Muusikateekond interpreedi esitusest kuni jäädvustumiseni, helilindil või heliplaadil praegusel ajal laserplaadil ehk Compact plaadil ehk Compact diskil. Lühidalt see diil on pikk ja käib läbi mitu etappi. Seda käiku täna põgusalt püüamegi jälgida. Aastakümneid on olnud Eesti raadio, fonoteeki ja arhiiv see kultuurivaramu, kuhu on talletatud meie lauljate-mängijate ansamblite, orkestrite, ka sõnameistrite näitlejate esinemised. Need on talletatud helilintidele. Nüüd, laserplaatide ajastul ja võidukäigul on nende varamute baasil välja antud arvukalt laserplaate küll interpreetide, küll heliloojate järgi, küll mõnesuguste, sisuliste ja temaatiliste ühisnimetajate märgi all. Aga vahelüliks teel esitusest plaadini on helirežissöör. Tänasesse saatesse on valitud Eesti Raadio kahe helirežissööri jutuajamised. Need on režissööride raudvara, staažikas Vello Meier ja noor küllaltki nõutud, tihti kergemat zhanri viljelev Teed keelman. Kuid see valik pole tingitud mitte sellest, et neid kahte eelistada vaid et need kaks erineva põlve režissööri annavad nagu omamoodi kokku tervikpildi. Tegelikult kuulsaid helirežissööre on aastate jooksul olnud raadios palju. Ja ei saame tänaselgi päeval jätta meenutamata kahte kes nüüd juba manalasse, kuid kelle talletatud on väga suur hulk meie kultuuripärandit. Need on Jaan Sarv ja Asta Kuivjõgi. Asta tööd jätkab raadios, tema tütar maris Laanemets. Ja teise naisrežissöörina on rivis veel väga hea käega Aili Jõeleht. Samuti on režissööride hulgas väga nõutud praegusel siidide perioodil maid omaadik ja Mati Prover. Ning nimetamata ei jää ka Tiit Parts kes aastakümneid on just kerge muusika mitmetes žanrites tooni andnud. Kokku on neid seitse, aga nende seitsme teeneid kasutatakse praegusel ajal väga laialdaselt sellesse töisesse köögipoolde. Nüüd kõigepealt oma jutuajamistega Me suundumegi aga veel ütleksin, et muusikapalad on käesolevasse saatesse valitud siidelt, ühesõnaga laserplaatidelt, mis on valminud meie Eesti raadio helirežissööride käe läbi. Ja alustuseks kuulame Kaljo Raidi autoriplaadilt mille režissöörid Vello Meier, Jaan-Matti Prover kuranti süüdist vanas stiilis esindajateks Vahur vorm klarnetit ja Tallinna keelpillikvartett koosseisus Urmas vult, Henri Varema, Toomas Nestor ja Viljar Kuusk. Keetke Helman, minu saate pealkiri on, kuidas jõuab muusika helilindile ja heliplaadile. See protseduur, see käik on aastate jooksul muutunud. Teed, kui kaua teie olete siin meie majas helirežissöör olnud? 10 aastat olen siin töötanud. Kas see 10 aastat on toonud suuri muudatusi tehnilises mõttes ja sellest tulenevalt siis nende nõudmiste mõttes, mida helirežissöörile esitatakse ja esitatakse praegusel ajal nii interpreetide poolt ma kujutan ette, aga võib-olla veel rohkem tarbija poolt milleks lindistatakse puhul läheb see muusika, kas ütleme raadios lihtsalt fonoteeki või siis tõesti laserplaatidele see buum Eestit tabanud, mis siin silmi kinni pigistada? No eks see on kvaliteedinõudmiste aeg muutus just siis, kui me nagu, ütleme, pääsesime sellest suurest ikkest. Võib-olla natuke isegi ennem kui meil avalasid vaikselt niimoodi väravad sinna lääne muusikaturu poole ja sai kuulata ja võrrelda, kuidas tegelikult nemad seda asja teevad. Ja meie ju ennem olime sele suure riigi ikke all, kus me arvasime, et me teeme seda tööd väga õieti. Sest võrdlused olid ainult ju noh, ütleme, mis seal Venemaal tehakse, eks. Moskva. Ja need, see oli nagu siis meil etalon. Aga ma väga, väga kahtlane muidugi selles asjas, et sellel etalon oleks olnud, kui praegu kuulata neid võtteid, mis tehti, ütleme kasvõi Moskvas suure teatri orkestriga väga tuntud dirigentidega, mis arvati, et see tõesti on imehea ja imehästi kõlab siis see on tegelikult on see kohutav, kuidas võib kõlada näiteks mingi sümfooniaorkester ja meie inimesed väga tahtsid samamoodi seal teha. Aga nüüd on