Heljo Sepp, te olete jõudnud aukartust äratava vanuseni 90 aastat. Aga räägime teie muusikuks kujunemisest kõigepealt. See on olnud tihedalt seotud Elleritega. Millised need põhitõed saite te oma muusikuteele kaasa Elleritelt? Üllatusega lugesin eile natukene rohkem materjali ettevalmistuseks ja avastasin, et ma olen tegelikult klaverit õppinud Heino Elleri, mitte Anna Elleri juures. See on natukene teatud mõttes niisugused tagavaraga öeldud, Anna Eller, nende kodune keel oli vene keel, kui nad tulid Tartusse elama ja sinna kooli töötama. Mõlemad. Esimene poolteist või kaks säästab, pidurdas meie vestlust. Mitte et ta ei oleks midagi ütelda tahtnud taktis, aga ta hoidis seda järgmiste aastate jaoks, kui teda väga oli vaja, muide just jälle sama võimeka Heino Elleri nii-ütelda pianisti väljakujunemisele kaasaaitamisele Nende Eneller vaid ka anna tähendab abikaasa, aga kas siis esialgu suhtlesite Heino Elleri kah rohkem teateid tunneid olid väga omapärased. Kuidas ma üldse juhtusin Nende juurde, ma olin ju Valga gümnaasiumis, keegi ütles minu emale, et kuule, no mis sai, Jukeldad, pane tüdruk muusikat õppima ja nii ma juhtusin siis Valga muusikakooli kooli. Valga muusikakoolis oli aga niisugune õpetaja kui miili kuusk. Tema oli minu teine klaveriõpetaja palgas aga väga lühikest aega oli pitsi peenema alguses. Pärast oli Emily kuusk, tänu kellele leht ma üldse kohtusin Elleritega. Ta oli ise olnud Elleri õpilane, Tartu periood koodi, kui mõlemad Hellerit, õpetad Sid Tartu kõrgemas muusikakoolis ja noh, aasta-poolteist v umbes tööd Emili Muskiga koolis andis niisukese tõuke temale, et ta tahab näidata seda enda õpetajatele. Nii tuli see tartusõit. Aga muide ma pean seda Valga muusikakooli veel esitõstma ega seal ainult mind hoolinud. Muusikaõpetajad. Gümnaasiumis olid teised pedagoogid, kujutage ette, mida tegid matemaatikaõpetajad, tulid, läksid majast mööda, kus ma harjutasin minu kodust. Koputasid viisakalt ja küsisid, et kuidas te elate, kas tohime muusikat tulla kuulama? Nii-öelda mul on meeles, härrased Nopasson, Ernits laps ütles, et no kui sa oled nii palju juba sõnade mänginud, kuidas hookus kõlaks, anti mulle ülesanne ja no ma lugesin päris korralikud lehesse, järgmine kord juba võisin ele ette mängida, aga kujutage ette, et see niisugune praktika käis mul kogu aeg kuklas kuskile, ma pean olema valmis ja ma pean kohe tegema, kui midagi on vaja. Muide sellele juhtis tähelepanu ka juba Emilie kuusk, kui ta tuli Valga muusikakooli õpetama. Me olime kõik ju noor, need niisugused kuni 12 aastat vanusega. Emily kuusk pani meid, no mitte ta tantsima oleks pannud, selle muusika järgi aga tehti nii sihukesi mängida, te viis tooli aga kuus osavõtjad ja tema hakkas mängima ja selle mängimise vale katkestas kunagi ja me pidime kõik saama omale istmed teada, kuhu. Ja nüüd lugu selles, et see suvi selliselt mitte ainult paika Ta ajusid pani liikuma, olla valvas, vaadata, mis hakkab toimuma. Muusika ju mängis Emilie yhe mängis seda muusikat ja siis, kui asi läks keeruliseks, sest ta oli, see oli hääles kuulda. Nii et niisugune imet psüühika kasvatamine, koosmäng, oskus ka olid Emilie kuuskil juba Tartu perioodist peale, kui tead, Ellerite juures õppis muide ta just nii õppis. Emily rääkis ka väga hästi vene keelt. Nii