Te kuulete meid Tartust. Kui teisipäev on kapsapäev, siis pühapäev on stereopäev. Täna läheb stereo pühapäevakava üleni Tartustama sõnalises osas ja hommikuseks külaliste tunniks stuudiosse saabunud esimesed külalised. Marju Lauristin, Aune Unt ja Peeter Vihalemm. Äsja kõlas reklaam. Mida asjatundjad arvavad reklaami mõjukusest ja tähendusest meie igapäevases elus. Nendeks on ennast raske nimetada, sellepärast et päris reklaamiasjatundjad mõtlen reklaami, psühholooge meil ju ikkagi kuskil ette ei valmistata ja niisugune meie jaoks tuleviku elukutse, kuigi nähtavasti varsti väga vajalik elukutse. Aga reklaami mõju natukene on uuritud Tartus siin ülikoolis on tehtud mõned psühholoogiaüliõpilaste diplomitööd näiteks sellest ja kunagi nüüd juba üle 10 aasta tagasi kunagises Ülikooli sotsioloogia laboratooriumis. Me uurisime telereklaami mõjukust. Ja noh, üldiselt võib öelda, et niisugune eelarvamus reklaami suhtes on su kõige levinum hinnanguna, see, et reklaamitakse seda, mida reklaamida vaja ei ole ja et reklaam üldiselt ma ju ei saa, aga sealne täiesti vale arvamus näiteks möödunud üle möödunud aastal üks üliõpilane uuris kutse reklaami mõjukust ja selgus, et siiski üllatavalt suur osa abituriente orienteerub oma kutsevalikus, eriti mis puudutab tehnikumi kutsekoole siiski ka ka reklaamile just sellele telereklaamile. Mis puutub aga üldse niisugust reklaami mõjukust tema vormi või sisu alusel, siis mulle tundub, et siiski meil tehakse reklaami veel üsnagi algeliselt. Ja noh, mis on, mis on just silma torkab, on see, et ei kasutata iga kanali spetsiifikat ikkagi täpselt ära, näiteks raadioreklaam praegu kuulsime, me panime kõik tähele, et ta oli natuke liiga paljusõnaline, eks ole, noh, tale natuke, kunstlik ja reklaam peab olema ühelt poolt lööve, informatiivne, teiselt poolt võimalikult noh, niisugune lakooniline, mänguline, aga kui ta muutuks venivaks arutlemiseks, siis ta enam ei mõju. Küllap tuleb kasutada majanduslikke hoobasid, kui iga sõna maksab. Kes ametkond, kes reklaami tellib, eelistab lühemat ja võtab vähem sõnu ja nii vist on, aga meiega kavatsus on täna rääkida siiski mitte reklaamist, vaid ajalehtedest. Kõigepealt, kas teil on tänased ajalehed käes? Oi, mina olen tartus äärelinnas ja meie saame oma lehed ikka praktiliselt siis, kui õhtul koju jõuame. Pärast tööd tuuakse kuskilt päeval. Te mõtlete, edasid mitte ainult edasi, vot kui posti posti edasi Tallinnasse jõuab ju alles. Järgmise päeva õhtuks minu vanematekoju näiteks. Nonii, aga me tegime väikese uuringu siiski, et olla täiesti täpne. Kell kaheksa ja 10 minutit olid kõik vabariiklikud täna ilmunud ajalehed raudteekioskis olemas kaheksa ja 15 minutit olid heidemanni tänavakioskis ja kaheksa ja 20 minutit olid Tiigi tänava Geost. Üheksa ja 20 minutit küll Võru tänaval Veriaalne. Nii et ajaleht ei tule mitte nii kiiresti kätte, nagu tahaksime. No küsimus ei ole mitte ainult selles, millal ta tuleb kioski, vaid just vastupidi, tekib niisugune situatsioon, et kioski te olete tõesti enam-vähem siiski hommikul, aga nagu siin paunemalt ütles postiga tellijatele koju tuleb ta Tartu oludes kindlasti mitte enne kella kahte ja võib-olla ka kell kolm ja kell neli. Ja see ei ole mitte ainult tartus, nii ma usun, seal on igal pool niiviisi. Ja tulemuseks on see, et väga paljusid lehti ja ajakirju tegelikult trükitakse rohkem, kui oleks tarvis. Kordame kogu aeg, et paberipuudus meil, et meil on kõik hädad seotud sellega, et me jõua rahuldada inimeste soove näiteks raamatutega selle järgi, sest et paberit on ühe tegelikult kui inimesed ei peaks ostma paljusid lehti kaks korda tähendab ostma ja tellima siis nähtavasti mõningal määral võiksid olla ka tiraažid, isegi väiksemad praegu küllalt palju, ma usun, on neid inimesi, kes hommikul enne tööle minekut ostavad lehe selleks, et olla kindel, et värske kuuldused kohale jõuavad ja saavad ometigi pärastlõunal