Aasta 2012 augustis sai Eesti lääneosas Hiiumaal alguse uus muusikafestival ja selle festivali sellised põhilisemad teemad on ühelt poolt mängida Hiiumaalt pärit oleva maailmakuulsa eesti helilooja Erkki-Sven Tüüri loomingut ja teiselt poolt kutsuda kohale meistreid Euroopast, kes arendaksid siinseid muusikuid ja esitatakse teoseid, mida võib-olla igapäevaselt Eesti kontserdilavalt ei leia. Nii dirigeeris käesoleval aastal Hollandi dirigent Josson Velthoven Johann Herman žaini kogumikku Iisraelist rünlain, mida esitas pühale festivalil nimeline kammerkoor ning tänases saates kõnelevadki lähemalt Antija Claire Leigri Pühalepavallast helilooja Erkki-Sven Tüür, dirigent Joan välthaaven Hollandist, lauljad Daniel kirikal ning helemal lego samuti MTÜ Kerema kultuurikoja esindaja Kristel päikel Hiiumaa lauluema ja koorijuht Helle Nittim, samuti Eesti kooripedagoog, dirigent Silvia Mellik, noored muusikud Johan Randver, Theodor Sink, Kaia Voitka ning Margus Parinud ning kuulaja Johannes. Siin klassikaraadio stuudios vahendab muljeid Mirje Mändla. Pühalepa muusikafestivali kunstiline juht on dirigent Endrik Üksvärav ning festivali algataja MTÜ Kerema kultuurikoda ja just Kerema kultuuri koda omab Hiiumaaga ning Pühalepa kirikukogus. Festival põhiliselt aset leiab. Selliste väga isiklikku seost kõneleb Kristel Peikel. Meie vanavanaisa Gustav Liit on Hiiumaalt pärit pärit Kerema külast. Selle järgi on ka meie mittetulundusühing oma nime saanud ja Gustav Liit oli mitmel korral valitud suurem isa vallavanemaks. Ta oli seal aktiivne tegelane ja väga aktiivne sealses kohalikus kultuurielus. Ta mängis terve oma elu Pühalepa kirikus orelit, tegi seal laulukoori ja mängukoori mängukoor oli siis tolleaegne nimetus vaiksele ansamblile ja sisuliselt ka nüüd sellel festivalil üles astuv kogutsena Esko ranna on tegelikult selle poliidi poolt loodud laulukoori järeltulija ning lisaks orelimängule taga veel mängis viiulit, ise ehitas endale harmooniumi, parandas külameeste Pille ja kahjuks teine maailmasõda lõpetas tema, tema eluteed on mõeldud Kärlasse ühishauda. Pühalepa kirik asub Suuremõisas ja Ma seal kirik ise on sellises toredas seisus, aga, aga oreliga natukene kehvasti, et orel sai pärast sõjajärgsetel aastatel rüüstatud, orelistan järelenud kast, sisu enam ei ole ja oreli siis taastamiseks on loodud orelifond, seda juba mõningaid aastaid tagasi. Ning meie üks mõte veel selle peale epa festivaliga ongi see, et nüüd natukene anda hoogu sisse sellele raha kogumisele ja. Pühalepafestival toimub Pühalepa kirikus. Kui vaadata selle ilusa kiriku kohta kirjutatud informatsiooni, siis on siin kirjas, et Pühalepa kirik on vanim tänaseni säilinud ehitis Hiiumaal ja aastal 1254 jagati saar Saare-Lääne piiskopi ja Liivi ordu vahel misjärel Pühalepast sai ordu alade keskus. Arvatavasti juba siis ehitati sellele kohale esialgne puu. Vanimad kirjalikud ülestähendused Pühalepa kirikust pärinevad 16. sajandi algusest. Võrdlev ehituslooline analüüs tõestab kiriku pärinemist 13.-st 16.