Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. 27 kuni 30 september toimus kultuurikatla eestvedamisel rida töötubasid, mis kõik koondusid ühise pealkirja alla. Vaba linn. Olen kunstiministeeriumis kutsunud ühe eestvedaja Erko Labi, tere, Erko. Tere. Ja need neli Töötuba keskendusid siis vaba linnalt üldisemalt sellistele avatud märksõnadele nagu avatud tehnoloogia, avatud disain, avatud haridus, teadmised ja täna võib-olla püüakski nendest töötubadest natuke teha kokkuvõtteid. Kuidas vabalinna idee alguse sai, sest et nüüd septembri lõpul toimunud üritus oli tegelikult seerias juba teine ja esimene sats toimus juba aprillis. Wabalinna idee sai alguse sellest, et meie kultuurikatlast tahtsime talllinnas teha mingit linnateemalist sündmust ja kuna kultuurikatus on võetud selline suur tegevus, fookus, uued tehnoloogiad, ühesõnaga mis kõik võiks seonduda. Tooge, aga siis me mõtlesime, et oleks tore teha selline üritus või sündmus, kus oleks linna teema ja tehnoloogia teema kokku pandud. Sealt siis tuligi idee, et miks mitte teha midagi sellist nagu vaba linn. Meil on selline algpunkt, oleks justkui vaba varalises tehnoloogias kogu selles vabavara tehnoloogia liikumises kõik, mis sellega kaasneb. Ja kui me olime natukene nagu edasi mõelnud, siis hakkas välja kooruma, et tegelikult see vabavara ei olegi enam nii väga. Otse loomulikult ta on tehnoloogias, ta jääb sinna. Aga me avastasime, et päris palju nähtusi ja uusi projekte, uusi ideid oli sündinud tehnoloogia ja arvutivaldkonnast hoopis väljaspool. Et noh, seesama näiteks haavatud disain, et kohe on internetist on nii palju erinevaid selliseid saite või tegutsejate gruppe, kes siis tegelevad avatud disaini valdkonnas, mis tähendab siis seda, et kõik, mis välja mõeldakse näiteks mingi uus toode siis selle nii-öelda joonised on vabalt kättesaadavad, igaüks võib neid alla laadida, paremaks teha ja siis tagasi üles laadida teistele kasutamiseks. Ja sealt edasi siis tuligi see mõte, et aga miks mitte tehagi selline, et hakata vaatlema Tallinna kontekstis mida võiks see vabavara liikumine siin tähendada? Et selle vabavara definitsiooni järgi peaks siis olema tegemist millegagi, mis on nii-öelda vaba kasutamiseks ja ümbertöötamiseks edasiarendamiseks ilma siis mingite legaalsete või, või tehniliste piiranguteta, aga minu jaoks see sõna vaba on seal väga problemaatiline üle laetud nii-öelda. Aga mulle tundus nendest märksõnadest, mis te välja käisite, see sõna avatud ja just märksandust avatud juurdepääs. Ja selline läbipaistvuse tagamine tundus nagu võib-olla rohkem paindlikum või ja, ja mis mulle veel jäi silma, oli just see, et te püüate rääkida avatud mitte ainult nii-öelda tasuta tähenduses, et mul on tunne, et see on Eestis selline eestimis loeb ennast innovaatiliseks tiigriks, et et siin on väga üheselt kuidagi selline domineeriv käsitlus kogu selle vabavara teemadel, on just, et see on midagi, mida saab tasuta, aga te püüate seda laiendada. Ja see oli esimene selline murelaps, mille otsime, põrkusime, sest kui hakata kommunikeerima täiesti uut kontseptsiooni, uut sündmust, siis hüppavad välja sellised hoiakud ja harjumused ja esimene harjumine tähele panin oli see, et see sõna seostub ainult sellise Opennoffissiga healda ubuntu ja tasuta arvutiprogrammid. Ja, ja seetõttu, kui me sellest aru saime, siis me hakkasime kommunikeerima seda, et mis lisaks nendele tasuta tarkvarale, mis lisaks vabavara alla käivad, et ta ei ole lihtsalt selline nii-öelda