Tere, toredat laupäeva ja see on raadio kaks ja raadio kahe luulesaade kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane, jah, väga tore. Olav, öelge diktsiooni kohta ruid, laane ma ütlen kõik, aeglaselt räägin ja kõik kuulda, kuna me ei ole professionaalsed raadid hektarit, siis me ja me loeme väga hoolega foorumis, mis meie kohta kirjutati Lotte ja me tõesti vabandame, et meil ei ole seda diktsiooni. Nüüd räägin hästi aeglaselt, selge, aga tähendab, täna olen mina isa kui eelmises saates oli Olavi legend, siis täna olen mina minevik, mis oli ja, ja täna olen mina. Isa Olavi on mulle kunagi öelnud, et tema proosa, kuidas sa ütlesid mulle, kiida mind, palun uuesti, kuidas seal. Kas ma pean tegema seda avalikult Monalaskmete tuhandete inimeste, sadade tuhandete, sadade tuhandete inimeste ees? Ei, ma ei suuda seda selge, aga Olavi proosakirjaniku teed mõjutas siis, nagu ta mulle on öelnud omavahel minu raamat, Iseseisvuspäev ja Iseseisvuspäev jällegi oli mõjutatud väga palju sellise kirjanikuga kalli sõbra Tõnu Õnnepalu raamatust piirriik. Tõnu Õnnepalu on meile täna oma uue raamatuga mandala tulemas ka külla saate teise tundi ja siis on ees minul kohtumine isaga. Ühesmad taandanud ennast jälle siis enam mina ise ei ole, sest isa, sa oled nii kaua, kuni esimesed tunnid on veel kõvemad. Sest igaüks on isa täpselt nii kaua, kuni astub uksest sisse tema isa, siis muutub see seni olnud isa titeks. Nii on ja täna on meil külas siis Tõnu Õnnepalu uue raamatuga mandala, aga alustame siis kohe ühe. Tar, tere luuletusega, palun. Pliiat siga haamriga ja alasiga sepapoiss end harjutab paberile pliiatsiga, kirjatundja kirjutab pliiatsiga, ükski siga seni pole sina peal. Mitte ainult sõrgei segakirjaoskust puudub seal. Aga see on väike viga, sulgudesse tõmbub värss sulgudes tuhnida, peab mõistma siga, nutsu, hoia korras kärss ja väikene tärn. Et mõnel lina lapsel võib tekkida küsimus, miks on osa sellest toetudes sulgudesse? Lätan sead on ka sulgudes. Autori märkus. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina, Olavi Ruila, ühtlane tubli diktsioon. Ja täna räägime ka kaasaegsest kunstist. Marek Tamm on kirjutanud Postimehes sellise loo nagu kaasaegse kunsti paradoksid. Marek tammest. Mina pean väga lugu, Marek on väga nutikas ja väga-väga hea sulega tüüp ja, aga ta on kirjutanud niimoodi. Muidugi ta kirjutanud kõigepealt sellest samast näitusest kui osav au, kus siis varastati ära purk kunstniku assistendi silutud sitta ja sellest tekkis nagu probleem. Aga Marek, esiteks teeb ta ühe põhimõttelise lugejat eksitava käigu selles arvamusloos võtab, et kaasaegne kunst edaspidi kõht läheb, lepime selle kokku, et kõht, kõht on kuri karjas või Kaur Kender. Ja muidugi ma võin olla ka kaasaegne kunst, aga põhiliselt on kõht, kõht ikkagi kuri karjas. Kui tuleb kõht, kõht formaadis nagu siin praegu, ära topi orgendarit vahele, see on kõht, kõht on kuri karjas ja logid välja lähed, eks ole, siis on sul kõht edasi, eks ole, selge ja ma tunnen, et mul on midagi ära võetud, aga olgu, kõhk on kuri karjas ja kõht ei toimi publiku, vaid spetsialistide ja riiklike rahastajate toel. Kunstiteoseid legitimeerib kriitikud ja kuraatorid vaatajatele oma usu külastajate hulk selles protsessis mingit rolli etendab. See situatsioon tingib aga vastoksliku olukorra. Kui kõht, kõht eesmärgina nähakse tihti ühiskonna muutmist või mõjutamist, kunstniku sooviksin pöörduda rahva poole, eriti niinimetatud poliitilise kunsti vallas siis seesama rahvas on juba enne näituse avamist tasalülitatud. Kunsti hindamises pole tal mingit funktsiooni, võtab Marek Tamm. Edasi, kirjutab kõhk, apelleerin pigem mõistusele, mitte maitsele, pigem mõistmisele, mitte meeldimisele. Kuid mõistmine eeldab teadmisi ja eeldab konteksti tundmist, eeldab vihjete ja viidete tabamist. Kõht, kõht toitub tihti iseendast, see tähendab varasemast kunstiajaloos seda iseloomustav kohandav esteetika tsiteerib parodeerinud miksid varasemat kunsti kõhmudel, vaataja seega kunstiajaloospetsialist. Tähendab mina vaidlen sellele kõigele vastu vaidlema, siis ma hakkan vaidlema niimoodi, et. Ma arvan, et see, millest Marek Tamm nagu räägib, et see kriitikute ja ja kunsti ja publiku probleeme, et seal laiem sama asi on näiteks muusika vallas, kes on muusikakriitikud. Suur osa muusika Kriitikutest on need, kes ise muusikat ei tee, kes ilmselt veedavad suurema osa oma ajast kuskil peegli ees õhukitarri mängides ellips sünkides ja arvavad, et neil on midagi muusika kohta öelda. Ma arvan, et mul on selline tunne, et need, keda Marekkamisel kunstikriitikud silma peal, need on tegelikult parasiidid. Need on parasiidid, kes varastades kirjanike ja poeetide töövahendeid, sõnu ja lauseid, need on meie töövahenditeks parasteerivad teiste loojate loomingul ja elavad sellest. Kui nii võtta on probleem laiem nagu et kõik nagu põhimõtteliselt varastavad meie töövahendeid ja kui ma võtan näiteks mingisuguse kollase väljaandes ollakse tähele pannud, kuidas nagu luuakse pealkirjadesse kujundeid. Kujund on põhimõtteliselt minu ja sinu tööriist teada. Et kui, nagu mul on selline tunne, et kui nagu õhtuleht tahab kasutada kujundit pealkirjas ja panna taha küsimärk näiteks see ei ole nagu ajakirjanduse töö vahe, et nad peavad maksma hakkama. Jah. Võib-olla oleks lahendus see, kui kunstist kirjutaks ainult need inimesed, kes on omas vallas vähemalt sama kõvad, kui on need teises vallas, millest nad kirjutavad, et ehk näiteks võtame bot lääri, kellest meil ka täna saates juttu tuleb ja oi, meil on veel oluline uudis, mis meil ütlemata jäi. Võib-olla jätame selle üllatuseks, aga ka esimese tunni lõpus on meil täna üllatus. Aga tagasi siis kunsti juurde, et noh, näiteks nagu bot läär kirjutas omal ajal Delakraast ja ta kirjutas, kas ilusti ta kirjutas oma luules sellest ja kõigest sellest, et võib-olla selleks, et kunstist kirjutada, pead sa olema vähemalt sama klassi poeet või sama klassi kirjanik ja võib-olla muusikaga, samamoodi võib olla see mula, mida toodavad need, kes ei ole ise loojad, võib-olla sellel ei olegi muud funktsiooni kui neile leivaraha teenida, et võib-olla tuleks seda kõike ignoreerida. Ma mõtlen selle peale, et mis kriitika nagu mulle annab, et võinud enda raamatu kohta midagi või, või mingisuguse luulekogu kohta või ega, väga ei anna. Et öeldakse, no natuke annab, kui on jälle hästi kirjutatud, eks ju. Et noh, ma mäletan, et kui mul esimene raamat välja tuli, mul oli väga oluline, mida kirjutas Peeter Sauter, kui tuli välja checkout, mul oli väga oluline, mida kirjutas Jürgen Rooste, aga nad on mõlemad need, kellest ma pean loojahana lugu samamoodi mina nagu Kivisildnik, kust kes on mulle hinnanguid andnud ja jah, kui inimene, keda ma aktsepteerin nagu avaldab arvamust, siis see on nagu okei ja ütleme, nagu aga mida ma näen vahepeal nagu pannakse mingid luuletajate edetabeleid Tartusse Raimu Hanson riba kunagi, kes Tartu Postimehe ajakirjanik tegid hästi hästi tore aeg-ajalt. Aga kuidas panna nagu luulet Te olete nagu edetabelit kokku, mille järgi nagu olu olulisuse järgi, eks ole, katkenud võis olla natukene koomiline taotlus, et see tulemus pidi olema koomiline, aga, aga see muutus halenaljakaks. Et nimistu, mis lõpuks kokku tuli ja need vaidlused, eks ole, mingi esi esi viie poeedid nagu kukkusid omaette vaidlema, kumb on tähtsam nagu näiteks ma ei hakka nimesid nimetama kahvli klounaad. Aga samas jälle, kui me võtame teise loojad, näiteks Henri Hütt, kes kutsus mind oma performans sile märtsikuus esinema, kes tegema