Täna on õpetajate päev ja mul on tõeliselt hea meel näha siin klassikaraadio stuudios oma kunagist õpetajat ja ka praegust 21. kooli muusikaõpetajat ja mitmete kooride dirigenti. Liidja rahulat. Tere tulemast kerist. Suur suur rõõm on näha üle pika aja samad sõnad. Mul on meeles oma kooliajast, et sinust ma mõtlesin alati, kui muster õpetajast, et sa tulid klass ja olid alati energiat täis ja särasid ja samas oli olemas selline tasakaal nõudlikkuse ja jaga inimlikkuse vahel. Mida sa arvad, kuidas tekkis, kas sa oled seda kuidagi teadlikult endas arendanud või tekisse aastatega või on see osa sinu kutsumusest? Ma arvan, et see ei ole tekkinud, et, et see on osa minust, et tegelikult olen tolerantne ja ja olen ka liberaalne, aga nüüd, kui ma olen saanud vanemaks, et see liberaalsus alati vii kõige parema tulemuseni, et ma olen aru saanud seda, et kool on ikka selline koht, kus peab olema konservatiivne ja oma rida. Aga mis puutub sellesse, et ma olen energiline, siis mul on praegu piisavalt, et ilmselt sain sealt kõrgemalt poolt antud. Aga lapsi ma olen eluaeg armastanud ja, ja mulle väga meeldib koolis töötada. Õpetajatööks peab tundma kutsumust. Millal sa mõtlesid, et minust saab. Kui ma olin väike tüdruk, siis ma läksin Taboretile kodus ja peegli ette ja mulle meeldis väga koore juhatada, dirigeerida, kuna minul ema käis laulmas, segakoor Koidus Viljandis ja me elasime üle tee. Ja siis ma käisin emaga kooriproovis kaasa, siis ma jäin sageli magama. Ema viis mind süles koju ja sellest mul tekkis see huvi muusika vastu ja siis ma mõtlesin, et, et mina tahan igal juhul dirigendiks saada. Aga kui tuli võimalus minna kõrgkoolis, ma läksin Tallinna Pedagoogilise instituuti, kus oli muusika ja, ja õpetaja kutse olid koos. Ja mulle väga meeldis kooslus, mul olid väga head õpetajad professor Heino Kaljuste ja Ants Sööt ja saime seal väga tugeva ka pedagoogilise baasi ja mind suunati kooli tööle, kuigi tegelikult ma juba ennem koolis olnud ka küll ja siis läksin, mul ei olnud veel kõrgharidus keskeriharidus, siis läksin kõrgkooli ja. Mulle juba siis meeldis see töö, kui mind kutsuti kooli, olid seitsmeteistaastane. Ja ma sain koorid Viljandi kolmandas 80, siis kolis ja läksime kohe laulupeole ja mul hakkas väga see töö meeldima just koolis. Ja siis ma ikkagi otsustasin, et minust võiks saada muusikaõpetaja. Nii et üsna varakult oli silme ees Oli jah, oli küll, et kehalise õpetaja arvas, et ma lähen sporti õppima näiteks Tartu Ülikooli, aga kuna ma tegin väikse pärast hästi kergejõustiku ja kõike, aga kuna ma olin sportvõimlemist teinud sisemine tugev baas lihtsalt füüsilise jõuga, ega ma sellepärast tehnikat ei osanud, aga väikestel, kus sa kiiresti jooksed, siis on ju kõik väga korras ja aga ikkagi jah, minu kutsumiseks ikkagi muusika, millest ma olen väga õnnelik olnud. Selline sportlikkus tuleb ka õpetaja kasuks, tuleb, tuleb sellepärast et vot poistega ongi niimoodi, et kui sul on liikumisega laulud, ma ei vaja liikumisõpetajat, et ma saan ise sellega hakkama. Ja kui vaja on, siis kükitab maha, ei, oled seal klaver, jalgu on pianistasimat vaja, ikka laulavad kõvasti. Vist oli eelmisel nädalal, kus ma olin kükakil