku. Ega valik ongi kõigepealt, ju see on põhiline, see on kõige tähtsam, meie ümber on ju kõik olemas. Ja kõige olulisem on see, missuguse valiku me teeme sellest, mis meid ümbritseb. Me rääkisime enne muusikast, et kuidas ta sobib ühte või teise kohvikusse või baari või restorani. Inimene valib siis ka muusika järgi, kui tal on valida selle koha, kuhu ta läheb sööma või kohvi jooma. Ja inimene valib ka selle järgi missugune programm talle sisse antud. Ega see ei ole inimese vaba valik, mis ta teeb sageli see ei ole tema valik. Voorimees arvab, et tema juhib hobustega, hobust juhib tänav. Ja, ja siin Eesti riigis elu on ka sageli nii et, et ega inimeste juhi mitte tema oma vaba tahe. Vait, inimest juhib programm, mis talle on sisse antud. Kas linnud nägelevad suude je armastuse või võimu pärast? No üks võim annab nii suutäie kui ka armastus ütleme siis tegelevad võimu pärast või loomadelt see, kui seal toimub võitlus hierarhiaredeli tippu pärast, siis on sellel sügav bioloogiline mõte. Tippu pääseb see, kes on kõige kohasem mitte Ma karja valitsema, vait, oma karja juhtima, kui nii-ütelda, kes on kõige kohasem juhtima ta välja hädaohtudest, juhtima ta saagi maadele juhtima, teda mitte valitsema. Valitseda on lihtne, valitsemiseks on tarvis tugevaid lõugu, teravaid hambaid. Ja, ja sinu alamad värisevad su ees. Ja see ei ole bioloogiliselt või loomariigis asja mõte. Loomariigis on asja mõte see, et et juhiks oleks kõige kogenum, kõige andekam, kõige tugevam, kõige kõige kohasem. Ütleme nii. Ega ei jää püsima mitte kõige tugevam, targem, kõige ilusam, kõige pikemate koiba, kõige kaunimate, sulgede või võimsamate tiibadega jääb püsima see, kes kohastub kõige paremini muutuvatele oludele.