Ega? Ma ei saanud, olen noorena ja teine. Tere taas kuulama teatrisaadet, stuudios on Meelis Kompus. Kuna keegi on öelnud, et igal teatril peaks ikka olema oma Tšehhov, siis teeme jälle pisut pikemalt juttu Tšehhovi lavastamises. Esmalt taga draamateatri väikesesse saali, kus teisipäeval jõudis publiku ette kuulsa iiri näitekirjaniku Enda Wolfi näitemäng uus elektriline tantsusaal. Iiri näitekirjanikke on Eestis ikka lavastatud ja eesti publikule paistavad nad ka sobivat. See aga noore lavastaja Sander Puki bakalaureusetöö. See tükk on inimestest, keda vaevavad kahtlused, et see elu, mida nad elavad, ei ole tegelikult elamist väärt ja kuskil nurga taga kuskil kaugemal on ootamas ees midagi ilusamat või selleks peab endast üle olema. Kogu traageldatud tänavad ja soolaga õhk ja võimalus minna kuitahes kaugele. Oleme väljas sihiku, teadmatus. Ehk siis ka üsna Tšehhaablik materjal, aja justkui märkamatu kulgemine, mille pärisosaks on tüütu töö, kohalikus konservivabrikus lõputud teeõhtud ning röövellik, lats ja kätš. Näidendi tekstist tuleneb ilmselt ka raske näitleja ülesanne. Dialoog nagu polekski. On monoloogid, milles kurvad välja mineviku varjud ja täielik suutmatus oma elu uutele rööbastele seada. Ehkki tegelased ise seda nii väga sooviksid. Mängivad Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo ja. Viimased nädalad on esile toonud veel ühe mõiste põlvkonna teater. Ühelt poolt võib Tallinna linnateatris etendub noorte lavastusele lantimis kunstnikud ette heita teatavat sinisilmsust ja lõpustseenides moraalitsemistki. Tahaks lihtsalt, et mees ja naine tulevad kokku. Mees ütleb. Tere, mina, mees, naine, ütleb perenaine. Unustame kõik eelneva, vaatame edasi. Teisalt näidendist kõlama jäävad küsimused, miks me nii palju mängitseme, et üksteisele muljet avaldada? Miks me selle asemel et usaldada iseennast, paneme mängu siit-sealt kokku loetud raamatutarkuse, mis muide sageli pärineb üldse mitte raamatust vaid 24 lõbulisest portaalist või mistahes nipiraamatust. Miks meie suurim hirm siin elus on hirm lolliksjäämise ees peaks tuttav ette tulema küll, sõltumata vanusest. Ping jäeti Kädi jälgini metafüüsilised rääkides jah, ütlesin, et tulin. Siia ootama jääma, aga ma mõtlesin, et äkki mängiksime kõigile mulje, et meil on olnud lae ja küll, aga lõbu maksab raha. Nagu kõik teisedki klubid Minu nutitelefoniga. Ja siis, kui sa sõbranna pärast pärast tuleb, seda näpukat me vahepeal täiega noppisime, talgutega. Kuid siiski põlvkonnalt põlvkonnale tehtava näitemängu teemal ka jätkame. Nukuteatri muusikal kevadine ärkamine räägib noortest kes avastavad iseend ja oma seksuaalsust, samas kui neid ümbritseb puritaanlik. Kõike elavat ja tundelist taunib ühiskond. Liivika Hanstin, Riho Rosberg on just hetk tagasi ka lava tagant siia saali jõudnud ja aplaus oli täna võimas, tundus, et publik toetas küljes oli väga hea pukk ikkagi, meil alguses oli väike siukene, hirmufaktor oli siin, kui me nägime seda saali, tulevad publikut, et nad on suhteliselt noored, mis on tegelikult nagu mõeldudki sihtgrupp keskmiselt kuskil 13 võib-olla kuule vaja kuulata, siis nad kuulasid, kui oli vaja kaasa elada, nad elasid kaasa, nii et tõesti aitäh publikule. Fantastiline. Mina ise esietenduse publiku seas ja päris naljakas oli tegelikult, et vaheajal nii grupid ikka kuuled, millest inimesed räägivad ja, ja kõik on ilus ja kõik on tore, aga me vist oleme natukene liiga vanad. Ja siis läks jutt selle peale, et noh, et kas me üldse peaksime niimoodi mõtlema teatrisse tulles, et kas see materjal on mulle mõeldud? Ma arvan kõigepealt seda, et inimene ei saa kunagi olla liiga vana. Aga et kui inimene tunneb, et ta on vana, et võib-olla ta ei ole nagu see sihtgrupp, siis ta on kindlasti sellises vanuses, et tal võivad olla lapsed. Suures