klaveri all, et keegi mind ja noh, laulame siis ikkagi vaikselt. Oled lugenud mitu aastat, 20 esimeses keskkoolis oled õpetanud juba 30 aastat uskumata mis sind selles koolis kinni hoidnud. Oled sa mõelnud ka, et võiks hoopis kusagil mujal õpetada? Mind on kutsutud kutsutud kõrgkooli. Aga kui noh, konkreetselt nüüd küsitakse, et, et selles koolis mulle väga meeldib selle kooli, kuidas ma ütleks, et ta ei ole nii range, et kui sul miskit on, et siis midagi juhtub, et ta on selle piiri peal kauguse ja samal ajal ka arusaamise piiri peale, et ta on, ta on väga hea kohus, ma soovitan kõikidel kõikidel tulla kahen esimese kooli ja ja valida ka kindlasti muusika eriala, sellepärast et ei ole võimalik pärast ütleme süviti õppida, et me võime kõike muud, ma võin metsale raamatu hiljem läbi lugeda ja midagi ei juhtu. Aga ütleme, muusikat pead sa varakult hakkama harjutama ja ikkagi oma häält treenima ja noodist lugemise õpetamine, see võtab ikka aega. Ja kõike muud saab ju selle kõrvalt teha. Ja ma ütleks igal juhul, et ka juhtkond on väga mõistev, sellepärast et ma ju palju olema, teinekord poisid peavad ära olema, hakkab, juhtkond saab sellest aru, sellepärast need poisid, kes käivad muusikaklassis, see ongi ju tema tee, ta laulab kooris ja käib ka palju välismaal ja esineb hästi palju ka Eestis ja kirikutes. Oleme laulnud ja orelifestivalil sellel suvel Birgitta. Et selles koolis saab muusikaga tegeleda rahulikult absoluutselt ja tundub, et muusikaharidus kui selline on väärtustatud või on selles osas veel midagi ära teha. Igal juhul meie koolis on ta väärtustatud, et meil on ka väga tugev huvijuht Marika pauna näol, kes kes organiseerib väga palju ka kontserte ja kõik on läbi mõeldud, tehtud ja palju saavad lapsed esineda nii oma koolis kui ka mujal, näiteks praegu me läheme 21. koolitüdrukud ja poisid tuleb koolivaheajal sõita Saksamaale, mis on ühe projekti raames, kus tulevad Austriast lapsed Tšehhist, Sloveeniast ja Saksamaalt. Ühest kohast on orkester, meilt on lauljad. Saksamaalt on tenorid, bassid, et see on üks segakooripartiid, kus lauldakse. Ronald tenor, bass, vahepeal on üks indiaanlaste laul, mida laulavad eestlased, siis lauldakse koos, kõik järgmisel aastal on seal Prahas. Ja see on jälle väga oluline muusikutele. Tore, et need võimalused on arenenud kõvasti viimasel ajal ja koolis on väga palju lapsi, kes laulavad kohutavalt hästi, alati mäletan, kui ma neid koolikontserte kuulama tulen, neid. Aga mida sulle kui õpetaja ja koorijuhi pilgu läbi mida võiks selline kooris laulmine lapse isiksuse arengule anda? See on hea küsimus selles mõttes, et nad õpivad seal olema kollektiivis. Vot see on sama, et kui me mängime jalgpalli, korvpalli, võrkpalli, mis on meeskonnatöö. Et koorilaul on täpselt samuti meeskonnatöö. Et kui me teeme kergejõustik ja siis on juba individuaal ala ja siis ma võistlen ainult üksinda, aga seal ma pean arvestama kogu kollektiiviga, ma ei saa, et minu isiksus on nüüd ainuomane seal kõige tähtsam, et et ma surun teised alla, ei hakanud seal domineerima. Et seal kõik tüdrukud, poisid, ükskõik kes, mis kollektiivist on, nad peavad õppima üksteisega arvestama. Nad ei saa jääda