Mõtlen sataja Dante väele, siis on nad väga võrdses seisus. Niisama vähe kui andante talgu pärast, lugenud inimesi Eestis niisama vähe Ansotot Itaalias näinud inimesi Eestis, nad on võrdselt vähetuntud. Ja muidugi kuulunud itaallaste suureks kurbuseks mitte itaalia kultuuri, vaid maailma kultuuri. Nad on ammu nende käest ära võetud. Ei ole enam nende omand. Aga jotost rääkida pikalt on üliraske. Ta on nii enesekindel, nii veenvalt, hea et igasugu jutt tema juures lõpeb ruttu ära. Me oleme kangesti harjunud, et huvitav kunstnik peab sisaldama vastuolusid. Need suured mehed, kes selle renessansskunsti välja mõtlesid ja teda oma kätega tegema hakast. Minule näib, et nendel oli vastuolusid vähe, oli suur ja, ja kõigutamatu harmoonia valitsuses, meestes ja, ja sellist 20. sajandi värvilist kunstimaterjali nendes meestes ei peitunud. See, mis 20 sajand tahab saada sellest, nemad õnneks ei teadnud mitte midagi teenist, oma jumalat. See jumal oli toodud väga lähedale. Tähendab Nende renessansimeeste jumal oli nendest veidi pikem, veidi kõrgema laibaga, ilus mees, keda võis siiski õla peale patsutada, nii et tolmas. Ja vot sealt nad hakkasid pihta ja see enesetunne hiilgav, seda kunsti tehes. Nüüd jaak, ütle, kas Dante kohta võib midagi. No võib-olla küll, aga ma ei ole kõige parem, Dante asjatundja, tunnistan, parem selle alguses kohe üles. Kuid see, miks ma, miks ma need sinuga üldse sellel teemal või nendest aianditest lähtuvalt siin praegu juttu ajamas olema? See on ka tegelikult selge, ma nimetan sellega ära. Tähendab, sa kutsusid mind siia ennekõike selleks, et räägiksime ikka sinna juurde ka sellest, mis neid mehi ümbritsessionitaaljasta. Ja seal on mul küll ühte ja teist öelda. Pigem kalduks kohe meelega kõrvale mis tahes akadeemilisest analüüsist ja ütlen, et Dante puhul mulle meenub, meenuvad mõned, mõned tema värsid just nimelt itaalia keeles, ma olen tsiteerinud isegi oma juttudes teine korda. Ja me teinekord isegi tõlget kõrvale, sest et seal on see keele kaunidus küll väga sees. Ja Dante puhul mulle meenutama ühe itaaliakeelse võrguväljaande mingisugused viimased dist, viimased leheküljed, mis olid mind võlus, nimelt see, see sfääride skeem tähendab kogu selle universumi ülesehituse skeem, mis oli mingisuguses kaunis lihtsuses sinna taha joonistatud. See oli kuidagi väga võluvat, läksid niuksed ühed sfääridele teisteks päevas kas või selle põrgupõrguks ja, ja vastupidi taevas maa ja põrgulik tähendab ühendatud suurte ja väikeste sõõridega. Nii kujundlikult ja samal ajal geomeetriliselt täpselt omavahel, et, et see pilt mulle, noh, vabandan väga rohkem isegi veel siiamaani panen silma ees kui paljud tema tekstilõigud. Aga mis puutub sellesse ilusasse maas sõit Itaalia, mis neid mehi ümbritses, siis mina ei tea, kuidas seepärast Acadciota piltidest rääkima ühest või teisest. Kuid esimene mis mulle meelde tuleb, ise endale tagantjärele. Ma ei ole küll olnud ka toas ma kuid ma olen olnud seal lähedal ja ma olen olnud nimelt üks kord Veneetsiasse, siis natukene Veneetsiast põhja poole mandri peale väikses linnas fitsensas, mis on Andrea Pallo raadio suure arhitekti kodulinn ja mul on olnud on olla ükskord ka niinimetatud Šveitsi Itaaliasse tähendab kohe lõuna pool Alpe ametlikult Šveits, aga sisuliselt Itaalia ja vaat kui ma kõigi nende kohtade peale mõtlen, siis esimene asi, mis mulle meelde tuleb, õhk. Ma olen proovinud seda ühes oma jutus kirjeldada, see on see kuulus Vahemereõhk, ta vilksatab ikka siit ja sealt romaani või novellitekstist läbi või luuletusest ja