sama leheval postiga. Selles küsimuses on kindlasti meie kuulajatel Igalühel oma arvamine ja ma arvan, et me võiksime sellel teemal rääkida pikalt, kui me annaksime selleks võimaluse. Aga täna spetsialistide juuresolekul ma arvan, et oleks õige rääkida ajakirjandusest üldisemalt, tähendab mis on praegu ajakirjanduses meie publikule huvitav ja kui palju üldse ajalehti loetakse, kas niisugust andmed on olemas, Peeter Vihalemm. Andmeid on olemas küll jah, no ajakirjade trükiarvu poolest 100 või 1000 elaniku kohta, nii nagu seda arvutatakse on Eesti üsnagi nii hääl kohal nii maailmas tervikuna kui, kui nõukogude liidus. Mõni aasta tagasi. Andmete järgi on Eesti kuuendal kohal päevalehtede ühekordse trükiarvu poolest elaniku kohta maailmas. Jaapani, Islandi, Rootsi, Saksa demokraatliku vabariigis. Ja, ja võrdlus teiste liiduvabariikidega näitab, et, et ka siin on Eestis trükitakse ajalehti nagu ka raamatuid nagu ajakirju rohkem kui kui mujal. Ja meie uurimused näitavad seda ka, et küsimus ei ole ainult trükkimises, vaid poolest ajalehti loetakse üsnagi, üsnagi palju. Kuigi on muidugi vahe siiski trükitud ajal ajalehe ja loetud ajalehe vahele mitte trükitud lehed ei leia veel nii palju lugejaid. Õigemini täpsemalt öeldes ajalehtede mõjuväljas, nii nagu ka ajakirjade mõjuväljas on, on enamus meie rahvast. Aga kui vaadata konkreetseid konkreetsete numbrite lugemist, siis on, siis on siin numbreid muidugi väiksemad, tähendab umbes on vahekord niiviisi, et kui, kui, kui, kui kuskil üks kohalikku lehte kõik loevad, siis siis konkreetne lehenumber. No ütleme, tänane konkreetne edasi number. Siiski mitte kõik tartlased, kes on edasi lugejat, küll Loe seda konkreetset numbrit läbivaid loevad loenguks kaks kolmandikku. Kui rahva hääle puhul on, ütleme, üks, 40 45 protsenti rahvale lugejaid konkreetset numbrit loeb läbi siiski üks, 2000 vähem inimesi, umbes niiviisi. Te rääkisite numbrist, ma hetkel katkestan teid ja tuletan meelde meie numbri meie telefoninumbri siin stuudios Tartu 30 225. Meie kuulajatel, kellel on soovi, on hea võimalus vestlusesse sekkuda. Teie küsimused ja, ja soovid on teretulnud. Ühtlasi võtame me vastu tellimusi soovi kontserdiks, mis õige pea algab. Aga leheda Me käes, vaatame tänasest ajalehest, kas me saaksime ennustada, mida teie arvates näiteks edasist, kuna oleme Tartus, alustame edasist, mida edasist täna tingimata loetakse. No võib-olla edasi kohta kõigepealt seda, et ehkki edasi on Tartu leht ja ametlikult nagu kohalik leht on ometigi edasi levik sugugi mitte kohalik tähendab edasi lugeja teatavad tegelikult niiviisi, et umbes 40 protsenti on tartlased ja Tartu ümbruse inimesed ja 60 protsenti on kaugemalt, on see lehevoorus või nõrkus kindlasti voorus? Kindlasti koos, sellepärast et edasi praegune tiraaž, mis on juba üle 110 115 vahel ja see näitab, et ta on umbes samas suurusjärgus, nagu on vaba riiklikudki lehed, tähendab üle 100000 ja sellega edasi mõju on palju suurem. Seda ma näen muide ka sellest, et kas näiteks eile õhtul televisioonis Mark Soosaar vestles filmimaailmasaates värske edasi number peas ja seda noh, oleme näinud vaatevinklis ja nii edasi. Aga nüüd tänase edasi juurde tulles. Täna muidugi pühapäev ja pühapäev on nagu teisteski skulptuuripäev. Aga enne kui kultuuri juurde minna mõned niisugused momendid, mis nagu on huvitavad ja edasi, oli see loomulikult kõigepealt edasi on üks neid lehti, tee, mis annab kogu aeg omaenda väliskommentaare. Teisel küljel on ka täna see ja meie uurimused näitavad, et edasi väliskommentaar on küllaltki loetav. Kes loevad välispoliitikat, naised, mehed, noored-vanad. No mehed muidugi rohkem seda ei ole muidugi meeste poliitikahuvi on ikkagi suurem kui naistel. Te tahate öelda, et poliitikat teevad mehed? Kas ka kultuuripoliitikat? Nähtavasti ikka poliitikat, kultuuripoliitikat teevad rohkem mehed ja huvituvad ka kultuuris ja muudes nähtustest