Head raadioaastapäeva jätku kõigile endistele ja praegustele raadiotegijatele ja ka raadiokuulajatele MINA OLEN Kaja Kärner ja alanud saatetundi. Palusin mõned neist pikaajalistest raadio kolleegidest, kes praegu Vikerraadios mõnevõrra harvemini kuulajaga räägivad, aga kelleta Eesti raadio ei oleks see, mis ta praegu on. Ja jutt nagu päevale kohane, ulatub ühelt poolt minevikku Ko ja teiselt poolt tulevikku. Kunagi ja mitte nii hirmus ammu oli raadios kirjade toimetus, kus tehti igaks õhtuks saade teist ja teile, mis oli kuulajate hulgas väga kuulatav kirjade toa kunagine toimetaja, hilisem muusikalise tunni pikaajaline autor Helve võsamäe võttis siia saatesse kaasa kaks nüüd juba koltunud lehtedega ja tihedasti täis kirjutatud kaustikut, mis ta ise kunagi Ehkki asutas, mis need on, need on, võib öelda küll, noh, vähemalt mina olen maalinud siiani del lehe. Kuna me seal kõik olime filoloogid, siis selle raamatu pealkiri on valitud kohti kirjavahetusest sõpradega kirjade osakonnas. Ma olin kaheksa ja pool aastat enne seda, kui ma muusikasaadetesse läksin. Ja noh, see oli üks, üks omamoodi põnev ja huvitav aeg. Ma arvan, et igal ajakirjanikul oleks olnud väga kasulik mõnda aega seal olla sest niimoodi elu keskele sattuda, nagu seal naljalt mujal ei õnnestu. Nüüd ma kujutan ette, et kuule kirjutasid kõikvõimalikest muredest teile, aga, aga mida te nende kirjadega tegite, Vat just nad kirjutasid kõikvõimalikest jaga kõik võimatutest muredest. No kirjade osakond oli tol ajal üks niuke tähtis asi see rajanes mingile Lenini ütlemisele, et nõukogude ajakirjanduse alus on töölugejate kirjadega naasta, ei osanud veel siis raadiost rääkida. Kõigi ajalehtede juures oli kirjade osakond raadio juures ka. Ja see kirjade osakond oli üks niisugune kohutav koll igasuguste ametiasutuste jaoks. See oli umbes nii, nagu Smuul ütleb, et panen su laulu sisse ja sinna sa jääd igaveseks. Kui kirjade osakonna saatesse pandi mõni asutus, siis igaveseks sinna muidugi ei jäänud, need me otsisime, eks ole, arhiivis ei ole ühtegi saadet järel, sest need kõik olid niisugused, noh, väga päevakajalised tänava ja asi korda ajada. Väga paljud inimesed pöördusid meie poole õige tõsiste muredega. See oli nii, et kui inimene oli käinud ikka näiteks igasugused osakonnad läbi oma dokumentidega ja ta ei suutnud oma pensionistaaži tõestada või midagi siis kirjade juures oli juriidiline nõukogu, need vähemalt aitasid ja andsid nõu, kuhu poole pöörduda ja, ja sageli need olid vanad inimesed ja just sel ajal, kui ma sinna kirjade osakonda läksin, olid see oli noh, üsna varsti pärast kirjade osakonna loomist. Siis tuli see uus seadus, et ka kolhoosi inimesed hakkasid saama riiklikku pensioni. Ja siis need õnnetud vanad maainimesed, eks ole, kes olid kogu oma elu varasest lapsepõlvest saadik töötanud võõrastes taludes karjalastena ja sulastena ja tüdrukutena ja nendel ei olnud kuidagimoodi võimalik tõestada oma seda töötamist, sellepärast et selleks pidi olema kas peremehe kirjalik tunnistus või vähemalt kahe inimese tunnistused, kes sinuga ühel ajal seal töötasid. Aga mis vahepeal kõik olid olnud, eks ole, verisse vere mehed Siberisse viidud, osa peremehi ära läände läinud, eks ole, need inimesed, kes siis jõudsid pensioni ka kui nad töötasid seal noore tüdruku või poisina kuskil, eks ole, koos teistega, kes olid neist paarkümmend aastat vanemad, need olid liivaannuse juures juba. See oli niisugune noh, igavene pöörane asi ja eks ole, need olid inimesed, kes olid eluaeg tööd teinud, aga kes polnud võib-olla tõesti muule kui mõnele ametlikule paberile vahel allkirja andnud, kellele see kirjatöö ja kõik oli nii võõras. Ja no vot neid me siis üritasime seal aidata ja igakordse Ta ei läinud, aga vahetevahel siiski läks ka, sest mõnikord ikka õnnestus kuskilt arhiividest paberit saada, õnnestus leida üles need inimesed, kellest oli teada, et nad on nendega koos töötanud, jäid, peaks veel elus olema, aga vat näiteks abiellus Saaremaale, eks ole ja ajab nüüd üks Võru rajooni mammi taga teda ja õnnestuski vahel niimoodi leida. Noh, siis oli veel niisuguseid, mis meie jaoks olid, muidugi kui nad tulemusi andsid, siis oli tõesti niuksed rõõmsad ja helged plekid, sest üldiselt me tegelesime ju enamasti halbade asjadega, inimesed kirjutasid siis, kui nendel oli suur mure, millest nad jagu ei saanud küll. Me aitasime neil katuseid parandada ja kõik tilkunud raamide lõhkekraanid. Lõhkiläinud abielud olid ka sageli meile ja halvad ämmad ja joodikust karja brigadirid ja igasuguseid imesid tuli. Vahel olid need mured natuke tobedavõitu vahel mure oli tõsine, aga ta oli väga veidrast kirja pandud. Vaat inimene võis käia ja kulutada neid uksi niipalju kui tahtis. Aga kui Raadios saadeti kiri, meil oli kaaskirjablankett, kiri