Reede, kuuenda juuli hommik hall taevas poetab pisaraid, aga raadiomaja fuajees paistab päike, sest iga saabuv tähemängija toob kaasa rõõmust särava naeratuse ja sooja käepigistusega kõigile vanadele ja uutele tuttavatele. Eelseisva neljapäeva reisikaaslastele. Siis võtab suur ja ilus sinivalge buss kogu seltskonna ja kimpsud kompsud endasse ja võimegi avada matkamikrofoni. Tavaliselt on meil matkalõpud olnud vihmased, täna hommik kastis natukene looduse üle. Aga ma loodan siiski, et vihm meid väga kimbutama ei hakka, sest meil on siiamaani nendel tähesõitudel alata palju õnne olnud. Täna siis neljas tähesõite, eelmine lõppes Pärnu kalmistul ma ei tea, nüüd võib meie matka July ralli käest küsida, kas seekord alustada sünnitusmaja juures? Peaaegu peaaegu no minul on ütlemata hea meel jälle ettevõtete ja, ja et me koos teiega saaksime siis jälle eestimaad vaadata. Ja eks siis ole meile kõigile pisikeseks preemiaks selle pika talvise võistluse ja lõpetamiseks. Tõepoolest jutt oli, et me lõpetasime möödunud aastal Pärnus lausa surma ajal. Suunati alustaja kärustamike astele tarnest ja käime sellel Maal, kus üldiselt ekskursioonidega suurt ei käida seal vastu Läti piiri ja seal taga Kelligi nõmmemetsades ja ma usun, et see niisugune kõikus, enamik teist kätt käinud ei ole. Et eks me siis alustame. Bussijuht ravi, nagu ta ennast algusest peale kõigil koduselt kutsuda lubas, asub tööle. Ning praegu kõlav muusika jääb täna ja kõigis järgmistes kimaka saadetes niinimetatud sõidumuusikana tähistama meie edasiliikumist bussiga. Kuigi matkasihiks on Pärnumaa, viib esimene ja lähem siht meid Õismäele telkide järele. Mitmele bussis sõitjale on see lausa igapäevane koduteelehte lugedes või tühja pilguga aknasse vahtides sõita. Aga huvitavat on igal sammul, kui vaid osata vaadata. Veljo Ranniku asub oma matkajuhi rolli juba Endla tänava otsa foori taga. Siin näidatakse omamoodi asjandus, mõisakesed mõne ei ole selliseid restoranike või koomik või mõni tervisetus asutus. Ja siin ristis olevasse nõiakesed oli vanimaid limonaaditööstusi kusjuures muidugi väga põnevaid jooke ja nende hulgas oli üks meeldiva prantsuskeelse nimega ja tema nimi oli töökojas, ei veel nii ära seletatud. Jälle tähendab roosivesi, seisab poisile hea merevesi, niisugune mineraliseerunud mesikärge mudamaitsega ja, ja seega mänginud hävitav mõju oli. Ja, ja need neli meil oli siin ridamisi Stroomi rannas, ka oli Takal Mareni saada kõige luksuslikumad suvilad. Kaheksa päeva nädalas seisukorras. Kuigi praegu ja laske väävliga saada taas oma vanad funktsioonid tagasi, läheb mõni kohvik võita, kosta tasuga, saareke, seinad paremal. Libisevad. Saame teada, et mustjõe bussipeatus on saanud nimeoja järgi, mis algab must leppade alt. Vesi oli temas omalajal puhas. Ja haruldane vaade maale palju üle. Kui Eestisse tulevad külla geoloogilisi saab iga tuuakse siia randa. Ega siis igal pool maailmas ei saa käega katsuda Maega vanimaid settekivimeid edasikandumise tõepoolest siis seinas 200-le käega katsuda ja silmaga vaadata. Loomaaed oma sümbol ilvesega, kes näitab nägu vaid tõelisele külastajale möödasõitja või teda ainult kraatsilist selga. Pööre vasakule ja nüüd on kõrvuti maa ja linn, endised talumaja ja kuueteistkorruselised tornmajad. Ja siin on mõnel inimesel üsna niisugune maalähedane elu mehis tähendab. Kanad ja kuked jäi otse otse otse ja väga armsasti ohvikusi kõige