hiljaks, sellepärast see segab kõikide tööd, et see, kes on õigel ajal kohal, tema töö on ikkagi häiritud, kui keegi tuleb hiljem, kui meil on kokkulepe, see on iseasi, kõik teavad, siis nad õpivad, ütlevad tere, aitäh, mida ma tõesti alati ütlen, et veelgi rohkem, aga öelge alati tere head aega. Pühkige nina puhtaks, ikkagi jalad puhtaks. Et olete tubli ja, ja üksteisega arvestavad inimesed saavad teist, et see on väga oluline. Et see koostöö on väga oluline, nii et te ei tegele ainult muusikaõpetusega, kindlasti mitte üldse. Muusikaõpetaja, just õpetaja ei ole kitsas tähenduses, et ma teen ainult oma muusikat rääkimata. Lapsed ju kasvavad maailmas, ega ta ei lähe, ainult klapid peas siit kooli uksest välja, kuigi piltlikult öeldes väga paljudele ongi ka seal klapid peas, kõnnivad, kuulavad muusikat, võib juhtuda mõni õnnetuski, aga noh, seda selleks soni naljaga öeldud. Me peame kasvama kõik koos oskama elada koos nendega, kes ei ole päris sellised inimesed, viisakad, alati või tolerantsed ka nendega tuleb õppida elama. Siin võiks teha esimese väikese muusikalise pausi. Mis on sinu lemmikmuusika, mida sina kõige rohkem kuulata? Ta tahaksid, kui ma ausalt ütlen, kui on selline vaba hetk, kui ma olen täitsa üksi, siis mulle meeldib kuulata klassikalist muusikat, kui ma tulen, sõidan koolist koju, ma olen nii palju siin selle seeski klassika sees olnud. Vaat siis ma tahaks kuulatada ka uudiseid ja tahaks ka midagi kõrgemat kuulata, et ma üldiselt et mul ei ole sellist eelistust, et mulle meeldib ainult see muusikat, ma võin kõike kuulata ja mulle meeldib kõiksugune muusika. Ma hea meelega näiteks kuulaks ühte oma lemmikutest, kelleks on Robimekverrin, kellega me olime koos njuufaundlandi ja Tallinna poistekoor oli seal ka. Jätkame juttu õpetaja Liidia rahul, aga sul on väga pikk õpetajastaaži juba selja taga, mis on nende aastatega muutunud koolielus. Tore küsimus, ma ütleks, et on tunda, eks ole, seal oli ära kõigepealt puudutanud on, see seal on laste suus, mitte mu elab minu endasuguseid, mul hääl on üpriski juba läinud selliseks, nii nagu ta on. Aga kui tagasi tulla, mis oli varem ja mis oli nüüd siis muutused on tõesti suured, kuna võimalused on hoopis teised ja lapsed on rahutumad. Keskendu enam niimoodi, et ma sageli pean ütlema, nüüd keskenduge ja vaadake mulle silma ja siis näed, kuidas kalapilk läheb ära ja ta hakkab mõtlema selle peale, mida ma räägin. Kuna on kõik mõtlevad, et kas telefon viriseb või kas ma saan telefoni, võtame mänge mängida või arvutisse minna. Et lapsed on värvilisemad, mitte kõik, aga ütleme, ütleks, rahutumad on. Ja neid töid, tegemisi on ka nii palju, et mõni on niimoodi, mängib tennist, siis ta käib laulmas, siis ta käib muusikakoolis, siis ta käib ujumas ja siis on tal võib-olla veel tahab veel keeli juurde õppida, õpib veel saksa keelt või mida iganes juurde. Et natukene on see liiga palju, et tegelikult kui sellel lapsel on antud muusikaanne ja õpetajana märganud seda, siis võiks seda süviti arendada aga sageli lapsevanem, mida ta teeb, ta näeb, et lapse muusika alla ka tore, minul meeldib see, et laps näiteks mängib tennist, no mis sest minul välja tulla, kas lapsel tuleb välja, et