Paremini mängima. Ja mul on hea meel tervitada taas klassikaraadio stuudios, dirigent Anu Tali. Tervist. Tere. Oled naasenud pikalt kontsertreisilt. Kõik, mis algas oma orkestriga Põhjamaade sümfooniaorkestriga Estonia kontserdisaalis 25. novembril kuid sellega asi ei piirdunud, läksid veel edasi oma töid tegema treestlanisse. No räägime sellest Põhjamaade sümfooniaorkestri kontserttuurist, mis nüüd seekord teoks sai ja kontserdid toimusid lisaks Tallinnale veel Budapestis, mari põriseb Bratislavas. Kuidas su sisaldunud ütleb, kas kõik läks nii, nagu olite? Kadri Taliga planeerinud pikalt ette mõelnud? Jah, selles mõttes läks küll üle ootuste hästi, et, et eks me kartsime mõlemad hirmsasti, sest et, et töögraafik oli tihe. Ja ega sõites kunagi ei tea, mis võib juhtuda ja õnneks aitas see, et me järjekordselt tõdesin, et väga oluline on, kes on su koostööpartnerid, et mitte ainult loomulikult ka orkestrisiseselt, kui kannatlikud need inimesed on, mis nende stressitaluvuspiir on. Sest Tallinnast sõites Budapesti oli ju hommikul juba viis 30 lennuki lennujaamas kogunemine ja kuigi ma kohe saime meil nii hästi korraldatud, Me saime kohe hotellidesse ja puhkama, siis õhtul ikkagi minul näiteks oli televõtted ja ja proov oli ja, ja üks uus teos oli ka tegelikult marimari pori jaoks. Sellesamuse kultuur kultuuripealinna taktikepi üleandmisel oli, oli üks uus teos planeeritud ja me tegime selle proovi, et see oli väga raske, esimene päev Budapesti kontserdipäeval raske. Aga just need promootorid, kes meid sinna kutsusid. Me muidugi tundsime varem, sest et eelmine reis läks ka nendega. Et Austria firma ja kui punktuaalselt nad olid ja kuidas niimoodi oli korraldatud, et kui me pidime bussidega sõitma, siis oli meil näiteks 80 inimese peale, oli kaheksa ja, ja 10 tšello peale oli kolm bussi. Et me saime kõik seal täiesti välja ennast puhata. Kindlasti oli see kõik väga keeruline just tehnilise poole pealt, kuidas see kõik nüüd käima läheb ja nii, et mingeid altvedamisi polnud. Kõik sujus väga hästi. Hea oli seepärast saare esimest rasket päeva Budapestis pärast kontsert oli meil järgmine päev vaba, nii et meil hotell oli täpselt kesklinnas Egeri mäel, et et inimesed said just minu arust üks ühe ühe selle kandi kuningliku maa linna. Vaatamisväärsustega tutvuda ja siis läks bussidega juba edasi, Maribari ja mari paar on ka meil juba käidud koht, seetõttu me tundsime ka neid inimesi ja me tundsime juba, publik tunneb meid. Nii et vanad sõbrad olid juba ees, me teadsime seda saali, meie nüüd sedapuhku oli natukene lõi selle saali küll lõhki Sibeliuse ja teine oli selgelt liiga raske, selle väiksem, see on liiga väike saal lihtsalt sellise muusika jaoks. Jälle kõlas taevalikult. Ja kõige lõpuks Bratislava. Mängisime nende nende rahvusteatris ajaloolises kohas, mis on pealtnäha väga ilus saal, saali akustika oli väga kuiv. Aga, aga samas jälle eelmine päev oli mänginud seal Sossab šašobellija, Oslo Filharmoonikute ja järgmine päev tuli Leedu rahvusorkestrilt. 