See on raadio kaks internetis ergaks punkt. Laupäevase raadioga. Ja kuri karjas, mina olen Kaur Kender ja mina olen Olavi Ruitlane ja alustame kurbade uudistega. Nimelt suri septembris 78 eluaastaselt suur kuulus tegija, ma kurjategija Charlie Richard segi aga keda, keda tunti nii omade võib-olla ka rohkem vaenlaste hulgas hüüdnimega 240 volti. Nimelt oli see siis Charlie Richardsoni lemmik piinamismeetod. Charly Richardson oli veel kuulus selle poolest, tema matustel käis muidugi väga palju väga kuulsaid kurjategijaid, näiteks nagu mäed Franki Freizar, 88 aastane. Sellest kõigest oli muuseas artikkel Daily Mailis. Ma ei tea, miks Eesti meedia absoluutselt ei kajastunud nii olulise kurjategijana. Võib-olla arvasid, et tegemist on räpparinimega, 240 volti Klav räpparid ja matustele siis käis mäe frangi Freyser 88 aastaselt, kes on oma 88-st eluaastast 42 aastat veetnud vanglas keda on tunnistatud hulluks kolm korda. Ja kes oli Richardsoni gängi kardetud liige. Mida nad siis tegid, oli see, et nad olid kuulsad selle poolest, et kuidas siis nagu öelda. Et nad neid tunti kui piinagrupp. Ehk et nende kaubamärgiks oli, ma ei tea, kas seal ei registreeritud kaubamärk või üldse nende kaubamärgiks oli siis see, et nad naeratasid oma ohvrid kuuetolliste naeltega põranda külge, siis eemaldasid sõrmed ja varbad metallilõike, aga lisaks olid nad tuntud selle poolest, et nad tagusid ohvreid metall kangidega ja siis kinnitades elektroodid nende nende nippude geni daalide külge kandsid neile üle elektrišokke, olles ohvri paigutanud juba varem valmis pandud vanni, et elekter paremini mõjuks. Tervist, Olav Ehala avastas, tervist ei pääse, tähendab, ta näeb, see tähendab, et ma räägin tõtt. Jaa, peale selle siis see, see grupeering, kurjategijate grupeeringute korraldas ka selliseid lavastatud kohtuistungeid, kus siis mõisteti karistusi ja ja karistuseks olid olid siis piitsutamised, sigarettidega, põletamised või siis hammaste eemaldamine, mida siis teostas sedasama matusel käinud mäed Franki Freysser, kes kolm korda tunnistati hulluks, aga ilmselt mitte hulluks. Selliseid valusid ei jõua nagu juuksed juuksekarv eraldi. Ahto Joost on meil nüüd on hea inimene, on hea ja kogu seda piinamisprotseduuri nimetati siis niimoodi, et see sa said nagu särgid. Arvan, et sellepärast, et Richardson hea inimesena andis ohvrile tavaliselt siis peale seda peale seda, kui nad olid ise ohvrid oma vere ära koristanud, andis oma särgi, sai, see oli kindlasti stiilne, stiilne särke, puhta särgi ja said, said minna koju. Ja miks me seda ette esiteks seda, et kuri karjas langetab pea leinas lahkunud on tähtis kurjategija. Aga matustel luges siis Charlie, teine naine, Ronny, kes oli surma etel Sotšarli kõrval. Et luuletuse hüvastijätuluuletuse loen sellelt inglise keeles pärast siis nendele, kes seal lingvistiliselt puudulikud, neile ma siis teeme otsetõlkega. Luuletus on siis selline. Charliele meni Joachim õuel Meyers sam, kuutsam pääd, Anceida if pateni never nioodisin gradi peal. Männ, legend, father, not gäng, länud. Ja peale seda luuletust lahkusid siis kõik leinajad matustel ja see on selline ilusa ilusa kurb lugu, meie raadio kohe kuri karjas. Alguseks võib-olla vaatame, mis me veel kurje oleme teinud. Olavi, sina oled ju ka kurjategija, et võib-olla oma kurjategija karjäärist, et meile ühe luuletuse. No mul on siin Aapo Ilvesega Kahataks, tango tehtud. Päris muusika taha ei pane, aga kriminaalhooldustango. Täna ailiga saan kokku üle pika aja. Ma ei läheks, pigem, aga ailile on vaja. Sest et minu kohalolek rahulolu toob tal amet selline, et mehi kriminaalselt hooldab. Aili teab mind tegijat ja mis siis, et kurja võtsin ennast Segija seaduses aim turja. Rangust sätestas karistatud tööga terve aasta luua taga tuleb saata mööda tuleb palju higi välja lasta läbi enda. Aili on ju hooldur, tema luuaga ei lenda. Kuigi mulle töö ei sobi, ma ei ole pädev. Ailige ei ole, aga amet on tal vägev. Töö lõi ahviks minu isa loomaks muutis ema, tegi lehmaks pruudiga, kes enne oli kena, tööst ei tõuse armastust tööl ainult sendid teda viljele kui pered, värdjad impotendid. Gaili heaks, ma panen ikka rauad tulle. Tema hooldus lihtsalt väga armas, mulle. Aitäh Olavi ja veel korraks siis Richarsonist, et me tahame rõhutada ikkagi seda, et Richardson ise alati väitis, et kõik need piinamislood olid lihtsalt müütiad, mõned mõeldud lihtsalt selleks välja, et tema grupeering vangi panna. Ja ta lisas. Kui sa suudad leida kellegi, kelle ma põranda külge naelutasin või nende varbad ära lõikasin, ma annan sulle 10000 naela iga varba eest. See on kõik väljamõeldis. Ma pole puutunud iial ühtegi varvast, ma istusin 18 aastat ei millegi eest. Ja see on kuri karjas, raadiovaks Kaur Kender ja Olavi Ruitlane. Kaur Kender, Ruitlane, Kender, Ruitlane enda järgmine teema viinateema, et alkoteema, et ma viisin just ühe koomas sõbra tilgutite alla päevad tagasi ja kõik tuli meelde ja mõtlesin, et miks me siis viinast Olavi alustab põruta kohe luuletusega. Alusta kohe Esa majakese. Oh mu hädamajaka öö, Hirgubeda muudu. Seal on juba aastakümneid hulli muudu Youdu Ahmuega majaka Aknist mõtsa Oro valve ärklitarel samagonni torru ohmuesa majaka hapupiim, kama. Vahest meeldib mulle vahest ajada? Ja ma loen ette Anna Haava pila Jooge rahvad, jooge, mehed-naised, et saaks riik ja rahvas kasud, maised kasud õiglalt kaetud õiglusega ei aetud selle biooge kõrtsis kodus vika pillerkaari, Rodus, ahmige, juht, viinaaurust, elu mõtet Ilusuurust kuni tuhmub aju küünal lamab mõistus oma mõõnal, jooge aga jooge, mehed-naised, et saaks riik ja rahvas kasud maised küllalt roimarid ja hulle lõtvus, parasiite lolle, keda hoida siis püüda, kelle üle kohut hüüda, keda kannatada, võida õiglusel teps 1000 tegu, püha õiglus, ratas ringi, hukutad ja päästad hingi, pila siin küll saatan, mingi. See oli Anna Haava pila ja ma proovisin selle lugeda aeglasemalt, nagu mulle on noored raadiokuulajad öelnud, et ei tohi luuletusi lugedes kiirustada, aga lähme viinateemaga edasi. Olavi, mis sina arvad? Alkoholi ärakeelamise poolt, oled sa, ma olen arvanud, selle poolt palun loe. Järgnevat, pannud niimoodi Ruitlane järgmise looga arvab, et alkoholi müümine tuleks ära keelata. Kui müda viina tanklas lahja alkoholi, siis ei ole mõrtsuk vanglas purjus lapsed koolis. Ja kui teleajalehereklaam Winast pesta, siis ei anna purjus mehed abikaasal kesta joodikuga nii mudu, ei seda üheselt pitsi sisse ei löö ka koduperenaised enam litsi. Aitäh aitäh. Ja siis meil on tulnud üks luuletus, mille, mille saab saata Facebooki kaudu ja kõik, kes meil Facebooki sõbrad on, igalt poolt saavad noored noored luuletajad meile oma vanaga, vanad kahja, vanad ka vanad ja saavad ja siin on täpselt teemasse, meil on palju luuletusi, mis meil on juba saadetud, aga