Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tänase saate teema on kunstiharidus ja täpsemalt see, kuidas õpetada kaasaegset kunsti. Kunstiharidus hõlmab väga laia valdkonda kunsti, praktiliste oskuste omandamisest, tegelemiseni selle teoreetiliste küsimustega. Kõige laiemas mõttes õpetab see nii kunsti tegema kui sellest aru saama. Lisaks võib kunstist endast mõelda kui ühest hariduse liigist. Asjaolu, et suur osa kaasaegsest kunstist on hüljanud traditsioonilised väljendusvahendid ja teemad viib paratamatult järelduseni, et ka selle õpetamine peaks olema erinev sellest, kuidas õpetaja Läti kunsti lähtudes klassikalistes tehnikatest viimases riiklikus õppekavas on kunstihariduse rolli üldhariduskoolides oluliselt ümber hinnatud. Varasema lineaarse kunstiajal asemel lähtutakse nüüd eelkõige seostavast õppest ja kõige laiemas mõttes loovusele lendamisest. Selline omavahel erinevaid perioode ja õppeaineid siduv lähenemine nõuab aga kunstiõpetajatelt põhimõtteliselt uut programmi ja uusi õppematerjale. Üht-teist on juba tehtud. Näiteks 2011. aastal ilmus kogumik tähelepanu valmis olla kunst mis pakub erinevaid vaatenurki, mille kaudu kaasaegsele kunstile läheneda. Teha on aga veel palju. Oleme saatesse teemal kaasa mõtlema palunud Tartu kunstimuuseumihariduskeskuse juhataja ja näituste kuraatori Reeli kõivu nagu kunstimaailmas ikka, Reili seotud veel lisaks mitmete töödega. Nii esindate siinkohal ka Tartu lastekunstikooli üldhariduskoolide õpetajaid. Meie teine külaline on Tallinna Ülikooli dotsent, heie Treier, kes on Tallinna Ülikooli, jah, Sally stuudio kaudu tulevaste kunstiõpetajate õpetamise ja praeguste ümberõpetamisega. Samuti on heiel oma empaatiliselt kunstikriitiliste artiklite kaudu oluline roll avaliku arvamuse kujundamisel. Mina olen Triin Tulgiste. Räägiks algatuseks, mis seis hetkel kunstihariduses üldiselt valitseb. Et 2011. aasta alguses kuus õppekava vastu võeti, oli palju juttu sellest, et kunstiharidus on ajast lootusetult maha jäänud. Kas aastaga on jõudnud midagi muutuda ning mis on hetkel põletavamad probleemid teie arvates? No kuidas seda muutust mõõta, on iseenesest küsimus, et see on meie selline kogemuslik, kokkupuude nii õpetajatega, õpilastega ja ma peaks ütlema enda kogemuse põhjal muuseumis, kui ma näen seal koolilapsi, et midagi on muutunud ja see on seotud just muutustega õpetajate hariduses, aga samas valitseb teatav peataolek, mis puudutab uue õppekava rakendamist, sest see eeldab õpetajalt märksa suuremat orienteerumist erinevates kunstiküsimustes sest vaadetes päevakava on seal küll olemas. Võimalus käsitleda ka ajatelge mööda kronoloogiliselt kunstinähtusi, kuid võrdlevate teemade sissetoomine tähendab ikkagi töötaja jaoks väga head orienteerumist. Ja siin ei olegi võimalik anda päris ette kirjutatud materjali, ma argnevaid õpetaja peab siis nüüd iseloom on need seosed ja see eeldab siis väga head kunstitundmist. Aga minule tundub isiklikult, et eriti nooremad õpetajad, kes on tulnud kas siis Tartu Ülikooli magistrantuurist või mujalt, on siis kaasaegse kunstiga leidnud oma kontakti ja nad suudavad seda väga adekvaatselt ka õpilastele edasi anda. Nii et ma ei näeks siin sellist väga suurt probleemi praegu, aga kuna ma ütlen, et see on selline kogemuslik tähelepanek, sest ei kohtumaju nende õpetajatega, kellel on raskused ja seetõttu ma ei oska kõigi eest rääkida. Ja see vaatepilt, mis mulle avaneb, mulle tundub, et noh, vaadates nagu pikas perspektiivis ajas tagasi et praegu on nagu sellise moodsa kunstihariduse suur vedaja keskus olnud juba pikemat aega juba 20 aastat, Sally stuudio mida juhib siis Annely Köster ja kelle isikusse või noh, ütleme kompetentsi koondub praegu tohutu suur informatsioon, kuna ta on juhtinud ka seda kunstihariduse reformi ministeeriumi tasandil koos siis tööga, grupiga, kuhu ma ise kuulusin. Ja kuna ta praegu on kutsutud Kunstiakadeemiasse kunstihariduse osakonda edasi viima ja reformima. Ja mulle tundub, et nagu Sally stuudio on mõnes mõttes selline kompetentsikeskus, kuna nemad algatasid 2011 ka Eksperimenta ehk siis koolinoort rahvusvahelise triennaali laululava all toimus tohutu võimas ettevõtmine, mis siis jätkub loodetavasti, ja samuti tegelevad õpetajate täiendkoolitusega, et noh, teine võib olla oluline kompetentsikeskus on, on kumu kunstihariduse osakond, kuna seal nad on kunsti keskel otse ja siis samal ajal Tallinna Ülikooli kunstihariduse osakond on olnud nagu aktiivselt kaasas nendes erinevates algatustes siis minu, kolleegide ja mu enda kujul. Ja ma näen seda, et viimase aasta jooksul on siis tegeletud riikliku katus tasandiga, et muuta dokumente nagu ümber kirjutada siis kunstihariduse riikliku kava selles nagu põhiseadus, mille järgi õpetajad peaksid hakkama, et oma ja kui see läheb nüüd nii-öelda laiadesse massidesse, et enam ei, ei ole see kaasaegsel tasemel kunstiharidus mingite üksikute sädeinimeste rida, vaid, vaid ta muutub nagu riiklikuks dokumendiks. Et siis see on väga pika perspektiiviga asi, kunstiharidus üldse annab, et noh, küllalt aeglaselt muutusi, et, et see on nagu väga strateegiline, väga pikaajaline protsess. Ja need tulemused võib-olla tulevad siis aastate jooksul, kui Need, praegused õpilased, teismelised hakkavad siis selle järgi haridust saama. Ja et selle kaugem eesmärk on ikkagi muuta kunsti üldist positsiooni ühiskonnas, et mida rohkem on inimesi, kes on saanud kunstiharidust, seda vähem on neid, kes ütlevad, et kunst ei ole oluline ja et sellest võib niisama üle sõita nagu praegu kahjuks sageli ilmneb Ma olen sellega nõus, et nüüd ongi riiklikud jõujooned justkui paika pandud aga mulle tundub, et järgmise sammuna tulekski keskenduda kunstihariduse kesksele lülil ehk siis kunstiõpetajale kelle ootused