Kümmekond aastat pärast Pariisi vallutamist ja kiiresti üle Euroopa kuulsaks saamist jõuab Stravinski Eestisse. 20.-te aastate alguses kõige käepärasemat, lihtsat teed klaverimuusika kaudu. Esimene eestlasest pianist, kes mängis Drewinskid, oli imetluse lihtsalt julge ning uue himukas hea harjumusepärase kõrval alati värskelt leidev Erika Franz. Ainult peotäis aastaid valmimisajast edasi 1923 mängiste Stravinski Phys tuur etüüdi. Kuigi Rimski korsakovi kõla traditsioone järgivat siiski kuidagi isemoodi kõlavat juba siis. Stravinski läheneb meile kui noodi joonestiku pidi mitut paralleeli mööda korraga. Kui kuulatav esialgu ainult külalissolistide, aga nüüd aga eestlaste poolt kontserdil esitatuna plaatidelt lindistatuna kui omaks tehtav ja edasi jagatav. Vaadates muusikute poolelt. 25 viimase aasta Eesti uudisloomingus. Aga avara mõjustusalana ja viimaks tasapisi ka uuritavana analüüsi objektiks kasvades. Kõigepealt aga kirjasõnas tutvustatavana selgitatuna propageerituna. Stravinski on üks neid komponiste, kelle loomingu ümberarvutamisel uus muusika saab Eesti muusikahuvilisele arusaadavamaks ja lähedasemaks. Esialgse lähenemise kulminatsiooniks sai Stravinski enda külaskäik Tallinna deme autorikontsert 37. aasta lõpul kus lühikesevõitu helilooja meeldejäävalt pikkade ning suurte käte ja asjaliku tahte juhatusel võlus eesti muusikapublikut. See oli tulilinnu süüdi hämmeldust viiv värvikirevus, mis siiski veel reetis oma looja pärinemist Peterburi kultuurikihtidest ja Rimski Kosokovi kasvuhoonest. Seal oli ka pritso klaverile ja orkestrile elurõõmsast mängulustist otse kihisev. Weberi Mendersoni vararomantilise virtuoosse pinnasest võrsunud muusika soolopartiid mängis toona Igor Stravinski lemmik ning lootuse laps, poeg, sulim. Meie kuuleme seda Arbo Valdma esituses. Kõige moodsama yks autoreiks pärast esimest maailmasõda Eestis. Nii seitsmeteistkümnendast. Viienda aastani olite püssi ära veel kõige enam mängitunas krabin korraks viitamisi, isegi söönberg kasvavalt Vartuke koday ja Prokofjevi endise Moskva konservatooriumi professori Aleksandr porovski käte all kõlas 1925.. Ta Petruskasiidi klaveritranskriptsioonist efektselt särtsakas vastlapidu ja Petruska üksikuid osi, nii porovski kui ka 20. sajandi suurmeistreid Saksamaal hariduse saanud Tšiili pianist Claudio Arrow, kes tookord oli alles 23 nelja aastane noormees. Nemad vaheldumisi pakkusidki oma sagedastel külastustel, eestimaale lõikePetruskast. Küllap need olid kava tõmbenumbreid. Kuigi kriitika kõlas nendegi kohta õige skeptiliselt. Petruska mõjus Beethoveni ja Liszti vahel kui kunsti profonatsioon ja tõsine kunstnik poleks pidanud seda tõsisesse eeskavasse võtmagi. Varssavi ooperi peadirigent vedjees tõi 1931. aastal kostiks väikese süüdi. Nii kõlas meil ka orkestrimuusika, esitati üksikuid laule, aga põnevamaks läks asi siis, kui Eesti muusikamehed järje oma kätte haarasid asudes ise Stravinski maid avastama. Hubert Aumere, Indrad, Hoyer, Bernhard lukk, tollal mängitud palad sooloklarnetit on nüüd raadiofondi talletanud Hannes Altrov. Meenuta kui väike kõla kyll nendest Stravinski kõikenägeva pilgu kontaktiga omaaegsete tuli uute olmerütmidega ning üldse talle omast erka liikuvust ja talle omast vaimukust. Arvestades seda, et uue muusika rahvusvaheline ühing rajati keskEuroopaski alles 1922 võib öelda, et vene ja lääne muusika uuemaid koolkondi ja komponiste meilgi väga aegsasti tutvustama asuti. Alates 23.