tänase teemaga täpselt. Esmaettekanne viina kunn. Kui vaatad õhtul telekat, saad kohe aru, et viina kunni elu on päris maru. Mu reklaamid on täis paljaid Chice ja Hispaaniasse teen ma tihti, palju trip. Mul partneriks on Järving ja käo nende ees, ma teen alati hea näo, aga üks päev nad lasen üle, pange tähele. Appi ja korralikult, isegi kahele. Mul on Konrad Mägi ja mind ei kepi, et keegi on leidnud mu maali pealt verepleki. Ära tule mulle rääkima, oma surnuks joonud õest ei taha midagi kuulda, sinust sünges tõest maksin maali eest sitaks pappi ja minu pärast surguvaid 1000 tati ei paku huvi mulle eetika ega moraal mind pingest vabastab vaid mõnus oraal. Olen eeskuju, olen rahvuslik uhkus. Viru valgega koos on tõeline puhkus. Mul on omast käest võtta ka vana tallini, igal õhtul on mul voodis uus kallim, olen Kunila Enn, olen kunn. Igaüks teist on minu jaoks lihtsalt. Läheme edasi viinaluuletustega. Andres Ehin kurk, kuivab, Olavi järsku loed? Andres Ehin kurk kuivab, olen 60 kuuene. Elan pehkinud puumajas, pärnu agulis naisest lahus, lapsed mööda ilma laiali. Seitse aastat pole neid näinud. Koer kärvas ka paari nädala eest ära. Pärast ühe kõngenud roti nahka panemist. Viskasin koera raipe oma endise naise garaažiukse ette. Tahtsin end täis juua, raha, põld, korjasin prügikastidest pudeleid. Supeluse tänaval kirtsutasid suured saksad mind nähes nina. Siis sain Ella käest sidruni napsu kätte. Ei tule, on pime ja võlts. Surnukuuris Chiracil. Siia hooldekodusse ma igatahes ei jää. Otsi kõrval oleks etem. Ja meie viina viinateema lõpuks siis Triin tasuja luuletus. Vahel tundub, et mu ümber on ainult joodikud ja hullud. Ma käin mööda kodutänavaid, mõtlen, kuhu ja mis edasi. Väikelinnad ongi Eestimaa, pole patriotism, see, vaid fakt, iga üheksas on ehitaja, iga teine elab väikelinnas, noored joovad stressist ennast purju, mõni niisama mõttetusest jääbki jooma, mina pole ütleja, kas vale või õige. Siitsamast tulen ju isegi purjuspäi, hull joodik. Ja see on raadio kaks kuri karjas, mina olen Kaur Kender. Luitele. Lähme edasi. Raadio kaks ja kuri karjas, linalen Kender, Ruther, aga me oleme kurjategijad. Olavi, meil on uudiseid ja meil on kõigepealt saatekülalised ja meil on saatekülalised. Jah, meil on täna saates siis külas Eesti sõna, kultuuri pliidingeid veritsev serv, Robert Kurvitz ja Martin Luiga, kes teevad väga, väga huvitavaid, väga põnevaid, väga lahedaid tekste ja me ei tea veel täpselt, mis nendega saama hakkab üldiseid, tekste, etaloni, milliseks, eks nad tahavad ette lugeda. Aga õige õige pea nad siin ja siis tuleb teine tund ja siis vaatame, mis sellest laupäevast saab, aga, aga nüüd Olavi uudiste juurde, sellepärast et me ikkagi oleme ikkagi päevapealised. Ja oma sellepärast et jääme oma juttude juurde, muidugi ei olegi siin veel kuulavad, pandi ju mingisugune mees, kuskil magas tiga IMO kiirabitöötaja tuli, pani jalaga selga, ei räägi mulle. Ei, kiirabitöötaja tuli jalaga selga. Nüüd on õige, et hingamisteed vabaks inimesel tekkis mingi poleemika, nagu, et et nagu alati käitunud või midagi, et rahvas Marutad kesi halvasti käitusega seodikali või arst millele. Et iga inimese ära, see ületab uudisekünnise, seal käsiaastane. Ja edasi ei või sedasi, noh umbes niimoodi ongi nagu, et mina olen väga nõus sellega, et kui on kui on vaja kedagi ellujates anda küll niimoodi, aga selle sama asjaga tuleb, tuleb meelde see, et ju tegelikult kiirabiarstidest võiksid eeskuju võtta ka poliitikud, sellepärast et noh, kultuuriminister Rein Lang käitus ikkagi, mina arvan Priit Toobaliga ebaadekvaatselt, kui Toobal infotunnis mingi küsimuse esitas ja Rein Lang soovitas riigikogulastel doktori juurde minna, et minu arust lihtsalt ära kuulata, millest raiskab ära vaadata. Ja mina arvan, et ikka tuleb, et kui on ikka sellised, kui on, kas tuleb kiirabi kutsuda või ise jalaga panna. Ikka selline meditsiiniline olukord, siis võib alati julgelt selga lööma. Küll kui on jah, kui on need kiirabi, on, tuleb meelde, kuidas, kuidas nõukogude ajal oli see, et kui ma ei saa öelda, kus see täpselt oli, aga seda saab öelda nii, et kui nõukogude ajal isa läks kodunt ära, ütles laevadki lapsele. Kui midagi on, siis helista laps küsis, kuhu? No kui on tulekahju, null üks kuhi on midagi muud põlgaks või kui kiirelt null kolm. Ära mulle helista. Aga Olavi siia otsa laename luuletuse ja tahan öelda, et käed Jaan Pehki raamatut 100 protsenti Jaan Pehk välja antud kirjastades jumalikud ilmutused ja on poodides saadaval suhteliselt värske kraam. Ja nagu isegi praegu olete, loe siit eelmise lõksleva teema peale ühe luuletuse. Et on ka väga hea. Bar Rutole Baruto õilis hing, nõksa Mongooliast tõuka Tasmaanlast, heida hiinlast, juhata jaapanlast väljaringist, siis saad kustutada näljasingist. Baruto õilis mees heidab insamblale pehmele. Samast raamatust veel üks suurepärane Jaan Pehki tuletus luuletuse ebaõiglusest, milleks tal on tal nii palju juttu olnud. Kukkusin täis peaga näoli raudteele, hommikul mull paistes nina nagu kartul. Koolikaaslased küsisid, no mis juhtus? Ah, kukkusin raudteel. Kordasin nagu leierkast. Üldjuhul jäädi vastusega rahule, nagu paranes kukkumine luules. Kuu hiljem filosoofia tunnis, teemaks klassikaaslaste ise loomustamine, mingise loomutus. Anne Jaan, muidu täitsa vahva noormees, aga minu arvates natuke arg. Mis mõttes? Anne jätkas. Kuu tagasi sai Jaan öösel peksa, ta ei julge seda kellelegi tunnistada. Valedased kukkus raudteel. Paar aastat hiljem sain päriselt peksa. Peapõrutuse, värgid. Kohtasin linna vahel, Annet polnud ammu näinud. Mul oli silm sinine. Valmistusin, vastavad, sain peksa. On eksinud mu silmade kohta midagi, ütles hoopis, et oli mind telekast näinud ja et talle meeldib see, mida ma teen. Elu on ikka ebaõiglane. Veljo andehtilt Kiirabisireen maja ees, piilun aknast, medõed loevad naerdes ajalehte. Autojuht küürakil putitab kabiinis. Mis see siis nüüd on? Õigus, mind pandi haiglasse. Paide ikka täiesti haige. Ja see oli Jaan Pehki luule, et luulekogus 100 protsenti Jaan Pehki ja luulekogu võib-olla on veel saadaval raamatupoodides, minge kõik peaks olema, peaks olema ja üldse 100 protsenti, see on terve sari terve saali väga kvaliteetseid nagu raamatuid. Ja kui näete kuskil tähekombinatsiooni, Jotia Iiek, jumalikud ilmutused, te olete koike asjale otsa vaatamas. Just, ja see on kuri karjas ja raadio kaks ja Kender. Näeme kuuleme kohe. Vikerraadio varsti kuri karjas keldris, roitele ja. Järgmine teema on see, mis saab, mis saab, ma olen ikkagi ette selle luuletuse, mida ma olen siin juba lugenud, aga mis mulle õudselt meeldib ja mis milles kajab minu luuletus. Ma kirjutasin möödunud nädalal väga lühike luuletus, minu luuletus. Milleks mulle Kirjanike liit, kui ma olen Kirjanike liit? Siit tuleb nüüd sinu luuletus