kirevam ja need inimesed, kes elavad õismäel akendega, loomaaia poole või, või siis hommikuti kuulda vedada. Muusika. Alga koge diremis, siis mõelda kuskil lõvi siis pesaleidja, eksootilised linnud pasundab üle elevant. Niisugune tore asega safari tunne tuleb ja kõik ilusti akendesse. Nüüd vurab buss juba tõesti Pärnu poole, kus osa reisiseltskonda meid on veel ootamas, vurab nii kõvasti heal teel kiirustades, et mootorimürin tikub matkajuhi häälest üle käima. Mõned tükid sõidujutust tahame siiski ka teile kulla raadiomatkajat kätte tuua, jutustades lihtsalt Veljo Ranniku teksti ümber. Ääsmäe tee ristil juhib Veljo Ranniku tähelepanu sellele, et maastik siin järsku muud enam ei ole lagesile paeplaat, vaid nüüd algavad mõnusad madalad künnisel ja künkakesed ja mõned madalad lohud, kus on soovi sees. See on muistne võhma tagune kihelkond. Siin tõepoolest on tüüpiline kõrbema künkakesed soolapid, kuusemetsad, kohati ka männikuid, suugaasikuid. Ja siis üksikutel Võhmastel kõrgematel pae kindpudel on natuke elamist, mõni talu ja mõni mõis niiet võhma taga ehk muistne Voomendakel. See Rihvane, vaene vaene maa, on siin lausa niisugune, et ühes maantee äärses metsatukas olevat isegi karjala kaske mitte küll väga palju, aga siiski. Ja siinsamas kõrval, otse mõlemal pool maanteed on ajutiste järvede ala kus on madalat paju, põõsakesed, tarnad ja kevadeti, aga mõnikord vihmasel sügisel tuleb vesi siia peale seal botaanikute Meelis maa. Sellepärast et siin on niisugune taimkate, mis ei ole ei soojärv, ei heinamaa ega mets ja samaaegselt on ta siiski kõik korraga. Kernu juures teed tee järsu jõnksu sisse sest siin kasvab Eesti vanim kadakast, millel aastaid 300 või enamgi. See on kuulus keerukadakas. Puu on kuivamas vaid mõned oksad on veel haljad. Aga matkajuhi sõnutsi leiab see legendaarne loodusharuldus pärast surma koha loodusmuuseumis. Legendid käivad tema kohta õige mitmed. Üks on niisugune, et põhjasõjas Rootsi ohvitserid väsinud ja tülpinud, taganesid siin Pärnu poole ja lõiduma kolm mõõka maa sisse ja ütlesid, et noh, kui need mõõgad keerdu lähevad, siis on sõja lõppmõõgad läinudki keerdu ja nendest kasvanud keeruga Takas. Muidugi põhjasõda sai kaudsaja Rootsi võim ja vägi siin sellel maal samuti. No ja siis on veel teine legend, kus öeldakse, et Karl, 12. sõitnud siit läbi ja tal läinud tõld katki ja kärsitu mees, nagu ta oli, oli ta siinsamas tõllaaisad maa sisse püsti löönud ja need siis omakorda kasvama läinud ja niimodi tekkinud keerukadakas. Maa on küll lainjas, kuid selle põues on siiski veel baas. Kunagi olnud siin muruste külas niisugune paemurd, kust viidud isegi Peterburi järmitaaži juurdeehituse vundamendi tarvis kive. Märjamaa marmorit. Kohanimed on nagu ajalooraamat, kui ainult oskad lugeda. Siin on näiteks Runa vere ja rahvapärimuse järgi olnud siin pärast suurt lahingut nii palju hukkunud hobuseid, et nende verest värvunud jõgi punaseks. Sellest siis kohanimi Runa vere. Kas see nüüd just nii oli, sest see nimi peaks olema palju põlisem aga punakas on vesi, sellepärast et siin taga on soid ja sealt tuleb rauda, vete seisis, värviti jõe ära. Aga lahing on siin tõepoolest olnud 1567. aasta talvel. See oli siis Vene-Liivi sõja teisel poolel, kus Liivimaa saatusesse olid sekkunud juba poolakad ja rootslased ja ka nemad omavahel läksid õige korralikult karvupidi kokku. Poolakatel oli üks niisugune väga hea ja kerge