löödi masinal ümber, originaal jäi meile ärakiri, läks sinna ja siis nad pidid vastama, ma ei mäleta enam kuu aega vist oli see tähtaeg, mõnel asutusel oli kaks nädalat ja ja no siis nad pidid midagi vastama. Ja niimoodi mõni asi lahenes, ka. Vastused olid rohkem või vähem formaalsed. Vahel olid nad ka üsna naljakad. Vaata siin selles meie raamatuski näiteks võib leida tekstiili ja kergetööstuse. Tööliste ametiühing on vastanud küsimusele kõik selle vabariikliku komitee esimehe allkirjaga ja see oli pitsatitega ja trükitud pealdisega, paberit, tekstiili ja kergetööstuse. Tööliste ametiühingu vabariiklik komitee teatab, et tervist kahjustavat lisapuhkus streikijatele määrusega ette nähtud ei ole. Niukseid asju tuli ette. Nii et eks me vahel saime naerda ja vahel saime nutta taia. Vahel saime vihastada ja, ja noh, siis oli see saadeteist ja teile, see oli 10 minutit iga päev, igal veerand tundi, mõne aja pärast Päevakaja õnnesoovid käisid ka siis seal sabas veel õnnesoovidega kokku oli ta veerand tundi. Ja siis me seal vastasime nendele küsimustele, mis tundusid üldisemad ja, ja palju rohkemaid inimesi puudutavat, kui nüüd see kirjasaatja üksi või siis kui oli mingi eriti kummaline või drastiline lugu või, või väga tõsine asi ja ja see oli hea kohapealse saade Päevakaja ja muusikalise tunni vahel, see oli väga kuulatav. Igatahes ma tean, et järgmisel päeval kuskil trammis või bussis või juuksuri juures või kuskil ikka kuulsid jälle, kui arutati, et vaata, mis seal eile unis. Nii et me olime omamoodi popid ujud. Teil oli tohutu suur võim, esiteks see, et ikkagi raadiokirjade osakonnast, kui läks järelepärimine, siis siis ametnikud ei saanud sellest asjast mööda vaadata ja see oli ka põhjus, miks kuulajad teisse väga uskusid, teid väga usaldasid ja. Mul oleks hea meel, kui me nüüd lehitseksime neid vanu kaustikuid pisut siia. Sina ja su tollased kolleegidel, olles kirjutanud kõige markantsemaid näiteid kuulaja kirjadest, mis teile siis tookord tulid, muidugi need on nüüd niisugused enamasti tobedapoolsed asjad, mis no eks ole sellepärast et et noh, siin on kas mingid suured sõnastuse veidrused või niuksed asjad, aga aga noh, muidugi ikka ikka oli imelikke asju küll ja ja paistab, et ega Eestimaal polegi nii palju asju muutunud, sest näiteks siin on 65.-st aastast 24.-st juulist Tartu rajoonist keegi kirjutab, et seltsimees noh, ärme siis nime ütleme nüüd on niisugune mees, kes ütleb, et mina ei karda isegi minul on parteipilet taskus ja olen isegi alkoholiravil käinud. Noh, läks kaheksa aastat mööda, 73. aastal on nii, et kuhu poole tuleb pöörduda alkoholi joomise vastu, kui on kolhoosnik tööl käib normaalselt, aga peale tööpäeva purjutab tugevasti aastate viisi on joobnud olnud. Vaat see aastate viisi joodik oli Rapla rajoonis. Nii et, et see probleem nagu püsib, püsib tänini. No näed, keegi leida väljendab end sõnadega ebaviisakalt ja see võib mõjuda mulle kui imetavale emale halvasti. See on Tartumaalt tulnud kirja 65. aastal ja 65. aastal me selle ilusa raamatukese sisse seadsime. Aga vot näed, soovid ilusad ja tõsised ja sageli väga südamlikud asjad. Aga vot siin on nii, et, et Harju rajooni edu kolhoosis elunevat Rudolfi õnnitlevad 44. sünniaasta puhul jumal mahajäetud abikaasa kolhoosist kaardiväelast ja mahajäetud poeg punaarmeest ja palume teda tervitada. Lauluga On kallis mulle kodupaik allkiri, tema abikaasa. Vot nii elu on mitmepalgeline, siin paistab muidugi selle elu veidram pale. Siis on nii talune raadios soovida 30. oktoobril kellelegi Liisale kogu aasta 77. verstaposti najal seistes soovime sulle jõudu ja palju-palju õnne. Vad tänapäeval käib kas ei soovisaade, nii et siit võiks šnitti võtta. Kuidas originaalselt tervitada? Helve võsamäed kuuleme tänases saates veel rääkimas, aga aastakümnetega on Eesti raadios minevikku vajunud terved saated ja saatesarjad, kutselised muusikakollektiivid ja terved toimetused. Üks, mis ajatormidele on vastu pidanud, on kunagi kuulajate suur soosingut nautinud raadioteater ja kuuldemängud. Vanim Eesti Raadio arhiivis tervikuna säilinud kuuldemäng on August Kitzbergi näidendi järgi seatud kosjasõit ja siin katkend sellest. Harrastus, miks te lubate, et sulane, see tütrega nii labaselt ümbergi, vaadake, meil siin maal on niisugused lihtsad kombed. Ja maal võib-olla. Noore toorelaadsed noore lapsed. Ja kõigepealt pühadega nii meeleolu töötmisest keelekastet. Ja olge rõõmsad. Vaadake vaadake nüüd kolm linnapeaks ja siin on minu head sõbrad. Nemad ootavad tomaaneljas lugu pidada. Ärge nüüd sugugi häbenege, vaid laeku kahe julgesti lauljad Antsla. Pille-Riin Purje, kas see on nüüd teadaolevalt kõige vanem salvestus, mida raadioteater võib välja pakkuda? Peaks olema küll, siin on ka konkreetne kuupäev teada 