performance, ma lugesin seal oma teksti mulle, see, mida tema minu checaudis nägi, oli jällegi ülimalt oluline, see oli, see oli jälle selline tagasiside, mis loojalt loojale on väga oluline. Et järsku on ikkagi niimoodi, et, et kes ei ole looja, ei peaks loomingu kohta sõna võtma, sest sõna on poeedi ranniku oma. Kriitik, kes ei ole ei poeet ega kirjanikkonnagu lihunik, kes võtab skalpelli ja läheb iluoppi tegema. Tal võib intensioon hea olla, aga ta ei oskaja. Mis on kõige hullem, kriitikandas ette kujutas. Kõige hullem kriitika on see, et mulle see asi, meil see asi meeldis, aga see asi oleks võinud paremini olla, see asi oli päris selline vinguv kriitikat, milline kriitika mulle meeldib, mulle meeldib George Osari keele kunstnike elude lugemine on, mul on elus üks võib-olla üks olulisemaid teoseid, kui sa vaatad seda, kuidas jortšova Saari kirjutab renessanssi kunstnikest, noh, tal on see suurteos üles ehitatud niimoodi, et nagu kogu kunstiliikumine alates seal sima poest jotast, kõik algab, kõik lõpeb siis Mihkel Ainsalu ka. Ja see on tegelikult praktiliselt kõik ülistus ehk et ma arvan, et kunstikriitika funktsioon ja sama tegelikult tegi ju ka hiljem Delakraaja, Wagneri ja teiste kohta on on see, et kui sulle asi meeldib, siis sa pead oskama ja sa pead suutma seda ülistada ja sa pead suutma seda ülistada niimoodi. Inimestel, kellel ei ole kumbagi riista, ütleme ei sõna ega ka kunsti või muusikat ei tee. Et nad saaksid sellest aru, mis asi see on, et sa annad nagu sellele sõna, et, et ma arvan, et tõeline kunstikriitika, kui ta on hea kunstikriitika ja siis ta on selline ülistus, mis on siiras, tundub siiras ja on samal ajal ka huvitav. Minu arust ongi kõige hullem kriitika see kõige halvemini saab öelda niimoodi, et jätad ütlemata kui kellelegi teose kohta siis kunstniku, näituse kohta või luulekogu kohta või romaani kohta ei ilmu ühtegi arvustust ütleme nii, nagu sina ütlesid, et positiivselt aga ka mitte ühtegi sõna, siis see on väga hull. Ja ei, see on, see paneb ikka väga järele mõtlema, aga see ei pruugi ka kunst olla, sellepärast et noh, ega me teame ka seda, et iga murtud ridadega raamat ei ole veel luulekogu ja ega igasugune tekstimassiiv ei ole veel romaan ja ega iga plätserdas ei ole ka maal, et sellest ei peagi rääkima, et siis ma saan aru sinu jutust praegu sa tahad nagu selle ühistusega jõuda siis põhimõtteliselt tarbija juurde välja tarbija, nagu, et haarata täna sellesse protsessi. Jah, ma ei tea, ma arvan, et kui see on ilus ja kui see on aus ja kui see on siiras ja kui see on huvitav ülistus, siis see jõuab tarbijani, aga, aga ma arvan, et kõige rohkem ikkagi ma tahan meeldida kunstnikule. Siit ma arvan, tuleb esimene laul, Pet Shop Boys direktriss Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina, Olavi Ruitlane ja meie eelmise siis kunstikriitika teema. Lõpetuseks Olavi loeb ka kolm Jaan Pehki luuletust. Aastakäigu kaardipakis. Aprill, soldat. Juuli, emand, August, kunn. Mai äss. Miks luuletada aina saan? Sest varupink on lühike. Oo, kärmas mees, vaata mind altkulmu pealt. Oo Kärmas naine, tuigu, kui tuled. Q-Raadio kaks ja kuri karjas. Ka pea ja lähme edasi, siis meil on ka täna plaanis üks jumalakäijat ja me oleme kõikides saadetes siiamaani rääkinud Evelyn sepast. Ja me oleme jõudnud nii kaugele, et Meie jätame Evelyn Sepaga jumalaga tänases saates peale, kui Evelyn Sepp just ei hakka juhuslikult väga kunsti tegema meie Evelyn sepast enam ei räägi, Lõmm joone alla tõmbame joone alla ja et nimelt jõudis, nagu te kindlasti lugesite meieni möödunud nädalal uudis, et Evelin Sepa ei taha enam ka ujujad. Ehk et ka ujujate lon, Evelyn Sepaga probleem, ilmselt samasugune probleem nagu kunstiinimestel. Et kunsti ja kultuuriinimestel on Evelyn Sepaga põhiliselt selline mure, et alati kui on toimumas mingisugune auhinnaskaala või kui on toimumas mingisugune esitlus siis Evelyn Sepp ronib sinna esiritta. Ja mis ta teeb, läheb võileiva laua juurde ja sööb kõik võileivad ära. Isegi nii seda on meile kinnitanud mitmed kultuuritipud, mitmed sporditipud ja ilmselt sealt see rahulolematus. Evelyn Sepaga ikkagi algab. Et lihtsalt ei jää süüa. Ja Evelyn Sepp ma teele saatmiseks meie saatest kurjast karjast. Võtame mõned luuletused, olen ma valinud, olen ka valinud, oleme memme me valinud välja kolm luuletust, neljas ka neli luuletust või au, meil on neli luuletust nii ja järgnevad siis neli peotäit kulda. Ja ütleksin ikkagi, see on puhas muld, selge. Evelyn Sepaga jumala kajatuks kurgikarjast. Andres Vanapa valusas leinas kauaaegset lolli mälestab kadunu ise. Teine peotäis Marta Vaarik Olavi Ruitlane, Kaur Kender. Super faking, Bladioossam, super faking, plaadi Joosson Ma olen subkultuur, malen madalamalt, vaatan pilguga, vaatan avalamalt. Mul on teine struktuur, Mullen, teine fraktuur. Ma tulen Altilmast seal näha mu silmadest. Super faking, Blodioossam, super faking. Bladioossam. Kuid kombeid ei ole, mis siis ikka ja see pole minu süü tänama. Sunnin sind söömassitamis, homseks on kõigil menüüs. Ma olen subkultuur. Ma esindan elavaid jooni miimikat, lüües betooni Se kivises jaguneks naeruks ja nutuks ning monument mõlemis laguneks. Ja kolmas peotäis kulda mulda. Liina Tammiste. Naised, päriselt, mis teil viga on, kus teie enesekindlus on? Hommikust õhtuni, te loete oma suutäisi higistades spordisaalis loeta mitte ainult mõtteid, vaid näiteks nagu mina ajatäiteks Heideggeri piingen taimi ja sööte võis hulpima croissanti asemel jogurtisse tipitud laimi seerias oli naised innovai to maised, kus teie enesekindlus on ja ma võin kinnitada, et teie, Prince Charming on random, konn, aga ikkagi noh, naised, mis teil viga on? Paar sõna peab ette ütlema, et see luuletus on ilmselt see, mis räägib sellest mõttest, mis Evelin sepal öösiti kõige vähem magada laseb. See on see luuletus, mis keerleb ümber selle, mis toimub praegu unetute öödel Evelyn Seppa peas. Maarja Kangro, Alinatsioon kas te magasite reformierakondlasega, jah, ei, võib-olla, mis küsimus see isegi on muidugi korjastaga ühe sellise ööklubist üles viis pärast autoga koju, tema jõi ainult tomatimahlaklaas rõduga korterisse, mustakal Google ütles, et kelle ta koju viis, oli hiljuti ühe väikelinna Reformierakonna aktivist. Noh, liikus meeldivalt ja hingas ja tundis Põhja-Itaaliat. Oli seal suusatanud, isegi Brauuljat joonud ahastus võib tappa. Üksindus muidugi mitte metafoorselt, vaid keemiliselt. Mida tähendab ehmatav vaimusugulus, pistad endale perse sa kuradi muna, mida tähendab solidaarsuse punane lipp, kui sa minuga telefonis räägid teiste kuuldes nagu surnupõis, mis iganes, häält see idee jah, vahel ta mõtleb, et lähedusse oleks huvitav ymber tiiv üksikul saarel, kus peale tema oleks vaid üks ellujäänu, ei mingit põgenemist, pigem võitlus. Ja siis veel see kujutlus, kuidas mõne muu tähesüsteemi planeedil pärast pikka elutute ekslemist võõras valguses näeks ta sisaliku, mis sest, et kõigu soojane ikkagi liikuvate silmade ja suuga sellele kohtumisele mõeldes tulevad pisarad silma. Ja see oli kuri karjas poolt Kaur Kenderi poolt, Olavi Ruitlane poolt kõigi kuri karjas poolt jumalaga Evelyn Seppa kõht, kõht, kõht, Joala kajat, Evelyn Sepaga ja siia lõppu ütleb oma sõnad veel. Siibrafakin kätt. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja meile tuleb külla täna Tõnu Õnnepalu ehk minu kirjanduslik isa, et praegu me oleme veel viimaseid minuteid siin stuudios kõva isaga, siis tuleb minu kirjanduslik isa ja siis paneme asjad paika. Tõnu Õnnepalu tuleb meile rääkima oma uuest raamatust Mandala, aga sellest me jõuame kõigest rääkida. Olavi jahviks, mina sul oli mingisugune kirjanike nimekiri. Täna hommikul vaatasin raamatukogust, mul on oma maa all nagu raamatukogu, mida kaasa võtta, mida inimestele lugeda ja ja siis leidsin ühe raamatu, kus ma jälgilt solvusin. Olen ikka loomeinimene, ma olen ikka nii nii õrna iseloomuga, ma lähen lõhki, tabas ütleb mulle halvasti, ma peaks halb kommentaar all sinna, ma, mina ei taha sulle halvasti öelda, sest sa peale selle, et sa oled lohume, inimene, sa ka minu arust kakletärisest meie noortele kuulajatele. Jah, peale selle, et Olavi Tristid väga hästi taga kakleb väga hästi, sellepärast et miks ma ei saa sulle halvasti öelda ja, ja vot siis on niimoodi, et kui ma tunnen nagu ennast puudutatuna, siis ma kohutavalt Mul hakkavad käed värisema, kaklema ja leidsin ühe raamatu, kus on nagu põhimõtteliselt inimene kirjutanud kogu kirjanike liidu koosseisukohta, siis vist igaühe kohta nagu eraldi luuletuse, nii kes on kirjutanud sihukesele Jaan Malini, kes on Jaan, ma, Jaan Malin on Paet. Kus ta on Tartu poeet? Rahvusvahelistel võistlustel siin odaviskes ei ole, oda viskas. Ta ei maksa alahinnata, ta on väga vahvaid asju teinud nii. Ja samas mulle tundus, et see nüüd Kivisildniku beat maha pätsatud nagu idee. Kivisildniku oli Eesti Kirjanike liit blabla olulist, kus oli lühidalt iseloomustatud kirjanikul liivi liikmed algusest lõpuni mul jumal tänatud, mina ei kuulnud tol ajal Kirjanike liitu. Õnneks ei kuulu siiamaani ja aga seal tekkis kohutavalt palju nagu solvumist. Hando Runnel vist oli üks solvujateste ja keegi veel ja nüüd ma tunnen ennast nagu Hando Runnel. Nii räägi, kuidas sa tunned oma, ma ei oleks tõesti pidanud nagu elu sees, nagu tähendab, ei oleks kujutanud, ma võin tunda ennast nagu Hando Runnel, eks ole, miks 300-st inimesest üksinda Hando Runneli hüppas välja, hakkas laamendama selle vahva kuulutuse peale, nüüd maalin tegi sama Kirjanike Liidu asja põhimõtteliselt ära ja nüüd ma olen nagu Hando Runneli Kivisildniku naljast ma veel seal aru, aga kas see on siis selline nagu seal vaheline asi on selline nagu laiendatud telefoniraamatu telefoniraamatus on ikkagi, iga inimese kohta on kirjutatud seda iseloomustav. Mida, mida kirjutati sinu kohta. Ma olen ka sama sama asi, mis nagu põhimõtteliselt nagu kirjutasid Rundri kohta, ma arvan. Runner runner on minul, minul kui seal liiga ropp raadio kahe ja kuri karjas eetri jaoks, Oittle oma sõnadega, mida kirjutati sinna see mõte juba, mis see mõte, et ma lähen nagu suurte rahade peal liikuv see suurte Runerile sama asjani temal tekstis oli taassünnile, ma mäletan siiamaani, et andke raha, andke raha, andke raha, mingi siukene, teeme, kallid raadiokuulajad, teeme ühe asja selgeks, räägime selle raha asja selgeks. Meie nimelt Olaviga, käime katurneedel ja käime esinemas, meid on kutsutud mitmele poole, me läheme paari lasteaeda ja meid on kutsutud kultuurimajadesse ja, ja me käime ja me teeme seda tegelikult ju täiesti tasuta me me küsida nagu kunagi raha. Aga juhul, kui te satute meile helistama, te kuulete kas minu või Olavi suust seda, et me küsime 5000 eurot või 10000 eurot esinema tulemise eest siis minge palun peegli ette. See on kindel märk sellest, et me arvame teist väga, väga sitasti ja ütleme teile lihtsalt seda raha numbri sellepärast et ta kunagi enam ei helistaks. Raske on öelda ei, aga väga lihtne küsida, palju raam iialgi ei maksta ja tahtsin ka inimene alati nagu rahule jäetaks, seal täpselt ja. Või mõni luuletus nüüd. Jaan Pehk. Ma olen teile selle jama andestanud, kurjad inimesed, aga teile, head inimesed, mitte. Järgneva luuletusega on see teema, et see osales Pärnus korraldatud luulekonkursil sahtlist neti, kus ma pidin mingi kolme tunni jooksul läbi töötama, omas kodus 630 luuletust vist. Ja vaieldamatult minu jaoks lemmikuks osutus luuletus nimega kriis. Autorit ei mäleta, kui autor kuskil ennast ära tunneb, siis andku teada, see ei olegi nagu luuletus, see on ka natuke nagu laulud. Aga selle noh, mina ikka loen pärast. Loe konkurss on juba ammu lõppenud, aga mina ikkagi loen korra nädalas seda teksti. Lihtsalt nii võimas. Kriis mehhanismide käredal raginal laskub su taskusse lift. Stabiilselt Stambe piires libistan kõhtubi alla. Libistan kaardi pilusse, likviidsust, been kiht. On sinusse aegadest ladustunud, kihvt katmas su emade võlga põlga mind, ära põlga mind. Lükka mind, kuni käib klikk, päästa mind, mind pakettaknaid purustav kaunishing, päästa mind, õu, Selveri kotiga tšikk. Kreeka nina pungub põske vahelt suveri imenud liikmeist viimse jõu päästa mind homse ja tänase vahelt määra viimane tärmin mul vahet ei ole, kui pikk. Mina olen Kaur Kender ja mina, Olavi Ruitlane ja meile tuleb täna külla minu kirjanduslik isa Tõnu Õnnepalu ja meil on teile kohe varsti veel üks luuleline poeetiline üllatus. Aga järgmise teema alustuseks üks Indrek Rüütli luuletus. Valge õis, süütuse värv, murtud juurelt veel niiskem kastest, kiiska, valge kui teemanti, tolm lumivalge, kui Elbruse tippvalges kleidis, tüdrukul käes pihus vartpidi. Terve bukett kihab rahvas on, väljak on täis inimesi, kelle ühine siht tunglemiseks täna põhjust, sestap lillekinki käsikäes kohtab naeratus kahvatult valgelt juhe ühendab, patarei paiskub laiali, punane pilvhelepunane valgega segi, mõned karjed, mõnele lummus rahvas, kiiresti kaob tuldud teed. Valges tüdruk on nüdise tolm. Taan ohverdus altari ees nagu teisedki, kes tema kõrval nõuab endale saatuse sõrm. Nende auran hõljumas veel eetripoole ja midagi tajub sinisilmade klaasistunud pilk mööda sillutist määritud aju. Ja loen maalehte aja imedemaaleht on läinud viimasel ajal omadega nii ülesed, et alati seal on, mida te seinast seina väga head ja väga-väga naljakad ja väga asjalikud, väga praktilist. Et selle lehe kvaliteet on minu jaoks nagu nüüd ma loen seda praktiliselt igapäeva juba viskan pilgu peale, aga üks huvitav uudis Facebookis võib surnu igavesti toimetama jääda nii. Ja loen esimese lõigu ette siit populaarset suhtlusportaali. Facebook kasutab Eestis ligi pool miljonit inimest, kellest paljud küll meie hulgast lahkunud kuid ometi siin-seal eri rakendustes üha uuesti välja ilmuvad. Kuidas sulle tundub? Me oleme Facebookis selline amatöör, et ma kirjutan kõiki asju veel valesse kohta, lisan nagu valesid inimeste inimesi valedesse kohta, et mulle meeldib Twitter rohkem twitteris maa, kirjutan nime all doktor Kender ja kuigi ka Twitteris on see häda, et enamus mu mõtteid on twitteri jaoks liiga pikad. Aga oled sa nagu võimeline nagu Facebookis suheldes nagu surnu ja elava vahel vahet tegema. Facebook ei ole suhtlemine, kui on, lihtsalt nagu, ma ei tea midagi muud, mis muud. Töö. Kas sa oled võimeline tundma ära, on nagu surnud ja elavad tööd? Ei ole, ei ole, aga sa oled nii algaja, kasuta mina nagu kahtlen küll vahepeal niimoodi, et tulevad mingid lillepildid nagu ette inimestelt siuksed, valged, tulevad loomapildid. Ma kahtlen küll, et kõik ei ole nagu täiesti elavad inimesed seal. Aga see võib olla lõppude lõpuks nagu rahvaga meil ei ole kõige parem iibega, meil ei ole väga hästi maad lahkumisega on meil hästi. Et see, et inimesed lahkuvad, aga lõpuks võibki olla see Facebooki asi nagu see et lõpuks vaheta peagi ära, eks ole, saame mingisuguse Deepokija Mcuk ja need toimetavad rahulikult edasi, rakendustes mängivad. Neil tulevad sünnipäevad, kõik on maatriks. Ma arvan, et ma loen siia nüüd selle teema lõpetuseks veel ühe Indrek rüütle luuletuse. Võib-olla ma olen seda varem lugenud, aga mis siis heade luuletustega ongi see, et neid tuleb lugeda kogu aeg ja korduvalt ja üle ja uuesti. Sellepärast et hea luuletus ütleb iga kord midagi muud. Ja Indrek Rüütli Me läbimurdeks valmis juba ammu kõik läbi mõeldud siin, kui malelaual käik, vaid veel üks samm, ka sina astud sammu, siis silmis süttib kummaline läik käib ringi plaate toorsest. Jep, sümbrojektoundovoolskambeibilaidmaifae, sa aimad juba vaikselt, milles seisan, Mu meeles mõlgub geened saadiazaiir. Taas lõhub maha taju müürid, aatom, ei, see on juba termotuumapomm. Kas lihtsalt juhus, mäng või tõesti saatust paika sätid, mida arvab sellest from? Tõtt ütlen, ma on võimas energia, ta pillutakse, tõstaks mägesid, kuid hoiatan ja hakkab mul allergia, kui märkan jälle lipp. Vabbe vägesid jäid mõttes ehk tõesti liialt kaua metsmesilasi tapnud meskaliin on parim leek, mis kuumaks kütab raua. Hea vaheldus, et jälle oled siin. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina, Olavi Ruitlane, nüüd meie esimese tunni tõeline üllatus. Me kuri karjas ja kogu kurja algus oli tegelikul buduaari kurja õied jaoks. Kurja õied on eesti keelde tervikuna tõlkinud Tõnu Õnnepalu, kes meelega kohe külla tuleb. Sellest tänases saates siis esimest korda loeb meile maestro Vaarik mõned isiklikult isiklikult mõned kurja õied ette ja me teeme niimoodi, et kuna Tõnu on oma järelsõnas öelnud, et see võib-olla selle luulekogu puhul oluline lugeda neid asju järjest. Kuna minul on olnud selline õnn, et mina olen neid lugenud järjest sõnumeid järjest tõlkis ja ma sain neid järjest lugeda, siis me teeme sama asja, et kurja õied esimest korda eesti keeles maestro loetama ja järjest, et me alustame sellega ka paar sõna. Võib-olla neile, kes ei ole kuulnud kurja õied, oli väga skandaalne raamat ja omal ajal ta keelati ära kirjastaja trükkal, pod, läär, nad said trahvi. Okei, poleer vangi ei pandud, aga ta sai ikkagi süüdistuse pärast. Ta alles aastal 1949 mõisteti õigeks, et see ei ole kuritegelik, et Olavi tegelikult sinule täpselt samasugune kogemus kohtuga sa käisid ka oma teose pärast kohtuvad ja kusjuures bot lääri sel ajal kaitses. Victor Hugo, kes oli noh, tõesti, võib-olla kõigist kirjanikest tol ajal ka kõige suurem ja kes võib-olla oligi tegelikult kõigi aegade kõige suurem kirjanikele kõige tuntum kirjanik, tõeline kirjanik, superstaar, rokkstaar, sellega oli täpselt niimoodi, et et sel hetkel, kui noh, jah just nimelt kohtuasjad ja, ja kui ma vajasin nagu kaitset, siis oli täpselt näha, et rotid põgenesid laevalt. Nimetame rotid, kes ei kirjutanud sinu kaitseks paberile alla. Ei, ma ei nimeta neid nimesid, aga nad vaatavad endale näkku. Aga ma nimetan, kes nagu aitasid, maestro Kivisildnik lihtsalt pöördusin geeniuse poole, katavad, viitsib tulla alla lihtinimese juurde ja veidike aidata. Momentaalselt ma pöördusin soetest Piret Bristoli poole, kohe. See aitab sind ikkagi, seal on samasugune inimene, kes sa ise oled, aitab nagu siis, nagu kunstnik, aitab, looja aitab nagu natukene Arusaadav ehk mingi tunde ole olemasoleva tundemehhanismiga inimene. Aga muu kaob, muu kaob. Ja see on raadio kaks, see on kuri karjas. Mina olen Kaur Kender. Mina, Olavi Ruitlane ja meile tuleb külla Dana vääri tõlkija, kirjanik Tõnu Õnnepalu. Aga enne seda maestro Andrus Vaarik pod vääri kurja õied. Totrus eksitused, patud, yhtsus valitsevad vaime joonistavad Me kehi. Ja Me toidame oma meeldivaid süümeid, just nagu kerjused nuumavad. Kuuel täisid. Meie patud on kangekaelsed. Meie kahetsused on arad oma pihtimus melasele rasvaselt kinni maksta ja pöördume rõõmsalt tagasi mudast mustale teele, lootes armetu nutuga maha pesta. Kõik plekid. Saatan Rismegistas halva pea padjal valvab ja hellitab pikkamisi meie võlutud vaimu. Nii et kogu see rikas metall, mis on tahe, aurustub õhku tolle kavala keemiku käes. See on kurat, kes tõmbab meid liikumapanevaid niite eemaletõukavad asja tagatavad sisu. Iga päev me astume sammu, mis edasi alla viib põrgu õudus tundmata, läbides lehkavat tööd. Nagu vaene himude ori, kes suudleb ja lutsi mõne Iidvana lirva palju kannatanud rinde. Me vihkame möödaminnes mõnda salajast lõbu, mida siis jõuga Rutjume nagu närtsinud apelsini summas surudes otsekui musttuhat Nubilist aeleb majudes ringi üks arvukas deemoni rahvas. Ja kui me hingame, siis on see surm meie kopsudest, mis peidetud Jõelasel tummalt kaeveldes voolab. Ja kui vägivald, mürk pistada, süütamine polegi tikkinud veel oma kenasid mustreid meie kehvade saatuste labasele kandvale siis paraku ainult tänume hinge liiklaisale hoole. Kuid pantrit šaakalit Te hagi jälitajate hulgas ahvide skorpionid raisakullide madude seas koguv jõuksuva sulguvas rehkivas roomamas koletis summas mis täidab meie pahede jõletud loomaaeda on üks kõige inetum vastikum mõeldav. Kui ta ka ringi rabelega valjusti kisende, teeks ta meelsasti maakera pulbriks ja haigutusega alla kugistaks kogu ilma seal tüdimus silmates, tahtmatuid, pisaraid, ta unistab tappa lavadest, tõmmates India piipu. Sa tunned teda, lugeja seda koletist õrna. Silmakirjalik lugeja. Õnnistus. Kui kõige kõrgemalt antud seaduse läbi ilmub poeet siia tüdinud maailma siis tema ema teise õudust, plas feemilist raevu raputab rusikaid jumala poole, kes talle armu heidab. Ah, et ma oleksin parem maha saanud rästiku puntraga kui mat, hoidku seda armetut, naljanumbrit. Olgu dutse möödavilksatanud naudingu öö, kui mu ihusse istutati mu patukahetsus, viin. Kuivõrd sa valisid minu kõikide naiste hulgas tees mu vastikuks minu vaesele mehele jätma ei tohigi visata leekide söödaks nagu armastuskirjal lipakat seda kängunud värdjat. Siis lasen ma kõlada vastu suv vihal, mis praegu mind rõhub sinu enese raevu neetud muusikariistal ja ma väänan ja kuulutan küll seda viletsat puud eta iial ei avaks oma katku mürgiseid pungi. Nii neelab ta viimaks alla oma viha ja vaenuvahu. Ja mitte midagi taibates ajatust kavatsusest ta isegi henna põhjas endale valmistab emade Hoimadele märgatud tuld ja tõrva. Kuid siiski ingli salaja eeskoste all. Hüljatud laps imeb joobudes päikest ja kõigest, mida ta joob ja kõigest, mida ta sööb ta Ambroosi segavat nektarit leiab. Ta tuulega mängib pilve, kajab juttu. Ja õndsalt lollitab kurbi ristilaule. Ja vaim, kes teda ta palverännakul saadab, nutma peab, nähes, et laps on kui muretu salude lind. Kõik, keda ta armastaks, vaatavad teda hirmuga. Või siis saades julgusta vagu Grast rahust katsuvad kätte saada ta seest valusaid kaebeid ja proovivad tema peale oma julmuse jõudu leiba ja veini, mis tema suu jaoks on mõeldud, nad segavad tuhka ja sülgavad jälki ila silma käiakse, viskavad minema kõik, mis ta puutub ja heidavad endale ette Tiialda jälil käisid. Laine, tal kisendab linnas turgude peal. Kui ma kord olen ta meelest jumaldatavalt ilus siis ma hakkangi selliseks nagu need iidolid muistsed ja tahan, et nii nagu neid ülega kullataks mind. Ja ma joon ennast purju nardist, virukist, mürist, põlvili, heitmistest, lihast ja veinidest, et näha, kas ma saan selles mind austavas südames usurpeerida naerdes jumalakultuse koha. Ja kui ma tüdinen neist jumalakartmatu tuist Fassides, siis ma panen ta peale oma hapra ja tugeva käe ja mu küüned nägu püüate küünised, oskavad leida tee otsetas südame külge, just nagu linnu bojaar toksuva väriseva kisun ta rinnast välja, selleni punase südame jääd pakkuda rahuldust oma lemmikelaja loomale. Ma heidan talle lohakalt selle lõugade. Taeva poole, kus tema silm seletab hiilgavat trooni tõstab kõigutamatu poeet oma usklikud käed ja tema selge vaimu, tohutud välgatused varjavad tema eest kurjade rahvaste näo. Ole õnnistatud mu jumal, kes annad kannatuse kui taevase ravi droogi puhastama meid kõntsast ja kui kõikidest parema läbini puhtes seltsi, mis tugevaid valmistab ette pühadeks naudinguteks. Ma tean, et sa poeedi jaoks alati hoiad alal koha õldsete seas, pühades, leegionides Jedsa kutsuta igavesele peole, kus kõik taevased inglid oma järgedele reas. Ma tean, et valu on ainuke aadellik hüve, millest see kunagi hambaid ei löö. Põrgu ja muld. Ja selleks, et põimida kokku minu müstilist krooni peavad käsu saama kõik ajad ja viimne kui üks universum. Kuid Camusse, pall, müüre, kadunud aaret, Nendest tundmatutest, metallidest, merede pärlist, mida sepitseb, kus su käsi ei, ikka saab viisat, et selle kauni ja selgelt kiirgava Diadeemia üks. Sest selle aineks saab olla vaid puhas valgus, mis pärineb otse algkiirte kõige pühamast koldest. Ja millele surelik silm ka oma suurimas säras on ainult tuhmiks ja hädiseks peegliks. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas ja mina olen Kaur Kender, mina, Olavi Ruitlane ja meil on külas lõpuks ometi Tõnu Õnnepalu. Tere. Tere. Et me esimeses saatetunnis me ütlesime, et iga isa on nii kaua isa, kuni astub tuppa tema isa, siis ta muutub jälle lapseks ja ma olen kogu aeg öelnud, et minu kirjanduslik isa Tõnu oled sina, nii et minu isa staatus sellega lõppes, kui sa tulid meile stuudiosse. Meil on väga, väga, väga hea meel sind siin näha. Sellepärast et tegelikult kõik see saade ja, ja kõik need suvel need üritused mis sai tehtud, kuri, karjas, luulelugemised, need on kõik tegelikult kuidagipidi seotud sinuga ja sellega, mida sina oled teinud sellega. Mis sa oled teinud kirjanduses, luules ja, ja tõlkimisest. Et nüüd me oleme jõudnud siis nii kaugele, et kuri karjas. Meil loetakse nüüd etet, Andrus Vaarik loeb ette sinu tõlgitud poleeri kurjaõisi. Et ma ei oska siia midagi lisada, aga mul on nagu väga hea meel sellele, mis sina sellest arvad. No mul saab olla ainult hea meel, kui need lõpuks ka ette loetakse. Öeldakse, et ma mäletan, et kui sa tõlkisid neid sellest oli pea 10 aastat tagasi, siis sa tõlkisid neid järjest peaaegu, eks. No ikka jah, ja, ja ma lugesin neid järjest ja kas järelsõnas ka ütled, et see on selline kogu ehk mida, mida võikski lugeda järjest? No ta on autoril niimoodi mõeldud, et ta ongi selline mitte lihtsalt luuletuste kogu, vaid mingisugune teos. Ja samamoodi siis need kuri karjas, seda proovib maestro Andrus Vaarikuga ette lugeda, aga nagu sa Olavi aru saad, olen ma üsna kohmetu Tõnu saabumise puhul, nii et palun aita mind välja, ma vaatan ja naudin seda. Ma olen väga harva inimeste juuresolekule kohmetu, aga Tõnu juuresolekul valem. Te olete ikkagi mõlemad nagu minu mõttes nagu nagu ikkagi nagu selles mõttes väga vanad kirjanikud, mina hakkasin ikka teist samapalju hiljem nagu midagi kirjutama. Et siin, kui, kui ilmus piiririik, et 193 valin, siis imik põhimõtteliselt veel. Et ma tartus, katsetasin oma etturid, sõjaväest tulnud ja noormees ja lapsepõlve lugemus oli väga suur. Need perioodid olid täitsa kirjandusvälised ajad kuni kuskil 90 seitsmeonju, et selles mõttes nagu ma olen jah, teks kõige noorem, antud teose praegu ma olen läbi lugenud juba meil on juttu siis uuest Tõnu raamatust mandala, selle raamatuga. Mul tekkis küll väga vastakaid emotsioone. Kas ma võin nendest nagu rääkida, küsima, kas ma tohin mingeid nagu oma oma emotsioone praegu jagada? Ja ka kõige esimene asi, mis ma lugesin õhtul, väsinud, et ma loen ja mul oli õudne. Mul oli õudne see, et ma tundsin ära mingi oma perioodilise kirjanik, kelle sa kirjutad, need tegelased elasid mingisuguseid sellisesse rutiinid mida ma olen kunagi elanud ja mille olen terve elu proovinud, nagu põgeneda, põgeneda, põgeneda, põgeneda. Ja see tekitas mingi äratundmise siis raamatus mulle mingid muutused, mida ma oma elus olen võtnud ette ja, ja veel muutusi ja ühel korral ma leian siis sinu märkme nagu seal kirjutatu, et et see tegelikult see algne rutiin on nagu kõige turvalisem kirjanikupeadega kõige kõige turvalisem momente, ma tundsin jahmatanud sama asja, et see, mille eest ma olen kogu aeg nagu terve elu proovinud nagu eemal seal ja see oli väga valus äratundmine. Tõnu talu midagi kõige armsamad asjad on kõige valusamad, mis seal teha? Me peame noogutama, mul on selle raamatu üle selle man tal väga hea meel, sellepärast et noh, nagu ma olen öelnud, et nagu sina siin raamatus ütled, et kassid on kõik kõrgelt sündinud, et kassidele päritolu ei ole oluline, aga minu jaoks selline sinu järjekordne maamärk, mille sa oled maha pandud, on väga tähtis, sellepärast et üldse see, et ma kirjutama hakkasin, see oli selline immuunreaktsioon või allergiline reaktsioon või, või selline mäslev reaktsioon piiririigile, sellepärast et ma nii selgelt mäletan, kuidas ma seda raamatut lugesin, kuidas vaikses Kopli korteris mõtlesin, et kõik on võimalik, eesti keeles on kõik võimalik, kõik saab teha. Ja nüüd sa tegid seda uuesti. Ma lugesin selle mandala hommikul vist viies Päeval üheni läbi ja see on, ma ei tea, ma arvan, kõige parem raamat, mis sa oled kunagi kirjutas. Tead, ma endiselt ei oska sellest väga palju rääkida. Aga see on niimoodi, et kui, kui raamat ilmub, siis seda minul tekib selline teatav Ma ei oska selle kohta mitte midagi öelda. Aga ma võin ette lugeda. Loe palun. Ma loen ette lihtsalt alguse, see on, ma arvan, kõige õigem, sellepärast, et raamat algab alguses, raamat algab valgusest ja, ja kuna ta romaalsest siis tegelikult ei kuigi keskelt lugeda just, sest inimene saab teada, siis mis vahepeal juhtus sinna jõudma just oma rada pidi kuulake seda õpetust mandala algusest. Kui kassid peaksid koostama inimeste edetabeli nii-öelda inimese tõuraamatu, siis poleks kahtlustki, et aukohal ja kõigekõrgema tuffi peal seisaks seal kindlalt vanem ta. Vanem daam on inimkonna tippsaavutus, sealt edasi pole minna enam kuhugi. Tal on aega. Ta kurjustab harva. Ta teeb tihti pliidi peal süüa, vahel tekib või õmbleb, lambi valgussõõris ei tõuse sealt tundide viisi. Tema süles võib järjest ära magada, mitu anda. Või noh, see oli nüüd rohkem ajalooline vanadaam. Tänapäeva vanem daam vaatab pigem televiisorit. Kassid on tulised televisiooni pooldajad. Teleka ees on inimene paigal. Või isegi kui teleka ees pole parajasti inimest, on seal vähemalt mõnusad tugitoolid, diivan. See, mis telekast tuleb, neisse väga ei puutu. Kuigi vahel jookseb seal toredaid, väikesi pallikesi, pudinaid, pudinaid. Neid võib isegi korraks uurida, kuigi jah, käpa alla ja sealt midagi. Aga paraku inimeste tujud on nii vahelduvad. Vaevalt on kassid jõudnud televisiooni omaks võtta, kui inimestel on juba uus mänguasi. Meil on nüüd sülearvuti, nagu nad ei teaks, kelle koht on süles. Tõsi, kui arvuti on laua peal, tuleb sealt tagant mõnusat sooja tuult, seal võib pikutada. Klahvide peal pole ka paha. Aga ei lubata. Ometi ei mõtle kassid kui nad vahel natuke kirjutavadki sellega midagi halba. Arvuti uue asjana on küll eelkõige kahtlane hulga miinustega. Inimene ainult teeb nagu poleks. Aga samas, eks ole. Just tänu arvutile on ka kassidele nüüd kättesaadav kirjalik eneseväljendus. Kõigil miinustel on omad plussid, mõni väike ikak. Kuid vanem daam ongi selle poolest täiuslik. Ta ei jookse uuega kaasa. Tal pole arvutit. Tema on truu veel vanale heale televisioonile. Ta vaatab korralikult ära, kõik järjefilmid, harivad saated, saated pensionäridele, noorsooprobleemsaated, uudised, majandusanalüüsi, ilmateate, aianduskirjandussaated, lauluvõistluse