Tere tegija, alustab, mina olen saatejuht Lauri Varik ja tänases saates tahaksin jõuda lähemale teadmisele, kuidas sünnivad karistused ja kuidas saavutada, et need oleksid nii õiged kui õiglased. On selge, et üks ühiskond, riik saab edukalt toimida siis, kui reeglid on paigas ja neid järgitakse ja kes ei järgi neid, kes neid rikub, seda karistatakse. Karistused on muidugi eri laadi, eri raskusastmega ja sõltuvalt sellest, millise poliitika põhimõtted, Need on see riik valinud. See omakorda sõltub kindlasti riigi ühiskonna ajaloost, kultuurist, kommetest, paljudest asjadest. Tere tulemast saatesse Tartu Ülikooli kriminaalõiguse professor Jaan Zotac. Tere. Kas mu lühike sissejuhatav teooria on, on loogiline? On küll loogiline, kui ma tohiksin teha kohe väikese täpsustuse või, või täienduse õigusnormi juurde kuulub paratamatult selline asi nagu õigus järel ette nägev sanktsioon. Aga see ei pea tingimata olema karistus, on olemas ka mitmesugused muud võimalused. Õigus ennast maksma paneb, õigusnorm peab ennast Martin maksma panema, muidu ta ei ole õigus. Aga see ei ole ainult karistusõiguse küsimus, ütleme pigem see, et õigusnorm kehtib, ei tohi olla ainult karistusõiguslik küsimus. On olemas ka muud õigusharud tsiviilõigus, mis täna vist ei ole meie teema. Aga natukene võib rääkida karistusõiguse ja haldusõiguse piiritlemisest. Mind ajendas teid saatesse kutsuma eelmisel nädalal ETV pealtnägija saates tõstatatud teema, miks politseinikud ei suutnud aasta tagasi Viljandis vägivaldseid pätte korrale kutsuda ja eelkõige, miks karistused selliste tegude üleda tunduvad nii lahjaks jäänud olevat. Sellest on ajakirjanduses nüüd rohkem kui nädala jooksul ka palju räägitud, aga sel nädalal on meieni jõudnud näiteks veel kaks juhtumit. Eilne Eesti Ekspress kirjutab ühe mehe räigest vägivallast oma abikaasa kallal, mis lõppes talle kokkuleppemenetluse ja enamuses tingimisi karistusega. Postimehes ilmus lugu jõhkrust mõrvast Kohtla järvel mille sooritajaks oli 14 aastane poiss, kes võib nüüd sellise kuriteo eest saada kuni kümneaastase vangistuse. Ma küsin niimoodi. Kas teie meelest on meedias liiga palju juttu kuritegudest kurjategijatest? No meedia on parata ootamatult ja, või paraku kuidas ma pean ütlema, huvitatud ikka sellest mahu poolest, kas nüüd mõõdukas või mitte, see on teine küsimus. Aga ma arvan, et seda pahupoolt ei tohi maha vaikida. Asjadest tuleb rääkida, iseasi, millise tooniga või millise suunitlusega. Kui nüüd tulla selle viljandi juht tume juurde, siis ma asetasin selle teie väljend eelkõige mitte sinna lõpp puvaid algusse, see tähendab seda. Et eelkõige, kuidas niisugune asi sai juhtuda ja siis alles tulema karistuse juurde. Aga eelkõige need lood sünnivad käekirjanduses alati sellest, et karistused, mis on nendele tegudele järgnenud, ei tundu olevat õiglased. No see on igal pool nii. Elanikkonna arvamused karistuste kohta on enamasti ikka, niiet et nad peaksid olema rangemad ja mikspärast ei tehta küsitlusi või ei taheta teha küsitlusi segi mitte ainult meiega. Ta isegi noh, ma julgen küll öelda, vähemalt lääne kultuuriruumi kohta ei taheta teha küsitlusi, kui palju inimesi pooldavad surmanuhtlus, sest tulemus ei tule sugugi selline nagu nagu seda arvavad poliitikud ja nagu tegelikult minuarvates, see on ka õige. Siin on sama lugu, rahvas on ikka natuke noh, kuidas öelda. Karmilt häälestatud, aga, aga õigusteadlased on ammu selgeks teinud endale kahjuks mitte võib-olla nii hästi piisavalt siis poliitikutele ja rahvale, et karmid karistused ei ole väljapääs. Karistus peab vastama teo raskusele, elementaarne, aga see on nii. Nii, aga palun rääkige siis lahti, mida tähendab kuriteo raskusele kuhu panna see piir, et vastavale kuriteole on just see karistus sobiv? See on pikk ja mahukas probleem, ma püüan hakata loengut pidama siin aga, aga selleks üks karistus oleks õiglane. Muide, jura ei armastata väljendit õiglane, me leiame niimoodi, et karistus on õiglane sellisel juhul, kui ta on juriidiliselt õige, see tähendab, tema kohaldamisel on järgitud kõiki norme, mis on ette nähtud karistuse mõistmiseks ja, ja kohtuotsuses on nähtav välja loetav kohtunikku Ta käik, milliseid asjaolusid arvestab kergendavatena, millised raskendavatena ja miks ta siis just nimelt nendest asjaoludest tulenevalt mõistab niisuguse karistuse. Noh, on on siin ka mitmed teooriad, üks teooria, nõndanimetatud punkt karistuse teooria, mis ütleb, et kõrgem kohus kontrollides, kas avam alamal seisev kohus on õiglase