üldse mitte ainult itaallaste omadest. See on siiamaani mul meeles ja alles kohapeal ikkagi saab aru, mis erisus sellel õhul on. Ja sa tuletasid mulle ühe asja meeldimist, Siib Leonardo juurde, kes sündis 150 aastat hiljem Kunsotol. Aga Leonardo piltide peal, mida temal, aga temal on see väga hästi näha. Kompositsioon lõpeb ära maastikuga, maastiku silmapiir on üks, mitte väga kaugel asetsev mäehari, mille kasvavad puud, piiniad ja kübressid. Need piinad on niisugused väga vihmavarju moodi madalaks litsutud männid ja pressid on niuke presid ikka. Ja need on siis nüüdseks siis riburada hõredas reasele, mäeharja pääl väga peene sinise atmosfääriloori taga. Ja paistab ikka väga naiivne unistus olema. Ja peaks seda tõesti lapsikuks pildi kaunistamise võtteks, kuna Itaalias täpselt natuuris näinud. Nii need mäe servad välja näevad. Ja Leonard veel ei olnud ühtegi muud võimalust maastikku lõpetada kui sellise väga kalad Keerse atmosfääri ilminguga. Sinise ovaali sees asuvad üksikud puud. Viimase nähtava mäeharjal. Seda õhku muidugi on ka nendes rescodes, mida Shotost kõige paremini tuntakse. See on Padovas asuva väikese vagunikujulise kabeli kabel, leidis Croweeni. Meil tuntaks teda millegipärast ka teise nime all. Capella della Arena. Itaallased seda nime ei tarvita ja seal on mitukümmend väga hästi säilinud mitte väga suurt Prescott kus kõik pildid sisaldavad piibliteemalisi palju figuurikompositsioone. Paljudel nendest on sinine taevas ja Muidugi ei ole seal autori poolt nii kujutatud, nagu me näeme. Vahepeal on võlv läbi sadanud ja see ilus sügav lasuur, mis oleneb kõige rohkem võib-olla meisjoni portselani koovad sinisega. See on pleekinud, kohati praegu moes oleva Texas riide Eleduseni ja veidi määrdunud. Meie rikutud silmale. Üle 70. sajandi prantsuse maalikunstniku silmale on see imeilus kombinatsioon. Ja. Ja ma kardan, et kui need laevades kõik säilinud autori ette nähtud värvis oleks meile see pildirida maaliliselt vähem huvitav, aga muidugi mitte sisuliselt. See maaliline nõudlikkus on tekkinud viimasel ajal, kusjuures ma arvan, et 20 sajandi seitsmenda sajandi maalikunsti on mõjustanud just nimelt need mitte väga hästi säilinud vanad maalid. Ma ei usu, et kui me saaks praegu kätte Rubjovi ikoonid nii nagu nad meistri käest tulid, et on, meil rohkem meeldiks kui need, mis on selle aja üle elanud. Kriitikud on võrrelnud Jotto kohta Itaalia maalikunstis rubljovi kohaga Vene maalikunstis. Ja need asukohad on muidugi sarnased, aga teised Boltsümmeetridelge sümmeetrilised küll, aga, aga teine teisel pool, sellepärast et kui nüüd antiikkunsti mõjud üle Itaalia ja ja läbi saksa kultuuri meieni jõudsid siis see oli üks, kui nad tulid üle retsansi ja üle kiievi teiselt poolt, siis oli see täiesti teine. Need Peipsi järv on see teelahe kahele kultuuri. Ühelt poolt tuleb plaasise poolt ida kusjuures põhimõtteline vahe on see, et läänes selle jumala inimese sarnaseks tegemisega ja enda hulka võtmisega tekkis demokraatlik hoiak. Aga idas tekkis hierarhiline. Võtame soov kõhuli muldpõrandal maas ja üles vaadata ei tohi. Ja nii see jäi. Ja need kunstid, need näiliselt sarnased varakristlikud maalid on sisuliselt nii erinevad ja ma tunnen kohe ära, kumba doktorant. Aga ma tooks juurde veel mõne pealtnäha natuke triviaalset motiivi, noh eriti kui mõelda, et me räägime seda juttu nüüd niisuguses ülipoliitilises ja ja vaesuva, vaesunud ja närvilises Eestis, aga ikkagi niuksed, naiivsed küsimused, võib-olla just seetõttu ongi väga magusad siia sisse. Nad ei olegi nii pinnapealsed kui