veel võrdlast, palun, võtame plaadi. Ma mäletan väga ja võrdlus oli see, kui kuulasime Mahleri kuuest sümfooniast, oli see, mis tehti Göteborgis ja siis meil siin Tallinnas harmoonia saalis. Üks vihaseks ühepalju esitajaid, kindlasti olime seal palga meie poole, aga aga kui seda kuulata, siis, siis võib öelda ainult selle muusika muusika järgi, et see on üks sedasama teosega, see helipilt oli nii kohutavalt erinev, et meil on õppida ikka õudsalt palju nii tehnilise poole pealt, nende tehnilised teostajad kui ka kui ka muusikut tegelikult natukene. Et mitte kõik ei jää süüdisele tehnilise poole raha vaid natukene ei hakka ülejäänud loominguliste inimeste väikeste puuduste taha. Aga Teet, ütle, palun, kas helirežissöör-is on samamoodi koodi kõlapildi suhtes? Mingid ajas tulised perioodid optilised nõudmised, mis on nagu ideaal ja mis muutub siis ajast aega ja missugust helikvaliteeti ja helipilti ma mõtlen loomingulises mõttes just noh, nagu sa rääkisid sellest sümfooniast peetakse praegusel hetkel heaks ilusaks ja õigeks võib olla. No seda on muidugi raske öelda, et mis on õige ja mis on ilus ja, ja mis on, mis on hea, eks, et see on maitse asi, aga tegelikult on nii, et ega, ega ikkagi jalgratast pole mõtet leiutada, meie poolt öeldakse küll, et režissööritöö, et see on looming, kahtlemata taanla looming, aga on olemas kindlad raamid iga muusikaliigi kohta või stiili kohta. Kuidas muusika peaks kõlama, võiks kõlada, sest ta võib võtta kohe kõrvale mõne analoogse plaadi, mis on kuskil mujal maailmas välja laastud ja palun võrdleme kuulama, eks kuidas on ja kui meil on ikka täiesti noh, nii-ütelda puusse läinud see asi, siis siis ei saa seda öelda, et see helirežissööritöö loominguline, et ta võib seda teha nüüd nii või naa, eks et ikkagi kindlad reeglid peavad olema nagu, nagu igas töövaldkonnas. Aga kas see on, ütleme, kontserdilaadse helitruuduse saavutamine või on rohkem, kuidas öelda partituuri, muusika tagaajamine? Tööpartei. Ma arvan, et oluline on saada kätte see naturaalne heli, mis selles saalis tegelikult on nagu kuulama viima, no tähendab saalis istudes kuulaja tegelikult kuuleb hoopis midagi muud kui see, kui ütleme nüüd mingit superrežissöörid on selle võtnud plaadi peale siis see asi elab hoopis teistmoodi. Ja kuulaja ahetab kui ta, kui ta saab selle selle kõlapildi. Oi missugune kaunis muusika. No võib-olla mõni ütleb, et noh, et see on vale, et kuidas ma nüüd istun seal, ütleme, orkestri sees ja, ja, ja, ja viiulid on seal kuskil vasakul ja kontrabass on kuskil seal paremal nurgas, eks tea, mis veel kõik, eks. Tegelikult, kui ta saalis istub, siis tal on see ju kõik niimoodi kitsalt seal otsa ees või kust ta, kui ta rõdul istub, siis on see hoopis, see oli hoopis teistmoodi. Selles mõttes ütleme mulle ei meeldi kohe kontsertsaalis istuda ja kuulata, sest heli nagu ei tule nagunii nagu, nagu, nagu võiks, eks, või nagu oled harjunud, ütleme. No ma ei tea, mis on ideaalne, eks. Aga noh, see on niisuguse tõsise muusika pooleks. Popmuusikas vist ei olegi selliseid võrdlusi, et ütleme, see kuulad saalis seal mingit popbändi või siis võrdled plaadiga, see on jälle teine maailma hakkas, aga seal on samamoodi need reeglid. Et seda tüüpi muusika peab käima niimodi. No ma ei tea, kas neid peab, on jälle õige sõna, eks. Aga kindlasti mingites piirides peab ta siis ikkagi olema. Igasuguste näitajate poolest tehniliste näitajate poolest. Peatame nüüd korraks oma jutuajamise ja anname sõna muusikale. Kuulame esimest osa, Tiksid Wolfgang Amadeus Mozarti teosest Pespere Solemmesti konfessore seal köhelik kataloogi järgi 339. Esitamas eesti poistekoor venna laulu juhatusele ja meie sümfooniaorkester, dirigent on Arvo Volmer. Helirežissöör Maido maadik. Nii et see tõepoolest nii tuleks, on vaja siis kahte asja on vaja piisavalt head tehnikat ja piisavalt professionaalset