Minu lapsepõlve lemmik roomama. Mida kõike ei taheta? Kui oleme väikesed, tahame olla suured. Kui oleme suured, tahame olla väikesed ükskõik mil moel, kasvõi läbi, imede. Ootame, loodame ja oleme pahased, kui mitte midagi ei juhtu. Aga vaat nüüd olles suur korraga äitlust lapsena olidki kõikvõimas võlur sest siis tundsid sa ime ära. Siis elasid seal muinasjuttudes ja hoonestatud sinas lähedusele nii suur ja siiras, et ostsid seda vahel nüüdki. Kobad hävitalt raamaturiiulis, lootuses sattuda veel kord sinna. Sa juba aimad, kuigi ei tea veel ta nime. Elas kord üksik naine, kellel polnud lapsi. Temaga tahtis nii väga väikest lapsukest. Seepärast läks ta ühel päeval vana nõiamoori juurde ja ütles. Tahaksin kangesti tütrekest, kas sa ütleks mulle, kuidas teda võiks saada? Miks ma ei peaks ütlema, vastas nõid. Näe, võta see odratera. See pole hoopiski lihtne viljatera niisugune, mis kasvab talupojapõllul ja millega söödetakse kanu. Sabanese terake lillepotti, küll siis näed, mis temast saab. Suur tänu sulle, ütles naine ja andis nõiale 12 krossi. Siis läks ta koju ja pani odratera lillepotti kasvama. Vaevalt oli ta viljad ära mulda pistnud, kui kohe kerkis potist võrse. Võrse kasvas suureks imekauniks lilleks, mis oli kangesti tulbimoodi. Kuid õie kroonlehed olid tihedasti koos nagu puhkemata pungal. Oh kui ilus lill. Hüüdis naine ja suudles imekauneid õielehti. Niipea kui ta oli lillesuudelnud, vilksatas midagi õie sisemuses ja lill lõi oma karika valla sedelit tulp, võta või jäta, kuid õiega rikas ees istus tütarlaps. Ta oli pisitilluke kõigest sõrme pikkune. Seepärast hakati teda kutsuma pöial liisiks. On asi, mis püsivad üle aegade. On inimesi. Kelle võimuses on muuta need nähtavaks tuntavaks? Üks sellistest inimestest on Eesti NSV riikliku nukuteatri lavastaja Tiiu Aasmäe. Temaga koos kutsumegi sind mõtisklema suurtest ja väikestest imedest. Teatrist. Inimestest muinasjutt. Tudest lähemalt tuleb juttu Taani kuulsa muinasjutuvestja Anderseni Pöial liisist. Selle väikese Lilia tüdruku Laadogi Aasmäe järgmisel aastal ka nukuteatrilavale. Väiksena nagu ei teadvustanud üldse seda, et, Aga praegu on sellel nagu oma väärtus. Ega neid täiskasvanuid nii väga palju ei olegi, kes seda muinasjuttu kätte võtavad. Ja seda ilusamad on need inimesed, kes tõepoolest seda muinasjuttu vajavad ja tõepoolest neid loevad ka siis, kui nagu vanus enam seda ei nõuaks. Tegelikult on väga huvitav see, et muinasjutus on ju halvad tegelased ka laps alati samastab ennast hea tegelasega. Kunagi ei ole nii, et tüdruk hakkaks ennast hammustama nõiaga või poiss hakkaks ennast mingi kurja jõuga vabastama. Ilmselt on nii, et inimesel siiski on, on oma loomuses niivõrd palju head. Et laps, kui ta ei hakka tõesti niimoodi mõistusega valima, et kas nüüd olla see või teine, siis ta lihtsalt loomu poolest muutub ise kas pöial liisiks või, või lumivalgekese, eks. Ja sellepärast ongi ilmselt see täiskasvanutel ka, et kellel on siiski vajadus tõeliste õigete väärtuste järgi sellele vajadus muinasjuttude järgi ka. Aga kes. No ilmselt on inimesi, kes ei ajagi elu üle, sellist järelemõtlemist, et kas see nüüd on päris õige. Tähendab hetkel võib tunduda paljud asjad õigede head. Aga kui nüüd muinasjutu taustal asju vaadata, siis on siiski mõned põlisväärtused, mis on aasta sadadele vastu pidanud. Ja nendesse võib nagu iga igal ajal uskuda, isegi kui momendil tundub, et et sellest nagu suurt mingit kasu ei ole, võid isegi haiget saada või teised inimesed tulevad halvasti sulle selle peale öelda. Ja kui tal ikka sadades-sadades suudest läbi käinud. Ja kui need sajad osad inimesed on ühte sama asja tõesti õigeks pidanud siis on ju võimatu siis sellesse mitte uskuda või siis on endas midagi valesti, kui mõtled, et seened õigejal. Muinasjuttudega on üldse nii, et juhtub ka nii, et võtad raamatu kätte isegi muinasjuttu, aga ei köida sind, sa jätad selle kõrvale. Ja ilmselt muinasjuttude