esimesel hetkel paistab nimelt kas sina oled olev? Mitu korda nüüd Itaalias ilmselt käies kas saab poolelt tulnud küllastust mõnes linnas sellest vanade ja kuulsate maalide uputusest, mis vahetevahel peale vajub? Ta mõjub minule nii nagu ikka. Suur suur küllus. Kui oled Itaalias paar päeva külastanud, galeriisid või kirikuid, kus head pildid on siis hakkad ninaga lükkama päris häid pilte otsides kõige paremaid. Ja tekib niisugune tunne, et need pildid vaata Itaalia kunsti näited Nõukogude Liidu galeriides on kolmanda järgu asjad. Need on niisugused sinna kirikusse, kus need ripuks sinna ei viida, turist. Ja, ja siis, kui Ufitsi galeriis või või mõnes teises või üldsegi Firenze suurtes kirikutes näed kuulsate meeste kuulsaid pilte siis seda kunsti, mis ümbritseb itaallast, igas väikelinnas, üks on ka kuulsad nimed, aga seda nagu ei oska siis tõesti hinnata. Aga itaallane peabki nii käituma. Mul on meeles. Esimeselt on kolm kordonis Itaalias käinud esimese Itaalia reisul Rooma linnast rajanuse samba juures. Ma sain millestki aru, see on väga literatuurne näide, aga, aga nii ta juhtus. Meie uudistasime seal oma kunstiks grupiga, vanu ehitusi ja seda väljakut. Ja siis tuli üks vana roomlanna halvasti pestud porgandit. Astust rajamise sambale ligemale istus maha, panin oma võrgu, seal kõrval, ei puhka seal lugu, see oli ilmselt turu tee peal iga päev kindel koht, kus keegi istunud. Rayans hamba, see jala Moliva paistumiseks. Ja see oli päris õige suhtumine sellesse selle vana roomlannal sööd. Samas oli tema tee peal üks punkt, ta elas selle vana kunsti monumendiga ühes linnas väga harmoonilist elu minu arvates. Taas, mida sa ütlesid praegu, et sa ühel hetkel said millestki aru minul tekkis ka seal esimest korda olles Itaalias, Veneetsias tekkis ka ühel hetkel ma mäletan, niisugune tunne, et noh, ma olen millestki on saanud justnimelt peaaegu sõna-sõnalt niisuguses väljenduses. Ja ja ma olen hiljem tahtma tuld saanud ennast veel kontrollida seda kaudu, et kas see on nüüd väga minu isiklik või noh, kas see, kas mingisugune arusaamine või, või mingi niisuguse sügavuse tunne, mis äkki tekib või mingi niisugune teine universumi mõõde, mis seal äkki tekib. Et ega see ei ole põhjustatud ainult sellest, et ma olen tulnud suletud riigisse käik sinna oli vist aastaid ja 80 384 kus noh, praktiliselt tuled vanglarežiimist ja satud niukesed täiesti teistsugusesse olukorda. Ei, siiski mitte, ma olen nimelt kirjeldanud neid asju natukene ühes oma jutus. Muidugi mitte kõiki ja seda kohta tsiteerides on see umbes niimoodi, et seda meeleolu proovides nüüd taastuda on see umbes nõnda, et ma mäletan noh, mingisuguste täieliku kuuma septembrikuu päeva, kus kohas noh, üleval on just see Vahemere taevas, mille, mida, millesse ma olen mitu päeva juba süvenenud. Ja ma olen ka jõudnud külastada Veneetsia meeletult suurtest maali konsentratsioonidest mitmetes hoonetes ja siis äkitselt tapab äratundmine sind just mitte niisuguse inimese looduda väga kaunite asjade ees, vaid tahab ikkagi äratundmine sind sõna otseses mõttes jumala ees. Ja kusagil pead peatub su pilk siis lõpuks ühel õli puula ühel vanal õli puhul, mis seal lihtsalt kasvab ja, ja ühel koeral, kes seal juhuslikult on sellel taeval, mis on seal peal igavene ja ja, ja ei oska seda situatsiooni lihtsalt rohkem muidu iseloomustada kui kirjelduse kaudu. Kuid ometigi saad ühel hetkel aru äkitselt, et sa oled iseenda sees midagi väga ära tundnud. Vaata neid episoode, mis enne seda olid ja mis pärast seda hetk olid, oleme kirjeldanud ühes jutus