helirežissööri. Kuidas on meil nende mõlemate asjadega lood? Kustes teen täiendada, kas te muudkui harjutate ja saate meistriks või on ka lihtsamaid teid? Tegelikult muidugi oleks õigem käia kui kogemusi omandamas ja muudkui lugeda jälle uut kirjandust, eks, aga kahjuks minu puhul on niimoodi, et et see vaba aeg, mis üle sellest tööst jääb, nagu pühendub perekonnale ainult ja magamisel, sest seda tööd on lihtsalt nii palju. Aga töö ise õpetab väga palju töövahendid ja erinevad grupid või muusikud või. Nüüd ma tahaks rääkida sellest professionaalsuse küljest, eks millegipärast siin Eestis väga palju räägitakse, muudkui professionaalide professionaalid ja produtsendid ja ei tea mis kõik veel, aga noh, tegelikult võiks öelda, et Eesti professionaal või kui Eesti produtsent, sest no neid, seda tööd, kuidas teevad läänest produtsendid ma olen näinud, nad on isegi siin käinud. Mul on siin üks plaat, isegi, kust tuldi Ameerikast meie orkestri viiuleid lindistama ja mingid mingisugused pildid olid mida oli vaja lindistada. Ja siis ma nägin, kuidas produtsent, et ja milline osakaal on siis režissöörid, režissööre nagu väike hiir, kes istub produtsendi vasakul või paremal käel ja täidab neid korraldusi. Meie vabariigi tingimustes vajab uut, on kogu aeg produtsentidega, kakkusin. Ma ei ütleks seda, et nemad oma tööd väga hästi tunnevad, vähemalt asjaajajad küll jah, aga aga võiks kirjutada, et nad on ikkagi eesti produtsendid, sama moosi nagu professionaalsus ikka. Ma arvan, et meil režissööre lihtsalt ei ole professionaalne, need on kõik ise õppinud. Me oleme pekkis õppinud, ei ole kuskil koolitatud, ei tea kus. Kangetes koolides kuskil välismaal ja kursustel ei ole ju keegi ei käinud, eks, ja see on teine nael, see on Eesti professor, nalism, ma arvan, muud mitte midagi. Tuleme nüüd sellele tööle natuke lähemale. Sul on siin põlve peal terve rida plaate. See on muidugi väga väike niukene hunnik, mis mul siin on, ma olin üks ta raadio neljas ja ja siis ma otsisin plaate endal ja kodust huvi pärast tõstsin siis hunnikusse, mis on minu tehtud plaadid. Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis selle kahe poole aasta jooksul olen ma teinud 33 plaati. See on tegelikult ütleme ikkagi kuus plaat, eks välja lasta, see on ikka meeletu töö, eks muusikaliigid või stiilid on kõik erinevad, mõnega läheb väga kaua aega, eks ütleme just mõne niukse popartistiga, sest selle töö on väga pikk ja väga-väga vaevarikas. Kuidas see kõik lõpuks ükskord plaadi peale jõuab või ütleme, mul oli siin Kuninglik kvintett. Oli kunagi mul siin käis liin lindistamas, eks on lihtne, eks poisid laulavad kõik ilusti koos ja teeme mitu varianti mõnest loost ja, ja see on juba lihtne plaat, tuleb päris kiiresti valmis või ütleme, klassika puhul, eks on samamoodi terve orkester koos, aga siis ükshaaval ei mängita Pille linti nagu meil, ütleme popmuusika puhul, siin käib see asi. Kuskohal praegu Tallinnas põhiliselt lindistatakse. No nüüd on tekkinud kodustuudiot muidugi väga palju. Kas see on kohe nagu uus mõiste? Ma arvan, et isegi raadiokuulaja jaoks on see üpriski uus mõiste kodus stuudio. Aga nimetage neid, kuidas öelda suuremaid, mis on nagu mingi asutuse juures paigas ja nii edasi ja seejärel kodustuudios. Ma arvan, et üks esimesi suuremaid stuudiod oli ka ikkagi linnahalli seal all keldris olev stuudio ja ma arvan, et raadiostuudio on samamoodi ikkagi veel suurem ütlemite niukene stuudio, kus saab igasugust muusikat lindistada. Selles mõttes selliseid stuudiot linnas rohkem ei ole. Ma arvan, isegi Eestis ei ole. Aga noh, järgmine on see kodustuudiot, niinimetatud ring ring ja kuna see arvutustehnika on nii kiiresti arenenud ja ega ta väga kallis õiale nii et kellel rohkem raha on ja huvi ja muusikalisi kogemusi või haridust, siis sa juba vaikselt mõtleb, et hakkaks midagi tegema kodus arvuti ja mõne väikse programmi