osas need probleemid, mida siin selles lavastuses lahatakse, saavadki alguse sellest mõned põlvkonnad, lapsed ja vanemad omavahel ei ole võimelised suhtlema just seda, et kui õudsalt mõned vanemad võivad käituda ja kui õudne, võib-olla mõnel kodune elu, milles millest keegi ei teagi, mis kuskil elatakse, sissepoole varjatakse nii palju. Kuigi samas oli ka see, et minu enda põlvkonnakaaslaste puhul ma tabasin üllatust, mis mind ennast üllatas. Et nad olid tulnud eelarve hobusega ja saanud meeldiva üllatuse osaliseks, et meil ei olnudki rubetsemist laval ja et see kõik kokku oli väga ilus ja romantiline. Et minul selle tekitas see küsimust, et tõesti, et kui rikutud täpselt mõtlemine olema praeguses maailmas, et kui on teada ette faktid, et see on lugu noorte inimeste esimesest armumisest, armastamisest ja süütuse kaotamisest, miks siis eeldatakse, et see peab kohe olema midagi väga rõvedat, kas mina olen mingi naiivne romantik ja usun sellesse, et see on õrn, ilus armastuse lugu noortest inimestest? Või siis on meie teatripilt on see, mis nagu eeldaks? Et nad on, ütleme, meediakanalid, kes kajastasid enne esietendust juba millegipärast noppisid välja mingitest proovidest ja just selliseid lõikamise nagu nagu tantse, ja siis ongi paljudel just selliseid keskealistel on tekkinud mingisugune ebalased, mida te seal ikkagi teete ja mida te näitate, et kas see on ikka meile. Aga võib julgelt öelda, et on küll. Kuidas te tajute lavalt seda, kuidas sool reageerib teinekord ka oma reaktsiooni taha nagu varjatakse, võib-olla ei tea midagi? Korjataksegi hirmu ja see on natukene see see nagu enesekaitsereaktsioon, sest keegi ei kujuta ette, et me näitamegi teismelise enesetapu ja seda, et on koletislik vanemalt mõnel kodus. Et see on raudselt enese ja kaitse, aga see on eriti siin, tänase publiku puhul võib öelda, et see on võib-olla mingid esimesed hetked kihistumist ja kui nad ikkagi lähevad kaaslasele võimsa muusika ja, ja sellele voogaja nende tegelastega siis tajud seda, kuidas see saal jääb vaikseks, vaikseks, vaikseks, nad kuulavad ja haaravad endasse, mis on muidugi suur kiitus meie noortele näitlejatele, et nad on järelikult nad suudavad panna need tegelased nii elama. Et see rahvas siin saalis järelikult siis suudab samastada, nad usuvad seda kõiki, neid juhtumisi kõiki neid tundeid, kõiki neid probleem. Meil on vaja kuidagi sammu pidada jah, et arvestades seda, et kuidas nad tulid meile seal kästingule, kui haprad nad olid ja mingisugune lavakogemust nendel kõigil on muusikud, lauljad aga teatrikogemus, paljudel ei olnud ja palju rännanud arenenud selle ajaga edasi, et. Võime suhtumine töösse, mis tohutult professionaalne. Meil on tehtud neid muusikale ühte, teist ja kolmandat võrdväärset partnerit kõiges. Ise mõnikord mõtled, et tüdimust võime kõike siis siin ei saa lõdvaks lasta hetkegi, sest et nad on nii koha ja südamest haaravat eirata. Aga teile ka samas ikkagi see materjal nagu armu ei anna ja seal näitlejale, kes kõrgpilotaaž. Ma ei suutnud kokku lugeda Liivika, sinu paruka, kostüümivahetusi ja samamoodi Riho Rosbergi kogu aeg ilmuta lavale. Uue tegelasena nägite kõiki täiskasvanute rolle. See on tegelikult on näitlejale seal väga magus väljakutse. Muidugi ta panebki näitlejatehnika kõik proovile, samas meie nukuteatri spetsiifikasse olen ma sedalaadset asju päris palju varem teinud, et mul ei olnud nagu hirmu selle ees. Aga mis seal salata, kuna see järel on nii nõudlik, siis noh, kõik see eelnev on olnud justkui harjutamine väikese maketi peal, et nüüd siis tehase suur ehitis valmis, sest neid ei piisa sellest, et ma vahetan paruka, vaid ma lähen ja mängin stseeni ja iga järgnev stseen on täiesti teises meeleolus täiesti teised suhted. Teise temperatuuriga. Et siin lihtsalt on nagu füüsiliselt peab