Praegu on siis seis niisugune. Instruktor, piloot, Alexander masin hoiab roolipurilennukil ja reisijaks on raadioreporter. Väike mootorlennuk on ees. Ja nüüd on siis tross tõmmatud tasapingule vastavad käsklused kooskõlastus dispetšeriga. Ja meie hõbedane täismetallist purilennuk. Tahaks asja pärast veduk lennuki järel hakkama õhku tõusma. See veduk, lennuk vilga Poolas ehitatud. Tore lännu rohutööks on sarnane. Võtab kiirust. Ja mulle tundub, oleme siin lennuvälja kohal juba rohelisest maapinnast kõrgemale tõusmas. Väga sujuvalt, väga sujuvalt, ühe rattaga plaanik. Tšehhoslovakkia kahekohaline purilennuk võtab kõrgus. Juba silm näeb siin külateed heledat liiva kuiva viimastel päevadel pole vihma olnud. Ja kui nüüd minu kõnes pisut tuleb pausi või teistmoodi ütlemist, kui tavaliselt stuudios mikrofoni taga siis sellepärast, sest et ilusad valged pilved, millele me praegu läheneme, need korkas tõstavad lennukit või lasevad õhuvoolud meid allapoole kukkuda. Praegu aga, kui see nabanöör veduk lennukiga on kindlalt ühendatud, siiski näib, aga sõit on. Tõus on väga ühtlane, uskumatult ühtlane. Palju kindlam tunne on praegusele purilennukis, kui mõnes kümnekohalises kahe pinnalises väikeses reisilennukis. Ja nüüd olemas, siis kasemetsa kohal teadagi maigu Gazett, need on õrnrohelised. Ja ülevalt vaadates lehtpuu, mets ei paista läbi. Siin on noor mets ja tihe. Ja mis huvitav, Need, kvartalid, mida maa pealt vaadates märgivad postid ja postidel, numbrid on siin üleval ääretult hästi näha. Vara missugune ristkülik on ristküliku kõrvalrada ja jälle metsamassi kõrval lõksuvad. Ja kõrgusemõõtja näitab, et me oleme juba 250 meetri kõrgusel. Seda pole ju palju. Kaks korda nagu staadionil joosta, sirget edasi-tagasi ja pisut juurde. Aga jaa, vaatepiir järjest avaneb. Ja nüüd all Voogleb üxoja. Kuidas ta küll nagu eksleb, ta käib sinka vinga edasi-tagasi, teeb peaaegu sõlmi. Aga ju see vesi teab, kuidas maapind langeb ja nii on siis väike Peace endale sängi uuristanud ja sellele truuks jääda. No. Põhiliselt on siin ju kõik allapoole vaadata. Roheliste värvide eri varjundite kogusumma. Niisugune tõsine orase roheline siis männi ja kuuse mat, roheline. Kaskede, õrn õrnroheline ja majade ümberjooned pärnad. Need on kollakasrohelised. Kõige heledamad. Nüüd me teeme väikese pöörde üks mõõduriist, mis näitab, kui suur on Kalle. Ja see ei ole suur. Jõudsime põldude kohale on musta mulda. Seda mulda, mille kaitsest me tänapäeva jooksul ilmselt veel palju räägime. On ju alanud mulla ja maakaitsekuu. Ja seal võib olla päris nii sümboolne, et alustada kõik olete päeva, mis kestab kuni kella 11-ni õhtul. Just päeval. Siit, kus suured linnud. Ma ei tea, kas linn, kui ta on Maa peal kõnnib või seisab, tunneb end inimesena. Aga mina siin üleval tunnen küll end linnuna. Need ligi 10 meetri pikkused, tiivad vasakule ja paremale kokku siis kuskil 20 meetrit annavad mingi erilise kindlusetunde. Et kui sellel alumiiniumlinnul on ikka nii pikad tiivad, siis ilmselt pole vaja midagi karta, aitäh. Praegu me võtame ikka veel kõrgust. Nüüd on siis lennumasin jõudnud 650 meetri kõrgusele. Maastik läheb avaramaks. Aga majad ja inimesed õues inimesi õieti enam ei näegi. Kui väga pingutada, siis näeb ka. Kas seal on nüüd üks mees koos noormehega või naisega puuriida juures seda silm enamasti seleta. Aga seal nad on. Talumajapidamine paistab korras olevat. Eterniitkatus son värskelt majale pandud elumajale. Abihooned näivad ülevalt vaadates igatpidi rihis olevat. Õuel on ruumi ajama veel mustalt. Sealt ei ole esimesed külvid suutnud veel tõusta. Miin pilgu teisele poole. Metsaservas on ka üks taluase. Ju see majagi on elamiskõlbulik. Kuid abihooned. Need