Nende aastakümnete jooksul, mis omaaegsest kaleviseltsist on ajaratas, käinud tänaseni 109 aastakümmet siis selle pika perioodi vältel on naisvõimlejad kalevile ilu andnud, kuulsust toonud, vastu pidanud kõik ajad üle elanud, kui on raskusi olnud. Kalevi embleemi all, võisteldakse ka mujal maailmas. Kanadas on üks niisugune rühm olemas. Viimasel ajal jälle need sidemed põimuvad, jälle saadakse kokku, minnakse ise laia maailma. Ja kui me Tõnu Muraševi kabinetis kavandasime tänaseid saateid, siis ta ütles, et otsi kindlasti üles Mall Kalve ja tema piruett. Võib-olla alustuseks mõni sõna pirueti ja Kalevisuhete olemuse kohta, sest ega tänasel päeval ilma abi ja toetuseta ilma baasideta ei tee ühtki spordiala. Jah, nii, ta on. Kaleviseis suvel oli üpris kõikuv ja täpselt samamoodi meie Kalevi laste spordikooli seis, kus meie iluvõimlemistreenerid kõik töötame. Ja nõnda oligi nagu eluvajadus, see sai loodud, see klubi võimlemisklubi piruett. Sest et treenereid on meid jäänud spordikooli nõnda vähe järele, ainult kaks inimest, aga ülejäänud treenerite töökohaks sai siis klubi piruett. Ja kuhu me ikka oma klubides pidime oma kui mitte oma koduühingu kalevi juurde. Meie pirueti treenerid, oleme kõik viimseni kalevlased üles kasvanud kalevis ja meie kõikuva hetkel proovime toetada Kalevit ja eks Kalev toetab neid täpselt samuti. Me täna siin kuuleme, küsime hoomame seda. Nii sirutus valmis ilma muusikata kolm-neli ja painuta jalad. Joonis läks ja üks, kaks, kolm ja vaade siia. Nii, ja vaata nüüd viga, vaata, stopp, stopp. Nii, no. Poole lõhna kaheksale vitsavaade on siia selle elemendi ajal. Nii tõusime püsti, lääne pikkidest edasi. Valmis kolm, neli. Ei ole sammu seal kaks-kolm-neli hästi. Juuli ja mismoodi maandute? Joonised vasak käsi. Tubli, kena. Nüüd joondumine, heli, mis hüppedi oli lohakas, lohakas jalg. Nonii, joondumist vaatame. Juuliks paneelid, olete liiga ligistikku, teil on järgmisel hetkel lindid koos ja mitte üks asi meid ei päästa, eks ole. Vaadake ometi, kuidas te olete. Nii see hüppe just, Heili jalg ja Julia, kuidas te lähete maha. Jalad on kõik Artise lohakil? Ei, tulge palun siia, teeme painutusega mahamineku kolmikkolmik. Lissa, Julia, Heili. Niipea kui te olete painutad ja üle pöidade läinud, kohe on pingelised jalad ja põlved koos ja nii hüppe kolm. Neli ja tõuge nüüd painud nii ja nüüd koos jalad. Julia Kiira diagonaali keera, keera. Otsiaal on su koht, ma ei tea, miks sa trügid ette võtame, palun üle peaviskes. Juulia maandumised, oota ära, joonista veel oota maandumised viin ei ole jalad harkis, eks ole, kõrge tõuge jalad kokku ilusti. Nii õlad alla joonis aitab visata ja. Nüüd hoian joondumist nii Eli. Viga peeti, Ottad oi kui koledad otsad viga. Liiga lähestikku. Jõuetu videol ja jõuetu. Vaade siia, vaade siia, nii iga kohe õigesse kohta kohe. Nii. Ena hüppe Heili oli väga kena, aga ma alad, olgu, kui kätte ei saa. Võimlemisklubi piruett, liitrühm, kes siin praegust täna treenib, see koosneb endistest Eesti koondise tüdrukutest, tähendab väga siukse hea tehnilise tasemega võimlejatest ja nende neid endiseid treeningu kogemusi oskusi arvestades võib üles ehitada nende peal selliseid kavu, ühesõnaga mis on väga efektsed visuaalsed ja just nimelt kasutades vahendit. Sest niisugust head tantsu ja moderntantsulaadi või mis tahes laadi tantsu ju näitavad väga paljud trupid, aga mida mitte keegi kindlasti ei näita, on vahendi