kaasaegsel kunstil on tihtipeale väga konservatiivsed, vähemalt sellest kohtumisest, mis jäi Tartu õpetajatega ikkagi muljet et nende ootused on kunstile hoopis teistsugused kui näiteks kukkunud ja näitused. Ja ma tooks ühe siukse statistilise pooles. Annely Köster kirjutas märtsikuu sirbis. Oleme jõudnud olukorrani, kus Eesti koolides vaid neljandikul kunsti vaatajatest on mingisugune kunstialane ettevalmistus 2008. aasta sügise seisuga 1039-st õpetajast vaid 279-l õpetaja erialane ebakompetentsus aitab omakorda kaasa kunsti kui sellise marginaliseerunud sele kogu ühiskonnas. Aine, mis peaks toetama loovust, kriitilist mõtlemist, isiksusliku kasvamist, saatjat ja laiendama silmaringi, on kuiv iga vaia täide, kus parimal juhul loetakse remont, kunstiajalooraamatud, et kindlasti see nagu ei kehti kõigi kohta. See hinnang aga, et minu meelest ka probleem on täiesti olemas, et. Ilmselt see kehtib nüüd nende õpetajate kohta, kes annavad päris väikestele koolides esimene kuni kolmas klass kus ei olegi ette nähtud spetsialiseeritud kunstiõpetajat, vaid neid õpetaja, klassijuhataja, kellel ei olegi kunstiharidust ja sealt mõnes mõttes rikutakse lapsed ära. Siin ma vaatasin Päevalehes, oli ühe ema või lapsevanema karjatus tema poeg, kes enne kooli joonistus noh, geniaalselt oli nagu niivõrd loominguline läks kooli ja seal ta rikuti ära ja, ja ta ei julge enam üldse ennast vabalt väljendada. Et see on nüüd see traagiline juhtum, et esimene kuni kolmas klass õpetavad mingite mallide järgi klassijuhatajad ja siis pärast seda hakkab õpetama siis kunstiõpetaja, kes saab täiesti noh, sellised krampis lapsed ja ta peab siis võib-olla hakkame neid hoopis avama nagu neid loominguliseks tegema, noh, mis on nagu tagurpidi tagasi lapsepõlve või noh, ma ei tea. Minu arust siiski see triini statistika puudub, kas põhikooliastet, et ei ole eriala inimesed tööle, et siin peaks nüüd täpsustama, sest selge on see, et klassiõpetajad, kes annavad esimesest kuni neljanda klassini nemad on üldõpetajad, nad annavad kõiki õppeaineid, sealhulgas ka kunsti. Ja samas ma pean kahetsusega tõdema, et see sinu tähelepanek, et lapsed pannakse lukku vastab tõesti tõele, kasvõi minu enda laste varased kogemused kinnitavad seda. Ja see on just see aeg, kui laps on kõige-kõige avatum, kõigega valmis võtma kontakti, seda ma näen just oma muuseumitöös. See algklassile ja põhikoolis tekivad juba krambid, noh, need on juba east tingitud. Et tahetakse olla mingisuguste mallidele vastu. Aga selles eas siis uuesti avada on kindlasti oluliselt keerulisem kui, kui algkooli eas. Aga noh, see tähendaks siis seda, et kunsti peaks andma algklassides eriala inimesed, aga seda seni aeg nii vist ei ole üritatud saavutada üldine kooli korraldasin korralikult paika makrotasandil kõik need, ma ei tea, vahe, et kunstiharidusega inimene tuleb siis lapse juurde alates viiendast klassist loodetavasti ja eeldatavasti ka gümnaasiumis, aga mitte alati, sest gümnaasiumis annavad ka sageli kunstitundi aja lõpeb, et kellel ei ole siis kunstialast ettevalmistust ja seisa ka olla see, mida ta võiks olla. Ja jällegi, kui rääkida negatiivsest kogemusest, siis on ka õpetajaid gümnaasiumis, kelle tunnid seisnevad selles, et nad annavad lastele kindlad teemad või jagavad ära kunstnikud ja tunds seisneb selles, et õpilased järjepanu teevad referaat. Ja puutub nagu õpetaja selline loovtunni juhtimine ja ei looda seal siukseid üldistusi, ka ei teki laiemate ajastupilti. Et noh, see on lihtsalt üks näide, aga ma nagu ma ütlen, et me peaks tegema põhjaliku uurimuse ja võib-olla ka tundide vaatlused, kui me saaks rääkida sellest objektiivsest seisust, mis praegu on. Et praegu me räägime lihtsalt oma oma kontaktidest ja kogemusest ja kokkupuudetest, aga mis toimub sundides tegelikult seda me ju ei saa mõõta. Kuna me ei ole seal kohal viibinud. Me saame ainult laste kaudu, kui me nendega vestleme, siis saame teada nende hoiakud, mis neil on kunsti suhtes. Ja noh, neid on seinast seina, peaksime ütlema. Jah, nii et vähemalt ideaali tasandil see uus kunstihariduse alusdokument, et mis need valmis ja hakkab nüüd kehtima koolides ideaali tasandil, on, on just nimelt see seostamise moment hästi oluline, et kunst nagu see liimaine, mis seostab kõiki teisi kooli aineid ja kus ei ole nagu sellist positiivistliku ranget hindamist või, või noh, ühesõnaga, mis nagu vabastab sellised seosed erialaainete vahel. Et see võiks nagu ideaal olla. Jah, et see sõltub jällegi väga palju õpetajast, paljude oskab neid seoseid luua näiteks kunstiajalooline käsitlus, et kui suudetakse see nii-öelda kokku liita Ta ajalootunniga või siis ajastust rääkides kirjandus, muusika, noh, ühesõnaga ka loodusained inimeseni kõik tähendab seostuvat kunsti just nimelt samas matemaatik, aga füüsika ja kunst on see, mis visualiseerib meil näha olevat ajalugu. Kui me võtamegi kasvõi see, mis on ajaloo õpiku hilistatsioonideks, on need säilinud kunstiteosed, et kuivõrd oluline ikkagi kunst on, et me teame üldse sellest, mis on olnud varem ja kunstimõtestamine, et kui tähtis on see olnud inimeste jaoks varasematel aegadel missugune on kunstiRail praegu seda võrdlevalt käsitleda, siis me saame õpetada noort inimest lahtiste silmadega ja avatud meeltega maailmas olema ja kaasarääkimisel. Siit tuleb jälle üks probleem, mille otsa komistasin, kui ma rääkisin Tartu kunstiõpetajatega, et isegi kui nagu püütud koostööd teha teiste aineõpetajatega, siis reeglina need õpetajad on ise nii ülekoormatud, et abipalve seostada, mingid teemad, mis teemat ei hetkel võtate, et äkki me saaksime kuidagi ühendada siis seda võetakse kui mingit lisatööd või lisakoormust ja siis õpetajad suhtuvad sellesse tõrkselt. Kuna nad on juba niikuinii omab selle aine programmiga