10 päeva oli seal maailma tipporkestreid ja see oli väga uhke, oli selles selles kavas osaleda. Ja, ja jälle, et, et kuna neil filharmoonia saal on praegu remondis, avab, näeb minu arust selles, kas jaanuaris või veel hiljem, et et siis. Meie ainuke võimalusest seal mängida ja eks me võtsime nagu ise ütlesime, oma akustika kaasad. Viriseda ei saa, et, et jälle ja noh, hea meel oli tõdeda, publik seisis Bratislavas isegi püsti nagu Tallinna teisel kontserdil, et nii nagu meie sõit algas, nii ka lõppes nii-öelda kõik, mitu lisalugu sai ära mängitud ja, ja ja see oli väga tore. Kordame siin kuulajatele meeldetuletuseks üle, mida te mängisite, need olid siis Pärdi kantud Benjamin Britteni mälestuseks siis Edvard Griegi klaverikontsert a-moll, milles leeris Mihkel Poll ja Sibeliuse teine sümfoonia ja rääkisid kroonidest Bratislavas, aga kuidas Budapesti ja Maribori publik teid vastu võttis üldse meeles või on see alanud mingiks ühtseks tervikuks? Kas on ikka kõigepealt ma tahan öelda just, et mul tuli meelde Mihkel palliamani reeturlikult, jätsin enne mainimata, et tegelikult on jälle hämmastav, et ta nii palju ikka noor inimene, kuidas, nagu tõdesin või meie koostöös või üldse tema mängus, missugune küpsemine toimus ka selle reisi ajal juba selle paari päeva jooksul missugune, et missuguseid uusi värve ja uusi vabadust või sellist sügavust ja ilu ja valuda iga korraga jälle sellest teosest välja tõmbas. Et ikka uskumatu stressitaluvusega hea fantaasiaga muusikalise närviga inimene Mihkel Poll, nii et et suur uhkus talle, et ma loodan, et dirigendid Soondavate ta ikka siit välja viia ja mujale teiste orkestrite ka kokku panna. Et see on üks ilus muusik, aga ovatsioonidest nii palju, et igal pool oli väga-väga soe vastuvõtt ja mõlemad lisalood, nii nii Sibeliuse val stristi kurvavahelisi kui kui ega Ungari tantsu Pramse Ungari tantsunumber viis saime ikka mõlemad ära mängitud. Eriti muidugi mõtteolijad pärast Sibeliuse selline komplimente Ungari rahvale oli, oli Budapestis ja kohe tuligi aplaus ja, ja isegi on kirjutatud mulle. Ungarlased, et see oli nii nendepärane. Selle ma natuke mõtlesin, et tal on selline kuumavereline rahvas, et et ega see soome-ugri rahvaste sõpruse natukesega kaheldav, et me oleme natuurilt natuke erinevad. Ehkki publik Ungaris ma arvasin, et nad on natuke teistsugune või nad on sellised selles mõttes meie moodi jätta, et nad on ka natuke tõsised. Aga see aplaus kestab jälle väga kaua ja on väga-väga. Aga nad ei ole mitte mingil määral niuke lõunamaise temperamendiga. Huvitaval kombel nii et selles mõttes jälle midagi, jah, midagi on sellest soome obrilikust seal saal oli meeletult suur. Meeletult suur see on, oli ka mingisugune kahe tuhandene saal või ülegi oli üle üle, kas oli 2500 või mingisugune meeletu saal oli ja ja korraldatud oli jälle väga hästi ja meid oli, meid oli väga oodatud, enne seda tundub, oli kohtumine publikuga minul kadril mihklil, lasime siis puhata. Ja ja publik oli, oli äärmiselt tähelepanelik, et võib-olla meie kontsertreisi jooksul oli see kõige-kõige sellisem huvitavam saal meile, sest seal kontserdimaja on uus ja, ja niisugune au ja uhkus, Neilia ja väga läbimõeldud akustilised võimalused on seal, mis siis mitte loomulikult kõik on looduslik akustika, nii-öelda saali oma akustikaga, nendega saab kuidagi uksi, saab kinni panna ja, ja manipuleerida natuke nii, et tähendab jälle üks väga õnnestunud saal Euroopas juures. Kuivõrd. Et selle kontsertreisi jooksul tundis huvi teie vastupress, kas