Olavi otsa, mis on üldse olla elus, kus ma selle mõtte tegelikult niuksed sain? Mis on üldse olla elus? Ühte asja endas kannan, see on rahuloluriik. Kodu, seda mulle ei anna. Ega Kirjanike liit. Mis mu minuks üldse määrab, on see esiplaan või foon, on siis sisemus või hoopis hommikune erektsioon? Mis on üldse olla elus, ma ei tea, ei küsi, kas üks on hea, et minust koosneb hall platooniline mass, mind ei, kütkestab Arnassid, mul on rahuloluriik seda vahel sisse tassib minult austatud eliit. Olavi teema teema, mis saab. Ma käisin eile Facebookis. Manala jälle hakkab pihta, käisin Facebookis ja keel on muutunud, keel on kohutavalt muutunud, tegid A näitasid keeld. Ei ole laikma likema likka märg võru keeles laitma. Ma ei tea, mis tähendab, kõik muutub, kõik muutub. Inimesed räägivad niimoodi, et ma pean nagu, et inimesest arusaadav, ma pean muutuma ja minema kaasa vooluga, muud inimesed ei saanud aru ja ma pean õppima uusi sõnu. Imho. Tead taga mingeid asju, infot ma tean muidugi, ja mingid katedraal, sõnal hambal appin, et me peame saatma kõik nagu põhimõtteliselt vanemad inimesed praegu, kes arvasid, et peame saama kursustele, et nad tahtsid nooremate põlvkondade suhelda. Ma ei tea, minu arust lihtsalt vanematele inimestele tuleb rääkida, et nad ei, nad ei pea. Ta oli see niimoodi isegi see oli seadusega kuidagi määratud, et kus see piir läheb kui vanad inimesed kui noorte inimestega ja see oli mingisugune, et see, selles mõttes võib-olla see keelemuutus ja see, mis internetis on, et see on võib-olla noh, see on selline loomulik kaitse, mis on, mis on noortel inimestel vanainimeste suhtes, et nad saavad aru, et kui jututuppa ilmub mingisugune mees, kes tsiteerib Leonard Ko seda raudselt ei ole 14 aastane poiss, kellena ta ennast täna ilmus Facebooki hommikul või alles hiljuti ilmus kuulutused, lugejaid lähevad juba odavas 10 euri või 13 euri, maksab luger raamatud, raamatute läheb nüüd ainult kõige parem nagu kõne. Nagu öeldi Ram menukeid selles mõttes nagu actioni moodi seal allapoole ei hakata nagu kirjutama raamatusse. Et, aga, aga, aga nagu sa keeldud nii pekki lähevad nagu midagi enam ei ole. 100 aasta pärast räägime, siis on sõjaväe, kujutan ette, praegu nii kogu aeg, kallis raadiokuulaja poeet suunab oma kõikenägeva silma 100 aasta taha, palun, ma arvan, et Eestis on neli keelt. Siis on võru keel, teine on setu, keel on eesti keel ja neile ei ole praegu oluline. Igatahes Eestis on kolm keele instituudis, on Eesti keele instituut, võru keele instituut Võru Instituudis on seto instituudi, need on kolm väikest putkat, eks ole. Kes on kõrval ja kaklevad omavahel selle pärast, kumb on nagu tugevam esiinstituut sõimab kogu aeg nagu ikkagi reisi enda nagu piirkondlikeks erikujudeks. Isad istuvad nagu joovad, handad kuskil seal oma tööruumides, eks ole, ja ja ümberringi sihuke reageerimisest keegi enam aru ei saa. Okei, see on 100 aasta pärast, aga siia sobiks, ma arvan, sinu luuletus ugrimugri. Palun loe ette radikal song ugrimugri, kusjuures millegipärast alapealkiri juba inseneri keelasin radikal radikaalset kohal. Branskist tehtud Branskist tehtud ugrimugri laul. Ugrimugri, kui sa poleks ugrimugri Eima suga, lepiks Eima hellitaksin päeval ega öösel kepiks Eima paneks sulle nii, et päitsest Koorblak, kui sul poleks suur ja ümarugri munarakk, kui sa poleks see, kes oled, saaksid vastu tatti Eima taluks internatsionaalset ebaklappi. Olavi midagi midagi ilusat ka, mida armastas lugu. Ma armastan plikat ta õigest nimest small täis sitavikat ja Takast, kihvt kann Al säärist nagu tikk, päält põlvi, tsipa jämem. Ta on küll pipravitt, aga mul on taga lämmenda. Mis seostet ütelda, tõbras välja lakast õks järjest armastasi eest sõjamest ja Takast. Üks armastasid plikat, kel õigus, nimed, smann ja istunud sitavikat ja Takast kist. Kand. Ja 100 aasta pärast, siis võib-olla on olukord ka selline, nagu poeet, Ruitlane nägi luuletuses ÜRO sõdur. Dali viimne naissoost ÜRO sõdur peas, kiiver pihus, hädaabipakk tulemusse. Karjus, tule, põdur. Ma kuulsin, kuidas üsas pooldus, rakk. Kui lumevälju lõikas koerterakend ja tuul mind tõukis üha äärmustesse. Hing rebitud kui hädaabipakend. Ma hüüdsin, kes sa oled, ütle, kes peas, mõtted jooksid kinni, vastu lage, kui vastas malbelt nooremseersant Dirma ja aadress netis ÜRO. Page ma taipasin, raisk, militaarne lirva, kel raudsed, käed ja kikkis teras tissid ja üsast 1000 kordne kire loom. See ongi lits, kes surnuks piss sissid. Kuigi viimati käis Liibüas missioon veel, tundsin nagu kuskil miski vahel on lõhkist nagu Tartu rahuleping, ma tahtsin, ei, ei jätkunud enam taheta, kähistast petting. Ta kähistas pliistons tapeting. Eile Elmar kukkus jõkke. Neid septembri ilmu täna kogu küla korjab tema küljest silmu. Enam ei virise dioodik, must ja ropp vaiku imelisse surma sureda või tropp. Ja see on raadio kaks ja kuri karjas Kender ja Ruitlane ja alustame Indrek rüütle luuletusega hallutsinatsioon, ma olen kogu aeg tahtnud seda lugeda ja nüüd ma lähen hallutsinatsioon. Sa olid vaid korraks vaid hetkeks, mis näis juba, sa lendasid ära su puududa jutus jäädavaks meelde, mul jäi nüüd stalkeri radu, käin täna. Mis homme, mis saab seda ette, ei tea mu ümber, vaid uimane vina on mõtetest paistes, mu väsinud pea ja tihti mul viirastud sina. Kes tänavad, sina, hallutsinatsioon, kui viirastus teisest maailmast, kord Schweigile meeldis oopiumimoon, kuid nüüd on tal pisarad silmas. Su juuksed ja kleidi meelde mul jäid. Sa naersid mu võimatut plära, sa olid vaid korraks vaid hetkeks, mis näis, ja juba sa lendasid ära. Kas armastust üldsegi olemas on? Ei tea, aga kahtlustan siiski. Seepärast on hale ja nukker, see laul ja kaeblik on juba viiski. Siia otsa lugeda kohe matkima kutsikat, kes kindlasti kui indrek sa peaksid olema raadiojas praegu, siis ma loodan, et sulle see meeldib. Meelemürgita. Himurat reklaamilehte peidad põue, sealt kosjakuulutusi küünlavalges, loed siit ihualasti, sa jooksed öösel õue ja liivakastis värisedes sõrmitseb poed. Säält hommikul Su leiab kojanaine Juula, sa talle selga kargan iharusega. Ta kooli ruttav lapsekari, aga kuulab, kuis katkeb sinu mäng. Kressendas imestusega Sa talle taha, tõmbad otse maja uksel, kus meeleheitlikult appi kisendab ja alles mõnitas, sa näed, kus põhjus, seos, kust alguse sai kõik subkergemeelsest teos. Indrek rüütletu ja Indrek Rüütli on meie lemmikgeenius Puhjast võetav näinud, kuidas käivad jõulud Nicaraguas? Ühel õhtul helikopter lendas üle küla palmipuude latvu tabas raske tina vihm, onu Pedro, hullumajast kargas jälle härra Federico ootas kodus isa püksirihm. Koolitunnid jälle jäid meil nädal otsa ära. Külakooli õpetaja purju ennast jõi. Raadiost kostis jälle vana tuttav plära, lära onu Pedro, vaimuliku hambad sisse lõi raipevedaja Alfredo nülgis