löögijõud leedu talupoegadest koosnev kergeratsavägi rootslased oma raskete hobuste ja raskesse rauda rüütatud meestega jäitiski sellele kergele ratsaväele alla. Siingi oli siis niisugune lahing ja rootslased kaotasid selle lahinguvangidena ja surma saanutena olid nende kauplused. Üle 2000 mehe Arradol aja kohta oli see väga, väga suured. Küll on sellel maal löödud palju lahinguid küll palju verise kuulsusega paiku. Aga õnneks siiski mitte ainult neid. Rahvasuu on talletanud ka lõbusaid lugusid. Varsti tee ääres tuli heinakuhi. Ja meie ka juht lubas selle kõigile lahkesti maha müüa. Ilus, üle talve seisnud heinakuhi. Tema ütles, et vana kõrtsmik oli seda kuhjusin palju kordi juba maha müünud aga keegi ei ole ära vedanud. Tegelikult on seal metsaveeres Losutamas kuhjakujuline suur rändrahn. Kõrtsmik viis mehi kõrtsi hoovi peale, näitas üle heinamaa, seda rahnu ütles, osta ära. Näete siin ta paremat kätt meil kohe on. Noon küll heinakuhja moodi ja eks mõni kergemeelne mees maksis siis kõrgismikule, kohe leiti ka ilma, et oleks vaatama läinudki. Ja oma viga, kui oli ära ostnud üks mees olevat lubanud ka ära vedada. Olevat tulnud naisel käes, et lööb kivi pooleks ja veel juppideks. Nii et peab äragi. Sisega olevat kõrtsmik viiekordse hinna eest tagasi ostnud, et ta kivi ka alles jääks. Nüüd saame lõpuks korraga bussist välja, jalgu sirutama. Pisut enne Märjamaa teeristi sukeldusime tee kõrvalt otse vööni märga rohtu ja riburada mööda kraavikallast edasi tammi poole. Juba käib esimeste kohalejõudnute käis käest kätte kaigas, mille mõlemad otsad korralikult teravaks sihutud. Ai sai ähvara Annegi hambad küll peaks olema. Tule, Eerik, vaata millegagi saagide läbi, vaid vedada kohale ka. Kuidas sa vea teritatud, Ena suur hüdrotehnik. Aga kust, kust see teadus talle on sisse süstitud, mis instinkt? Ja neid asju teete ilma mõistuseta neete geenide kaudu temani jõudnud instinktide. Mõni sõna sellest sellest lammast, tähendab, meil on väga suuri töömehi loomariigis aga ikka Eestimaa kõige suurem töömees on kobras vahepeal vile meilt kadunud. Ainult rahvamuistendite soli mälestuses olid olemas ja nüüd on ta siis Pihkva oblastis nagu uuesti meieni jõudnud suur rännumees ja nüüd on ta jõudnud siis siia Märjamaa ligidale välja tema niisugune loom, kes teab täpselt ära, millal lõpeb inimeste aeg õhtul tema parem oma nina välja pista, siis algab tema aeg kuni hommikuni ja hoidku jumal, kui keegi tema tee peale ette satub, sellele nihukesed hambad nagu suured lõiketeradest kaika peale oli näha, kui, kui kenasti siin töötanud on ja ma kardan, et ta võib mu nägime. Meie täpselt samuti ära tükeldada, nagu on selle selle pajuvõsa ära tükeldan. Nonii, nüüd kõigepealt rajata endale kuskile niukse turbesse mätta sisse või maa sisse mõnusat koodi, koobaselamud, igaks juuksed seal hea elada, oleksid tassiks selle koopa kohale igav sunnik vagu ja kaikaid ja roikamise sealsamas kohe maha viilid. Ja siis deep koobas elamust, väljapääsu vee alla. Siin kõrval ongi vanad saviaugud ja turbaaugud ja vot nendesse Saartesse ongi ta endale aukude vahele jäävad, ongi ta eluasemerajanud. Nii, ja siis kuskil selle lähedal peab olema ilmtingimata jõgi ja, või peakraav. Ja siis järgmine ettevõtmine on, ta ehitab selle kraavi niukse korraliku tammi ette. Nagu te näete, siin on kõigepealt all konstruktsioonina on pajuvõsa Royceli kaikad praegu hästi töötanud vesiniku immitseb