arvutiprogrammid, vaid on väga palju sisenenud linnaruumi. Ja noh, kui võtame näiteks Ameerika näiteks, et siis on täiesti tekkinud sellised linnade ühendused, kes väga palju panustavad oma aega selleks, et välja töötada selliseid ühiseid standardeid, kuidas mingeid linnateenuseid vabavara abiga paremaks teha. Ja kui seda veel niimoodi süveneda, uurida, siis tegelikult see tasuta tarkvara on selline pigem nagu vahend ja mis ta nii-öelda positiivne pool ongi see, et kaasa sellist väga suurt nagu sõltuvust. Et tal on ka muidugi omad probleemid, see vabadus on nagu selline selles mõttes problemaatiline, siis vabase tähendab igaüks juurde pääseda ja igaüks võib seda nagu muuta ja oma äranägemise järgi ära kasutada ja kas see kasutamine on alati positiivne, võib ju olla ka negatiivne. Aga siiski ma tooksin välja selle, et mida me ka nende töötubade käigus õppisime ära, on see, et see vabavaratemaatika on, puudutab väga palju meie mõtlemist, seda mentaalsust ennast, nagu sa ütlesid, et see sõna avatud on palju täpsem kui see vaba. Et see on seega, millega me selle nii-öelda avatud Tallinna või õpin Tallinna töötoa raames, tegelesime? Tegelikult me nagu ei muuda nii väga nagu seda tehnoloogiat vaid me pigem nagu üritame inimestele läheneda ja nende mõtlemist muuta, kuidas üldse asjadesse suhtuda, kuidas ma linnavarasse suhtuda ja millised võimalused on loodud ja kas me kasutame neid. Sest näiteks ka Tallinna linnaruumi ütleme, avaliku ruumi puhul ongi ju see probleem, et et see on nii öelda avatud, et see on kõigile kasutamiseks, aga see ei ole tegelikult või et see on umbes sama, nagu on selline kapitalismi loogika, et sul on võimalik teha valik etteantud asjade hulgas, aga midagi sinna lisada neid ümber töötada jälle ringlusesse lasta ei ole võimalik. Samamoodi kui me mõtleme, vaatame siin aknast pargile, et see, kuidas sa kasutad seda, et see nii-öelda küll jutumärkides avatud, aga see on ikkagi niivõrd ette piiratud kuhumaani sa selle avatusega võid minna. Et kas te selle küsimusega ka tegelesite. Ja rohkem või vähem kindlasti, et kui meil oli linna installatsiooni töötuba mille eesmärk oli siis luua selline vabavaraline popp linna installatsioon, mille jooniseid saaks igaüks pärast alla laadida ja siis nii-öelda ise ehitada selle installatsiooni, valmis seda kasutada. See, mis valmistas, ta oli väga äge sellises valguses põhine ja väga lihtne ehitada ja sellega on võimalik siis seina peale kas sõnumeid nii-öelda kaasaskantav selline projektor põhimõtteliselt. Aga probleem on, ongi see, et kui kaua ehk kui kaugele on see nii-öelda park või ükskõik milline linnaruum vaba, et tegelikult on päris palju reegleid, mis piiravad seda, kuidas me seda tohime kasutada, et see ühelt poolt, nagu sa ütlesid, on avatud ruum, teiselt poolt on palju reegleid. Aga mulle tundub natuke ka see, et võib-olla meie nagu ülesanne ei olegi nii väga pöörata sellele tähelepanu, et nii palju reegleid on vaid pigem välja mõelda ja uusi võimalusi või nii-öelda selliseid uusi metoodikaid, kuidas nendest reeglitest natuke mööda minna. Kuidas võib-olla neid riigipiire kombata, aga mitte siis selleks, et nii-öelda olla kriminaalne selles küsimuses selleks, et ka neid reeglite loojaid kuhugi poole võib-olla suunata, sest tihtilugu on ka see, et mõned reeglid, noh alati ju internetis on nii palju, neid näitas kohaga, hüppab kuskilt üles, et umbes kuskil on mingisugune kuuekümnendatel tehtud seadus, siis see siiamaani kehtib, kõik saavad aru, et tegelikult