olema vormis, sest et ma tulen ühes tantsus stseenist ära ja seda võid lugeda seal sekundeid Covist, grimeerija, kes mind suur tänu meie kribeerijatelevaimile Tiinale. Et see võib-olla 50 sekundit, aga tegelikult see aeg kulub riietumiseks parukavahetuseks ja ma pean suruma füüsiliselt hingeldus maha, et järgmises stseenis olla selline kuninganna. Vot see enese kokkuvõtmine ja ma loodan, et nüüd etenduste käigus nagu hakkab see kõik värin selline närvivärin endal ka välja minema. Ja samas on ka nüüd esimesed etendused lähedal, suures hulgas seal taga, selle peale, kas kuuled, et sinu märksõna sa pead lavale tulema. Kas mul oli nüüd need asjad, kus ma pidin võtma laua toolid, mis et, aga ma arvan, et see läheb paika juba täna. Ma tundsin mingisugust rahu juba endas, et ma leidsin, et mul on isegi seal taga üks päris pikk aeg, millega ma ei osanud nagu pikad midagi peale hakata, sest mõtlesin hoopis, kuidas nii palju aega, et see on ohtlik. Majast välja ei lähe, saunas ei käi vahepeal ära, nii palju aega ei ole. No ega midagi kõige tähtsam muidugi, et see publik leiaks selle tüki üles ja, ja neid teemasid nagu iseendast läbi laseks. Eks ole, aitäh, Liivika ühendseni, Riho Rosberg. Kui seas oli ka sirbi teatritoimetaja ajakirjanik Tambet Kaugemaa, tere, Tambet tere, ja me tänases saates oleme sisse toonud ka ühe sellise mõiste nagu noh, põlvkonna teater. Kas see põlvkonnateater ja sihtgrupile tehtav teater on ju ikkagi natukene erinevad asjad? Kindlasti on mingisuguseid põlvkonnad ja kuskilt läheb see piir nagu, et sellel eelmisel või üle-eelmisel põlvkonnal mingisuguseid teemasid, nagu juba väga raske neid mõista, neist aru saada ja pigem on see võib-olla selles suunas, et vanematel on keerulisem mõista, ütleme järgmiste põlvkondade asju. Ma ei oska öelda muidugi jälle, kuidas see teistpidi on, et peaks ise noor olema ja siis vaatame seda asja võib-olla sealtpoolt minu teatrikaaslane ütles nii, et no miks sa räägid mulle sihtgrupist, et kas sinus on mingi vana hing hakanud pead tõstma vaid ära üldse mõtle nii? Noh, eks siin tegelikult tonni kaks vaatenurka, kuidas üldse sellisele noorteteatrile vaadata, noh üks variant on see, et öelda, et tegelikult hea teater ongi, noh, vaadatav kõigile ja sellist noh spetsiaalset noorte teatrit nagu ei ole olemas. Ja on siis nagu see muu teater, mis siis võiks täiskasvanutele mõeldud teater võiks ju tegelikult ka noorele inimesele korda minna ja olla arusaadav ja tegelikult nii see ilmselt ongi. Ja teine variant on siis tõesti see, et mõelda, et on mingi selline spetsiifiline noorteteater, mis siis räägib nendest teemadest, mis just nendele teismelistele või siis ütleme seal vanusest 12 kuni 18 on oluline naha ise. Pooldan küll sellist mitmekesisust ja selles suhtes väga kitsalt hakata mingit teatrit mingile sihtrühmale tegema, siis võib see asi nagu väga kergelt uppi minna, et siis ei pärast ei taha sihtrühm seda vaadata ja ei pakkuda mille kellelegi teisele mitte midagi. Rahvusooper Estonia inspitsient, Reinud hoidla, te tegite selle lavaukse siin lahti ja ütlesite sellise ilusa lause, et olemegi pühas paigas, on siis pühapaik või? Kindlasti kindlasti, see on püha paik ikkagi rahvusooper ja kus käib siis meie etenduste põhimõtteliselt meie etenduste juhtimine? Kuule, praegu ei näe, aga see koht, kus me Rein taidlaga viibime, on siis inspitsient, selline väikene väikene ruumike, mis on ehitatud kohe siia lava kõrvale, nii et action tegelikult ees ja publik seda kohta vist mitte kuidagi ei saagi näha vä. Ei, me oleme sellised lavatagused tegelased, Ateena publikul, näen, pean kohe ütlema, et meil on kindlasti Eesti vabariigi ja ka ümberkaudsete ooperimajade üks uhkemaid juhtimispulte, kus põhimõtteliselt kõik on inspitsiendi kontrolli all alates juba sellest, kui publik