poliitilisest aspektist rohkem mehed. Kummaline, et mitte ainult mehed, vaid juba väiksed poisid. Nii et näiteks on uurimusi, mis näitavad, et kaheksandaks klassiks on üsna selgelt välja kujunenud see tüdrukutel ütleme kultuur, kool, perekond, poistel poliitikas, sport, tehnika, see on juba 14 15 aastaselt. Aga kas naised näiteks täna on? Vist Raul Mälk Edasis jah, täna ülevaatega. No mida te arvate 10-st naisest, mitu selle läbi loeb? Nuuskaks? Jah, rohkem küll mitte või tegelikult võib-olla isegi vähem. Kas sellepärast, et Raul Mälk või sellepärast, et välispoliitika mängib rolli niisuguse materjali juures? Natuke siiski, kuigi suhteliselt vähe. Ma arvan, et üldse seda vaatab 10-st lugejast kolm. Ja neist kolmest kaks kindlasti on vähe, tõe polegi, kõik kolm. Kuigi mina pean ütlema, et minu arvamus on see, et edasi väliskommentaar on kuidagi väga oluliselt erinev teiste lehtede omast. Kuidagi inimlikum ja võib-olla tõesti ka naisele vastuvõetavam, tähendab, tõepoolest on vahel. No edasi on üldse omane see nagu siingi, et on alati juures autori pilt, et autor on isik, see nisugune personaalsus võib-olla veel kuskilt papa Janseni ajast niisugune Eesti ajakirjandusele omane dialoog lugejaga, see on ikkagi edasile väga omane ka tänapäeval. Need teine moment, mida üldse kohalikud lehed on ju väga tähtsat selle poolest, et inimesed otsivad siit eeskätt oma koduümbruse sündmusi ja ja tahavad kohalikus lehes näha ka oma koduümbruse mingisuguste olude, parandajate sekkuja, mitte väga kriitikat, soovitakse probleemset lähenemist ja tänases edasi saanud ülevaade linnanõukogu istungjärgult just nagu väga nisugune, ametlik materjal, kuid jällegi Eda, selle iseloomulikult on see üsna kriitiline probleem, selge ja konkreetne, nii et lugeja saab ka haru, mis siin oli nagunii teravamalt kõne all ja mis siin lugejaid puudutab, kui linnakodanik ei osale, hea hea nii et siin on ses mõttes oma stiil välja kujunenud siis siinsamas, kolmandal küljel on üks väga huvitav moment, mida ma tahaksin esile tõsta just üldse niisugust uut uuemat tendentsi meie vabariigi ajakirjanduses. Siin on üks väike niisugune lugu, koosoleku katsetus epas üldiselt üsna niisugusel noh, mõtleks vähe populaarsel teemal nagu komsomolikoosolek. Aga mis on siin huvitav, on osavõtja vahetud muljed, tähendab, see ei ole mitte mingisugune funktsionäär, vaid see on üks üliõpilane ja mis on just see moment on see, et ta viitab Noorte Häälele, ühele noortajale kriitilise loole ja seitsmeteistkümne oktoobrist madin Madis Salumi luule, tähendab, on tekkinud dialoog lehtede vahel ja vot see on moment, mis meie vabariigis on nüüd viimasel ajal märgata, et kogu ajakirjandus hakkab moodustama tervikut, tähendab tegelikult dialoog lehtede vahel ütleme sellesama edasi. Niisugune veidi skandaalne väitlus vothri ümber kandus reedesse sirpi ja see teab, kus ta veelgi. Ja see fakt, et me teame, et iga meie vabariigi inimene loeb tegelikult tõesti vähemasti kolme, nelja lehte seda hakkavad juba kah lehetegijad võtma kui loomulikku eeldust, et kui nad ühes lehes asjast räägivad, siis teine Lehtud jätkata, teades, et enamus lugejaid loeb nii ühte kui teist. Üldiselt on selge, et diskussioon äratab alati lugejas huvi ja tähelepanu. Tähendab, ma ütlen seda nii kogemuslikult, aga kas seda võib kinnitada ka uurimus? Jah, muidugi kas või vestlusringid, mida küllalt paljud ju ajakirjade toimetused praegu harrastavad, kuna nad on ikkagi vähegi nii hästi läbi viidud ja materjal esitatud tõesti noh, niisugusel diskutiivsemas laadis siis, siis teda laetakse palju rohkem. Meil oli näiteks üsna huvitav töö sotsialistliku põllumajanduse konkreetsete numbrite lugemisega kohta, kus selgus, et samal teemal kirjutatud lood erinevad heas vormis erinevas laadis on väga erineva loetud, tähendab, kui on ikkagi juures niuksed elavamad käsitlust, siis on lugejate hulk palju suurem. Kas on veel