enam tänases keskkonnas ei toimi, aga me ikka oleme harjunud seda kasutama, selles kinni pidama. Ja samamoodi ma arvan, et sellised liikumised nagu Wabalinna all nagu me käsitlesime, nii et need liikumised lihtsalt on sellised positiivsed liikumised selles mõttes, et nad painutad neid reegleid ja neid ettekirjutusi. Et kui keegi ei painuta, siis lihtsalt me võime nagu 2050 avastada, et me ikkagi elame reeglites, mis loodi 1995 on ja mis on tegelikult, peaksid olema juba lähtuvalt keskkonnast juba muutunud ajastust lähtuvalt muutunud. Et kuskilt otsast tuleb seda lihtsalt tegema hakata. Mulle tundub, et see selline Eestis pead tõstnud kogukonnaliikumine, kui suurelt pead tõstnud, selle üle võib vaielda lõputult, aga aga ikkagi võib märgata, et ta on tõstnud ennast ka selline paralleelne näide sellele et jah, on küll etteantud ruume ja meil palutakse seda niimoodi kasutada. Aga see ei tähenda seda, et, et me peame seda nii kasutama. Me võime seda painutada ja kui läheb nagu hästi, siis tulemuseks on tavaliselt see, et ka reeglid ise natuke muutuvad, lähtuvad sellelt positiivsemaks. Kui läheb halvasti, siis. Võtame siia need kolm punkti, aga just näiteks sellesama popup, installatsioon või kasutasite sõna hüpikruum. Kas te näiteks Belvastasite selles töötoas osalejad lõpuks ka sellega, et kui ta läheb ja provotseerib siin kuhugi mingeid sõnumeid ja talle tullakse ütlema majaomaniku poolt mingi administraator autori poolt või mupo poolt, et mis toimub, mis asi see on siin see on avaliku ruumi risustamine infomüra ja teil ei ole luba ja teil ei ole õigust ja see inimene siseneb sinna nagu ametlikku masinavärk, et olles nende linnainstallatsioonidega paar aastat tagasi kokku puutunud, siis see, see reeglite painutamine tavaliselt, et see nõuab eraldi pühendumist. Selliste väikeste teo sammude tegemine selles liinis, et kas te kuidagi jah, kuidagi relvastasite oma oma neid liikmeid ka sellise baasteadmistega, et mida teha, kui keegi tuleb ja ütleb sulle, et see, mida sa teed siin, kuidas seda avaliku ruumi kasutad. Tore on, aga, aga see on kõik täiesti lubamatu, ennekuulmatu. Ja me helistame kooli koolivanematele või töökohta või midagi, meil käis seal. Töötoal külas Tallinna linnadisainer mis oli hästi tore töötoaliste osaleda linnadisainer vahel tekkis väga-väga aktiivne vestlus, kus täpselt needsamad küsimused ja selles mõttes tema positsioonist oli täitsa arusaadav on ju, et nad peavad mind korda hoidma ja kui me ei taha sellist sõprade seas, nimetame seda tavaliselt Ida-Euroopa efektiks, et linnapilt on visuaalselt Trisestatud. Et kui me ei taha seda tõesti ja mina ka ei taha seda, et see oleks nagu visuaalselt, mulle meeldib pigem selline neutraalne, selles mõttes neutraalne, et ta nagu väga hullult silmandiku. Aga teiseltotsast. Mulle nagu tundub, pigem see, et Need on nagu, mis pääsevad esile. Ja need, mida nagu silmatakse linna installatsiooni tõst. Kas võtame näiteks graffiti näite? Mulle alati meeldib see graafiline kasutaja. Et millal on grafiti okei, just siis, kui ta nagu esteetiliselt nauditav, et on hästi tehtud, siis ta on okei. Aga kui sekigi värvid oma maja kollaseks ja Kiidrotaid sinna mingisuguse x sõna peale, siis see ei ole okei selles mõttes, et ma saan sellest kultuurist aru, aga kuidagi peaks nagu mingisuguse tasakaalupunkti leidma. Ma saadan sulle filmi lingi, kas grafitikunstnikud just New Yorgi näite põhjal, kuidas inimesed täpselt saavad aru sellest, kui nad teevad selle suure nii-öelda