Milliste tunnete ja mõtetega läheb helilooja vastu oma teose esiettekandele? Kas need on alati natuke sarnased või oleneb see sellest, mida hakatakse esitama? Kus mõneti on nad sarnased, see üks teatud niisugune täiesti iseenesestmõistetav ootusärevus. Et kuidas nüüd kõik ikkagi tegelikult kõla reaalsuseks vormub. Aga nüansselised asjale muidugi juurde see, kui kui see kõik toimub su tuttavad ja sõprade, kodupubliku kõrvade ja silmade ees. Et see situatsioon on minule isiklikult justkui mõneti raskem. Teos ärkamine, et kui ma seda pealkirja esimest korda lugesin, siis minul seostus esimesena eestlaste ärkamisajaga ja siis tuli meelde selline kevadine tärkamine, mida me kõik praegu ootame. Aga mida teie mõtlesite ärkamise all? No see ongi niisugune sõna, mis peidab endas hästi palju vihjeid ja seoseid. Ses mõttes ühed teie poolt äsja mainitud on omal kohal igati. Ja sinna võib lisada juurde veel terve hulga tärkamine uuele elule ärkamine mingile teisele vaimse selguse tasandile, religioon, Ossa ärkamine. Aga just nimelt ergumine kui niisugune, kui üldse ärkvelolek, teadvuse ergas seis, see on midagi, mille nimel nagu kogu aeg tööd tegema ja, ja selle tõttu see on mulle tähtis. Peale selle, see on, see on tõesti ilus eestikeelne sõna minu meelest ja mulle meeldib hästi kuulata, kuidas mitte eesti keelt oskavad inimesed mujalt püüdlikult seda välja hääldavad just nimme May pealkirjastanud seda mingi mingi mingi muukeelse terminiga. Ja samas on ju ka suurem osa sellest tekstikorpusest kõik koostatud väga ilusal eestikeelsele luulele tuginedes. Teoses on kasutatud mitmeid erinevaid tekste. Kuidas te need valisite, kuidas te kokku panite? Mäletan, kuidas kuidas, ma mõtlesin pikalt, millele see lugu peaks üldse rajanema, mis võiks olla selle loo idee ja veel aasta tagasi oli, oli see päris ähmane, ma mäletan, ma sõitsin Münchenist millegipärast rongiga Berliini ja seal mul järsku tuli pähe, et ma võiksin, võiksin kasutada kevadega ja ülestõusmispühadega seonduvaid tekste ja kuidagi nii, et et oleks omavahel seotud nagu niisuguse noh, ütleme nüüd lihtsustatult ürgse panteistliku maailmatunnetuse niisugune kevadine looduse ärkamine ja siis vana kristlikku traditsiooni lihavõttepühade tekstidega seonduv maailm. Ja, ja see on niisugune välgatus, mis sul järsku lihtsalt tuleb, tuleb pähe ja siis hakkad selles suunas töötama, siis ma hakkasin lugema üle väga paljusid luuletusi. Ja, ja lõpuks lõpuks ma jõudsin just nende tekstide nii ja, ja rohkem ka ega vähem ei olegi siin vist midagi öelda. Kui nüüd proovida rääkida muusikalisest materjalist, siis Daniel Royce oma intervjuus ütles, et siin on midagi isegi kreediliku kreegilikke meloodiaid. Kas olete otseselt võtnud aluseks midagi rahvamuusikast või mingid tuntumaid meloodiaid? See on puhas omalooming, aga selles suhtes on tal õigus. Ja, ja seda ma ütlesin ka proovis, et see osa näiteks üks Juhan Liivi luuletusele kirjutatud lõik on kirjutatud sellises võtmes, nagu on need vaimulikud rahvaviisid, mida kreek on kogunud. Aga täid, tsiteeri mitte ühtegi. Ja samuti on seal on seal muid selliseid eesti rahvaviisidele lähedasi, lõike, aga nad lihtsalt väljendavad sedasama meloodia kulgemise loogikat, aga ma ei ole midagi tsiteerinud. Et sellega ongi niisugune naljakas lugu, et ma ei piiranud oma muusikalist niisugust vahetut intuitiivset kujutlusvõimet või neid impulsse, mida tekstid Mulle nagu omaeneserütmidega oma eneses peituva muusikaga või sisse kodeeritud muusikaga, mulle mulle jutustasid, ma lasin sellel kõigel vabalt sündida ja, ja ei kartnud kõige vähemalgi määral olla ses mõttes meloodiline. Ja kohati