siseneb fuajeesse. Nii seitsmes kanal näitab meile, mida on fuajee ja kõik on ekraani pealtnäha, et kas saal läheb rahvast täis? Tahan öelda rahvast äsja just. Ja muidugi kõige olulisem enne etenduse algust on muidugi on pöördkaamera ja mis näitab meile siis publiku ja orkestri kogunemist. Tõepoolest, siin on ekraanil kõik näha, kõik need nimetatud kohad, kohvik, fuajee, aga lavatagune on ka ju tegelikult oluline, sest et kes teeb selle selgeks, et ooperikoor kogu koosseisus on kohal, et osatäitjad on kohale jõudnud, et mis sellele etenduse algusele nagu eelneb siis? No etenduse alguse protseduur on muidugi väga lihtne. Tegelikult inspitsient tuleb majja küll, suhteliselt vara täidetakse etenduse kaart, mis see tähendab, et on, tähendab, sinna kirjutatakse, mis etendus, mis kuupäeval, kes on dirigent, kes on solistid ja nii edasi. Kui on tehniliselt keeruline ooper tuleb kindlasti klaver läbi lehitseda. Teil on siin laua peal praegu näiteks Carmen kass, Carmen on keeruline, Carmen on ka keeruline pöördlavastangede liikumist. Veel keerulisem on näiteks kui meil oli selline lugu nagu Vallenberg, kuna kaasaegne ooper laval on palju tegemist ja helikeel on raske. Sageli tuleb lihtsalt, eriti alguses, kui peaproovid ja esietendused tuleb lihtsalt sageli kõik taktid välja lugeda, et teha õigeid operatsioon õigel ajal. Aga see tähendab siis seda, et ega rahvusooperis ei saagi olla inspitsient. Igastahes nooti lugeda, jah, ikkagi, eeldus on selline, et inspitseedil peab olema muusikaline kirjaoskus reeglina meie majas vähemalt on tulnud inspitsendid nagu oma rahva hulgast, kas siis endiselt balletitantsija või lauljad. No te olete endine laulja ja tegelikult ma mäletan oma lapsepõlvest muide kavasid, kus oli siis ka Rein Taylonimises Jah olen jah lavalt läbi käinud ja selles mõttes on ka praegu lihtsam töötada just selles mõttes, et mul on hästi kerge suhelda. Keegi ei tea, ma tean koori artisti hingeelu, sest ma olen õppimise ajal olnud koorilaulja hiljem ka tagasihoidlik solist kuskil 12 või 15 aastat. Samuti pillimehed, kellega ma olen koos elanud konservatooriumi ühiselamus. Aga miks seda on hea teada, kas on see näiteks see kaadi inspitsient, vot peab olema tark ka, et üht või teist võib-olla märkust, mine ütleme artistile. Et just ka seda muidugi, aga, aga põhimõtteliselt ma tean, mis, mis atmosfäär on, on nagu majas teatud kollektiivides, olgu siis koor või solistid, nendega on kerge suhelda ja saada ühele lainele ja mõista neid ka raskeid probleeme. Tuleme tagasi selle aja juurde veel kui etendusel alanud paar tundi on aega, et kes teeb selle selgeks, et kõik solistid on kohal ja pilli pehmel kohal Jagoria artistidega. Nagu jätkame, siis tegelikult on niimoodi, et umbes kell kuus tuleb meil lava vastuvõtmise, nagu öeldakse, tseremoonia, kus siis lavatehnikud annavad laba üle ja inspitsient võtab selle vastu, ühesõnaga kontrollitakse, et kõik oleks korras. Aga kui peensusteni teie peate nüüd seda jälgima, kui veeklaasis peab olema vesimest primadonna-le näkku lendab, et see vesi seal sees. Pigem rekvisiitor ette töö, et no üldiselt me, meil on ikkagi juba kollektiiv ja ka lavatehniline on niivõrd professionaalne, et reeglina on, kõik on 100 protsenti valmis, nii et väga harva, kui on midagi, nagu seda ei ole olnud, need valekujundus on üles ei, jumala eest. Meil on hästi tubli lava meeskonda ja ja siis hiljem juba kindlasti tegelaste kontroll, et kas kõik on teadlikud, kas kõik on kohal, on ka veel öelda topeltkontroll grimeerija näol, kes siis teab, mis kell solistid hakkavad krimi tulema, kui keegi hilineb, siis kohe mulle helistatakse, et kas on mingi probleem ja siis me saame teada, et kõik on nagu korras. Me näeme, et rahvas on kohal, orkester on kohal ja läheb märguanne valgus, talle läheb pool