soovi midagi, tänas edasi. Ja diskussioonist just tähendab diskuteerides ilmselt on aja märk, ristikut piirdus, peaks tõusma praegu veel kõikidega. Ütle, kas see on praegu ka tunnetatav meie ajalehti jälgides, et ajalehtedes on midagi muutunud, et see uutmine. Et ka ajalehte ennast uudab? Nojah, kõigepealt suutmise sõna, mis on ajakirjanduse kaudu tulnud ja mida mina isiklikult ei pea sugugi mitte õnnelikuks leiuks. See, see on muidugi hea ajakirjanduse nisugune panus sellesse protsessi. Aga kas ainult see häda vastan siiski jah, midagi sisulisemat ka. Kasvõi niisugune nähtus, et ajalehed hakkavad nagu mingit oma asja ajama juba kah niisuguses usus, et tõepoolest reaalsuses on võimalik muuta, on võimalik asju paremini teha. Noh, tänases Rahva hääles näiteks väga oluline artikkel tänavuses viinamarjades rahast, mis jätkab selles samas lehes juba läbi paljude paljude numbrite, tänavu suvel ja sügisel toimunud niisugust. Noh, ma ütleks harutlust saamataks lausa võitlus või kaklus meie varumissüsteemi asjus, kus siis ei rahul, ei ostjad ei ole rahul inimesed, kes kasvatavad aiasaadusi sellega, kuidas meil see olukord on ja rahva hääl siin jätkab ühte niisugust, Ridavad see, niisugune ajakirjandus on mingisugune praktilise võitluslikkuse tõus minu meelest seda siiski mõnevõrra märgata ja rahva hääl on siin tugevasti nagu eesliinile jõudnud ja Rahva Hääle majandusrubriigid. Minu arvates on praegu meil ajakirjanduses üks kõige selgem märkat, niisugustest muutus. Et mitte ainult majandusrubriigid teinekord kas või oli see väga traditsiooniliselt varem antud tähtpäeva, kirjutas, et kui konstitutsioonipäeval rahva hääles mitmed inimesed võtavad sel puhul sõna ja räägivad kõik väga tõesti tõsistest ja elulistes asjades ei ole enam lihtsalt nii. Päeva äramärkimine. Vahepeal on laekunud küsimus. Kuulajalt, küsitakse, kas ei trükita perioti liiga palju. Nosteriotitsionaalsele algul küllalt suur, kuna ei olnud päris teada nõudlust ja jaaniarvata kaat. Nõudlus tõuseb, kui leht ennast rohkem näitama hakkab, aga need on minu teada ka vähemaks võetud juba. Nii et eks see kujuneb aja jooksul mingi niisugune normaalne suhe välja nendest praegu on tendents vähenemisele. Hariotidele tellijate hulk tõuseb aga sama, nende vahetiraaži ja nõudluse vaheline jalg on väga suur. Vahe väheneb kogu mõlemat pidi, läbijate hulk suureneb või huvitundjate ja teised. Putina sajand. Tähendab, see ajaleht on praegu veel nii uus, et siin on veel raske teha üldistusi. Tema tuleviku suhtes. On veel üks küsimus, ma kuulajate ees vabandades ütlen, et me võib-olla ei jõua neid nii kiiresti esitada teie küsimusi, kui oleks vaja, aga ju vestluse käigus annan neid edasi. Küsitakse reklaami kohta, millest meie kõnelus, algas. Lett Marju Lauristin tegi vihje reklaami professionaalsele nõrkusele. Aga küsitakse, kas edasi see ei ole see reklaam parem kui mujal. Jaa, lehtedes, reklaamist kindlasti parem sellepärast, et ta on ikkagi pilku püütud püüder, ajalehereklaam mujal on väga-väga halja ja kehvasti antud. Nii tänane edasi saab väga kiita. Ma tahaksin, et me räägiksime ikka nüüd kesklehtedest ka. Tähendab Ma mõtlen. Rahva häälest oli juttu ka siin tänases lehes näiteks on mõni materjal, millele oleks kasulik viidata, kas või selles mõttes, et inimene, kui ta lehedana kätte võtab, selle asja tingimata läbi loeks. Tänases lehes. Kuna siin on just juttu sellest juba räägitud varumisest, siis nähtavasti see on tänase numbrini suguseks. Lisaks paljudele lapsevanematele on muidugi huvipakkuv see artikkel videvikutund südaööl, mis räägib kooli, lasteaia lastevanemate muredest ja see on nähtavasti üks rahvale loetamaid rubriik. Aga kuna täna on niisugune suur kultuurikülg siis siin on muidugi niisugust informatiivset kultuurimaterjali, kuid seal jälle minu niisugune isiklik arvamused. Rahva hääl oma eri valdkondade valgustamisel on siiski küllalt ebaühtlane ja näiteks