19. juuni 1941. See on tervikuna säilinud kuuldemäng peaaegu poolteist tundi pikk ja näitejuht raadios on olnud Felix Moor. Jah, ja see on töölisteatri Priit Põldroosilavastuse põhjal tehtud. Me räägime nüüd raadioteatrist, millel on võib-olla et kõige pikem traditsioon Eesti Raadio ajaloos üldse. Kas raadioteater on sama vana kui rahvusringhääling? Raadioteatri sünnipäev on 24. veebruaril 1928, nii et veidi noorem, jah, ja, ja kuidas see algusaeg oli, mis sellest teada on teada? Esimene raadiolavastus, see oli August Ammani näitemäng koidikul, see ei olnud veel algupärane kuuldemäng vabadussõjateemaline ja autor oli ise ringhäälingu nõukogus või kuidas seda tol ajal nimetati, nii et võib-olla osalt patriootilistel põhjustel valiti see näitemäng, aga osalt sellepärast, et ei pidanud autorile nii suurt honorari maksma. Ja sobivasti siis Eesti vabariigi sünnipäeval eetris? Jaa, jaa, ja siis saigi kuuldemängust eesti tollase rahvusringhäälingu üks kõige armastatum täide saatekavas. Ma tean, et need olid enne sõda väga oodatud ja, ja ka pärast seda aastakümnete viisi oli kuuldemäng see, mida, mida koguneti kuulama terve perega. Seda aega on praegu isegi raske ette kujutada, kuidas raadioteatril praegu läheb. Nojah, eks on igasuguseid muid meediaid, nähtavaid teatreid ja pildikaste tekkinud juurde. Et kindlasti ei ole ta enam nii üldrahvalikult kuulatav, aga Ma loodan siiski, et kuulajaskond on olemas. Need samad, kes on traditsiooniliselt teda kuulanud, kui nad vähegi mahti saavad, sest ma tean nooremaid inimesi, kes räägivad niisuguse meeldiva nostalgiaga, et nad lapsepõlves palju kuulasid kuuldemänge, aga võib-olla ta on natukene kas siis marginaalsem või elitaarsem kunst, aga ma arvan, et see on ka loomulik ja see ongi raadioteatri osa. Mis raadioteatris praegu käsil on ja ja kus suunas raadioteater areneb? Käsil on praegu suurlavastus, 10 osaline seade August Gailiti romaanis tekkemoor mida lavastab Tamur Tohver ja Nendest 10-st osast, siis esimesed osad on praegu töös, nii et kunagi kevadel ehk jõuab kuulajani. Raadioteater otsib koostööd eesti autoritega, sest alati on ikka algupärandid vaja ja kes neid veel teeb, kui mitte meie. Ja see on ka alati olnud natukene keeruline. Algupärane dramaturgia on olnud murelaps ju Eesti teatris üldse. Aga ei saa väga kurta, viimasel ajal on tekkinud uued augud, tulid raadios. Madis Kõivu-lt on mitu kuuldemängu lavastatud Ervin õunapuu. Andrus Kivirähki novellist Graal sünnib peagi kuuldemäng ja lisaks sellele siis ütleme, et algupärand on niisugune esimene tasand või kõige tähtsam, aga muidugi on ka sidemeid kolleegidega välismaalt ja, ja otsime häid tekste maailmast, Euroopast eelkõige. Vanasti oli raadioteatrikorraldusel suured kuuldemängude võistlused, kus osalesid kõik tol ajal hästi populaarsed kirjanikud. Ma mäletan, Raimond Kaugvere olid seal üks võidukamaidi, Ardi Liives ja Jüri Tuulik ja kõik niisugused nimed tulevad meelde. Ja kui raadioteate ter läks Eestist välja konkurssidena oma kuuldemängudega, siis raadioteatril läks ka üsna hästi. Kuidas nende asjadega praegu on? Ei ole ka kuigi halvasti läinud. No ise ma tean seda, et üheksakümnendatel alates 93.-st aastast, siis oleme me käinud Berliinis festivalil Prix Euroopa algul oli see üle kahe aasta, nüüd on igal aastal ja kuulates meie kuuldemängu seal Euroopa kontekstis ei ole suurt midagi häbeneda. Oleme mitmel korral ka esikümnesse jõudnud, aga mitte päris etteotsa. Esikümnesse jõudnud Viivi Luige kuuldemäng koera sünnipäev, Madis Kõivu haug ja Ervin õunapuu õhtu Enemmuses. Mis suunas Euroopa raadiokuuldemäng liigub? Ega ei olegi väga kerge niisugust ühtset Konkreetset suunda ütelda, seal on üsna eripalgelisi asju, aga nüüd viimasel võistlusel just sellel samal aastal tuli välja niimoodi, et žüriile, kes on autoriteetne ekspertidest koos üle üle Euroopa raadioteatritest hakkasid meeldima rohkem lihtsad lood, et võib-olla ollakse väsinud väga abstraktsetest, väga eksperiment teerivatest, niisugustest helimängudest, mis vahepeal ehk olid trendikamad. Et kui on ikkagi lugu, kui midagi juhtub ja kui veel on positiivne ja liigutav ja ilusa laenguga, et siis see meeldib inimestele. Nii et ei maksa alahinnata. Lugu raadioteatris on kuuldemängu juures alati äärmiselt oluline, lisaks näitlejatele ju ka lavastaja ja varasematel aegadel on Eesti raadios just raadioteatris olnud päris suur lavastajate koosseis. Viimasel ajal on lisaks Tamur tahvrile kutsutud ka välismaalt lavastajaid raadioteatrisse. Kas õigustab ennast? Ikka on see huvitav, on olnud Soomest lavastajaid üks kord Islandilt muidugi võiks veel rohkemgi olla erinevatest maadest, sest kui nad lavastavad oma maa kuuldemängu, siis ikka mingisuguse teistmoodi helikeele või teistmoodi lähenemise. Aga lisaks sellele on raadioteatril ka niisugune suund, et kasutatakse kutsutakse teatrilavastajaid meie oma Eestist. Hea küll, ka päris uus on varemgi lavastanud Mikk Mikiver näiteks ja Toomas Lõhmuste ja Kaljo Oro aga nüüd on viimasel ajal liitunud ja teinud kuuldemäng Eero Spriit, Peeter Tammearu, Ain Prosa, Vahur Keller. Ja täiesti huvitav raadiomõtlemine tekib ka teatri lavastajatel. 