-st aastast püüdsid agaramad ja kursisolevamad muusikalised kirjamehed lugejate silmaringi avardada. Johan seigel kirjutas läbi mitmeloomingu uuest muusikast ja moderne ja ultramodern komponistidest peatudes pikemalt kastravinskil ja tõstis esile tema loomingu värve. Folkloor suust ning prantsusepärasust. Mihkel Lüdig andis lühiülevaate praegu 100 helikunstist helikonna veergudel. Peeter Rammul lisas muusikalehes mõni sõna modernismist. Muusikas jagati muljeid välisreisidel kuuldust. Kord haaratumaid, nagu Aavik 22. aastal Berliinist kord pilkavamaid nagu kull, 25. aastal Prahast. Tihti oli põrgatud Stravinski teostele. Ja mõnigi kord tõsteti midagi esile nõnda Aavik kevadpühitsuse ürgvene motiive kõige ultra modernimas käsitluses õhkuvat põrgulikku huumorit, hullumeelset vaimukust, kõike kokku võttes geniaalsust. Raimond Kull Aga Petruska leidlikkust, Kaasakiskuva torkestratsiooni sädelust. Siiski oli tavalise uue, see tähendab omaseks saanud esteetilistel ideaalidele võõra vastu võtmatuks ülearuseks pidamine hukkamõistvalt ühte suurde futurismisega punti kvalifitseerumine. Siiski Rammul paigutab Stravinski Impressionistide hulka. Ettevaatliku elutarkusega arvab liidik vaidluste kõhkluste algaegadel juba, et vara on praeguse helikunsti üle ajalooliselt otsustada. Liiga värske. Liigassegini on kõik ja tseiger tajub arenguloolist liikumist. Uus võitleb, areneb, valitseb ja muutub paratamatult omakorda vanaks. 30.-te aastate aktiivsemaid uuema muusika tutvustavaid propageerijaid oli Riho Päts. Kõrgelt hindas ta vene muusikat. Veel käijevi esitatud väikesest süüdist, kirjutas ta. Stravinski on hiilgav meister ja ainulaadne konstruktivist. Ta on teravmeelne ning väsimatu leiutaja peenstiililt võrratu huumorilt ületava nähtusena leidis see teos meie tavalise mugavusi otsiva publiku silmis. Hea vastuvõtuteoreetilisi arutlejaid oli Voldemar Leemets kes juba aegsasti hakkas sümpatiseerima sellele suunitlusele, mida tavatsetakse neoklassitsism võiks nimetada. Ja mida ennustas 1928. aastal juba Mart Saar. Me oleme täitunud nõrgestatud ja jõuetutest Impressionistlikest vormidest. Uuesti tahaks energilise jõuküllaseid, terveid mahlakaid kunstielamusi. Ja kui lehitseda Leemetsa, siis mõnigi mõte. On üsnagi lähedane Stravinski poolt avaldatud telenägu, näiteks helilooming on tunnete ja mõistuse ühisprodukt, kus ei või alahinnata intellekti osa. Viimane avaldub vormi tungis kõrvu ala teadvusliku väljendustungiga. Tõeline modernist. Tuleviku muusik avaldub vormis. Selles on kunstituum nimelt iga autori loodud individuaalses vormis. Samuti on ta romantilise palju sõnalisuse vastu kirjutades pikema artikli mõõdutundest ja otstarbekohasuse eest ja tõstes esile lakoonilisust kunstis ja rõhutades, et tõsine kunsti nautimine seisab selles, et nautija oleks aktiivne. Ta ei pea mitte kaasa elama, vaid kaasa looma. Stralinskiga võib seostuda ka suhtumine dissonantsi. Kirjutatud nõnda, mis dollalgi paljudele põhimõõdupuuks