töö, see, mida te siin praegu näete, kus visked lähevad lae alla ja üks meeletu vahendi Käia nõuab õudselt miilits. Halve. Ka ütlevad nii, et, et selles on muidugi palju tööd veel ees, aga noh, et siin on niuksed ideed peidus, mida enne keegi pole kasutanud, jäi meie oma klubi ka, ega mina ise ka mitte oma tööst. Mina imestan, kee, neiud on ju väga paindlikud, plastilised, noored kenad ja lint on ju niisugune kipakas vahendeta, tõesti, vahel ei lähe päris sinna, kuhu tahetakse aga ei, armu neile ei anna, see on ta mulle juba selge. Kaugel selle, et ükski sport, isegi, olgu ta kasvõi sõu tegemine ilma hirmsa suured Rillita muidugi mingit tulemust ei too ega mingit efekti, sest siin on vaja, kui siia juurde nüüd tuleb, ütleme, valgusrežiim kostüümid, kui needsamad lindid saavad värvitud maksimaalselt efektselt, ütleme neoonvärvidega, siis kujutate ise ette, missugune video on, eks ole, siit tekib, kui nüüd tuled siin maha, võetakse värvi tuled peale pannakse, nii et see peab ikka niisugune so moment siin juures olema, et me kasutame seda, mis me selles spordis igapäeva tööga treenime, kasutaks seda ära ka rahvasaali toomiseks, mida meil on vaja, meil on vaja reklaami, oma alale, oma klubile, kõigele sellele, mis me siin teeme. Sest see on hullumeelne töö, aga keda huvitab, kui nii võtta? No keegi ei teagi, et selline asi olemas on, nii et mina just tahan, et nüüd ütleme, et kuidas öelda iluvõimlemise niisukese drilli baasi pealt, teha üks sõu ja meelitada rahvast võimlemise juurde sellega ka tervisevõimlemise juurde. See treening on nii tihe, ma näengi, et te saate paari minuti kaupa minuga ainult rääkida, sest trupp on väljas, põrand on tegijaid täis ja siinse hea näpunäide kulub ära ja, ja kogu aeg peab stopp tegema, kui näed, jälle õieti ei tee. Ei visata, kui sa tead, kus su partner on, eks ole ju joonised? Jäta vaade siiani jätta jätta. Nii, juba oled õigel kohal, enam ei tatra ringeid otsa. Duubli kena, vot sellest, ma saan aru. Me võtame duubellindid Ja teate, mis muidugi kõige hullem kindlasti välja teil kukub see, et see minu jutt on nii kõva sellepärast et ma pean üle muusika ja selle möllu ja selle melu karjuma ja siis on see õudne treenerihaigusse, jubeda kõva häälega röökimine. Ma tean, et see on kohutav, ma tean. Aga sinna vastu midagi, sa muidu nad ei kuule. Nad ei kuule, see on kutsehaigus. Nii et kuidasmoodi te selle lahendate, ma ei tea küll. Päris kole. Nii kummaline kui see ei ole teile, siin tundub muusika kõrvulukustav, teate seal keset vaipa ei Gustagi ausalt. Nii imelik, lausa. Nii, miks ma ei näe neid suuri linte nüüd siin platsil, kus te olete, sattusid hoogu. Kui palju katseid? Me oleme teinud Sanna ära ja oli see jah? Kolmas. Siis mina olen jamadega. Katsete arv on meil väga tähtis asi, me alla 10 katsekoondise treeninguid ei tee naljalt nii, tulge palun ära Dillon individuaalvead kõrval ja individuaalne ja braski ruu liiki. Eks ole rullida, harjutada. Epu vaata selja taha, palun, see nurk on sinu oma. Tegelikult ja nad on trüginud sind valesse kohta Kadi või on nurk sinu oma nurk taga? No mis te siis epu välja trügite? Meil seisab ees Portugali sõita aprillis. Me oleme väga rõõmsad, et me selle kutse saime, me käime Lääne-Saksamaal, oleme kolm korda, käin Kiili päevadel seal tutvume iga kord mingi huvitava trupiga, seekord. Me tutvusime Portugaliga. Ja nüüd aprillis on Portugalis võimlemisfestival, me oleme sinna