nii hõivatud, siis nad ei olegi nagu valmis otsima selliseid ühenduslülisid teiste ainetega, et ei piisagi ainult nagu kunstiõpetaja sellest entusiasmist, et tegelikult kogu koolikollektiiv peaks seda toetama, et mulle tundub, et see alati ei ole nii. Kui nüüd rääkida hele strateegilisest nagu tuleviku vaatavatest ideaalidest siis Tallinna ülikool, mis on ju endine peda, eks ole, on nüüd hiljuti sellel aastal asutanud ühe küllaltki idealistliku üksuse, mis kannab nime haridusinnovatsiooni keskus ja seal all on laborid erinevatele ainetele, kus siis idee on õpetajakoolitus ja, ja seal on siis füüsika või noh, ütleme looduslabor ja ajaloolabor ja siis kunsti noh, ütleme loovlabor ja nii edasi. Ja nüüd see idee ongi tegelikult nagu lõimida või omavahel siduda nende erinevate erialade ega tulevasi noori kunstiõpetajaid. Et näiteks kui keegi õpib füüsikaõpetajaks, et siis tal on juba ülikooli tasandil kokkupuude näiteks tulevase kunstiõpetajaga ta nagu tekib dialoog, et, et selle lisaüksuse, mis üritab nagu kittida või liimida omavahel selle hiigel Ülikooli erinevaid teaduskondi ja, ja erialasid, nagu ideaal ongi juba ülikooli päevilt kasvatada uut. Meie õpetajad, kes ei ole enam modernistlikult ainult oma kitsas erialas või noh, üksuses sees ja keeldub vaatamast nagu väljapoole sihuke kitsas spetsialiseerumine. Kui siin sirbis on, viimati veel võideldakse positiivistliku psühholoogia ainuvalitsemise vastu aastal 2012. Et siis mulle tundub, et see positiivism ja noh, ütleme selline modernistlik eraldatus eksisteerib veel edasi väga laias laastus veel nähtamatult, et seda tuleks nagu teadvustada. Aga tulles tagasi siia kunstiõpetajate ümber koolitamise või koolitamise juurde, et rääkides ka pika staažiga Kunstiõpetajatega, kes ongi mitukümmend aastat koolis töötanud, nad ütlevad, et nad on täiesti nõutud. Et kuigi nad on juba varem proovinud seda mittelineaarset lähenemist ja üritanud hästi loovalt uuesti kooli pildimaterjali, rääkida välisnäitustest ja nii edasi, et siis programme tea mõtleja loo, mis siis peaks andma mingisugused teadmised, siis sellest kunstiajaloost, kunsti, mingist taustast siis mõtlev osa, ehk siis seoseid loov osa esis, loominguline osa, kus nad teeksid midagi praktilist, et seda kinnitada. Et seda lihtsalt on nagu võimatu, peaaegu mahutada selle 45 minutise tunni sisse, et kuigi ta nagu tahaks kõik etapid läbi võtted, et lihtsalt see aja ja maht on nii väike, mis kunstil on, et, et see lihtsalt ei ole võimalik. Aga samas, kui on selline elav diskussioon tunnisest kunstist ei saa rääkida ühepoolselt, see peaks ikkagi olema vestlus lastega, siis siis loomulikult raske jälle jõuda kõigini kondliku suure klassiga gümnaasiumites on ju klassikomplektid, üle 30 kuni 37 olen mina kohanud ja põhikoolis vist küll veidi väiksemad. Aga just see ajalimiit on tõesti üks asi, mis, mis paneb piirid ja üldse kunsti väike maht, et õpetaja peab siin tegema väga rangeid valikuid, et fakt on see, et kõigest ei jõua rääkida. Jätsin need valikud millestki rääkida, need seostuksid ka selle maailmapildiga, mis ühes või teises vanuses õpilasel parasjagu on, et see puudutaks teda isiklikult, puudutaks tema kogemust, kokkupuudet kunstiga seni või eluga laiemalt. Ja siis on võimalik palju lihtsamalt selgitada ka kaasaegse kunstinähtusi, kui tekib selline isiklik kokkupuutepunkt. Ja, ja sellest peakski lähtuma ja valima neid teemasid, mida rääkida. Kaasaegses kunstis on ka nähtusi või autoreid, kes võib-olla tegelevad sellise valdkonnaga, mis on ühele koolilapsele kauge, mis ei olegi tema maailmapildi osa. Ja ma arvan, et sellised näited võiksid jääda kõrvale vaid valida siis kaasaja kunstis just need, millega on, on eeldused, et saavutatakse kontakt. Ma ei hakka siin nüüd konkreetseid näiteid tooma, aga, aga kindlasti on võimalik siin eristada ja peale selle ei ole ju kaasaegne kunst selline üheselt määratletav nähtus või stiil vaid see sisaldab ju kogu eelnevat kunstiajalugu, kõiki erinevaid kunstitehnikaid, nii uusi meediaid, klassikalisi meediaid, nii näiteid eesti kunstist kui maailmakunstist. Nii et ühesõnaga, see on õpetaja valik ja õpetaja enda selline nägemise kogemis kogemus, mida ta saab lastele edastada siin. Nii et siin on, ma arvan, väga tähtis see, et õpetaja oleks ise näinud kaasaegset kunsti, et kasutanud ära kõik need võimalused, mis on Eestis siin Meie kahe kunstimuuseumi näol nii Tartus kui Tallinnas ja, ja kui ta liigub maailmas ringi, et siis ta on ka avatud, et ta külastab kaasaegse kunstimuuseumi ja jooksvalt näitus ja teeb siis oma tähelepanekuid. Ma seda tahan rõhutada, et nägemise kogemus originaaliga kohtumine on oluline siis nii õpilase kui ka õpetaja enda jaoks sest ainult video vahendusel kunstist rääkida on väga keeruline. Et me kõik teame, kui palju läheb selle vahendusel kaduma ja ja kuivõrd kaudne on see ettekujutus asjast. Ja teine tasand on võib-olla ka nagu kunstimaailmapoolne suhtumine noh, ilmselt see on nagu ka laiem nähtus ka füüsikutel ja, ja ma ei tea reaalteadlastele, et nagu selline üleolev suhtumine kunstiharidus, et seal midagi madalat ja midagi sekundaarset ja millega meie oma käsi ei määri. Aga mulle tundub, et, et see on hakanud nüüd eriti teadvustatakse seda rahvusvaheliselt ja Eestis seda, et see hakkab kätte maksma, et kui sul ei ole enam publikut või ei ole nagu kedagi, kes kaasa mõtleb, et siis see kunstnik jääb nagu väga üksi ühiskonnas. Ja minu arust murrang ka kunstimaailma suhtumises on, on toimunud rahvusvaheliselt, et aastal 2007 võiks olla minu arust nagu see piir post kui, nagu hämmastav, et kaks väga megasuurt rahvusvahelist näitust korraga üksteisest sõltumatult võtsid teemaks kunstihariduse ja need olid siis manifesti mille pealkiri oli kool, mis küll