köögis kassi. Pärast libu Rita juurde sängi, ronis ta Don koroones konsulaadis noris välispassi. Teda ootas helge maailm, võimas USA. Miguel Amigo laadis põõsas automaati valimise kasti sittus doktor kapo koer, rahvusliku leppimise teiseks aastapäevaks. Kont rad lasid õhku küla ainsa õllepoe. Ühel õhtul heligop ther lendas üle küla valmi puude latvu tabas raske tina vihm. Onu Pedro näitas aknas soovi ajal, et Federico tõotas kodus isa püksirihm. Kuri karjas raadio kaks Ruitlane Kender. Ja seal on raadio kaks ja kuri karjas Kender ja Olavi Ruitlane ja mul on inimesed. Palve teile, et ma lugesin möödunud nädalal üks päev, ma ei mäleta, mis päev see oli, kas oli neljapäev või kolmapäev või mingi, ma lugesin ühte arvamusartiklit, seal arvamusartiklis oli tsiteeritud seal issi ja tema luuletusi ja inimesed, palun ärge tehke seda. Esiteks ärge kirjutage arvamusartikleid ka juhul, kui te kirjutate ikkagi neid arvamusartikleid, ärge kirjutage sinna teiste luuletusi ja kui juhul, kui te üldse tahate sinna luuletuse kirjutada, kirjutage parem luuletusi, lugege luuletusi sellest oliga eelne lõikat, lugege lihtsalt luuletusi või siis kuulake mussi. Ja, või siis kuulake Raadio kahte ja, või siis luuletusi, lugege siis, kui on nagu asjalik olukord on ju. Praegu Olavi Olav kirjutas väga ilusa kingituse Mägile. Jah, et kuna Marko Mägil oli paar päeva tagasi esinemine, kuhu ma tahtsin jõuda, muidugi praktika läks, niimoodi ma jõudnud siis ma võtsin ühe vana mõttejuppi ja proovisin tegid haleda katse. Markole, nagu aga loen täkke. Poiss läks vanaisa juurde vanaisa juurde. Vanaisa tegi midagi, raisad teevad kogu aeg midagi ja, ja poiss läks vanaisa juurde. Vanaisa tegi midagi haamriga. Haamriga tegi midagi haamriga, poiss vaatas, mis see, mis vanaisa tegi, oli põnev. Poiss, torkas endale sõrme ninna, keskmise sõrme, torkas linna, uuristas ninas, endalegi märkamatult. Noh. See, mis vanaisa tegi, oli lihtsalt nii põnev. Vanaisa vaatas poissi altkulmu altkulmu, vaatas poissi, vaatas, ütles, et pista sõrm endale, kurat sinna ka. Pista ta juba sinna ka. Asja, koputas endale haamriga tagumikule. Mis vahet seal on, pista endale sõrm sinna ka. Koputas haamriga tagumikule, sest ta koputas käega, haamer oli tegelikult noh, oli käes. Haamriga, koputas paipoiss, võttiski sõrme igast väljavaras, ütles, torkas endale tagumikku. Isa ütles, et torka. Isa ütles, et torkana täitsa arusaadavalt pois torkas. Kuradi kuradi poiss, käratas vanaisa, kuradi poiss. Kuradi poiss, pühkis haamri käe, tõstis aga Iisraeli käes käega oli. Poiss hakkas nutma. Poiss ehmus kõvasti, ehmus, hakkas nutma ja jooksis vanaema juurde. Näpp püsti, jooksis vanaema juurde niimoodi, näpp püsti, seisab vanaema juurest püsti niimoodi olema, vaatas poisi näppu ja muutus murelikuks, et kas vanaisa tegi vana tegija, vanaisa tegi või? Poiss hirmud noogutasid, vanaisa tegigi, vana tegi kogu aeg midagi. Tegi vanaema puhus sõrmele peale. Peale puus ütles, et ütles, et varesele valu niimoodi ütleski ja siis lasi sõrme suust läbi. Kohe niimoodi lasigi sõrme suurt läbi ja ütles, et poiss ära nutta. Vanaema imes valu minema, et vana valu minema. Poiss vaatasid puhtaks, imetud näpud. Sitta sa imesid. Mida sa, vana, mida see vanaisa kogu aeg teeb, mõtlesid vanaema suud maigutades, issand jumal, mida see vanavanaisa teeb? Mina olen Kaur Kender, minul aga no ütleme ja meile tulevad täna külla Robert Kurvitz ja Martin Luiga ja see on kohe varsti, siis me saame teada, millest nad räägivad. Aga meie loeme veel, ma arvan mingisuguseid luuletusi ja küsitud mitu korda niimoodi privas ja erinevatest sättides seda, et et kas kuskil ei ole mingisuguseid linte nendest asjadest, mis me suvel kuri karjas luuleüritustel tegime, tegelikult vist väga ei ole, sest ega julgustanud inimesi neid linte tegema, et noh, et, aga, aga neid praeguseid saateid saab kõiki järelkuulata. Raadio kahe kodulehel. Need on kõik järelkuulamisest seal olemas. Järelkuulamisest on nad kõik olemas, et järelkuulamise sõna ma olen ikka veel selle Marko Mägi mõju all ja tahaks nagu kõike korrata, et lihtsalt korrata kõike. Kui te käite seal nagu podcastis, eks ole, siis, aga meil on ka väga mõnus, aga saame näidata, kui palju te olete jälginud, kui suur huvi on meie vastu, aga et ma teen siis ühe kaveri sellest, ma tegin suvel kaveri Artur Alliksaarel luuletusest aeg ja ma kirjutasin selle ümber. Ma kirjutasin selle luuletuse täiesti ümber ümber kirjutasin ma sellega. Et see kahju on pöördumatu, kahjustus on pöördumatu. Me oleme Marko mägistatud, ei see jääb nii külgede õhus hoida, nii, Marko nimel, aga see luuletus Artur Alliksaar, luuletuse aeg, et mis ma siis tegin, oli see, et ma kirjutasin igale poole küsimärgid lõppu ja lugesin seda luuletust ette, nii. Aeg ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõpusel pole kestma, jääb kaunis kestma, jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on ehk et kõik nad on praegu. Elul on tung kanda edasi, elu jällegi Kronos, et saaks mõne lelu. Ei ole möödunud või tulevaid aegu, on ainult nüüd ja on ainult praegu säilib, mis sattunud hetkede sattu ainuski silmapilk teisest ei kattu. Ei ole mõttetult elatud aegu, ainult mõte ei pruugigi selguda praegu vähemalt rohkemat olla ei võinuks, parajal määral saab elu meilt lõivuks. Ei ole kaduvaid kõduvaid aegu alles jääb hetk, milles asume praegu. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust meeled ei taju. Mis mõttes aeg? No see on raadio kaks ja Curry karjas, Kaur Kender. Olen Ruitlane, Olavi Ilmarovi Kaur Kender, Olavi luuletust, mis suhetest ma ei tea, ilusat õpetatakse selle kõige peale, mis me oleme, kõik uudiseid, kultuuriuudiseid, nagu kohe varsti tulevad ilusad luuletused, et te teate, et iga meie iga esimese tunni lõpus vaev nüüd maestro Andrus Vaarik meile barjääri kurjaõitest, mis on Tõnu Õnnepalu tõlkes järgmised luuletused ette kohe kohe kohe, et natukene tuleb veel seda jämmi kannatada ja siis loeb Andrus Vaarik meile väga ilusaid luuletusi väga kurjast raamatust, aga praegu Olavi palun. Ma loen Jaan Pehki raamatust number neli on ongi nagu pealkiri, number on kohe kaane peal. Väikese lõiku. Tere ma ei saama vanematest aru, teistele sõpradele on lemmikloomadeks ikka kasse või koeri toodud. Minu arust olid siiride toodud spanjel ka nii armas. Mulle tõi ema ondatra. Ta sai selle loomaaiast Mil tädi töötab seal näriliste osakonnas. Aga see pole üldse lõbus ja haiseb mul toas. Kas see on ikka ondatra, kellel hambad risti ees? Tegemist on tegelikult Jaan Pehki poolt ja paralleelselt ka minu poolt kunagi ma tegin samasugust eksperimente, on oli, oli põhimõtteliselt aastaid tagasi, tegime nii, et panime netifoorumites mingisuguse jabura teema üles täiesti täiesti lambist võetud teema aju oma mõtetega siis reaalselt konkreetsed