valgus, mis on omakorda siis märguandeks. Orkestri kontsertmeistrile ja orkester hakkab häälestama. Ja siis on valgusmaas ühesõnaga ja siis juba läheb kutsedirigendid ja lugupeetud maestro, palun alustame etendusega ja läheb avamäng. Ja nii ta läheb siis lavameeste kutse, et kui mingid protseduurid siin näiteks luup peab alla minema, lavamees läheb Käsmu sabameele alla, valmis, kontrollivad, seal istugu, läheb lukk alla. Juba järgmine stseen valmis olla ja järjest nii see etendus. Jõuetusest etendust ise jälgida ka või puhtalt ikkagi higipull otsa ees, nagu see Faust on tegelikult uuslavastus rahvusooperis, et ta ei ole ilmselt veel nii sissetöötatud kui mõni vanem. Kindel see, et esimesed etendused on, on, on rasked, aga, aga rasked on olnud ka siis, kui kui kogu informatsioon jõuab nii-öelda inspitsient käte viimasel sekundil või vahest ka teine esietendus, alles tuleb veel märkmeid, siis on siis on nagu kindlasti natukene niisugune erutatud olek, aga kui etendus ikka juba on 10 korda käinud, siis ei, ei, ei ole kindlasti siin raskust midagi ja, ja on ka tähendasid näiteks nagu Silva mida tuleb ka aeg-ajalt teha, kus on noh, sisuliselt vaatas algul eesriie lahti ja vaatuse lõpus kinni ja tuleb jälgida, et artistid oleksid õigel ajal laval ja keegi hiljaks jääks ja lihtsalt ja ongi kõik, kas etendused. Erinevad omavahel väga palju, kui me paneme näiteks kõik Carmerid ritta, mis on mängitud, et märkate selliseid peensusi või nüanss, et täna oli nii, eile lina. No kindlasti on nad erinevad, erinevad on muidugi ka võib-olla kõigepealt seetõttu, et kuidas lauljate vorm aga mis võib-olla veel tähtsam on just selline energeetiline olemus laval. Üks vahetevahel ikka midagi juhtub ka siin kõik tahaks teada asju, mida tegelikult võib-olla teatriinimesed ei taha nii palju üleüldse nagu avalikkuses rääkidagi, et jumal tänatud, et publik aru ei saanud, aga kas meenub midagi kasvõi lähiminevikku? Kuidas siis muidu teatris peab ju nalja saama, eks ole, et kuidas siis nalja saab kindlasti palju, aga inspinud sendi jaoks need ei ole. Naljad on esialgu väga karmid ja üks selline lugu kindlasti, mida võiks, võiks nagu rääkida, on minu veetlev leedi eelmisel hooajal. Et kuna meil on nüüd kõik arvutite peal kõik tehnika peal, siis võib juhtuda, tehnika lihtsalt ei tööta. Olime jõudnud higinsi maja ette, kus Fredi laulis oma armulaulu. Kui teiselt poolt rattur, teatab Rein. Arvuti monitor on tumm. No loomulikult siis on, vererõhk on 500. Kogu lavastus on pöördlava peal, mis me teeme neid kohe, ma sain aru, et järgmine pilt on kabinet, et seal on natukene nagu aega atra seada, et mis siis nagu saab siis üle maja, muidugi ütlesin, et head kolleegid, pöörleva ei tööta. Palun kabineti seltskond kohale ja alustage stseeni ees laval, aga see oli kabineti vee pilt, kus siis tulid siis kolonel ja, ja higis, kes hommikumantlis ja toad Tohvlides tänaval, eks ole, ja isegi isegi hea sõber Priit Volmer oli selle suure telefoni kaenlasse võtnud, niimoodi ees lavalt uhkel, siis läks seen käima siis muidugi arvutile ruttu restart ja oligi, saime arvutid, ühesõnaga ütles kõik, on okei. Ja siis sellesama stseeni käigus siis liigutasime selle kabinetti siis ilusti neile selja taha näitlejatele ja kes siis rahulikult maabusid oma oma kabinetti oma tugitoolis ja asetasid Telefoni pidulikult sinna lauale tagasi. Kui ma küsisin ühelt tuttavalt, kes oli, oli saalis ja vaatas etendust, panid seda tähele, et seal mingeid probleeme või mingeid ebakõlasid. Kõik oli ilus, kõik oli väga tore. Aga seda kohta märkasid ei märganudki. Et see tundus olevat. Soovite veel midagi? No kui on midagi lisada, näiteks meie uus kunstiline juht ja peadirigent paar aastat tagasi Dali Pariisis. Ja tuli juhatama külalisdirigendina. Travjaatad, ava Mägi, peab avamängu lõpus