ja sai ennast siis kontrollida niukseid naljakal moel, et Käbi Laretei ei ütles mulle ükskord, kui ta oli minu seda itaalia juttu lugenud, et terava vallas Veneetsiast täpselt samasugused on hallanud täpselt samasugused tunded nagu need, mida ma seal pikalt kirjeldan. Need on siis lühidalt niisugused mõtted jumalast, igavikust, surmast enesest ja sealkandis ja selle taeva all rohkem kui kusagil mujal. Ja vot mina kinnitasin seda, et seda, see on täiesti täiesti, mitte juhuslik. Ja Veneetsia ei olegi võib-olla parim koht selle tundmiseks. Kindlasti sööd Veneetsia, Rooma, Väike-viga. Veneetsias on inimesed reisul, nad on püsti õnnelikud, et nad on eelses nendele suur solidaarsus. Nad kõik on täna Veneetsias ja see õhkkond. Ta muudab siiski praegu maiseks ja peoksele Veneetsia tänava. Et selle jumala peale mõtlemiseks jäädakse vähem aegunud. Itaalia on üleni võimeline meile seda mõju avaldama, mida me praegu siin nii kidakeelselt väljendame. Kõik kohad on head, aga häälestus peab olema muidugi õige. Me jäime natuke võlgu võttes Atonen ja millega te seletate seda, et ta oli nii eraldi? Soto puhul ma pigem mulle väikse spikri. Ja, ja siin on aastaarvud Shotodymbondoone sündinud 266 või 1276, seal selles ei olda päris kindlad. Suri 1337 töötas Firenzes, Roomas, Paadavas, Polonias ja Napolis. Firenze toomkiriku ehitamise juures oli ta peaarhitektina 1334, mõni aasta enne surma. See on see pruuni puravikutaolise kupliga kirik Firenzes. Ja, ja nüüd ega fotot ei saa võtta kuidagimoodi mingisuguse allahindlusega, et ta oli varane ja primitiivne. Ta on välja kujunenud väga enesekindel suurmeister renessansist ja täieliku üllatusena tuli vähemalt minule see, et sellised mehed nagu Tiid, seal Raphael, Michelangelo jortsioone ja korreso sündisid 200 aastat hiljem 20 aasta jooksul kõik 1000 470490. Ja ainult kaks meest, Leonardo ja potid selli olid nendest kolm 40 aastat varem. Need olid siis poodi 100 aastat pärast suhkrut. Näitab, et Sotol ei olnud head seltsi, on ta selle töö tegemiseks ei olnud ka head võistlust taoline, nii nagu ta oli, tal ei olnud kellelgi kuhugi ronida. Ja see eriline rahu ja iseseisvus võib olla peegeldub ka piltides. Muidugi noh, see potentsiaal on hämmastav. Aga tema piltide rahuda peegeldab, peegeldub niisuguses föderaalkompositsiooni imes ta võib inimesi panna seljaga ja küljega või ühe poisiga viis inimest panna ritta. Mitte midagi poolsetega tüütavad, ei teki, ta suudab nad kõik tähtsustada ära, tema kompositsioonid ei ole vähetähtsat tegelast, on ta eemal või on ta seljaga? Seal pole, nad on kõik väga tähtsad seal mingi eriline inimese väärtuse tundmine ei ole tühist inimest tema maailmas. Ja, ja muidugi maalitud eme ilusti seda võivad kirjelduse peab vaatama. Aga see iga figuuri kaal ja maht on ka skultuurse kujutamisega rõhutatud. Aga noh, seda peab nägema, aga see tasakaal ja veendumus see on noh, ikka väga-väga mõjuv. Ja seda Virtooslikust, mis hiljem mõne mehe juurde tuli, selleri mingit puudust ei tunne. Kuna see enesekindlus tegelikult Firtoostlikus annab enesekindluse inimesele. Ja siis tuleb tavalise vetooslikus ära jätta, see enesekindlus mõjuks temal seda muret ei olnud tal kas see kasvas kuidagi teistpidi välja? Ja, ja see koht, mis tal on, ta ei ole mingisugune eelkäija, ta on suurmeister. Ja, ja me lihtsalt ei tule iial selle peale, et on kaks aastat teisest samasugusest meistrist varem elanud. Võib-olla see on jah, võib-olla sealt tasuks arendada hoopis teisi teemasid edasi. Millekski praegu liiga palju aega ei ole, aga mis ulatavad ikka