uue muusika hindamisel see on dissonants. Konsonant, dissonantsi kasutamine peab tulenema muusika loogikast muidugi ka sõltuvuse harjumusest, ta peab olema õigel ajal õiges kohas. Vastukäivate mõtete arutamiseks korraldas Eesti akadeemiline helikunstiselts tollal avalike kõnekoosolekuid pühendatud just aktuaalsete muusikaprobleemide välja rääkimisele. Üks sõnavõtjaid oli tookord ka Karl lehter, kes avaldas oma kuuemeelseid teid muusika kunsti olemuse kohta. Karl lehter, kes, nagu me teame on kirjutanud ka paljudele eesti muusika tudengitele ja muusikahuvilistele nii vajaliku raamatu kaasaja muusikast. Üks vägevamaid muusikaüritusi oli 1936. aastal toimunud esimene Stravinski suurvormi esitus. Psalmide sümfoonia Estonia muusikaosakonna, koori ja Tubina eestvõtmisel. On tore mõelda, et meie ajalgi on see Stravinski üks peateoseid siinmail kõlanud ning et see ka eeloleval hooajal taas kontserdisaali lavale jõuab. Sõjajärgsed aastad esialgu Stravinski esitusi ei too, küll aga elavneb ja väga kiiresti elavneb huvi tema loomingu vastu 50.-te aastate lõpust peale. Esialgu jõuab särksamate muusika noorteni kuuekümnendatel aastatel laiema publikuni. Suuremat huvi pakuvad just suurvormide ettekanded. Stravinski poolt nii armastatud ja eelistatud lavamuusika. Britid Estonia laval, Kevadpühitsus, haldja suudlus, ööbik Vanemuises, Mavra ja elupõletaja tähelend kui Stravinski ainukese, väga suure ja väga huvitava ooperilavastus Estonias. Just praeguseks on lavaküpseks saanud Stravinski balletist Tulilind ja kaardimäng. On esitatud terve rida Stravinski põnevaid originaalkoosseisu tele kirjutatud omalaadseid teoseid. Nagu nooruspõlvest tulemärk, balletisüüte tuleb meelde alles hiljaaegu olnud hiilgav püha kevade esituse eriklassiga eesotsas. Esitus, mis orkestrit ennastki sügavasti haaras. Lugu rebasest, Räkk taimid kammerorkestrile ja klaverile. Sõduri lugu, tema erireaktsioonides üks armastatumaid ja sellel Stravinski nädalalgi kahel pool kavas. Ja korduvalt esitatud Oidipus. Stravinski orkestri ja suuremate koosseisude muusikat on meil nagu rohkem mängitud, vähem on juletud jõudu proovida soolomuusikaga. Selles mõttes oli omal ajal väga tõsiseks sündmuseks, kui Mati Kärmas konservatooriumi lõpu eel asus töötama Stravinski viiulikontserdiga mis tookord oli juba kaugelt üle 30 aasta vanaks saanud. Kontsert on kirjutatud teatavasti 31. aastal. Tahaksime siis nüüd küsida Mati Kärmaselt, kes tänaseks on jõudnud juba kaua aega olla Eesti riikliku sümfooniaorkestriorkestri kontsertmeister. Ja aastast aastasse on esinenud soolokontsertidega et tema kui elupõline muusikapraktik natuke jutustaks meile, kuidas temani jõudis Stravinski muusika üldse ja mismoodi oli Stravinski viiulikontserdiga. Ilmselt sellel ajal, kui ma veel konservatooriumis õppisin, tekkis vajadus tutvuda uue ja huvitava muusikaga. Ilmselt oli niisugune aeg, kus pöörduti 20. sajandi muusika poole, hakkas nagu ära tüütama, ma ütleks romantiline muusika. Ja see on nagu üheks võib olla esimeseks väikeseks põhjuseks, milleks ma ise nagu hakkasin otsima. Kuna mind on tituleeritud läbinisti romantikuks, siis siis pakkus niisugune asi palju huvi. Ja kuna niisugust muusikat sellel ajal veel vähe oli mängitud. Selle tõttu veel seda enam. Aga see kontsert ei olnud esimene asi, millega sa kokku puutusid. Ja tõesti, viiulikontsert ei olnud esimene Stravinski teos. See oli kammerorkestripäevil 60.