ja lihtsamad seal mingisugused soundi, moodulid või arvuti sisse, mis käivad igasugused plaastrid, sound, plaastrid või, või ei tea, mis asjad, need on küllalt odavad, eks ja, ja eks need inimesed proovivad kodus teha oma tööd selles vallas ja siis ostetakse juba juurde seal mingid kajad ja mikrofonid ja kõvaketas, niukene, mille peale saab juba audiosignaali salvestada ja ja siis ostetakse, ütleme, sämpleride sündid ja siis tehakse neid põhjuseid ja need hakkavad juba, ma vaatan siin poistel välja tuleb, on päris ilusti. Ainult et mis on probleem, on ikkagi see, et kodustuudiotes ei suudeta üles võtta naturaalseid pille ja hääli, see on kõige suurem probleem. Ja noh, selleks oleme meie siin jälle abiks Eestile, aeglaselt. Väga-väga palju, igal juhul seda, ütleme näiteks sellist tümpsu, muusikat on niimoodi, et tullakse laulma ikka siia või mängitakse mõned pildid siin peale. Sest noh, eks need kogemused naturaalpillide ja hääle lindistamiseks on meil ikka palju suuremad tegelikult ja võimalused ka kindlust Mina olen kolmekümneaastase ja raadio tööstaažiga ja minu silma all on põhiline muusika montaaž käinud lindilõikamise kujul kääridega. Teed, räägi palun ka, kuidas praegu on tehnikaajastule see asi nüüd paika pandud, sest praegu käib ikkagi. No praegu käib see digitaalselt ja arvuti abil ja tegelikult on see ikka palju lihtsam ja ei teki vajadust, et sa peaksid liimi kuskilt otsima või kääridega lõikama midagi või noh, ütleme käärid ja liim, need on kõik arvutiekraanile. Nii et ütleme seda, mida sa lõikad, seda sa näed siis sinusoidil kujuliselt seal arvutiekraani peal ja sa võid seda suurendada väga-väga-väga suureks, et siis kuskilt õige koha pealt lõigata ja neid otsakese ilusti kokku omavahel panna väga pehmelt, mitte nii jäigalt nagu lindi puhul. Tähendab, sa võid seda ajahetke kunstlikult nagu, nagu suurendada, et sa saad seda montaaži teha võimalikult täpselt täpsemalt ja kas see tehnika montaažitehnika ta algul oli firmas forte isegi noh, raadio nagu kasutas mingite sõlmitud kokkulepete kaudu, praegu on see raadiol ka endal olemas, jah. No raadiol on nüüd ikkagi põlvkond võib-olla või kaks, uuem, see aparatuur moodsam ikkagi. Ja sellist aparatuuri on linna peal päris palju juba, aga mitte nüüd nii, ütleme professionaalselt, mis meil on siinses Meie aparatuuriga ütleme, saab teha nüüd neid plaadi Mazdareid, mis siis lähevad, ütleme plaaditehastesse, millest siis tehakse juba niinimetatud need lasimastarid ja sellist sellist aparatuuri tegelikult sama head ikkagi ei ole mitte ühelgi siin eestimaal. Nii et nagu väga paljud artistid, kes tahavad ikkagi korralikult ja kvaliteetselt ja olla kindlad, et see asi ikkagi on kvaliteetne, pöörduvad ikkagi meie poole, et see master tehtaks siin. Ja siiamaani on kvaliteet garanteeritud. Kas on tekkinud siin ka erinevate režissööride põlvkondade puhul kuidas öelda väikeses psühhole loogilist tõrget üha kiireneva tehnika arengu ja ja juba omandatud teatud tasemel professionaalsuse vahel? No see nüüd tegelikult väga terav ja väga-väga hell probleem, et aga ikka nii, et ajad muutuvad ja vanemad inimesed paratamatult peavad tagasi astuma, sest noored on nagu aktiivsemad, julgemad ja ja, ja eks nende mõistus ja loogika, see kõik on hoopis midagi muud. Ja jääksime tehnikaga Nonii väga palju tuleb tegelikult digitaaltehnikat igal pool igas valdkonnas siin raadiomajas ja tegelikult tuleks seda ikkagi väga hoolega õppida ja väga hoolikalt kasutama ka seda seda tehnikat, et et ei teeks ikka neid vanu, vanu võtteid veel vanuneid harjunud võtteid, et kasutaks juba siis seda uut tehnikat ja siis on see tulemus ikkagi väga palju parem. Ja see probleem on ka toimetustes probleemis inimene ja arvuti ja mitte ainult meie maja, siis ma arvan, et see on ikka ajastu probleem praegu. Kui vaadata neid heliplaate, mis sa oled teinud, siin on päris