Tere kõigile taas on aeg süveneda kommet rituaalide ja uskumuste maailma ning tänane vaade on loomulikult mihklipäevast sest täna ongi mihklipäev rikkalike tavade uskumuste riitustega minevikus ning pisut taas elustatuna. Kaasajal võiks ta olla ju lausa üheks lemmikuks vanarahva kalendris. Olgu kuidas on, järgnevalt saame kindlasti selle vahva päeva osas tunduvalt targemaks, sest folklorist Marju Kõivupuul on, mida öelda olen Haldi Normet-Saarna. Marju, kui võttagi kõigepealt ette mihklipäev kaasa sellisel kujul, rääkimata sellest, et täna see päev ju ongi, siis mida sa ise tavaliselt sellistel puhkudel ette võtad ja ja mida tead, et teised võtavad. Ma kindlasti soovin kõikidele Mihklitele või Mihhailidele või minu pärast, kui kusagil on veel mõni mehka, soovin neile palju õnne nimepäevaks. Teiseks mul mihklipäeval paar isiklikku tuttavat, kellele ma soovin õnne sünnib päevaks, nii et tavaliselt ma tähistan sünnipäeva sellel päeval, kui vähegi võimalik on ja on aega, siis ma üritan koju tekitada lambaliha, et sellest valmistada siis mingisugust mihklipäeva rooga, sest mihklipäev ja lambaliha Nad võiksid käia kokku, kui see vähegi võimalik on. No nagu ikka meie saadetes tavaks, läheme nüüd minevikku tagasi, keerame ajaratast ja uskumuste riituste poolest mihklipäev, kuidas ta siis aegu tagasi siin Eestimaal tähistatud sai? Et mihklipäev on olnud siis see püha keskajast alates, mil ka Eesti rahvatraditsioonis lõppesid suvised tööd ja valmistuti talveks, noh näiteks Lätis, aga Lõuna-Eestis on öeldud, et mihklipäev on maa magamise päev, et maa, põllumaa jääb sellest päevast nii-öelda sümboolselt tuttu, talveunne ja avatakse talve väravad. Ja siis väga ilusti öeldud, et mihklipäeval süüakse viimane või, ja esimene liha, et ka loomad enam väga karjas ei käi, et pärast mihklipäeva tavaliselt loomi välja ei aetud ja kui aetud tegid, siis aeti juba ilma senise pidulikkuseta kariloomad aeti ilma kelladeta välja. Karjane karjas arveta ja usuti ka seda, et mihklipäevast on siis hundi lubatud looma murda ja seepärast ei jäetud loomi iseäranis hobuseid enam ka ööseks välja. Ja sellepärast, et kui karjased on tahtnud kooli minna ja oma karjaorjusest vabaks saada karjuse põlvest siis on püüdnud nad ka natukene lund nõiduda. Et kui karjast muidu lahti ei saanud, ütlesid karjus, et siis on karjalapsed vedanud. Kui on käepärast olnud, siis valget oinast vastupäeva ümber kivi, et siis hakkab lund sadama ja karjane pääseb vabaks. Karjane lõpetab oma töölepingu ja kui tali, siis ta sai pärast seda ka kooli minna. Lisaks eeltoodule siis mihklipäevaga seostasid ka igasuguste lepingute lõpetamised, näiteks huvilised, kes olid tallu tööle just nimelt suviste tööde tegemiseks. Nendele maksti palk välja, nendega lõpetati tööleping ja kuna juba kord oli niisugune päev, kus tööd ei tehtud, siis kahtlemata käidi kõrtsis ja mihklilaadal. Veel 1009 siin kahekümnendatel, kolmekümnendatel olid kogu Eestimaal väga populaarsed Mihkli laadad ja põhjus on ka ju selge. Kõik talumehed püüdsid oma saaki võimalikult hästi ja kalli raha eest müüa, oli, mida müüa, kui oli olnud väga hea majandusaasta. Laat on jõudnud ka tänasesse päeva ja ka võib-olla kõigepealt, et kuidas ikkagi võis välja näha seks, tõeline mihklilaat kuskil Eestimaal nii aastakest 100 tagasi, mida seal kõike võis näha ja mis seal üldse toimus laadal lisaks kauplemisele? Laatade uurijad eri hanepaju on kirjutanud, et laat on üks, üks maarahva pulm, et seal sai kokku kahtlemata kauplejad, need, kes midagi müüsid ja need, kes midagi osta tahtsid ja kui ma vaatasin neid fotosid, mis on ka mihklilaatade tehtud, noh, kahekümnendatel tehti neid ju vähe. Ja fotografeeriminen harv, siis kahtlemata müüdi tõepoolest kõike seda, mida põllult oli saadud, osteti