Kui nüüd nii mõelda, siis kindlasti kodus on toredam mängida. Seda ei saa ka nii väga sageli tehtud. Ma muidugi püüan igal pool anda maksimumi, aga eks kodupublik inspireerib eriliselt. Kodupublik on kuidagi soojem ja võtab paremini vastu või on ka nõudlikum? Nõudlikumaks kindlasti, sest et teatakse nagu vähe rohkem tagapõhja ja oodatakse ka, et need, kes on väljapoole läinud elama, et nad kuidagi arenevad ja siis võrreldakse selle muljega, mis on jäänud võib-olla 10 aasta eest või ka ülikooliajast siin. Nii et ma arvan, et kodus esineda on pisut raskem vähemalt minu jaoks. Kuidas pianistid omavahel ikka täita ju 11 kuulamas, kontsertidel ma vaatan, et eesti pianistid käivad küll teisi kuulamas. Kas omavahel räägite ka pärast sellest, kas mingit tagasisidet saate? See on väga erinev, see sõltub täiesti inimesest ja ei saa siin mingit reeglipärasust küll öelda. Saksamaal Mul on kolleege pianisti, kellega ma suhtlen väga soojalt ja kes on väga head sõbrad, aga me kunagi üksteise kontserdid ei, ei tea kuidagi niimoodi on kujunenud Eestis ma arvan, et mõne lausega ikka kommenteeritakse, aga eks eks igaüks, kes mängib diabi ise, kuidas oli. Saksamaal tegutsete päris mitmes valdkonnas olete õppejõud ja esinenud solistina kammermuusikuna ja ka helirežissöörina. Ja eks ma muidugi mängin kammermuusikat soolod ja õpetan palju. Nüüd režissöör Ma olen viimasel ajal üha rohkem teinud kammermuusika produktsioone ja ma olen seal kõike, tähendab, et võtan üles ja juhendan seda lindistamise protsessi ja pärast lõikan ja siis lõpuks muidugi veel timine heli paika. Kas oled režissöör on, seda ma ei oska öelda, aga vähemalt siiamaani on, on paljud on rahul ja näiteks paljud ülesvõtted on tulnud välja nõksu seal ja siis on veel üks niisugune nagu bella muusika Lõuna-Saksamaal ja osadest õnnistusest. Mul puudub täiesti ülevaade, näiteks, mis on Brasiilia sellega, mis nendega juhtunud on, kas, kas ja kus nad välja antud või kuidas? Ma vaikselt tegelen selle asjaga seal mind väga huvitav ja tahaks loota, et ma seda teen ka hästi, vähemalt Siitpecum positiivne. Need on siis klaverimuusikasalvestused? Ei, see on ka klaveritriot võetud varit muidugi riiulit, klaveriga laulu, klaveriga ka orkestri produktsioone, aga need on rohkem kontserdi ülesvõtted päris orkestri produktsiooni nii-öelda algusest lõpuni ma teinud ei ole ainult kontserdi ülesvõtteid ja klaverikontsert. Aga lisaks siis oma kontserdid ja õpetamine, kas need tegevused täiendavad 11 või vahel ka segavad. Kuidas teie ajakava, kas teil on väga tihe? Momendil enam tihedam ei saa olla, mul on praegu 18 üliõpilast ja 40 õpilast ja kui ma selle hulga peale mõtlen, siis põhimõtteliselt läheb süda pahaks. Nii et kogu see minu tegevus on võimalik ainult väga täpse ajalise plaanimisega. Muidugi need tegevusvaldkonnad täiendavad 11 mentaalses muusikalises mõttes. Segavad ajalises mõttes nii ühte kui teist. Räägime tänase kontserdikavast, see tundub väga mitmekesine ja siin on nagu esindatud erinevad ajastud peaaegu et kronoloogiliselt Beethoveni-ist kuni 20. sajandini. Kuidas te oma kavasid koostate, kas selle printsiibi järgi, et olekski esindatud erinevad ajastud? Tänane kava muidugi ongi üks segakava ja see oligi taotlus. Kui Lauri väinmaa küsis, et kas ma tahaksin siin mängida, siis ma tegin mitmeid kava ettepanekuid ja siis muidugi koostöös produtsentidega leidsime niisuguse lahenduse, mis ka võib-olla ei põrku teiste kavadega, mida siin klaverimuusikafestivali raames esitatakse. Selles mõttes ma ei saa just öelda, et see kava just niisugusena oli algusest peale mõeldud, aga, aga ma arvan, et need lood, hoolimata sellest, nad on väga erinevad, on nad sobivad üksteisega. Nad nagunii-öelda ei söö teineteist. Võib-olla võiks iga loo iseloomustuseks midagi öelda, miks just näiteks Beethoveni klaverisonaat. G-duur. Mulle meeldib see sõnad elu erinevates etappides meeldivad mulle erinevad teosed ja ma ma ei oska mingisugust filosoofilist tagapõhja selle sonaadi mängimiseks leida. Ma lihtsalt tahaksin teda