30 40 aastat tagasi oli üsna tavaline, et kui teatris üks tükk hakkas repertuaarist juba maha minema, siis tihti sellest raadioversioon. Ma saan aru, et tänapäeval seda eriti ei harrastata, sest tahetakse, et raadiokuuldemäng oleks puhtalt ometi Te žanr. Ja seda ei rikutaks nii-öelda mugandustega. Jah, küllap ta on. Kuigi võib-olla mõnda lavastust võiks kuidagi raadiole kohandada või seada eriti nüüd, kui teleteater on natukene taandunud või varjusurmas või väga vähe lavastusi aastas võetakse üles. Aga tegelikult jah, võib-olla raadioteater on pigem oma helikeelelt ja oma laadilt lähedasem filmile kui teatrilavastusele. Ma mõtlen, niisugune montaaž ja, ja erinevad tegevuspaigad ja ruumi kujutlusvõimele ja need võimalused on mõnevõrra teistsugused kui nähtavas teatris. Siinkohal katkenud tänavu valminud kuuldemängust, see on Petri Saliini rännukutse. Tee peal. Lõkke ääres kiilakad pikalt muutvad maantee peal ei näe või. Ja seda mitte. Ma ei tea, teistsugune välja. Liigpaberfektne kindla peale vinged täis topitud kedagi Vaba peda nuut vedanud. Mina tahan, ei piisa, või nüüd tahan sind. Lase lahti, lase lahti. Midagi siin väljas, mitte inimesed. Valud on Hei, valus ja. Iideegaariuma mitte lahti. Nii peegeldub moodne maailm, moodsas kuuldemängus. Järgmine usutletab, on Eesti Raadio neljanda programmi venekeelse raadio nelja peatoimetaja Mari Velmet. Millal raadio neli oma sünnipäeva peab? Esimene mai 1993 alustas saateid raadio neli, siis kui ka raadio kaks ja kui pikalt ööpäeva ringi on raadio neljasaated eetris vene keeles praegu 24 tundi ööpäevas, alustasime 18 tunniga. Kes teeb ja kes kuulab raadio nelja raadio nelja kuulavad Eestis elavad vähemusrahvused. Kellel on, võib-olla on raskusi veel eesti keelega. Samas enamus neist ilmselt valdab vene keelt, kuid raadio nelja kuulab ka Emori andmetel 30 kuni 40000 eestlast. Seda ma võin omast kogemusest öelda, sest aeg-ajalt helistab mulle hästi krõbe eesti proua ütleb, et raadio neljast sellest teemast juba räägiti. Miks vikerraadio sellest veel ei räägi, nii et ma arvan, et isegi jagame mõnevõrra kuulajaid, see on tore ja aga siiski, kui ma kõnnin suvel aianduskooperatiivide vahel, siis kõrv tabab seda, et, et inimesed, kes on harjunud suhtlema vene keeles, siiski raadio nelja ei kuula väga palju. Siiski kuulatakse ka Moskvast tulevaid raadiojaamu. Kas need on teie põhikonkurendid? Ma arvan, et siin sa tegelikult eksid. Sest Moskvast tulevaid raadiojaamu vähemalt auditooriumiuuringute järgi Eestis kuulatakse väga vähe. See on peaaegu olematu eest. Eestis elavad muulased vaatavad vene televisiooni küll aga kui ei kuula raadiot, nad ilmselt seal aianduskooperatiivides suvel kuulavad Ruske raadiot, mis on Eestis tegutsev venekeelne raadiojaam, muusika, raadio taandus Sky meediagrupil jaam. Aga meie kuulajaskond, ma ei ütleks ka, et on. Väikeuuringute järgi on meil siiski venekeelsetest jaamadest, mis Eestis tegutsevat, suurim kuulajaskond. Neid on üle 200000. Ja siiski raadio neli on jätkuvalt. Liidripositsioonil ei saa ma jätta ütlemata. Raadio neli ei räägi ainult venekeelsele kuulajale, teil on ju ka mitmeid muid keeli, milles te oma saateid teete. Me teeme saateid ukraina keeles, meil on iga nädal-poolteist tundi ukrainakeelseid saateid Valgevene keeles. Siis teeme ka armeenia keeles ja saateid koostöös juudi kultuuriseltsiga ehk juudisaade on meie eetris. Lisaks sellele on iga nädal eetris ka saade hõbeniit mis on küll vene keeles, kuid teema on Eestis elavad vähemusrahvused. Ehk nad on korealastest lätlastest-leedulastest kõigis sellest 90-st rahvusest, kes Eestimaa pinnal elavad. Kes teeb raadio nelja, kust tulevad tänapäeval venekeelsete saadete ajakirjanikud, kust hariduse saavad? Nad tulevad Tartu ülikoolist. Nad tulevad Tallinna pedagoogilisest ülikoolist ja noh, nii nagu ilmselt ka kõigi teiste Eesti raadioprogrammide puhul, ega ju, kõik, kes meil töötavad, ei ole ajakirjanikud põhihariduselt, Need on igasugust haridust, mõni on ka tehnilise haridusega, mõni on insener. Aga kui inimesed on piisavalt intelligentsed, hästi haritud, on täiendanud oma teadmisi ka ajakirjanduse valdkonnas, siis miks mitte töötada raadios aga vanuselise koosseisu järgi, teil on noorem toetajaskond? Me oleme läbi teinud teatud noorenduskuuri küll, mis ei tähenda seda, et meil ei ole ka vanema generatsiooni esindajaid, meil on võib-olla eriti meie