siis elatakse sageli ka oma. Ja ega sellest lapsest ei pea tulema tennisist loomulikult kui ta ainult paneb selles mõttes, et nagu sporti teha, aga paljud treenerid peavad ka, kui nad leiavad, et on tubli, siis nagu tipus olla, et siis on neil palju rohkem küll trenne ka siis küll mitte, kui ta tippu ei jõua. Aga sa ei saa ikkagi nõuda nii palju, ta võiks olla nagu balansis. Ta võiks olla, las ta käib rahulikult kooris. Ta võib õpite pilli, ei ole oluline, kui ta käib ka esimene koolimuusika, klassikast saab väga hea solfi. Saab tugeva aluse. Et kes ei jõua, ta ei peagi käima muusikalis, kuidas saab korraliku solfedžo, kui ta õpib kusagil pilli ja ta võib hiljem valida kas Georg Otsa kooli või või kõrgkooli ja kui ta vali, ega siis see on ju nii ilus ala, sest ma tean, paljud, kes ei, ei ole muusika erialal, aga nad laulavad koorides. Ja osa muidugi ka Brow koorides, aga osa ka ütleme kas enamus, aga väga paljud, ma näen oma õpilasi üle vabariigi, kes Tartus ja Tallinnas on teistes koorides. Ja selline muusikaõpetus annab ju ka põhja, selleks, et inimene saab täiskasvanuna kas või õppida kitarri või saab muusikaga tegeleda just täpselt, ta tunneb nooti. Kas see võiks ka tavalistes klassides nii olla, et ta saab mingi nooditundmise? Kindlasti võiks sellepärast, et praeguse programmi järgi muusikaõpetuse programmi järgi on muusikaõpetust esimesest kuni neljandani kaks tundi nädalas. See on juba päris hea tulemus. Kui me vaatame maailmas ringi, siis sellist asja ei ole kusagil. Et Me oleme õnnega koos ja see on väga tore, sest meil on laulupeod ja kus meil need koorid välja kasvavad. Kui meil muusikatunde poleks ja koorilaulu ei oleks meil siis see on hea, ütleme pärast küll, viiendast kuni gümnaasiumi lõpuni on üks kord nädalas see pisku ütleme, süvendatud õpetuse puhul jääb väheseks, aga ütleme, selle esimese nelja aastaga jõuaks päris kenasti laulma panna ja noodist lugema. Need, kes ka viis ei pea, kuna mul on näited. No on juhtunud niimoodi, et muusik, Läskonnagaan, esimene kool on ju, tal on ka piirkond ja kunagi oli niimoodi üks kord, et ei mahtunud Need piirkonna lapsed enam mujale. Aga muusikaklass oli üks aasta natukene väiksem, siis pandi nad sinna seda nii tore vaadata, Nad õppisid kõik täpselt, mis teised samal ajal viis ei pidanud. Siis, kuidas nad said väga hästi aru, et kellel matemaatilist mõtlemist. Nad ei olnud neid kõiki noote nii puhtalt, aga nad laulsid paremini, kui laulsid need, kellel oli kõrvakuulmine seks, ta oli korralikult ära Pinot. See ei tähenda, et sul nad viisipidamine, sa pead selleks ka tööd tegema. Nii et ka igasugust musikaalsust annab arendada ikkagi isegi kui ei ole eriti eeldusi. Annab arendada, aga ütleme, et kui ikka üldse viisi ei pea ja kooris laulda ei saa Ütlesid, et tänapäeva lapsed on närvilisemaid, aga kas nad muusika õppimisest on huvitatud, kuidas tundub? Minule tundub, et praegu on väga hea seis, et vanemad saavad aru, et see, kui laps tegeleb muusikaga, see võtab tal need teravad nurgad kumeramaks ja need lapsed on emotsionaalsemad. Ja nad on tolerantsemad selleks läbi selle muusika ja läbi selle kooritunni ja läbi nakkama oma isiksuse. Ma kogu aeg nagu