Tere, mina olen Jürgen Rooste ja kõnelen teile Shealisi uuesti esimesest luulekogust, 100 protsenti sealis. Kaane peale on kirjutatud risk kohe kolm korda, aga aga võib-olla see pealkiri peaks olema 100 protsenti, ega ma täpselt ei tea. See on Kivisildniku jumalikku ilmutust ja kirjastuse väljaanne nagu Kivisildnik, kirjastuste kohe terve portsu raamatuid korraga. Et mitte üks või kaks tükkivaid tuli vist umbes seitse. Ma räägin peamiselt Chalisist. Miks kuskil viimase kümnendi sees nullindatel selle aastatuhande algupoole hakkas mul tekkima tunne, et eesti luule, eks olulisem kese on kuskil seal räppmuusikas kõige põnevamad luuletekstid tulitsejalissilt ja Tomi boilt. Seal lihtsalt ilmusid järjes plaadid nagu ühendatud inimesed, süsteem, süsteem, taevas ja perse supervõimed ja siis selle aasta suvel uus plaat, lärmakas naabrimees. Need on kõik täiesti põnevad ja igaüks oma Moody kirju ja keevaline ja üsna erinev. Sotsialism ju mingil hetkel tõusis sellisesse ametlikku paraad kultuuriklassiku staatusesse, jõudis presidendi peole esinema, jõudis laulupeoga puhas ja nii mõnedki tema tekstid on tõesti sellised üldinimlikud ja hinge kriipavad ja ta on ühtpidi Kaseni armastatud päeva eesti autel, teistpidi on ta muidugi ka parasjagu avangard või siis dekadentlik mist otsast vaadata. Selline kiusakas veidi punk natuke räpane oma meelelaadilt, mis taha oluliseks muutis, mõtlen luulev ja kirjanduse mõttes. Nullindatel oli vast see, et temas oli olemas mingi värskus, mingi teistmoodi sõna kulg, oma keele rit oma väga võimas keeletaju. Jah, ja päris raske oli solissi kõrvale sõnaosavuse mõttes ühtegi kaasaegset õieti panna. Ma mõtlen siis võib-olla Karl Martin Sinijärv, kes on täielik keelemasin, kes suudab genereerida elusat teistmoodi plahvatuslikku keelt, vot Sinijärv on selline võimas keelemisega, Shalistil tuli see nii loomulikult ja kulgevalt, et tema räägitud Räpitud lauldud lugu oli ilmselgelt ka luule, kuna seal oli keelt nii palju ja samas väga palju sellest paberi peale trükitud raamatu kujul välja antud luulest tol ajal ei olnud niivõrd tugeva keelega ega keele keskne ka mitte. Nõnda millegi tõttu on seal istmeid otsustanud raamatu lehekülgedele kolida, muide ohtlik otsus ju, kui sa oled kuulus ikkagi räppari laulikuna, siis inimesed on harjunud teksti taga või teksti ees õieti nägema sind kuulma su häält SLS-i puhul roll tema lavakuju, tema olemus on väga oluline. Kui seda raamatut nüüd vaadata, siis 100 protsenti solissi sisaldab olemuslikult rohkem dada pungimat ja mitte nii üldrahvaliku ja mitte patriootliku poolt. Siin on tõsi südant, valutavaid, sotsiaalseid tekste siis ühiskonnaelu puudutust. Samas on see pigem kiusakas ja mässuline raamat, nii et armastab seda solissi, sellise paha poisi või mänguri poolt, siis see luulekogu on kindlasti rohkem neile mõeldud. Ma ei tea, kas see kirjastaja, toimetaja Sven Kivisildniku süü, et see selline Raamat sai. Aga igatahes ma loen siit natuke ette. Ma loen tegelikult ette siit ühe kõige ilusama poeetilise luuletuse, mis ma leidsin elamise kunst. Päikene kõrgel taevas, suured lõngakerana meie all ihut paljad, oskama elada, kõht on täis hinges rahu, vedelen unistan naistest, keda olen saanud, oskasin siis elada. Väike poiss mööda niitu, jookseb puidust relvaga ja loodan, et tulevikus oskab ta ka elada. Ja eks teine pisike tekst veel ilmselgelt on solissi nende väikeste tekstide juures mõjutanud minu arust tema hea semu ja võitluskaaslane Jaan Pehk. Jaan