poliitikute hulgas kindlasti hästi tuntud ja väga professionaalne ajakirjanik liilia Sokolinske aga on ka noori inimesi, kes möödunud aastal lõpetasin näiteks Tallinna Pedagoogilise Ülikooli ja töötavad kaks noort meest meil uudistetoimetuses või alles hiljuti tuli meile uus helirezhissöör tööle väljastaja, kes annab saateid eetrisse. Tema praegu küll ka õpib muusikaakadeemias. Nii et meil on seinast seina kõikjal, nii nagu on ka kuulajaskond vanuseliselt seinast seina, ma arvan, et raadiotegijad samamoodi peavad olema nii, nii noori kui vanu, peab nende hulgas olema, ma arvan küll. Ja ka ütleme, meie kuulajaskond nüüd kõige noorem ei ole, me teeme loomulikult lastesaateid ja me peamegi neid tegema. Aga sihtrühm on raadio neljal kuskil 25.-st eluaastast alates. Me oleme ikka öelnud, et me oleme raadio, täiskasvanud haritud inimesele, vähemalt me tahame olla raadio, täiskasvanud, haritud inimesel. Kuidas on tagasiside kuulajatega, raadio neljal viimasel ajal põhiliselt telefonitsi meie kuule on võib-olla natukene emotsionaalsem, kui eestlane ta reageerib kiiremini, on kärme telefonitoru haarama, helistama ja avaldama oma arvamust. Ja tegelikult vahest võib-olla see on ka koormav, aga eks see ole ka hästi kasulik. Ta ikkagi annab selle tunde, et, et sa ei tee oma saadet kuskile õhku mingile anonüümsele nimetatule kuulajale, vaid et sageli on sul lausa tuttavad kuulajad, kellest sa tead, et nad tingimata üht või teist saadet vahele jätta. On küll, on inimesi, keda me juba tunneme häälest ära ja kellelegi vestleme juba nagu oma inimesega. Mis on raadio nelja populaarsemad saated. Siin ma tuginesin jälle kuule auditooriumi uuringutele selle järgi kõige kuulatavam saade, nagu ilmselt kõikides programmides on hommikuprogramm ikkagi, kui ise ei kiida, kes siis ikka kiidab, tahan öelda, et Eestis tegutsevatest raadiojaamadest raadio nelja hommikuprogramm kõige populaarsem tähendab sõltumata siis keelest kas eestikeelsetest või venekeelsetes, tähendab ütleme eriti ajavahemik kuskil seitsmest üheksani. Aga meil on ka palju teisi toredaid saateid. Võib-olla meile toimetusele endale kõige rohkem meeldivad meie suvised tuurid meeste mööda Eestimaad. Saate pealkiri on mikrofoniga mööda Eestimaad. Need on väljasõidu stuudiod, me ehitame mõne mõnda Eestimaa linna ja siis terve päeva pühendamegi sellele regioonile, mäletad, isegi Saaremaal käisime koos, terve päeva tegime ja, ja õhtul kandsime ülega kontserdi ja ma arvan, et seda sarja Me jätkame auditooriumi. Uuringud näitavad, et kuulajatele need meeldivad, ehk meie kuulatus nendel päevadel tõuseb. Hiljuti tegime koos ühiselt ka Läti päeva 18. novembril, kui mäletatavasti vikerraadios oli Läti päev ja samasugune päev oli ka raadio neljas ja missugune oli Vastuvõtt kuulajatelt? Mängude järgi otsustades, kuna me korraldasime ka viktoriin oli päris meeldiv, mida ütlevad ametlikud andmed, seda saame näha alles detsembri lõpus. Kuidas raadio neli end multimeediaajastul tunneb ja, ja kus suunas kavatseb edasi liikuda, on ju nii palju igasuguseid muid võimalusi, vaba aega veeta, internetis surfata ja kuulata väikeseid eraraadiojaamu. Kuidas raadio neli ennast selles maastikus tunneb? Omal ajal, kui tekkis kino ja televisioon, kõik muretsesid, nüüd enam raamatuid ei loe, keegi, kuhugi pole kadunud. Ma arvan, et ka raadiole jääb alati ikkagi oma nišš. Ta on vahetu raadio, suhtleb mitte ainult kui informatsiooni edastaja, vaid ta on ka emotsionaalne ja paratamatult iga inimene seda vajab arvuti meile see tegelikult seda emotsiooni ei anna kunagi. Sest lõppude lõpuks ka muusikat võib ju kuulata arvutist. Aga hirmsasti armastame minna heale kontserdile, me saame sealt hoopis teistsuguse elamuse. Nii et ma arvan, et maailmas ei kao mitte midagi, mitte kuskile. Ta võib-olla muutub, ta areneb, aga ta jääb alles ikkagi. Ma arvan, et ka raadio neljaga nii. Eile korraldasid Eesti Raadio ja Tartu Ülikooli ajakirjandusteaduskond Ringhäälingu juubeli puhul seminari ja Toomas Kelt küsis just selle kohta, millest Mari Velmet viimati rääkis. Nimelt, kas ringhääling jääb kestma? Meie probleem on selles, et me oleme ühel viisil tõesti Euroopas, aga teiselt poolt see, mis on Euroopas toimunud kaheksakümnendatel, toimub meil praegu väga kiires tempos, see on uute kanalite tulek omale koha otsimine, kanalite ja raadiote Deleti vaheline vastuolu iseenesest sellises Euroopa plaanis tundub, et see vastuolu ja vastuolud on kunst, kuid need on lihtsalt halvasti jaotatud sotsiaalsed funktsioonid ja see on tegelikult möödanik, nii nagu ütleme, kogu ühiskonnale mingi eelmine formatsioon, sellepärast et asjad lähevad edasi ja me peame nägema neid uusi probleeme, mis neid tegelikult ootavad meid ja probleem ongi see, et meedia ise võimendab oma probleeme