mitmed-mitmed, žanrid võib olla. Räägid, mis on sinu käe alt läbi käinud. Kui ma nüüd ausalt räägin, siis ütleme, lauljatest või artistidest alates ütleme nalja Kuremist lõpetades näiteks Tõnu Trubetsky ja kõik see, mis sinna vahele jääb, seda kõikjal on lindistanud, ütleme Kerge muusika artistidest, ma arvan ma ütleme 95 protsenti Eesti omad neid Ma olen lindistanud kõiki. Tõsi, sest ma ei ole muidugi niimoodi ei saa rääkida, aga praktiliselt enamus eesti muusikas on siit ikka läbi käinud. No võtame näiteks kaitseväe orkestri, Peeter saani juhatusel. Ja laulusolistid on Katrin karisma, Tõnu Kilgas. Ja seal see Raimond Valgre, vaat mis nüüd viimati sai tehtud. Natuke teise äärde. Siin on selline ansambel, kellelt just alles hiljuti tuli nüüd suur plaat välja. Loisi neisson, väga toredad ja andekad vene poisid. Venelaste kohta oleks palju head ütlema muusikute kohta. Sellepärast et nemad suhtuvad oma töösse väga tõsiselt ja kui nad midagi ette võtavad, nad seda teevad nagu ütleme, viimase peal. Sest ütleme nii palju, kui ma olen vene artiste käinud siin nendega ei ole kunagi nii, et neil oleks asi, ütleme, viimase peale lihvitud nii muusika mõttes kui seal seal tekst või laul vä. Mida Eesti artistidelt päris sageli on, ütleme näiteks maisi nelsoni puhul. Nende suur liider, Artur, temaga ma mäletan, oli üks kord niimoodi, et laulab mul stuudios ja päris ilusti laulis, tegelikult aga paneb seisma ja tuleb stuudiost välja, ütleb, et ei täna ikkagi mul ei ole, ei tule nii nagu vaja, ma ei saa nagu üldse aru, et miks ei ole seda ei, et nüüd ma lähen koju, magan, tulen hommikul tuligi hommikul hoopis teine laul oli palju parem. Aga no eestlastele miinuseks selle, mõtlen seda, tahavad Mudki siit lõigata oma laulu jälle sealt ja, ja ei tea, kas ikka teete, et kas ikka läheb, sobib, ja, ja ma ei saa ju neile halvasti öelda, eks pean olema kogu aeg rahule kiitma näiteks. Siin on mul käes nüüd üks plaat, mis tuli Ameerikast ja kus on nüüd, leidis teatud nagu meie orkester. Eesti Raadio orkester ja plaadi peal on nagu sellised artistid. Laulja on hämmastunud kala või ja ütleme siin-seal, Ma mäletan, trompetimängija oli kuulus mees nagu. Ja need suur au oli meil siis nendega koos musitseerida ja juurde kindlasti käik tarvest staarid, muid asjaplaat üldse sellisel kujul hakkas sündima Helsingis. Aga jätame selle pealseks 209 ikka jah. Ja õnneks, nagu ma pärast järelkajana kuulsin, Ameerikas seda väga hästi müüdi. See oli päris hästi tabelis seisis isegi. Ja, ja seal noh, ütleme meie orkestrile suur tunnustus. Ma ei usu, et ükski Eesti artist oleks pääsenud. Kuskil Ameerika plaadi peale kuuleme siit näiteks Evi taim. Nii järgmiseks on mul käes, ütleme modernne folkloor. Kirile loo see nüüd, Peeter Vähi produtseeritud plaat. Väga hea produtsent, Eesti üks parimaid, ikka muusikaprodutsent kahe jah, võib öelda muusikaprodutsent, sest tema produkt ikkagi jõuab Eesti piiridest väljapoole pidevalt. Siin on mul lugu valitud välja. See on tore, et siin on võetud juurde selline artist nagu Peeter Finger. Temal oli siin Tallinnas kontserdid matkamajas vist, ja siis Vähiga olid nad vist vanad tuttavad ja siis kutsus ta siia mängima. Klassikaline kitarr. Aga ma ei ole sellist kitarrimängu ennem kunagi näinud. See oli täitsa vapustav, kuidas tal näpud jooksid kaela peal seal ja kuidas ta kasutas pöialt ja ja kuidas terve akord vibreeris selle kitarri peal ja ja mäletan, mängisin ühe loo ära ja. Siis ütles, et nüüd ma vahetan keeled ära. Või nihukest asja ka näinud ennem et nad kitarrimees nüüd klassides. Isa kitarrimängija vele tuleb ja ütleb jah, kuidas vahetada. Te olete 10 minutit läks ja oli teised keeled peale ja kitarr helises kohe hoopis teistmoodi kuulamegi, nüüd siis koos kitarriga ja laulukest. Oh minu elu igava. Joani Kirile loonud muusiku nimi. Kus on see meie raadiotoimetaja Heidi Kruuse? Kuna on