karistuse mõistnud lähtub ainult ühest õigest karistusest ja otsustab, kas siis õige karistus on nüüd tõesti praegu kohaldatud või mitte, et see teooria on läbi löönud, sest karistuse mõistmine mingites piirides loomulikult õiguslikes piirides niikuinii aga ka muudes piirides on natukene kohtuniku südametunnistuse ja tema mänguruumi asi. Ja kui kohtunik kõiki neid mängureegleid täidab, siis me võtame kasutusele nii-öelda selle mänguruumi teooria teatud piirides on karistusala, et õiglane, kui kohtunikuna piirid selgelt paika pannud läheme veel kaugemale, kuidas üks koristuspoliitika üldse riigis kujuneb? Läbi aegade on karistusõiguses olnud erinevaid lähenemisi? Kindlasti jah, loomulikult loomulikult, ja kui me väga pika ajavahemiku peale vaatame, siis loomulikult on karistus ütleme siis pealegi karistuspoliitika või karistuspraktika kogu aeg liberaliseerinud, see on täiesti selge. Alustame keskaegsete, sest julmadest kehalistest karistustesse lõpetame praegu siis üldkasuliku töö ja ja selliste asjadega, nii et see on selge, et nii nagu ühiskond vähemalt usume seda, siiamaani muutub humaansemaks rahulikumaks, inimlikumaks, kui me võiksime nii-öelda, nii peab siis ka karistusõigus muuta oma humaansemaks. Noh, on selge, et see areng ei ole lineaarne. Aga keskaega tagasi ei too. Kuigi samas, kas ühiskonnas need meeleolud, surmanuhtluse küsimus, kas need on ka aja jooksul muutunud, et inimesed ei taha teise inimese suhtes väga karme karistusi, kui teinekord see inimene ikkagi käitub väga julmalt? Ma kindlasti jah, on küll, on küll muutunud, kindlasti, aga aga ma arvan, et see üldine humoniseerumine all on paratamatu ja, ja karistusõiguse peab sellega kaasas käima. Te olete siin mõni aasta tagasi kirjutanud artikli Eesti Päevalehes ja Dylan sealt üks huvitav mõte. Tegelikult nõuab rahva õiglustunne ja ühiskonna huvi, et reageeritakse normi rikkumisele ka väidetavale ja seega vaidlustatavale kuriteost normi rikkumisest teadasaamine häirib õigusrahu ja kõigutab kodanikunormi usaldust, kui selgub, et rikkumist ei olnudki, on kodanik õigeksmõistmisega rahul, sest normi ei rikutud ja ta võib normi kehtivusse edasi uskuda. Kui selgub, mitte et rahvas teab juba ette, vaid kohus ütleb, et rikkumine oli siis nendib ka kodanik rahuldustundega süüdlase süüdi tunnistamist ja karistamist. Tsitaadi lõpp. Rääkige natuke veel see mõtte lahti. No see on nüüd katse siis natuke seletada sellist moodsat karistusteooriat, mida me nimetame positiivseks üldpreventsiooniks seal ja, ja noh, ütleme sadakond aastat kestnud vaidlus, mis, mis seal üldse karistuse mõte, karistuse eesmärgid ja kas karistusele peab olema mingit eesmärki peale selle karistamise enda ehk siis selle õigluse, õiguse ja õigluse kehtestamise ja nii edasi. Aga selle mõte on just selle positiivse üldpreventsiooni teooria mõte ongi selles, et mida me ikkagi tahame siis karistusega nii-öelda üldsusele suunatud, selle eesmärgi mõttes saada. Kas me tahame, et karistusega hirmutatakse seda nii-öelda kõikuvate element kuriteost eemale? See teooria ei ole ennast õigustanud, inimene ei kaalutle, kes on selline kõikuv element, ta ei kaalutle mitte selle järgi, kas ta, kas ta võib saada rangema või kergema karistuse, vaid ta kaalutleb palju lihtsamalt. Lihtsamalt öeldes ta arvestab, kas ta jääb vahele või mitte ja see on niisugune noh, üks põhilisi argumente, kui ta üldse kaalutleb, on palju inimesi, kes üldse kaalutlevad, otsustavad teha ja pärast hakkavad siis mõtlema. Ja, ja noh, kui nii võiks öelda kukalt kratsima, et mis nüüd siis edasi saab. Aga positiivse üldpreventsiooniteooria ütleb, et Me peame kinnistama, tugevdama inimese usku normi ja küsimus ei ole mitte normis kui paragrahvis, vaid küsimus on käitumisnormides, mida rikutakse ja mida inimesed, mille kohta inimesed tahavad, et neid täidetakse, siis tuleb talle anda signaal, et näete, normi rikuti karistame normi rikkujat ja norm kehtib käituge edaspidi vastavalt sellele normile. Sa võid meie peale riigi peale loota, et me hoolitseme selle eest, et normirikkujad saaksid karistada. Kas saab siis öelda, et see suund või ütleme, ka poliitika on siis aja jooksul toiminud, kas ühiskonnad on vähem kriminaalsemaks muutunud? Noh, seda, seda ei saa niimoodi võrrelda, esiteks see on nüüd õigusteadlaste lemmikargument, et neid preventsiooni või preventsiooni teooria disA empiiriliselt kontrollida, me ei saa kontrollida empiiriliselt mikspärast. Teie mina ei lähe vargile või midagi sellist tegema, selle kohta