kui majanduses ta on praegu minu meelest ikkagi paljudest teistest lehtedest ees ja on siin täitsa niisuguse malli. Tänud ja siis kultuuriküljed, Rahva hääles seda küll alati ei ole, nad kipuvad olema natukene igavad, natuke kirjeldavad ja sagedustega niuksed ohvitsiaalse võitu. Aga naiste hääl, noorte hääles, noorte hääl on täna muidugi ma arvan, osa noorte jaoks täielik nisugune tõmbenumber, sellepärast et siin jätkub täna breiktantsu. Ta vahetus. Ja näib, et see on ka niisugune kõige piskut biilsem probleem, mille juurde noorte hääl on viimasel ajal jõudnud Mariupoli sisesuhted breiktantsija. Seda kunagi näinud. Ma suhtun põhimõtteliselt tolerantselt kõikidesse niisugustesse. Aga. Tähele lugejaid Kesk-Aasia, nii et nende jaoks ma ei tea, kas see midagi pakub. Peeter Vihalemma tahaksin küsida Aune hundi käest, mida tema arvab Preikimisest. Ma olen seda paar korda näinud ja see on väga vahva, ainult et mul on äärmiselt kahju, et suur osa meist ei ole selleks võimelised. Esimeselt sellest on tõsiselt kahju. Nii aitäh. See on üks suur teema, jah, tänases noorte hääles, aga mida veel võiks ära märkida, mis on ka iseloomulik sellel ajalehele? Noh. Vaat siin on muidugi raske isegi võib-olla nii-öelda noorte hääle kohta viimasel ajal, mis talle väga iseloomulik on, sellepärast et võrreldes rahva häälega või võrreldes edasi ka mulle tundub, et noorte hääl on kuidagi kirjum palju ja palju, noh, juhuslikum tähendab siin ei saa öelda, et oleks mingi väga niisugune kindel kindel joon. Ja seesama elu uuenemine siiski on vist noorte ääres kõige vähem tundub, mulle tundub kui vaadata suure levikuga lehti võrreldes rahva häälega edasi, küll kindlasti vähem. Aga kui palju noort tähes loetakse kõige rohkem? Kõige rohkem ja meie lehtedest kõige rohkem, kui jätta välja kohalikud mehed tervikuna tähendab vaadata lehti üldse, siis, siis kõige mõjuvõimsam kanal on kohalikud lehed kõik kokku võetud. Tugevasti mõjuvõimsam, kui on seda rahvast või noorteajal kaks korda vähemalt. Aga, aga siis tõesti üksikuid lehti vaadates noorteajal on muidugi kõige suurema levikuga. Huvitav missugune. Ja missugune rajooni ajaleht on teie arvates väga prestiižikas, tähendab jätame edasi praegu välja, aga võtame päris rajoonilehed. No ühesõnaga, meil oli uurimus rajoonilehtede kohta üsna hinnangu said. Jõgeva, Pärnu, Saaremaa Hiiumaaleht oma lugejate avarad lugejates jumalaistujate silmise. Nii ma tahaksin nüüd pisut muuta vestluse suunda ja küsida kas noor inimene, kes tahab ajalehte teha, kes tahab ajakirjanikuks saada kuidas tema tööd, mida tal tegema tuleb hakata, mida ta õpib, kuidas ta seda ajakirjandust ette kujutab. Aune Unt on esimest aastat tegelenud tudengit seevastuvõtmisega ja esimese kursuse. Aga mis mulje all? Mulje on tegelikult niisugune, et ega ta vist ikka päris hästi ette ei kujuta kõiki neid asju, kõiki neid ohte. Ja ma mäletan, et ega meie ka ei kujutanud Üks asi, millest kindlasti tuleks rääkida ja mis on mitte ainult sellele kursusele omane, vaid minu arvates üldse nii palju endidki mäletan on just seesama. Noh, niisugune valiv suhtumine rubriikidesse ja valdkondadesse, tähendab tundub, et kõik see, mis on seotud majanduse või põllumajandusega seal nii hirmus, keeruline, kauge ja ebahuvitav. Vot niisugune eelarvamuslik suhtumine püsib ilmselt mõnda aega veel tudengina olles siin ülikoolis. Ja väga kahju, et näiteks noh, minu kolleegid on alati on läinud et seda suhtumist muuta ja meil oli hiljaaegu väga huvitav kohtumine Siim Kallasega rahva häälest. Ja ma olin väga kurb, kui ma ei näinud seal praktiliselt ühtegi esimese kursuse tudengid, seal olid vanemate kursuste tudengid, ühesõnaga vot see, see, see muutumine toimub kuskil teisel kolmandal kursusel. Aga vot see tunne, millega ülikooli tulevad ja nende esimese kursuse tudengite hulgas on küllalt vähe neid, kes kes nagu noh, on nagu avatud. Paljude valdkondadele ja