Pehk on jällegi kasvanud ju Andres Vanapa ja Sass Schumanni tekstidega. Nii et selles mõttes on see kaunis jätki eesti luules selline lõbus, lühike minimalism elab ja õitseb. Mu tutvusringkonnas on viimasel ajal paljudes taimetoitlased saanud, jääbki kotlet üle. Paljudest taimedest on viimasel ajal mu tutvusringkond saanud, muud ei jäänud üle. Pikad tekstid on siin raamatus pigem teatraalsed nagu minietendused. Shealisi iga tekst ongi väikene lavastus, väike rollimäng. Ja siin võib küsida, et kas selline lavastuse tekst, kas draamatekst paberi peal töötab, on siiski solissi puhul tunne, et töötab ka Tommyboy raamat, suur pilt, mis mõni aasta tagasi ilmus, Tommyboy on ju ka puhas, klassikaline, räpane ja väga hea räppar. Tommyboy tekstid paberi peal, kui esimesel hetkel oligi pilgule kuidas või harjumatu ja ikka kuulsid, tema häält hakkasid tööle ja mul on sama tunne, kas seal issiga, et nagu head oma teksti on siiski võimalik lugeda paberilt raamatust on siis Kasjalissi siiski raamatukaante vahel sama mõnus vastu võtta kui plaadi päält kuigi kõik see on omaette etendused ja seda kuulamist väärt. Samal ajal muide, ilmusid kirjastusel jumalikud ilmutused lisaks luulekogule veel mitmed raamatut, näiteks Kivisildniku kaks luulekogu enne sõda ja kõike seda ning suaari evangeelium. Need on mõlemad väga kummalised ja vahvad raamatud ja enne sõda ja kõike seda on päris karm raamat. Kivisildnik ise ütles, et ärge öelge, et poeet ei ole hoiatanud, sõda tuleb praeguse Eesti poliitika ja maaelupoliitika plaanis on üsna kindel, et seda varem või hiljem tuleb. Ja ma loen Kivisildniku raamatust ka ühe teksti teile. Massimõrvaritele on poeedi mandaat, et kui poliitikud pole süüdi, kui pankurid pole süüdi, kui meedia pole süüdi, kui loomastunud mass ei ole süüdi, kui jumala advokaat räägib musta valgeks, siis on süüdi poeet, keegi ju peab olema. Siis on massimõrvaril poeedi mandaat, sest see mandaat rööviti minult koos kõigi muude asjadega pimeduse varjus. Nii sain massimõrvarid poeedi mandaadi ja mul tuleb kanda ränka vastutust. Kivisildnik valitsesid trikki veakee kuju peab elama, nii on siin tekitada ka jah, need on väga mõnusad Kivisildniku laadis raamatut, väiksed hakitud ja kiuslikud. Ja ma ei ole kindel, kas Kivisildniku kirjastuse teine ustav raudtee Mihkel Kunnus, kellelt ilmus raamat minu eugeenika Kunnas on teada-tuntud üks kõige kurjem ja võimsam vihasem eesti uus kirjanduskriitik. Ma ei ole kindel, kas Kunnus seda Kivisildniku ja kas sealissilaadi, kas tema seal päris kirjanduseks peaks, tema ikkagi ootab kirjanduselt siis Dostojevski rikku jõudu. Ja ma ei ole päris veendunud, et Kivisildniku kirjastus omab ühtset, terviklikku programmi. Tundub ikkagi, et need tüübid tegelikult nii-öelda kirjanduse tasandil omavahel saagiks või läheks isegi tülli. Sellest pole midagi. Hea kirjandus võib võtta väga erineva ilme ja kuju, hea kirjandus võib-olla selline loodusnähtus. Et ma usun, et kuigi mingis mõttes des võib sealisse esindada meie lemmikkriitiku Kunnase meelest üsna halba luulet on tegelikult see, millest ta räägib, oluline meie ajased siin ja praegu eelkõige niimoodi see, millest Kivisildnik meid hoiatab. Kivisildniku on alati olnud üks lihtne sõnum, see oli juba tema postkaardikujulist juhatus kutse ja see kõlas nii. Tulge mõistusele, nii et, kallid lugejad, mina olen Jürgen Rooste. Võtke ette solissi uus luulekogu Kivisildniku luulekogud, lugege ka Mihkel Kunnus esseesid ja tulge mõistusele tänada.