ei ole võimalik, saadavad kindlad empiirilised tõendeid, noh on muidugi tehtud ka uurimusi, aga, aga midagi sellist noh reaalselt me ei saa öelda, et see teooria toimib. Aga võtame Eesti kuritegevuse, mina mäletan aegu kus oli statistika, oli muidugi salajane küll Eestis oli aastas 6000 kuritegu, praegu on see arv kukkunud kuskilt 50000 pealt, kas 30000 peale midagi sellist? Joonistame need need kõverad ja vaata, mis sealt välja tuleb. Seda, et kuritegevus kogu aeg väheneb, seda juttu räägiti ainult nõukogude ajal kommunistlikus ühiskonnas, kuritegevust üldse pole ja sellepärast oligi statistika salastatud kuritegevust, buss mitte vähenema, vaid kasvama. Aga küsimus on siin hoopis milleski muus norme on juurde tulnud, võimalusd norme rikkuda on rohkem, on tekkinud selle asja nagu politsei, mida varem üldse ei olnudki ja nii edasi, nii et need, need, see piirika on väga raskesti võrreldavad. Mis on Eesti kriminaalpoliitika kriminaalõiguse põhimõtted? Noh, me lähtume sellest, et me oleme õigusriik, võimude lahusus ja kui ma julgeksin nüüd nüüd siin nakatumist põhimõtteid formuleerima, siis ikka see eksisteerib, range võimude lahusus. Ma ei taha öelda, et seal oli mingisugune kindel postuleerita põhimõte, võimude lahusus, mis tähendab seda, et andke, andke seadusandjale, mis talle kuulub ja andke kohtulemast alla, kuulub. Ühesõnaga, ja muidugi ka täitevvõim ei tohi jälle siin omakorda sekkuda, see on niisugune, ma võib-olla rõhutan üle seda võimude lahususe põhimõtet, aga minu arvates see on ikkagi ausa ja õiglase kohtupidamise ja õiglase kohtupraktika. Üks nurgakivist kehtib Eestis kehtib kindlasti, kehtib küll. Kohus on meil sõltumatu ja järgib seaduseid, norme ja kindlasti kindla peale. Selles mina küll ei kahtle. Aga läheme edasi nüüd konkreetsete karistusmäärade juurde ikka jälle kriminaalõigusest edasi rääkida. Kuidas need ühes riigis siis kujunevad, mille alusel? Seda võib kindlalt öelda, et ütleme, karistuspraktika noh, repressiivsus, liberaalsus on riigiti erinev, on riike, kus ta, kus karistuspraktika on karm, võtame kasvõi ühendriigid. On riike, kus ta on väga liberaalne, skandinaavia karmide karistustega paistab vist endiselt silma. Omal ajal paistis kindlasti silma Nõukogude Liit paistab silmaga Venemaa ja nii edasi, miks see täpselt nii on, seda ei ole üheselt võimalik avastada. Kultuurilised erinevused tingivad mingil määral kindlasti erineva praktika karistuspraktika. Aga need determinandid ei ole üheselt määratletavad, aga nad on erinevad. Ma arvan, et Eesti on siin kuskil üldsegi mitte kõige liberaalsemat riikide hulgas. Üks niisublindikaat, Tor esimene asi, mida, mida küsitakse, on reaalse vangistuse osatähtsus kõikidest karistustest. Lääne-Euroopas pasun muidugi mõningate kõikumistega, ütleme suurusjärk viis protsenti, kõik ülejäänud karistused on mitte vangistused. Eestis on see protsent, meil on kahjuks kohtustatistika ikka ka natuke seda load on kuskil ütleme, kahe 30 ümber, mis ei ole sugugi nii väga liberaalne. Samas nõukogude ajal oli reaalse vangistuse osatähtsus 60 70 protsenti. Selleks on omakorda omad põhjused. Aga sind vahepeal kuskil asume? No üldpõhimõttena võid vist mõista, et vangistus on kõige see viimane tee ütleme pahateo või kuriteo sooritamisel väärteo sooritamisel, kuhu inimene suunata, see on selline üldpõhimõte. Noh, nii me tahaksime arvata küll, jah, et kui enam muud üle ei jää, siis kohaldatakse vangistust. Aga kui te nüüd tuleme tagasi rahva arvamuse juurde ja selle trummi juurde, mida tahab ajakirjandus, siis jääb mulje, et aga mikspärast vangistusse mõistetud vangistus on see põhiline ja kui tõesti, siis noh jah, võib-olla tõesti midagi muud. Tegelik loogika on vastupidine ikka. Et võimalusel inimest mitte ühiskonnast isoleerida. Väljend ühiskonnast isoleerimine pole päris täpne, sest tänapäeva vanglasüsteemid teevad kõik selleks hästi, ta tema vabadus on piiratud, ta istub seal selle oma kambris ja nende nelja seina vahel aga teda isoleerida ühiskonnast. Me võime vaielda, kui palju ta võib kasutada internetti ja, ja kui saamised tal on kirjavahetus. Aga jah, ta on muidugi füüsiliselt isoleeritud, see on selge. Aga panen veel raskemasse olukorda, teid, kust kohast siis see läheb see piir, neid olukordi muidugi väga erinevaid. Et inimene sinna vangi istuma panna. No meil on karistusseadustikus vastavalt paragrahv 56 lõige kaks, mis ütleb selgelt, et kohus peab kohaldama või ütleme siis, et tohib kohaldada vangistust ainult sel juhul, kui ta näitab