-st sajandist. Liivi sõja ajal 1575. aastal toimunud venelaste rüüsteretke järel tulnud kirikaga peaaegu et üles ehitada sissekäigu kohal olev aastaarv 1770 on tunnistajaks neil aegadel tehtud ehitustöödele, mille käigus alustati muuhulgas ka torni ehitamist. Oma praeguse ilme sai kirik legendaarse pastor Bushi initsiatiivil läbi viidud ehitustööde käigus 19. sajandi teisel poolel. Nõukogude võimu aastatel kasutati Pühalepa kirikut laohoonena. Uus sissepühitsemine toimus 1993. aastal. Kiriku kaitsepühakuks on tuleõnnetuste eest kaitsja, Püha Laurentsiuse rahvas on aga kiriku eestkostjaks pidanud Kristuse ema ema annat, sünnitajate kaitsepühakut. Kirikuaias on säilinud haruldane ketasrist ning fragmente Hiiumaalt Saaremaa kahest ainsast rõngas ristist. Kiriku kõrval asub suuremõisa lossi rajaja epa Margareetas Stenbocki, kes elas ajavahemikul 1704 kuni 1775 sarkofaagi kabel. Selle lähedal on suuremõisa hilisemate omanike Ungern-Sternbergide hauad. Kalmistule on maetud ka omaaegsed kirikuõpetajad ja meresõitjaid. Me oleme nüüd siin Pühalepa kiriku kõrval ja just oleme jõudnud ära kuulata suurepärast teost. Iisraelis grill läinud ja minuga räägid siin. Anna Pühalepa kiriku naiskoori, koorijuht ja võib-olla esimene küsimus olekski Helleniti, kuidas talle see kontsert? Praegu meelde, ma ei ole midagi niisugust ausalt öeldes varem kuulnud. See oli vapustav. Ja, ja niisugune tunne nagu karvad on turris ja nahtele sisule. Et vapustav ja see kõla oli nii imeilus ja üldse kogu see. No nii ja kõike nad seisid, olid niimoodi üles rivistatud istet, et läbisegi kuidagi ja küllap sellist andis asjale palju juurde. Aga milline on siin kohalik kultuurielu ja koorilaulu elu, et et kas festival on nüüd siia tulnud kuidagi sellised nagu tühja koha peal. Või on siin siiski kohapeal ka tegemist väiksema musitseerimisega või isegi suuremat sorti musitseerimisega, et kuidas siinsed naised koos laulavad? No päris tühja koha peal ei ole tulnud. Siin on ajast aega olnud igasuguseid koore ja, ja meie ei ole ka mitte esimene kirikukoor, vaid enne meid on siin olnud täid tagasi Pühalepakoor ja siis enne seda, kui meie siin hakkasime tegutsema, oli Pühalepanaiskoor, suuremõisanaiskoor ja ansambleid naisansambel segaansambel, dueti, triot, soolod ja kõik niisugused asjad olid olemas täiesti. Nilsson. Aeg-ajalt on siin aktiivselt kultuuri tehtud ja muidugi igasugused külalisesineja käib alati ja traditsioon on juba see, et suvel on suuremõisas kammermuusika päevad. Siis toimuvad kontserdid lossis ja kirikus ja mujal ka Hiiumaal. Surma sõlmitega, ainukene koht nüüd kontserti on igal pool siin. Aga kes laulavad Anna koolis? Annekooris mina olen ise kõige vanem ja kõige noorem on meil ei oskagi vanust praegu täpselt öelda kuskil üle 30 ja no enamus on niisugused õitsva eas daamid. Kõik siitsamast Pühalepa kiriku juurest pärit kusagilt kaugemalt. Neil käib rahvast Kärdlast Hellamaalt ja noh, ütleme Käinast surumisest. Ja mis laulud siis selle rahva kokku toob? Põhiliselt vaimulik muusika laulame klassikat, nii klassikat kui Euroopa ja kaasaegset muusikat. Lemmikheliloojad neil eesti autoritest on Urmas Sisask, nüüd ka Siiri Sisask. Piret Rips, Tuulikki Irja laule laulnud laule, laulnud meeleldi tema seadeid ja, ja igasuguseid muid laule, ladinakeelset laule, eestikeelseid laule. Need ongi põhilised. Siit kandist on ka üks väga kuulus, viis pärit, ega te ei tahaks seda korra korraks lauldamises selle Pühalepa kiriku ja kandiga seotud? See on see Pühalepa viis, mu hääl ei ole