iseäranis, eks ole, laadad toimusid linnades, suuremates kohtades, kaupa müüdi nendele, kes seda ise kasvatanud, aga eks laatade juurde kuulusid ju igasugused muud meelelahutused ka kassis rahvale mingeid kummalisi loomi või tsirkuselaadsed. Klounid mustkunstnikud käisid, oli võimalus õnneloosis kätt proovida ikka niisugune tore rahvapidustus, rahva püha, kus lahutati meelt, aeti vajalikke asju ja kus kahtlemata omavahel suheldi võib-olla nii mõnedki tutvus ja tulevased abielud on just laadal sõlmitud, sellepärast et ikka meeldivale tüdrukule osteti, kuidas oli kollast saia, seda Kibenatega vett ninna ajab või osteti tüdrukule siidirätik või veel midagi meelepärast, sellepärast et kui sa midagi müüd, on sul ka natukene raha taskus ja ega ilmaasjata ei öelda ka seda, et mihklipäevast alates siis hakkas ka külas ja taludes üks suur pulmade pidamine, mis kestis kuni jõulude uue aastani välja noh, nii-öelda tinglikult, kes siis millal pidas oma pulmad, aga see oli aeg, mil oli selleks majanduslikult võimalik, kus tõepoolest oli, mida lauale panna ja müüdud saagist oli see siis villa kraam, liha on teravili, mida siis keegi müüs, oli võimalik raha saada selle eest osta siis niisugust kaupa, mida ise kodus valmistada võimalik ei olnud, kõik oli. Ka siis, kui aasta oli olnud saagirikas ja sügisel oli hästi palju seda, mida endale jagus ja mida ka mihklilaadale müüki viia. Aga kui oli selline kidur aasta olnud mihklilaat ikka toimus. Eks alati on olnud niimoodi nagu meilgi, et tänapäeval, kui me ütleme ka, et kui majandus on aktiivne, siis see kauplemine on suurem ja eks ta on olnud ka Eestimaa niimoodi, et eks need olud on regioonitanud, erinevad tõenäoliselt, kui kusagil on olnud kehvem aasta, siis sinna on võimalus olnud jälle nendel rohkem müüa, kellel on olnud parem aasta, aga küllap on olnud ka niimoodi, et kui on olnud kehvad aastad, siis on jäänud rendid maksmata pulmad pidamata ja kui inimene sõltu otse sellest, mida ta ise kasvatab ja toodab, siis see kahtlemata tänapäeva keeles öeldes mõjutab tarbimisharjumusi ja ja tuli siis hakata vaatama, kuidas ikkagi kevadeks ots otsaga kokku tulla. Vaadake näiteks mihklipäeva paiku seda, et milliseid loomi üle talve pidada, et need loomad pidid olema siis elujõulised noh näiteks mul on silma vähemalt üks kirjeldus, kuidas niimoodi lambaid järele katsuti, et laotati maha selline lina või palakas selle peale siis kallati, teri või midagi muud maitsvat ja vaadati, et need lambad, kes ei suuda nagu ise nii-öelda toidu nii trügida või ei saa toitu kätte, kes lasevad ennast tõugata, nügida need olid paraku Need, kellel nii-öelda oligi mihklipäev. Sest eks me ütleme tänapäeval ka, et igal oinal on oma mihklipäev. Noh, tänapäeval tähendab, see võib olla pigem seda, et kui me keegi oleme teinud midagi paha, et küllap me kunagi ikka oma karistuse kätte saame. Vaesed lambad polnud midagi paha teinud, aga mis parata, et just ei olnud mitte liiga elujõulised ja siis selsamal mihklipäeval pidid nad oma hinge. Ja seal on nojah, enam-vähem, väga palju on ikka Trituaalne loomad ja ka samuti ohverdamine on kuulunud mihklipäeva kombestikku juurde, noh näiteks kui mihklipäeval tehti õlut, siis kindlasti ohverdati seda maale aga samuti näiteks või kallati maha, et maakonnaks vilja, aga samuti näiteks liha kiitmis vahtu, kui keedeti lambaliha on visatud lauda seintele, et lambad hästi edeneksid, et see siis tagaks lambaõnne kogu järgmiseks aastaks. Kuke veri, kuke veri ja samuti kuke on ohverdatud ja Kanan ohverdatud 19. sajandil oma kodukihelkonnas, Harglas kirikuõpetaja on teinud tähendusi kohalikult rahvalt ja ta peab seda ebausu kombeks, et kohalikud inimesed mihklipäeva öösel ohverdanud musta kukke, et ohvri veri siis lepitaks surnud esivanemate hingi, et nad ei