et temale see keeleraskus esialgu üldse ei avaldanud mõju. Ja kui ta Valka tuli õpetama, nii ta vadi, need uued liikumised käima meie noorte peades. Ja need olid väga olulised. Me õppisime Emily kuusk oli pikka aega veel palgamuusikakoolis õpetajaks, aga ta lõpuks ajal sõitis Saksamaale, käis seal orelit õppimas ja maabus Kanadas. Nii et, aga kirjavahetus oli Elleri abikaasal nüüd juba. Samast koos Emily Kuusik õppisid ja siis, kui Elleri abikaasa ei olnud enam melus ja sõjaolukord viis selle Tartu nii-ütelda inimeste tühjaks, kes tundsid Ellerid ja teadsid ja siis astus välja Elleri järgmine abikaastoetama Ellerid, kasvõi esialgu söögitegemisel ja hiljem igal pool, kus vaja oli, tal oli ikka päike, see on nagu kalduvus ja selle kirjaniku kalduvusega isegi meil siin raamatute ajalukku läinud mõningasse sisse. Nonii, aga nüüd tagasi skeemi liikuski, julge. Ma valmistas mind ette ühe Elleri klaveripalaga, see oli sel aastal 1912 kirjutatud väga ammu juba. Ja selle õppisin mina ära. Muide, mul oli üldse niisugune komme kiiresti õppida, tähendab midagi mingisugune alglikene või kuidas seda nimetada, oli minus siiski olemas teksti haarata kaunis kiiresti ja seimis puutus mängulise võimetesse. Kombitsad on mul alati väga liikuvad olnud. Ta allunud minu tahtele, see oli ka mingisugune pluss poolt. Elleri muusikalises Ellerite, muusikalises kasvatuses, noore inimesega. Emilia kuusk õpetas siis mulle selle Elleri loo nii kaugele, kui temata teades ja tahtis. Ja me sõitsime Tartusse. Tartus. Elleri tulid ikka, Heino Elleri töötas edasi muusikakoolis, Tartus aga. Seal mingisuguste põhjuste tõttu enam pedagoogina ei töötanud. Ja nii nad jäid siis minule esimestena nii-ütelda silma ja kõrva kui kaks väga rahuliku ilme. See on väga andekad ja teadlikku inimest. Emilie kuusk oli muidugi väga rõõmus, et meil tekkis niisugune kontakt. Anna Eller, ta oli väga suur käsitöömeister, muide, kui te kunagi isegi teist peaks nägema, Ma vaadake seda, see oma selja taga. See vaip, see on, anna Elleri mitud ja Heino Elleri lõigatud. Aga see, see on niisugune käsitöö ja neid vaipasid tegi, anna heldelt, kolm tükki. Üks on Ellen suguvõsas edasi. Ja teine muuseumis seal tõesti imekena vaip on selliste nagu eesti rahvuslike, nii on sõlmitud vaip, mida pärast taas Heino Eller kääridega, et oleks, no ühesõnaga, vaid peab. Nonii, kus ma nüüd oma jutuga jäin, nemad olid Tartus ja Emili kuusk viis mind siis Elleritele ette mängima. Elleri kujutage ette, meeldis neile, see on väga lihtne niisugune noh, midagi erilist, mina mängisin ta ju praegu lehest, nii nagu me räägime noodist mängu otse. Ja ma ei taha sellega kiita. Aga ma pean ütlema, et see Elleritele just meeldis. See oli näha, et see ei olnud niisugune mittetambitud asi. See oli ma isegi vist kaks korda mängisin seda ette ja nad nägid küll, millesse vahe oli, kuidas ja mismoodi. See mäng õnnestus nii-öelda. Äkki pannakse minu kui sülle suur sohvapadi. Leksime enne vaipadest. Anna alles tegi ka teistmoodi käsitöö, ta heegeldas ja heegeldas niisuguseid ribadega. Selle ja lapsekene, ta ei rääkinud siis üldeesti keelt ta pani seda vaikselt sülle ja see oli tundemärgiks juba, et no meil nähtavasti hakkab töö koos laabuma. Ja sedasama aimsepates Heino Eller ja väga õnnelik Emili kuusk. Ta nägi, et