kutsutud. Muusika läheb veel nii palju. Nii et aprillikuuni meil on muidugi aega küll veel seda asja kõike lihvida. Aga noh, see sõit ise on teadagi stiimul. Kuidas ma ütleks seda episoodi nüüd terminitega püüda, kirjeldada, mis siin toimub, reovee erialaselt, kuidas seda edasi anda? No see on rokkmuusikale tehtud, topelt klindikava, tähendab lindi kummaski otsas on lindikepp tavaliselt vint kui traditsiooniline vahend on ühes otsas kepp ja järgneb lint, aga meil on kahes osas, seda on võimalik erilisele huvitaval viisil lihtsalt kasutada. Saab joonised huvitavamaid ja kujundeid teha. Ainult praegu on küsimus selles, kui heaks me saame ta värvida. Kui huvitavat me tahaks, neoon, Kuda, neoon, värvisite akkab õhus sätendama ja särama ja helkima, siis on huvitav. Kohati lähevad neiud nagu salud jälle ja sees ja ees ja ja siis jälle on rahulikum osa. Siis lindid mängivad kui võimlejad ise vähem. Praegu kohe praegu kohe pidi klindikepp reporterile pähe kukkuma. Siin on jah, niisugune märul praegu, aga ma ütleks, et kui kuu aja pärast seda asja vaadata, siis ei tunne ära. Ärge ehmatage. Teie sime kohati natukene nõuate kurjustate juhite tähelepanu, hääl läheb kõvemaks karmimaks, aga et need neiud on sugused rõõmsameelsed, nad võtavad selle kenasti vastu. Nad justkui häbene, aga signaal läheb pärale, kohe parandatakse silmanurgast partnerile, kuidagi antakse märku, et vussi läks, teen uuesti ja vot noor inimene suudab jälle uuesti teha ja korda teha ja ja lõpuks läheb ikka paremaks. Ja ja ei, see rõõm tegemise juures peab ilmtingimata jääma, sest see pole ju sunnitöö. See pole üldse see asi, mida praegu keegi neid sunniks tegema, see on absoluutselt vabatahtlik asi, nemad ei saa selle eest kopikatki palka, nemad ei saa üldse sellest mitte midagi muud kui vot näiteks seesama Portugali sõit. Eks ole, tähendab see motiiv, mille pärast nad harjutavad ja mille pärast nad siin käivad, see on niisugune, noh, kuidas öelda, see on hobi. See on harrastus kõige paremas mõttes. Ja osa teevad siis kõrval nii-öelda lisatrenni või viimistlevad mõnd harjutuse osa seal ühele neiule pidi lind lendama, käepangaga lendas ümber kaela ja seda oli nii tore vahetata vahel on kohe kahju, kava sees on see naeratus mõõdetud ja kuidagi kõik on täpne, aga siin need üksikuid elemente jälgedes. Ausalt öeldes kuidagi hea on siin kõrval olla ja näed, et see on elus ja noored veri käib ringi ja midagi läheb vussi. Jälle tehakse ja, ja üht kuulatakse ja, ja kava täiustub ja seal ikka looming. Ja see on tõesti looming ja meil on tohutult hea kollektiiv, ma pean ütlema, meil on selles mõttes hea kollektiiv, et kogu aeg töö käib nagu, et, et siin ei ole niuksed momenti, et keegi siin istuks või, või vajuks vahepeal ära, eks ole, sest et saal on meil käes, saal on kallis ja me peame kasutama iga sekundit, mis me siin sees oleme. Ja, ja noh, selles mõttes ka, et me teame täpselt, mis meil ees tulemas on, et mitte niisama lihtsalt ei harjuta, vaid mille nimel ja mille poole. Mul on õudselt meeldib vahest selliseid momente läbi elada, kus noh, tunned, et inimesed on töös niimoodi hingega sees, et ei ole enam käskida ega keelata, vaid ise omaenese mõistusest juba teatakse, mida on vaja teha. See on õudselt rõõmus moment treenerile. Selleni aga vist kulub päris palju ühistööd ja aega ja isegi aastaid. Ja täpselt ja üksteisemõistmist väga palju ja üksteise arvestamist, ütleme nii, tähendab, treener