-te aastate algul ja tänu kammerorkestrisse kutsumisele ma sain osaleda seal kontserdite, seal mängida palju huvitavat muusikat, esimest kordagi tutvutud stravinskiga Kontsert kammerorkestrile ja kontsert keelpilliorkestrile. Need olid esimesed tuttumised Stravinski muusikaga. Mis oli seal teistmoodi mängumehe seisukohalt. Või teistmoodi oli seal väga palju väga mitmekesine rütmipilt siis väga kirju tempode pilt, hästi vahelduv ja, ja, ja mis muidugi ka orgistratsioon väga huvitavad ja uued kõlada, värvid ja uued tämbrid, kõik need nagu. Nagu äratasid jaht, täiesti, äratasid isu. Aga kui nüüd siis professor Ma olen selle viiulikontserdi tundmata noodi sinuni ulatas, ega see siis ei olnud viiulikontserti kuskilt kuulata saanud. Enne ei, see oli mul täiesti tundmatu maa ja tänu papile. Tänu papile ma võin nii nimetada, see kontsert tõesti sai ette võetud ja võib-olla selleks kontserdimängimiseks on isegi teatavad põhjused, ma nimetataks kaks põhjust ühelt poolt niisugune põhjus, kuna oli tüdimus, ütleme, tüdimus või küllastunud romantilisest muusikast ja, ja pöördumine siis kaasa väiksema 20. sajandi muusika poole. Ja teisest küljest muidugi ka pappi elutarkus ja valik lõpueksamiks mitte valida üks suur ja palju mängitud kontsert, aga valida üks niisugune huvitavam võib olla ja vähem meil mängitud kontsert, mis ei ole mitte komisjoni liikmete, mis ei ole ja seda tingimata, kuidas oli siis noodipilt, nii kui kallale asuda? Noodipilt on väga kirju, ma ütlen, et kui ma näiteks viimase osa selles kontserdis on neli osa, neli väikest osa ma isegi nimetataks seda ja kammerlikuks kontserdiks, mitte suureks kontserdiks, neli osa, viimane osa on ka pritsu ja kui ma selle viimase osa partii lahti tegime, seda noodivilti seal vaatasin, siis no ausalt öeldes silmade eest läks kirjuks, et kuidas sellega üldse toime tulla, kui kaua selle õppimiseks või, või sellega toime tulemiseks üldse aega vaja oleks. Niivõrd kirju, aga tuleb välja, et seal on vaja lihtsalt matemaatikat pead ja, ja kõik on loogiline, need passaažid ja meetrumi aheldust vaheldusid ja need on kõik loogilised. Nii et ainult natukene kannatust ja veelkord kannatust ja harjumist ja sisseelamist ja kõik tuleb. Ma olen väga selle üle õnnelik, et ma seda kontserti sain kunagi mängida ja, ja mängiks seda hea meelega, kui teil kunagi oleks võimalus. 70.-te aastate keskel pöördusid Stravinski poole muusikud Ines ja Rein Rannapi Milliste probleemidega nad põrkusid tuua kontsert Tambet õppides kuuleme kohe, Ines Rannap. Pilt eneselt. Kui mälu mind ei peta, siis pani mõte proovida jõudu Stravinski Kontsert duetiga idanema Jaan Rääts. Ta pidas partnerina silmas just Reino. Ja kuna meil pojaga oli plaanis sõnatit õhtu, saabus idee just õigel ajal. Iga autorile loomingul on interpredile mitmeti määratletav mõju. Stravinski loodu on minu jaoks eeskätt intrigeeriv kõigi oma rütmelise, harmoonilise, temaatilise, mitme kihilisusega. Midagi tatult kogetud loogika kohaselt, vaid ikka kuidagi ettearvamatut