on seal selliseid motiive, mida noh, mitte just päris selliseid motiive, aga, aga kohati on seal niisuguse nagu loogikaga sündinud meloodilise kaart. Mis on iseloomulik veel sellel ajal, kui ma oma kunagisele progerokiansamblile inspee lugusid tegin. Ja, ja no muidugi, ma muidugi ma vaatasin hoolega, et sellest kõigest sünniks kokkuks niisugune läbi komponeeritud tervik. Ja seda aitab väga hästi ka koos hoida just nüüdse orkestri osa, mis sellise omalaadse kõla aurana kõike, mida koor laulab omasoodu, ümbritseb. Täna mängib orkestripartii sümfonietta Riiga. On teil enne olnud selle kollektiiviga kokkupuuteid? Minul isiklikult ei ole küll aga minu muusikal, et Vormonshne möödunud suvel juhatas sellesama orkestriga mu kaheksandat sümfooniat kuskil Läti suvefestivalil ja kuuldavasti oli see kõik väga suurepäraselt seal läinud, nii et selles mõttes see muusikute seltskond on tuttav sellega juba, mida ma olen teinud. Sibunetarriga esitab täna ka teie insulades Herta ja kui ma õigesti tean, siis see on kirjutatud just ärkamise ajal, 80.-te lõpul. Kas te mäletate seda aega? No miks ma ei mäleta, jah, ma mäletan seda väga hästi, sellepärast et see oli väga niisugune minu jaoks sellel ajal täiesti erakordne töö, esimene orkester väljaspool veel tolleaegset, ikkagi Nõukogude Liidu piire, mis minu käest tellis niisuguse muusikateose, see oli Juha kangas ja Kesk-Põhjamaa Kammerorkester. Ja seda ma jah, suvel Hiiumaal kirjutasin 89. aasta suvel. Ja veel tuleb ettekanne, rändaja õhtulaul, mis on Eesti filharmoonia kammerkoori tellimus samuti ja see oli loodud vist nende 20.-ks sünnipäevaks. Kui nüüd võrrelda nüüd seda uut teost ja rändaja õhtulaul, on neil midagi ühist, või Daniel Royce ütlased, et te olete justkui natuke oma stiili parandanud koorile kirjutamisele, mida te ise arvate selle kohta? Ma ei tea, eks seal on mõned asjad muidugi, et noh siis kui ma mäletan hästi, kui esiettekanne oli, ma andsin seal osa teksti alati ühel häälerühmale ja siis teised häälerühmad tegid selliseid orkestraalseid rütmilisi. Selliseid kõla faktuure lõid ja, ja seal kohas, kus, kus mõni andnud teksti soprani, nad läksid väga kõrgele, siis ei saanud muidugi midagi sõnadest aru ja seda siis tormis tonksas mind, küünarnukid ütles, et seal on alati nii ära kunagi anna teksti ainult nendele kõige ülemistele häältele, et mitte midagi ei tule välja, et keegi kuskil keskel või allpool ka teksti andma. Elementaarne asi, aga mulle see kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ma ei tea, kas võib-olla pidas Daniel seda silmas, aga, aga mingis mõttes seob neid just nimelt see teatud meloodilisuse aspekt. Neid mõlemaid teoseid ja jah, see on tõesti solinson pühendatud filharmoonia kammerkoorile ja Tõnu Kaljuste üle. Ja ja mul on, mul on hea meel, et seda ikka aeg-ajalt lauldakse ja, ja mitte ainult Eestis, aga hiljuti plaadistas selle üks üks väga tugev Soome vokaalgrupp ja seda on esitanud ka Madalmaade kammerkoor ja üldse mitte eesti dirigendi juhatusel oma kontsertreisil nii Saksamaal kui Hollandis, et et see keelega on nii ja naa, et ei ole tingimata vajalik kirjutada kas ladina või saksa või inglise keeles võtta vaikimisi eelduseks, et sellisel juhul luu ainult levid ei pruugi nii olla. Kas võib juhtuda, et ka tänasest proovist tuleb veel ärkamise partituuris muutusi? Ma hästi ei usu, seal ei ole midagi olulist vaja muuta, et, et see on loomulik, et mingeid nüansse täpsustada, et, et kui te mõtlete, et ma kirjutan kusagile metsapiano asemele. Täna siis seda küll, aga ma ei, ma ei usu, et ma ühtegi nooti peaksin välja vahetama. Aitäh teile ja ilusat esiettekannet.