õpetan neid, et, et te peate väga hästi üksteisega läbi saama, et ei ole, et ainult see on minu sõber, vaid kui kusagil sõidame, siis kõik on kõigiga sõbrad. Et see on väga oluline üks külg ja seda rõhutatakse, nad ju väga palju esinevad. Ja saate aru, kui nüüd kõik inimesed vaatavad neid ja plaksutavad neile, et nad on tõstetud teise seisusesse võrreldes teise lapsega, kellele plaksutati, kui ta laval ei ole, kes ei õpimuusikat, ei saa nii palju esineda, et see on väga oluline. Kindlasti. Mina tahaks siinkohal kuulata Tallinna poistekoori koori, milles asutasid 1988. aastal ja oled siiani edukalt juhatanud ja väga palju käidud, väga palju lauldud ja võidetud. Lydia rahula, miks on nii, et paljud lapsevanemad ikkagi eelistavad nagu mingit keeleklassi ja ja muusika jääb justkui tahaplaanile? Ja ma sain aru, et kuna keel on oluline, aga ma ütleks seda, et kui vanasti hakati õppima inglise keelt alles või ütleme, võõrkeelt alles kuuendas klassis praegu alles vene keelt hakatakse kuuendas klassis õppima, siis praegu hakkavad lapsed keelt õppima juba teises klassis, ütleme, kui ta ei ole sügava õpetusega, kes hakkab varem, siis keel ei ole enam üldse probleemiks, kusjuures internet, et kõik suhtlusmängud, kõik on inglisekeelsed. Ja mul on nii nii palju näited, et kui ma siin hakkan neid üles tooma, siis me räägiks õhtuni kes on lõpetanud muusikaklassi ja on olnud Ameerikas igal pool ja kellel keel on väga hästi suus, kuna nad on musikaalsed. Nad omandavad palju kiiremini. Meil on ju musikaalne kõrv ja need helid ja et tegelikult võiks valida ikkagi muusika selleks. Inglise keel ei ole see ainukene, millega ta kindlasti tahaks minna. Ülikooli sageli on juba näited, kus nad ei vali inglise keele klassi pärast, üheksandat nad tahavad nagu, kas muusikat õppida või miskit muud eriala. Meil on see täiesti suus. Ja nagu kõik ei, ei olegi muusika teed läinud. Kes on õppinud fotograafiat ja ja kes erialale. Aga ega kõigest ei peagi saama muusikuid, see süvaõpetus segaklassid ei olegi mõeldud selleks, et selleks on muusikakeskkool. Kui sa lähed ERSO-s mängima või ooperisse laulma, et saada professionaalseid muusikuid, meil on vaja ka, kes meil oskavad muusikat kuulata. Ta, kes meil oskavat kontserdil, seda ka hinnata, et meil tuleks ka kuulajaid kontserdisaalidesse mitte ainult ei tuleks rokki kuulama, vaid tuleks ka klassikalist muusikat kuulama. Ja tänu kindlasti sellistele klassidele, muusikaklassidele ja kes väga headele õpetajatele olid, on vabariigis väga palju, kes õpetavad väga hästi muusikat, on meil ka koorilaul ja laulupeod, kui sul ei ole vundamenti, siis majal katust ehitada ei saa ja sein on ka vaja. Vundament, seinad, katus, siis on see kolm. Samas võtame selle ikkagi selgema poole tuuris joomissoo, kui me räägime relatiivselt, vaat siis on see maja ehitatud ja siis me siis on meil ka naiskooride segakoorid lauludel, aga meil on vaja vundament ehitada väga tugev. Me veel ei ole rääkinud õieti nendest kooridest, mida sa juhatad, et päris mitu on neid mittetulundusühing Eesti laste kool, Tallinna 21. koolinoorte meeskoor, poistekoor, lastekoor vokale Spirit. Ma olen kuulnud, et sulle meeldib ikkagi rohkem