ei saa olla niisugune täielik despoot, kes ütleb, et ainult nii ja mitte teisiti, vaid peab alati küsima, kuidas teile sobib, kuidas teie tahate, kas te saate see päev koolist puududa või ei saa, on teil mingi kontrolltöö või, või, või on niimoodi, et on mingi Luhtim, et tuleme ja teeme hoopis trenni, sest me väga palju puudume koolist nende tüdrukutega. Väga palju, see on täitsa see õppimine on noh tõesti edasi, huvitaval kombel nad on nelja-viiemehed. Kui suur see koormus on, kui panna nüüd kas tundide või harjutuskordade peale nädalas näiteks? On niimoodi, et nad üks kolm-neli korda nädalas harjutavad kaks korda päevas kolm-neli korda nädalas ja nädalalõppudes siis võistlusperioodidel langeb väga palju võistlusi. Nii et laupäevad pühapäeva nagu võistluste ajal kinni, see on juba psüühiline koormus ja pinge siis teadagi. Nii et, et ja, ja neli korda nädalas kaks korda päevas ise kujutate ette, enne oli siis koolipäev ja siis õhtul uuesti treening, nii et seal mingit vaba aega üle. Siin enne üks, teine treener pisematega tegi oma tundi ja ma nägin, kuidas väikesel tüdrukul ma ei tea, kui vana ta oli, kas ta oli siis viie või kuueaastane sirutatise jalg üles ja suruuti tüdrukul ei leia nagu ees, aga ta ise veel ei suuda seda siis päris nii-öelda püsti visata. Aga see peab hakkama väga maast madalast, sest kui tulla nüüd lähedases vanuses, siis vist enam ei hakkama. Oi, ei, venitama peab kuue, viie isegi viie-kuue-seitsmeaastaseid lapsi täitsa kindlasti kohe. Mul on endal ka pisikeste tüdruk Rühm majandustehnikumis praegu ja ja, ja noh, see on nõnda, et paari kuuga, kes ikka venivad, need saavad spagaadid maha. Aga muidugi peab alustama viieselt. Ega siin miski asi ei aita, see on ime ja väga võimekas tüdrukud ja ütleme, 10 aastaselt veel suuda spagaadid maha saada. See on jah, see töö spetsiifika, stse noor treener oli heliga, on tema on ka meie klubi treener, temal on töörühm ja, ja tal on niinimetatud moderntantsurühm, mis kahjuks meil on tühjaks jäänud. Võib-olla mul on võimalus lihtsalt praegu nagu reklaami sellele teha, selles mõttes, et see on väga huvitava sisuga töö, mis seal tehakse, seal lihtsalt koolitatakse niisuguseid tantsu aluseid noortele neidudele, keda tants ja rütmika huvitab. Nii et ja see ei ole mingi konkursiga vastuvõtmine, vaid sinna võivad Neiud, saledad noored neiud kõik tulla ja proovida ja see ei tähenda seda, et nad peavad ilmtingimata kuskil varietees hakkama esinema. Võib-olla, kui nad saavad vastavale tasemele, nad esinevad võimlemisüritustel nagu meiegi eliitris. Jälle vist oodatakse siiski teiba järele. Kuulge tähelepanu, nii, kava on meil valmis, teie asi on see ära teha, eks ole, Ma ei jõua oodata, Ena, millal te visked kätte saate? Kui pilt on keskel must, me paneme kinni, hakkame jälle kordama sealt hüpetest. Ja niisugune tsirkus, et hoia ja keela. Ei ole päris kindel, kas sellest asja saab, aga proovime. Ühesõnaga, tavaliselt nagu te teate, võimeldakse ühe rõngaga, aga meil siin üritame kahega võimelda. Ja muidugi peab neid ka viskama. Nagu korraga 10 inimest platsil, kes kõik loobivad kahte rõngast, siis läheb väga suureks möllu. Tähendab, see eliitrühm, kes nüüd siin treenib, koosneb nagu seitsmest vanemast võimlejad ja viiest nooremast, need viis noort on kõik Eesti koondises. Ja hingad ainult lobisevad ja neid peab siis lisata oskama, nii käega kui jala, aga kui ma ei oska öelda isegi kaela ümber, peab