Bishi ilusti vormistatud, aga et inimesed ei saa aru, et kui nad peavad oma selle nime, täägi märgistamise territooriumid, et see on täpselt sama oluline täpselt sama esteetiline kunstile, et seda, et, et see on niisugune. Ja ma, ma saan aru, aga see on, et me oleme vabalinna kontseptsiooni algusest peale teinud ka nii-öelda ideega, et me kaasame sinna inimesi mitte ainult Tallinna linnavalitsuses, ka teistest omavalitsustest või selliste nii-öelda nimetame neid otsustajateks sellega kaasa arvatud ka see, et kui me kritiseerime või läheneme mingitele asjades püüame ikkagi kõiki osapooli nagu mõtestada või niimoodi vaadelda, et mis nende mured on ja, ja kus on nii-öelda see kuldne kesktee, võib-olla oleks selle kohta liiga palju öelda, aga, aga mingisugune nagu kokkulepe nii-öelda. Et kui ma läheks selle valgusinstallatsiooni juurde tagasi, et siis see tegelikult on väga niisugune Pirformatiivne või nii-öelda, see on väga nagu ühes ajahetkes kinni. Ma arvan, et tegelikult, kui palju linnas toimub neid asju, mida, mida mupo jõua registreerida ja mis kõik reeglitevastased, et see oleks ikka nagu õudne pilt või õudne statistika on ju noh, tegelikult ei ole tegelikult jumala loomulik okei. Et me tavaliselt ikkagi pöörame tähelepanu sellistele radikaalse äärmuslikele näidetele. Et muidu toimub see reeglite painutamine pidevalt igapäevaselt ja kõik on harjunud seda tegema, eriti need, kes teevad kultuurisündmusi nii-öelda mingitest reeglitest, sa pead alati kinni, aga sa tead, et mingeid asju sa võid nats painutada, sest noh, muidu lihtsalt ei ole võimalik asju teha. Ma tahaks kuidagi küsida, sest nende reeglite kohta või sa esindad selliseid hästi mõistlikku seisukohta seal ja et hundid söönud, lambad terved, ametnikud rahul, tänavakunstnikud ka. Aga kas see on nagu võimalik vaid tegeledes selle avaliku ruumiga ja selle paljususege kõige selle teemadega, et noh, teatud määral nagu just, et sa ei saa nagu neid reegleid nii palju arvestada veel, kes ei ole natuke liiga pai või kuulekas lähenemine? Ei ole sellepärast et väga mõistlik lähenemine lihtsalt ja selles mõttes on oluline, pigem on asi selles nagu osapoolte ära kuulamises. Lõpuks lähevad ikka kõik oma ruumi tagasi ja leiavad selle oma tee, kuidas selles ütleme, graffitikunstnik ikkagi lõpuks, okei, kui tal keelatakse neid ronge nii-öelda käia öösel tegemas ja kaks korda kukub kinni, ta jääb ikka kui te tahate ja ma pigem nagu mõtlen seda, et et see mõistlikus ka vabalinna puhul see tähendab lihtsalt seda, et osapooli tuleb ära kuulata. Ja kui isegi nagu sünnivad, mingeid selliseid radikaalsed ideed tavaliselt sünnivad, on ju ideed, millega midagi peale hakata, ideed, mis on täpselt sellised, mis sobivad, kus kõik osapooled on rahul ja siis on sellised radikaalsed ideed, kus üks osapool tavaliselt ütleb, et nojah, nüüd sa rikud seadust. Aga kas see tähendab seda, et need, kes selle idee välja mõtlesin, et nende viiside ellu vä tavaliselt ei tähendab, tavaliselt viiakse ikkagi ellu ja kui nad vahele jäävad, siis nad peavad MUPO-le trahvi maksma ja kui ei jää vahele, siis tehakse seda, et minu arust see on jumala okei, selles mõttes, et ega tegelikult ega ka linn ei taha ju lõputult kontrollida, neil ei ole ressurssi, esiteks nagu ma ütlesin, väga õudne statistika, keegi ei tahaks seda koguda. Et selles mõttes sealset paljusus ja niisugune muutlikkus ja nii edasi tekivadki, et tegelikult need ideed, mis need viiakse ikkagi ellu ära. Et ei ole sellist niisugust nagu