kahjuks kukkus, läbin sellisel planeeritud kujul, aga, aga see, et nad tegelesid nagu kunstihariduse teemaga, et kuidas õpetada kunsti need ilmselt siis nagu kunstnike tasandil või noh, ütleme noorte täiskasvanute tasandil. Ja teine oli siis dokument, Ta millel oli kolm nii-öelda leitmotiivi ja üks nendest oli haridus Education ja millest anti siis välja üks selline köide, see oli siis kolmeköiteline. Igale leitmotiivina oli pühendatud üks köide ja üks nendest köidetest oli Education. Ja, ja need, nende vahe kahe vahel oli nagu teatud konkurents, nad seal heidetud kiivused, noh, et kuidas nagu üks meganäitus võtab sama teema, mis teine mega näitas nende organisaatorite vahel oli väike hõõrumine aga fakt on see, et kui nad nagu üksteisest sõltumatult jõudsid samal ajal samale järeldusele, et haridus on oluline siis nagu signaal kunstimaailmale ja signaal ka sealt allapoole nüüd nendele kunstihariduse maailmale. Et midagi on hakanud muutuma ka kunstnike tasandil, mida siis Eestis. Eesti tulemus oli siis Eksperimenta 2011, et mis sai nagu jõudu dokumente ajamani Sesto nendest haridusteemadest aastal 2007 ja teiselt poolt see, et loovalt tulevikku, selline noorte kunstnike ja kunstiharidusega seotud inimeste üksus andis välja seda, mida sa, triin, mainisid. Vahend tähelepanu, valmis olla kunst. Et nemad tegid Eestis nagu üleskutse kunstnikele kaastööd tegema kunstihariduse materjali ja tegid väikse konkurssi. Ja sinna ilmus, ma ei tea, see statistika oli uskumatu, mingi 100 erinevat ettepanekut selle, nii et konkurents oli väga suur, milles need koostajad valisid sinna kunstihariduse kogumiku siis kõige paremad terad. Et noh, need faktid nagu näitavad, et on tekkinud mingi uue põlvkonna kunstiharidus et nagu tipptasandil, mis siis hakkame järjest kiirgama, mõjutusi madalamale noh, ütleme kunstiõpetajate tasandile kooli reaalsesse kuul. See on nagu hästi positiivne ja lisaks mingid erinevad kunstihariduse materjalid, mis on järjest ilmunud, kasvõi see, mida Triin, sina tegid koos oma kolleegidega selle artikli kukku nuut, näituse kui töövihik, eks ole. Ja nüüd hiljuti ilmus foto Töövihik, mis oli ka selline kollektiivne looming ja disaini töövihik ja siis tähelepanu, valmis olla kunst. Praegu on juba neli sellist võimsat kõva uue põlvkonna materjali nagu õppematerjali, võib-olla siin on veel neid, mida ma hetkel ei taipa mainida. Aga võib-olla Riili räägigi natuke, et kuidas sinu kogemus on selle tähelepanu valmis olla kunstkogumikuga, et kuidas see töötab laste peal, kas need lähevad nende ülesannetega kaasa. Kas ta siis mina? Kui te ei ole seda kasutanud, kuna mina ei tegele põhikooli lastega, kellel on adresseeritud, aga ma olen vestelnud põhikooli õpetaja, et ega ja näiteks selline tähelepanek, kui meil eelmisel aastal oli kunstifestivali näitus, artist, kukkunu näitus Tartu kunstimuuseumis ja kunstnikuks oli Marina Abramovitš siis üks õpetaja oli väga õnnelik, et Abramovitš on sees ka töövihikus ja selles selles kunstiraamatus, et ta just lastega oli enne rääkinud ja nüüd on tal võimalus tulla näitusele, kus on sellesama kunstniku videod üleval. Nii et need asjad langesid väga kenasti kokku. Aga ilmselt kõik, mis siin-seal on, neid ülesandeid jaga, autoreid ei ole võimalik igal ajahetkel illustreerida. Aga üldiselt ollakse väga õnnelikud, et selline materjal on olemas, et see annab õpetajale vabadusi vastavalt siis tema enda eelistustele valida ülesandeid ja neid oma lastega teha. Aga ma tahaksin siiski selle kaasaegse kunsti jutu juurde rääkida veel natukene, ütleme traditsioonilisemat kunstist, mis ju ka eksisteerib paralleelselt sellega ja on ka osa kaasaegsest kunstist ikkagi see, et me räägime lastele, sellest, mis hetkel maailmas sünnipäev, tähtis, et me tutvustame kunstiajalugu, eriti seda, mis alates 90.-test muutus eesti kunstis. Aga need eelnevad kümnendid ja Eesti kunstijuba klassikuteks saanud autorid on siiski ka olulised käsitleda et väga sageli piirdub ju ka kunstiõpetajate selline nii-öelda maitse-eelistus Pallase koolkonna meistritega. Aga kui palju autoreid tuleb viiekümnendatel kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel, enne üheksakümnendaid, nii et ma arvan, et et see kunstiajalugu ikkagi selleks, et et oleks ühesõnaga ka õpetajatel vastuvõetav õpetada ja lastel ka mitmekülgsem kogeda, siis peaks käsitlema seda just selle paljususes. Et mitte siis rõhu rõhuma ainult kaasaegse kunsti sellistele radikaalsemad Nendele nähtustele, mis kahtlemata vajavad rohkem selgitust kui traditsioonilisemad väljundid. Aga ma arvan, et ei saa kunstist päriselt jätta kõrvale seda kogemust, seda, mida kunst on läbi aegade pakkunud, et ta pakub siis vaatajale emotsiooni ja see emotsioon siis võib-olla ka positiivne. Sest et see reeglina kaasaegse kunst ehmatab, tekitab tähelepanu, emiteerib, šokeerib, paneb mõtlema või vähemalt need on eesmärgid. Aga teinekord tahaks inimene lahkuda ka näitusesaalist sellise positiivse laenguga, et on kogenud midagi, mis teda siis argielust kõrgemale tõstab ja teda tähendab. Nii et ma tahaks seda lihtsalt rõhuda, et me ei läheks liiga ühte nurka, vaid vaid võtaks ikkagi arvesse kõike seda, mis on meie kunstimaailmas, et see kunstimaailm on, on väga mitmekesine, ma arvan, et ka need nii-öelda väliselt traditsioonilisemad kunstiliigid kuuluvad siia hulka ja seda ka noorte kunstnike loomingus, sest teatavasti maalikunst ei ole ju surnud, vaid elab jätkuvalt edasi just figuraalses maalis aga loomulikult erinevate sellest, mida siis tehti kümnendaid varem. Väga õige ja jutu jätkuks sellest sinu provokatiivset kunstist, et Tallinna Ülikoolis on olnud, ütleme, eestikeelses õpperühma sees üsna palju venekeelseid üliõpilasi ja siis tulevasi kunstiõpetajaid ja nii minuga samas