see, mis ta vanasti oli, jah, ma püüan. Mu uus ta Härka Ja Ki ta õlu ja Haadla kees köik meile on. Ja reheti ikka, aga Hanna. See on väga hea, siis kõik, kes tunnevad ka seda, aga kuidas teil see tegevus siin nagu välja näeb, et kas kas see on seotud nüüd ainult laulupeoks valmistumisega või on teil ka nagu kontserte ja esinemisi muul ajal muudel puhkudel? Neil on esinemisi tegelikult väga palju, eeskätt muidugi koguduses, kui on jumalateenistused just kirikupühadel, advendiaeg on väga kiire ja siis on suurel nädalal sügisel, kui hakkavad need kirikupühad pihta just tänupüha ja siis surnute mälestamise püha igavikupühapäev. Ja siis läheb aasta lõpuni välja. Aga peale selle oleme laulnud veel matustel, laulatusel, siis perekondlikel tähtpäevadel ja nii edasi. Tähendab, väljaspool kirikut oleme käinud laulmas valla pidudel, koolis koos õpilastega, kui on tegelikult see oli omaette elamus, kui me laulsime koos lastekooriga. Aga kuna Sõrves kool läks nii väikeseks, siis lastekoor lagunes ära. Vanemad õpilased läksid taladele Käina ja need, need päris pisikesed jäid nendega me oleme ka aeg-ajalt koostööd teinud, aga, aga selle suure lastekooriga see oli, see oli väga, väga meeldiv töö. Nii et me laulsime tihti koos nendega, nii et noh, nemad laulsid neile vahele ja siis me laulsime koos ja ja see on niisugune tore, tore ettevõtmine. Kas te olete siinsamas? Ma just rääkisin siin ühe oma kunagise õpetajaga. Tema rääkis, kuidas ta lapsena siin kirikus käis, et kas teie olete ka siitkandist pärit hoopis mujalt kuskilt laulu pärast. Ei, mina olen pärit Jumindalt põhjarannikult, Juminda, Juminda külast ja Hiiumaale ma sattusin niimoodi, et ma lõpetasin peda, õppisin Pedasi inglise keelt ja muusikat ning laulmist. Ja siis, kui oli suunamine ja küsiti, et kuhu te minna tahate siis mina ütlesin, et Hiiumaale, miks mina vastasin, et ma ei ole enne Hiiumaal käinud. Ja, ja siis põhjalikult võtsin ette seda käimist tekitas elevust suunamiskomisjonis minu vastus ja nad hakkasid naerma, aga siia mind saadeti siis ja siis silma, nüüd oledki. Aga millisest laulu perest pärit olevat? Minu vanaema oli Juminda poolsaarerahvalaulik tuntud rahvalaulik Miina Lambot ja tema ema, minu vanavanaema, seega siis oli Miina salstrem ka tuntud rahvalaulik. Nendel mõlematel oli väga suur lauluvara. Noh ja, ja vanaema laule on Tallinnas plaadistatud, nii et ükskord me hakkasime oma naistega minema Kärdla naiskoorile heliku Kadriks. Me teadsime sellel laupäeval parajasti lauluproov ja ja keegi meie naistest tuli selle pered Lääne Heliconi kalliks ja, ja läksimegi, panime ennast korralikult riidesse. Nii nagu kadrid käivad. No enne oli vaja otsida, kadrilaule ei mäletanud ise, kuigi noorena sai palju tehtud, seda janti ja, ja siis internetist leiab kõike. Otsisin, hakkasin otsima. Ja leidsin kadrilaulud, panin klapid pähe, asusin kuulama. Tuttav, minu vanaema. Jah, ja siis laulsime igivanaema kadrilaule või helikul Kadriks käisime ja me oleme nüüd neid Vaname laule rahviganud. Me õppisime ära Veljo Tormise seatud, see oli küll segakoorile seatud, aga, aga mul on kombeks segakoorilaule ringis jääda naiskoorile. Ja siis seadsime sellega naiskoorile riigi. Muidugi see ei ole päris niisugune regilaul, nagu regilaule lauldi, sest tal on omamoodi