peab minema elegantselt lahti eesriie ja siis tuleb Ataga muusika uus teema ja valgus peale, kõik. Ta mängib edasi, vaatab suhtesilmade käest kardiga kinni, mängib oma teema lõpuni ja siis löögini loo ja helista mulle, noh, meil on niimoodi dirigent, kuidas ta toru puldist siis mul siin tilgub, tuli ja vabastan ja Vello siis, ütleb Rein. Kas meil on probleeme? Mõtlesin jah, et meil on probleem, et kardin ei lähe lahti. Tegeleme sellega, palju sellega aega läheb. Laavatehnik ütleb paar-kolm minutit. Mille peale siis Vello pöördub publiku poole, ütle, et teate. See avamäng on nii ilus. See tuli meil nii hästi välja, kui te lubate, me mängime seda veelkord, kuidas publik reageerib, publik tegi suure aplausi ja nad mängisid veel kord. Kas inspitsient ise ka vahetevahel eksib, siin on juttu ainult tehnilistest probleemidest, et hea on muidugi arvutite kaela kõik ajada, aga inimfaktorit. Päriselt jah, ikka juhtub vahest ja harva küll selleks et see on inspitsient jaoks üks väga piinlik lugu, kui ta eksib ja tuleb seda ette ja julgeda tunnistada midagi, kohe tuleb meelde üks lugu, mis oli muidugi natukene lõbus ka, aga, aga ikkagi siis käis lugu sügar, džässis ainult tüdrukud ja, ja noh, see oli juba rutiinne etendus, võib-olla midagi 250. korda. Eks need mõtted lähevad käsis nagu uitama vahepeal niimoodi rändama ja Väino Puura ja Siiri Sisask seal oli niukene, teen ja siis Väino, kas seal kenasti laulma ja ja kohe muusika ajal siis mina, kes ma olin nagu ära keerasid lava ära, nii et teist salmi laulis Väino pidulikult sisse sinna, sinna taha kusagile. Ja, ja, aga siis uuesti vahemängu ka. Muidugi ma keerasin ta ette aplausi, ta sai siis kõige kohapeal kätte, aga põhimõtteliselt siis Väino muidugi pärast küsib, et reisijad, millest siis, mis viganud, kas mul häälele korras või ei meeldi mulle see vaja? Keerased, mõtlesin, et siirivaatakse talle nii armunud pilguga, et ma olin kadedusest roheline, ma mõtlesin, et ma lasen su minema, äkki ta hakkab minu pealevaatamisest. Aitäh teile, Rein Raidla ja jõudu tööle. Ma tänan. Valatada on tegelikult väga, väga inetu. Reede õhtul esietendus Theatrumis Püha Katariina kirikus, Tšehhovi onu Vanja Tšehhov ütleb näidendis nii. Need, kes elavad 100 või 200 aastat pärast meid ja kes põlgavad meid sellepärast, et me elasime oma elu nii rumalalt ning maitsetult nemad ehk leiavad abinõu, kuidas õnnelik olla. Aga meie. Ometi olid esietendusejärgsel hommikul laupäeval nii lavastaja Lembit Peterson kui ka näitlejanna Eva Eensaar. Rõõmsad ja rahulikud. Esietendus läks. Öeldakse üle ootuste hästi. Publik kuulas tähelepanelikult, elas kaasa. Vastukajad olid positiivsed sõpradelt, kellega rääkisin. Kas teie jaoks on olemas ka päriselt selline asi nagu teise etenduse sündroom kõikide oma pingelanguste ja sellega, mis selle juurde käib? Meil on teatris olnud niimoodi teise etenduse sündroomi ei ole nagu olnud. Väga ma tean, see sündroom on olemas. Kui tulebki väike mõõnad järgi, võib-olla uus tõus, et see niimoodi vaheldumisi käibki. Sirbis te ütlesite sel nädalal, et Theatrumi proovid on hakanud üha rohkem sarnanema proovidega, millised proovid on ka teistes teatrites Eestis, et mida see täpselt tähendab? Proovid seal peavad selle tõttu rohkem teiste teatritega, et meil on esimest korda abiks sedavõrd suurt, milline meeskond siis tavaliselt on olnud meil niimoodi, et kõik need muud tööd jagunevad ära ka näitlejate vahele, siis nendega keskendumise aeg. Ja energiarollile võib jääda teinekord väiksemaks ehkki sellel kõikide asjade isetegemisel lava ülespanekust, valguse tegevusest heli tegema, sest see annab ka iselaadse tunnetuse inimestele, mis on teinekord ka väga kasulik. Ja see on ka probleem, millest räägivad paljud teatrid Eestis, et näitlejad ongi tegelikult väsinud ja see pühendumine