lähenevad jõulud siis lõpetuseks kuulaks lugu plaadilt jõulutähed ja lugu number kaks. Laulab Maarja-Liis Ilus ja teised tähed. Häid jõule kõigile. Nõnda palju on. Viimuda ta pisarad naeruks, valu, armastuse ja pimeduse. Vello Meier, kui palju on praegu Eesti raadios helirežissööre? Selle muusika peale on siis seitse, praegu nimetame neid ka. Matti Prover Aili Jõeleht, maid omaadik, siis on Teetkelman tiitvar. Morris Laanemets ja mina. Kas helirežissööride hulgas on ka spetsialiseerumist? Kas sümpaatiate järgis, et kellele mingi muusika rohkem meeldib või istub või mingite muude asjaolude tõttu? Üldiselt me oleme püüdnud välja õpetada või välja õppida niimoodi, et meil oleks piisavalt universaalsed, sest meie töös on vaja osata kõiki neid žanre lindistada ja raadioülekandeid teha, aga, aga kindlasti on spetsialiseerumine ja kes oskab ühte žanri paremini. Aga see on paratamatu. Missuguseid lõike helirežissöörid katavad. Kõige tähtsam, võib-olla on siis fondi salvestusmuusika? Jaa, jaa. Teatud mõttes nihukesi sõnalist muusikalisi asju ka vahest tuleb. Teine suur töölõik on ülekanded. Nii muusikaliselt kui ka küllalt keerulised raadio, otseülekanded. Ja kolmas töölõik, võib-olla on siis selle muusikaviimine sellisesse konditsiooni, et teda raadius kasutada? Siia kuuluvad siis igasugused tatlintide töötlused ja Tseedeeerride valmistamised ja üks selline töö. Kas kõik teie helirežissöörid on kuidas öelda kaasa tulnud tehnilise progressiga ja võivad kõiki neid töövaldkondi katta? Ja see ongi olnud viimase aja noh, niisugune kõige raskem töö või meil on tulnud ju ümber õppida kõikidel sellepärast, et see salvestus, moodus, mida me ütleme ennem siin kasutasime analoogsalvestus seal tavalisele lindile. Seda me nüüd enam praktiliselt ei kasuta, nüüd meil on digitaalsalvestus ja digitaalsalvestuse põhimõtted on kardinaalselt, erinevalt analoogsalvestusest ja ja kõikidel meil tuli neid ümber õppida tuli selgeks saada digitaalsalvestuse tehnoloogia ja seedetöötleme, mis oli küllaltki raske, sest siin on tegemist juba arvutitega ja digitaalse helitöötlusega. Aga ja meie helirežissöörid on kõik selle selgeks saanud, kes rohkem, kes vähem vastavalt sellele, noh kuidas kellelegi on olnud vajadus. Helirežissööride juurde, nagu kuulusid kaks muusik ka operaatorit, kes just olid spetsialiseerunud lindilõikamisel klinditöötlusele igas mõttes, et muusika jõuaks helilindile, heli, praegusel juhul ka heliplaadile. Kas ka nemad on nüüd ümber õppinud ja teevad seda tööd? Ja tähendab, meil on kaks helioperaatorit, Tiiu Hansen ja Marika Seer. Nendel tuli muidugi ümber õppida, sest analoog klindilõikamist praktiliselt enam ei ole. Kõik montaaž toimub digitaalselt ja, ja see oli ka küllaltki raske nendel, aga nad on vapralt sellega hakkama saanud. Kas Eesti Raadio on praegu rahuldavalt varustatud kõige sellega, mis nagu meie aeg nõuab? Ma ütleksin nii, et alustuseks on jah, aga, aga muidugi me vajame, ajame veel väga palju seda kaasaegset tehnikat just digitaalset, sellepärast et kõik need analoogtehnika, see jääb nüüd seisma ja praktiliselt tuleks nagu suur osa raadiotehnilisest baasist ümber vahetada digitaalse helisalvestustehnika vastu. Aga see on muidugi kallis ja, ja muidugi seda ümberõpet. Meil on vaja korraldada siin mitte ainult helirežissööri, tellivad ka teistele, kes tegelevad siin toimetajad ja teised helioperaatorid. Nii et Eesti raadio ees seisab suur töö. Kas Estonia kontserdisaal, mis noh, nagu on ka juba raadios mitmeid kordi hüütud välja sai nüüd uue Foonika ülekandetehnika viimase sõna järgi on see hea foonikad. Ja see on täiesti kaasaegsel tasemel ja ja viimased aparaadid analoogdigitaalmuundurid, mis pannakse sinna mikrofoni pesade juurde juba lavale. Need on ka nüüd saabunud ja need paigaldatakse, häälestatakse ja siis siis me oleme tõesti varustatud täiesti kaasaegse Ta pelgab nii. Me