inimesed hakkasid probleemi nagu lahendama, küsimust arutama. Ja jaaninagu vanas luulekogus kuule, kunagine kätte satub kuskilt või saate siis ei raamatukogust. Siis näete nende eksperimentide tulemusi, kui toredasti inimesed oskavad nagu lihtsalt õhku paisatud probleemi lahendada. Üks vastus on. Eks ta vist mingi kobrases harrast ole või eksin täielikult it's. Teine vastus, autor data, on tatra. Kui haiseb, siis hooldad halvasti, puhasta rohkem puuri või võtta lihtsalt midagi ette. Ja siin on muidugi teemasid avastamiseks nii noormeestele kui neidudele, kui, kui. Kui paljudele veel üks nagu põõsatada probleem, käsitleksin sellist. Tere, mul on selline mure, et mulle tundub, et mul on rohkem naishormooni, kui peaks ise olen 12 aastane või mitte üldse paks, teen sporti, lasen vibu ja mängin malet, aga need rinnad häirivad, kas peaksin Hoie kandma ja kuidas teha nii, et teised poisid sellest teada ei saaks. Aga tüdrukud saaks selline küsimuse püstitus foorumisse ja vastused. Mis asja, mingi pervert oled? Milleks sul on vaja, tüdrukud saaksid sellest teada? Kõrt sa saad siis ju klassi naerualuseks, sa mingi haige või? Kuulge, tulles mingi feik teema. Teine vastus on natuke sõbralikum, see normaalne nähta seda juhtu puberteedieas kõigi poistega, oota paar kuud ja läheb üle. Kui tõsiseks asi minu arust perearsti poole, et annaks sulle saatekirja endokrinoloog ile. Norske tegeleb hormoontasakaalu häiretega ära mured, kõik saab korda. Power girl kuus, kuus, kuus, ise oled pervert? Pole sinu asi, mis tahab või ei taha kust tead, äkki äkki ei saa naerualuseks, loll Semm vist. Norma viis. Sellises laadis nii väga vaimukas lugemine, väga vaimukas ja see on raadio, kaks kuri karjas ja mina olen Kender ja mina olen Ruitlane ja kohe loeb meile siis Andrus Vaarik Bodlari kurjaõisi ja siis peale seda, kui ma varsti on meil külas. Robert Kurvitz, Martin Luiga. Kuri on karjas raadio kahes. Hea on meenutada neid alaste käimise aegu, mille skulptuure kullata suvatses vööbus. Siis veel mehed ja naised oma kehade nõtkuses, vale ja muretsemised naudingutele andusid. Ja sel ajal, kui armunud taevas nende selg hoogu paitas, oma õilsat masina rääkinud veelgi tervemaks tegid kübele viljakas, siis veel Heldritestandidest ei arvanud oma poegi sugugi endale koormavaks. Vaid ema hundina tulvil kõigile määratud õrnust nimetas maailma oma tõmmukest lisast. Mees elegantne, tugev ja jõuline tohtis siis uhke olla iludustele kuningaks. Need, rikkumata puuviljad, ainsagi veata jõudel, milles sile ja vetruv nahk hammustama neid meelitas. Tänapäeva poeet, soovides taibata neid sünnipäraseid võimsusi, peab aga kogema seal, kus ta nägema peaks alasti meest ja naist. Kuidas talle jäisesse varju pigistatakse, hing selle jubeda pildi ees, mis talle avaneb. Hokolletislikkused, kes oma riideid leinavad, on naljakad, kered, rinnad, väet maske, vaesed väänatud, ihud, kõhetud, pundunud või lõdvad, mis kõigutamatusti, armutust, kasulikkuse, jumalast juba hällidest terasest mähkmes, köideti. Ja teie naised paraku plassid kui vahast küünlad teid närib ja toidab hoovuse. Teiegi neitsid, kes kaasas tassid emadelt päritud pahesid ja kõiki neid inetusi, mis saadavad sigimist. Kuigi meil rikutud tõugudele ei tohi salata, on ka ilusaid, mis polnud tuntud muistsele rahvale valgeid, mida on soovitanud südamevähk. Ja kes teab mis vaevadest närbunud ilu. Kuid need hiliste muusade leidusid ei keele kunagi nüüd selgi tõbistel rassidel kinkida noorusele oma sügavat austust pühale noorusele, kelle laupäev on veel lihtne ja puhas pilk alles selge ja särav, just nagu vesiallikas ja kes ringi liikudes kõigele kallab muretult, otsekui kallavad taevas, linnud ja õied oma lõhnu ja laule ja oma heledat soojust. Ja seal raadio kaks ja kuri on vere-Sõjamäe, Kaur Kender ja Ruitlane ja me ei ole siin enam kahekesi ja me ole kahekesi, meil on külas Robert Kurvitz, Martin Lloyd, tere. Tervist. Tere. Tere. Ütleme seal kohas, kus me tegime seda, mida me ei teinud suitsu. Ja Robert küsis mult, et, et kas eluunistus on täitunud ja ma pidin üles tunnistama jah, et elu on üks elu unistustest, on täitunud, et me tõime lõpuks raadiot. Lõpuks ometi Paul Oja, isekesti kriitikale kolleegid ja see on pikalt olnud eluunistus ja need on niisugune väga tore olukord, et nüüd me oleme tegemas midagi sellist, mida varem ei ole teinud. Et meil on kuri karjas, luulesaates külas, siis Eesti kultuuri pliidingeedž ja noored tegijad, kes ei käinud meil suvel kuri karjas, luuleüritustel aga kes teevad oma asja, teavad seda väga hästi, aga alustame Roberta sinuga. Ma olen üritanud nendest luuleüritustest kogu elu kõrvale hiilida. Aga sa käisid kuri karjas kohas käisid kohal küll kohase kuidagi satused pidin läbi käima. Mulle meeldib käia nendes trendikohtades üks kord tänase suvi ja siis, kui järgmine kord järgmine suvi juhtuks, saan ütelda, et ma olen seal juba käinud kohustuse täitnud ühiskonnas absoluutselt, see on suur kohustus ühiskonna ees, aga sinu luuletused? Ma loeks neist mõned siis ette nagu laiv hakkab siis alguseks mingisuguseid uusi lugusid ja siis hiljem vanuja läbinamatut. Esimese teksti nimi on mammutid, tipptuppa ja see räägib armastusest. Pealkiri on, tsiteerib Jacques Bradley surematut šansoone kus ta on saanud hakkama minu arvates kõige parema ennast arendava luulereaga, mis kunagi kirjutatud on. Mina nii kõvaga hakkama ei saa, aga see luba mul olla oma oma oma vari, oma käe vari oma koera varit. Päris koera värv ei ole, aga üritaks ikka mingisugused põhjused, on ta ka, miks mitte minu pärast lahkuda. Aga tekst on ühesõnaga selleni mammutid. Nemad Kitopa, tule, lähme muu õhulaevaga sõitma üle maa üle jõe, üle jäätunud põhjaväila kus pimedusse sammuvad rasked mammutid. Valged valged lumeväljad, puude mustad saehambad. Kõik muudkui kaob. Miks sa ei võiks siis jääda? Tule, lähme muu õhulaevaga sõitma. Läbi öö läbi maa, raadiost süsinik aastate, kus pimedusse traalivad rasket naftat, traalerid, Bellingshauseni vangis jäätunud tuumaallveelaevad. Ilu, ära jäta mind nimetusega üksinda. Nemad kitlepa armastuseni Antarktika hümn. Eelmise teksti nimi on läheduse vajadus. Kas mulle tundus just või nägin ma siit üksindusest välja kas mulle tundus just või nägin ma su seeliku alla? Sa vajud suurelt valgelt taustalt välja ereroosa varjuna sa paned lehed, puudel, sõrmed suudel, sõrmed suudel karjuma. Ma palun puuduta mind oma jaapani mõõgaga. Lähedus, läheduse, vajadus, lapsepõlve, mälestus, kirsipuud ja hirm. Aitäh. Mul tuleb neid veel, pole lapsena väga romantilise tuuakse enne. Jarek tulid veel ära, et tal romantika ja iga päev väga ilus, väga ilus, aga ma ei saa midagi parata, selle minu meelest. Huumor on luulest väga kaugele, aga ma arvan, et Mulle täna tunnistatakse, tõestatakse vastupidist. Ratsaväemanöövrid. Aastasada