läbi, muidu on ta ikka ülevooluga see järgi toota siia mättad ja, ja savi ja pihib selle kõik kenasti täis ja siin on isegi raskes kivid peale pandud. Kinnid on nagu kohale toodud ja sellega ta paisutab jõe üles antud juhul peakraavi nagu ülepaisutatud ja milleks seda vaja on. Nüüd edasi lähete sinna jõe kaldale ja närib siis omale sobiliku jämedusega puu maha tirib hirmsa vaevaga selle siia jõkke ja transpordib siis oma pesa kohale sadakond meetrit üles, sadakond meetrit allapoole. Kinnikine teravaks silutud kaikaid, mille kallal oleks mehel kirvega parasjagu tööd. Nii teravad otsad, et varas maa sisse taguda. No hea küll, selleks on loodus talle andnud hambad. Aga kuidas ta ikkagi need suured puud ära vead? Mul on tõsine parvepoiss, jah? Jaa, jaa, jaa, ega ta muidugi väga kaua ühe koha peal elada ei saanud, sest kuskil nii 50 40 meetri laiuselt ta töötab kahelt poolt selle lehtpuumetsa läbi. Eelistab ikka siin nagu näha leppa ja hädaga võtab kask, eks ole, ja ja kui see on nagu läbi töötatud, siis tõepoolest pere kolib teise koha peal ära ja pered on suured, ikka. Kaheksa 10 12 isendit elavad ühes suures koobastikus koos niiviisi, mered on elujõulised ja tugevad on ka ikka niisugune 40 kilo või 30 kilo, niisugune paras, paras niukene. Suurt hammast ja suurte vuntsidega elukas, kellel suur niukene nahkne saba taga, millega võid veebel igavesele lapseke anda, nii et oskajad, mehed kuulevad seal laksu kaugele ära. Ja noh, eks Räpina kandi mehed tunnevad liiga hästi, sest seal käib niukene tõsine kahevõitluspäeval lõhub mees oma taluvalk tammi ära, sellepärast et vesi tuleb, vaatab peaaegu tema keldrisse juba ja öösel sisele kobrast olev usinasti ehitab selle värgi tagasi temana vaja puu jälle viia maa koopasse julge loom. Nii et ta võib lausa inimasulate kõrval inimeste kõrval elada. Värskes on üks niisugune talu, kus kobraste teele ristiinimeste ideega läbi läheb Ülle talu hoovist läbi läheb peenarde vahelt läbi ja siis on nii, et õhtul hakkab ühtepidi liikumine päevale teistpidi liikumine ja ainukene, kes on kogu aeg stressiseisundis, on talukoer. Ka, kes täpselt peab arvestama aega, millal tema võib ühtepidi Lynnemine üheteistpidi minna, sest et ega need loomad on ohtlikud loomad. Kui me nüüd tagasi läheme, siin näete päris korralikult läbi saetud palke ja puid. Nii, tähendab, ta on juba siin enne enne vet endale rajanud toreda sissekäigu ja see on nagu tõeline, eitas mütteri kunagi ilus kivist läbi üks paekivi, paekivi atlejad tema sisse, eks ole. Ja siis läheb parasjagu koobas ja mõnes kohas on niiviisi, ma olen näinud nahal, kuidas terve põlualune koopaid täis nagu topeltrahas on rajatud ja koobas, nüüd omakorda avaneb sinna kuskile taha tiikidesse vette ja siitkaudu veab ta siis roikad ja kaikad läbi. See on ikka õudne öö, kui nii mõtlema hakata. Värskelt on, näete sealt söönud, palju sa pakute nendele kaskedele jämedust? 