Aga noh, see on, ei esine festivalil sugugi mitte esimest korda. Küsisin temalt, mis on see, mis toob teid ikka jälle tagasi Eestisse. Kõigepealt ma armastan Eestit, ütleb, Ja see on täiesti loomulik, sest teie maa on uskumatult ilus ja inimesed lahked, kenad ja maa, pikkade kultuuritraditsioonidega. Ja mul on arvatavasti rohkem kui 20 aasta vanused, väga tihedad isiklikud, kuid tööalased suhted Andres Uiboga, kes siinse orelifestivali asutas. Mida arvab Eduardo iganes see on tänavuaastasest programmist. Millised on tema muljed? See aasta on eriline muusikaliste tähtpäevade poolest ja Me tähistame Felix Hendersoni, Joosep Haydni ja Georg Friedrich Händeli tähtpäevi. Ja kõik need kolm on minu lemmikheliloojate hulgas, ütleb organist. Ma mängin nende muusikat väga sageli ja paar kuud tagasi oli mul õnnelik võimalus lindistada Hendersoni teoseid. See polnud küll Müllersoni koguteoste salvestus, aga kõik tema kuus orelisonaati ja mõned teised teosed mahtusid ühele duubelplaadile. Ja see album ilmub sügisel Pariisis. Mul oli võimalus salvestada need teosed Riia katedraali orelil, mis on üks parimaid romantilisi oreleid Euroopas. Aga tänavuse festivali jooksul olen loomulikult saanud erinevaid muljeid, sest siin on koos muusikud, on väga erinevatest koolkondadest, kes mängivad eri stiilides ja nii edasi. Kuid kõik nad on väga kõrgel professionaalsel tasemel. On väga huvitav näha neid erinevaid kate nurka samale muusikale sest sellel festivalil on võimalik kuulda samu lugusid eri esitustes. Ja teie kammerorkestri Hortus Musicus kaastöö on suur rõõm, sest Andres Mustonen ja kõik tema muusikud tegelevad muusikaga väga pühendunult, omades samas väga elavat kontakti muusikaga. Mängisime avakontserdil kahte endali orelikontserti, teises soleeris Petermandeik. Ühesõnaga noh, võiks öelda, et see festival on üks suur pidu. Võime siin pikalt rääkida järjepidevusest ja projektidest, muusikute vahelistest kontaktidest. Aga üldine atmosfäär festivalil on väga sõbralik. See annab rikastava ja väga nauditava elamuse. Nimetasite kolme heliloojat oma lemmikutena. Anderson, Hain ja Endel, mis on nende Seiloetes erilist? Tegelikult ütlesin ma, et need kolm on ühed minu lemmikutest sest ma ei maininud Johann Sebastian Bachi, Franz Schubert, ikk, ferenduselisti maks, reegeriti ja nii edasi. Aga miks ma näiteks armastan Mendersoni, sest tema muusiku isiksus on nii sügav ja samas nii loomulik ja lihtne. Avatud raamat, mida võib lugeda nenderson, andis muusikat tehes välja väga palju energiat ja valgust. Vaatamata suurele hulgale tõsisele traagilisele muusikale tunned sa alati tema puhul mingit valgust, mis tuleb otse taevast ja see on väga harv nähtus. Endal on aga hoopis teistmoodi, ta on väga stabiilne, kuid samas väga delikaatne. Hain on endale otsene saarlane ja on oma terrikaatsuse pärinud hendalilt. Hain on väga lihtne kuid talle omane hingeline tunnetus. Nii tema maailma nägemuses kui suhtumises muusikasse. Te olete rahvuselt armeenlane, kuid kuidas see juhtus, et elate juba pikki aastaid Pariisis flongi? Selles maailmas ja selles elus juhtub palju ootamatuid asju, vastab organeisse, on. Ja kui ma kunagi käisin Pariisis, siis ei mõelnud ma, et peaksin seal elama hakkama. Elu ja olud sunnivad sind vahel tegema otsuseid. Ja see on praegu kõik, mida võin selle kohta öelda. Tegutsete pianisti ja õpetajana, kuidas te jagate end nende väga erinevate alade vahel? Loomulikult on raske tegeleda kahe instrumendiga korraga vaatamata sellele, et visuaalselt on orelil ja klaveril sarnane klaviatuur. Mängutehnika ja väljendusstiil on neil pillidel aga