jätavad mulje. Varjus elab üks vanainimene või ei ela seal enam keegi. On see maja jäänud peremeheta perenaiseta? Ei oska öelda. Läbi orgaanilise klaasi ja nüüd juba kilomeetri kõrgusel seda enam ära ei arva. Ja niisugune see meie Eestimaa siin kuusiku sportliku lennuvälja lähistel on. Teerajad sobivad autole viivad küll otse, küll kõverdi, küll risti-rästi viivad küladesse ja sealt välja. Mõni küla on tihedam, suuremate majadega. Mõni väiksematega. Nüüd oleme jõudnud põllu kohale kus muld näib üsna hele kohati kollakas valkjas. Eks päike on siin oma töö teinud, kuid ilmselt see muld ongi sedasorti heledavõitu. Kõrvalpõllul on ka tumedamaid laike. Ei saa aru, kas sina turvast veetud või on seal natukene mustmulda. Kaugemal, aga tundub, et need ilma Orazeta põllud on savikad ja natuke punakad. Kuid kui püüda võrrelda, siis näibed põldudest ikka kõige rohkem on teravilja all. Siis on metsa ja niisugusi. Võsa, maa käis üks prõks. Ja see tross, millega meid kõrgus sesse veeti lasti lahti. Oleme siis tuulde las tõusvate ja langevate õhuvoolude vallas. Ja instruktor piloodi Alexander vaatasini juhitava purilennuki teise piloodikoha peal koostasin oma mikrofoni ja magnetofoniga. Dispetšeriga pidev side. Ilmselt peab andma aru, mis suunas me lendame. Kuidas me pesime legendi jälgedes? Kes nii ka ei ole, et sõida kuhu tahad, sest peab ju arvestama. Nende õhuvoolude olukorda, et me jõuaksime pärast kenasti ka tagasilennuväljale ja seal on rangelt kordma päratud millise platsi peale veab purilennuk pärast jälle maanduma. Päris pilvedeni Me kilomeetriga, kui seal täna ei jõua. Kuid nad on siinsamas, vasakul ja paremal kohal. Ilusad valged, vat pilved. Nad justkui ei liigu ja ega purilennuki liikumise kiirust kuigi suur. Kui ma nüüd õige mõõduriista pealt välja loen, siis 90 kilomeetrit tunnis. Ja vaadates seda horisontaalasendit pisut, oleme nagu suunaga allapoole. Horisont aga jääb mingisse sina kas hammusse? Nii, et kaugel metsad lähevad ühte, sulavad tumeroheliseks isegi sina hakkaks üheks värviks? Hea piloot tahab ilmselt mulle maastiku näidata, ka päri päikest ja mitut moodi. Teeb siin pöördeid. Ja ausalt öeldes, ega need pöörded äikesed langemised tõusud, siseorganitele päris meeltmööda ei ole. Natukene võõras tunne on siin üleval. Ja aga ilus on. Ja see vihin, mida praegu ilmselt ka läbi mikrofoni raadiost kostab, on siis see, mis tuleb tuulest ja meie hõbedase lennukilennust läbi õhu. Ei taha siin pühapäevase lennu ajal kurjustada. Aga jälle näib, et põllud on väga ebaühtlased. Liivia tulijad ilma lumeta talvest läbi võib olla rikutud. Siis kevadkülv peaks küll olema ühtlasem aga nagu juba öeldud, ei ole Vlad ühtlased. Ja eks sellepärast siis päris sametine see Orasse Põldja ühtlane ei ole. Aga ega ta kehva muljet ka jätta. Pole varem selle koha peal õhus käinud, ei tea öelda? Ei oska võrrelda. Nüüd oleme metsa kohal. Ja kui täpselt alla vaadata, siis ka väikese soo kohal. Siin polegi õieti Kased veel lehte läinud. Ja see kaskede alune on väga vesine. Värvi on vähe, tähendab, mulda on seal ka vähe. Ja muld on toitainete vaene. Sellepärast sealt täit rohelust ei tule isegi kaasuv häälega. Suve lõpuks. Kui nüüd vilkaris üles viia siis seal on taevas tõsisemalt sinine, kuigi pilv ei ole peaagu horisondil õrnem sinine. Ja, ja nüüd ma näen ta teist purilennuki. Arusaadav kalal käiakse sõitmas, käiakse treenimas, käiakse õppimas. Kuidas siis selle tiivulise linnuga võimalikult kauem nuuskasid? Kui tulevad võistlused, siis on see peamine näitaja. Ole tõhus, kui suured kolmnurga tõhus ära teed. See nõuab juba erilist meisterlikkust. Ja mulle tundub, et nüüd ongi nagu parastada. Panoraami ümberjutustamist ja