ühiskonnale ja majandusele tervikuna ja üldse kuidagi niisuguse sotsiaalsele olemisele. Ja noh, siin muidugi nii nagu lugejat, nii ka seda sama noort ajakirjanduse tulijat ikkagi valmistab ette kool tähendab see, mida inimesi huvitab, me võime seda ju uurida, eks ole, nii-öelda tagantjärele aga kujuneb kõik see asi ikkagi koolis. Ja nagu ma ütlesin juba kaheksandaks klassiks, on küllalt selge, et tegelikult need eelistused ja nähtavasti ka meie kool ikkagi ei vii inimesi nende niisuguste reaalsete sotsiaalsete ja majandusprobleemide juurde. Ja see hakkab ilmselt noh, mitte andsin tulevastele ajakirjanikele, vaid ka see on väga valus tunne on, et mina olen nendesamade esimese kursuse üliõpilastega praegu teinud niisuguseid retsensioone jooksval ajakirjandusele, tähendab, nad loevad looma ära sealt ja seesama asi, mis me täna siin tegime ja siin paistab lihtsalt silma see, et nad on väga tüüpilised koolilapsed veel. Tähendab selles mõttes, et just nimelt see eelarvamuslik suhtumine, et ütleme, mis on majandusest kõik, mis on poliitikast see pakku see noore jaoks on midagi väga kauget, väga ebahuvitavat seal kõik, midagi niisugust nii-öelda suurte jaoks on see, et ta 18 aastaselt tunneb ennast veel lapsena, eks ole, käise tunne. Tunneme ennast lapsena ja nii ütlebki. Rahva hääl on täiskasvanute lehte, eks ole. Ja, ja see see niisugune suhtumine, mida muide Noorte hääl, millest me täna rääkisime, natukene kah kajastab ja võimendab sellepärast tõepoolest kui siin kõige teravam probleem on, kas tantsida breiki või mitte ja kui näiteks kogu majandussfäärist kirjutatakse üsnagi niisugusest noh pealisjah pealiskaudsuse väheneda teravas probleemses laadis siis see noor noortele noorte on väga meeldib. Endale väga meeldib. Me oleme kogu aeg just küsinud ka need lehtede võrdlevaid hinnanguid ja see on täitsa selline must nooltähel on noorteleht sellisena, nagu need noored on. Ahaa, see on siis küllalt keeruline probleem ongi isiksuse ja ühiskonna vahekorrast kui nii laiemaks minna. Tänase päeva kestel tuleb üsna palju kõne alla isiksuse probleeme. Tema. Tema areng ja tema võimalused tänapäeva tingimustes kuidas seesama kultuuri küsimus, millest ja mida nii ajakirjandust jälgides ma olen märganud, et kui noor tuleb ajalehte tegema siis on ta kõige rohkem valmis kultuuriteemadel sõna võtma, kuna talle tundub, et ta on selles küsimuses kõige kompetentsem. Tähendab, läheb kohe üle, kuidas teie tähendab ja, aga ma olen märganud, et see on ka paljudel ajakirjanikel ja ka vilunud ja kogenud lehemeestel ja raadiotegijatelt nendele arvavad, tähendab kes arvavad, et kultuur on midagi vähetähtsat ja suhteliselt kerget? No see on keeruline probleem, mind huvitaks teie arvamine Noh, minu arvamus on siin väga selge, minu meelest see niisugune suhtumine kultuuri kui vaba aja veetmise meelelahutusse noh, see ei ole ajakirjanike loodud. Aga, aga see on loodud, seal on loodud ikkagi aastakümnete jooksul, tähendab, kus kogu ühiskonna areng on olnud ju äärmiselt niisugune ühekülgne, ühesuunaline pika sinna suunda. Et noh, ainult materiaalsete väärtuste tootmine on see õige tootmine ja ainult käega tegemine on töö ja niisugune vaimsete väärtuste probleeme, vaimne töö ja kõik see on olnud ikka rohkem niisugune noh, umbes nii, et väheste eraasi ja paljudele siis ainult niisugune lõõgastus ja meelelahutus. Vot minu meelest see nisugune väär, väär teatud väärdumine üldises üldises arengus maksab sedapidi ka kätte ja ajakirjandust ka tema võimendab seda, mis ühiskonnas on, tähendab, tegelikult ega ajakirjandus ei loo ühiskond, ajakirjandus võimendab seda, mis ühiskonnas on ja kõik ajakirjanduse vead võimendavad tegelikult neid mingeid väärdumisemis ühiskonnas endas. Ajakirjandus ei loo ühiskonda, aga ajakirjandus seda siiralt usume, on võimeline mõjutama isiksust ja selle kaudu ka ühiskonda. Jah, pika aja jooksul muidugi tähendab, ajakirjanduse mõjuvõim