20 sentigi ja vesi on parasjagu sogane vaktsiin tema nüüd siis niiviisi edasi-tagasi ringi käib, praegu aitab talle sellest toidust, mis ta siin läbi närib, sellepärast Jewel Damon selle kokku natukene nagu viletsas seisundis. Toitub Poll on seesama puukoor, tema, me võime öelda, et jah, ta elab puust langetab kõigepealt maha, siis tükeldab oksad ära ja niuksed peenemad oksad, veab ta siis endale toiduks. Eks ta muidugi suvel Pole siin maa peal, aga talvel enamikul juhul, kui vesi on jäätunud, toitub ta nendest varudest, mis ta niiviisi suvel sügisel maale tassib ritta laob. Nüüd pead värsket seitsmega sisse naljas ei ole, see ei tohi ära kuivada, see on kõik nii kenasti mahla ritta paigutatud. Et ja konserveeritud, et talvel hea värsket võtta oleks. Ja kõik seda, ta ei tee lihtsalt mõtlemisega, vaid lihtsalt temasse kodeeritud intsentidega. Kaalidega tooli poisid, rätsepad. Ametnikud madrused. Kunstnikud ja luuletajad. Leemekulbi liigutajad. Räägime perenaise. Tellime paari Taavit, näitleja, advokaadid, tatoveerija, kandidaadid, saadikud ja diplomaadid. Ja need saab Täis. Saamegi. Jätame ausad töömehed oma öövahetuse väsimust välja puhkama ega sega neid enam. Aga nendest jätkub juttu veel, bussiski. Leedulastel kujunes vabandust, aga väga huvitav, kaks kohver, kolisin Vilniuse linna ja ehitasid oma trammid inglise paati, inglise laeva, nende laululava ümber ala ka väga ilus. Huvitav jaa, loomulikult pehme, kandiliselt kohe ei saanud, aga ei, seal oli nii laiskloom, jää maha. Tanki. Kuidas probleemi lahendada, tuli siis meid? Noh, ei osa Nõmaanda, Luigasime kahevedamisel probleem, ta oli väga hea meel, et me ei saa teha väga looduskaitse all ja seal ta juba sisse kolinud jalampemaletavadki. Oskasime pargi tasuks kartuli litsalt sisse kuskile mujale viia. Tutt oleme jõudnud aimre teeristini, kus sügisel olevate ufoga kohtutud. Meil sellist asja kahjuks või õnneks ette ei tulnud. Haimeres sündis 1809. aastal Jüri Jürisson kes laevainsener-mehaanikuna tegi kaasa palju põnevaid merereise ning oli küllap esimene eestlane, kes Jaapanit külastas. Tema mahlakas keeles ja toredate tähelepanekutega reisijutud andis Loomingu Raamatukogu mõni aasta tagasi meie lugemislauale. Et vanu vaguneid kasutatakse ehitustel soojakutena. Sellega oleme kui paratamatusega vist kõik juba leppinud. Aga et nii lihtviisiliselt ja ilumeel teelates ka kämpingu võib püsti panna, see ehmatas väärtus lausa ära. Aga pöördus on ennegi imeasju juhtunud. 1000 905. aastal olid mõisapõletajad. Ja sõjaväega ei olegi ema isa. Eestlane. Pärit Tallinna. Vanaisa. Kes seal piisavalt raha endale soetanud ja oli, igatahes ostsin endale. Juan mõisa põletati, algavad, et oi, sellest vanamees oli eestlane pole nagu päris mees ja igaks ööks asjadega põletamata. Edasi arenenud. Kanalat põletati ära. Nii. Musterdadalised praegu on Legia karistajad ja ülakorda dilemma ees. Mees, kelle mais jäeti põletamata ümberringi, kõikidest seal toas. Oleks vallalise poole pealt võtta vastutusele valjemalt alla ehitised aga teisest küljest nende omanike mõisnik, see annab ka mees ka igaks juhuks jätsi karistamata. Kas nimetada tõepoolest ära ja ma kardan, et need võivad ajada, läksid mõlemad pooled korralikult välistanud. Nüüd tuleb üks suur piiri ületamine. Oleme jõudnud Pärnu madalikule. Maastikus tähendab see seda, et aluspinnast kaob peale Halingat baas ja asendub diivani liivakiviga. Ja et siinsed jõed viivad oma veed Väinamerre Oleme ületamas ka omaaegset Eesti ja Liivimaa piiri. Jädi vere postijaam oli viimane Eestimaal. Siinsamas on ka poti kõrtsi varemed. Sedasama kõrtsi, mille juures peeti suuri lina. Laatu, kuhu Läänemaamehed oma linad kokku tõid ja pikas laadamelus pahatihti ka kaubarahast lõpuks jälle ilma jäid. Vaat siis mine potilaadale. Jädi veres töötas möödunud sajandi keskel mõnda aega Läänemaa Õpetajate seminar mida juhatas pedagoog ja koolikirjanik veerenud