ära mikspärast juhtimisel vangistust, mikspärast, mitte muid karistusi, noh ka näiteks tingimisi vangistust. Aga, aga nagu öeldud, kohtunikul on siin suhteliselt suur, sõltu muidugi kuriteos on ka selge aga lisaraskusega kuritegude juures kohtunikul on ikkagi küllalt suur mänguruum, see on tema mõneti ka tema veendumuse veendumuse küsimus ja karistuspraktika sõltub siis ka mingil määral sellest, kui kuidas on häälestatud kohtunik, seda ei saa eitada. On see hea, et tal selline suurem mänguruum on või võiks ka ikkagi jälle olla täpsemalt, et normid paika pandud siin nüüd tuua sellise sellise näite või sellise situatsiooni, et mis oleks garantii, et karistuspraktika oleks õiglane ja konkreetne otsus võimalikult õiglane? Eksisteerib mõistlik tööjahu jaotusseadusandja ja kohtu vahel, seadusandja peab panema paika karistuse piirid tulenevalt kuriteo raskusest. Ja kui need piirid ei ole väga avarad sisuliselt, mis tähendab seda, et kohtunik on nõutu, sest tal ei ole mingeid piirete antud ja vastupidi, kui need piir ei ole, seadusandja kirjutab ette karistuse, selliseid riike paragrahv on olemas, kirjutab, et ainult ühe karistuse ka sellisel juhul ei ole karistus õiglane, siis ta ei tarvitse vastata konkreetsele teole. Ja teiselt poolt jälle siis peab olema kohtunikul piisavalt mänguruum mitte siis piiramatu, piiratud, aga piisav. Ja selle kahe faktori, seadusandja ja kohtunikuna, koosmängus või koostöös ongi. Nii et karistused üldiselt vastavad teo raskusele ja konkreetsel juhul konkreetse teo raskusele. See on võib-olla lihtsam rääkida kui, kui realiseerida, aga see on iseenesest lihtne. Põhimõttele läheme nüüd Eesti poliitika juurde, siis 2003. aastal tuli meil rahva toetusel võimule erakond, kes kuulutas, vali kord ja lubas karistuste karmistamist ja pärast seda toimusid ka kriminaalasjade menetlemises põhimõttelised muudatused. 2004.-st aastast on karistusseadustik muutunud. No neid kahte asja ei tasu seostada, see, et meil on vaja, oli vaja uut kriminaalmenetluse seadustiku, see oli ammu selge töö, niisuguse mahuka seadusega kestab ikka. See pole küll seotud nüüd võimuvahetusega küll aga jah, karistuspoliitikaga karmistamine oli, oli tõepoolest nende loosung noh, midagi väga drastilist ei toimunud. Üks näide võib-olla siiski narkokuriteo eest on võimalik mõista meil Eestis nüüd eluaegset vangistust, mina pean sellist asja ülepakkumiseks, on selge. Aga veel kord need muudatused, mis 2004.-st aastast suuremas osas tulid, millised need olidki, miks need toimusid, noh, see on eelkõige puht menetluslik probleem, meil siis kehtestati senise nõndanimetatud Intmisessioonilise menetluse asemel võistlev menetlus. Lühidalt öeldes inkvisitsiooni menetlus tähendab seda, et kohtulikku arutamist juhib, selle eest vastutab, selles mõttes vastutab, et tuleks lahend, milline siis vastutab kohus. Ja võistlev menetlus tähendab seda, et see menetlus mängitakse siis, kui ma tohiks nii-öelda maha kohtu ees ja siis see, kes on tugevam. Kohtunik on siis nagu ikka kohtunik, kes otsustab, kas on süüdistus või kaitse tugevam vastavalt sellele tuleb ka otsus. See on lühidalt öeldes see üleminek siis inkvisitsiooni, liselt menetlused võistlejale, menetlusele prokurör ja advokaat. Jah, või siis ütleme ka, jah, prokurör ja kohtualune. Kolleegid, kes krimiteemadega tegelevad, ütlevad, et selline prokuröri, prokuratuuri juhtiv roll kriminaalasjade lahendamisel on politsei erikriminaalpolitsei initsiatiivi hindu pärssinud. Just sellest ajast pärineb ka kriminaalasju, juhib prokurör. Teie hinnang, arvamus, oli see hea otsus, panna prokuratuur kriminaalasja juhtima? No ma ei ole kursis politsei ja prokuratuuri töö köögipoolega, selles mõttes kindlasti või võidakse mulle vastu vaielda mõne hea näitega, kus see koostöö ei klapi, aga ma ei kujuta ette, kuidas teisiti saab olla, kui me lähme üle võistlevad protsessile või tuleme siis tagasi korraks selle inkvisitsiooni protsessi juurde. Uurija oli eeluurimise peremees, tema kogus tõendeid, tema hindas neid õiguslikus mõttes. Ta saatis mingite mõnede menetlustoimingute protokollide koopiad prokurörile, prokurör kinnitas vahi alla võtmise. Prokurör kinnitas tollase nimetuse järgi süüdistuskokkuvõtte või noh, süüdistusakti saatis asja kohtusse. Kusjuures tundub tänapäeval imelik, aga see oli nii, et prokurör ei pidanudki üldse kohtusse ise minema kriminaalasjaga sellises olukorras loomulikult võis prokurör seda endale lubada, et ta vaatas nii-öelda kõrvalt, et kõik läheb normaalselt