möödusime, trumpisime ta oma kapjade alla nagu tiivulised Usarid. Teie ajalugu, teie aastad, meie ratsaväemanöövrid, pidu läbi, saalid põlevad, bojaaride neljaks kistud, taas kord plahvatused talve palees. Nagu siis kord ammu tulevikus. Teie ajalugu, meie Charleston, meie tantsusammud. Proua aitäh, aitäh. Viie penni odavam. Kui õhtu läheneb mööda iidseid siiditeid, on kartus põhjendatud, et meid ei oodanudki hiilgav kuulsus, kuid hiilga kuulsusi oodanud Me loendamatuid sõprugi seal suure delta peal kuhu me mahume kõik üheskoos suubuma. Et siis tulgu õrn unustuse kollased jõed, tumedal lauskmaal kadumise pillerkaar ja võtku kaasa meid, kes me olime. Ja enam neid ei ole, et siis tulgu öö ja moonide õisi, Ta pinnal Jahašiši tumedaid kallastel viie penni õde on mängitud, mööduvad lootsid. See on tekst, mille ma tegin kuulsuse vastu praole. Üha rohkem ma tunnen, et eluunistus ongi ikkagi täitnud täpselt sellist head. Vaiksed ja mõnusad suved. Ma olen tahtnud luulet, loetakse raadio kahes kuri karjas. Väga raske on kirjutada teksti kuulsuse vastu, kui sa oled Megalomaniakk. Paraku olen, aga mõnikord tuleb teha veidi enesearendust ka. Ma loen ühe väga lühikese idee katkendi või ma ei oska mitte midagi sellest rohkem kirjutada, aga see on selline. Ma olen Marcus Aurelius sõja elevantidele surnuks trampida, Su haigustele laastada, thermiitidele laiali kanda. Ja. Eks pikem tekst on. Kes plaanib, katastroof. Kes plaanib, katastroof, kes vihkab, sest, et vihkamata on nii üksik olla selles maailmas. Meiesugustel kes näeb unes mahalaskmissalkasid, taskulambivihkusid külavahe teel enam ammu ei ole naljakas. Kes saab Lopp nooris aatomrelva katsetuse, kes kanalisatsioonis ennast varjates nahahaiguse. Ma plaanin katastroof. Tule lähemale. Taeva lähemal. Prao tulevad meelde Indrek rüütle värsid paratamatult ei saa, mulle väga meeldib see asi, mis sa teed, Robert, et, et see on, see on täpselt see luule, mida vaja. Meil on külas Robert Kurvitz, Martin Luiga, aga panen veel, või? Tahate veel vä? Muidugi tahan veel. Panen ühe vihaluulega maha, taikitarr Tasson, teksti nimi vene teabeagentuuri järgi või mis 1000-ni missid, tardasson. Telegraafiagentuur, telegraafiagentuur agentuur, kust tuleb halbu uudiseid? Peamiselt ainult halbu uudised. Su süda on sõjakoridor, mineeritud paradiis, huuled liiguvad, linnud laulavad, uudist vahendas ITAR-TASS. Kus me oleme teki all, nagu maa langes sinu trans-Kaukaasias. Teised on, aga sina kestad tsirka kahekümnendat aastat. Sinu süda on su sisesõda absurdne, väike riik, kus halvad võidavad, head kaotavad maailm on sust väsinud. Braavo. Lõpusirge jaksa vanuja köitasid Greatest Hits ka tekste, mis on paraku juba etta lauldud. Šahtkapital aprikoosi. Seda lugu me mängime kindlasti. Suur tänu. See on vist esimene kord, kui Raadio kahe eetrisse ei ole. Mitte kindlasti. Näe, suve õhtuleb läikima mutreid, sõjatehnikat, kodanlase tütreid, käsi paitab tööjõumassiive. Suu sosistab turism ja leitmotiive on lähegeni roosi kui vaesuse lõhn. Šahtkapital aprikosonnini šahtkapital Aafrikas kooli Priimäe suveõhtus on uinunud provintse tühje vidinaid ja roosikrantse kindralipalle ülevaid žeste, sotsiaalset närvi ja oomist. Proteste on lääge, Niroosiku vaesuse lõhn. Šahtkapital aprikosonjani šahtkapital Aafrikas. Koolibri vaikus kõlab nagu võit. Raha ja see oli Robert Kurvitz ja ja bänd on ultramelanhoolia ja me kuulame seda muusikat ja, aga nüüd räägime edasi. Te teete veebidisainisaun, mis on, mis see tähendab, Laum samm on seal mu avaldamata esikromaanist. Kuna minu õlule langes jälle kohustus nimetada midagi ja asjadel ei tohi olla piinliku inimese, muide sinna ei taha keegi tulla ja sellest ei taha keegi rääkida. Ja kultuurirühmituse nime välja mõtlen ilgelt raske, eks ole, et sa pead võistlema sellist asja nagu Siuru ja mis asi suurune. Või noh, nooresti, neid nimesid on ikka väga-väga, häid, on ka halbu nimesid. Ja siis ma pidin taaskasutama oma ulmelise leiutise nime saavum, mis on omakorda jälle võetud vene Fud turistide välja mõeldud keele nimeks. Sa oled ju, sa oskad vene keelt ekse kirillitsas tätoveeringud on näha et seda ise ei teinud neid esemeid. Ja selle kaudu hakkab ennast lugeda raskele ajale. Et see tähendab mõistusele või mõistusest. Umbes, et ma olen. Aga, aga ma mõistan su sees mõistuse eest. Et otsustasime seda kirjutada sellise nagu kamassisema tööstustähisena, kuna paraku on juba minu meelest terve trobikond mingisuguseid bängunud hoolobsoni stiilist sisedisainis firmasid, mis on ka leidnud, et turistide välja mõeldud keele nimi on Ja su sa ummiste teete midagi metena trado Lääname rodo ja põhimõtteliselt nõus on. Me alustasime niimoodi nagu sellist blogi, mida nagu ise lugeda tuli välja selline, mida ka mina viitsin lugeda ja see on ilmselgelt nagu tänapäeva nagu võimalused praegu pakuvad, nagu seda, et nagu teed nurgas nagu vaikselt ja suhteliselt väikese närvipingega mingisugust oma asja ja siis nagu kui, kui asi on seda väärt, siis hakkavad inimesedki huvi tundma. Et sõnad liigub ning levib. Siis olete avaldanud pisikest väga värskete särtsakat kirjanduskriitikat Vikerkaares ja räägime sellest ka midagi. Juhtus selline asi, et ma käisin möödunud nädalal. See oli siis, ma ei mäleta, teisipäeval või mingil päeval käisin Tartus kus oli jumalike hirmutuste kirjastuse raamatu esitlus ja ma käisin siis seal issiga kaasas seda tema luulekogu 100 protsenti seal muuhulgas et ega seda ja oli väga morbiidne, see olukord seal oli väga Tartu. Ja, ja mul oli väga meeles see, mis, mis ma lugesin just Tartu kohta ja, ja võib-olla räägite natuke sellest suhtest Tartusse. Ma tahaks kohe kaitsta ära, et mingisugust Tallinn Tartu seda nüüd kohe kindlasti ei pea, et viimane maine, mida tahaks endale saada, on halvasti ütlemine, et noh, kus nüüd tulija laialt pani, et ma arvan, et see ravim ülesse võib-olla räägid minu meelest positiivne tegelikult ja ta oli ääretult positiivne ja, aga kuidagi mulle tundus niimoodi, et, et see, et see, millega kaitsma seda asuti, oligi just sedasama, sedasama. Sihuke tobe nõme vastandus, sellepärast et Tartust on tegelikult ju väga palju head tulnud, et noh, võtame kas või sellesama Jarek Kasari, eks ju. Noh, võtame minu, olen sündinud Tartus, ma olen sündinud Tartus viis esimest eluaastat, elanud 21. juuni tänaval, mis nüüd kannab küll. Rüütlinime noh, suuri kirjandustegelasi, kes veerand, Rain Lõhmus, eks ju, kellega koos me kirjutasime raamatu raha, et Tartust on tulnud küll, kirjutaks ütelda, aga Jaak Tombergi ära, kes on minu arvates kõige palju lubavam. Eesti noor, mõtle. Ja raske on kellelegi rohkem lugu pidada, minul kui mina toon ka vastupidist nagu liikumist Tallinnast Tartu poole, ma just kuulsin, et Afanasjev, Vahur, suurepärane luuletaja. Doosika mees, hea sõber