väärtustega on ka niisugune asi, et, et need muinasjutud, mida me praegu loeme, on võib-olla üks sajandik või üks tuhandik nendest, mis tegelikult ju maailmas olemas on. Ilmselt me loeme ikkagi neid muinasjutte, mis meile vajalikud on ja millest meie enda jaoks neid väärtusi leiame. Muinasjuttudes on ju alati hea tegelane, on ilus. Ja see kuidagi niimoodi lahutamatult seotud, et kunagi ei ole, see pahaõde on ilus ja hea õde on kole. Aga kui hakata mõtlema, siis tähtsam pool sellest on siiski headus, mitte ilu, aga lihtsalt muinasjutujutustaja on pidanud nii nii vajalikuks seda headust, et on kõik muu ilusad omadused ka püüdnud sellele inimesele juurde panna. Kõik ikka kindlasti usuksid, et see on õige. Headus ilmselt on üks kõige tähtsamaid asju üldse, mis, mis meie elus praegu hakkab ära kaduma. Või see, et inimene paneks tähele kõige harilikum mas eluski teist inimest enda kõrval. Sest ilmselt ongi praegu nii palju kontakte, nii palju inimesi ümberringi alati. Ma ei tea ühtegi muinasjuttu, kus olekski ideaaliks tehtud inimene, kes teisest külmalt mööda läheb. Varsti on meil külalisi oodata, ütles Põldi kirvel päeval. Kord nädalas käib mind vaatamas mu naabrimees, ta on väga jõukas ja elab minust palju paremini. Tal on suur maja maal ja ta kannab imetoredat, must samet kasukat. Sa tüdruk, mine õiged emale mehele. Emaga sa juba hätta ei jää, tal on vaid üks viga, ta on täiesti pime ega näe sind, aga sa võid talle jutustada kõige ilusamaid muinasjutte, mida tead. Pöial-Liisil polnud vähematki tahtmist tollele naabrile mehele minna, see oli ju muit. Varsti tuli mutt tõepoolest, põld hiirele külla, müte ribaga, väetis õpetatud ja rikkas kasukas oli tal sametine ja tõesti väga ilus. Maja oli tal 20 korda suurem kui põldhiireurgas. Seal oli palju suuri tube ja pikki koridore, kui päike ei paistnud sinna kunagi. Mitte ei võinud päikest taluda ja ta ei sallinud lilli. Ta polnud neid ju kunagi näinud. Pöörlesid kästi tähtsa külalise auks laulda ja ta lauliski kaks laulu. Pealegi veel nii hästi, et muutmutt hakkas tüdrukut kohe armastama kui ta ei öelnud sõnagi. Ta oli ju väga väärikas, soliidne isand. Pärastpoole vuristas pikamaa-aluse käigu oma maja juurest otse põldhiire Uruni ja kutsus Ireidekese koos Pöial-Liisiga sellesse käiku jalutama. Mutt võttis pehastunud puukillu. Pimedas annab pehastunud puutükk valgust just nagu küünal ja liikus kõige ees valgustades pika ja laia koridori poolel teel peatuma ja ütles. Siin on maos üks lind, kui teil ei tarvitse teda karta, ta on surnud. Ja mutt torkas oma laia ninaga augu, lake päevavalgus tungis maa-alusesse käiku ja Pöial-Liisi nägi surnud pääsukest. See oli tõeline pääsuke, sulgeda ja nokaga. Ta oli vist surnud üsna hiljuti, talve algul. Ja langenud mutiurgu. Surnud linnu tiivad olid tugevasti vastu, keha surutud, jalad ei pea, olid tal sulgedes peidetud. Külm oli vist vaeserli pääsukese ära võtnud. Pöial-Liisil hakkas temast väga kahju, ta armastas nii väga linnukesi, nad olid ju terve suve läbi laulnud talle imeilusaid laule. Võit aga müksus pääsukest oma lühikeste käppadega ja ütles. Nüüd sa juba enam ei vidista ja mina küll ei tahaks temasugune linnuhakatis olla. Muuta ei oska kus häbistada süüdistada, aga kui talv tuleb, siis pole ühtegi peale hakata. Sure nälja ja külma kätte. Aga näe, Veenu lastel pole tarvis talve karta. Jah, eks ta ole, kinnitas põldhiir. Mis kasu sellest eristamisest kah on, laul kõhtu ei täida, sädistamini sooja ei anna. Pöial-Liisi. Kui Mutja hiir viimaks linnule selja pöörasid, kummardas tütarlaps pääsu kohale lõkkes suled kõrvale ja suudles lindu otse suletud silma peale. Väiksema, tegelikult ma ei lugenudki eriti palju muinasjutte. Tähendab olid mõned kindlad muinasjutud, mis mulle kangesti meeldisid. Pöial-Liisi muidugi oli ka nende hulgas. Aga kui ma hakkasin praegu, ma ise nagu ei valinud seda Pöial-Liisi tegemist, lihtsalt öeldi, et nüüd oleks tarvis