Tere mina olen Jürgen Rooste ja räägin teile täna Champs Enn Fray raamatust, kuidas kirjutada neetult head romaani. Miks ma sellest räägin, see on ju üsna spetsiifiline õpik, õpik romaani kirjutamisest ja kui palju siis inimesed, ikk romaane kirjutavad. Et see ongi see jama, et mul on tunne, et Eestis viimasel ajal kirjutavad kõik kirjutavad kole palju ja mingis mõttes ongi just nimelt Sist õpikut, väikest tehnika käsiraamatut on vaja. Tõsi, ma arvan alati, et kirjutamise asemel võiks pigem lugeda seda mõtlen ka iseendale ja seda ma katsun teha, et kirjutamisest tunduvalt tulusam on tõesti lugemine. Aga Tseemsena Fray enne selle raamatu kirjutamist aru saada, kuidas kirjutada neetult head romaani, on ennast pingutanud, oma vöö kokku tõmmanud ja lugenud läbi tohutu hulga väga häid romaane millest muide, siin on kantud väike nimekiri, kuidas läheneda igasugusele kirjutamise õppimisele. Vaat see on niisugune asi, kirjanikuks ikkagi kuidagi sünnitakse või saadakse ja väga vähe on neid, kes on seks õppinud, tõsi, kunagi Moskvas oli ju Korki nimeline Kirjanduse instituut vist, eks ole, kus käisid mõned eesti tuntud kirjanikudki ja ei saanud kehva haridust ikkagi põhi on hea, mis anti alla. Nii et mingis mõttes saab muidugi kirjutama õppida, teisest küljest kuskilt kuulsin peaaegu, et Rein Veidemann olla pahandanud, et mis asi on see loova kirjad kirjutamise kursus ülikoolides. Et miks seda õpitakse veel raske raha eest vahepeal, et kas abs kedagi kirjutama õpetada? Tegelikult saab küll, ma olen ise neid kursuseid mõnikord katsunud teha, mõnikord ebaõnnestunult. Ta on mul olnud siukseid kursuseid, kus ma olen inimestele rääkinud ja, ja see kõik on untsu läinud. Ei ole kuskile välja ranteisi kursuseid, mis on välja tulnud, on mingid asjad, mida saab õpetada. Kompositsioon, kuidas üldse teksti üles ehitada, siis stiil stiilivõtet üldse kaduma, stiili jälgima-kuulama kuulama, kuidas sa kirjutad, räägid, millised sõnad sa valida, mis on sinu enda hääl. Siis on võimalik õpetada inimesi ka ideid pritsima, on võimalik, et tekitada selliseid plahvatusliku olukordi, kus inimene väiksena ja hetkejooksult tekitab tohutu hunniku ideid, millest siis võib sündida kirjandusteos või siis üldse mitte. Kujundiloome on võimalik ära rääkida, mis asi on metafoor, kuidas metafoori kujundit võrdlust sellisena üles ehitada. Seda on võimalik arutada, seda võimalik katsetada, järgi teha ja õppida. Tõsi, mitte alati ei aita see meid, mitte alati ei muuda see meid kohe kirjanikuks või heaks kirjutajaks, aga mis annab ikkagi tuge ka niisama, sest inimene on ju keeles liikuv loomakene, meie väga palju igapäevasest meie olemasolu protseduurist toimub keeleruumis vestlustes, Facebookis, kasvõi internetis, kogunisti väga suures osas oma ajast viibivaid keele keskel. Meie tänapäeva linnainimesed, mõtlen ma siis, mida tahab Frey meile õpetada? Pealkiri ambitsioonikas, kuidas kirjutada neetult head romaani, son päris kõva väljakutse. Tegelikult Frey väga asjalik. Ta rõhutab väga praktilisi olulisi asju. Teema on tähtis. Tegelaskuju väljajoonistamine, tegelaskuju peab olema kirgas, sul peab olema endal selge, mis sa tahad öelda, sa pead ise teadma, mille poole sa liigud. Ja mingis mõttes on see raamat ka lugemisõpik, sest et raamatut lugedes ja Freid mõistes võib siis lugeda edasi teisi raamatuid ja märgata neid asju. Kuidas on siis kirjanik üles ehitanud oma maailma, oma tekstistiku? Loen siit ühe, katke ette lihtsalt, et saate aru, kuhu poole ta pürib. Samastumine