Muusikatuba. Et mina olen Toomas Neymre ja tänase muusikatoas, vaata sissejuhatuseks, valisin selle saami nõia, Joonas Edwards Deco poolt 1953. aastal sisse lauldud ja rootslase Rolf Lindströmi poolt elektrooniliste vahenditega ilmekamaks muudetud ja hoiu just seetõttu, et minu arvates haakub ta muusika ja üldse helide selle poolusega mida täna tahakski natuke põhjalikumalt uurida. Sest nii nagu saamide joig ju ka igasugune muugi muusika rändkuhugi teistsugusesse maailma teispoolsusesse, nagu kellelegi meist meeldib millesse kõige paremini just silmi sulgedes ja assotsiatiivsetel kujunditel lennata lastes tungida saab. Muusika on ju nagu mitmekihiline pannkook, mille vahele määritud moosist vait, tundeid ja mõtteid täiesti vabaks lastes alles päris tõsiselt siseneda saab. Tõsist muusikat kuulates haarab asjasse asendamatuid ja kunstikaugeid inimesi enamasti midagi arusaamatu elevuse taolist. Küllap vist tajutakse sellistel puhkudel millegi suure ja elitaarse lähedalolu kusagil siin samal käeulatuses tundub musa oma õrnu inglitiibu plagistavat. Aga ikka jääb teose hing kui võõras maailm tabamatuks. Ning koolitatud häälevaibudes minnakse sõbraga koos paari või koju, et juua klaasike viskit või tass kohvi. Ja oma elamusi mõne sügavmõttelise fraasiga puudutada. Aga vist paljud inimesed mõelnud sellele, kui kaugele meist ajas jäävad häälekooli tõelised juured. Igaüks meist, kes on hommikul vannitoas duši all veega ladistades end laulujoru imisemast tabanud on tegelikult ainult edasiarendaja Neile hommikukontsertidele, mis juba kümneid tuhandeid aastaid tagasi kõlasid Kagu-Aasia ürgmetsades. Häälitsejat näiteks on meie kauged inimAhvlastest sugulased Cybonid kes niiviisi kõrgete džunglipuude okstele oma igahommikusi kontserte tõusma annavad. Tundub küll Cybonite hääli kuulates nimelt et tämbri ja valjuse poolest. Ei tasu neile häbeneda ka inimmaailma kõige koolitatumaid hääli. Nagu saate alguses juttu oli, on laulja muusika midagi ebamateriaalset, mis on võimelised avama meis uksi, kambritesse, niisugustesse, kambritesse, mille olemasolust meil oma teadlikus elus võib-olla aimugi pole. Just sellisena näeb muusikafunktsiooni üks Rootsimaal elab iseäralik mees keda maakodumaal muusikalise muinasjutuvestja ja Peeter paanilikult Tulaka loojana tuntakse. See mees on Rolf Lunsten, kes otse Stockholmi äärelinnastuudios nimega Andromeeda nende huvitavate muusikaliste fantaasiatega tegelebki. Järgnevalt kõlama hakkav on üks pilt tema Põhjala looduse sümfooniast number kaks mis räägib metsade haldja anima kevadisest ärkamisest ja kohtumisest noormehega, kes vastandina teistele omaealistele usub mitte asjadesse ja tegudesse paid elusse enesesse. See elutunnetus ja nägemise selgus mist inimest enamasti just rasketel ja keerulistel eluhetkedel tabab on ka rokkmuusikuid ajendanud looma tõsiseltvõetavaid, kui mitte siin karta ja seda palju kasutatud sõna siis ka kauneid ballaade. Mitmete niisuguste hingekriipivat magus valusate lugudega on aastate jooksul välja tulnud. Tuletagem siin kas või niisugust lugu aastast 82, nagu Seidud Pree kohe kõlama hakkab, on aga lugu nende eelmiselt albumilt segu üksildusest ja budistlikust lõpetamatusest ning kannab nime kam. Rändan. Kui tulla tagasi stuudio muusika helikonservide juurest tõelisse maailma Pean ma teile tõega tunnistama, kuivõrd Lyndon kogu teadliku elu paelunud koha peal lindistatud looduslik ja miks mitte ka inimlik muusika mis kuulates justkui taas esituks siin ja praegu kuulajat ennastki helimaastiku kaasa kiskudes. Üks niisugustest muusikapaladest ongi kohe kõlama hakkab Šveitsi mägikülakese juustumeistri Erasmus bash Varioodeldus ehkki oli, nagu kohalikud elanikud seda lauluviisi tunnevad. Salvestus on üles võetud kuuekümnendatel aastatel prantsuse raadio poolt kujutab lustliku juustutegija igapäevast lehmalüpsi. Tänaseks on niisugused joodli lood otsekui kaotatud paradiis, millesse me enam oma tarbijaliku maailma piiratusest tagasi ei saa. Meie muusikatoa saatele antud esimese pooltunni aeg hakkab otsa saama. Me kohtume taas pärast kella üheteistkümneid uudiseid, seniks aga kuulame veel ühte muusikapala George Mikelilt.