kõik eelvoorud. Tal on kannatust seal üldse põhiline, ta ei kiirusta kuhugi, kui ta ei vaatagi telekat. Veel parem kuulab raadiot, pikute poodis ahju. Ta toob turult värskeid räimi. Hakkliha teeb kotletti. Tema kass elab veel traditsioonilise köögi peal. Ei ole ära rikutud võltsi vabriku toiduga. Vanem daam uurib ajalehest, prill kenasti ninal. Surmakuulutusi ei pahanda. Kui natuke lehenurgaga mängitakse ukrabised nii vahvalt natuke pahandabki, siis see pole kunagi päriselt stiili pärast. Sest vanemal daamil on stiili, on maitset. On arusaamist, tema juures valitseb rahu, mis kõige tähtsam, vanem daam ei kipu kodust minema. Ei reisi, vähemalt klassikaline vanadaami, reisi ei tuiskab ringi mööda poode mööda maailma. Ei koli. Sest kõik need vanad asjad, mööbel, mälestused, kuhu ta nendega lähekski. Oh, kes kas kord saab endale perenaiseks vanema daami, see on koos kõige suurema mõeldav õnnega isegi kui saia kestma, sest paraku mis siin ilmas jääb kestma. Kuid tegelikult kassid ei ole selles mõttes üldse valivad, on vanem daam, väga hea, on lapsed, lõbus, lastel on ikka enamasti emaga. Vanameeste juures on samuti täitsa muhe elada, mis siis torisevad vahel söödavad ajalehe paberilt silgu päid. Laudlina suhtes pole kassidel kunagi pretensioone. Mis puutub aga vana poistesse, siis ka need on väga toredad. Kuigi mõnes mõttes veel hullemad kui lapsed. Laps Tõdib kassi Kraunutamisest ära või vähemalt kasvab suureks. Aga vanapoiss, mitte iial. Seest abielupaar, kellel pole lapsi, puhas klassika. Aga miks ka mitte näiteks ostukeskuse kassapidaja, pikad vahetused mille ajal saab põõnata, kus tahad ja iial ei jäeta vahele mitte ühtegi kiisu ein sooduskampaaniat. Ja kui kasside peremeheks saabki kirjanik, mis seals ikka on nagu on? Aitäh ja see on kuri karjas, see on mina, olen Kaur Kender, MINA OLEN Olavi Ruitlane ja meil on külas Tõnu Õnnepalu ja on nagu on. Ja see on raadio kaks ja mina olen Kaur Kender Olavi roos ja meil on külas Tõnu Õnnepalu ja me küsime, mis saab maan minu jaoks romaan ongi natukene nagu selline liiva mandala, et sa teed teda ülima hoolega, paned sinna kõik, mis sul on. Sa tead, mis sa oled näinud. Ühesõnaga kõik kõik, mis sa oled suutnud oma hinge taha koguda. Ja peale selle, see peab veel välja tulema. Täiuslik. Kõik peab minema kokku ja siis sa teed valmis. Ja kui ta saab valmis läheb trükki, ilmub siis ta minu jaoks kuidagi kaob. Kui ma tegin, siis ma teadsin täpselt, mis seal on, miks on see asi seal, miks on see asi seal? Miks, miks, miks, miks? Aga aga pärast ma enam ei tea. Ja, ja tegelikult on lugemisega mõtlen natuke sama moodi, et et ma loen ühe suure romaani läbi, ma lähen sinna sisse, ma näen seda kõike, mis seal toimub ja elan sellele kaasa ja ja kuidagi, miks on nii tähtis ja jääb meelde ka siis, panen need kaaned kinni ja palju ma siis mäletan? Jääb mingisugune mulje, midagi, midagi juhtus. Aga, aga ma ei suuda ju seda reprodutseerida, ma ei suuda meelde tuletada, mis seal täpselt oli, keset võiks romaani pähe, see on võimalik, aga peaaegu ja pole vaja ka. Et mis, mis jääb, on, on võib-olla mingisugune kergendus? Sa loed, loed ära suure tüki asja, aga tegelikult saad millestki lahti. Minu meelest on selline romaani funktsioneerimine. Ta võtab sealt nagu midagi ära, aga, aga midagi midagi ära, millest sa tahtsidki lahti saada, aga võib-olla isegi teadnud, et tahtsin lahti saada. Ja selle raamatuga vaieldamatult kahtlematult mul niimoodi helide võttis mul ära suure mure. Ja mis mure sul siis oli? Mul oli mure, et sa ei ole nii ammu kirjutanud Eesti kõige paremat raamatut. Ja see oli mul kohe, see vaevas mind. Ma ei tea, kas see vaevas või mõni ootasin su järgmist raamatut, et ma ei ole, ma arvan, ühtegi raamatut, et niimoodi oodanud ja ma vahepeal natuke suhtlesime, ega ma, ma lugesin näidendit, mis sa oled kirjutanud ja ma pelgasin sult küsida, et kas sa oled kirjutamas romaan, millal tuleb järgmine romaan ja ma kartsin seda isegi teemaks võtta ja ma kartsin kuidagi ära sõnuda, sellepärast et see romaani puhul eriti kirjaniku puhul, keda sa tõeliselt armastad, siis see on see, et seal keeratakse su ette seesama maailm, millega sa oled juba eelmistest raamatutest tuttav, aga kuidagi täiesti uutmoodi ja täiesti uue hingamisega. See on see lugejat ootus jah, mida kunagi ei saa täita, said lugeja ootus. Lugejat õnneks, kui hästi läheks, nad unustavad, mida nad ootasid ja. Aga, aga mida lugeja ootab, on ju see, et ta tahaks lugeda. No kas eelmist raamatut või siis oma lemmikraamatut, eks ole, sinult aga samas, et see oleks ja teistsugune, mina ootasin uut, just see, mida sina teed, seda ei oska keegi teine eesti keeles teha ja sa oskad seda nii hästi ja ma mul oli nagu selline pelgus, et sa teed sedasama, mida sa teed nii hästi, teed veel ühe korra nii hästi, aga ma väga ootasin uut. Minu arust on see raamat teed ka kõik selle, mida oodatakse ühelt ütleme, Tõnu Õnnepalu või siis Emil Tode või Anton niigovi raamatut, sa teed ka selle ära. Aga sa teed ka midagi täiesti uut. Midagi täiesti teistmoodi. Ma ei oleks keskel tegelane, kirjanik tunnistab üles, et ta kirjutamise ajal ei mõtle, kirjutamisel ei saa mõtelda. See tundus mulle kuidagi väga õige või ma ju ei mõtle, kirjanik ei mõtlegi nagu korraga ühe asja peale, võib-olla ta kirjutab praegu juba kuskilt kaugelt kaugelt mõeldud mõtet või see ampluaa, mis on nagu noh võib-olla läbi mõeldud või mind huvitab just see, et kuidas nii häid asju tehakse. Ma tahan ka. Professionaalne huvi lihtsalt, et selles mõttes ei saa mõelda jah, et et kirjutamine on ju tegu, tegemine ei võta, peab olema jah, kuidagi valmis mõeldud loomulikult igasugu mõtteid käib peast läbi ja kas see päris nii ei ole, aga aga ütleme, ideaalis sa lihtsalt kirjutad, sa lihtsalt räägid paberile siis arvutisse, kuidas sinule see mosaiik jookseb, kokku jookseb, aga siis on või, või on sul eelnevat juba see asi kootides kokku panema? Vaata, kui on tegemist romaaniga, siis see on nii mahukas asi, et see üldse inimese pähe ei mahu korraga. Et on olemas ja peab olema idee mingisugune, ma ei tea, mis asi see õieti on, aga no ühesõnaga ta peab sul olemas olema. Aga sa ei saagi teda muidu väljendada kui kirja pannes. Sa ei saa seda nagu ette ära kirjeldada, aga mitte enda jaoks, et mis seal siis täpselt on ja tulema hakkab. Aga ta peab, mulle, tundub nii, ta peab ikkagi enne olemas olema, muidu ei tule midagi välja. Ja noh, ega ilmselt nende asjadega on. Praegu tuli selline paralleel, et ma olen ju läinud kümnetel üritustel, kui sul on raamatud välja tulnud või on mingid muud asjad, kas ikka küsitakse? Küsitakse ikkagi kogu aeg sama asja, et kuidas sa seda teed, mida sa teed. Ja noh, ma olen ise seda sealt ilmselt 100 korda küsinud, et natuke meenutab seda, kuidas et iga kord, kui Rain Lõhmusega mingile üritusele sattumist talt küsitakse, et kuidas ta raha teeb, et kuidas see on, et ta teeb seda, mida ta teeb nii hästi, nagu ta teeb. No aga seda ei tea keegi seal sellepärast, et see on elu, see on lihtsalt see elu, mis, mis sul on elada kuidagi kaasa antud ja siis sa seda elad. Ja sellel on mingisugused tagajärjed ja üks nendest tagajärgedest siis raamat, noh, see on nii ja naa, ega siis nii tore ka ei ole, see on päris hirmus tegelikult. Ma tean seda raamatute avaldamine hirmus hirmus, väga hirmus. Ja selles õuduses on palju olnud ja ma imestan, et kuidas kunagi üle ei lähe see alati yhel ikkagi hirmus ka ja, ja see, see on muidugi alati üllatusi, sest alati on ju vaata kirjutamine on ju nauding ja