ja kogu lugu. Ja kui kohus pidi veel olema valmis selleks, et kõikvõimalikeks üllatusteks asi tuli ära lahendada, aga sellisel juhul ei pidanudki prokuröril uurimist juhtima. Praegu on kõik süüdistusmaterjali prokuröri käes, tema vastutab selle selle eest, millega ta kohtusse läheb, mida ta laua peale paneb ta nüüd enam siis menüüs siis veel peaks istuma jälle kõrvalt Tamme, et ah, käib kah, küll ta läbi läheb, see ei tule kõne allagi. Nii et see, see prokurör juhib, menetlust on, on võistleva menetluse juurde paratamatult teisiti ei saa. Samas politsei peab kõike nüüd hakkama kooskõlastama kõiki oma tegevusi lubasid küsima algselt temalt. No see on, see on koostöö küsimus ka muidugi natuke. Aga kuna prokurör vastutab selle juriidilise külje eest, siis tuleb tõepoolest uurijal sellega arvestada, et ta ei tee tühja tööta, kuhu paljud neid tõendeid või noh, arvestab sellega, millise, millise süüteoga on tegemist, milliseid tõendeid vaja on, et ta ei tee tühja tööd, aga see on minu arust töökorralduse küsimus, mitte põhimõtteline probleem. Aga kas üks põhimõtteline muudatus tollest ajast ei olnud ka see, et suurem rõhuasetus kokkuleppemenetlusele hea hakkas varem pihta, tegelikult, et juba see mõte on, on arusaadav, kohtud on üle koormatud ja, ja kui on ilmselged ja lihtsad asjad, kus on on selged tõendid, mingit vaidlust, kui niisugust tegelikult ei ole mikspärast siis tõesti neid asju nii-öelda täismenetluse või, või noh, põhimenetluse korras läbi lasta, kui tulemus on peaaegu ette teada. Õigusemõistmise mõte on selles, et 100 protsenti ole kunagi tulemus ette teada ei tohi ette teada olla. Aga, aga on ju selge, et terve mõistus ütleb, et siin on tõendid olemas, miks me peaksime kogu seda asja täies mahus menetlema? See oli asja mõte, see juurdus väga visalt. Nüüd me oleme siis pendliefekti arvestades jõudnud teise äärmusse. Äkki on see teine äärmus nüüd ka juba mööda minemas? Noh, kus peaaegu et ei saa just öelda, aga tõepoolest peaaegu kõik asjad läksid mitmesuguste lühija lihtmenetluste kokkulepetega mis muidugi võib-olla ka päris eesmärk omal ajal. Ja ma otsisin sind justiitsministeeriumi kodulehelt ka seda statistikat, näiteks eelmisel aastal saatis prokuratuur kohtusse arutamiseks 9364 kriminaalasja ligi 20-st 1000-st kuriteos ja neist omakorda 38 protsenti D saadeti kohtusse kokkuleppe 30 protsenti lühimenetluses ja 18 protsenti jõudis kohtusse üldmenetluses ja see on muide viimase nelja aasta kõrgeim näitaja. Ja keskmiselt kulus ühele üldmenetluse kriminaalasjale 2011. aastal 345 päeva mis ministeeriumi teatel on siiski 20 protsenti vähem kui aasta varem. Et väga kaua võtab üks kohtumenetlusaega. Siin tuleb muidugi arvestada, et, et see on ikkagi keskmine, et on olemas väga-väga erinevaid asju. Siis on ka selge, on aga seesama seesama protsent, et 18 oli see protsent siin? Jah, eks ole, näitab ikka juba, et hakatakse natukene mõtlema, kas see, need kõikvõimalikud lühivormid, menetluse lühivormid on ikka otstarbekas. Sest küsimus ei ole mitte selles, et saaks kiiremini ja efektiivsemalt. Küsimus on selles, et nende mitmesuguste lühivormide juures kippus natuke kaduma minema, see võistluspõhimõte pooled ei olnud võrdsed, selles oli, oli probleem ja täismenetlus tagab ikkagi poolte võrdsuse või vähemalt võrdsed võimalused endale. Tõepoolest, samas kohtunik peab selles kokkuleppemenetluses ka oma otsustava allkirja andma, tema loa andma. Ja loomulikult kohus on ikkagi see lõpuks, kes otsustab põhiseaduslik põhimõtet õigust mõistab ainult kohus, küsimus on lihtsalt selles, missuguste materjalidega kohtusse tullakse ja kas siis peab seda asja täies mahus menetlema või saab seda kuidagi lihtsustatult teha. Nii et küsimus on muidugi ka selles, kui palju kohtunik süveneb, tema lõpuks on see, kes ütleb. Ja, ja küsimus on muidugi selles, miks läheb prokurör nende mitmesuguste lühivormide ja kokkulepete peale. Loogiline oleks see, et ta läheb sinna ainult sellepärast, et kõik on selge. Ei ole mõtet tühja vaielda, kui mõlemad pooled on praktiliselt ühel meelel, et jah, on tõepoolest see vargus toime pandud, saadi ta kätte varastatud kraamiga koha peal, mis mehka pikalt vaidleme. See oleks ideaal ja küllap ta enamasti ka nii olla. Paraku juhtub kindlasti ka selliseid asju, loodetavasti neid vähem, kus prokurör läheb selle lühivormi peale, sellepärast et tal ei ole piisavalt tõendeid. Tal ei ole tõendeid selleks, et see asi kohtus läbi läheks. See on see, mida, mida ja loodame, et need asjad neid