ehk lugeja ära tegemine? Me oleme kõik piilujad. Ilukirjandus annab meile sissevaate teise inimesse, nii nagu ükski teine vahend seda ei suuda. Kui me loeme ilukirjandust, osaleme paljude teiste eludes palju sügavamalt kui näiteks ajalehe artiklit lugedes. Ilukirjanduses oleme tegelastega lähedased ilukirjandus, võib-olla lugejale tõelisem kui reaalsus ise, sest ilukirjandus on elu, põhiolemus, ilukirjanduslikus loos tuuakse lugeja tegelaste, siis mis see kogemus. Kui kirjanik on küllalt oskuslik, samastub lugeja tegelastega lähedal, et raamatu lugemise ajaks tuhmunud tõeline maailm ja lugeja on täielikult haaratud tegelase väljamõeldud maailmast. Väga lihtne, aga väga oluline tähelepanek. Mõnes mõttes on selle lugemisega nii et just nagu oleks mingid kohustuslikud tekstid. Frey ütleb, et Lolita on niisugune romaan, mida me peaksime kõik lugema, et madaam Bovorii romaan, et kindlasti peaks olema lugenud Hemingway vanameest ja merd. Et Puso ristiisa on väga oluline romaan. Kas kohustuslik kirjandus on vajalik, kas meil on vaja ühist osa ühist teatavat sellist baasteksti? Jah, on, minu arust siiski, on vajalik teha endale teatava osa kirjandusest kohustuslikuks, et inimesel on tänases maailmas ära elada tõsi, ütleme see kirjanduse, see osa, mis me peame, kõik ostjad nagu vundament ja me elame kuskil seal kõrgemal. Kas kaheksanda korruse mees peab tegelikult vundamendist teadma, aga samas noh, korruseid ei seisaks püsti, kui seda vundament poleks. Nii et pidev lugemine, pidev protsessis osalemine, kui me tahame mängida inimest inimkultuuriga, olla kuidagi mingis mõttes erinev osa loodusest, vaat siis peab lugema. Tõsi, rei ütleb otse, et, et kõige juurde moment juhtida. Nagu näiteks ma ei tea, Ristikivi hingede öö või tema toob siin näiteks jamps issi Olüssese arvatavasti mõtetega Kavkat on teatavad tüübid, Pi tekstid, mis seal selliseid voolavad, metsikud, vabad ja sellise teksti loomist ei ole võimalik kuidagi õpetada. See, millest tema räägib dramaatiline romaan ehk siis klassikaline süžeega probleemistikuga peategelase sisemise arenguga üles ehitatud. Ja ma usun, et kui väga truult kannatlikult Freid lugeda ja seda raamatut järgida, siis on tõesti võimalik kirjutada väga tahan, ainult et siin on veel üks tingimus. Olulisem on võib-olla see kirjaniku tõlist ja mõtlemisest, et sa pead ise kogu aeg lugema, kui sa oled lugenud läbi ütleme 3000 väga head oma, siis võib-olla suudad sa kirjutada ka ise ühe hea. Ja see stiil, see, mis on kirjanduse olemusse, stiil, see mõtlemine, see keel, millesse kõnelejat sünnib ainult selles protsessis olles ise lugedes. Ja lõpetuseks loen teile veel ühe väikse katke Frey mõtisklusest avaldamata kirjanikuna on su ühiskondlik staatus umbes sama nagu kodutu. Sinu harrastusest kuuldes hakkavad su sõbrad itsitama, naabrid räägivad sind tagasõnu, Albert püüab sind veenda kiropraktikaga hakkama. Tädibet Hilda viib su kõrvale ja peab loengu karmist igapäevaelust ja täiskasvanu vastutustundest. Su võlausaldajad saavad kreepsu, su ema on kaastundlik, kuid õhtuti valguvate silma pisarad, vaat kui ta püüab aru saada, mis ta valesti tegi. See on kurb elu tõsiasi, kuid et olla tõeline kirjanik, pead saama selle auk kirjastaja käest. Minu soe soovitus teile, lugege Freid, lugege teisi häid kirjanikke, lugege seda, mis Jan Kaus oma esseekogus kirjanduse elu kirjutab kirjandusest. Ja siis te saate aru, mis on hea kirjandus. Kui te saate, siis ärge kirjutage vait, lugege Jürgen Rooste ja kohtumiseni nädala pärast.