suu ja, ja siis siis tundub, et noh, see kõik ongi nauding, ta ilmub ja see on, see on kõik suur õnn ja, ja ülemus aga millegipärast selleni. Ja iga kord on seesama jama. Aga jube hea on, kui ikkagi lõpuks välja tuleb, et kui see raamat, kui tuleb selline nagu see sinu mandala, sellepärast et et mina ei usu, et nad nagu midagi öelda. Palun räägi, ma olen hädas mulle, ma olen sellest raamatust nii vaimustuses, ma olen sellest kõigest nii vaimustuses, et kuri karjas. Kaur Kender, kes on täiesti endast väljas sellepärast et meil on külas Tõnu Õnnepalu ja siis räägime edasi luulest. Ja siis on kuri karjas Raadio kaks ja mina olen Kaur Kender, Olavi Ruitlane ja meil on külas Tõnu Õnnepalu ja Tõnu luule. Sa enne rääkisid siin kogu aeg uut uut uut, siis siis saingi aru, et selles on kõige paremini kirjutanud seesama. Nii armas poleer. Tal on niisugune tsükkel, teekond. Ja see teekond, noh see on selge see, et see on niisugune nagu maine teekonda, siis ta on ka vaimne teekond luuletaja teekonda üldse lõpetab kogu selle kurjavõitu raamatu. Ja tsükkel lõpeb ühe väikese luuletusega. Mida ma olen ikka, no ikka paar korda olen saanud Prantsusmaal eesti keeles ette kanda, kuna see on luuletus nagu selline igav liiv ja tühi väli, mida kõik seal teavad. Siis on salatiefekt. Surm, vana kapten, aeg on käes, hiivas ankru. Maa tüütab meid, surm heiskama purjed nüüd. Olgu taevas ja meri mustad, otsekui tindist tehtud. Meie südamed, mida sa tunned, on säravaid kiiri täis. Meile nüüd oma mürki kalla, et see meile annaks jõudu. Me tahame nii väga kuumalt, põletab ajus eleegia sügavustesse söösta. Põrgu taeva, mis vahet? Heita end tundmatusesse et leida uut. Aitäh, see on, eks see uue hullus on sinu enda mulle sisse süstitud selle. Aga ma ei usu, et seda sahvrisse süstida, eks mingi olemuslik, see on olemuslik ja, ja ma arvan, et inimesele üldse olemuslik ainult, et kelle juures ta avaldub markantsemalt, kelle juures akuutsem ja ta võib muutuda haiguseks või, või no mis muutuda on. Ja see on üks inimeseks olemise haigus ja eks luuletamine ka selline inimeseks olemise haigus. Ma ei tea, ilmselt see on, et et meil olemaski me kõneleme ja siis tahaks veel paremini kõneleda. Tuleb luuletada, luuletada, laulda see tuleb ju loomisest. Aga ma mõtlen ikkagi, et noh, luuletaja, luuletajana on seisund seal õpetajad ja see, see on nagu mingisugune kootikumentax tavalisel seisundid ja tahaks veel ja veel ja tahaks veel peale saada. Et mis saab, see ei ole ilukorra, see on. Ma arvan ikka seisundis raamatu kirjutamine on kahju seisund seisundisse saada on nagu raske või on sinul kerge sinna saada on väga kerge. Selleks ei pea mitte midagi tegema. Aga, aga selleks ka ei saa mitte midagi teha. Seal häda. Ja mul on käes jälle Tõnu Õnnepalu raamatut, tegelikult tahaks seda teile ette lugeda, aga te saate seda ise lugeda. Tõnu juba meile natuke luges ette, et selle raamatuga juhtus see asi, mis juhtub harva väheste raamatutega, et ma võtsin ta ette. Ja esimese, kahe leheküljega said kõik mu hirmud lahendatud ja ta võlus mind ära ja siis mühinal, ma lugesin teda edasi, et samal päeval oli siis sellise, sellest on nüüd juba üle nädala möödas, oli ka selle raamatu esitlus kohvikus sinilind ja Tõnu, seal sa lugesid ühe koha ette, sa lugesid peast. Ja see oli vapustav selles mõttes, et miks sa seda tegid ja kust see mõte tuli ja, ja, ja miks nii. Mõte tuli teatrist, ma vaatasin teatrit ja mõtlesin vaeste näitlejate peale, kes on kõik selle endale pähe õppinud. Ja mulle meenus, et omal ajal, kui ma olin noor mulle hästi pähe luule põhiliselt aga noh, ükskõik mis, mulle tuli see meelde, et tegelik lugemine ongi ikkagi peastlugemine. Siis sind ei sega miski, siis sa, prantslastel, nemad ütlevad parküür, kui õpid pähe, siis südamesse nagu südamest loed. Nii on. Et sa võtad selle teksti endale sisse ja siis kannad ette terminite raamat ja seda on palju kergem, palju vabam teha, aga no muidugi pähe õppimine on tükk tööd. See ei jää niisama, mis siis, et oma tekst noh, võib-olla on lihtsam, aga aga tasub ära. Kindlasti soovitan kõigile. Seda oli saalis ka vapustav vaadata, see tähendab ja sa valisid seal ettelugemiseks ühe koha, mis on ilmselt võib-olla noh, kui me pärast järele mõtlesin ja vaatasin kodus raamatut, siis see on ka võib-olla see koht, mis on ka rütmiliselt kõige rohkem, kuigi roosa kohta alati öeldakse, et see on nagu luule, siis see koht on. Vähemalt mulle tundub selles raamatus kõige sellisem kujundirikkam ja kõik kõige luulelisem seal on mitu sellist kohta, mis võib-olla sellepärast, et see koht on seotud pealkirjaga tunni ja ei, ta on muidugi oluline, et võib-olla sellepärast, aga jah, et ja muidugi seal mitu korda. Mina, Tõnu Õnnepalu praktilisi küsimusi, et palju nagu tegelikult kasvõi kasvõi endale kasse ja siis selliseid asju ei saa detaili varastada kuskilt. Ei sa pead nägema, ei, neid ei saa välja mõelda. No üleüldse midagi ei saa välja mõelda, aga aga noh, kõik saab kokku panna realism, realism realism ei ole see, et sa kirjutad nagu elust maha või sa paned kõik kirja, mis on, aga sa kasutad kõike seda, mida sa oled näinud, süntees sinu infos sünteesi vot see oli huvitav ka seal raamatu esitlusel, Marek Tamm küsis sult mingi sellise küsimuse, et kui palju on sinu enda elu ja muid asju, et me oleme sellest vist kunagi rääkinud, et kas peale Joyce'i Ulysses üldse saabki sellist küsimust küsida romaani kohta, et kui palju on see sinu elust, et ta seal selles romaanis prooviti ühe tegelase ühte päeva kirjeldada ja sedagi täiesti ebaõnnestunult läbi kukkunud, eks ju. Jah, aga noh, samas see küsimus on igavest inimlikega, mis seal teha ja nüüd on selline nii-öelda dokumentaalkirjanduse mood ja ühesõnaga kirjanduse, mis, mis nagu püüab näidata, et justkui ta olekski otse elust. Ja inimesed on sellega natuke ära rikutud vä. Et nad on unustanud ära, mis asi on romaan vä? Noh, võib-olla natukene jah. Aga noh, selles ei ole ka midagi midagi hullu, lõpuks kui ilm vahepeal romaane ilmub, vahepeal romaane ja, ja aga, aga noh, see on kindel, et, et alati on romaanides ikkagi reaalne kogemus. Neid mõtlen, selliseid tõeliselt mõjuvaid asju lihtsalt ei saa välja mõelda, aga need saab kokku panna. See, see on see kunst. Elu ei saa võtta niimoodi otse ja panna plärsti raamatusse, siis ta jääb. Noh, kas ta jääb iga või ta jääb kuidagi selline rõhu või igasuguseid nii palju igasuguseid raskeid asju, keerulisi asju, millest peab saama rääkida kuidagi kergelt. Vot see on see kõige suurem kunst. Aga eks elus ole ju samasugune kunst natuke, et kui sa võtad kasvõi sellise kõige, kui sa oled vist kunagi öelnud, et kõige hirmsam tunne on armastus üldse. Et kui võtta kasvõi seesama armastus, siis noh, ega, ega armastusest ei saa ka rääkida nii hirmsalt, kui ta tegelikult on, et kui hakata rääkima sellest, kuidas ta tegelikult tundub, siis sellega ei jõuagi mitte kuhugi, et armastusest saab ilmselt rääkida kõige paremini ikka siis, kui kõigepealt õnnestub inimene naerma ajada. Jah, naerma või nutma või kuidas nagu jah, päris keeruline kirjeldada keemilist protsessi, eks tähendas armastus, kindlasti on reageerimine hapnikuga, näiteks seal on päris keeruline ja ka juba sajad natuke värve juba saab sellest natuke rääkida juba jõle nii õudne ja kirjandus kui elu talumise vahend. Ärme ütle talumisena, ütleme elu üle rõõmustamise. No mulle see raamat meeldis, et ma läbisin nagu, nagu mingisuguse perioodi iseendast nende detailide kaudu, mida ma siit leidsin, ma olen ka elanud kollases majas, seal kindlasti ei