väga nagu Orwelliks värk või meil ei ole, et kuskil on mingi suur isa kontroll, kes kõik tehakse kohe, hüppab kuskilt välja. Pigem mul on Eesti puhul tunne, et sul ei olegi vaja seda isafiguuri kuskile, et inimesed ise panevad endale päitsed pähe väga edukalt ja ise väga hästi kontrollivad seda, et et see naabrivalve väga nagu laiemas tähenduses minu meelest toimib väga hästi, see näiteks ka see on minu probleem kõigi nii-öelda selliste innovaatiliste tarkvaraliste aruteludega, et keskenduvad liialt sellisele tehnilisele innovatsioonile ronile ja see sisuline pool jääb sealt välja. Just see, ütleme, see sisuline diskussioon, mida see tähendab võimalik kriitika selle suhteliselt just nimelt, et kuidas seda ära kasutatakse ka negatiivselt ja me ei saa seda piirata ja kus maalse nagu piir jookseb tegelikult kohati mulle näiteks tundub, et, et esiteks see on peaaegu nagu selline troopiline, et see toetub väga palju sellele, et inimesed on ilusad ja head ja tegelikult teevad nagu häid asju või et nad tahavad elu parandada. Ja teine probleemkoht, mis mul alati on just nimelt see, et neoliberaalses hoiakus, milles Eesti elab viimased aastakümned, siis just see tundub mulle väga mugav panna see vastutus ja see aktiivsus sellele inimesele sellele kogukonnale endale. Et see on hea võimalus, kõik on nii vaba, te olete vabad iseenda elu kujundama, kõigesse sekkuma ise igaüks oma elude arhitektid, eks ole, meil on elukestev õpe ja nii edasi, et ühesõnaga, et siis minu jaoks on peidus ohumoment, et kuidas selline positiivne algatus, seda saab instrumentaliseerida siis väga mugavaks selliseks, et me ei peagi midagi tegema, siin kogukonnad ise arendavad mingit vabavara ja mõtlevad ise, kuidas nad saaksid pargist paremini seda parki kätte saada ja teevad meile kõik ettepanekud, juhivad tähelepanu ja nii edasi. See on küsimuse esimene pool, et mis puudutab utoopiat jah, et tegelikult see nagu selles vabavara liikumises tegelikult nii ongi. Et inimesed tõesti aitavadki 11 ja kui võtta näiteks näiteks sellised väga palju kasutatakse näidata näiteks Prouszezinga Arduino, mis on siuksed, vabavara põhjal loodud programmid, erinevate kunsti tegemist, visuaalkunsti tegemiseks, ka interaktiivsete selliste projektide tegemiseks. Maailm näiteks kõik on vabavara, kõik kättesaadav inimesed, tegelikult on ka head inimesed tegelikult ka jagavad kõiki asju ja kui sa küsid, siis nad sulle vastavad ka ja kõik ongi vabalt ja tasuta kätte saada. Ja siis ma olen toimibki nii ja teistmoodi ei toimigi. Ja minu arust see utoopia selles mõttes on täiesti elus. Nii kui ma nüüd sealt muidugi väljendiga läheb keerulisemaks. Mulle, mis juhtub nendega toopetega sellest nagu laiemas kond selles mõttes, et kui nagu sele instrumentaliseerimine, et kui võtta nagu selles, et riik ja, ja linn näiteks, kui vaadata neid kui ettevõtteid, siis räägin sellisest oma visioonist, kuidas võiks asi areneda. Sest ma arvan, et nad muutuvadki sellisteks ettevõteteks nii-öelda nad on mingisugusel territooriumil toimivad ettevõtted ettevõted selles mõttes, et nad teevadki teenuseid ja kuidagi siis toimub seal selline rahandussüsteem ja otse loomulikult näiteks vaadata klassikalist, töötavad mida ma tahtsin sellega öelda, kui ma tahan välja, on see, et kui kogukond midagi algatab, siis see tegelikult on selle kogukonna enda ülesanne aru saada sellest millal see ette võtta, need nii-öelda üle, kuna see on üks võimalus, aga samamoodi nagu nii-öelda värbab neid, ehk siis veits nagu