kildenmann, kes sai tuntuks ka halearmsate sentimentaalsete raamatukestena. Peamiselt muganduste autorina. Tema juures õppis siin ja töötas hiljem aastakümneid tsipa alla veel teinegi viljakas kirjamees Friedrich Brandt, kelle surmast möödub tänavu 100 aastat. Ta sündis 1830 See on üks huvitav mees selles mõttes, et ega aja seda kirjutama. Tal oli tohutult palju lapsi, seitse, kaheksa last, need kõik tahtsid süüa, toita ja katta. Ja, ja peale selle oli tal väike viinaviga juures häda, ma ei oska raha ja siis ta elaga kokku kirjutama mõnusaid laeve, jutukesi, annet mehel oli ja nii nemad siis need tuli nagu Vändrast saelaudu võitjaks, väikse brošüüri seljatoega söörike, jälle väikse prossöörikene ja seda tutvustati laatadel tüüpiline laada kirjeldas, millele hiljem pandi nimeks Cola mägedes kollaste kaantega veised, pehmete kaantega söörikes. Aga rahvas neid ostis ja luges. Ja nii loeti Friedrich pranti väga palju ja ta tegi ära hoopis teise ootamatud. Nimelt ta kirjutas uues kirjaviisis tegeledes väga heas eesti keeles ja nii tänu tema laadakirjeldusele väga kiirelt omandas eesti noor haritlaskond juba koolipoisi algkooli ja noh, mis seal külakoolipõlves korraliku eesti keele oskuse. Enne Pärnu-Jaagupit pöörab tee Kaismale sealse mõisavalitseja peres sündis 1832. aastal Eesti geoloogia aluste rajaja Friedrich Schmidt. Peterburi akadeemik. Tema oli üks neid mehi, kes väga pisaratega tõestused jäätumine on olnud aset leidnud ja laev on üle Eesti käinud. Tol ajal oli see sajandi keskel niukene kaheldav teooria. Ja isegi möödunud sajandi teisel poolel. Et seal on ka tema vanusega lõbusam lugu, on temaga seotud. Nimeta seda kutsuti vahepeal Peterburis mammuti Smetiks klubis oli selles, et ta oli jõudnud väga tõsise Siberi orja ja tuli teade, et ja kuidas kuskil lõikadeks mammutijäänus kuskil higi ketas. Sment oli loomulikult kohal, vaimustatud leiust, seal oli siis Peterburi ruttava tagasi ja hakkas tõestama, et see mammutijäänus tuleb ära tuua. Tuleb ära tuua Peterburi, konserveerida ja kanna välja. Muuseumises on midagi üliharuldaste nisukene asi üle pea leitud. Kuidagimoodi vajaliku summa kokku mitte kurjad keeled räägivad, et olen isegi vahepeal sõitmise kuutesse tagasi lõiganud, sealt tüki liha ja toonasele Peterburi kõigi silme all selle nahka pannud, selleks, et tõestada, et, et tõepoolest on olemas ja et lausa leinast elusse ja karvata veasoni ja jäigi tookord loom või see, mis temast seal järgi oli Peterburi toomata ainult kuulus akadeemik. Veider sai endale hüüdnimeks mammutismit. Rõõmus kohtumine Pärnu teatri ees ootavate reisikaaslastega pisike kohvipaus ja taas bussi. Pärnu linnaga tutvumise otsustasime edasi lükata järgmisele päevale. Vihm, ülejäänud aeg-ajalt piilub päikestki otsekui loodud bussisõidu in. Ei, liiga palav, ei liiga külm. Selle päevaplaanis on piirata Pärnu lahte põhja ja lääne poolt linna. Kas selle piirkonna kohal lennata pisut läänepoolne keset lõunaga pärinevalt siis lähenedes siia asjale üks niisugune imelik vaate vent. Need oleksid sooned valged järvemetsale paljude maade keskel järjest lähemale jõuad, saad aru, et neil on kasvuhoonete katused, kive hoonel. Sedasi lindil praegu. Ühes niukses kvartalit kus tõepoolest ta õilsa nõida kasvuhoonet aegsete kurki praegu veidi moodi mehena tahab. Ja angerhääle, kus on kuri, seal on ka mesilase taru kuskil keskel. Sest muidu ei ole ära toimutaks kurgiõied, vaat