üks muinasjutt teha, et kas ei võiks olla Pöial-Liisi ja siis ma polnud tükk aega seda teie liisid lugenud. Lugesin teda ja vaatasin täiesti nagu uute silmadega seda lugu. Ja muidugi, kui hakata üldse teatris ühte tükki lavastama, siis peab alati teadma, milleks seda teha või mis väärtused seal siis on. Aga lapsena ma muidugi ei mõelnudki, mis väärtused võiksid liisis olla. Lihtsalt oli üks õige lugu, tunned, et on õige luk. Aga praegu hakkasime arutama omavahel, et mis selles loos siiski köidab. Lõpuks ma jõudsin välja selleni, et et Pöial-Liisi püüab kogu aeg kodu poole. Ja lõpuks ta jõuab sinna oma koju, nagu ta on, väike lilletüdruk jõuab oma lillede maale tagasi lõpuks kuigi ta ise, kui ta sealt ära tuuakse, siis ta ei teagi, et ta sealt pärit on, aga et kogu aeg tunneb, et see ei ole õige elu, mida ta elab ja ta otsib seda, seda õiget elu, kuhu kuhu tema kuulub ja mis on tema jaoks õige elu. Ega see tal kergelt ei tule, aga aga jällegi head sõbrad aitavad ja ega ta ise ise ka pead norgu elas. Ja ta jõuab lõpuks sinna välja, kus ta tunneb, et on tema õige koht. Kord sõitnud Anderseni, ühel vihmasel ööl postidel laga Veneetsiast Peronasse. Tema teekaaslast sektoritele kutsari Kelatanud preester üks daam ning kolm lõbusat kaunitari. Ana meeldiva mõistmisoskusega võitnud Andersen peagi õrnema soo poolehoiu. Ennast aga iseloomustas ta nõnda. Olen rändav poeet. Ainus amet on teha inimestele. Kes see kinke ja toime tulla kergemeelsete tegudega, kui need vaid rõõmustaksid? Me ligimesi. Möödunud suvel elasin mu tuttava metsaülema juures kori, jalutasin metsas ja jõudsin väikesele lagendikule, kus kasvas ballesseini. Samal päeval tulin ma sellele lagendikule tagasi ja peitsin iga seina alla, küll hõbepaberis komplekti, küll datli, küll väikese vahalillekimbu, küll sõrmkübara või siit paela. Järgmisel hommikul läksin metsaülema tütrega samasse kohta. Ta oli seitsmene. Ta leidis iga seeni Alt, neid ebatavalisi asjakesi. Ainult Tottel puudus. Selle oli arvatavasti vares ära viinud. Kui te oleksite näinud, missuguses vaimustuses, särasid väikese tüdruku silmad. Ma kinnitasin talle. Kõik need asjad olid päkapikkude peidetud. Te petsite süütut olevust ütles preester pahameelega. See on suur patt? Ei, see ei olnud pettus. See juhtum jääb lapsesse terveks eluks ja kinnitan teile, see muinasjutt kaitseb teda. Nüüd, kui ma hakkasin Pöial-Liisiga tegelema, siis ma uurisin üsna põhjalikult Anderseni teisi jutte ja tema elulugu üldse ja siis inimene ta oli ja tuli välja, et poolest isegi see tõlge, mis praegu on meil tehtud ülevene, keele raamat, mis meil praegu liigub. Et isegi seal on nagu väikesed nisukesed tõlkekomistused sees, mis muudavad Anderseni tegelikult ei ole nii sentimentaalne, nagu ta mõjub. Kui ma hakkasin nüüd uurima Anderseni teisi jutte, siis näiteks Anderseni tuleb alati arvestada seda, et tal on täiesti niuksed läbivad motiivid ühel teisel sest näiteks inetu pardipoja lugu on ju täpselt sama Pöial-Liisi lugu. Et luigemuna satub lõikades kaugele-kaugele lõige paat jõuab ikka koju. Ilmselt on kõikides muinasjuttudes mitte ainult Anderseni, vaid ja üldse elus. Ilmselt see ongi niisugune elu seadus, mis jõuab alati muinasjutt, et armastus inimeste vastu, armastus teiste lähedaste inimeste vastu. Ja ilma armastuseta ilmselt ei saa, et noh, kas või tinasõdur. Et isegi isegi kui see armastus ei ole nii käega katsutav, et mina armastan sind, sina armastad mind ja sa oled minu juures. Aga et see annab eluks jõudu. Loomulikult ei saa tõsielu kujutlusvõime vastu välja vahetada. Kuid kas teile ei tundu, et liiga suur osa maailmast on meie jaoks luku taga? Aga avada ei oska? Ei pruugigi. Öeldakse, anna süda, kese näidimet. Miks me siis enda elus sädemine, muinasjutte? Olen arad, armastama? Lõpetada tahan Anderseni mõttega. Kujutlusvõimet tuleb osata valitseda inimeste ja iseenda õnneks. Mitte aga õnnetuseks. Ja siis jäävad kal imed alles.