kõik asjad. Ja meie tegime siis ka niimoodi. Aga mitmehäälselt ja, ja see on meie, just naiste lemmiklaule. Iilid tõusevad raadidest, hiili tõuse, Tiidest tõusevad ka, kus ta tõi, see tõusevad ka. Kolm need veel õuna kolmaneed veel. Erkki-Sven Tüüri autorikontserdil kõlasid sel aasta Pühalepafestivali raames klaveri stsenaatkonvers Tedikatsiooni arhitektoonika number kaks. Teoseid esitasid noored muusikud Johan Randvere, klaveril Kaia Voitka viiulil, kelle esituses just äsja kõlas ka Erkki-Sven Tüüri teasconversia samuti Margus Parint klarnetit ning Theodor Sink tšello. Ja nüüd saavadki sõna noored muusikud. Me rääkisime Erkki-Sven Tüüri muusikast. Ta on just hästi omapärane. Erkki-Sven Tüüri saab väga eristada teistest heliloojatest, kohe kahe kuuleb ära, kui energy Viidjas. Sõnas Kaie võiskaja jätkab Margus Parinud. Väga meeldib, arhitektuur on ikka kaks südama, ise olen väga palju mänginud ja orkestriteosed meeldivad tüüril ja keelpillidega eriti. Kas sa oled varem ka nagu tüüri juuresolekul tema muusikat esitanud ühe korra ja see oli kunagi paar aastat tagasi metodisti kirikus, siis oli kah Tüüri festival Tüürol isiklikult kohal sai esitatud sama teost arhitektoonika number kaks, kas ta on kriitiline või kuidas ta suhtub sellisesse Noorte muusikute mängu? Ma ei arvaks seda väga kriitiline oleks pigem heasoovlik, pigem jah, igal esitajal on tema teostest on oma nagu nägemus või igaüks teeb esitatud natukene erinevat moodi ja talle on kõik olnud üsna vastuvõetav. Et ta ei ole nagu, oi, see ei sobinud üldse. Meil oli see tore tulla siia suvel kõik kokku saada ja teha koos muusikat. Sõnas Jaan Randvere ja nüüd kõlab katkend Erkki-Sven Tüüri teosest Decation esitavad Johan Randvere klaveril ning teada sink tšellot. Mulle tundub, et ärkisin tüüri muusikas, on ka väga, huvitas nagu küla nimega seal mingisugune Hiiumaa selline metalliline kõlavi, need laevad Väi tuletornide, et see kuidagi see helimaailm on nagu sees. Mulle tundub samamoodi, ma ei ole seda Hiiumaa elemente niimoodi tähele pannud just, aga ma olen teda võrrelnud sellise metsamaastikuga avarusega meestele väga hästi sobib. Muusikat iseloomustab kõige paremini loodusnähtused nagu torn, võib-olla et see on täpselt selline. Mul on selline tunne, et ta üritab alati seda kujutada kuidagimoodi, et kas staatiliselt või liikuvalt ja et see oleks ta nagu põhiläbiv teema on minu jaoks vähemalt. Milliseid võimalusi annab Erkki-Sven Tüür tšellomängijale? Tal leidub tegelikult kõik, sellepärast see kõlamaastik on nii lai. Ja tema see stiil tegelikult, kuigi see on täiesti äratuntav. Ta esmapilgul ei ütleks, et sinna sisse mahub väga palju. Ka seal sees saab olla nii lüürilisus kui ka rütmilisus ja rokielement on sees. Et seal annab väga palju teha ainult selliste jaoks on tõesti väga palju võimalust, kasvõi seda Decationiga. Sõnas tšellist Theodor Sink ja nüüd jätkab pianist Johan Randvere. Minule meeldib tüüri muusika puhul rütmielementide rohkus, mis on siis rokist, kuna mul ka Sherlock meeldib? Saaga ajal meeldib mulle ka selline karge laulev osa, kus on palju erinevaid kõlavärve, kuidagi selget klaverit ei ole kuningas kunagi sentimentaalseks. Ja ka need klaveri mängimise võimalused, nagu seal tšello mängimise võimalused ongi nagu rohkemat, siis