tähendab mõneks ajaks elama Tartu kanti ja Tartu ainult võidab sellest. Ta on mul ka, et karta pole. Aga räägi veel Saunist Martini. Ruumist müstiliselt rääkida, seda tuleb lugeda ja seal ta peale sa umbkõik, kes ei ole veel lugenud kribinal-krabinal lugema. Minu meelest on nagu ampluaa suhteliselt lai. Meil on head kirjutajad, ütleme meil on häid kirjutajaid, me oleme, me oleme otsinud nagu inimesed niimoodi, et need asjad head laia, ilma pealt ükshaaval. Kaua te seda teinud olete? Vist neljandat aastat läheb üheksale hakanud postituse tuhanud, kui laifilm on meie, Eesti, mina olen vähenenud, hormonaalsed viitas sellele, et ma ei ole jõudnud läbi pureda, lehed on Eesti on väga lai ilm minu meelest on täiesti piisavad la kyll õiget. Me oleme üritanud leida selliseid kirjutajaid, kes võib-olla kõige nagu avalikumalt ei, ei tegutsema. Väga ambitsioonikad inimesed, paljud keda kindlasti ootavad nii mõndagi kultuuriliselt tähtsalt kirjaniku karjääri taga. No aga ütleme, et inimesi, kes ei tuleks sinuga raadio kahte ennast haipima, kes läheksid Sky raadiosse? Pigem mitte ühtegi rõngas siia või. Aga Ahybime edasi. Martin, sa pead ka ise blogi mulle nüüd sinu sissekanded ja sealt väga meeldivad ja enda jaoks ma olen klassifitseerida seda kogu aeg, kui sihuke noh, luule lühivorm, et sihuke lühidalt ütlemine, et ega ei olegi väga palju sõnu vaja, kui oleks juba luule, ma sain ühel päeval sellest aru, kui kui, et tegelikult on vaja ainult ühest sõnast, et oleks kirjandus. Et ma nägin, kuidas see oli siis Aktuaalse kaamera vist kultuuritoimetaja Janar ala, postitas Facebooki ühe sõna suurte tähtedega tisse peas, ma teadsin, et Bratistanelliliselt mingis mõttes on need sinu blogipostitused iga päev pea igapäevaselt need ka tundub mulle väga luulelised, et ma ei tea, kas sa loeksid midagi sealt, et või kuidas sa sellesse suhtud, seda keegi peab seda luuleks. Kuus seoses selle, kuidas nagu iseenesest on nagu varvisii kompadinud Vanline raid eriti nagu seoses nagu 90.-te traditsiooniga, kus nagu luule peed on nagu plahvatuslikult laienenud, võimsad tegelikult seda ennem seda ka. Et ta võiks niimoodi klassifitseerida, aga minu jaoks nagu rohkem nagu lihtsalt mingisugused nagu mingisugused asjad, mis tahavad, tahavad nagu ära ütlema, sest mingisugune nagu nihilistlik Idemlis nagu tahab välja saada ja siis siis on nagu hingel nagu hetkeks kergem, nagu mul on täpselt sama tunne neid lugedes olnud. Ma väga loodan, et sa loed ette ka selle teksti, mis ma lugesin, mille peale ma otsustasin, et ma igal juhul palun ja tahan, et, et vaatakse, tuleksite aga hea meelega. Hea meelega loen teile oma blogi sissekandeid. Nii madalale oleme langenud. Kuhugi, kui kõrgele saaks tõusta, kindlasti on kuskil olemas mingi arvamus, et blogi sissekanne samadele õhule. Ma loen oma Facebooki postituses. Blogija on tunduvalt kõvemini. Martin Luiga blogi on nii kuum värk, et blogija jumala käin back. Fakt, pea nii lõhub, raisk. Pea kuradi valutab nagu hull, raisk. Kuradi raisk, pea haige otsas. Pea. Kuradi pea raisk, haiget lõhub otsas valutav raisk. Kuradi pea. Kuradi pea lõhub otsas, kuradi raisk. Pea kuradi pea, lõhub. Pea kurat udult kuradi lõhub, aamerdab Ebanormaalne hull pea lõhub peavalu, raisk. Valu on peas. Pea on haige. Inimese pea on haige ja valutab. Kurdan, et peavalu, kuradi valu, pea. Faking, mida saab teha, teeb? Persega järgi, ei või jääda. Kui ma paigaldan, see enam-vähem, kui vähegi liigutada, võtab silme eest mustaks, oksele ajab ka. Kuradi aju valutab. Pea ees mõelda. Ai, kellelgi mingit kihisevat tabletti ei ole. Pea ei valuta, kõik korras, midagi ei ole viga. Oota, hakka siis parem, kui sa tähele paned, hetkeline leevendus. Hoia kogu aeg pead, käed peal, kuule. Fakk, mulle tuli üks asi meelde. Kusagilt peab käima vähemalt 100 korda päevas. Ära mine jälle küttele, see on nii igav mulle suhu hoopis. See oli see tekst, läheb ajalukku, et see oli see sellised eksida, ma vaatasin ja lugesin ja mõtlesin, et neid on vaja saatesse, kuriläkitust Tallinna kogudusele. Ma olen tulnud teiega pedetama sellepärast, et te olete peded. Paremat maailma. Kui hööveldakse õige kõik mäed siledaks, mis asja nad turritavad niimoodi vastikult. Arksi tütre nimesid. Adrenaliin tuulik. Tessa tuulik Aristoteele, Tuulik, Benedict, Tiina Tuulik. Georg palju tervisi. Aristoteles. Öeldakse, et üks filosoof on seda parem, mida vanem daam Simulaks. Nad näevad välja nagu nad kepiks aga tegelikult nad seda ei tee. Neil on muud asjad mõttes. Pank on vanem kui meie. Kui pank maha kukub, siis peab inimene pangale, suudame ta uuesti püsti tagasi aitama. Kõik, mis meile annan panga raha eest tehtud. Maasikad massimõrvari marjad. Koristuse punane rämps oma peenra pealt ära. Läbulaks peolaks vedelaks huvilaks Õigeusu laks, armastuse laks, inimese laks, laks, laks, laks, laks, laks. Mis Haldoor Vaksnes? See on üks islandi kirjanik Tema asja järgi tehtud nägime avastus ja ta on kirjutanud mingisuguse, suhteliselt kuulsa sotsialistliku romaane, mida ma ei ole lugenud kapitaliklubi. Kas sa Marxi Kapitali oled lugenud? Ei maga, mitte, aga räägitakse Enton kõva. Konservatiivne riik teeb endale vaenulikus riikides salajast bioonidega geipropagandat, et nende iivet demoraalid ukse keerata. Nad hüppavad suure kivi pealt vette ja grillivad metsas liha. Kordamisküsimused. Mispärast öeldakse, hunn Attila. Mida teeks Jossif Vissarion, Stalin? Martin Heidegger arvab, et päris elu on tekst. Postkontor on rassistlik. See ei tule sellest, et kõik või enamik postiljoni postiülemaid oleksid rassistid vaid sellest, et postiteenistus väljendub imperialismi huve ja juhindub valitseva klassi direktiividest. Näitevõimu. Pliis annan korraks võimu, ma annan kohe tagasi. Päriselt ka, ma tahan ainult proovida. Ma ei tee sellega midagi. Kui inimene on teinud paljud töö, omandanud hea haridus, arendanud ennast ning ohverdanud palju, et rohkem teenida, siis ma arvan, et me peaksime teda karistama. Me peaksime talle ütlema. Nüüd maksab kaks korda rohkem. Võib-olla õpiksime kõik veidi mõnusamalt võtma. Kristallpoisid seda ma ütlen teile ega kellelegi veits koki ei ole. Mullen ühtedele tüüpidele vaja, tõestades polement, mente tohiv kooki teha. Rohelises sotsiaalset närvi. Šahtkapital. Mis räägiksime haigi? Mis sul plaanis on? See pagana tasa ja targu, mõnun tasa ja targu. Kvooti 12 postitust kuuse, 10 10 targu talita. Poeg Kivisildnik kunagi kirjutas, targuta, litaks ümber raamatu. Aga see pea valutab see väga meelde, seda, mida esimeses tunnis Olavi kirjutas Marko Mägile pühendatud luuletuse ja kordus, tõsi, kuidagi on täna meil väga ilusti välja tulnud, ma olen väga, ei ole kokku leppinud. Jah, mul on õudselt hea meel, et tulite siia ja suhteliselt hea on kuulata seda blogi live is, et võib-olla sa peaksid blogi