ajakirjanduses kajastati? Ma isiklikult kuulsin pealt, kuidas andsin intervjuu Ungari klassikaraadiole. Oligi tegelikult üks suur osa promootoreid tööst, kui nad kutsuvad orkestri käima. Ongi just see, palju sa suudad. Palju sa suudad kõigepealt orkestrile dirigentide solistide selgeks teha, vajalik on ennast tutvustada. Ja siis mismoodi sa suudad oma oma külalised atraktiivseks teha kohalikule ajakirjandusele, et mitte ainult klassikaraadio ei võtnud, vaid ka rahvustelevisiooni. Huvitav oligi, et et kui Kadri Tali käest küsiti Budapestis, et kas me võime televisioon võib natuke proovi filmida, siis Kadri ütles, jah, siis operaatoritel kukkusid kõigil joped maha, nad jooksid saali poole, sest et neil oli esimest korda elus quics, orkester laseb nad proovi. Aga meil polnud nagu midagi kaotlejad, kingadega me 11 ei loobi ja, ja noh, põhimõtteliselt me teeme proovi-proovi pärast ja siis lubasime ka Pärt Teie filmida, nii et sellest on siis jäänud ka videomaterjal, ilmselt järgi ma pole veel seda näinud. Igal pool toimus raadioülekanne ja, ja hästi palju oli televisiooni ja raadiointervjuusid juba ette oli kaanelugusid tehtud, et et näha oli promootoreid ei jätnud midagi ehku peale või, või lihtsalt, et sest et Budapestis on seitse orkestrit. Kui kallis kuulaja teab, siis on üks maailma parimaid orkestreid. Budapest festivale Okesse on, on samuti Tõi sellest linnast Physseriga eesotsas nende dirigent, et seal on väga raske kuidagi kanda kinnitada või midagi midagi ületada. Et see oli kõik väga tore. No suurepärane kuulda, et kõik need kontserdid õnnestusid, et publiku huvi oli väga suur. Mis vahe on üldse esineda oma kodusaalis või kusagil täiesti võõras kohas? No mina armastan Estonia kontserdisaali meeletult armastan seda Jüri korjuse pärast, kes meil lavale saadab, ütleb alati Anu valgus ja ma armastan seda kõlli, mida, mis publiku saali kutsub, sest see minu kodusaal ma olen siin üles kasvanud, mulle meeldib see lõhn. See on minu kodu ja mul oli väga hea tunne ja väga julge tunne jälle, kui saal püsti seisis ja meid kui me oma Ungari tantsuga mitu korda mängisime. Et Mul on alati hea meel, et me oleme nii palju ette valmistanud, et meil on alati inimestele pakkuda, et me ei lähe nagu mütsiga lööma, et, et sest prooviaega on jäänud kolm päeva, ehkki me teeme kuus tundi päevas proovi. Ja ilmselt ma ei ole maailma kõige meeldivam inimene nendes proovides, sest et töö on väga-väga karm. Et orkestri kannatus on viidud minuga töötades ikka viimase piirini, aga ma olen neile lõputult tänulik, sest et et niimoodi saab proovi teha ainult orkestriga, kes teab, et see tuleb sügavast armastusest ja veendumuse, sest me saame paremini. Kuidas orkester vastu pidas, andsite kontsert viis kontserti 25.-st 30. novembrini, et see on päris tihe ja samas ka reisimine vahend. Just et esimene päev oli Budapesti õudu seal ilmselt kõigile kõige raskem, aga kuna hotell oli nii hea ja terve päev oli puhkamiseks, et mis võib olla võib-olla raske oli sinna jõudes, aga inimesed õhtuks ikka said ennast väga heasse vormi ja kui ma ma ei tea, mis imeloomad nad on, aga igatahes iga kord, kui ma küsisin, kuidas nad end tunnevad, siis nad oli mulle vastuseks lai naeratus ja ei, meil on kõik hästi ja, ja Moskva kontsertmeister Sergei