minust selles muusikas ja nad on kuidagi mõnusalt piiri peal klaveri seest mängimis nüüd kiftid, ürghääled ja need mind üldse ei häiri. Muidugi üldse meeldib uus muusika ja need on nagu mõnusat piiri peal kuidagi mõnus muusika, mõnusam, võib-olla vale sõnaga selline äge. Kas noortel muusikutel on nagu palja võimaluse kontserte anda või on vaja, et tekiks uusi festivale? Festivalide nii-öelda tekkimine on alati teretulnud, ma arvan, sellepärast et kunagi ei ole liiga palju võimalust esineda ja Eestis on muidugi ülejäänud maailmaga võrreldes palju parem, kuna noored saavad tõesti palju rohkem esineda, aga alati võib rohkem. Võib-olla siin on ka mingid teatud seadus ikkagi sellega, et mingi uus festival kannab endas uut ideed. Kuidas teile tundub? Ma ei tea kobedad süvenenud, et kas festivalidel on väga konkreetsed ideed taga või mõnikord lihtsalt soov teha suvel tööd või midagi väga praktilised teemad mõlematega tihtipeale kasutatakse muidugi ära võimalusi nagu siingi, et kohalik helilooja, mis on jumala kihvt, et on Türgisin tüürisaare peal, teeme sil. Festivalid on kohapealt. Ja siinkohal kuulama, mida kõneles helilooja Erkki-Sven Tüür oma autorikontserdi lõppedes. Minul on selle üle lihtsalt siiralt hea meel ja mitte ainult sellepärast, et nüüd ei pea, helilooja roll on mulle langenud, et mu jalad mu pea siia toimetasid kenasti ja kõrvadega koos ma sain kõike seda et kontserti siin kuulata, et aga ma mõtlen praegu hoopis laiemalt, mõtlen seda, et et mul on tohutult hea meel sellest, et missugune väike koht nagu Hiiumaa kannab tegelikult väga mitu suvist festivali välja, nagu võib näha. Sest nende kõikide kontsertide jaoks jagub publikut. Ja, ja see teeb mind veel äraütlemata rõõmsaks. Kui nüüd tulla tagasi tänase kontserdi juurde, siis mulle teeb suurt rõõmu see, et neid teoseid mõningaid neist maa. Ma olen kirjutanud selles eas, milles on tänased mängijad ja ma kaldun arvama, et paljude nende sünniaastanumber on suurem kui minu laste oma. Ja vaat niisugune asi sisendab minusse lootust ja tahtmist edasi toimetada. Et see kõneleb millestki. Milles sageli, kui ma nüüd paralleelselt Võtan mõned, ütleme väga, näiteks mainstream, ütleme popmuusika valdkondadesse kuuluvad asjad. Et siis nad on väga oma põlvkonnas kinni, Nad kõnetavad ainult teatud hetkes. Teatud seltskonda aga niisugune muusika, kammermuusika näiteks see ületab seda põlvede vahelist vahet. Ja, ja see on jälle üks asi, mille üle noh, minule isiklikult küll õudsalt hea meel. Sellepärast et ma olen kogu aeg öelnud, et minu arust muusika peaks suutma ehitada sildu Miks mitte erinevate mõtteviiside erinevate kultuuridega samuti käijate põlvkondade vahel. Et igasuguste niisuguste sildade loomisest, kus käib loominguline liiklus üle erinevate kuristik, on mul alati ainult rõõmunud. Kuidas Josalvelthoveni meeldib Pühalepa muusika? Festivali idee? Kes on Welchaavan, hindab kõrgelt festivali korraldajate julgust käsitleda uusi teemasid, nende püüdu otsida midagi uut. Sest sarnaselt Eestile on ka Hollandis võib-olla selline suundumused, inimesed püüavad ennast pigem korrata. Ta ja esitavad ikka kas pahimetavasepressiooni või Beethoveni viiendat sümfooniat või Mahleri teist sümfooniat. Et kuulavad seda muusikat, mis juba nende peas on helisemas