need ütleme viimase kuue aasta jooksul on olnud see, et enamasti need venekeelsed üliõpilased tulevad väga traditsioonilise maitsega ja traditsioonilisest taustast, neil on väga kindlad arusaamad, mis on nii-öelda hea kunsti, enamasti sihuke realistlik maalikunst. Ja nad on noh, alguses nagu küllalt enesekaitses ka sellise kaasaegse kunsti vastu ja üldse venekeelsed koolid on omaette suur nagu raske teema. Nüüd minu kogemus on olnud see, et kui ma lähen pidanud neid õpet, seal on neid venekeelseid, et siis ma olen nagu suunanud neid uurima kaasaegset provokatiivset Vene kunsti, mis on rahvusvaheliselt tipptase, mida nagu rahvusvaheliselt näidatakse ja minu kogemus on see Vene provokatiivne kunst on aidanud nendel Eestis tegutsevatel vene üliõpilastel või tulevastel kunstiõpetajatel kuidas öelda, lahti minna. Kui nad enne olid kuidagi hästi enesekaitses, siis kui nad uurivad, loevad neid venekeelseid, ütleme, interneti igasuguseid tõrjale saite noh, omaenda emakeeles. Et siis nad saavad omavahel arutada, siis neil tekib segadus siis samas, kuna see kõik on nende emakeeles, see on rahvusvaheliselt veel tuntud ka. Et siis ei saa olla selline materjal, mis on nii-öelda vale või mida nad saavad niisama ignoreerida. Ja senises kogemuses on tulemus täiesti hämmastav, et nad on läinud lahti, nad on hakanud suhestuma kaasaegse kunstiga, et see aitab nagu läbi murda Se provokatiivne kunst mingeid plokke või noh, mingeid takistusi ja, ja see, kui nad lõpeb, jätavad Tallinna Ülikooli ja lähevad siis reaalsetesse koolidesse õpetama reaalseid õpilasi, näiteks Siliaga, Pakovi või munast tõrski noh, süsteemi järgi siis nad väidavad, et õpilased noh, kuna see on vene kunstis, need õpilased usaldavad, et see ei ole mingisugune noh, ütleme peale surutud nüüd mingite eestlaste poolt, eks ole, et seal tekivad nagu oma mingid mingid sellised kaitsemehhanismid. Et selle kaudu nagu on võimalik neid vene üliõpilasi tuua nagu kaasaegsesse maailma kunsti mõistes ja samuti viia kumusse ja, ja noh, avada nende mingisuguseid blokeeringuid, nii et et iga asi on nagu teatud noh, rollis tegelikult hästi noh, peaaegu asendamatu. Nagu iga erinevad kunstinähtused. Aga väga hea, et tuligi teemaks näitustel käimine. Et kunstiõpetajate puhul ka, et rääkides kaasaegsest ideokunstist või institutsioonist on seda väga raske teha ainult öelda pildimaterjali põhjal, siis just et kuidas julgustada neid tulema, et mulle tundub, et muuseumis on päris head kontaktid juba, et nad käivad Tartu kunstimuuseumis sedasi regulaarselt, aga näiteks y ja nooruse puhul me nägime seda elatist kukkunud puhul, et et kuigi me tegime tasuta giidituurid, tasutatrükised, kutsusime eraldi õpetajaid, olime aegadega väga paindlikud, et et tegelikult seda huvi oli väga vähe. Et see oli ikka selline tõesti näpuotsaga neid õpetajaid tuli sinna, et mida selleks tegema peaks. No tähendab, mina Tartu kunstimuuseumis seda tööd tehes saan öelda, et meil on kunstiõpetajatega olnud juba aastatepikkune koostöö kogemus, mis tähendas seda, et muuseumis käivad koos kunstiõpetajate ainesektsioonid vähemalt kaks korda aastas pluss siis lisaks need koolitused, mida me siis muuseumis füüsiliselt kohal toimuvat, kus nad siis leiavad ise lektoreid või me koostöös leiame huvitavad lektorid, et neid siis täiendada ühel, ühel või teisel alal. Aga, aga minu isiklik kogemus on ka selline, et kunstiõpetajad ei ole eriti, mis puudutab vanemat põlvkonda, nad ei ole väga avatud uutele ja ma arvan, et seda asja ongi üpris võimatu muuta. Ja siin on lihtsalt üpris lootusetu võitlus, sest mõned vanemaealiste inimeste seisukohad on, on nii-öelda konserveerunud ja, ja siin on väga raske nagu uut juurde tuua, aga loomulikult tuleb seda jätkuvalt teha. Võib-olla oleks üks variant, et õpetaja jõuaks muuseumiga ilma lasteta, et tal oleks endal see huvi, et kui muuseum ja ka näitusesaal võimaldaks sisse astuda ilma piletid lunastamata Tartu kunstimuuseum, mis on see võimalik, aga ka mujal külmikut ja tegelikult kõigil kunstiga seotud nii õpetajatel kui ka kunstiüliõpilastel, kui ka kunstikoolide õpilastel peaks minu arust olema see, see võimalus. Ei jää see siis nii-öelda mõne euro taha, et ilmselt see ei ole muidugi jutt, mis meeldib muuseumite juhtkondadele, sest et põhiline tulu tulebki kunstihuvilistest inimestest, aga aga ma, ma tean lihtsalt oma kogemusest, kuidas üks või teine kasutaja ütleb, aga teil on ju pilet galeriis ja samas samas ei ole piletit ja aga muuseumi tuleb, teinekord on takistuseks mõneeurone pilet, ta pigem jätab tulemata. Nii et noh, see huvi nagu ei kaalu seda, seda pileti hinda üle. Aga Ma arvan, et ikkagi saab seda teha, pakkudes välja neid tuure ja üldiselt on nad huvitatud. Et Muuseumis on olnud kõigi näituste tutvustused sügisel ja kevadel. Uued näitas, et need nii klassikalisemad kui ka siis kaasaegse kunstinäitused, mida meil on ka joonud järjepanu just meie esimesel korrusel ja nende vastu on olnud elav huvi. Mul on ka mulje, et Tartu kunstimuuseum teeb erakordselt head tööd, sest ma enne mainisin neid uue põlvkonna õppematerjali, et tegelikult KUMU produtseerib ja Tartu Kunstimuuseum produtseerib näituste põhjal selliseid ühe näitusekeskseid õpe, materjale, mis töötavad siis seal kohapeal. Et nii palju, kui ma olen neid vaadanud. Need on ju kõik ise välja mõeldud ja leiutatud ja hästi leidlikud, hästi fantastilised, et mulle tundub, et need võiksid olla head materjalid õppimiseks. Nojah, mis minu tagasiside räägib, et see viimane ülevaatenäitus, mis meil oli inimene poolsajandist, selle põhjal koostasin ma sellise interaktiivse voldiku, mille Pealkiri oli, räägivad ja küsivad, kus siis tegelased kunsti teostelt hakkasid enda kohta andma informatsiooni, seal oli Kalünk testi variandid. Aga