näib olevat ikka just selles, et inimesed on iga päev tõsta kirjanduse mõjuväljas. Et küsimus on üks ühekordses vaid väga pikaajalises kontaktis. Sellega muidugi seoses nähtavasti mõju ajakirjanduse mõju inimesele muutub üsnagi negatiivseks siis kui ajakirjandus on ühenäoline standartne, siis ta hakkab ikkagi väga kaasa mängima inimeste mõtteviiside ja arusaamade niisugusele standartiseerumisele pealiskaudsele ja kui siin mingitest tendentsidest rääkida, siis nähtavasti üks kaasolulisemaid tendents on see, et ajakirjandus siiski hakkab diferentseeruma rohkem kui varem. Kõigepealt noh, kas või needsamad meie tänased kolm lehte on tõepoolest siiski kaks juba mingisuguse oma noh, võib-olla veel raskesti eristatavad tena joontega võib-olla edasi nägu on selgemini oma nägu kui mõne teise lehe oma, kuid siiski ma arvan, et tendents sellele, et meie iga leht mitte ainult et ei ole erikujundusega veel, et tal on ka mingi erinev kontseptsioon, et selle taga mingid erinevad taotlased muidugi, mingite üldiste ühiste sihtide piires see suureneb. Mulle tundub ja teine muidugi oluline moment, on see tõusev ajakirjad, osatähtsus vaat ma ei ole täna üldse rääkinud ajakirjadest, aga tegelikult ikkagi televisiooniajastu niisugune noh, vastu ka sellele üldisele massistumisele standartiseerumisele on just läbi ajakirjade. No kui me räägime ajakirjandusest ja seda näitab kogu maailma ajakirjandus, arengulugu. Ja näitab ka meie kogemus aja pulsi näol. Novita hädaja pulsi võtame tuli juurde aja, pulss tuli juurde Vikerkaar ja praegu on selgelt on nõudlus veel mitmete uute ajakirjade järgi, mida me Viimase 15 aasta jooksul on ajakirjade lugejaskond kasvanud vähemalt kolm korda, Eestis lehtede oma võib-olla üks poole võrra 500 protsendini. On väga huvitav seisukoht, ma ei olegi sellest nagu mõelnud, aga ma tahaksin meie vestluse lõppu kokku viia ühe mõttega. Marju Lauristini viimasest sõnavõtust siin laua ümber. Nimelt isiksuse osast ajakirjanduses, tähendab täna oli sellest mitu vihjet. Kui lugeja tunneb autori ära ja kui tal on omad autorid mitte ainult lemmikud, vaid ka need, kellega ta ei ole nõus, aga ta seda autorid selle pärast kas või loeb, et saada teada arvamine, mille suhtes temal on teine seisukoht, aga ta teab, et seal on autori seisukoht, siis mulle näib, on see kõige mõjusam ja kõige autoriteetsem lugeja jaoks. Kindlasti tähendab see tagasipöördumine personaalsus juurde, mida kaua aega veetmiseks möödunud sajandil iseloomulikuks, eks ole, kus meil tekib täiesti Jansen Masing ajalehte üksi on jõudnud praegu uuesti nagu päevakorda ja selge on see, et meid ajama hakkab ajakirjandus rääkima erinevate inimeste häältega, aga mitte mingisuguse süntesaatoriga. Ma olen siinkohal aga see tähendab, et ajakirjanik, ajakirjanik ja ka ajakirjanduse teoreetikud peavad küllalt hästi tundma isiksust inimest üldse, ma küsiksin nüüd Aune käest. Aune, kas teie oskate öelda näiteks, missugune muusika võiks meeldida Marju Lauristinil? Ma arvan, et Marju Lauristini meeldib hea muusika. Ma arvan, et, Ma arvan, et ta hindab head sassi. Tal on kindlasti omad lemmikud klassikute hulgas ja ilmselt ka praeguse levimuusikute hulgas, sellepärast et. Noh, tal on igast valdkonnast oma lemmikud ja ta sõnaga seal nagu enda jaoks igast valdkonnast, minu arvates minu tähelepanekute järgi teatavat pingeread, nii et ma arvan, et, Jah, et see peaks olema džäss, mis teeb nii meil aeg alustada järgmist kontserti, sellepärast ma nüüd niimoodi uurime seal praegu silda Tallinna muusikatoimetaja juurde ja küsin Virve Normet, Virve Normet, kas ta on kuuldel? Olen kuuldel. Siin teeme nõnda, et Marju Lauristin ütleb, mida ta siis nüüd tahaks kontserdis kuulata ja selle järel siis mina pean ütlema, mis ma tegelikult mängin, eks teemeli. Kuna siin juba sealt sugune teatud piir või raam, et siis miks mitte džäss. Sellepärast et meie põlvkonna mõtlen üks 40 ja üle 