ning käivad kontserdil või festivalil ja on pigem rõõmsalt siis, kui see teos, mida nad tunnevad, kõlab just sellisel kujul, nagu nemad seda sooviksid kuulata. Ja kui see siis erineb sellest ettekujutusest, siis nad ei ole väga rahul. Väga tore, et Pühalepa muusika festival püüab esitleda uut muusikat isegi siis, kui see on varajane muusikaga. Vaevalt et Eestis on olemas žaini muusika esitamise traditsioon. Aga nüüd kuulame kahe laulja muljeid, kuidas neile meeldis teha koostööd jossa Anvelt Haaveniga ja siin alustab Daniel kirikal. Zayni looming on minule üsna tundmatuna, brokiga tegelen viimasel ajal väga vähe. Viimati võib-olla ütleme saini võib-olla 10 aastat tagasi salatud et selles mõttes on minu jaoks üle pikaajaline ja väga huvitav, sellist oli teha ja loomulikult sellise juhtimise all on, on seda eriti põnev teha. On hea nagu dirigendina selline nagu lauljatega arvestada, samas nagu hästi peale detailidele tähelepanu juhtida. Ta on äärmiselt äärmiselt erudeeritud selles valdkonnas, nii et et see on minu arust väga põnev, mis ta teeb? Ta lahkab seda noh, kõikvõimalike tahkude alt muusikaliselt tekstiiliselt. See muusika on niivõrd tekstipõhine tekstist läbi põimunud kogu see, need aspektid, mis seal on, et see täpsus, millega seda tööd, see on hämmastav. Sõnas Pühalepa muusika festivali kooris kaasa laulev Daniel kirikal. Ja siin saab sena teinegi laulja, helemon Leego. Kuidas selle meeldib saini muusika, oled sa Ženni loominguga varem ka laulja positsiooni? Kokku puutunud väga põgusalt üksikud, mingeid üksikuid, väga üksikud pisikesed mõttetid. Väga meeldiv, et dirigent on suurepärane. Mida sa, dirigent? Töös nagu naudid, et kas ta aitab seda pikka perioodi niimoodi mõnusasti läbi viia või on ta isegi nagu liiga nõudlik? See pikk periood kulgeb lennates. Dirigent on väga mõnusalt rahulikult emotsionaalne ja oskab nagu läbi läbi emotsiooni nagu lauljat õigele teele juhtida. Mulle väga meeldis see, kuidas ta ütles, et et rõhutage mingisugust sõna, näiteks, et et kui vend, et pööramine on kõige tähtsam selles fraasis ja siis et inimesed ikkagi kipuvad laulma lihtsalt nagu noote ja väga palju ja mõtled, et mis, mis sõnasel nootidega. Jah, eks see muusika saaki nagu selle õige värvi värvi siis läbi nagu läbi selle sõnumi ikkagi. Sa naudid seda, et sa tulid keset suve ja hetkel tundub, et palavat suveprooviperioodi siia akadeemia ruumidesse täielikult. Kuulame intervjuud dirigendi osan vält Haaveniga, palusin tal iseloomustada neid inimesi nende häälte kollektsiooni, kellega Jason Velthovenil õnnestus koostööd teha. Tegemist on siis väga erakordse häältekollektsiooniga, selles toredas Pühalepa festivalikooris musitseerivad üksteise kõrval nii lauljad kui diligendid siis tegelikult ansamblis koos ei musitseerin, aga nad kõik on huvitatud seitsmeteistkümnenda sajandi muusikast, seda sellest rohkem teada saada sain, on muidugi oma aja laps. Ta kirjutas sellist muusikat, mida hindasid tolle aja inimesed ja sellise muusika esitamisstiil ei ole võib-olla täna enam mitte igal kontserdilaval fookus. Ja nüüd kuulame mõningaid kontserdijärgseid muljeid. Siin saab sõna üks kuulaja publiku seast, kelle nimi on Johannes. Kontserdikülastaja Johannes, kes hetkel elab Tallinnas, on tegelikult pärit Hollandist ja