poistekooridega tegeleda või ei ole see tõsi. Vaat, igal koolil on oma võlupoistel on kindlasti see võlu, et sellise lühikese ajaga, kuna tuleb häälemurre ju nii varakult juba, kas aktsleratsioon seal ka nii tugev, et seitsmendas klassis juba häälemurre mõnel juba kuuendas. Et sa pead sellise lühikese ajaga suutma. Neid mobiliseerida noodist lugema Ottawa ja mis veel kõige olulisem, et see repertuaari, kui sa laulad Tallinna poistekooris, see ei ole lihtne. Kahelne laul või häälne oli kusjuures ühehäälsed laulud ikka väga rasked olla. Aga kui sa laulad klassikalist repertuaari ja sageli on poistekoor, laulab sopran, teine sopran esimehelt teine alt ja mees Corvel taga, kohati on kuue hääldsus, teinekord on kaheksahäälsus neljahäälsus kindlasti sopran, alt tenor, bass. Siis kui poisid laulavad ja häält pole murtud, siis need on nagu inglihääled, need on sellised säravad, mis sobivad hästi kirikusse innuga. Vanasti kirikutes laulsid ju ainult poisid naisei lastudki. Siis olid ju kontratenorid, kes laulsid sopranipartiid, aga selles on midagi lummavat ja säravat. Kui sa teed tüdrukutega tööd, siis see töö on palju kergem, kuna nad on vanemad lastekoori igaan, nad laulavad sopranit alti meie koolis, näiteks viiendast üheksandani. Ma näen noodi ette, see tuleb kiiremini. Poistel on sotsiaalselt pole veel küps, kui teise klassi poiss laulab keerulisi partiisid, et ta veel ei oska eesti keeltki korralikult lugeda. Ja see töö on jälle teistmoodi raske, aga see tulemus jälle, kui sa selle saavutad. Mitmehäälse laulmise puhul on seda võib-olla. Võib-olla sellest aspektist meeldib rohkem, et et ma olen nii palju vaeva, et ei tule midagi lihtsalt kätte, et mõeldakse, liigutad käsi, tule, laula, kõik laulavad kenasti. Seda tööd märkamatu, seda keegi ei näe, mis nelja seina vahel teeme. Kas tuleb meelde mõni viimase aja selline säravam kogemus elamus koos mõne kooriga oma Tallinna poistekooriga? Tõesti palju, et et ma ütleks, üks vägas särav elamus oli kunagi, kui me laulsime Jaapanis. Erakordselt hea koosseis. 32 poissi ja noormeest kokku, tulemus tõesti viis pluss. Kui me olime Ameerikas, oli mees ja poistekooride festival, poisid ju vahetuvad väga kiiresti häälemurde tõttu. Siis sa pead kogu aeg olema valmis sedasama teinekord repertuaari uuesti hakkama õpetama. Kas sai õpetaja kaheksa kontserdiks, nad jäävad ikka pikaks ajaks repertuaari. Siis Ameerikas, kui me esinesime, seal oli Ameerika poistekooriga koos, siis oli kunagi dirigendist jamslik tal ja ja oli Riiast, poistekoor oli rootsi poistekoor, vaat see oli ka üks suuremaid elamusi laulda koos nendega ja laulda ka üksinda, kusjuures tõesti väga hästi laulsid poisid üks elamusse njuufaundlandi Kanadast kus pommimek, terriniga, seal oli festival ja me saime koos laulda Garmin laboraanat segakooridega seal segakoorid, erid, lastekoorid ja poistekoorid, olime ja poistekoorid, Kaaess laulsime kõik koos karmile parate dirigendiks oli Bobimekverlyn, kus ta juhatas, kui ta pani oma dirigendikepi toredate juuste vahel afropatsid ja vahele ja juhatas absoluutselt peast. Tema phenomena mälu tähendab ka tegelikult dirigent ja ta laulab nii nagu orkester. Kas ta tegi meile kõigile