see otse, mida tema taotlus ka oma tundides, see kasvas nüüd edasi. Ja nüüd ma läheks võib-olla. Selle juurde kuidas siis see esialgne Õpmine algas Anna ja Heino Elleri juures? Täna hommikul, kui loen seda materjali ja ütlen abikaasale, et tähistab siin meie seltsis ja võtab ka osa mul selle vanusega on nii, et ma vahest mäletan, ei, vahest ei mäleta. Edi kõik daatumid ja need on mulle. No teate, ma olen või näiteks et perekonnanimed mul ei meelde üks, 10 100 korda korratud ei ole. Nii lõppes siis see vastuvõtt Hellerite juures kokkuleppega alustada. Minu edasist algus oli veel Valga muusikakoolis ja 12 aastasena tuli minna siis Tartusse õppima. Ja nüüd palun tähelepanu küll. Oli väga huvitav ettepanek, mida tegi nimelt Heino Eller. Alustame õppimist, aga niimoodi, et tüdruk ja palka. Aga meie jääme Tartusse. Ma mõtlesin, kuidas, kuidas? Ei no akt sõitma millega? Rongiga loomulikult. See ilus ettepanek, realiseerus niimoodi, et ma neli aastat käisin tunnis Elleri juures Tartus igal laupäeval. Kujutage igal nädalal, laupäeval, sõitsin Riiast tuleva kiirrongiga Tartusse, see läks kiir on kiire, aga tagasi mingisuguse mootorvaguniga. Vagun oli küll ilus ja puhas ja kena, aga ta tuli kauni hilja, jõudis Valka kella kaheksaks, teinekord isegi kella üheksaks. Nii et mul oli iga laupäevad garanteeritud õppus vööritunni näol. Ära vahti. Paljudel klaveritundi otsa võttis. Ta laskis rahulikult mängida mul neid palakesi, mida mais evalisin. Heino Eller soovitas või mitte oma muusikat, ükskõik missugust klassikat. Aga ta kuulas nad ära ja pärast oma kommentaari isegi nagu ei tema kommentaar oli nagu ei tulnud. Ja, aga see, ma mõtlen niimoodi, et see on sellepärast, et. Juba sellepärast, et a4 rääkinud eesti keelt üldse. Kodune keel oli vene keel nii. Ja see neli aastat, nüüd käin sõiduta, mis Tartu ja Valga vahet. Kas te teate? Neljanda aasta lõpuks ma olin juba nii väsinud, et ma vaatluses kuulasin, laupäevaseid kirikukellasid, meelame võrdlemisi Valgas, elasime turuplatsi ääres, aga Sämmene kirik ja need kellad tõid ja ma mõtlesin, saaks maa-ameti kuulata ükskord mingisugust muudes ja peale Ongi müriidaja Tartu sõidu. No hea küll, kuidas see ka ei olnud, igatahes see oli väga vajalik, see. Niisugune hariduse paigaldus. Ja see kõik oli täiesti tasuta. Nad ei võtnud pidi sentigi. Ja seda ma ei oleks unustanud, seda oleks rääkida. Ega ma mõtlesin sulle ei. Ja see oli niimoodi, et sõidupilet maksis edasi-tagasi Valga-Tartu vahet. Ma ei tea, kas oli kaks, nii, tol ajal. Selle pidid tasuma minu vanemad minu nelja-aastase õpetamise eest selle raha Elleritele. Aga tegelikult ellusite juurest tund, mis algaski, kolm, enne seda anti veel supiga süüa. Ja siis oli tund, mis kestis. Algas nimelt Heino Eller oma tekstiga ja oma materjaliga ja nii palju, kui ta tahtis ta võistleja pool tundi ainult, aga ta võis ka poolteist teha. Anna Eller lihtsalt ootus oma aega. Ja, või pärast anna Ellerit veel, jätkas Heino Eller oma tööd seepärast, et minusugusega oli materjali kole palju. Viie min teadvus sellest hotellist. Ja nii käis, aga ma tahaks sõltud sellegi käimise Tartu-Valga sõidu puhul ta oli kõigepealt materjaalselt mu vanematele palju parem, kui oleks olnud see õppemaks, mida oleks Hellerit võib-olla nõunud, aga seda ei teinud