40 aasta siis ju tegelikult kujunes muusikakuulajaks ajal, kui džäss oli noh, midagi väga olulist tolleaegses nihukeses meie elus. Nii et mulle meeldiks jah midagi džässiklassikast. Marju Ene, kui me paneme mängima muusikapala, mul on teile üks palve, et pärast seda pala on mul teile üks küsimus, aga nüüd kuulame kuidas nüüd võtta see klassikaline teemas, Scott Chaplinile aga mängib meie Alar Ivanovi Räkk taimbänd. Mul läks väga hinge esimese oktoobri muusikapäeva hommikul, Kalle Randalu ütles umbes sellised sõnad, ma ei suuda tsiteerida, aga see mõte on mul meeles. Et väga paljud ja võib-olla isegi peaaegu kõik kultuuriasutuste ja, ja ütleme, raadio, televisiooni, administraatorid, toimetajad, ajakirjanikud, ükskõik mis amet nime nad kannavad, kui nad tulevad oma tööle ja oma tööl olles. Nad hakkavad looma omamoodi nagu oma kunsti. Aga nende funktsioon kas ei ole milleski muus just nimelt, et vahendada ja ainult avada kanalid, sest kultuurisituatsioon kui selline on ju olemas, et kas see töö ei ole natukene pea peale pööratud. Marju, kuidas teie sellest mõttest aru saaksite ja kuidas sa seda analüüsiksite? Jah, mõnes mõttes ollakse, pole Kalle Randaluga nõus ja nähtavasti ei puuduta kaugeltki võib-olla isegi mitte eeskätt muusikat. Noh, võib-olla ka sellepärast, et kuna mina võib-olla muusika suhtes olen kõige profaansem võrreldes mõne teise kunstialaga ega teadusega. Mulle näib, et vähemasti muusikasaadete toimetustes on eeldatav see, et inimesel on professionaalne haridust, mingigi muusikaharidus ja, ja vähemasti mingites niisugustes noh, algprintsiipidest tema arusaamade peaks aga lahku minema muusikutendi omast noh, vaga hoopis teravam on ju sama situatsioon paljudel teistel kultuurialadele, mitte ainult kultuurialadel, tähendab, ma olen sellega jah, tegelikult nõus, et meil on siiski ma ei tea, kust ajast natukene liiga nisugune ühekülgne kujutlusajakirjandusest kui kasvatajast ja, ja pahatihti võib nii juhtuda, et kasvataja ei ole noh, ei kasvatusega kasvatatava tasemel ja, ja teistpidi ajakirjanik, väga oluline vahendaja roll just nimelt see, et ajakirjanik võib olla väga tundlik vahendaja ja tõepoolest seda niisugust mitmekülgset nii kultuuri kui ka muud elu, mis ühiskonnas tähendab seda lihtsalt ka võimalikult adekvaatselt edasi andma. See niisugune arusaamine ajakirjanduses kui ajakirjanikust kui professionaalsest info vahendajast ka laias mõttes info, mitmed uudiste, see kipub jääma tahaplaanile. Võib-olla, et see on tulnud ajast, kui rahvas oli veel harjumatu ja, ja peale selle, kus võib-olla mingid niisugused ideelised suunised oli vaja väga täpselt panna kohe üks-üheselt ülevalt alla kõik paika oletusega, et kõik muud inimesed, ka kunstitegijad ja nii edasi, et noh, et need on siis kuidagi nagu mingis teises leeris. Praegu ilmselt selle järgi mingit vajadust ei ole, nii et ma saan Kalle Randaluga minu meelest noh, ma loodan õigesti aru ja mulle tundub, et ta on väga olulise momendi ära tabanud ja ma arvata sellega süüdistaks konkreetselt neid inimesi, kes töötavad ajakirjandus, vaid pigem ikkagi seda situatsiooni, nii nagu ta välja on kujunenud meie kujutlusajakirjanduse funktsioonidest, ma kardan mõnes kohas ei ole kaasaegne Aitäh, kas saatejuht Tartust tohiks veel kord sekkuda virve? Ma arvan, et kui me anname oma külalistele nii vabad käed, Nad räägivad meil ka järgnevad pool tundi täis. Tehkem siiski nii, et las nad nüüd kuulavad muusikat resoluutselt. Ja ma selles küsimuses olen resoluutne ja ärme enam anname neile võimalust ise valida, sest et siis nad hakkavad võib-olla väga pikalt kritiseerima. Teeme nii, et teie pakute ja meie kuulame. Ma tahan öelda ka aitäh, Marju Lauristinil. Ta kinnitas minu tähendab kahtlusi ja sisetunnet ja ma sain temast moraalset tuge, aitäh, Marju. Ja nüüd, kui te ei pane pahaks, siis samalt ansamblilt veel. Väikene lugu ja siis edasi ma juba ütlen, mis tuleb.