otsapidi tänasesse päeva päeva vabandan, seda ma tõepoolest tänases päevas üleni kinni. Kuid see on siiski on midagi filosoofiliselt olulist tähendab 200 aastat teistest varem olnud ja ometigi nagu nagu seesama nagu sedasama grupi liige siis tulebki väga lihtne järeldus, pea midagi pingutama, tähendab noh, 200 aastat ei ole igaviku heaks mitte miski. See on see, mida siin meil täna ja nüüd kogu aeg ära unustatakse. Ma arvan, et et iga inimene ütleb mulle vastu kohe, et inimese elu on üürike ja inimene inimese elu on üks ja ainus ja, ja miks ma ei saa seda elada nii hästi, kui ma tahan ja noh, kõik need teemad, mis praegu on üliaktuaalsed, aga aga võib-olla tasuks ikkagi mõelda selle asja teisele poolele ka, mis ei ole mitte ainult mingi metafüüsiline metafüüsikasse vaimistikasse kuuluv lohutus, vaid vaid milles võib-olla on mingisugune hoopis tõsisem tähtsam tagama millest oma vorsti otsimises oleme lihtsalt kaugenenud, et et aeg on siiski noh, väga suhteline mõiste, oleneb, kust otsesel ajale vaatad ja võib-olla pole ka ikkagi nii väga juhuslik, et seal savalt Jotto piltide peal kui ka teiste itaallaste tuntud itaallaste piltide peale lakkamatult ja pidevalt nii palju ingleid, nimelt palju piiblitegelasi ja teisi ajaloolisi isikuid, äkki see kõik ei olegi nii väga juhus? Saar? Ma arvan, et itaallased mõtlesin, et oma igapäeva pääle väga hoolega, ma arvan, et nad tegid väga kibedalt poliitikasse võitlesite oma baaside Eesti vastu ja ja aga see igapäevane tegevus ei ole suutnud vähendada nende võimekust igaviku ees. See on hea kunstidega tegelevad inimesed on tahtmatult veidi religioossed, olgugi et nad noh, ühegi teadaoleva alla ei pruugi üldse sobida. Aga noh, selline mõte, et kui üks pilt on teisest parem tagajärjeks võib-olla see, et üks maali andis, parem aeg on näidanud, et meie hinnangud on subjektiivsed siis kelle arvates ollakse parem hädasti jumala arvates, tähendab, on olemas maali jumal, mis ütleb, et Shoto on igal juhul hea. Ja see ongi juba religioosne mõtteviis, et see soo oma kunstis edasi jõuda, teha paremat tööd või maalida paremini ilusamini. See on ikka jumala teenimisest, et inimene ei hinda, seda ei suuda hinnata seda, mina olen ka inimene temani inimene, pest ütlemine. Mulle tundub, et et kui see see hetk või see tunne, mida me siin mõlemad oleviga väljendasime sõnadega sain millestki aru, see tähendab midagi sügavamat siiski ja minu pool tähendas küll seda, et see just nimelt jäi mulle meelde see mulle sisse see arusaamine vot selles sõnastuses tähendab isegi seda, et et äkki selge üks asi, mis ära enam ei kao. Ja ma olen nõus, et see on tõesti ära. Ta tuleb koos selle maa mälestusega koos selle kultuuri kogu tuleb uuesti meelde. Aga mina seda seda ka hetkel seda äratundmishetke kirjeldan endale piltlikult, see on nii, nagu pärast pärast vihma silmapiiril tekib selge taevariba. Ja sealt on näha, et tuleb selge taevas. Ja see on niisugune eriline kergendus ja, ja see on siuke tunne, et nüüd nüüd kohe saan midagi teada, tegelikult rohkem ei saagi teada. See ootus, et kohe mulle öeldakse, et selle maailma kohta midagi, mis on universaal, mis tõesti seletab ära, milleks me elame, see on kõige rohkem häimine või saada sellest järgmist tarkus, aastaid ei tule. Ja sõnad on üldse väga tinglikud asjad aga mina võin enda jaoks sõnastada seda ka niimoodi, ma olen ka seda teinud, et et ühel hetkel on, on sulle täiesti selgelt, et nii surm kui sina, kui, kui taevas on korraga olemas. Ja sellest piisab täiesti. Ja sellise selguse saamiseks on Itaalia hea koht.