kunagi. Mina sõitsin oma kahe pooleks Johniga, kes neli aastat läbi ja noh, kõige te võite nii küsida seda, et, aga mis oli teil lülit õppuses kõige tähtsamad. Ja ma pean ütlema, et selle järgi ma sain siis, kui see õppus tõesti läks kell kolme alus siis Väino Elleriga ja kell seitse ma pidin ära minema juba raudteejaama. Et saada õigel ajal rongi peale. Aga sellega seoses üks väga huvitav nähtus. Ma ei taha küll katkestatud seda liini Ellerite juures õppimisest nüüd Tartu-Valga vahel. Aga ma pean ütlema, et Lea Anna Eller, kes esimene kaks korda vist viis mind nii-ütelda kõrval Hermanni tänaval, kus nad elasid Tartus Jaama. Aga Tartu jaamas jättis ta mind esimene kord pani küll sellesse vagunisse, mis liikus Valga poole. Aga järgmine kord ütles head, ise tead küll, kuhu minna. Läksin ja tead küll, kuhu mina läksin Tallinna poole, istusin ma, need olid ühtemoodi mootorvagunid. Ja üks Ühel pool teed, teine, teisel pool teed ja mina ei lugenud muidugi, kus läks minu üles, mootor on mootor ja külla viibinud kui uhke, ta viis mind hoopis. Mis jaam see nüüd oli? Kärkna käbe jaamani, siis pani see konduktor mind maha, ütlesin tüdruk Ilmara, aga ta ei sõida sa ka. Ja ma kukkusin. Laupäeva tuli ühel laupäeva õhtul kella seitsme ja poole kaheksa vahel kuskil Kärkna jaama ja seejuures ilma rahata. Mul oli küll tagasisõidu pilet, aga seda muidugi keegi. Kontroll ei tunnistanud Valga poole. Kuidagi ette, olukord. Hiljem Heino Eller tuletas seda meelde. Sõrm pidid olema igasugused kogemused eluks selleks, et mitte paletada, mitte olla hooletu ja mitte teha kuidagi räpakalt. Vot nii hakkas Hellerite muusikaõpetus. See on väga veider, aga muidugi see lugu lõppes sellega, et ma laenasin ühe vanema daami käest seal jaamas. See, ma ei tea, 16 senti või mis see pilet maksis Tratu jaamani, see ei ole kauge maa. Lülit tuttavat, läksin sinna ja ütlesin, et mul ei ole tagasisõidu piletit enam palka. No tuttavad andsid selle ja nii ma tagasi koju jõudsin. Aga mis ühe hilisema rongiga, mitte sellega, millega pidin minema. Vot niimoodi nüüd küsiksite, et mis siis, mille poole sellerite klaveriõpetus erines kooli klaveriõpetust. Esimene niisugune, järgmisel laupäeval selle õnnetu esimese katse peale võimu poolt ütles Anna Eller, aga miks meie peame sind aitama selles õppisi lugema? Ilmselt paguni peale on kirjutatud, kas sõidab alka või sööda tapale mis mul üle jäi, midagi? Vaata kinnisüksnes elulistadest, tärkustest koosnes Ellerite muusikaõpetus ja lihtsalt selleks, et kasvatab tammul tugevat närvi kasvatada mingisugust põhjalikkust, mingisugust vastupanu, kui tekkis endal nisukene lohakas tunne. Minu meelest, kui te küsiksite, et mis neile õppus kõkkas, esimene mille poolest see erineb teistest, siis ma ütleks niimoodi. Vot selle poolest, et Eller oli väga põhjalik. Ja nüüd, kui ma räägiks põhjaliku, sest see natuke pikem jutt küll Elleri Ühest ja tema nii-ütelda vaimsest küpsusest, miks ta niisugune oli? Miks Len põhjalikkuseni käiku laskis? No see on pikem jutt, aga ma tahaks seda lõpetada siiski sellega, et jõudsime kõik õnnelikult kohale. Mina Valka ja uuesti järgmisel laupäeval tagasi Tartusse ja siis tegi oma märkuse. Tegi eesti keeles küll, ütles, et mis, miks, Meie peame mõtlema, missugust vagunis sina sõidad. Nii edaspidi neil