tuleks koju käima jäänud, õnnistaksid siis maja ja saaki ja lambad lõpp on olnud siis niisugune rituaalne sümboolne tegevus, et meil on Eesti rahvakalendris, on teisigi selliseid tähtpäevi, mille juurde on kuulunud kindlasti lambatapp, lambaliha söömine, et noh, näiteks iseäranis setud on siis annepäeval, see on 26. juulil läbipäeval, 29. juulil on lammas tapetud, aga ka 10. augustil lauritsapäeval lammas tapetud samuti pärtlipäeval 24. augustil, nii et ega see lammast elu jah, kerge ei olnud ja nad pandi laulu sisse ka. Et väga palju rahvalaule on just üles kirjutatud seoses mihklipäev, aga kus on sõnaselgelt sees, et kui mihklipäev oli olemas, siis oinahing oli minemas või on siis ka öeldud sedasi, et jaanirööm, kui tuli põleb mihkli rööm, kui oinas sureb või näiteks, et kui jõudis kätte mihkli pääsis jäära pää käis otsas tähe, niisugused vemmalvärsid ja siis ka kinnitavad, et tõepoolest igal oinal see päev kord kätte jõudis. Aga jah, see lambaohver tõepoolest on kokku käinud siis sellise suvise majandusaasta lõpp olemisega ja niisuguse lõikuspüha ja suveperioodil õpetamisega, aga samuti siis teised päevad on ka ühel või teisel viisil on siis ikkagi seotud sellega, et lambakari läheks edasi ja et lambad ikkagi perenaisel edeneksid. No mida siis veel nagu Hando Runnel on väga kenasti oma laulus öelnud, et mihklipäevaks peavad olemad naerid koopas ja naise kambris, naistel algasid siis ka tubased tööd siit Lõuna-Eestist, kanepi kandist on kirjutatud üks ilus tekst, mida ma siis ka teile hea meelega vahendan, et kuidas see siis käis, et vanasti olid tüdrukud mihklipäeval istel käinud, võetud siis kaasa lambaliha, püülijahu ja mune ja mindud kuhugi tallu kokku, et seal küpsetatud, pannkooke lauldud ja peetud lusti ja istel käimine tähendanud naiste omavahelist olengut ilma meesteta vahel peetud seda mõnes saunas. Nii et võib arvata, et ka mihklipäeva mõnel pool olnud selline natukene naistet pühamoodi kokkusaamine, kus naised on siis oma naiste asju ajanud ja tüdrukud kogunesid ka niisugustele õhtutele, noh, kas siis neljapäeva õhtul või millal, mis kandis kombeks oli, kus tehti näputööd, kuhu tulid noored mehed ja omavahel jälle oli võimalus saada tuttavaks, aga näputööd oli tarvis selleks, et kui pulmad korra tulemas olid, et kaasavara kirst oleks. Pilgeni kõike seda kraami täis, mis pulmade pidamisel tarvis läks. Ja päevast öeldi, ainult, et üks ainukene põllukultuur kasvab veel ja see on kapsas, et pidi peale mihklipäeva kapsapea kasvama veel nii palju, et kui enne mihklipäeva kapsa peale villane lõng ümber siduda, siis pärast mihklipäeva ta jaksab selle lõnga katki kasvada. Täna räägime mihklipäevast, stuudios on folklorist Marju Kõivu. Tänapäeval, kui me vaatame niimoodi ringi, et ega siis linnainimese jaoks jah, võib-olla see püha nüüd nii tähtis ei ole, aga näiteks nii mõneski ülikoolis, sealhulgas Oxfordis hakkab mihklipäevast just niinimetatud siis sügissemester, et aasta neljandik jaotusena ta on väga oluline tähtpäev ka mujal, mitte siis ainult meil. Kuigi mihklipäev oli ka täiesti ristiusu järgi olemas, siis ilmselt rahvas siin Eestimaalgi liiga palju vist peaingel Miikaeli peale ei mõelnud, vaid viis läbi hoole ja armastusega ikka neid tavalisi, põlvest põlve päritavaid, meie oma mihklipäeva kombeid. Nojah, eks ole, et teada jah, et kuna Mihkel oli siis taevaste sõjavägede juhtija, Jeesuse lipukandja kristliku pärimuse kohaselt, kes siis võitis lahingu Lutsiferi, keda peaks siis nagu valvama põrguvägede eest, aga siis väga palju siis pärimuses leidub selliseid teateid, eriti just 29. septembril olla siis vanakurat taevast allavisatud, et et liigub siin maa peal ringi või kust tema liigub ja kuidas temast siis aru saadakse. Et jah, võib-olla see niisugune katoliiklik