mis oli nagu kõige olulisem olid sellised avatud küsimused, kus õpilane pidi väljendama omaenese arvamust ja mõtlema oma peaga. Nii et ei ole nii, et ajas näpuga sildi pealt järge ja kirjutas ainult üles autor ja, ja töö pealkirja, vaid ta pidi mõtlema töösõnumi peale, mida kunstnik on tahtnud öelda või mida võiks tegelane mõelda. Nii et selline isiklikku kontakti leidmine kunstiteosega, ma arvan, kõikide kunstiteostega erinevates liikides, nii traditsiooniliste maalikunstiteostega, mille sisu on võib-olla jutustavam või sümbolistlikum kui ka fotokunstiga, kui ka videokunstiga näiteks oli selles voldikus sees ju ka arutelu Jaan Toomiku väga tuntud video isa ja poeg üle, kuidas siis pidi arutlema, miks on kunstnik alasti, miks ta uisutab ringe mida tähendab see helitaust. Nii et ühesõnaga arutelu kunstitähenduste üle ja selline oma isikliku kogemuse ja kaasaelamise liitmine. Sellise autoripoolse eeldatava eesmärgiga. Ja minu tagasiside ütleb, et see tööleht töötas väga hästi, see meeldis nii õpetajatele, õpilastele ma küsisin, kas ta sarnaneb koolitöö vihikule ja õpilased vastasid selle peale ei sarnane, et väga sageli selliste trükitud materjalide puhul on lastel tõrge, et et kui nad saavad koolikeskkonnast välja muuseumikeskkonda, sinna tahaks olla vabalt, et nad ei tahaks ninapidi olla mingis töövihikus. Nii nagu nad koolitundides peavad ju enamasti tegema. Aga selle töölehe puhul siis ma seda ei kogenud reeglina. Nii et neid töölehti on neil ka olnud erinevaid klassikalise kunstinäitustel. Ma arvan, et need on olulised ikkagi, ma tahan rõhutada, et kaasaegse puhul me ei tohi unustada vana, et seda ei ole vaja visata, prügikastis on lihtsalt eksisteerib selle kaasaegse kunstipildi kõrval ja on ju väga vajalik ka selleks, et üldse saada aru kaasaegse kunsti paljudes taustades näiteks kaasaegses kunstis olevates treemiksidest ja Bastissidest ja tsiteerimist ja sellest, kuidas sa mõistad näiteks eesti fotorealismi sellist suurkuju Reinud hommikut, kui sa ei tunne klassikalist kunsti, kui sa ei tea midagi Rembrantist või Leonardo da Vincist. Et ma arvan, teadmised on, on kõik olulised ja muidugi ajas edasi absoluutselt, et see on, see on ikkagi väga oluline ja ma arvan, et kui kunstist rääkida kunstist kirjutajad ei ole nii ainuüksi keskendunud selle kaasaegse kunsti kõige äärmuslikumatele ilmingutele, kui nad tunnustavad seda traditsioonilisemat, siis tuleb nendega kergemalt kaasa kunsti õpetada. Sest et midagi ei ole teha paraku enamasti kunsti juurde on inimesed tulnud just sellise noh ütleme kauni kunsti kaudu ja see radikaalne muutus kunstimaailmas on neile olnud siis just vanemale generatsioonile selline üllatus või isegi ehmunud. Aga samas ma pean ütlema, et ka vanemaealised on võimelised mõistma kaasaegset kunsti ja on võimelised sellest vaimustuma ja seda oma õpilastele edastama. See jällegi sõltub õpetaja persoonist suures osas. Jah, ma olen hästi nõus. Ma lihtsalt tahan seda öelda, et mulle tundub, et kõik need noored kuraatorid, et nad on nii vaimustuses sellest, mis nad teevad, aga samas nad nagu jätavad kõrvale selle, mis on olnud selle kunstiajaloo, mis on tegelikult meil lähiajalugu ja, ja kui seda eirata, siis ei ole sellist soodsat vastuvõttu pinnast ka kaasaegsele ja ma tahaks öelda, eluõigus on kõigel ja noh, ma ei räägi siin praegu harrastuskunstist või laadakunstist, ma räägin ikkagi professionaalsest kunstist, kus on ka palju ilminguid ja ma arvan, Nad, kõik on väärtuslikud, et kunst on lihtsalt niivõrd mitmekesine, et kunst võib-olla mittemateriaalne, nagu me väga hästi teame, aga tal võib-olla ka materiaalne kehastus ja ta võib pakkuda ka ülemuse tunnet või Katartalist elamust, mida näiteks ju ka mõned Jaan Toomiku teosed pakuvad. Nii et elamus kunstinäitusesaalis ei pea olema sugugi mitte ainult šokk või selline suur ärritus, nagu võib-olla praegusel kunsti festivali näitusel see enamasti on. Aga noh, jällegi peab avama ka neid siis teisi tagamaid ja, ja seletama ajastulist konteksti, miks üks või teine kunstinähtus on kinud ja seda siis nii õpilastele kui ka õpetajatele. Üks rõõmustav uudis on veel see, et kui lõin internetist lahti sellise rubriigi nagu kunstipoliitika kaks, null kaks, null mida praegu koostatakse ka nagu tulevikku suunatud, kuna mille siis kultuuriministeeriumis tav nõunik, kunstinõunik Maria-Kristiina, Soomre on kokku pannud siis ka ühiste arutluste tulemusel ja seal on ära toodud järgmiste aastate prioriteedid, riiklikud prioriteedid, mille hulgas siis on üks prioriteetidest ka kunstiharidus. Nii et noh, see annab nagu lootust, et nagu riiklikul tasemel ka väärtustatakse kunstiharidust minu teada esimest korda just kultuuriministeeriumi tasandil. Tore on kuulda ka, aga hiljuti ju tehti, see suur kärpimine võeti gümnaasiumist üks tund ja nüüd peab siis kahe kursusega suutma õpetada kogu kunstiajale ja teha seda veel võrdlevalt teha arutelusid, teha praktilisi töid ja see tegelikult on selle tunnimahu juures võimatu, et tekiks lapsel ka mingi selline terviklik pilt. Et see võib tekkida ainult sel juhul, kui tal on põhikoolis, oled fantastiline õpetaja, kes on teinud suure eeltöö juba ära, nii et see on kindlasti karuteene kunstile. Gümnaasiumis on üks kursus ära võetud, aga samas jällegi see uus õppekava kahtlemata mõtlen, et noh, mina olen sellise võrdleva käsitlusega kunstist rääkinud juba aastaid varem ja näen rõõmuga, selline käsitlus on sisse kirjutatud, aga ma arvan, et see on väga paljudele õpetajatele väga-väga keeruline järgida, sest kronoloogiline käsitlemine on vaieldamatult lihtsam. Ja need vähesed õpikud, mis meil on, need Kangilaski õpikut võtavad ju ka kunstiajastud läbi ajalises järgnevuses. Noh, mis võib-olla on, on selles mõttes nagu baasharidusena