küll seda vajadust. Ja see on suur samm muusika õppimisel. Mina leian niimoodi. Järgmise nelja aasta jooksul, kui ma olen täna neid märkmeid siin omal uuesti tagasi, mis olen teinud sellest õppimise ahastust. Nad kõik suunatud. Kuidas ütelda selguse amisele, täpsusele, nii-ütelda käitumises ja noh, rääkimata muusikas, ka muusikas teisiti ei ole. Kõik see, mis tuli, see läks ilusti otse noodist mulle pähe jäi no nii-ütelda keedetud pudru hulgas pidi tulema see tõsi välja, mida Eller taotles nähe inimeses endas, algatusvõimet. Hiljem, kunagi hiljem, kui ta ütleb niiviisi, et ega ikka see igasuguse tulemuse Juures muusikas muusika õppimisel on siiski väga oluline enesekontrolli rakendamine enesekontrolli läbiviimine selles suhtes, mis sa oled võimeline olnud vahepeal õppima ja kui seda ei ole, siis konstruktsiooni aste jääb nii madalaks, et see lubab igasugustele asjadele vahele tulla. Ja Ta ta muusikapala otsast lõpuni korralikku esitust. Või see on siiski väga suur ja täpne ülesanne. Ja nüüd algasid järgmised neli aastat, aga ma juhiks ühe tähelepanu niidikese eeldasite õpetusele. Ütelda nemad tegid väga imeliku ette, panin, kui laps jääb, Valka oli, aga sõidame laupäev tundi. Ja sellega oli asi otsustatud. Nii ma hakkasin sellega juba varem rääkisime siin, et õppemaksust. Õppetunde, mis võisid alata kell kolm, aga lõppeda kell seitse. Ei olnud mitte 45 minutit ja 45 minutit. Ma tegin niimoodi, harjusin mina muusikat õppima ja kuulama niisuguse väga põhjaliku käsitluse alusel ja hiljem, kui ma olen mõtelnud selle peale, aga kus Heino Eller siis see kõik tuli, ütleme, anna jälle natukene hiljem sellega sekus. Aga Heino Eller on ju niimoodi. Ta oli interprediks valmis piirimängijana ja läks Peterburi. Üle ja ta pidi üldse loobuma sellest solisti karjäärist nii-öelda viiulil. Ja siis ta orienteerub, ta läks kompositsiooni õppima. Aga vähe sellest kompositsiooni jõudis peaaegu viis aastat õppida. Kujutage ette õigusteadust Peterburi ülikoolis. Ja see on üks väga huvitav veel, mida ma tahan siiski pärast veel kord alla kriipsutada. Õppis siis viiulimängu mängis käe üle enam ei saanud, hakkas suveti mängima. Suurt praegu väga paljudes Venemaa linnades, kus suveorkester esines, tema on kuulus sinna suveorkestri koosseisu ja töötas nendega noh, need neli aastat vähemalt kui mina seal õppisin, Hellerite juures. Ja. Lugu oli väga huvitav selles mõttes, et see põhjalikkus, millega Heller lähenes see tuli tema omast elust, tähendab punkt üks oli see, ta kaotas, võime olla elukutseline viiulimängija solistina, ta orienteerub ümberorkestrite perre. Teiseks võttis siis selle isa, see oli Heino Elleri saagised. No mis muusika on, mine õpi, parem advokaadiks või kelleks? Ja nii ta läks. Ja ta pidas vastu kuni viis aastat, mitte lõpuni, aga seal kuskil vahepeal ütles, et ei, aitab ja läks tagasi konservatooriumi õppima. Piiuli tähendab viiulimängu vaid kompositsiooni. Teie enda elu tegi sellise huvitava käänaku pärast Elleri juures õpinguid 938, kui te võitsite Londonis jälle noorte pianistide võistlusel briti muusikanõukogu auhinna ja sellega kaasnes siis kolmeaastane stipendium, millest te saite küll vaid ühe aasta kasutada, et mida see lühike aeg teil andis? Väga palju. Huvitav, kas ma oskan nagu hingad sisse seda, mis on