rollile oma koduteatris on tihtipeale no kas just teisejärguline, aga see on probleem ja seda on tunnetada laval. Näitlejad on väsinud, sest nad tahavad näitleja tablette mängida, luua, teha aga et need ülesanded liiga palju tuleb kas koduteatris või projektides või, või televisioonis või raadios, et see on paratamatu tulemus, et inimene väsib ära. Teate looming nagu iga teinegi looming on hästi suur pinge. Ja teine pinge on see, mis tuleb igapäevasest elust, perekonnaelust, koduelust. Inimene tahab teha meistriteost mitte ainult oma loomingust, vaid ka oma nii-öelda igapäevasest elust. Kaks pinget kokku on teinekord Kanda nad esitavad. Ehkki mulle tundub, et mitte see pole isegi sõjaline füüsiline ja psühholoogiline väsimus, teinekord kui väsitab ka see, kui sa täpselt ei tea, mille nimel tegutseda. Mis on selle asja mõte, mida sa teed? Ja mõtte puudumise koorem on teinekord isegi raskem kanda kui see, kui see hästi palju teed. No kui me räägime sellest mõttest ja jõuame nüüd tšekkumini ja onu paaniani, siis teatri mon Tšehhovi teinud viis korda. Ja keegi kunagi öelnud ka seda, et igal teatril võiks ikkagi oma Tšehhov aeg-ajalt mängukavas olla. Miks on tähtis teha teatrile tšehhist? Võib-olla see, et alustas teatud nagu humoreski idest, kuidas humoreski praegu tagantjärele lugeda, siis need humoreski des on juba peidus ka traagilised noodid, et see on tema naer läbi pisarate või pisarad läbi naeru. Tšehhov oskab väga täpselt esitada inimese tervist puudutavaid küsimusi. Täpselt see ei olegi nii lihtne. Aga neid küsimusi koos temaga küsides vastust otsides on paratamatu see, et inimene areneb, kui tal juba see huvi on Tšehhovi asjadega tegelema hakata, siis on tal ka huvi tegeleda eksistentsiaalsete küsimustega huvi tegeleda inimese hinge vaimuprobleemidega. Ja muidugi pakub ta rolliloomeks karakteriteloomeks hästi tänuväärset materjali. Tegelikult näitleja arenebki mängides head dramaturgiat suure dramaturgidele oma näidendid osanud niimoodi kirjutada, et nad ei hakka muidu kõlama, kui sa selle inimese tõeselt tabad. Ja mis seal Tšehhovi-le veel eriomane, et tema kohta on teadupärast öeldud ka, et ta nagu Puškin osas või tema selline poeetiline sõna helinaid, mida see sõna nagu meis esile kutsub. Tundub, et need on niisugune väga selge. Arsti pilk isegi võiks öelda inimese ja inimese hingeelu lahkamisele vaatamisel ja samas ja teatud niisugune olemise filosoofilise salapära tajumine selle vahendamine. Ja seda juttu kuulas tähelepanelikult kõrvalt näitlejanna Eva Eensaar. Lembit Peterson ise lükkas tegelikult ümber selle müüdi või selle arvamuse, mis on läbinud, et lugemisproovid kestavad väga kaua ja tegeldakse iga punkti sidesõnaga kooloniga tekstis. Et ikkagi lavale jõutakse üpris kiiresti, kuna lemmitamise näitlejaga. Ma arvan, et need võib-olla loeme kauem kui mõni teine teater. Aga see on sellepärast, et lugedes ei vormista kõike ära. Tähendab, me ei tegele punktide koolonide, kõikide nende täpsete asjadega. Me püüame mõista selle tekstitaguseid tegelaste taotlusi, soov sihte. Tekst on nagu tegelik mõtete kattevari või kuidas öeldakse? Aga hästi oluline on ikkagi nende tegevuslik analüüs. Et see lavastus leiab oma kuju ikkagi kõikidest nendest tegevuslikes ja lava lavaproovides kuni lõpuni välja. Me jaga etendust mängides, ta areneb selles mõttes, et ta ei ole meil valmis. Ja ka selles õiges keskkonnas, nagu siin ka praegu tahan küsida, õnne valem, aga ikkagi, et kuidas inimene toimib, kui topiga Tšehhovi tegelased? Võib-olla on asjad niimoodi, et inimene tahab endale mingit konkreetset õnne või ta võib olla kujutab endale ette ka, mis õnn võiks võiks olla või et mida see peaks sisaldama endas ja Tšehhovi tegelased unistavad hästi, palju neil on. Nende unistused ei lähe täide ja kogu aeg on