hea, et sa ei saa hakata songleerima mingite teemadega, kui sul ei ole all siukest lineaarsed nii-öelda igavad, tavalist kunstiajalookäsitlust et see võiks olla nagu kõige alus ja selle peale ehitada, siis žongleerida kunstiajalugu. Just nimelt, aga no lapsel ju seda ei ole ja nendest ajaloo tunni lisadest, kus on kultuur, eks ole, ja ühe osana sellest ka kunst ei tekkidel paraku terviklikku pilti ja siis ongi üks segapudru. Nii et selles mõttes, et rääkida mingist nähtusest, ajastuid võrdlevalt, kui lapsel ei ole seda aluspõhja on ka keeruline ja see on ka vaieldav, nii et siin jällegi pidanud tundma õpilasi ja, ja nende sellist noh, senist maailmapilti. Nii et ikkagi mingi kronoloogiline selline selline põhi on, tal on oma funktsioon, just et see on ka selle selle põhjal siis saabki juba hakata võrdlema, et kui sa räägid näiteks kasvõi esiaja kunstist, võiminoilise kultuuri, naise kujudest, mis on väga stiliseeritud ja jõuad välja 20. sajandi skulptuuri modernistliku vormini, kui kõik see vahepealne jääb vahele, siis ma ei tea, kuidas need seosed tekivad, aga ma arvan, et juba esimestest kunstiajaloolistest kidest alates saab teha siis selliseid võrdlevaid ekskursse kaasaja kunsti, sest väga sageli kaasaja kunstis on pöördutud varasemate nähtuste poole. Nii et kahtlemata selline võrdlev käsitlus on väga hea ja, ja võimalik. Aga tuleks nüüd hoopis täiskasvanute hariduse. Et kuidas sinu kogemus, Reiljan Tartu kunstimuuseumi ka, et kuidas tuua tavaline inimene nii-öelda tänavalt, et isegi see netikommentaator, kes võib-olla heitunute talled, need kivistunud arusaamad, aga lihtsalt see täiesti tavaline inimene, kellel ei ole isegi negatiivset suhet kaasaegse kunsti, vaid lihtsalt teda ei huvita see ei ole nagu tema elu osa, et kuidas teda. Tuua, muuseas, no ma arvan, et seda inimest, kellel kunstiga absoluutselt mingit suhet ei ole, ei ole võimalik muuseumi tuua. Aga kui inimene on ikkagi avatud ja ta satub mingil puhul just sõna otseses mõttes satub ja minu kogemusele kinnitab, et muuseumiöö kui muuseum on avatud kummalistel kellaaegadel on toonud mõningaid inimesi majja ja pärast seda, kui nad on näinud perepäeva näitusel, et räägitakse kunstist ja arutletakse selle üle ja siis nad on tulnud kohale ja, ja nad on leidnud, et see on huvitav ja miks nad ei ole ameti varem seda teinud. Et see oli just selle viimase ülevaatenäitusekogemus. Et tuldi peredega, aga meie siis oleme üritanud tuua nii näitustega seoses rahvast majja kui ka käsitledes üldise kunstiajaloo teemasid näituste väliselt. Ja seoses näitustega on nii nagu igal pool mujalgi kuraatori ringkäigud ja ekskursioonid või vestlused, kus siis räägitakse üht või teist näitust lahti, miks ta just selline on ja rahvas on tee sinna leidnud siis loenguvorm või meie Lektoorium, mis siis taaskäivitus juba peaaegu 20 aastat tagasi olles siis vahepeal varjusurmas on toonud inimesi majja järjepanu ja meie loengute keskmine külastatavus jääb kuskile 30 ja 50 vahele. Ja enamasti need ei olegi sellised tavapärased loengut, kus on tegemist Monaloogiga, vaid väga sageli siis lektorid vestlevad ka publikuna, küsitakse auditooriumi arvamust ja nendes sarjades siis oleme käsitlenud ka kaasaegse kunsti teemasid, näiteks piirideta kunst, kus siis 20 sajandi teise poole kunstinähtused olid luubi all. Siis väike kunst, mis käsitles nähtusi väljaspool suurt kunsti. Ja muidugi kunstiajaloo, suurmeistreid ja kunstistiilid ABC olid need esimesed. Peale selle oleme näidanud kunstniku filme, mis on osutunud väga populaarseks ja need on siis just filmid eesti kunstnikest ja korraldanud ka kohtumisõhtuid nii kunstnikega kui ka kunstiga seotud inimestega, kunstikogujaid aga aga kuidas iga inimeseni jõuda, et ma arvan, et inimesel peab olema see selline tähelepanu või huvi selles praeguses infotulvas, et ta leiaks sellise koha nagu muuseumi üles ja, ja kes on selle leidnud, siis leiab sinna järjepanu ka teed, et seda, seda kinnitab see rahvas, kes meil käib, et paljud näod on võtavad kelle elu osa ongi käia muuseumis avalikel üritustel. Ja et ma arvan, et neid üritusi võiks olla rohkem, kui oleks rohkem tööjõudu, oleks rohkem inimesi, siis saaks teha neid, ma räägin just meie asutusest, et saaks teha neid mitmekesisemalt ja teha ka rohkem. Aga seda ei saa öelda publiku huvi, nagu täiesti puuduks, et kindlasti mitte aga üks omaette sihtgrupp, keda ei tohiks ka unustada Ta kõrvale, et praegune ühiskond on suures osas ikkagi suunatud noortele, me räägime siin kunsti õpetamisest koolis, haridusest, aga tegelikult ei tasuks unustada ka neid, kes on jõudnud pensioni ka. Ja meie oleme aastaid juba koos hoidnud muuseumi kunstiklubi, mis koondab vanemaealisi ja noh, on ka keskealisi, kellega me siis vaatame näitusi koos ja alati järgneb siis selline aktiivne arutelu. Ja nende puhul peab küll ütlema, et nende kunsti nagu vastuvõtmisele, mis puudutab enamust, on kuskil, on kuskil piir, et on radikaalseid nähtusi kunstis, mida nad ilmselt ei, ei suuda aktsepteerida, mis ei tähenda sugugi seda, et nad oleks suletud kogu kaasaegsele kunstile ja ihkaksid ainult nii-öelda ballast. Aga ma arvan, et tegelemine ka vanemaealistega ja just nii-öelda nende oma seltskonnas, kus ongi ühe põlvkonna inimesed, kohus, ma arvan, on väga oluline. Aga heiet, sina kriitikana, kui sa kirjutad, kas sa pead silmas seda, et sinu tekst võiks kedagi kutsuda näitusele või sa kirjutad pigem nagu kunstnikule kunstiinimestele nii-öelda? Naljakas ongi, et ma olen ta tagantjärgi olen mõelnud oma missioonile, siis naljakas, aga see on nagu alateadlikult, see on nagu vahe, kas sa kirjutad nagu ajakirja või sa kirjutad ajalehte Päevalehes töötades või sinna kirjutades ma nagu alati mõtlen nagu laiemat publikut ja võib-olla see ka siis