ja toob neid kuule vaatajaid, et need on kõrvalnähtused ja me peame sellest etapist üle saama, see on täielik kurb arusaamatus, mis toimub, aga teiselt poolt on see, et me peame nägema ette neid uusi funktsioone, mida ringhääling saab ühiskonnas sootsiumis kultuuris täita. Et avalik ringhääling on avalik tekst, tan avalike ühiste funktsioonidega ja teda ei saa keegi erastada, see on täielik jama, kui rääkida on erakanal ja see tähendab umbes nii, nagu keegi oleks omastanud ja manipuleerib selle avaliku arvamusega avalikkuse mõjutamisega. Kaasaegne ühiskond Euroopa ja maailma ühiskond ei tee selliseid asju, pigem peaks kontrollima seda tasakaalustatust ja optimaalseid ratsionaalseid funktsioone, mis antakse meediakanalile täitmaks ühiskonnas. Need asjad on meil läbi, rääkimata algusest peale. Me oleme praegu olukorras, kus me olime aastal 1991 10 aastat on meie tegelikult sotsiaalne, heas mõttes tuuriline, demokraatlik avad, tuntud ühiskonna areng meedias, elektroonilises meedias peaaegu et paigal seisnud, kui pesid ära avalikud diskussioonid rahva vahel, rahva otsene kuulamine, meediakanalite sees ühistööinimeste vahel arutlused ja siiski professionaalsete ajakirjanike kuulamine, mida oleks vaja, mida rahvas arvab, siis lõppes tegelikult ka selles mõttes meediasisene demokraatlik areng. See on minu tähelepanek, et kui vaadata laiemalt maailmas, mis toimub, siis meie siin, Tartu Ülikoolis, oleme hästi integreeritud kogu maailma elektroonilise meedia arengu uurimise ja strateegia uurimise maailmaprogrammidesse ja sealt need uued probleemid, mis tuleb, vaata, mis on tõesti tähtsad ja mis on demokraatiakesksed küsimused. Ma pean häbiga ütlema. Me ei ole oma ühiskonnas üldse valmis rääkima maailma riikidega kaasaegsest elektroonilisest meediast, kuna meie kodutöö, demokraatia elektroonilises meedias on nii nõrk. Aga mis on selle põhjuseks? Põhjuseks on kõige tugevamalt avalikkuse puudumine, avalik-õiguslik meedia on üks haru, aga vaadake, see ongi see vastuolu, et avalik-õiguslik meedia loomulikult toodab avaliku teksti ja tal on väga tähtis, sest seal peab olema tasakaalus. Mis ei tähenda, et kommertsmeedia ei toodaks avalikku teksti ja ta ei ole tasakaalus. Põhjus on filosoofiline, totalitaarse teksti jätkumine meie tänapäeva ühiskonnast varjatult domineerib ka praegu totalitaarne tekst on see tekst, mis tehakse kellegi millegi huvides, mis on konstruktsioon, produktsioonitootmise keskne tekst, mingid ideed lükata takse teksti sisse ja vaataja kuulevia peal vaadatakse, kui hästi toimivad, kas nad mõjuvad Misson efektid, son, totalitaarse teksti põhitunnus, aga see tekst, kuhu me ei ole jõudnud, mille võtmes räägib kogu muu maailm, on demokraatlik tekst, mis on kuulaja taia huvide keskne ja pange tähele, et ei ole need huvid, mis omanikud poleeritud ja kujundatud vaid lähtuvad nende normaalsetest vajadustest, kultuurist, kultuuri väärtustamisest, stabiilse keskkonna jätkamisest, mis on äärmiselt oluline, et oma keskkonnaväärtused tuuakse esile ja luuakse paiga, inimeste identiteet. See demokraatiakultuur on meil nõrk ja see on nüüd esimene asi, mida elektrooniline meedia, mis on identiteeti kujundav kanal, peaks hakkama tegema, võib sellest aru saada. Totalitaarsete peksti, kõige rohkem surub peale, praegu kommertshuvid täpselt nii sellepärast et meie kommunistliku partei teksti struktuuri peaaegu et ülevõtmine kommerts huvide tekstiks on olnud tõesti kriitikavaba ja siin vaataja kuulaja roll, tegelikult vajadused, esteetika on surutud tahaplaanile, aga kuidas sellest üle saada, kuidas arendada demokraat ja see ongi põhiline küsimus ja see, kuidas te seda küsisite, seda peaks iga päev elektroonilise meedia iga töötaja küsima enda käest. Ajakirjanik elektroonilises meedias on demokraatia pool seisja, see on raske funktsioon, professionaalne ajakirjanik on see, kelle roll ja kelle funktsioon on tuua see demokraatia tekstidesse. Kui sellest ei ole piisavalt räägitud, siis on midagi meil tegemata jäänud, nii et ajakirjaniku roll Eestis peaks tugevnema, ehk siis raadiojaamas ei peaks olema mitte kõige olulisem inimene reklaamijuht, vaid ajakirjanik. Vaat see on enesestmõistetav ja Euroopa riikides on näiteks Prantsusmaal lausa seadus, kus ei saa töötada raadiojaama, kus ei ole tööl ajakirjanikku, kes suhtleb inimesega, kes on inimeste päralt. Meie probleemid on tõesti komplekssed ja täiesti rahulikult nendele vaadates, sest see 10 aastat on olnud raske ja on tehtud palju vigu sinna aastasse 91 tagasitulek praegu aastal 2001 lõpus on õige jätkata ja alustada sealt, vaadata, mis ideedega ja ma ütleks, et siis oli meie elektroni meedia väga tugev, ta oli sotsiaalselt aktiivne, ta oli, ütleme maailmatasemel väga hea meedia ja me olime ja oleme sellega kirjutatud kindlasti elektroonilise meedia ajalukku, mis toimusid 80 991, aga praegu me oleme tõesti arenguriikide tasand Tondil, sest see kättevõidetud demokraatia avalikus sõnas avalikus tekstis, mis oli 90.