tegemist paaride miraažide kokkukukkumisega, aga mulle tundub, et kui inimesel on kokkupuude millegi tõelisega püsivagad vaatamata sellele, et võib-olla kumbagi ei ole hea ja kerge elada. Mille nimel elada? Et seda ta aitab otsida küll. Tšehhovi nendest teatud poleemilised õnneigatsust ega ta kuidagi väidab, et et õnn ongi nagu peaaegu nagu täielikult on saavutamatu. See, mida tema tegevust igatsevad ja mille poole pürgivad. Et ühtepidi näiteks üks tegelane soonia selles onu varjas, väljendab väga selgelt, kui talle pakutakse selguse saamist tõest pilti tema armastatu kohta või siis ta esialgu nõustub sellega, et tõde varem kui teadmatusse, järgmisel hetkel hakkab ta kahtlema, kas ikka kõike teadnud, sa parem jätab mingi lootuse ja siis otsustab ikkagi tõe kasuks ja nii edasi, vot see on niisugune heitlemine, mis kõigis on, et me ühtepidi teame tõde, võib meid vabastada. Kardame seda tõde, kirm langeda üha uutesse uutesse pettepiltidesse, soov leida kõige selle taga kindel reaalsus, kindel pinnas selles soos. Lugesin hiljuti seoses pühaugust viirusega rakmariteni. Võtad sa oled üks prantsuse Vilosoofi leotamist, kes ütleb, et kõige täiuslikum on pühakutel ja mikspärast, kas sellepärast, et nad tegelesid pidevalt lakkamatult 24 tundi pärast seda, kui ma olin senise juurde, ma ei tsiteeri täpselt oma isiksuse arendamisega. Ta ütleb, et ei, et nad otsisid jumalat. Isiksus selle kaudu areneb tähendab, et mulle tundubki Tšehhovi puhul, et selline selline teatud tõe ja armastuse otsing, millele ta inimesi kutsub. Noh, ongi see, me ei saa siin käte täieliku õnne, rahu, ikka midagi hinge peal ikka midagi, mis teeb elamise-olemise raskeks nagu tegeleda Marina, sellelt patud, patud, see ei ole sugugi võib-olla ühtepidi nagu koomiline, ajab naerma, aga teistpidi on selle selleni samad pisaratega see naer, pisarad nende mõistetele, mis hakkavad meelus juba ununema. Et mõistet toob ta kuidagi ehedalt esile ja võtab täie tõsidusega, samas märgates teatud situatsioonides nende mõistete, nende sõnade kohatust, mis võib inimesega naerma ajada, ühel hetkel aga võiks naerab on vaba ka millegi üle tõsiselt mõtisklema. Aegumatu teatri mõte avaldab sel korral juubilar Marika Vaarik. See mõttekäik näitleja saatuse kujunemisest on pärit raadiosaatest hiirelõks, mille tegi Pille-Riin Purje aastal 2004. Marika Vaarik meenutas aastaid Rakvere teatris, kus tal oli mängida hulk koomilisi rolle. Üks vahvam kui teine, aga õhus hõljus oht jääda näitlejana ühekülgseks. Rakveres oli vahepeal Toomas Hussar kirjandusala juhataja ja vot tema ütles. Sa pead mängima vahepeal, et sulle sobib mängida traagilist kangelannad, draamat, kus on kõik võimalik. Igal juhul ma tean, et see jäi mulle kohe meelde, sest ma pidasin Toomas osalist, väga lugu pean praegugi, aga sel hetkel tegi ta küll sellise avalduse, et ma tean, et ma võtsin seda väga tõsiselt, sest näitleja on mõnes mõttes ise süüdi. Kui ta pärast kahetseb, et ta ei teinud neid pöördeid, kuidas ta ise seismiselt tunnetab. Et nüüd oleks aeg muuta. Sest kui juba teised seda ütlema hakkavad hiljem siis on juba väga raske muuta ja igal juhul siis on minu jaoks rong läinud. Minu meelest see on mingi enda, ma arvan, vabandamiseks on selline jutt, et ma ennast muuta ei saa. See on nüüd küll enesekaitse. Saab ikka küll. Mida julgem näitleja, mida vähem ta suudab sõltuv olla, rohkem tan suveräänne. Võid seda suveräänsust ka ise hakata täitsa teadlikult tekitama. See on valus. Aga me kõik oleneb, mis sa tahad. Eilset juubelit tähistas Marika Vaarik aga teatrifestivalil permis, kus ta mängib pedagoogilises poeemis koos lavakooli 26. lennu tudengitega. Novembri alguses aga nees viimased Misery etendused juba kodulaval Teatris. NO99. Meelis Kompus tänab kuulamast ja kohtume. Kuidas taas kahe nädala pärast?