neid vahet vahepeal keerutama ja, ja visatakse õhku, hüpanud kaaslase alt läbi ja, ja ülevalt ja siis pärast hüpatakse rõngastest endist läbi. Vaadake ja tähendab, on üks teine kava, kus meil on suuremad rõngad käes, need on praegu väiksete pärast, näete, kui te veel natuke aega siin olete, et teeme suuremate rõngastega ka ja siis hüpatakse suurtest rõngastest ise läbi. Siin on see jalavise, see niinimetatud riskikoht, mis kipub muidugi meil käest ära praegu minema. Ja nüüd Anson löörimine, no niisugune tavaline tsirkuse žongleerimine, kus visatakse kolme rõngast ja teine tuleb, võtab siis teise tagant selle kolmanda ja jätkab. Ja mida kõike see ei anna lõppkokkuvõttes koordinatsiooni, silmamõõtu, kehahoidu, täpsu, partneri arvestamist, rütmis, püsimist ja rõõmu peab kandma. Ilmtingimata, ja kui ta valmis on, siis silmad peavad särama. See oli tore maa juba mõnegi ole nimepidi tuttav, Sveta ütles, et kaotus ei olnud, et te peate sokolaadi tooma. Et ma pean minema ja ongi, paneme sellepärast, et mida teha, kui meil vahendit ei ole? Üks rõngas lihtsalt läks liimist lahti, lagunes ära ja o'ga alustatud kava tuli katkestada. Niisugused nüansid, kus treenitav ja treener omavahel kava ajal suhtlevad ajavad nagu muud juttu, aga lühidalt, humoorikalt repliikide korras. See aitab kindlasti tuju tõsta, sest tundide viisi vaip põrandal olla kogu aeg ise mõelda, kuulata rütmi, mitte kaotada vahendit mitte käest lasta. Ega see ei ole nagu tegevus ühes dimensioonis. See on igatpidi ruumiline liikumine, füüsiline pingutus, mõtteteravus, kõik peab paigas olema. Ja kui ikkagi tosin tegijad, siis selle ühise sammu ühise liigutuse saavutamine ei ole nii lihtne ja sellepärast tuleb korrata ja korrata. Rõõmsa näoga. Aga väsida ei tohi. See on niisugune tsükkel, kavade tsükkel, selle pealkiri on teekond ja see esimene idee selle tsükli puhul oli, et see on nagu inimese teekond läbi igasuguste raskuste ja möllude ja ja niisuguse noh, kuidas öelda takistuste, et siin on nii palju erivahendeid, igas kavasid, kus on lindid ja kus on rõngad, üks kava on veel tähtedega, seda ei ole veel näinud. Niuksed köie otsas on tähed ja neid ka visatakse siis et nagu ründaja käik läbi igasuguste kivide ja kändude, aga ei tea, kuidas ta lõpuks välja tuleb, me kõiki kavu ilmselt veel Viru karikaks valmis ei jõua. Kas tõesti vahel on siis nii, et peale selle, kui hea koha järele plaksutate või õikate rõõmsalt midagi toote vahel šokolaadi ka või mõne õuna Oilakesida teadsid ikka vastastikune väikene ja aasimine. Aasimine just nimelt sellepärast, et võimlejad šokolaadi üldse ei tohiks süüa ja meil on kaaluprobleem vahetpidamata ju küsimuse all, sest et see on, igaüks peab, on kohustatud ise oma kehakaalu hoidma normis ja ja noorematega muidugi neid aeg-ajalt kaalun ja küsin, aga vanemad teavad ise, mis nende õige kaal on. Milline siis karistus on, kui kaal kasvumõõtu? No ega siin muud ei ole, et alati mul on rohkem tüdrukuid ju siin rühmas, kui ütleme, neid, kes sõita saavad või esineda saavad siin lihtsalt valik läheb siis niimoodi, et esinevad need, kes on igatepidi normis. Ja see on küllalt kurb teha kogu treeningutsükkel kaasa ja siis olla lihtsalt varu nii-öelda. Ann Pizza aia natuke tahapoole, seal on väga kitsasteel. Kadi mao seal. Kirge käsi Julia, kõik viivad käänete joon. Väiksema rõnga läbi suure suurest rõngast läbi visata. See on päris alguses, tundus ka päris kunst