mängida ja kuna ma saan seda teha, siis ma olen väga õnnelik selle üle. Kas sama kehtib ka teiste lugude puhul, kas need on teil ammu repertuaaris olnud? Repertuaar muidugi, need on lood minu repertuaarist, mida ma alati olen hea meelega mängivad, mulle ka tundub, et nad mulle sobivad. Ja selle kava tagapõhja ei ole vaja otsida, seda ei ole. Aga kui tuleb järgmine kontsert, siis valiti samamoodi kava ilma igasuguse tagapõhjata, lihtsalt need lood, mis teile meeldinud. See on tegelikult küllaltki erakordne olukord, kui võib valida, mida soovid mängida, tavaliselt ikka tellitakse ühte või teist ja siis muud teosed tuleb sinna juurde sobitada. Mida praegu tellitakse neid kõige rohkem? Tavaliselt klassikat, mängisingi, kevadel mängisime tellimus, teoses oli esiettekanne. Folker David Kirchner, Saksamaa helilooja, tema tango klaverile ma kahjuks heliloojat ei näinudki, aga noodid saadeti mulle kolm päeva enne kontserti emailiga ja siis see oli nii-öelda küllaltki kiire töö. Aga kas tuleb rohkem ette sooloesinemisi või või kammermuusika või hoopiski koos orkestriga? Tavalist praegu on see küllaltki balansis olnud. Tavalist soolot on pisut rohkem. Nii et publik armastab klassikalist repertuaari, kuidas teile tundub? Ma arvan küll, jah, seal on lihtsamini arusaadav. Aga kui just mängida 20. sajandi muusikat, siis võib juhtuda, et publik hakkab ka sellest paremini aru saama või kui neile seda rohkem nagu tutvustada. Ja kui ta ära ei lähe. Ma mäletan, et kunagi kuna mängisin pardoki sonaadi, kus publiku keskmine vanus oli üle 70, siis hakkasid inimesed umbes minuti pärast lahkuma. Ja mitte vaikselt, vaid kommenteerides. Need lood ei ole mängimiseks, need lood on harjutamiseks. Kuulsin mina kõige kõvemat hüüdu. Lahkursus. Aga seda juhtus ka, ma arvan Beethoveni ajal, et sel ajal seda teost kuulates võis keegi minna ära. Oleks põnev küsida on muidugi huvitav, kui publik nii elavalt reageerib. Kus on kõige toredam Paikuste mänginud olete millised meeldivad elamused on viimasel ajal olnud. Kui ma mängin, siis ma tegelikult seda paika ei, nagu ei tajugi. Ma arvan, et iga pianist on küllaltki üksi mängides ja ei oska öelda, kui palju, nüüd ka kolleegid, mina näiteks kui ma tõesti olen hästi iseendaga kooskõlas ja nii-öelda mängutuju, siis ma ei pane üldse mitte midagi tähele. Nii et sellisel juhul ma jään vastuse võlgu, kui klaver ja akustika on hea. Kui ma tunnen ennast hästi, kui ma tahan musitseerida, siis, siis ma ei taju, millisel kontinendil ma olen või, või kui suur see saal nüüd on või kas, kas on seal saalis 20 või 200 või 2000 inimest, see nagu nägu jääb kusagile mingisuguse piiri taha. Mida muidugi ma kuidagi see on, aga, aga see minu jaoks ei ole tähtis. Mängu ajal. Aga mingisugune publikuga kontakt või suhtlemine siiski tekib. Mina nende puhul on tavaliselt tähele pannud, et ma publikuga mängin paremini küll jah, et ilmselt see on siiski sündinud kaasasündinud laiskusest, et et ma siiski kontsentrit keeruline alles siis, kui tõesti on vaja ja muidu jääb mingisugune millimeeter sellest viimasest konsultatsiooniastmest puudu. Aga tõesti, kui on inimesed, kes tahavad kuulata seda reageeringust ka märgata, siis, siis on minu elus on kõigepealt mõlemad kontserdikogemused just ikka publiku tavaliselt mikrofonide ees. Seda tunnet nii hästi ei tekkinud. Kuidas teie kontserdiks tavaliselt valmistute on selleks mingisugune eriline protsess. Ma katsun nädal enne kontserti tervislikult elada, ma katsun koiduga tervislikult elada, aga Ma olen pannud enda jaoks sellenädalase nii-öelda ajaraami paika, et nädalane kontserdi ma väga panen tähele. Ma tahaksin piisavalt, et ma pidurdseks ja nii edasi oleks võrdlemisi heas tujus ja nii edasi ja muidugi ma oleksin kontaktis nende lugudega, mida ma esitama pean. Kui palju peab ajaliselt harjutama kontsertpianist üheks kontserdiks soolokontserdiks? Ma arvan, et see on väga erinev. Kui palju mina harjutan, seda ma öelda ei taha, sellepärast et ma olen pedagoog ja, ja ma tunnen vastutust, tuled õpilaste ees. Kuna