asju ei tule. Aga noh, see on oht, probleem kas kokkuleppemenetluses meelitatakse seda väär või kuritegu sooritanud inimest ka ju kergema karistusena seaduslikkusega ette nähtud? See ongi see asja mõte, miks tema peaks olema sellega nõus? No tal on muidugi teised kaalutlused kindlasti süüdistatava selles mõttes, et ta lihtsalt ei taha seda noh, kui neid võiks öelda, et saksa jama kaelast ära, mis on inimlikult täiesti arusaadav, eks ole, pikk menetlusse kurnab vaimselt see maksab rahaga muidugi. Nii et ta on selles mõttes huvitatud juba juba selles mõttes, aga loomulikult ka kergem karistus seal lausa seaduses ettenähtud, nii et nädalas meelitata, aga mingi präänik, et olemas, on selge on see õige hea, kui inimene on siiski küllalt raske kuriteo sooritanud, siis võib ta pääseda kergema lahendiga. No miks mitte, küsimus on nüüd selles, ega siis karistus sõltub ju kergem karistus sõltub ikkagi seaduses ettenähtud karistuse ülemmäärast teed. See teo raskust arvestatakse igal juhul, aga see, kui ta on nõus kaastööd tegema, kui ta on nõus lihtsama vormiga tulemus on lõpuks sama, miks me võiks seda nii-öelda premeerida selle eest? Ta tõepoolest aitab õigusemõistmisele kaasa, aga see on tema vabatahtlik otsus, teda ei tohi sundida ega, ega ega halvas mõttes meelitada. Tuleme selle kurikuulsa Viljandi politseinike juhtumi juurde seal mõned pätid pääsesid koguni võib-olla ainult ühiskondlikult kasuliku tööga ka samas riigikohtu kriminaalkolleegiumi nõunik Andres parmas on ka siin eelmine nädal televisioonile andnud intervjuu, kus tema leidis, et karistused ei ole ajale jalgu jäänud ja ühiskondlikult kasulik töö on tõhus karistus. Nojah, ta on ütleme siis karistusest vabastamiseks, vorme võime vaielda selle, kas ta on vangistuse üks liberaalsemaid vorme. Aga ma olen võib-olla siin natuke liiga liiga jurist, aga ma arvan, et iga kohtuotsus, mida ei ole tühistatud või muudetud on õige ju siis kohtunikul oli alust mõista niisugune karistus või noh, konkreetsel juhul vabastada karistusest kohaldada üldkasulikku tööd. Ma ei, ma ei taha öelda, et mingisugune karistus, mis on kohaldatud, on nii-öelda põhimõtteliselt juba vale mingisugustel kaalutlustel, mis ei tule otseselt selle asja tyhi oludest või ka ette juba mingi karistus on kindlasti vale, kuna nagunii on liiga liberaalne või vastupidi, liiga range. See on ikkagi puhtalt kohtumängumaakohus, ei ole millegi vastu eksinud kas õiguslikku aluse küsimuses või siis noh, ma ei tea veel milleski muus materiaalõiguslikult menetlusõiguslikult siis on see kohtuotsus õige, ma ei, ei oska ja ei taha hakata vaidlema sellele vastu, et mis sellel kohtu otsusel viga on. Loodetavasti kohus arvestas ka ikkagi varasemaid kuritegusid, nende meeste puhul oli teada, et nendel on kõik hiilga, varasemat karistused juba tegelikult olemas ikkagi tulid, tulid sellised otsused pidi arvestama, kohus peab kõik asjaosalised arvestama, kui ei arvestanud, siis kohtuotsus saab alati vaidlustada. Muide, Andres Parmas mainis selles intervjuus ka, et ilmselt tuleks asju ümber mõtestada ja karistuse mõistmise alustele lisada isiku ohtlikkuse parameeter. Kuidas seda teha? Jah, see on üks suur vaidlus. See on küsimus sellest isiku konkreetne tegu ei tarvitse olla hirmus raske. Samas on tegemist isikuga, kes, kelle, noh, ütleme, eluviis on, rikub norme pidevalt jah, just nimelt seal tema eluviis need võivad olla, noh, ühel konkreetsel juhul süütud asjata varastab pudel lõhnaõli ta, ta on alkohoolik, ta lihtsalt see maksab paar eurot võib olla. Või on ta vägivallatseja, eks ole, ja nii edasi ja konkreetne tegu ei tarvitse olla väga raske ja sellise sellisteks juhtudeks oligi meil olemas, kehtis küll lühikest aegade, meil oli ka väga lühikeseks nõndanimetatud karistusjärgne kinnipidamine mis just nimelt arvestas täiendavalt lisaks süüle ka isikuohtlik. Praegu riigikohus on tunnistanud selle meetme põhiseadusega vastuolus olevaks, seda ei saa enam kohaldada. Nüüd me olemegi probleemi ees, mis siis teha, kas karistuse mõistmisel arvestada ainult süüd, kuhu siis jääb ohtlikus arvestada neid mõlemaid. See on praegu küsimus, mis siis saab või tuleb kunagi varem või hiljem seadusandjad, aitäh. Räägime ühest põhimõttest veel seal oportuniteediga ehk eesti keeli otstarbekuse. Põhimõte, te olete suvel ka postitanud, sellest kirjutanud, põhiküsimus selle juures ongi vist, et kust läheb piir, et ei ole mõtet pikalt üldmenetluses asja käsitleda, vaid tasub minna kiirema ja siis just nagu ennem