või kristlik kontekst on nagu jäänud varju kõige selle raha, mis on seotud meie igapäevase taluelu, olme ja kultuuriga, et, et need nii-öelda lõikuspeod ja majandusaasta lõpeb, et ta on ikkagi olulisem. Noh, samas on niimoodi, et eks see tegelikult sõltub inimese niisugusest religioossest taustast, et kelle jaoks, mis olulisem on aga vaieldamatult kui me vaatame sellist vanemat traditsiooni ja kui me vaatame ka erinevate Euroopa rahvaste traditsioone kas lähemal või kaugemal, et siis ikkagi jääb seal domineerima selline rahvalik talurahvalik majandusaasta lõpet. Mine ja kõik need rituaalid on ikkagi suunatud ja seotud selle kergendusohkega, et nii-öelda saak on salves pingelised, suvised tööd on läbi saanud, et nüüd võib siis kergemalt hingata ja tõepoolest kõhu kurguni kõike head-paremat täis süüa ja tegelikult puhata välja sellepärast, et, et mihklipäevale varsti-varsti järgneb ju hingedeaeg, kus oodati lahkunud esivanemaid koju, et ka neile head-paremat Kuda peeti pulmi lõbutseti nii nagu Mika, et kui meil on pingeline töönädal või tööpäev olnud, siis me tahame natukene nii-öelda auru välja lasta ja ehk siis ei ole alati aega tähelepanu pöörata sellele, et võib-olla on veel midagi olulist, vaimset, millele peaks ka pisut tähelepanu pöörama. Aga oma mihklipäevaga veel korraks Eesti piiridest välja orienteeruvalt neljandast, viiendast sajandist see päev kinnistus, 29. septembril jätsid kogu Euroopas tegelikult langeb nagu kokku ikkagi just nimelt selle lõikusajaga. Et need rituaalid, kombed on ikkagi nagu suunatud, kas siis ettepoole noh, näiteks Inglismaal on söödud hane traditsiooniliselt ja tahaks, et kui sa mihklipäeval hane sööd, et see päästab sind järgmisel aastal rahahädas noh, me võiksime proovida, vaadata, kas see ka ei tai. Meil on lammas, meil lammas, seeria, kes mihklipäeval lauale jõuab, just nimelt lammas on jah olnud see, mis on nagu siis aidanud meid edendada ja ta on olnud niisugune aeg, eks ole, kus makstakse kõikvõimalikke makse, samuti on mujal pool on ka näiteks teenijaid palgatud, noh, meil on niimoodi, et Eesti traditsioonis on nagu pigem vastupidi, teenijate vahetus jääb pigem siis nagu jüripäevasesse aega, et on nagu kevadise pööripäevaga rohkem seotud, et noh, ilmselt seetõttu ka, et talus talvisel ajal lisatööjõudu nii väga ei vajatud. Näiteks iirlastel on kombeks olnud küpsetada eriline kooke, kui keegi selle koogi seest leidis sõrmusesse tähendas mehelemineku õnne, et noh, sellised ka väga levinud tavad, mis on siis tuntud paljudel rahvastel, aga siis millised, kus kandis on siis mingisuguse täht päeva külge kinnitunud või millise tähtpäeva juurde nii-öelda püsima jäänud näiteks ütleme, õigeusklikke sittusid siis nemad on pidanud vajalikuks enne mihkliga päeva paastuda ja meie oma rahvapärimusest kostub vastu, et mihklipäeva paavst või eriliste toitude söömine sellest On arvatud, et see kaitseb marutõve vastu. Marutõbi on teadupoolest ka tänapäeva niisugune haigus, mida ravida ei saa ja mille vastu tuleb ennast siis vaktsineerida ja sellepärast on seda väga kardetud. Ja noh, näiteks setude küla praasnikud on olnud just niisugused mitmepäevased pühad, kus on siis kutsutud kokku kõik sugulased ja hõimlased, aga põhjus on ikka seesama, eks ole, et on võimalus pidu pidada, et on võimalus kostitada ja siis samuti ka need, kes külla tulid, teid omalt poolt midagi kaasa ja samuti siis need külad, kus oli siis mihklile pühendatud tsässon või palvelat, nad setode jaoks on olnud väga eriliselt tähtis külapüha. Aga kas võib olla ka mõni selline näide sul, et kuskil Eestimaa kandis on suure au sees tänapäeval mõni eriti iidne tava ja sellega tegeletakse? Sega tänasel mihklipäeval aastal 2012 kindlasti Setumaal, tähendab ikka jätkuvalt needsamad sässanud küla