workshop või näitas, õigemini need lapsed kõik koos ja Rajaton olmest väga tuntud vokaalansambel need istusid ja kuulasid ka. Ja siis pomivad Berlin korra ütles seal, et laulge, siis nemad laulsid, ega ta ütles niimoodi kõigile, nemad hakkasid vaikselt laulma ja siis ta läks nagu niimoodi puhevil, Islandi laulavad väga kenasti. Aga tema ju ise, kes on ju lausa nähtamatu, vaat siis ta kohe kuulas ja väga kiitis neid ja nad on tõesti väga hästi laulavad. Ja siis oli lastel rõõmu nii palju, kuna ta tykki Miki hiir häält, samal ajal oli tümps taga. Vaata et üks inimene, kuulad nagu orkestrit, vaatad kinos filmi ja seda teeb üks mees. Ja siis me saime koos laulda temaga niimoodi, et tema tuli kirikusse me kõikidele anda, teeb võimalus esineda ühe lauluga. Ja Skype jõudis meie kord kätte, lõpetasime laulu ära, Espopimekverlim, ta istus seal maas rätsepistes ja siis ta tõusis püsti, ütles, et palun laulge veel. Ja siis meil oli väga hea võimalus kaks laulu laulda. Ma arvan, et sellised hetked jäävad ka lastele eluks ajaks meelde ja muidugi olen alati imestanud, et kui ma seda koori niiviisi viksilt seismas, näen kõike, et nad on ju kõik eri ise loomudega noored kutid võib-olla kodus polegi eriti sõnakuulelikud, et kuidas sa saad nad kõik oma käpa alla niiviisi. Vot, eks see, eks see on ikkagi jällegi kaasa antud ka vot kui ma läheksin karjuks nende peale, ega nad Jakaksime rohkem hullama, kõigepealt lähed sinna ette ja ajad oma selja sirgu ja ja samuti poiste selg sirgu ja ma ei tea seda. Sa tead sa ise paremini, kuna olen sulle tunde andnud ja inimesed on ning kõrvalt näinud, et ennast on teinekord väga raske analüüsida, et siis ma peaks selle kõik võtma linti jälgima, mis ma siis teen. Teised inimesed on paremad, ütlevad mulle, kui ma ise No lapsed on sind iseloomustavad kui jaga säravat ja päikesepaistelist ja energiaküllast. Oskad sa soovitada, kuidas teistel õpetajatel, et kuidas seda tekitada sellist energiat ja aurat enda ümber luua? Ma arvan, et ma olen ka paras tuulepea, et olen selline temperamentne, teinekord mul tuleb üks idee, ma tahan kohe-kohe hüppan teise, teise töö peale mõne teise laulu. Me võime seda noh, et ma arvan, et see tuleb, kui ruttu lapsed ei saa nii kiiresti, aga katsetada ja proovida tuleb hästi palju ideid tuleb mul töös. Kui ma hakkan tööd tegema, siis ma hakkan genereerima ideid. Aga kui mulle öeldakse, et pane nüüd see tund paberile, paneb kõik ma võin seda tööd väga kaua teha. Et see on teatud spontaansus, gaasi eakegi Ma olen, ma olen niisugune, teinekord võib-olla isegi ettearvamatu. Kuulame vahepeal ühe muusikapala, me kunagi laulsime Rimski korsakovi kimalase lendu, sisulinami mõng, hakkasime aspektiga laulma. Me õppisime päris kaua. Õppisime kaua kütite pidi kimalased, teen seal nii kiire. Mingi, mis ta oli minut, võib-olla minutil natukene 10 sekundit, paljud on. Me õppisime kaua ja me saime ta selgeks, aga kui tulevad uued poisid, see võttis palju aega. Ja ma kuulaks hea meelega seda kimalase lendu, riski korsakovi, kimalase lendu. Lydia rahula, sul on aastate jooksul olnud sadu õpilasi. Ei, ma ei taha, ma arvan, nüüd on vist juba tuhandeid nii kaua seda tööd teinud. Et kas sa