mainitud, räägitud samas leebema kokkuleppemenetluse peale? No need, kus see piir on lihtsalt menetlus, lihtsamad menetlusvormid tähendavad ikka seda, et asi läheb läbi ja olgu pealegi, et on kokku lepitud, kohus selle kokkuleppe kinnitab või siis ei kinnita, siis on ka kohtuõigus. Oportoniteet tähendab üldse kohtusse ei jõua, need peaks olema põhimõttelises veel kergemad asjad, millega, mille lahendamine on antud prokuröri pädevusse. Prokurör mitte ainult ei lõpeta asja oportuniteediga, vaid kohaldab mõningaid sanktsioone, siin need rahalised kohustused ja mis seal sa üldkasulik töö. Aga ikkagi on see menetlusest. Edasi menetlemisest loobumine, mis on, nagu öeldud, nende kõikvõimalike kokkulepete lihtmenetlustega võrreldes peaks olema veel kergem variant. Te mõtlete siis, mida nende kergemate asjade algus ikkagi asi nagu kohtunikuna ei jõua, vaid prokurör on siis õigusemõistmise otsustaja hindaja? Jah, nagu ütleb seadus, kohaldada seda oportulenteeti nendel juhtudel, kui isiku süü on väike ja puudub avalik menetlushuvi. Noh, väga üldsõnaline, küllaltki jah, see annab prokurörile kindlasti palju, palju otsustamisruumi. Aga see oportoniteeton on paljudes riikides ka nendes võib-olla eelkõige just nendes, kus neid lihtja lühimenetlusi nii palju ei ole. Selge on see, et eksisteerib nõndanimetatud pisikuritegevus ja, ja on selge igasugust tühja-tähja võib-olla nii sobi öelda, aga aga tõesti, pisi pisiasju ei ole mõtet kohtusse saata. Prokurör. Meil peab olema see pädevus. Aga teisalt on vist hoopis ka vastupidiseid näiteid, kus väär või kuriteo toime pannud isik ei sobigi selle lühivõi kokkuleppele menetluse peale minna, vaid tasubki minna võib-olla pikemalt protsesside ja hoopis hiljem kohtus pääseb kergema karistusega. Noh, selge, see on tema valik. Kui ta leiab, et ta pole üldse seda tegu toime pannud ja prokuröril tõepoolest proovib kuidagi siis noh, tal tõendeid ei ole, et proovime siis selle lühimenetlusele kokkuleppega, ta ei ole sellega nõus, pole üldse milleski süüdi, ütleb, et ma ei ole süüdi, see on tema valik. Professor kui nüüd hoopis üldisem küsimus teie meelest, kas Eesti ühiskond on liialt kriminaliseeritud, kas prokuröride kohtutel on liiga palju tööd? Liiga palju tuleb neid otsuseid olukordi lahendada? Küsimus on kõigepealt selles, et prokurör ei mõtle ju lugusid välja, küsimus on selles, kui palju neid asju tegelikus elus on, see on omaette lugu. Kui palju asju menetletakse üldse, kui palju me saame teada kuritegudes? Edasi tuleb järgmine aste, kui palju neid asju jõuavad kohtusse? Kas võinud politseile näiteks anda rohkem õigusi juurde, et tema konkreetses kohas juba langetab selle otsuse politseile kindlasti mitte. Muide, see probleem on tekkinud üldsegi mitte üldkuritegevuse juures, vaid alaealiste õiguserikkumistega, kus on meil töötavad alalised komisjonid kelle töö efektiivsus on üsna madal ja siin on, on üks variante, mida mina olen küll juba ammu välja käinud. Anname prokurörile ja kohtunikule vastava pädevuse, nimetame neid siis alaealiste kohtunikuks alaliste prokuröriks ja, ja väldime neid keerukaid menetlusi alaliste komisjonis kohtus eeluurimist ei saa, see on üks, üks niisugune väljund, mida kasutatakse paljudes riikides. Vist teine teema praegu. Aga ma viin lõpetuseks veel juttu veel hoopis veel ühe idee või mõtte juurde, mille te olete siin umbes kolm aastat tagasi välja käinud. Ajakirjandus pealkirjastas selle nii, et asuge narkootikumide legaliseerimise teele ka seal te ütlete, et et mõnuained on meie ühiskonna loomulik osa, mida kõrvaldada ei ole võimalik, nagu ei saa lahti ka näiteks nõndanimetatud legaalsete narkootikumide tarvitamise pahedest? Jaa jaa. Et just, et see ühiskond on meil liiga palju karistustele suunatud, et võtame näiteks sealt seda vähemaks? Jah, selles mõttes küll vaja jään oma arvamuse juurde. Seda poleemikat vasteid enam pole mõtet, ettepanek on tehtud. See on muidugi hea näide selle kohta, et, et me püüame probleemi lahendada karistusõiguslike vahenditega. Narkoprobleemi tuleks püüda lahendada ka mitte karistuslike vahenditega, eriti pruukimise osas seal paljudes riikides kasutusel ja ma arvan, et areng küll väga visalt aeglaselt, aga läheb selles suunas, et seda probleemi kindlasti karistustega ei lahenda. Täpselt samuti, kui me tuleme selle viljandi loo juurde. Probleemi ei lahenda. See politseinikele minnakse kallale, ei lahendata mitte kohtus, kus tuleb mõista range karistusprobleeme tuleb lahendada politsei väljaõppe ja niisuguste