palvelad, et kui on mihkli või siis Mihhailile, kuidas siis öeldakse, on siis tsässon pühendatud siis külapühana kindlasti. Poola selline tava ka, et oktoobri lõpus peetakse küll 28 Simona päevalaator lindoral ja tavaliselt siis on seal sõpruskond niisugune võrukeelne võrumeelne, et on siis kindlasti seal söönud seda mihklipäeval tapetud lammast, et kui kuu aega hiljem, aga ikkagi, et pigem nagu tundub, et ta on ikkagi rohkem niisuguste Mihkli nimeliste meeste nimepäev, vaevalt et keegi enam vana kombe kohaselt nüüd mihkli-nimelise poisi või noormehe kinni seob, et tema siis nimepäeva puhul teeks pudeli kangemat välja, nagu see vanasti kombeks oli, kui siis koolides tähistatakse, võib-olla räägitakse natukene talukultuurist, et mulle nagu tundub, et tänapäevane mihklipäev on pigem nagu üks võimalus, kuidas vanadele niisugustele põllumajanduslikele tavadele tähelepanu pöörata ja ehk keegi kusagil peab ka mihklilaata, kus siis saadakse kokku ja kaubeldakse. Kunagi on mõistlikud pidanud mihklipäeva paiku ka jänesejahti näiteks või sellest ajast on alustatud jänesejahti, mõnel pool on mihklipäeval kindlasti talveks kaev ära puhastatud, et vett saaks aastale läbi või talv läbi ja siis on kaevu puhastajatelega samuti rituaalselt laud kaetud. Et need on jah, niisuguse elulaadiga seotud kombed ja tavad, mida me võib-olla tõepoolest saame minna mõnesse muuseumisse vaatama ja mitmed niisugused maal asuvat küla või talumuuseumit gaasis mihklipäeva paiku korraldavad niisuguseid piimapäevi, kus saab siis tutvuda vanema taluga tuuriga talueluga, aga miks just mihklipäev päeva paiku oli õige jänesejahile minna ja kaevu puhastada näiteks? No mingisugune daatum peab olema, et millest sa siis alustad, et ma ise kujutan ette, et see on just nimelt see aeg võtta, kui hakkab talv tulema, loomad on ennast niimoodi rõõmsalt mõnusalt tüsedaks söönud, pojad on ka suureks kasvanud, eks ole, et me ei taha ju küttida, kuigi jänes küll poegib aastas mitu korda ja jälle, eks ole, see on nagu mingisugune selline teatud kindel daatum, et sa pead selle ühe töö ära tegema. Kui alates mihklipäevast algab niisugune suuremat sorti hingamine, kus on juba tubased tööd, Eestis tahetakse nagu need välised tööd ka kõik ära teha, sest ilmad lähevad niruks, tahaks juba rohkem toas olla ja tahaks juba kõik need välised tööd lõpetada, sellepärast et sulgi tulema, põllutöömasinad kõik korralikult või tööriistad ilusti varju alla veetud nii-öelda siis joon alla tõmmatud, kõik, mis väljas tahab tegemist sellega, olgu selleks päevaks ühel pool, et nii nagu meie oma kalendrisse kirjutame, näiteks paneme kleepsu täna Ma teen, täname selle täna, ma teen selle, et kas me alati päriselt teadvustamegi, aga need rahvakalendri niisugused kuupäevaliselt pühad on olnud, teatavad orientiiri ajas ja ruumis, millal on enam-vähem sünnis miski asi ära teha ja nägi värvikat seoses mihklipäev. Aga on sul siin lõpetuseks veel? No näiteks Kihnust veel, kuidas siis kihnlased mihklipäeva laadal käinud laadaõhtuid peeti mihklipäeva laada Aeges, noored tüdrukud, keetsid kartulid ja kapsad lihaga ja sõid, üks koht oli, kus seltsis keetsid ja ära sõid, kodust võtsid ja keetsid, see oli noorte inimeste lõbu. Tahtsid ilma poisteta süvega, poisid nägid, kus küheks suitseb välja köögist jätsi, poisid läksid juure ja sõitsid seltsis ära, toa juures sõid või laudas, kus nad magasid. See oli õhta, kus vanad inimesed magasid, kui laadale mindi. Mõnikord sai teisel päeval tulla, aga kui tuul vastajad olid mõnikord terve nädal ära nüüd Jõgevas mootoritega, siis olid purju paadid ikka purjuga. Selline oli tänane saade mihklipäevast, stuudios olid folklorist Marju Kõivupuu ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Maristumba uus saade nädala pärast kuulmiseni.