olema, aga nii jalaga. See oli kena praegu. Tundub, et mustad rõngad peaks valgeks tegema, nad ei paista. Kas teile ei tundu valged rõngad? Nonii, tuligi rõnga vise. Valged rõngad nagu säravad õhus, aga mussi ei ole hästi näha. Ka öelda sinul 1000 võimalust midagi sassi ja rohkemgi kohti peab hoidma, õigesse kohta, pead vihkama, muusikasse peab õieti tegema ja teda veel kõiki amplituudiga. Sale hüpped peaksid veel spagaadi minema. Praegu ei lähe praegu nii-öelda vahendi kordamine ja puhastamine päeva amplituudi nagu õiget ei ole. Aga see, mis oli ka korra juba veres, on õpitud ja harjutatud tuleb ruttu tagasi ikkagi. Ja ta tuleb, ta tuleb paari nädalaga, nüüd selle ülema praegu üldse ei muretse. Lihtsalt küsimus on selles, et esinemiskindlus tegelikult tuleb siis, kui teda on ikka paar kuud nii-öelda treenitud. Et ta võib küll tulla meil praegu puhtalt, aga esinemiskindlust ja meil ei ole, sest närv võtab teadagi selle käe värisema. Et minul on ka niisuguseid vigu praegu, mida ei tohiks olla väärpeal praegu siin kus on hetkeks nagu puhkeasendi ja silm praegu tehaksegi lausa nii palju lõdvemalt ja ei ole enam oluline seal tarridele, kael välja sirutatud ja täpselt nii finantssoolo osad keskel, vahepeal ja ja kohe on tulemas žongleerimine uuesti. Julia käetakt, tagumine neoon, Heili Tederi, et just Eesti meistrivõistlustel sai kolm kolda iluvõimlemise väga tubli tüdruk, Viljandi pärit väävli nagu lemmikala läbi. Täpselt nii, ta hüppab imekergelt ilusti, tal on looduse poolt suurepärased võimed ja väga-väga tore tüdruk iseloomud, et et see on ka treeneri õnn, kui tal on selliseid lapsi rühmas. Hakkas kala moodi juba minema natukene kuigi vahepeal oli seal üle piirikäimisi. Ma ei tea, mille pärast. Noored õpivad kava täiustub. Treening annab milja. Teil päev lõppeb, rühmad lahkuvad. Mida ta teile on andnud, sest teie jaoks on siin ju aina kordused ja kordused uuesti ja uuesti. See on see edasiminek, Rõõm see, et iga kordus toob arengu, et iga päev ja iga nädal ja iga kuu näitab, et on läinud paremaks asi, et on läinud, huvid, tahaks midagi, hakkab sündima, midagi hakkab tulema. Midagi hakkab juba nägema selles mõttes, et hakkab muutuma huvitavaks, kui see hall ja see must ja see meeletu argipäevatöö, see hakkab tootma seda, kuidas öelda seda etenduse moment, ei, see minagi nii-öelda jään nagu vaatame, et ahaa, see oli huvitav, et seda tasuks teistelegi näidata. Töö alguses on alati see meeletu hirm ja, ja kahtlus ja enesepiinad, et et kas üldse on huvitav, kas seda üldse tasub teha, kes võiks selle vastu huvi tunda, milleks me seda üldse teeme, kuhu me sellega lähen, eks ole, see on ikka meeletu enesepiinamine, mis ei anna nendega mitte midagi. Ja vot siis, kui mõned kuud lähevad ja kui midagi midagi hakkab tulema, siis tuleb see tasapisi selline tunne, et vist ei ole viga. Siit ka kõlbab ja siis tuleb pidupäev, kui kõik see klapib, omavahel tuleb, tuleb, see pidupäev on tulnud tõesti, ta on tulnud juba sellesama, ütleme, Eesti koondisega oli liidu meistrivõistlus 80 95.-ks tulin, see oli tõeline pidupäev, sest Eesti rühm nii kõrgel liidus ei ole hooaega olnud, aga meie esinemised välismaal seal, kus publik tõuseb püsti ja trambib ja karjub ja röögib ja seal äkki tunned tõesti, et oh, et me oleme ka midagi ära teinud. Nii muusika jälle tõusvas rütmis, Rava jälle jälle. Olgu teil ja teie hoolealustel neid pidupäevi edaspidi mitte vähe. Suur aitäh teile.