küsimustega mis lahendavad selle probleemi sündmuskohal, aga mitte kuid hiljem kohtusaalis. Ja ennetamine on alati parem tee kui, kui karistamine aga samas istamise karistamine lihtsam tee jällegi. Aga ta ei anna tulemust, kaitsta tuleb nagunii, kuritegu on toime pandud, mis tagant seda enam heaks teha, eks ole. Tegu on tehtud, muidugi tuleb sel juhul karistada. Aga kui probleemi saab lahendada kohapeal, siis tuleb ta ära lahendada muidugi seaduslike vahenditega. See on selge, aga aga lahendatakse ta nii hästi kui võimalik. Mida põhjalikumalt, seda parem. Aga mis mind häirib see, et asetame kogu raskuspunkti kohtule, et näete, juhtus midagi. Kujutage ette, kohus mõistis leebe karistus, aga probleem pole üldse mitte, selles on probleem on selles, et politseinikul peab olema piisavalt vahendeid, ta peab olema piisavalt koolitatud, ta peab olema piisavalt tagatud, et teda ennast ei hakata milleski süüdistama, et see probleem kohapeal lahendada. Aga politseinikud on siin hoopis kuidas öelda, kõhkleval seisukohal, nad ei julge neid rangeid otsuseid vastu võtta, nad kardavad hiljem hoopis ise kas oma sisekontrolli või kaebuse ohvriks langeda ja hoopis bumerangina pöördub hoopis nendevastase olukord. Kahjuks on nii, selles asi ongi aga, aga karmide karistustega ei muuda mitte midagi. Karistame siis neid, neid kallaletungijaid aastakese, karmima karistusega, mida see muudab. Politseikoolitust on vaja, Ain Seppik Üleeilses eilses lehes kirjutab sellest probleemist väga hästi, väga teravalt ja ehk võib-olla isegi natuke liiga teravalt, aga tal on põhimõtteliselt õigus. Küsimus tuleb lahendada kohapeal, selleks peab olema politseil füüsiline pädevus ja ka juriidiliselt tagatud teda ennast ei hakata süüdistama, ta lõpuks kaitseb meid kõiki meie riiki. Professori Ansotakas, Eesti kriminaalpoliitika või kriminaalõigus on õiglane küll. Intervjuu alguses mainisite, et juristid väga ei taha seda mõistet või normiga õiglane kasutada, aga, aga ma siiski küsin. Ma arvan küll, et on, ma ei näe mingit põhjust nimetada meie õigussüsteemi tervikuna ebaõiglaseks jutt on, me ju elame katse ja eksituse meetodil, ikka on riike, kus on õigus tänapäeva mõistes õigussüsteem siin paarsada aastat funktsioneerinud meil mitte, nii et eks me katsume otsime, aga ma ei näe küll põhjust nimetada seda ebaõiglaseks või et ma olen midagi päris valesti läinud. Kohtud langetavad õigeid ja õiglasi otsuseid, mitte alati. Riigikohtus on näha, seal muudetakse, tühistatakse teatud arv otsuseid vastav statistika all olemas justiitsministeeriumi kodulehel. Sealt saab vaadata, mitte sugugi õige otsus ei ole õige ja õiglane, aga põhimõtteliselt küll jah. Ja mida ma tahan kindlasti rõhutada, just seda, et otsus, mis on jõus, mida ei ole muudetud ega tühistatud, on õige. Meil ei tarvitse igale konkreetsele inimesele meeldida, loomulikult kohtualune ei tarvitse sellega nõus olla. Tsiviilasjas pool arvab, et temal on liiga tehtud, teine samuti või vastupidi. Ühesõnaga see on konkreetse isikutasand, aga põhimõtteliselt kohtuotsus on õiglane. Ma ei, ma ei kujuta ette teistsugust lähenemist. Kuidas kohtualune tehakse ta endale selgeks tegema, kui tema ei ole ikkagi rahul sellega, mida talle tahetakse määrata. Vaadake eksisteerib selline asi nagu nõndanimetatud psühholoogiline kaitse ja see on ka teada ja uuritud ja tuvastatud, et palju isikud, kes on eriti raskeid kuritegusid taibanud, nad eitavad seda. Tundub, et eks ta ise teab väga hästi, mida ta tegi, et ta eitab seda lihtsalt suhetest kellegagi rääkides. Tegelikult kipub see ehitamine nende üha sügavamale nende sisse ja ta tahab, tahabki seda tegu, ei oleks sellepärast ta seda. Nii et see on normaalne psüühiline reaktsioon. Aga sellega tuleb arvestada, et ta ei ole selle lahendusega nõus. See on kohtu kohtupidamise mõte. Et otsustame niimoodi, üks pool on nõus, teine pool ei ole nõus, üks pool rahul, teel ei ole rahul. On olemas mingisugune vaidlustamise mehhanism, mis peab kuhugi välja jõudma, aga mitte enam edasi. Ühesõnaga lõputult ei saa ühe asja üle vaielda. Aga lõpetuseks saab ikkagi vist öelda, et puhtsüdamlik ülestunnistus kohe protsessi alguses on kõige õigem lähenemine. Ma ei saa midagi muud öelda. Oli väga huvitav vestlusprofessor Jaanus ootaks suur aitäh stuudiosse tulemas sel teemal meiega rääkimast, loodetavasti ka kuulajatele oli huvitav ja pani natukene mõtlema, miks meie kohus, meie õigussüsteem langetab otsuseid selliseid, nagu need on. Aitäh, Jaansotak. Saatejuht oli Lauri Varik.