teda lummas festivali atmosfäär, kiriku interjöör, samuti Hiiumaa loodus ning väga kenad eesti inimesed. Tema jaoks oli kohtumine tüüri muusikaga esmakordne ja ta hindab seda kaasaegseks ning huvitavaks. Samuti kujunes huvitavaks kohtumine tegelikult temaga kaasmaalase Jusson Velthophaniga, kelle puhul ta nautis mitte ainult ka muusikat, vaid ka tema selgitusi žaini loomingu kohta ning selle kohta. Rolli muusika mängis tolleaegses ühiskonnas ja kuidas hansalinnades levis itaalia stiilis muusika, et kontsert kujunes tema jaoks ka väga informatiivsed. Siit publiku hulgast leidsime ka, tundub, et juba uue kujuneva Pühalepafestivali sur austaja Silvia Männik on siia jõudnud Kärdlast vist kohale sõitnud, et millised on sellised Pühalepafestivali muljet. See on üks väga tänuväärne ettevõtmine ja seda enam, et ta on esimest korda ja nii kõrgmuusika tasemel. See on suurepärane. Ja mind vaimustas muidugi kõige enam. Rokk. Ajastu helilooja žaini Iisraeli allikas. Ulatuslik kooriteos, mis oli suurepärase dirigendi Josmann velt loeni juhatusel Heast muusikast, kus oli lühikese ajaga saavutatud niisugune muusikaline retoorika, et see lausa hämmastas ja missugused muusikalised kujundid, kui paenlik, kui ilusasti kõlav, oli see selle ajastu muusika ka sepalifoonemisel oli sõnulseletamatu kena ja muidugi sinna samale päeval, kus meie Hiiumaa helilooja Erkki-Sven Tüüri autorikontsert, mis oli ka väga huvitav ja seda enam nii noored interpreedid olid siin tegevad ja kuulajate vastuvõtt oli ikka väga tugev. Üks kuulajatest on inspireeritud etta, naeravad Klawarjendaar. Tahtsin küsida, et kas see oli festivali on vaja. See festival on üks väga tänuväärne ettevõtmine ja väga vajalik, et ka niisugusel väiksel saarel nagu Hiiumaa kõlab kõrgmuusika ja väga heades esitustes. Ja anname nüüd sõna ka kohaliku valla kultuurielu korraldajatele edendajatele. Siin kõnelevad Antija Claire Leigri. No mina arvan, et, et see on väga oluline, et et kahtepidi, esimene asi on selles, et, et esinejad ise saavad tulla sellisesse õhkkonda ja, ja eriti siia Hiiumaale nii nagu seda nimetatakse maailma järele ka siin on võimalik esineda ja, ja ma usun, et et siin pühale pas suuremõisast Pühalepa kirik ise pakub oma selle hoone, poleks nii palju, et see on igati seda väärt. Ma usun, et nii publikule kui kui esineja Talle endale ja teistpidi ka, et selline esinejate tulek Saarele see see näitab, et kohalikele inimestele, et siin ei olegi nii nii igav ja, ja nii selline igapäevane, et sellise mõne hetkega või, või võib siia luua sellise meeletu maailma klassika ülesse, kui tulevad ainult inimesed ja rohkem polegi tarvis, et kes seda seda soovib nautida, siis, siis sellele on see võimalus pakutud, et ei pea kuskile kuskile laia ilma minema ja, ja ma usun, et et see siin, sellisele paikkonna elanikele ja publikule, kes nendes kontsertidest osa võttis, pakkus kindlasti väga palju. Et, et eile oli mul võimalus korraks lihtsalt väga tavalise ja lihtsa külaelaniku kommentaar saada, kus ta ütleb, et nii hea ja rahulik kõik oli, see oli see kontsert, et et sa nagu mõjus nii niivõrd hästi nende festivalide sisusid on ju väga-väga erinevaid ja neid stiile, et, et selline klassikaline ja, ja, ja, ja võib-olla lihtsalt öeldes selline natuke tõsisem muusika