puhodgestiga tegema, et vaata, kui tore, et võtad endale pood, kes teises autos kuule sõidad ja siis kuulad lihtsalt tarka nägu midagi aru. Lased akna alla, sõidad tšikidest, sealt kostab su blogi. Juba pikemat aega on olnud plaanis teha mingisugused podcast, mingisugusest sisse loetud tekstilõike, aga ei ole jõudnud sinnani. Raadio tegemine on lahendus. Oleks vaja seda head kompressorit, minister andmis, jätab hääldaks sellise mahlaka, kus on raha, kus see kompressor meil on, näen seda, seal on väga ilus välja siis milline see on? Nõnda. Ja see on kompressor, see on väga mõnus ja selle võib-olla vaata kodus õega, kuna me oleme ikkagi, millega küll? Kuna me oleme kurjategija, tekki virutama millel lahkame kompressoriga. Käisime raamatupoes ostlemas luuleraamatuid järjekordse saatejuhiks ja ma tundsin, et midagi on väga valesti, et miks me ostame luuleraamatud indekseid Burastama. Jube tunne osta, aga ikkagi ostsime. Olavi öeldakse selle kohta väga hea võrokeelne luuletus, mida me olemegi ette lugenud, aga Esa varastüümandite Üleliigse kellu rikkuma, kata nõial jälle. Siis tulid miilitsad kui emakeel, ma ei mäleta. Aga Saunist veel, et kirjanduskriitikat, et kas te luule kriitikat ka võtate seal teha ja teete ja, ja luulet ilu tähendab neid raamatuid, millele luule pretensioone ilmub väga palju. No eks ma olen vikerkaart on kohati kirjutatud. Näiteks nüüd nüüd tuleb Mait Vaigu uuest luulekogust üks asi minema. Johanna Hermaniga koos kirjutasime selle väga hea, see ei ole veel ilmunud, ilmunud ilmunud on ilmunud viimase Vikersaarlase elu elutöömehena akent lugema sai eru kiitused äranda, natukene kobiseda, ka tema on kirjutanud need geniaalsed read, isa tuli koju, isa käega. Nii mõnedki mõnedki väga heal järjel. Ma ise on hästi hämmastunud, et ma, ma ei tea, miks nad lasevad mulle üldse sinna Vikerkaar kirjutada, et ma midagi nagu Kajar Pruul nagu leiab, et mingil põhjusel peaks nagu selliseid rebusid tegema, et lihtsalt ma ennast mingisuguseks luulekriitikuks. Tänase päeva puhul on üldse eesti kirjanduses väga-väga oluline tegeleda, mulle ka alati olnud ja tema arvamus ja tema maitse on olnud üsna sihuke lahe ja tema tegevus on alati läbi aastate. Väga toetavat Kajar ei ole siinkohal suured tervitused minu poolt ka kõigi poolt peab ka. Olavi on võtnud kõrvaklapid peast, mikri keha ja ma ei saa aru ala või mida sa teed, sa oled tööl erakorra või kes vaatavad kompressori Dave kaasa võtta või, ja siis vaatasin, et õhk on puhas ja me läheme läbi. Juhtmete vahedel peetakse uhkele. Aga raskendada millegipärast sellist teksti ka täna siis mul ei ole, te olete katoorsetud askega, võib lihtsalt niisama jaurata. Soovitasin teil selle võimalikud lõpujate täiesti toss väljas. Sa panid tähele, et see tekst ei leidnud aset päris maailmas sellele miski riik näiteks ja nii edasi, see on, mul on siin eluaegne projekti Martin on ka sellega tegelenud päris palju sel World pilding projekt, kus sellist teksti on päris maailmale täiesti võimatu mahutada, selliseid ütlesin just. Aga noh, tegemist ei ole suhteliselt hästi panna, tema sõbrad on väga väikene osa sellest maailmast, tegelikult. Lihtsalt väike tähelepanek selle teksti kohta. Mis maailm, see on. Paljudele kirjanikele, aitäh, mina, ma olen täielik nuhkar, eks, et ma olen neljateistaastaselt peale AT ja T et meil on väga palju sellist sorti uued pirnid, aga tulijat ilma haldjate ta nagu seal suur sellist ei olnud. Kas üldse kirjandust kuidagi muud moodi saab teha, ilma liisingute ma mõtlen, ega ei saa, mulle endale tundus ka õige mõte nagu väga tõsiselt kätte minema mul ses mõttes autistliku ja ma ei suuda nagu päris maailmas kirjutada, et ma kirjutasin mingeid filmistsenaariumite, sest on käinud juba möödunud aastavahetusel või aastavahetuseks kuramuse raskem kuidagi osaleda nagu. Me olemegi autist selle koha pealt, minu meelest on nad päris maailmanimesid kasutada näiteks kuidas sa saad hakkama, kas ütled, läks Tallinnasse, tuli Tartus minu meelest võtab alati sellise kergelt halenaljaka tooni sisse, kui, kui juba keegi Helsingis kuhugile tuleb või mitte mu Helsingi vastu midagi oleks, aga aga mul on selline isiklik autism, et ma ei saa, ma ei saa päris maailmas päris hästi kirjutanud teksti peale, aga päris majanduskirjutatud luuletused, linna nimed ja need asjad võivad kokku langeda ka see, see võib tulla kuskil mujal, võiks olla mingis, selles, et sa oled sekund maas sekkunud ees. Paralleelne maailm võib-olla, et see ei pea olema mitte täiesti teiste nimedega. Emiir salanäiteks on täielik praeguseks täielik võõrsil ringi, et kus sa seda loed, seal? Mingi setting, noh, see ei ole seriaale reaalsusega enam eriti midagi tegemist, võtame kas või seesama, ma ei tea, kas sa oled lugenud seda Bratistanellise Numar park? Ei ole lugenud, aga Iisraeli siin on täiesti siuke oma oma maailma, selle asja, seal on Brat Islanellise raamat, Luumar park, kus on peategelane Bratistan Ellis, kes on kuulus kirjanik, kes on kirjutanud American Psycho, kes kellel on elus olnud nii kõva narkoperiood, et ta kirjastaja on sunnitud tale lööma, harja perseta, seisaks laval autogrammitunni ajal püsti ja, ja siis otsustab, et ta saab korralikuks inimeseks, kolib kuskile, mäletan New Jerseysse, Eesti New Yorgi lähedal ja hakkab elama korralikku pereelu. Et nagu kõik see esimene ja mõtlesin, et kõik kui sa loed, siis noh, võib öelda, et see on nagu mingis mõttes ääretult autobiograafiline keerulisest suhtest isaga, kes seal räägib, aga ühel hetkel sa saad aru, et see on totaalne uuelt pildinged. Nimede kokkulangevus on täiesti juhuslik. Et selles mõttes, et, et noh, ma ei näe seda Tartu-Helsingi probleemi nagu nii teravalt. See mul isiklik seenepead vaimuhaigus enam ei tule, üle huulte. Mis nii, et tulevad mis kohad selles maailmas olemas, valmis ehitada? Geopoliitiline unenägu või seene. Ega ta nüüd laiuv poliitiline, märg. Ta on ikka inspireeritud päris maailmas nagu väga kuulda, aga ümber stiliseeritud, kuidagi ümber miksitud ajalugu. Tahaks nagu eluunistus oleks inimajaloole ära teha, narratiivi mõttes suurejoonelisem huvitavam, pühalikum naljakam narratiiv kokku panna kui inimajalugu. Tead inimajaloo narratiivi, teine maailmasõda. Stalin oli paha ja Hitlerile maha ja päris suure naeratusega. Ma arvan, et see on seda kuidagi veidike käiatud kahjuvatega. Enamus häid kohti on ära kasutanud, tuleb uus ja see on hästi tore, et tuleb teha uus narratiiv, mitte uus sõda. Vähenenud veel, aga ma arvan, et see on tänaseks kõik, oli erakordselt tore, Martin Luiga ja Robert Kurvitz ja aitäh Olavi tööle tulid, kuigi haige oled ja ma olen kaugel Raadio kaks ja kuri karjas ja kes meid praegu ei kuulasega, kuulake meid internetist järele. Väga. Kommenteeri Saadet foorumis R2 poee kommenteeris oodad foorumis R2-d. Raadio kaks.