kummaliselt. Seetõttu oli õppimine vaevarohke ja kujunemistee käänuline. Kõige ladusamalt laabus töö Titürambi ülistama muusikaga ja džiigiga kus probleemid olid rohkem tehnilist laadi. Ecloogide nii-öelda lahti arutamine võttis ja kui aega, aga nende vaimukus korvas kõik raskused. Prelüüdi, ta ei jäänud aga rahule ka peale esinemist. Minu meelest ei puudu kõla haardest ja veel millestki olulisest selle osa mõjujõu esiletoomiseks. Kummatigi oli see mu ainus lähedane kokkupuude Stravinski geniaalse kompositsiooni meisterlikkuse jäänud Talle omase põnevusega. Meeldejääv kuid ilmselt siiski natuke hirmutav, sest teiste Stravinski viiuliteoste suhtes Oreni jäänud seni vaimustunud kuulaja rolli. Ecloog meenutamisi siig kõlavad Victor pikkaiseni ja Maria juudina esituses. Kauaaegsemaid Stravinski huvilisi, innukaid ja väga varaseid poolehoidjaid, 20.-te 30.-te aastate vahetuselt ja Stravinski klaverisonaadi esmaesitaja Eestis. 1936. aastal oli professor lukk, kes on stravinskit palju ja mitmel pool kuulnud ja mänginud ja ohtrasti ka oma õpilasi Stravinski viinud. Aga see on ikka niisugune, et ma kuulasin teda esimest korda Berliinis olles raadiost tema mängis oma sõnad. Vaat mõjus tookord minule, ma peaks ütlema vapustavalt mängistada ka omamoodi, väga vapustavalt võiks ütelda jahedalt, väga akadeemiliselt, ühesõnaga ja ilma igasuguste robaatodeta ja väga asjalikult ja peaaegu nii, nagu oleks metanume mänginud mõjus minule tookord suurejoonelise teosena. Ja kuna ma olin tookord ka natukene mõjutatud sellest uuest asjalikkusest meestruga vaid tol ajal oli nii nagu moes noosi neoklassika ja nii edasi ja hindamise ja mina kui hindamise õpilane ema oli vastavalt koolitatud. Ja see interpretatsioon mõjus ja sõnad. Ja see oligi tegelikult esimene stiimul, mis viis selleni välja, mina seda siis seda sonaati mängisin ühes kavas juba Eestis olles Tallinnas ja Tartus seal oli, siis saame ka, muidugi see sonaat tookord publikule või isegi alustajatele suurt ei meeldinud, ma mäletan, et olen, ta oli see, kes selles ajalehes vaba maa sistada kangesti maha tegi. Sellest seadus on väga vähe muusikat. Võib-olla esimese kuulamise järgi too tol ajal võistlusteni otsustada, järgmised muljed olid siis järgmised. See võis ka olla 38, kus transise käis, see peaks olema 1937 detsembris ja igatahes tema juhatas siis oma teostust, kontserti mitte ainult oma teostes oli alguses oli Tšaikovski esimene sümfoonia teada, ta oli ju väga suurt kovskikumade armastas teda väga ja see väljendub ju selles, et tema tegi no ütleme, et seal kuskil meloodiatele. Palade oletegi oma omaette siis mängis tema poeg, sulima mängis siis hakkab pritsod klaverile kest ja orkestrile ja seda siis pärast mängis minu õpilane suure menuga ja suure eduga mitmel korral ja mitte ainult siin mõtestas linnades ka minu, tähendab Arbo Valdma nuused, poeg mängis nii. Ma ei ütleks, et see oleks olnud niisugune väga viimistletud, sellega suurepäraselt. Nupukas pianist. Aga muidugi mulje sellest oli ka küllalt suur ja küllalt tugev. Täis vana Estonia, sa noh, praegune nii samas selle mudeli järgi tehtud sõnaga ta leidis, vastavad vastukaja ja seisma. Ma olen teda kuulnud veel Riias kus tema esines terve