kunstiajakirja sai omal ajal tehtud nagu enne kumu, et kui minu roll oli ajakirja teha nii-öelda enne kumu, siis mul kogu aeg tiksus kuskil kuklas see idee või see noh, ülesanne nagu kõnetada mitte ainult kunstiinimeste, see tundus nii oluline. Aga nüüd pärast kumu avamist 2006 on järjest tõusvas joones sellise kunstihariduse üle võtnud kumu hariduskeskus, kes teeb superhead tööd ja selle taustal on kunstiajakiri, mida annab siis praegune toimetaja Andreas Russak, välja on muutunud siis ka võib-olla elitaarse maksja spetsialiseeritum maksjaid, nagu sellel 21. sajandialguse kunsti eel oli tegelikult niivõrd palju koormaid peal. Nüüd on vähemalt see kunstihariduse koorem muutunud spetsialiseeritud ks ja läinud siis kumu hariduskeskusele. Ma ei tea, kunstiväljal on kõik omavahel nii seotud. Ja siis, kui mingi üks muutus toimub kuskil siis nagu tekitab muutusi nagu paljudes lülides. Aga on sul Heie kogemust, et kas kunsti, kui sina toimetasid, et kas see jõudis kunstiõpetajateni. Sellist tagasisidet tulnud, et see uus kunstee on palju raskem, ütleme sellistele kunstimaailmavälistele inimestele lugemiseks. Ja minu teada on ka tiraaž väiksemaks läinud veel väiksemaks, kuigi ta oli juba omal ajal väike ja ütleme, need vanast kunsti eest on teada numbrid, täielikud rariteedid, ma ei tea, millest see sõltub, et mingeid numbreid on absoluutsed rariteedid, neid ei saa enam kuskilt kätte. Ja osa numbreid on on toimetuses veel pakkidega alles, nii et see on mingi müsteerium, mis, mis turul toimub kunstiturul ja ja seal kunstipublikatsioonide ostmisega. Sellest ma ei saa siiani aru, et mis saladus seal on? Nojah, aga mina usun, et see kunstiajakiri, see eestikeelne, ainukene, mis meil on, peaks ikkagi olema arusaadav lugemismaterjal kunsti, et ajale, aga noh, ka minu kogemus kinnitab, et väga sageli ainult sirvitakse ja siis pannakse kõrvale, et vaadatakse pilte ka ei süvita tekstidesse, millest on muidugi kahju. Eriti varasemates on ju ilmunud väga palju selliseid alustekste millele saab tegelikult ehitada oma teadmisi kaasaegsest kunstist. No see oligi see siht, et ühesõnaga kes tahab noh, nagu kursis olla, et on võimalik rääkida ka keerulist juttu, noh nagu sellises inimkeeles, et see ei pea olema mingi kodeeritud erialane, tohutult keeruline, et keel ja siin on minu eeskujuks muidugi kahtlemata teatud kunstiteadlased kaitsevad Ameerikas noh kas või praegu ütleme teatud selline Ameerika Armotistlikust filosoofiast lähtuv koolkond kus on võimalik kirjutada ka keerulisi probleeme ja tekste niimoodi, et inimene, kes ei ole selle spetsialist, loeb, et ta saab nagu kõigest aru, et see on nagu minu ideaal olnud kunstiteadlasena mida esindavad praegu näiteks see ilm selgines, kes on oma tohutu kunstiteaduslikku baasi põhjal hiljuti ka pöördunud kunstihariduse teemadesse ja annab järjest tohutult palju raamatuid välja. Kunstiharidusest, teeb Facebookis ma ei teadmisest kollektiivset uurimust, mis mõjutavad siis tema tulevasi raamatuid. Aga võtaks käki kokkuvõtvalt, et mis on teie jaoks kunstiharidus ja mis on selle eesmärk? Ja noh, mina arvan, et Eesti hariduseesmärgiks on õpetada inimest vaatama elu loovalt ja leidma iseenda koht ja suhtuma kriitiliselt aga sallivalt ümbritsevasse, mis ei tähenda seda, et õpetaja annaks talle mingeid valmisretsepte, vaid õpetada elu analüüsima kunsti kaudu. Ja väga oluline on minu meelest kunstiõpetuse osa ka väärtushinnangute kujunemises, millele ei saa siis võrdusmärki panna meie väärtushinnangutega praeguses ühiskonnas, et ma arvan, et see ei pea sugugi nii olema, edukultus on see ainuke väärtus, mida noor inimene peaks, millest ta peaks lähtuma. Ja noh, ma usun, et väga paljud kunstnikud on ka sellele tähelepanu osutanud just nendele väärtuskategooriatele, mis võiks olla inimese jaoks olulised ja mis tegelikult on olulised. Et see vaimsuse ja materialismi vahe ja jällegi kaasaegne kunsti pakub võimaluse ise kaasa mõelda, sest tähtsam on idee või mõte ja selle visualiseerimine või nähtavaks tegemine mingil muul moel. Aga ei ole enam tähtis see manuaalne oskus, et väga sageli, kes vanasti lapsed ütlesid, et nad ei oska joonistada ja ja väga paljud jäidki oma joonistusoskusest näivistlikule tasemele. Aga ma arvan, et see ei olegi tähtis, vaid tähtis on õpetada. Tegemist on õpetada mõistmist, õpetada empaatiat kaasa ja sisseelamist, kunstiteostesse ja loomulikult kujundada ka maitset, sest see ei ole ka sugugi vähetähtis. See võiks ikkagi endiselt olla niisugune traditsiooniline kunsti osa. Ja mina siis lisaksin Reilile, et, et nagu avardada oma piire, et igal inimesel on noh, paratamatult meil piirid, eks ole, noh, mingid mõistmise piirid ja mingisugused füüsilised piirid ja arusaamise ja hariduse ja mis iganes, mille me kaasa saame oma oma siis taustaga. Aga et nagu tegutsemine kunstiväljal ja kunstnikega suhtlemine ja see on nagu pidev sihuke omaenda piiride avanemine, kunstnikud teevad sageli ekskursioone mingitesse sfääridesse, kuhu minusugune või noh, ma ei tea, nii-öelda tavainimene ei julge minna ja siis ta toob nagu teateid tegelikkusest, kui jälgida, kunstnikud on minu õpetajad olnud küll algusest peale nii klassikalised mingid minevikku kunstnikud, keda ma olen uurinud ja kes on mind vaikselt siis õpetanud. Mulle tohutult meeldib khaani definitsioon kunstiharidusele siis Luis kaal, arhitekt, kes ütleb, et olen haridus, on see, et kui õpilane ei saa aru, et ta on õpilane ja õpetaja ise ei saa aru, et ta on õpetaja. Et see võiks nagu ideaalne õppimise situatsioon, olla. Ja aitäh teile, stuudios olid külas Reeli Kõiv Tartu kunstimuuseumist ja heie Treier Tallinna ülikoolist. Mina olin saatejuht Triin Tulgiste aitäh kuulamast. Kunstiministeerium. Kuula kordus ja neljapäeval kell 14, null viis.