seesama töömees, mesilane peab ilmtingimata kuri Casantsi olema, kusjuures tema jaoks on see väga homsesse. Vaat teata kuidagi enda talve, meeharu maa pere meie valu kokku ei hoia. Peatus ilusate mändide. Vaevalt saavad esimesed bussist maha, kui käib üllatus, sünnid. Oih, maasikad palju maasikaid. Kes kükakil, kes upakile aga kõik nosivad metsamaiust ülespoole, pole esialgu aega vaadatigi, kõik huvitav, otse jalge ees. Kaugeltki mitte kõik huvitav ju meie matkajuht teab, kuidas tähelepanu äratada. Ma tahan öelda, kuidas meessugu tõeliseks mehelikuks saab. Tähendab, natukene tuleb alguses nii ise keski pusida kuskil millegi kallal, oi sa kallal või puu kallal või niiviisi te panete pahaks seda, kui mehed, noored mehed tulevad mererannast suvitamas käinud ja pärast seda siis murravad oksja ronijad, puu otse teevad hirmsat häält, aga vaadake, spets kits teeb, näed, siin on isa kits, kellud matraapimas natukene ja mätas keeramas, eks ole, ja nad sealsamas kedagi kallale on kohe näha, kuidas tema sarvedega pusimos käidud. Vaat siin ta ajab ennast niiviisi kenasti raksu täis admise vihaseks ennast. Ja siis pärast juba hakkab, otsib omasugust teist niisugust ja siis lüüakse juba sarved kokku ja siis võidab tugevam. Ja siis emad vaatavad kuskilt nii Vartslased asja pealt ja siis hakkab see suur, tiirutame ümber põõsaste, tähendab kaheksate tegin ümber põõsas, ta ikka jookseb ees ja isa järgi vahel tema jääbki järgi jooksma, siis teeb seisma, väsib ära, läheb ära, ei, ei, ei lähegi järgi, aga siis natukese pärast oli peale tagasi ja ülejäänud on hästi näha, nii metsas niuksed ringid on kohe ümberpõõsastega, aga kõik algab, ütlevad sellise pusimise pealt pihta. Näete, kui vaatate, mitmes kohas on siin näha, näen kraabitud ja sarvedega nüsitud, seda kadakad seal kuskil pihlakad veni. Nii et ega need positiivid ikka õigesti, kes ennem natukene pusivad seal kuskil laia lippide kallale, pärast natukene veristaja üksteisel ninasid, vaat siis on ikka mees õiget rämpsu täis ja siis võib-olla naistesse minna. Olete päri või ei ole? Ise olin noorelt. Olin kohe noored, oivad, kartsid. Kui läksin õhtul kui läksime Tõmbasid sabad on. Aga sina? Usu nende ingli Tüdrukud jäid maha jäänud siis täitsa mütsidega. Naised võitsid. Ja võtsime nagu või, ja sai. Pill majja. Majja. Pojad on mul õige naksipojad, sain mul sanala ristida püksitrakse lahkaa püksi. Hävidile hävinile olgu sina püksi minuga sidemeid. Et mul on minu püksi. Nüüd me oleme väga huvitava pinnavormiga juures. See on üks madalaid niisugusi ranna moodustesse vöösid, mida mööda kulgeb maantee. Ja siit põhja jäävad siis suured sooalad, see on siis maa, mis jäi vesiseks, kui meri taandus ja mis hakkas kohe kiiresti soostamise järgi rabastuma. Nüüd raba on tavaliselt kõrgem kummis kuskil seal me siit tai varagasitel pool Geondab minna ja raba meist kindlasti kõrgemal ja nüüd see vesi valgub siis kuidagimoodi kohutavalt ka mööda sealt rabast ära siia luite poole lõunasse jõuab siia lutijala peale välja ja siin on mere praegu niukene, õnnis aeg ka, kus kõik vesi on alla ära läinud, nüüd me näeme enda ees nihukest ilusat tumerohelist luhta ja selle peal veel igast vetikaid ja mis see kõik jäänud on ja, ja kive vot nende kivide kohalt, kui mõnesse peale läheme, siis te näete üksikuid sügavamaid auke pugemeid, kus merest vesi voolab maa alla, voolab luite alla, läheb siit luite alt läbi ja