just värskendabki sellist, sellist igapäevast, nende festivalide, seda hõngu, mis meil tegelikult siin Eestimaal ju palju on, et inimestel on tegelikult valikuvõimalus, on suur, et ja, ja ma usun, et et seda stiili hindamatele inimestele igati oluline ja vajalik. Mina lisaksin omalt poolt, et see on Hiiumaainimestele tähtis, sest et meil on Hiiu folk, meil on rahvatantsu, meil on kõike seda väga palju, aga just seda koorimuusikat, vana muusikat, vot see on see, millest meie tunneme kõvasti puudust, et sellepärast on just selline valik ja ma arvan, et see on väga õnnestunud valik, väga vajalik valik. Ja et siia sobib see vanamuusika väga hästi ja just kiidetakse seda akustilist poolt, et uskumatu, et on küll väike kirikaga see akustika, et see on nagu võimas, et seda ütlevad kõik esinejad meile ja ma saan aru, et me nagu jätkame, aga muusikaga ka tuleval aastal. Meil on Käina kaunite kunstide koolis üks noor vanamuusika ansambel, kus on õpilased, keda me kahjuks see aasta kaasata ei saanud, kuna nad olid Šotimaal. Aga järgmine aasta me tahame kindlasti ka neid kaasata, nii et sellega me jätkame kindlasti. Tema siia vahele seda, et, et nägin vähemalt kahel kontserdil selle vanamuusika ansambli ühte või kahte juhendajat, nii et, et nad nagu käisid, käisid kohal ja ja said siit selle nägemuse, mis siin nagu toimub, sest et siin just oli, et mõni aeg tagasi Erkki-Sven Tüüriga, see on siin, rääkisime ja siis tema toetab kogu seda ettevõtmist niivõrd jõuliselt ja ütleb, et see ongi just hea, et selliseid uusi asju tuleb ja ja tema nagu, nagu tõi välja veel selle, et siin siin võiks nagu, nagu korraldada lisaks veel sellele festivalile ka siin päevasel ajal selliseid töö tubase workshop, et kui tulevad kohapeale sellised meistrid, muusikud, et nagu pakuksid, räägiksid, nagu, nagu omalt poolt oma sellest tegevusest sellises lihtsas ja juba selles hubases õhkkonnas Ma veel lisaksin seda, et meil on ju hästi suurepärased võimalused proovida erinevaid esinemiskohti ja nende vööks jopede näol ka, et meil on see saal siin, meil on loss siia. Me teeme vabaõhulava, meil on see disko vaid niinimetatud, kus on see ilus õhkkond, kus annab nagu üht kui teist, korraldada proovida, et see sobib nagu Erkki-Sven Tüüri stiili ja muusikaga ja ja nüüd ongi järgmine teemad. Teil hiidlastel on kindlasti hea üle vaadata, kui mitmel kontserdil aastas on võimalik seal Hiiumaal koha peal kuulata Erkki-Sven Tüüri muusikat paaril kontserdil küll jah, sest et päris. Nii-öelda saad mitte üldse ja kindlasti kindlasti seal taga, et, et, et meil on kuskil üks-kaks kindlasti, et, et näiteks üks asi, mis, mis võib-olla kohe nagu, nagu meenub, kõigis ei toimuvast, sest igal aastal on, on seal samas Käina kaunite kunstide Tobilasel pühendatud klaveriõpilaste selline võistlus, et, et seal on kindlasti tüüri mängitud. Aga, aga muideks pahataks Reigi kirikus orelit mängimas korraldamas Kõpu külade päevi, kus ta, kus ta ise suvitab Nõnda kõnelesid Antija Claire Leigri ja selliseks kujuneski tänane reporter taas, mis käsitles sel suvel esmakordselt toimunud Pühalepa muusika festivali, mis leidis aset Hiiumaal ja siin klassikaraadio stuudios oli täna muljeid vahendamas Mirje Mändla ning ta saadet jäävad lõpetama Hiiumaa öös salvestatud ritsikad.