rääkisime inimesest ja tema psühholoogilisest ja tehnilisest valmisolekust ja tehnilisest baasist. Kuidas nüüd edaspidi saab olema helirežissööride ettevalmistamine, on ju siiski selge, et noh, lihtsalt katse-eksituse meetodil ja õpipoisist meistriks meetodil. Võib-olla enam meie ajal ei tule toime. Vot, siin tuleb kohe teha selget vahet, ütleme meie helirežissööride ja välismaa nendel ei olegi helirežissöörid, nendel on hoopis teine tehnoloogia, tähendab seal on ju niimoodi, et helipuldis istub mikserit taga istub heliinsener ja kogu seda protsessi kamandab ja juhib produtsent. Aga meie teeme siin praktiliselt need mõlemad tööd ühekorraga. Ja senini on ju nüüd helirežissöörid olnud ikka muusikalise ettevalmistusega inimesed. Aga kas tundub nii, et, et just see tehnilise ettevalmistuse ka inimeste juurdetõmbamine või, või ettevalmistamine helirežissööri tööks puldis istuja tööks on praegusel ajal vajalik? Jaamatu, kui nüüd tõesti hakkame meie ka kunagi niimoodi töötama nagu välismaal, ütleme, produtsendi ja heliinseneriga nii-öelda tiim moodustub nii-öelda produtsendist ja Eli insenerist, siis on muidugi jah, on vajalik just tehnilise ettevalmistusega ja just selle uuema digitaaltehnika alase ettevalmistusega eliinsele. Jah, aga muidugi keegi ju ei ütle, et me just peame seda tööd minema, võib-olla sünnib sihin Ida-Euroopas võib-olla teist tüüpi helirežissöör hoopis. No ja siiamaani me oleme olnud selline, vot ma nüüd ei tea, mida see tulevik näitab, see on muidugi väga raske ühendada kahte ala või kahte eriala, aga me oleme siiamaani toime tulnud sellega ja ja noh, seal on ju tähtis see, et sa pead tihtipeale otsustama, ega otsustamine elus ei ole kerge asi. Tähendab seal välismaal on kõik see produtsendi teha, otsustab, kas nüüd see variant kõlbab ja ja temal on ka rahakott taskus, kes kohe nii-öelda selle asja ära osta, aga me peame pakkuma teda siis toimetuse. Muidugi on praegu toimetustes produtsendid küll olemas, seda nüüd ei saa öelda, aga aga noh, nemad ei istu lindistuse juures ega ei otsusta selle kvaliteedi üles, nemad ainult korraldavad nii-öelda selle lindistamise ajavad meile nii-öelda ette need esinejad ja ülejäänud on nagu meie teha. See muusikaline kõrv kõrvalseisja kõrv, mille funktsioonis jazz produtsent peaks ka olema. See jääb vajaka. No kindlasti hea, sest et üksinda otsustada on küllaltki suurt vastu. Vello, kui kaua oled sina olnud siin tööl? Oi, see on eriti pikka aega on 60.-st aastast ja kui on viiendast aastast helirežissöörina töötab. Siis on sinu käest just õige küsida seda missuguseid võimalusi on lisandunud loetleme lihtsalt siin helitehnika valdkonnas just viimase viie või, või natuke pikema aja jooksul. No ise ma olen mõelnud seda, et oleks, ütleme seitsmekümnendatel aastatel olnud üks kümnendik seda tehnikat, mis meil praegu siin on, siis ma oleks noh, küllaltki head tööd teinud. Tähendab alati, kui pandi esimesse üles üks pult ja seal oli oli vist ja raadioteatri Foonika ja ja seal oli vist 106 mikrofoni võimalik üles panna ja ise siis mõtlesime, et et noh, et kui saaks 10, et siis me oleks õnneks täiesti rahuldatud, aga nüüd minul näiteks on olnud juhus, kus me mitte ei lindistanud vaid selle otseülekanne üks Savel silda oli linnahallis kus meil oli üleval 110 mikrofoni. Nii et juba mikrofonide arv, see on juba suurenenud ja muidugi muidugi kogu see tehnika raadiotehnika on tohutult arenenud Aja jooksul mitte ainult ütleme, nihukese mahu poolest, vaid ka kvaliteedi poolest, need helikandjad olid ju siin magnetlindid ja, ja, ja igasuguseid vigurit tehti, et saada näiteks kõrgeid kätte nii-öelda kõrgeid sagedusi juurde, pandi need lindid topelt kiiremini käima ja ja siis tulid need nõndanimetatud filtrid, korrektorit, millega sai siis seda sageduskäiku korrigeerida, sai madalaid ja kõrgeid tõste keskmisi digitaaltehnikast, need võimalused