niimoodi värbab, kasutab ära neid. Sest ma ikkagi nagu kogukonda näen ka sellise eraldiseisva jõuna nad üheaegselt vastanduvad ja samas teevad koostööd sedasama ettevõtega nimega riik või ettevõttega nimega linn. Aga nagu selles mõttes, et see on natukene nagu selline kuulumise küsimus ka on viimasel ajal hakanud mulle tunduma, et see ongi selline kuulumise küsimused, et kas sa tahad rohkem kuuluda selle kogukonna hulka, viia oma ideid ellu ja see ongi selline lokaalne, sinu ruum. Näed neid märkad neid muutusi sulle meeldivad need inimesed, sulle meeldib nendega rääkida ja siis ta ühiselt moodustatakse selline leer, millega siis minnakse erinevate ettevõtete vastu, on need siis linnriik või on see tõesti mingi kohalike ette võtta või mis iganes, onju, või on see hoopis mingi teine linn, mis iganes. Aga ma arvan, et minu jaoks riik ja linn on sellised täiesti nagu automaatsüsteemid. Sa ei saa näpuga näidata kellegi peale, tegelikult sega kaskalike. Aga kas see nii on ja sest see on lihtsalt, see on niisugune suur süsteem, mis toimib. Ja, ja siiamaani me oleme selle üle nagu õnnelikud ja tegelikult me ei teagi, mis seal süsteemis saab, on ju. Et, et selles mõttes mulle tundub nagu kogukond sellise nagu jõuna, kas ta on siis poliitiline jõud, vaid kohalik jõud peab lihtsalt nagu ise tunnetama seda, et kas ta tahab osa võtta sellest süsteemist või mitte. Tegelikult kõige positiivsem oleks, kui nad otsustaksid, mitte võtta ja ehitada üles nii-öelda omas ja siis selline väike, mingi keskkond nii-öelda. See on tõeline anarismi alusprintsiip, kuidas ühiskond peaks toimima ise majandavate kogukondadena. Kummuunidena. Mäletan mõned aastad tagasi pärast seda majanduskriis oli üle käinud siis sai teha erinevatel seal õhtut, kes tal see teha, ennustusi igavest ennustada, et mis nüüd edasi saab? Mina ennustasin, saad järgmised pankrotid ei ole enam ettevõtete pankrotid, vennan, riikide pankrotid. Ühte ma juba näen, ohvetlik jah, selles mõttes ma olin prohvetlik, ega ma arvan, ma kuskilt lugesin selle kohta, et keegi kindlasti ja siis mulle meeldis ja ma hakkasin seda käiama ja rääkima sellest. Ja ma arvan, et see ei ole kaugel. Et iga omavalitsus ta lihtsalt, aga pankrot võib olla ka selline kõige parem lahendus üldse, et siis mõnes mõttes nagu süsteem, ta lähebki pankrotti ja väga kiiresti ehitama uue, sest me peame ikkagi kuidagi nagu hakkama saama. Ma ei tea, ma arvan ikkagi seda, et need muudatused on nagu tulemas. Aga selle juures ma, miks ma tahtsin seda öelda, et näpuga ei ole kellelegi peale, need on lihtsalt see, et, et tegelikult seal on nagu selles süsteemis töötavad samamoodi inimesed ja kui nende inimestega rääkida, sest neil on ka natukene nagu see tunne, et nad tegelikult on veits nagu mutrikesed ja kõik inimesed lõpuks koguda ühe väljaku peale küsida, et kas keegi nagu ütleks, et ta ei ole mutter, siis ma arvan, et mitte keegi ei tõsta kätt. Ja siis nad saavad aru, et nad nii-öelda filosoofiliselt on moodustanud ühe süsteemi. Ma arvan, et see on nagu see midagi, millest ei pea hoolima, see süsteem nagu ise liigub edasi, see on väga Kambelnik mõtte. Pankrotikäsitlus oli täpselt selline erinev lähenemine pankrotti nagu Euroopa ja Ameerika näitele, kus Ameerikas on pankroti, aga üksikisiku pankrot nagu täiesti reaalne asi on, on palju öelda, aga seda täpselt võetakse, et sa oled ühes osariigis pankrotti mingi asja, kes olid järgmises, alustati uuesti ja Euroopas on pankrot, on selline noh haalne, häbi, totaalne