täiesti erinev. Orelit hakkasin mängima natuke hiljem ka klaverit kuid püüdsin tegeleda mõlema pilliga võrdselt. Kuid iga kord, kui pilli vahetan, pean täielikult oma mõtlemise ümber orienteeruma. Näiteks kord, kui mängin klaverit, pean täielikult unustama oreli füüsilise tunnetuse sest klaver nõuab hoopis teistsugust füüsilist kontakti. Kuid arvan, et lõpuks on ikkagi muusika see, mis jääb samaks hoolimata instrumendist. Kõige olulisem on muusiku isiklik väljenduslaad. Ükskõik kas tegu on hääleorkestri, puhkpillikeelpilli vääriga. Muusika on kõigi jaoks üks ja kõige tähtsam kvaliteet on see viis, kuidas sa seda inimestele vahendab. Muusik peab olema võimeline vahendama helilooja ideid kuulajaile. Aga sellegipoolest ei saa iga pianist tegutseda ka organistina, sest tegemist on hoopis teistsuguse mängutehnika. Muidugi, sest organism vajab teistsugust väljaõpet. Näiteks kui paluda mõnel väga heal pianisti hakata järsku orelit mängima ja on üsna ebatõenäoline, et ta seda heal tasemel teha suudab. Või vastupidi, juhul kui organist otsustab mängida klaverit osutub seedal keeruliseks ettevõtmiseks. Küsimus pole ainult tehnikas. Võtab aega, et õppida tundma kõiki neid võimalusi, kuidas ennast muusikaliselt pillil väljendada. Miks te ikkagi meeldib orel ja kas mäletate, miks te just selle pilli valisite? Ament? Jah, ma mäletan seda väga hästi. Olen sündinud Nõukogude ajal Ukrainas ja minu sünnilinnas polnud ühtegi orelit. Alates lapse east peale unistasin ma orelimängust, sest see oli mul lemmikinstrument. Ja kui ma olin viieteistaastane, kolisin Moskvasse ja seal sain alustada oreliga pinguid. Sellest hetkest peale, kuni tänaseni jätkan seda teed. Nii et võib öelda, et üks teie elu unistustest on täitunud. Mida arvate Eesti orelitest, kas nad on heas seisukorras? Minu meelest on Eestis väga eriline olukord. Eesti oreliga on saanud autoriteetide tähelepanu kuid loomulikult on orelite olukord seotud finantsküsimustega. Neil aegadel oli Eestis palju häid instrumente ja paljud neist on viimaste aastate jooksul restaureeritud. Muidugi suures osas tänu Andres Uibo energilisele tööle. Teil on ka mõned väga head uued instrumendid ja restaureerimistöö pole veel ammugi lõppenud. Milline on Eesti kõige parem orel? Estonia? Kindlasti on väga hea Jaani kiriku esimesel korrusel asuv Martin ter asepargi orel, samuti toomkiriku orel, aga see on väga vana pill, romantiline imeline pill on Nigulistes. See on küll nõukogude aja instrument, kuid sellegipoolest on väga heas seisus. Ja siis veel muidugi Jaani kiriku kooriosas asuv orel mille kallal see pole veel lõpetatud. Palun rääkige ka tänastest teostest, miks just selline kava? Esimeses pooles kaks transkriptsiooni ja paar Mendersoni teost? Transkriptsioon idest rääkides pean ütlema, et see on üks huvitavamaid valdkondi muusikas. Näiteks orkestrimuusika seadmine orelile on suur rõõm ja nauding sest orel ise on üks väga orkestraalne instrument. Hendersoni sonaadi B-duur valisin kokkuleppel Andres Uiboga, et mitte korrata teisi Hendersoni sonaate, mida võib kuulda festivali teistel kontsertidel. Siis mängin Estpala, mille puhul hiljuti avastati, et seal Mendersoni seitsmenda sonaadi esimene, teine osa. Ja viimaseks teoseks esimeses pooles on Mendersoni nach piil mida peetakse samuti sellesama seitsmenda sonaadi viimaseks osaks. Arvatavasti on need õiged otsused, aga mina olen eluaeg teadnud, et Mendersonil on ainult kuus sonaati ja varasid, olen alati mänginud nagu eraldiseisvaid teoseid. Nahk piil on minu meelest üldse eks Mendersoni säravamaid oreliteoseid. Nõnda rääkis organist Eduard Koganession