oleks, kindlasti teises kohas oli teine kollane, aga, aga, aga ma olen. Väga armas on kohata jälle neid asju, mida olete ise nagu unustanud ja nüüd tuleb Flynn sinu ees, eks ole, ja elustavad nagu ei luba sul sealt midagi ette lugeda. Emajõe kett ei ole ka kallid raadio Olavi lihtsalt esitleb seda raamatut armunud pilgul, ei tahaks nagu midagi ette lugeda, aga ma ei lase. Sellepärast, et algus on tehtud, nüüd tuleb edasi lugeda ise taguli Facebookis, rumal mäng, et raamatunädal kirjutage üks, viies lehekülg, seitsmes ja 52. lehekülg viies lause ja, ja mul oli raamat käes ja selle imelühike hüpikakendes lõigukene, eks ole, ja Fakto tunti juba ära. Kohe kirjutati alla Õnnepalu ja nii uus raamat juba loevad, see on raadio kaks ja kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina, Olavi Ruitlane külast, Tõnu Õnnepalu ja kohe räägime edasi. Ja seal on raadio kaks ja kuri karjas ja Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja meil on külas Tõnu Õnnepalu, kõigepealt Olavi räägib ära oma mure, kuna sobib tänase saate teemaga, kuna tänase saate teema on Tõnu on, tähendab üks teemadest, Tõnu Õnnepalu uus raamat Mandala, mida nii armsalt kutsutakse kiisu raamatuks, kus räägitakse kahest kassist, siis Olavil on oma kiisu, mune. Räägi Olavi ei, mul ei ole mingi mure, see on suur rõõm. Sul on majapidamises kuus kiisut, eks ole. Ja ma nüüd nagu Facebookis nagu pakun, et on juba pakkunud välja ka Tõnu Õnnepalu. Kassiomanikuna on ja ma saan, et ma saan nüüd aru, miks ta küsis, et kas mul ikka. Omanikuna on seda raamatut aga palju lihtsam lugeda ja ma olen väga palju nagu copy Vraidi tööd teinud nagu Facebook või tingimustega, kas nagu tahaksid, ma olen rääkinud, et kas on võimeline perenaise tulest välja tirima leekidest kujundlikud leegid, eks ole? Jah, mina olen õnnelik kassiomanik, nii et, et kõik, kes te meid kuulate, logige Facebooki ja saage Olavi Ruitlane sõbraks, kui ta teid võtab ja võtke, palun aidake teda nende viie pisikese kiisuga, kui te märgite sinna juurde olete kassipoega stuudios. Meie aga lähme nüüd edasi. Siis kiisu raamatu autori Tõnuga, et Tõnu, sul on ka kaasas mõni luuletaja. Kuule, mul on jah, aga kuidagi poleer ikka lahti, ole lahke ja ja tal on ju üks kuulus Sügise laul. See on jällegi, mida ma kardan, et prantsuse koolilastel kõigil tõusevad kuklakarvad turri, kannad seda jälle, kuulevad seda nad kõik on pidanud kindlasti. Šantounteraat Hombee objekte, šokk, süneedule boa, Retaantessaa, Serlepa veel kuu ja nii edasi, aga ma ei loegi seda eesti keeles, vaid selle jätku teist osa. Ma armastan teie piklike silmade rohekat sädelust iludus ja. Aga täna on kõik mulle mõru ja miski ei teie armastus, Buduaar ega aatrium Ki. Pole väärt mulle päikest, mis tähendab merel. Ja armastage mind siiski, õrn süda, olge emaks mul, olgu pealegi tänamatu. Olgu pealegi tige. Ükskõik, kas õde või armuke. Olge see sügishelk või loojuva päikese soojus mis kiiresti möödub. Lühike töö, haudi ootabki ta näljane. Ah, laske mind laupuhkamas teie süles maitsta. Kahetsedes suve valgete hõõguvad hilise aasta ja kollaseid pehmeid kiiri. Aitäh aitäh. Sa oled selles poleeri järelsõnas ka öelnud, et ja kas see on küll vana teema, et kas sa tahad seda meelde tuletada, et miks sa valisid selle just Ilmariimita tõlke? Tead, ega ma väga ei valinud see kuidagi noh ei olnud nagu teist valikut. Esiteks see, et neid riimilise tõlkeid oli juba tehtud üksjagu ja ausalt öelda siis kõige nudki tõlge ei ole, ei asenda originaali, pole ideaalne. Ja tegelikult ma arvan, et parim tõlge on luuletus, mis sa ise kirjutad ükskord lõpuks kui sa oled selle poleeri või kelle tahes täiesti unustanud või noh, enam-vähem et, et ma usun, et ka ajaloolised probleeri parimad tõlked on, on mingit Betti Alveri või Marie Underi või Artur Alliksaar luuletused, kus mingit poleeri lõhna ainult aga seal ta on parimal kujul, mis ta saab eesti keeles olla. Aga noh, siis on ka ikkagi lihtsalt tõlkimine, et sa tahad ka ju teada saada, et milles ta siis ikkagi tegelikult kirjutas täpselt. Ja, ja kui sa oled seda lugenud, siis sa tahad seda ka teistele edasi anda. Et millest ta siis tegelikult räägib. Ja siin tuleb see riimi asi, noh muidugi on prii midagi ilus, aga aga no ma ei hakka sellest pikalt rääkima, eesti keeles, riime lihtsalt on vähe, võrreldes prantsuse keelega näiteks ja nii edasi ja nii edasi. Kolmandaks, ega see nii-öelda ilma riimi tõttu tõlkimine, pigem valdav praktika, kui ta ka sealsamas Prantsusmaal, kus priimida, nii lihtne. Siis kui nad tõlgivad, siis pigem ikkagi nii-öelda vabavärsis. No kuigi jah, ka need minu poolt lääridelkad, nad ei ole ka mingi vabavärss pärisega. Aga jahimoriimite? Andku lugeja andeks. Aga nii, nii tegin, riime vältides, lugejad, on neid suvi saanud, kuri karjakraam nagu kuulata ja et, et selles suhtes seesama meie luuleüritus mida me siis terve suve tegime, 16 üritust, et mingis mõttes ma hakkasin mõtlema, et see on ka samamoodi siis jällegi sedasama pleieri kurjaid tõlge sellepärast et ta oli kogu aeg kuklas ja ta oli kogu aeg meeles ja ta oli kogu aeg kohal ja teda, see ei loe. Kuidagi see puud, leer on ikkagi selline ta, nii nii alus sellele luulele, mis 20. sajandil on tehtud 21. sajandil. Jah, võib-olla ma ei, ma ei oska öelda, kuivõrd see 20. sajand veel ära lõppenud on, aga aga ta on see probleem, et ma mõtlen, temast temast ei pääse. Võib-olla oma lõbuks loendi ühe ikkagi ma küll vahepeal mõtlesin, et meil loe. Ühe enda luuletusega tuleb luuleraamat ka nüüd varsti. Millal nüüd kuu-paari pärast selle nimi on, kuidas on elada? Seni saab lugeda mandalad ja siis saab teada, kuidas saab elada ja mitte kuidas saab elada, vaid kuidas on elada, kuidas on elada ja. On nagu on Kuidas on elada, kui jällegi tuleb sügise jälle vihmade unustus kui sa tead, et sa siia ei jää et polegi kuhugi jääda. Ja astu kus poole tahes ikka ta tuleb vastu see õhtuni, suur tasane. Kõik, mis sa mäletasid, ei maksa täna suurt midagi. Mis sa tead, kui veel tead, korraga kulunud suvine metsik rohi nüüd kummargil roostes vana. Kuidas on elada? Kui sul iseennast ei olegi? Ainult üks tuttav, tee läbi võõraste metsade. Sügisesse viib talvekuhu veel pole aimugi. Kuidas on elada, kui keegi ei tea, mis on armastus. Igaüks teadis ja unustas, igaüks iga ei keegi. Ja nüüd tuleb lihtsalt sügise vihm läbi mitmete õhtute aia tõsine kannatus, usk, mis on kusagil vahepeal alati kusagil vahepeal, mitte Maasega taevas, vaid selles varases hämaras, millesse see kõik kaob. Kuidas, kuidas ta kaob? Pime. Kuidas on elada, kui just mõtlesin hakata minema. Ja äkki näed, et oled ammugi läinud. Kuhu keegi ei tea, sest keegi ei tea, kust sa tulid. Ise sa enam ei mäleta? Mõtlesid ainult minna. Minna jah, aga kust? Enne kuidas vihmad tulevad, kuidas tulevad õhtud? Kuidas vesi saab mustaks sügavaks, maas, vaikseks, paljaks, enne kuidas tulevad hommikud. Aeglaselt-aeglaselt tulevad ööde seest välja. Aeglaselt lohisevad pilvede vahelt välja, tulevad maa peale hommikut. Oled sa valmis? Ei tea ju? Sest kõik, mis sulle anda on ei maksa midagi. Elu kõige eest, mis sa tahad. Tuleb sul maksta kõik elust, ei aita. Surmagi paned panti. Kes seda lonastaks? Kes? Valgust jääb väheks maa peal. Pikkadel teedel, mis lähevad metsade südame poole. Rahugi on seal kusagil tasuta, muide külluses. Rahu. Jah. Aga kuidas? Aitäh nime, imeilus oli kuri karjas ja mina olen Kaur Kender ja mina olen Alo Tänav, Tõnu Õnnepalu, kes tuli meile külla ja see oli tänane saade ja meil ei ole midagi lisada, aitäh kuulamast ja. See on raadioga