alla vaatamist. Paras aeg enne maandumist küsida piloodi käest kas ta sageli siin käib ja mis mees ta tegelikult elukutselt on. Maa päris hästi ei kuulnudki sellest vidinast läbi. Sõna sõnad, millest instruktor rääkis, aga nii palju kuulsin, et mees on sõnn 58. aastal. On ise õppinud lendamist, on teeninud lennuväes ja nüüd siis instruktorina, õpetab noori. Tulevikus võivad nad omakorda teisi õpetada. Arvan juurde, see on tõesti niisugune harrastus mis pakub silmale ja pakub veenem. Pakub rahu ja vaikust, kust pakku maa vaatamist ülevalt. Armastan ta küll nii vaatas. Ja eks me täna olete. Ma nüüd kuulsin, et sa midagi küsisid, aga ole hea mees, küsi uuesti, ma panen mikrofoni siis ligemale. Lendude juhtimisel lennuk 59 koos raadioreporter Toivo pakiga, kaugelt meist olete. Sellele küsimusele, kaugel me oleme nüüd, mina ei oska vastata, aga ma arvan, et instruktor ütleb. Mõõk taliakaat aerodraama. Sain teada, et oleme 10 kilomeetri kaugusel lennuväljast. Meiega püüdis sidet luua Eesti Lennuspordi Föderatsiooni esimene asetäitja Aivo Oina kes aastaid tagasi töötas ka mitte koosseisulise korrespondendina Eesti raadios. Ja tänu kellele stereo pühapäeva avalugu võiks öelda, teoks on saanudki. Aitäh sulle, Raivo, ma kuulsin sind ja saime pisut siis ka ennast siin korrigeerida, õhus, määrata kauguse lennuväljast läbi valju hääldaja. Küsimus kostis ja tunne on päris hea, nii et mulle näib, et hakkame siis nagu lenduga varsti lõpetama. Sain aru, meil siin maa peale neli meetrit sekundis tuul ja 300 kraadi all, nii et põhjakate alla tulema jälgime tõesti. See on tore tunne, kui hoomad seda, et maak dispetšeripunkt, kes pidevalt lendu jälgitakse ja kui vaja, väga korrigeeritakse. No tundub, et kogenud instruktori juhtimisel läheb lend nii kindlalt, et siin ei olegi nagu pähe tulnud, et hirmu tunda või või ebaleda. Ja tahakski kohe pisut, nagu rääkimata seda maikuist Eestimaad ülevalt, vaadata tema muldi ja tema põlde, tema maju ja kõlasid tema mets ja tema soosid. Sest niisugune see Eestimaa juba on. Kuulsime nüüd, et sellel plaaneril tavaliselt need, kes alustavad, suudavad juba üsna varsti teha ühe tõusuga, mis on siis vastavalt pilvedele kas kilomeeter või 1,8 kilomeetri. 100 kilomeetrise kolmnurga. Professionaalidega siis üle 1000 kilomeetri rekord on 1600 kilomeetrit. Võiks nii öelda, et Tallinnast Moskvasse see ei ole küsimus. Kuigi plaaneriga lennata otseses tema peab arvestama kogu aeg pilvi ja sellest tulenevaid õhuvoolusid. Praegu mulle tehti ka üks tõus, väike tõus tõmbas jagu seest kõik allapoole, midagi läks nagu sassi, üsna ebamugav tunne oli. Ja, aga ikkagi, vaatamata sellele, et pisut võõras ja see pidev laskumine tõusmine on see linnutunne ikkagi, mis kohe algusest peale on mind haaranud olemas. Kui tahan, pööran vasakule, lähen maale lähemale. Tahan, vaatan, kas minu pill lähen põlve alla. Ma ei teaks, et pühendub lihtsalt või, või see on nii, et nüüd, kus päike paistab veel paremini kui lennu alguses on orasepõllud läinud. Justkui tihedamaks, aga rohelisemaks kindlas kevadine loodus tõesti muutub minutitega. Instruktor piloot viib nüüd meie plaaniku purilennuki üsna järsult allapoole ja võtab suuna maandumisrajale sinna selle valge riidest ristküliku suunas. Õhku tõusime. Kõrgusemõõtja osuti läheb järjest nulli poole, maa tuleb lähemale ja õige varsti käib ilmselt ratta Saksa vastu maad. Nii see oli siis on, oleme maandunud. Purilennuki pikad tiivad on veel maad. Suundume natukene ühele küljele. Lend on lõppenud. See oli tore lend. Aitäh. Luuk lahti ja värske õhk puhub, kabiin. Ma ei tea, millest, aga otsesine mul märgia vahepeal natukene õhupuudus. Maa peal on ikka kõige kindlam. Ütleks nii nagu.