vahel oled mõelnud selle peale, et kuidas, kuidas on olnud nende käekäik või on sul keegi meelde jäänud või oled sa jälginud vanema õpilase tegemisi? Ja? Mul on nii hea meel, kui ma näen oma õpilasi laval ja ka teisel erialal, aga nad on kõik olnud, minu õpilased on tegelenud muusikaga ja nendes tundunud mõned inimesed. Nad on südamlikud ja nad on oma töökohta suutnud kõik hoida ja nad on kõik hinnatud. Ma võiks näiteks öelda kohe, kes pole muusik. Ta õppis küll muusikat, õppis ka muusikakeskkoolis, näiteks Kaupo Kikkas on väga hea fotograaf. Toivo tasu on praegu Eesti Ekspressis ajakirjanik. Aga kui rääkida muusikutest, siis klassikalise muusika poole pealt Meeli Tamm Ailassoni Toomas tohert, Kaido hankega, Eesti filharmoonia kammerkoorist, siis muusikud veel, Uku Suviste lauljad miks Laar, Koit Toome, Lauri Liiv. Järgmise aasta noorte laulupeo üks eestvedajatest Veronika portsemat, Veiko Tubin Linnateatrist, Evelin Pang näitleja linnateatrist, Siim Aimla, Georg Otsa koolist. Nii et see on omamoodi selline nagu tänu selle töö eest ka natuke, kui sa näed, et inimestel läheb hästi, kes on sinu käel õppinud? Ja mul on selle üle väga hea meel, et, et see pole mööda läinud või et see on ikkagi pihta läinud, nendele. Kas muusikaarmastust saab ka õpetada? Kindlasti võib-olla mõnel lapsel alguses polegi seda aga kab harjutama pilli ja hakkab laulma, siis kodu on ju peegel, ehk siis ma olen sellest peeglist aru saanud, et mõni ütleb, et kuidas lapsele praegu hakkab muusika meeldima, alguses talle meeldinud, et oli raske, nüüd hakkab aru saama, et nüüd ta lakkab väga meeldima, ta enam seda jätta ei taha, teinekord tekib ka käegalöömistunne. Ega see ei ole, et ma õpin ja kõik tuleb väga kergelt kätte. Egas ükski eriala ei tule, selleks tuleb palju tööd teha. Mis on praegu õpetaja, kõige suuremad mured ja rõõmud koolis? Mure on see, et aega ei ole, et kui oleks rohkem aega. Ma saaksin veel individuaalselt lastega tööd teha aga tööd on nii palju ja kas teie jaoks jääb ka vahetunud mul teinekord lühikeseks, mõni tahab tööd parandada, mõni tahab vastata. Sa ikkagi tuleb talle vastu ja, ja kuulata ära ja samal ajal hakkab mul järgmine tund juba peale. Ja tegelikult tahavad nad Isama sinuga rääkida, aga pole aegagi rääkida, et koolid on ju suured. Et selles mõttes on väiksed koolid. Maal ütleme rõõmsamas seisus, et õpetajal on rohkem aega laste jaoks. Tallinn on nii palju suur. Aga rõõmustavad loomulikult lapsed, et mulle meeldib töö lastega ja nüüd üle hulga aja ma võitsin jälle esimese klassi, muidu ma võtsin teisest klassist. Praegu lõpetab mul üks klass, kelle ma võtsin algusest esimesest aga nüüd on jälle esimene klass ja mulle väga meeldib see päris algus, siis ma saan ise voolida neid täpselt niimoodi. Kuidas ma leian, et, et see oleks tulemuslik. Ma näen nagu kaugusesse, vaatan ette. Ja nad on nii armsad. Ja need on tõesti toredad. Ja mina kasutan nüüd juust, et öelda mitmekordse aitäh sulle selle eest, et sa mind lapsena õpetasid ja mulle muusika armsaks tegid. Ja suur tänu ka, et täna tulid stuudiosse, rääkisid oma tööst ja elust, suur tänu ja palju jõudu ja ja palju säraga edaspidi silmadesse, aitäh ja pai sulle.