nagu sa reedad oma vanavanemad ja kõik selle, et siin noh, see taju on niivõrd erinev, et võib-olla see pankrotikäsitlus nagu mitte ainult otseses väika mingis sellises laiemas põhilises plaanis süsteemi pankrot jõuabki kuhugi sinna nagu teisele poole siin küsida nende tulemite väljundite kohta nendel töötubadel, et sinu enda juhatatud või kaas vahetatud töötuba siis avatud Tallinn. Plaanisite väikest väljaannete, sellist infobrošüüri sellel teemal, kellele ja miks ja mis sellest välja tuli. Võtab väga lihtne misse, maad saab olema, Ma ei tea, ütleme, et seal on infobrošüür, mis lihtsalt esiteks kirjeldaks neid mõisteid hästi lihtsas keeles, tooks näitajaid mujalt maailmast, tõlgitakse lugejale lühikese ajaga ära, mis teemas on. Ja see on sellepärast, et edaspidi üha vähem ja vähem põrkub selle vastu, et inimesed ei saa aru, mis asi see on, et ma saan sellest probleemist aru, sest mina ka ei saanud alguses aru, mis deemon. Ma olen aru saama hakanud ja usun sellesse, tegelikult mitte, et seal on mingi maailma päästja, nüüd vabavaraga me siin loome sellise uue kuldaja vaid vaid pigem nagu see, et sealt on väga palju võtta sellist, mis aitaks edasi. Ja me teeme selle brošüüri täpselt selle mõttega, et inimesed lihtsalt, kes selle läbi loevad, saavad aru, et ahah, see siis seda saavad teha mingid oma järeldused ja võib-olla ka mingeid näiteid üle võtta või vähemalt edasi uurida. Et eesti keeleruumis on selle teemaga tegelikult on ju aastaid tegeletud, aga noh, ta on ikka väga jäänud selliseks väga tehnoloogiavaldkonda. Et sealt kuidagi välja ei ole nagu pääsenud ja, ja ma arvan, et selles mõttes on nagu vabalinn, see oli ka nüüd toimunud vabalinna nagu sihuke positiivne tulemus, et oli tunda, et inimesed nägid seda, et, et sa kuidagi pääsetesse tehnoloogiast välja ja me saame hakata sellest laiemalt rääkima. Mis nüüd jah, ei tähenda seda, et sellest ei oleks räägitud. Kindlasti on päris palju räägitud. Aga uusi aspekte tuleb juurde tuua. Aga edasi, mis nüüd saavad, mulle tundubki, et et selle teema kohta ja, ja seda nagu avatud mõistmist kuidagi laiendada, et selleks peaks selliseid asju toimuma regulaarselt selliseid nagu puhvertsoone, kus kõik tulevad seal laua taha kokku ülejäänud ajal, siis kõik teevad, mis nad teevad, jäävad vahele nupule jää vahele, et kuidagi sellised koondumispunktid või sõlmpunktid, et nad tunduvad hästi vajalikud, et ühtekiks mingi süstemaatiline järjepidev käsitlus, et kas on järgmine vaba linn ka plaanis? Ja projekt kindlasti jätkub või idee jätkub edasi mõte oli see, et initsieerida või käima lükata mingi konkreetne projektiga neid seminare, võrk shoppama, sama alati teha, et kui tulevad mingid lahedad teemad või nii edasi. Et seda saab alati teha, aga just nüüd oli ideed, et initsieerida, käima, tõmmata üks niisugune konkreetne projekt Eestis. Veelkord ütlen jälle, mitte see ei tähenda, et neid juba ei oleks, neid kindlasti on. Aga et teha selline uus, mis oleks täitsa sündinud vabalinnast ja, ja millel on siis oma nii-öelda vedurid ja oma partnereid, kes siis püüavad seda ellu viia ja et siis paari aasta pärast vaadata, et kas sa siis inimesed ei tohi. Kas ettevõte võttis üle? Ei võtnud aitäh Erko ja siis jätkuvabale linnale. Kunstiministeerium. Ministeeriumis oli kultuurikatlapoolt vabalinna töötubasid vedanud helko labi saate autor Omaari mürk, järgmine Kunstiministeerium uute teemadega on eetris 15. oktoobril. Siis käsitleme Triin Tulgiste juhtimisel kunstihariduse problemaatikat.