kuskil teisel pool maanteed tuleb siis allikad täna või lihtsalt niukse laia niiske vööna tuleb uuesti maa peale ja voolab siis kraavidega merre. Tolle koha peal, kus vesi Luit alla läheb, kasvab, näed, tema mõnus, tore, tugev männimets. Aga seal vastasküljel kus vesi taas maa peale tuleb, kasvab must lepp. Must lepp on juba kord niisugune puuet, tema pea kuival, jalad vees, eks ole, nii, seal tänasest sellise rindena kassad ja tavaliselt kevadel on kõik see siin üks väga ilus suur järv, Suveks kaob ära ja praegu just on niisugune hetk, kus on ta kõik kuhugi maa alla kadunud maanpäält nagu lõhenenud ja ja, ja siis ainult üksikutes kohtades on natukene avavett, näete, seal eespool on nagu tumeroheliste kasvab seal ilmselt luda ja, ja, ja kassad seal ilmselt ka võlumõõka ja kohe selle tagant tõuseb nagu mägi rabanõlv. Aga ees on selline tore mere ja noh, nagu ikka niuksed, kontrastsed maastik on tegelikult jube põnevad, eks ole, siin on kuivnõmmemets kadakatega siin all mingisugune kummaline rohusoo, eks ole seal edasi päris tavaline raba ja vahepeal väiksed saared. Raba männikutega. Tere kant, eks ole, toredad, vaatad sea, igal aastaajal on ta ise nägu ja eriti põnevam ta sügisel, kui siin tärnad lähevad ruugeks või noh, niukseks punaseks ruugiakse, kui seal rabamändide all läheb tulipunaseks, kui herr tulipunaseks läheb sinikas. Aga siin on niisugune nõmmemetsavaikus ja noh, praegusel tar käin, metshärghein annab kollase tooni peale. Just alati toredad olnud, selles kiiresti vahelduvad kontrastid looduses. Maasikad, maasikad on ka siin üleval olemas. See on kummaline minek. Erkroheliste rohu tuttide vahelt jäävad kuivanud vetikakangad jala ette. Neid võik suurte lähmakatena üles tõsta nagu kasukanaha tükid pealt siledad Vaikes teesid altpoolt otsekui karvased ja pisut tumedamad. Maa nutku kergelt Enton kuiv. Ja siis äkki enam ei ole kuiv varba vahel lirtsub, juba paistab ka lahtine vesi tumedal pinnal kaunid valged õied. Jah, kalla eesti keeles on tal nimeks ikka õhk, niukene, natukene rätti meenutav nimi, eks ole, aga tegelikult kondlike aristokraat kalla, näete. Praegu on tal see õie mügarik on tolmukad, valged jahma, kergelt kollakad ja siis üksainus lilleleht. Mõned ütlevad niiviisi, et suur kalla on hästi stiliseeritud liilia. Üks leht on talle kõik mu ära visatud. Hiljem läheb see väga ilusti erkpunaseks ja see tema viljakeha. Ja ta on mürgine. Et tegelikult õhk on mürgine taim. Ei lehti, lõike võib ainult ette, et see, see hiljem hiljem see viljakeha seemnekesed ja olgu öeldud, tema ikka üldiselt käseb seal, kus oli ikka nii timas, et kui seda korjama lähedases müsselik sees. No praegu peale varvaste küll keegi jalgu märjaks ei teinud, vööst saadik summamisest rääkimata. Aga ringi vaadates tuleb uskuda küll, et tavaliselt on see vaid põtrade ja metssigade mängumaa, kuhu inimesel suurt asja ei ole. Ilus on see küll ekse äärtud, omalaadne see kontrastid taga Sirikatesse mattunute rabamännik ja seal päris tage korralik nägereda puisräbala kerega tulevad taga ja kuskil seal taga on ka lauked. Üldse Pärnumaa on Eesti üks kõige sööstunumaid maid ja kõige rikkamaid maid. Aga siin mere ääres luite kõrval kohe saab kohe 100 meetrit ja näed kõike seda seal luksus. Niisugusest luksuslikust kohast oleks patt liiga kiiresti lahkuda. Saates ja me siia pidama kohe terveks nädalaks. Kohtumiseni matkaradadel taas järgmisel kolmapäeval.