-te algusel, me oleme selle käest andnud. Aga kas tuleviku jaoks on praegu lootust või on selliseid kindlaid suundi, mis näitavad, et asi areneb paremuse poole? Kindlasti on, sellepärast et neid suunad surub peale tehnika areng, praegu räägitakse konvergents ist. Konvergents on selline mõiste, mis elektroonilises meedias on juba üle maailma laialt levinud. Meil ei ole isegi jututeemaks isegi sõnana kasutusel, mis tähendab ühiskonna paremat integreeritust. Seal on elektroonilises meedias koos raadiot, televisioon, interaktiivne keskkond, tagasiside, see loob täiesti uue meediakeskkonnaga, kus sa tõesti tarbid, meediat suhtled meedia vahendusel, ta on kommunikatsioonikanal ja sa oled ühiskonnas vaba inimene. Sina oled see meedium, see idee kandja, iga inimene meie ühiskonnas, vot see on demokraatliku meedia idee ja alus. Nii kaua kui meil ei ole nii head tehnilist baasi, nagu on mujal maailmas, siis on äärmiselt oluline, et me ei jääks mõtlemises ja intellektuaalselt alla, et me ei oleks alaarenenud nende teiste riikidega võrreldes, kellel see on juba riiklik inimeste toetamise demokraatlik programm, kes sellest oma kogu ühiskonnas lähtuvadki, samal ajal kui meil toimub tõesti kujundamata Ta ja väheste halbade strateegiatega, juhuslik, väga madalatest päevakajalistest huvidest lähtuv elektrooniliste meediakanalitevaheline võitlus. Aga kui ma saame, siis ilmselt raadio roll peaks olema mitte ainult tapeet. Aga loomulikult raadio on keskkond, taan, intellektuaalne keskkond, siin ei ole mitte midagi muud kui inimene. Tema hääl, mis väljendab inimese ütlemist, tähendab ta mõtlemine, nii nagu minagi praegu siin räägin oma mõtet, rääkides seda kuulajale, kelle ma kujutan täiesti ette, võtab kinni minu mõte, et see, mis on pakitud väljendatud sõnades meie kultuurilises kokkuleppes, nii nagu me räägime, aga see tähendab, et raadio roll isegi kasvab, ta kasvab teistmoodi. Ta kasvab selles mõttes, et on erinevad olukorrad, kus on raadiokuulamise kanal kõige efektiivsem sai vaja pilti, sa vajad kiiret mõtlemist, kiiret küsimist-vastamist, efektset emotsionaalset keskkonda, kõike, mida on võimalik tuleviku probleem, mis on juba praegu näha. Võitlus käib tegelikult aja kasutamise peale, kõige suurem väärtus on inimese elu ja inimese eluaeg. Kõik kanalid ka, ütleme sellised kanalid, mis on nii-öelda meelelahutus, mis ei paku midagi, milliste nimetate tapeediks, nad on inimest koormavad ja inimene seda ei vaja, ta raiskab oma eluaega, ta kingib või annab selle käest, laseb läbi näppude ilma seda väärtustama. Nüüd see uus konvergentsi, meedia ja raadio tähendab seda, et me austame kõiki inimesi kõikidele antud elamise aega ja kasutame seda väärtustades seda inimest toetada, vaadates teda ja olles üksteise vahel tõesti inimesed, meil peab olema hea elada selles ühiskonnas, kus me oleme, me organiseerime, korraldame teda nii, et ta on esteetiline, maitsekas, vaimukas, intellektuaalne, kvaliteetne ja selles on meedial suur roll, eriti raadiol. Kui kiiresti see aeg kätte võiks tulla? Ausalt öelda, ma isegi imestan, et miks seda ikkagi ei ole, minu arvates Eestis on fantastilisi inimesi, ma arvan, nende inimeste hulk, kes meedias praegu räägivad, on liiga vähe. Meil on tõeliselt häid eksperte, vaimukaid kirjanikke, kunstnikke ja me võime iseendale luua sellise meediakeskkonna, et mina ei näe mingeid takistusi. Võib-olla on see paralite programmipoliitika ja lihtsalt läbimõtlemata ja võib-olla ka vähenemissioonide nägemine tulevikuks siinkohal tagasi minnes lihtsalt peaks rohkem rääkima ka professionaalidega omavahel kõikidest nendest suurepärastest võimalustest, mis tegelikult elektroonilisel meedial on ja mida ei rakendata. Nii arvas Tartu Ülikooli ajakirjanduskateedri õppejõud Maarja Lõhmus. Teda küsitles Eesti Raadio Tartu stuudioreporter Toomas Kelt. Ringhäälingu tulevikku on suunatud ka see töö, mida kolleeg Helve võsamäe praegu Eesti Raadio arhiivis teeb. Mina arvan, et selle puhul ongi tähtsam see, et see töö on tulevikku suunatud. Sest meie arhiiv on ütlemata rikas. Ja ei olegi vist üldse nii tarka inimest siin raadiomajas, vähemalt praegu mitte, kes teaks, kui rikas ta on päris. Sest sealt võib ikka sattuda täiesti ootamatute leidude peale. Erinevatel aegadel on olnud erinevad nõudmised nende karbi siltide täitmise asjus ja ja meil on seal olnud väga tublisid inimesi aastakümneid tagasi juba, kes püüdsid dešifreerida seal küll häälte järgi ja märkida juurde roose. Toom oli üks niisugune, noh, väga tubli inimene, kes oli tõesti juba sõja ajast saadik raadios töötanud. Nendel oli