Eino Tamberg, te kohtusite nüüd oma esimese sümfoonia, aga mille te umbes tosin aastat tagasi kirjutasite. Taas täna siin Arvo Volmeri interpreteerin, kus missugused on teie muljed ja mõtted, mis sellega seoses tekkisid? Muljed ja mõtted on päris imelikult, ma pole seda väga hulk aega kuulnud, seda lugu ma tegelikult armastan seda teost väga. Ja mul oli tunne, et ta on natuke parem või eal nüüd märkasin, et siin on ühte ja teist niisugust, mille pärast võib-olla oleks vaja punastada ja mõned maitsevääratused ja ja noh, natukene liiga niisugune. Palju eeskujude kasutamist ma mäletan, tookord kui ma hakkasin seda kirjutama, oli mingisugune loominguline kriis, mul oli väga raske alustada üldse ja selle tõttu ma võtsin nagu abiks oma võsukese vana hea eeskuju Šostakovitši. Ja seda on esimeses osas siis päris selgelt tunda, pärast see kaob küll loodetavasti ära. Ja noh, on üht-teist probleeme siin veelgi. Aga tegelikult on mulle täiesti hea meel, et seda mängitakse ja armastan kuulda nii vanu asju. On heliloojaid, kes läbi terve oma elu ootavad ikka noh, nii-öelda tagasi oma eelmisi teoseid ja neid redigeerivad ja, ja käivad üle ja parandavad, kas te kavatsete ka midagi selles teoses muuta või jätate nii, põhimõtteliselt on täiesti see, et te jätate oma teosed sinna aega, kus ta on sündinud ja selliseks, nagu nad on sündinud. Põhimõtteliselt ma ikkagi ei ole hiljem teoseid muutnud ja üsna vähe muutusi ma teen ka. Esiettekandeks või niimoodi, aga neid ikkagi tuleb. Ja praegugi oli kolmandas osas alguses üks lõik, mis mulle tundus natukene Kui sellise välja võtta, siis oli väga hea. Aga üldiselt jah, ma ei oskagi neid nii väga enam parandada, sellepärast et nagu iga üksiklõik on teisega seotud ja võtad kusagilt midagi ära või paned juurde, siis tekib mingi niisugune imelik imelik kooskõla. Varasemate teoste taaskuulamine annab ainet mõtiskluseks võib-olla ka. Et inimene muutub, mis suunas ja kuidas teie tajute oma muutumist. Ma mõtlen heliloojana ja inimesena, eks see käib käsikäes ükseid püsi teisest lahus. Noh, inimesena ma olen kindlasti muutunud natukene, ma ei oska ütelda, kui palju ja mis suunas, seda on endal võrdlemisi raske otsustada, küllap kõik, mis mu ümber on, mõjustab meid ja vananedes, inimene muutub kõigepealt rahulikumaks, niikuinii teeb vähem ägedaid otsuseid. Aga muusikas võib-olla olen ma viimasel ajal muutunud ja tõenäoliselt on esimene sümfoonia just niisugune teos, mis on üks viimaseid viimaseid eelmisi perioodi mõtlemisviisiga kirjutatud, noh, sinna liitub veel mõni, aga juba praegu. Mõtlemisviis on mul kõigepealt selles mõttes vaba mett, et ma enam ei kasuta nagu konkreetseid klassikalisi vorme, mis esimesest sümfooniast veel täiesti selgelt esinevad. Ma olen suutnud nagu jõuda selleni, et ma ei vaja enam vormi niisugusi karke, mille abil me saaksime edasi liikuda. Ma ei ole kindel, kas need uued teosed sellepärast paremad on või, aga noh, nad on lihtsalt teistsugused. Aga samal ajal on säilinud ka midagi ühist, sellepärast et ka varasemates teostes ka selles sama sümfooniast, kui ma vormi abi kasutasin, siis oli mul ikka väga oluliseks komponendiks niisugune läbiv temaatiline materjal. Siin ka esimesest sümfooniast läheb esimesest kuni kolmanda osani välja ja ka nüüd, kui ma loobusin ütelda vormi konkreetsete vormide kasutamist, siis ikkagi on just see materjal, mis kordub ja mis algusest lõpuni, nagu esineb see, mis tsementeerib teostja, mis loob talle siiski oma niisuguse kindla raami. Kas te tahate öelda midagi ka Arvo Volmeri lahenduse kohta ja kuidas see klapib teie ettekujutuse ja ideaalpildiga? Arvo Volmer on kõigepealt mulle üksempaatsemaid noori dirigente, meil tark, hea, samal ajal emotsionaalne ja ma usun, et tal on päris päris suur ja, ja ilus tulevik ees. Ja see, kuidas ta seal sümfooniat teeb, see meeldis mulle väga, ta enne seda küsis, kas mul on mingeid erilisi soove ja mõtlesin, et mul ei ole mitte mingeid soovetiga. Dirigendile on õigus teha just nii, nagu ta asja ise tunnetab. Aga see, nagu Arvo Holmoril nüüd välja tuli see on ikkagi päris lähedane sellele, mida ma ise mõtlesin, et endale tänulik ja ma pean ütlema, et ideaalpilti olekski nagu vale luua. Võib-olla ongi tore, kui iga dirigendi isiksus lisab midagi omalt poolt midagi üllatavat või leiab uusi värv või jätab midagi ära, mis on enne mõeldud. Et ma ei arva, et peaksid olema kõik ettekanded lähtuvad panud ühest helilooja ideaalpildist. Tänase jutu lõpetuseks täiesti trafaretne küsimus. Kui ei ole saladus, siis mille kallal töötate praegu? Praegu ma ei tööta õieti millegi kallal, ma lõpetasin mõni kuu tagasi ühe kammerorkestriteose Kanada kammerorkestrile lörea borealis. See tuleb mai keskel esiettekandele ja nüüd on mul mingid ooperiplaanid, aga ma ei ole veel väga kindel, kas ma seda ikka tegema hakkama. Praegu pidevalt kahte on igatahes libreto, ma nagu tegin valmis ja ja praegu ma ei teagi täpselt, kas ma julgen või tahan seda tegema hakata. Soovime teile palju jõudu ja, ja edu teie teoste tähelennuks. Aitäh.