šenko ütles iga kord pärast kuuetunnist proovi, et tema võiks veel kolm tundi mängida, et see on ju muusika. Et, et järelikult on ikkagi ma alati mõtlen, et ma võib-olla nõuan inimestelt nagu koorin seitse nahka ja nõuan liiga palju ja ja siis on, on mulle suureks. Mitte üllatuseks, aga jälle nagu veendumuse kontrolliks, et kui üks väga suur muusik ütleb, et aga see on ju muusika, et me ju tahame seda teha ja see on ju ainult rõõm, siis sa saad aru, et tegelikult on ikka õiged inimesed meil meil kokku kogunenud ja selline suhtumine nakatab. Läheksid sa nüüd jälle uuesti iga kell oma oma orkestriga. Lähene oma orkestriga iga kell, sest et nad on tõeliselt truud kaaslased ja, ja, ja igal pool tundsid inimesed seda ja meie poolt sünnitatud imet või et meil on hea koos olla ja ja eriti populaarne oli muidugi osav Hars, kes on ungarlane. Ungarist sai ikka väga palju braavohüüdeid, aga kõik rühmagrupid on natuke nagu rokkstaarid. Et kui ikka püsti tõsta tõstetakse, siis inimesed on neid märganud ja tšellorühma, noored, uued poisid ja ja tõesti, verinoored. Rõõm kuulda, aga kuna sa juba siin oled, mis on sinu selline järgmine dirigendi väljakutse? No ma lootsin, et sa küsid, et niuke humaansel tasandil olen ma teinud piparkoogitainast ja teen veel pasteeti ja ja, ja verivorste lähipäevil, aga, aga siis järgmine nagu ma otse reisilt sõitsin Dresdenis oli natuke juba partituurid, valutasid kotis ja sõidutati mind autoga Viini, Bratislava ja siis juba järgmine päev kell üks hommikul, siis sõitsin üle Saksamaale ja ja päeval kell üks juba oli, oli proov viie tunnine Kristjani Filharmoonikute, aga mis on väga tõsine kollektiiv, saksapäraselt tõsine, aga jälle sellise ilusa kõlalaadiga. Orkester aga pole enda oma, noh, see on natuke teistsugune väljakutse. Mängisime Šostakovitši, tšellokontserti jaa, jaa. Perli osi, Roomet Juliat. Ega saal oli ka äärmiselt suur, et kaks kontserti kahe tuhandese saalises alist täis panna, aga kõik läks väga hästi ja, ja nüüd jõulud veedan maakodus, aastavahetuse olen ma Münchenis. Mängin Müncheni Hercules saalis, mida ma väga armastan, München on üks minu lemmiklinnadest olles selline natukene natukene keiserliku sihukese Saarilikuma või Kuningliku ma. Oluoluga linn, et küll omal omal ajal väga hävitatud, aga väga ilusasti üles ehitatud on sellesse spavaarjaliku Baierimaa uhkust on seal ja mulle see väga istub. Minu arust on see üks paremate orkestrite ja dirigentide linn üldse maailmas. Ja mul on alati isegi see kuulus filharmoonia kasta. Haige on mul isegi kuidagi sõbralikum mulje jätnud, ehkki seda peetakse tõeliselt halva akustikaga saaliks. Aga seekordne Hercules saal on ju saal, kus Põhjamaade sümfooniaorkester on kunagi käinud ja nii et oma ja kus siis tuntud maailmakuulus. Bavaria väidjookestavaid Bavaria Paima Baierimaa raadio orkester Maris Janson siga. Oma kontserte teeb. Väga tore kuulda, et sa taas leiad tee Müncheni Hercules oli aga aitäh täna tulemast siia stuudiosse muljeid jagamast Põhjamaade sümfooniaorkestri kontsertreisist ja ma arvan, et me võiksime selle intervjuu lõpetuseks kuulata ühte väikest katkendit Estonia kontserdisaalis 25. novembril antud kontserdist ja ilusaid jõulupühi sulle. Teile kõigile kõige ilusamad, rahulikumad ja õnnelikumad jõuluaega.