Lindudest jutustab läti helilooja Peteris vasksi muusikamaastik lindudega on selle flöödipala pealkiri ja sama võiks olla alapealkirjaks veel paljudele tema teostele sest linnud ja nende läbi loodus on teatris vasksi. Muusika peateema. Need on Põhjamaade linnud, kes meilgi naabritega samad ja põhjamaisel kargelt erilisel moel mõtestab helilooja nende tegemisi emiteerib nende laule. Neis pole midagi ebamaist, müstilist või sünget ala, Alfred Hitchcock. Nad on helguse ja puhtuse sümbol. Tuuriti ühes Riia Instituudis Peteris vaskysi muusikat arvutiga ning tuvastati tema loomingust tavaliste kodumaiste lindude rähnidest Varblasteni laulud. Nad sädistavad. Ja laksuta, need vilistavad toksivad nokkadega, säputavad tiibu ja nokitsevad. Lendavat kõrget helget lendu kaovad kaugustesse nende Lennoson vabadus. Nende lauludes leiab inimese fantaasia, igatsust, nukrust, rõõmu. Nende häälitsustes ei puudu mure ja häirenaudid, millele helilooja omistab suurema ja üldisema tähenduse. Tederist raskus on öelnud. Linnud on muusika sümbol. Nad on ime, nagu on imeloodus. Loodus on minu jaoks eetiline ideaal ja linnud kehastavad minu jaoks harmooniat inimese ja looduse vahel. Muutused nende käitumises, nende lahkumine ja väljasuremine, hoiakud. Tähendab midagi on looduses rikutud. Häiritud on arhailine tasakaal. Ma saadan rändlindude parve, esitan endale küsimuse. Kas nad tulevad tagasi. Inimene on liiga kaua püüdnud loodust ümber kujundada. Inimene pole looduse kuningas, vaid on selle osa. Põhjalikumad kui ükski teine 20. sajandi helilooja eest on lindude laul uurinud prantslane Olive, mis jään tema helindeid, on sageli nimetatud muusikaliseks. Ornitoloogiaks. Oli Veemiasseani mõtetega nüüd jätkamegi. Nukruse hetkedel, mil ma eriti teravalt tajun kogu oma eksistentsi mõttetust mil mis tahes muusikalised helid tunduvad abituina, meenub mulle lindude laul metsadesse põldudele, mägedesse, mere rannikule varjunud muusika. Just nimelt see muusika on tõeline. Põhimõtteliselt on ju igasugune muusika vaid lähenemine loodusele. Loodus ise sisaldab kogu rütmi ja värvisillaks kõikehõlmava loodus muusika juurde peab Messiaen linnulaululinnud. Nad on mu kirg ja rahutus. Teadlase põhjalikkusega on ta uurinud ja noodipaberile fikseerinud linnulaulu maailma eripaigus klassifitseeritud Prantsusmaa linnud piirkondade järgi. Ta on koostanud ainulaadse heliseva leksikoni, milles toitub ta enesehelikeel raamatus minu helikeeletehnika kirjutas Messiaen järgmist. Oma laulude kontrapunktis esitavad linnud rütmiliste pedaalide kõige rafineeritum maid põiminguid. Nende meloodiliselt kujundid, eriti rästaste juures, ületavad igasuguse inimliku ettekujutuse piirid. Linnud tarvitavad tempereerimate intervalle väiksemaid kui pooltooni, mida on võimatu noodikirjas fikseerida. On naeruväärne kopeerida loodust, seepärast pakun oma muusikas vaid näiteid meloodia žanrist, lind mis on meie väikeste sõprade vidistamist, rullaadide ja immateriaalse rõõmu transformatsioon, transkriptsioon ja interpretatsioon. Lindude laul inspireerib messeani oma lõputu voogamise ja rütmi, organiseerimatusega. Linnulaul on heliloojale vaba ja nimetu kunsti sümbol. Täis elu ja rõõmu sirutub seevastu looduse imedele päikesele ja vikerkaarele. Tuleb oli veeennesseiani pala musträstas flöödi-le ja klaverile. Kontrastiks kuuldule pakume muusikat, mis on loodud kolm sajandit tagasi Prantsusmaal. Kõlab Lui François koperääni pala kaeblevad põõsalinnud.