õhtu oma partneriga, viiuldaja starteriga, olist sammalt nuuskida. See, kellele ta kirjutas viiulikontserdi ja koosnema diviisist Ja see kontsert toimus nagu Kaala kontserdit vaenlase tolajal ooper, teades seal ma olen kaks korda kuulutasin Abelit. Ja Joseph, kes tuli isegi oma klaveriga sinna, Stravinski tegi seal selle nii-öelda aega, üksinda ei mänginud, aga nad mängisid koos. No siis oli juba kirjutatud see luua ka ainus ainus teos, mida ta tegelikult viiulile ja klaverile kirjutas, duo konsultante ja muud teosed olid siis muidugi Traskatsioonid. Kusjuures enamus tema enda poolt tehtud, aga lõpuks nad mängisid seda vene tantsu balletist Petruska. Siis see muidugi tekitas marulise aplausi, aga tema tähendab iga Stalin oli nähtavasti sellest jahedust vastuvõtust niivõrd pettunud või, või šokeeritud. Et kui siis aplaus tekkis Dresdeni teosel kujul, siis ta ei tulnud üldse enam lavale tänama. Mängisid, jätkadusid muidugi nüüd toaga oleme hästi palju mänginud ja mitte ainult Eestis, vaid üle terve Venemaa võib ütelda ja need väga oivalised ja no lihtsalt fantastilised, niisugused toredad väikesed palavad. Ja need meeldivad praegu juba vähemalt nüüd meeldivad kontserdipublikul kohutavas. Seda oli nagu teada, tema ju ütles alati hinda täitjatele. Mängige seda, mis noodis on need kõik. Ja kõik, ärgem mitte midagi tähendab tema niiütelda protesteerusel interpretatsiooni vastu interpreteerimise vastu. Minu meelest on muidugi nii, et tuleb seda niimoodi mõista, et ta ei tahtnud, et interpreet omalt poolt midagi lisaks mis ei ole selle tekstiga kooskõlas. Me teame ju tänase suurtes väga suurt pianist tema ja mängis ka Stravinski sõnad, aga tema lisas omalt poolt küllatali juht. Tähendab, tal oli väga suhu dünaamika amplituud ja nähtavasti liiga suur. Igatahes, kui ma seda võrdlen sellega, mis see helilooja isetegija, mismoodi tema mängis, siis on seal ikka väga suva sees judinad tekitada oma muidugi vaatevinklist või oma arusaamise järgi moosi väga põnevalt ja väga huvitavalt, aga temal oli kõik rohkem oma vaatevinklist tehtud ja niivõrd siiski teistmoodi, et kui seda võrreldes sellega, mis seda riski ise tegi, see asjalikus, millega ta mängis väga napid, dünaamilised, üleminekut ja üldse nüansid ja ja värvid, ja kui seda võrrelda sellega sisulisi muidugi juudina olid selles osas rohkem romantiline. Kas te võite veel öelda, te ju mäletate seda Winskit, nii nagu Dali? Ma muuseas, nii nagu ta välja nägi, see, kuidas dirigeeris, ega seal ei ole, ega ta ei olnud niisugune ja dirigent nagu ütleme nuga ja on või, või isegi võib-olla teatavas mõttes suurt mängla, keda ma olen nende kunsti isiklikult jälginud ja kuulanud kontserdisaalis. Siis, kui oli ka väga nakk oma või noh, ma ei ütleks, et ettevaatlik, aga ta oli vähemalt väga tasakaalus ja mitte kunagi ta ei pakkunud üle või jäta, kunagi ei hakanud žestidega seda muusikat kõik orkestrile sugereerivalt ja see mäng oli kalt täpselt lisama. Stravinski muusikaalused on ikka olnud mingisuguses suhtes ajalooga traditsiooniga traditsioon on temale olnud elav jõud alati kaasaegne, mitte kunagi pelgalt olnu. Samasuguseks elava jõuliseks traditsiooniks on Euroopa muusikasse jäänud Stravinski enese looming.