muidugi kerge, sest nad tundsid neid vanu hääli. Astrid müts oli väga tubli, seal. Kahjuks neid kumbagi enam ei ole. Sealt võib ka praegu leida niisuguseid linte, millest pealkirja järgi nagu ei saagi üldse aru, mis ta õieti on ja minul oli. Eks, väga rõõmus ja õnnelik leid. Alles mõni nädal tagasi, kui minult paluti ühte mingit kordussaadet otsida Gustav Ernesaksa teemadel oli ju klassikaraadios Ernesaksa sünniaastapäevale pühendatud nädal ja seda ja kordussaadet otsides ma sattusin niisuguse lindi peale, mille kaarti ma ei tea, võib-olla ma olin enne ka näinud, aga ma ei olnud sellele kunagi tähelepanu pööranud ja ja seal olid Gustav Ernesaksa vastused 48-le küsimusele, mis Sofiilija tuisk oli talle 68. aastal enne tema kuuekümnendat juubelisünnipäeva esitanud Läti raadio palvel. Nii et need ei olnud Eesti raadios ilmselt kunagi käinud ja see oli ribadega lint ka ilma Ufiilija küsimusteta. Küsimused õnneks olid kirjalikult seal karbis olemas, sest eks neid tõlgiti vene keelde ja läksid niimoodi Lätisse. Ja nüüd said meie kuulajad ka seda kuulda. Aga no mis peamine on, miks ta on tuleviku jaoks, sest meie arhiiv sisaldab ikka kogu meie sõjajärgselt taastate kultuuriloo. Seal on ühelt rohkem teiselt vähem, aga ega vist päris niisugust enam-vähemgi tuntud kultuuriinimest, kellelt seal ei ole paari lauselistki. Jutu jupikest näiteks vist polegi eriti olnud sõjaeelsest ajast kahjuks on muidugi väga vähe säilinud. Lindil on ju teatavasti see omadus, et et tema ei kulu mitte ainult kasutades, vaid tema läheb untsu, ka seistes. Tulevad need igasugused mürad ja kopeerkajad ja lint füüsilises olekus läheb hapraks ja ei kannata enam kerida ja siis tulevad venimised ja murdumised ja kõik niisugused koledad asjad. Ja nüüd me tegeleme põhiliselt siis sellega. Üks restauraatori tassi režissööridest võtab ümber tekstilinte teine muusikat. Ja Nad võetakse ümber uutele Hei kandjatele, digitaalsetele. Kõigepealt digitaalkassettidele. Ja need asjad, mis on mitte ainult arhiiviväärtusega kui dokumendid, vaid ka oma tasemelt niisugused, et neid on võimalik pruukida eetris kontsertidest, näiteks muusikat. Nyyd siis võetakse veel omakorda ümber nendele digitaalplaatidele, mida meil siin majas tehakse. See jõudlus on kahjuks praegu väga väike. Aga sealt Ta oleks palju noh ja tänapäeval foonikates ju enamasti igal pool ka rohkem on seda uut tehnikat. Vanad lindimakid on küll ka, aga nende pealt on nii tülikas mängida. Et ega paljud toimetajad ei, ei taha lihtsalt nende vanade lintidega õiendada, nii et selles mõttes, sest see on, noh ma ei ütle just surnud, aga varjusurmas fond, mis seisab ainus klientidel. Aga kui needsamad asjad võetakse nüüd ümber näiteks endale laserplaat juhtidele siis hakkavad nad kohe käima mühinal eetris. Sest siis avastatakse, et oi kui toredad asjad, et ega kõik elu ei hakanudki 10 aastat tagasi peale, et 50 aastat elati ka ja tihti ka väga toredaid asju, vaata vahel toredamaid. No ja see on minu meelest just niisugune asi, ühest küljest ta on siis säilitamine, eks ole, sest need digitaalkassetid, need jäävad arhiivi, neid niisama lihtviisiliselt ei saa saatesse, mida need tuleb siis juba vajalikud jupid ümber võtta, ta endale. Ja, ja teisest küljest, noh see digitaalplaatide tegemine, see annab nendele asjadele nagu eluõiguse jälle nad hakkavad jälle kõlama. Ja nagu Helve võsamäe sõnade kinnituseks, et kõigi meie kultuuriinimeste jutukatkeid leidub Eesti Raadio arhiivis leidsin täiesti juhuslikult 1961. aastal eetris olnud saatest minu tutvus mikrofoniga lõigu, mille tänase saate lõpetuseks tahan ette mängida. Oleme Tallinna 20 esimeses keskkoolis vahe Tõll. Otsisime üles lasteraadio endise diktori hagisseini. Vastake jutlustajad lasteraadiokuulajatele. Kuidas sinust sai lasteraadios esinejad? Lastetee algas mul koolis, koolipidudel esinesin ma tihti luuletustega samuti väga palju teadustajana. Ja siit siis mind soovitatigi raadiosse ja leiti, et mu hääl sobib mikrofoni ja nii saimegi siis alati valmis saada, sest teadustajaks kas sa muudes saadetes ka veel esinesid? See on osa võtnud veel raadios kuuldemängude tegemisest, samuti esinenud televiisoris näidenditega. Aga kas sa praegu ka isetegevusega tegeleda? Jah, natuke veel tegelen, praegu. Võtan osa meie klassi tantsuringides kuid raadios enam ei esine. Hilise huviala siis omale valinud oled. Praegu tegelen juba Obamat aeda iluuisutamisega ja see võtab ära mu kogu vaba ja. Vaba aeg kulub iluuisutamisele, aga kuidas õppimine läheb? Õppimine on korras? Nii rääkis 40 aastat tagasi hagi Šein, kes nüüdseks on teinud kümneid dokumentaalfilme ja sadu televisioonisaateid ja kes praegu koolitab meediatudengeid kõrgkoolis kõigile endistele kolleegidele ja praegustele kuulajatele. Ilusat raadio aastapäeva.