mündivi alguses nimetas nii, et hetkel ma õpetaja, 40, õpilast ja 18. üliõpilast, siis muidugi võib ette kujutada, kuidas ma harjutan. Aga mingeid halvema nimetada ei taha. Nii et siiski õpetamise töö on üsnagi, võib ka väsitav olla, kui pead samast tegutsema kontsertpianistina. Minu puhul sõltub see väga õpilasest, on õpilasi, kellega on tõesti inspireeriv töötada õpilasi keelega on igav töötada, on õpilasi, kes ajavad vihaseks. Kuigi muidugi seda ma ei lase läbi. Inimlikud kontaktid on erinevad, tekib niisugune väga isiklik suhe ja, ja ma katsun muidugi igas olukorras jääda professionaalseks, aga siiski mõne inimesega funktsioneerib see paremini, kui teisega. Kindlasti õpilased õpivad teelt väga palju, aga kas on juhtunud ka, et teid on õpetanud mõni õpilane mingis mõttes? Paari õpilase puhul on väga imponeerib olnud niisugune jäägitu Maximalismi töösse suhtumine. Ma ei saa nüüd öelda, et me midagi seal õppinud oleks, selles mõttes, et nad midagi rohkem, vaat kui mina sellist juhtumit ei olnud, aga just see niisugune kompromissitu koostisse suhtumine, mille puhul vaev ja aeg ei mängi rolli. Tähtis on, et, et see muusika oleks ilus. See inspireerib muidugi sellepärast, et ma arvan, mina ja ka iga kunstnik teab, et ta on vahel, on nagu motiveeritud vahel vähemadivertide. Kui näed, et sinu kasvandikud on niisugused asjaks võimelised, siis muidugi innustab ja sunnib ka enda elu peale natukene kriitilisemalt vaatama. Kui neid tegevusi veel võrrelda, ise esinemine ja õpetamine, kas mõtlete ka vahel, et mis on meeldivam ja mis mis on võib-olla rohkem kohustus? Õpetamine on täpselt nii, nagu need õpilased on, oleks ainult geniaalsed õpilased siis muidugi tega õpetamine ainult rõõmuga, aga kui tegemist on rutiini tööga, siis saad isegi aru niimoodi, nagu iga töö olnud tahab. Tegemist ja pilli mängides on selliseid kaasa, eriti kui omandada uut repertuaari, kus, kus tegemist on ka tööga nii-öelda kunstiline vabadus ja see tuleb alles hiljem, kui, kui materjal on vabalt käes. Selles mõttes, et need on tõesti, see on täiesti erinev valdkond, hõbedamised ja mängimised. Kuigi nad 11 positiivsed võivad mõjutada, võivad nad ka 11 segada, kui tekib ajaline konflikt või energiakonflikt. Kui kui õpetamine hakkab võtma liiga palju energiat ära mängimiselt või vastupidi, siis muidugi, või kui on liiga palju mängimist, siis kannatavad õpilased sellepärast et siis kui tal on mõni keskpärane õpilane ja just on ise kusagil väga hästi mänginud või vähemalt enda arvates hästi mängijad, siis kõrvad lähevad kahe sekundi järel kohe lukku, kui siis hakkab tiksuma jälle professionaalne. Kell ajus, ütleme nutika, keera pead ja nooguta ja naerata, ütle, et kõik on väga hea. Kas on sellist muusikat, mida te enda rõõmuks või lõõvestuseks näiteks mängite? Ei ole, ei lõõgastuseks ei mängi, sellepärast et minu jaoks muusika on tõesti midagi niisugust, mille puhul ma, ma ei oska öelda, lõõgastuda võib kusagil baarileti ääres või niimoodi, aga ma ei taha öelda, et muusikat kuulates või mängides oleksid pinges, aga see on, see on niisugune. Kõrgendatud sõlmedes on eriline ärkvelolek ja see, kui inimene on eriti ärkvel, siis ta ju ei lõõgastu. Selleks, et muusikat teha, on vaja mingisugune kindlasti mingisugune portsjon tööd ära teha, et oleks, et olla valmis muusika tegemiseks ja siis, kui õnnestub muusika tegemine, siis töö siis ununeb, ära, tehti siis see tunne, mille nimel pärast on kergem tööd teha. Kuidas teie lõõgastuda? Ma katsun mitte midagi teha. Olla iseendaga. Mis on nüüd järgmine kontserdipaik, kuhu te lähete esinema või lähete koju tagasi kooli õpetama? Mul on veel ka väike sooloesinemine Võrus esimesel novembril. Mulle palju rõõmu, sest kui ma olin seal 10 aastat või pisut rohkem tagasi, siis mulle väga meeldis kontsertklaver, mille linn oli ostnud, ma loodan, et see on sama heas korras kui siis. Ma ei tea, kas ma esmaspäeval näen, vähemalt mul on väga hea meel, et ma seda seal teha. Suur tänu selle intervjuu eest Toomas, vana ja ilusat kontserti. Hävil.