on praegu täiesti noh, ma ütleksin, ammendamatud, seal on ikka väga suured võimalused seda heli töödelda. Tähendab, seal on võimalus seda heli heaks teha, on ka võimalust kihva keerata, nii et seal peab olema teatud mõttes siiski ettevaatlik ja peab olema, peab mõistusega tegema neid asju, mitte mitte hasardiga. Ja helikandjate osas on ju ka? Olin täiesti muutunud, digitaalsed helikandjad, praegu tapp lindid, eks ole Clinton, pisikene lindikene, ta on tavalisest see kassetist või tavaline, noh mis poes on meie ja tema ütleme veel kaks korda väiksem ja sinna mahub siis kaks tundi muusikat peale ja kui me oleksime võtnud need tavaliselt lindikarbid, mis meil siin olite 1000 meetrised, siis oleks pidanud meile oleme kolm nihukest suurt karpi kaasas ja teine helikandja muidugi, mida meil kogu aeg mõtlesin, kasutatakse, on see CD-R, CD-plaat, see on siis, näeb välja. Tamm ei, ta ei ole rumm, rom trummi peal on, kantakse tavaliselt arvutiprogrammid ja mängud, aga seda nimetatakse CD Arviks. Ta on Peko beibel, neid me valmistame siin ja sinna peale saab siis ühele sellisele seeder plaadile saab kanda peale 70 kuni 74 minutit muusikat digitaalselt. Nii nagu laserplaat täpselt samasugune, mitte mingit vahet ei ole, ainult ainult tema käsitlemine, noh, peab olema natuke õrnem selles mõttes, et et tal ei ole niisugust kaitsekihti peal nagu on, ütleme tavaliselt CD-plaadil, aga siiamaani on nad väga hästi meil toiminud ja nüüd ongi nii, on asi, et ega toimetajad enam seda analooglinti eriti keegi ei taha kasutada väga tülikas petete sinna maki peale panema ja siis siis kerima siia ja sinna ja otsima neid lugusid. Ja muidugi, eks see kvaliteet ei ole nii hea. Aga mis, mida on kasutada, ütleme seda CD arry või CD plaati, panete masinasse, vajuta nupule, missugust masin valib sulle kõikumist? On fonoteegi neiud ütlevad nüüd niimoodi, et ega kui toimetaja näeb, et on see analooglint, ei võtagi seda lugu, ta otsib niisuguse looga. Ja mis on täiesti loomulik, sellepärast et kõik tahavad ju mugavamalt töötada. Ja ütle veel viimase küsimusena, aga kuidas on CD-R-i peale see säilimine? Me teame ju, et helikandjana magnetlint teatud aastakümnete järel amortiseerub, ta läheb rabedaks ja temaga juhtub ühteteist. Tähendab sa esitasid hea küsimus ja kui ma nüüd seda teaksin, mis juhtub seede. Ka 100 aasta pärast, siis ma oleks maailmarikkam inimene, seda ei tea mitte keegi, sest see CD-R ei ole ise nii vana veel, et oleks võimalik. Täpselt samuti teatage, kuidas säilib muusika. Tap klindi peal. Aga välismaal tehakse nüüd niimoodi. Niuksed tähtsamad salvestused lihtsalt kloonitakse, ütleme kui temasse kloonimine tähendab, et võetakse üks-ühele ringi tega. See tähendab seda, et on teada, et ütleme, takk, klint säilib, noh ütleme kolm aastat, seda on proovitud. Kuna ta on juba nii vana Teada, mis temaga juhtub, tähendab, praktilist temaga midagi ei juhtu, siis võetakse ta uuesti ringi, uuele lindile ja nüüd on kindlustatud, et ta vähemalt kolm aastat jälle säilib. Ja nüüd talent juba ütleme, kuus aastat säilinud. Nüüd me teame, mis juhtub temaga kuue aasta pärast ja vaat niimoodi saab võrrelda ja, ja on ka kindel, et see kvaliteet ei halvene, eks ole, ja säilivus on tagatud. Aga mis juhtub, ütleme 50 või 100 aasta pärast? Jah aitäh, see on päris lustakas ja optimistlik lõpp meie tänase saate jaoks jõudu tööle ja häid pühi või alla selle ja, ja kõigile minu režisse ja. Seda, millise teekonna läbib meil muusika jõudmaks esitusest, helilindile või heliplaadile valgustasime jutuajamise kaudu kahe Eestile Radio helirežissööri, Teet keelmanni ja Vello meieriga. Reporter oli Virve Normet ja praegu jääbki draama magnifikaat Mozarti teosest Pespere sol ennes t konfessore. Ka selle järgi 339 esitamas. Eesti poistekoor Venno laulu juhatusel ja meie sümfooniaorkester, dirigeerib Arvo Volmer. Helirežissöör Maido maadik.