oluline, või ta tõesti andis ja ta andis aga pildiliselt vitanud repertuaari suhtes, muide, hiljem tuleb juttu veel Brahms enneli variatsioonides. See, seda ma alustasin seal. Väga meeldiv õppejõud oli. Mul ei tule praegu nimi meelde. Aga me töötasime väga tõsimeelselt, muidugi keeleline takistus oli ju, see võttis palju maha sellest tempost. Aga mis uudsena ja minu meelest väga kasulik, kuna oli see, mulle anti kätte, mitte klaver. Kui te nüüd hakkad õppima teist instrumenti, milleks mulle teine instrument. Ja teate, see oli selleks, et areneda ja kasvada koos orkestrimuusikaorkestrivärvide ja kõigi nende pillidega. Kontsert teine koos teistega aga see oli huvitav, kui instrument taks meeldima ei, ma sõitsin sellega suvel eks puhkuseks koju ja tõin selle instrumendi endaga kaasa, kuigi see on minuga harjutada. Ja see oli väga põnev ja niisugune uudis mulle. Ja üldiselt ma pean ütlema, son kasusliku uudis igale muusika sele asutustele mängib da pianistina või lauljal või ükskõik viiulimängijal lasta tunda seda, mis tähendab orkestriga koos teha tööd. Teine asi, mis ostsin väga koomiline. Enam ei ole absoluutne kuulmine ja seda väga paljud, no mina ei läinud seda igale inimesele tutvustama, et mul on niisugune niisugune. Ma olin juba kevadiste eksamite eel Londonis siis kui tuli välja, et ma pean selles instrumendiõppes andma niisuguse eksami kuidas siis Solfeedsut nii-ütelda, sellest siis teen. Ja kui ta oli kõik katsed õppejõud, kes andis seda no ütleme, siis ma ei tea, kuidas see aine nimetus täpselt oli, aga pidin vastama talle kõik muusikalised küsimused pilli peal, selle oboe pea, mida ta esitas muusikas ja katsuscontrollis, samale sealt ka minu kuulamistaset, mis ta keeleõppuse tõttu niikuinii oli natukene halvatud. Aga siiski ma tegin nii vahvalt, et lühike kokkuvõte oli. Te võiksite seda pea peal seistes anda selle eksami ära. See on ükskõik kes jalgade pääl või peapäev. Ja tõesti, mul oli absoluutkuulmine, see ei olnud üldse mitte niisama, seda oli väga vaja hiljem. Ja nii ma tulin sealt ära eksamiga ma sain antud erialas ja sain antud. No see oli kõik juba pärast neid suuri sündmusi, kui mind valiti siia. Aga noh, see on väga tugevad, oi, kuidas sain mööda minna. Kontserdid, see oli ju Euroopas süda, sinna tulid kõik suuremad pianistid ja viiulimängijad ja suuredatid käisid seal oma kontsertidega. Ma jõudsin ühest uksest välja, teiseks siis sellest ma kõike seda kuulsin, niiet tahtsin kuulata Ma olin seal vahele küsimuse, kui palju on meil praegu inimesi Eestis või üldse inimesi järel, kes on kuulnud kontserdil Rahmaninovi Toscaniinid, horowitzi Revskid, noh, kõik need praktiliselt kõiki neid tohutu tuld, muusika, kuulsusi, üksinda, juba Rahmaninovi. See on ju muinasjutt. Pika lavale ja mängis mai teete paremat ettekannet, kui tema tookord tegi. Aga see oli ka vahetult juba kaunis enne tema nii-ütelda surma. Kui kiire Smirnov elab siiamaani oma mustikaga ja On säilinud tema kirjad, mis ta saatis Londonist. Anna Ellerile jäinovellerile. Ja seal ta kirjeldab neid kõike, seda, mis ta läbi elasime, millega ta seal tegeles. Londonis. Ja kõige rohkem meeldis sulle üks laulja. Vot, mul ei tule meelde, kuidas mulle ka ei tule praegu. Ja ei tule enam, ei, jääme võlgu praegu, aga neid oli. Kuidas ütelda, on teinud suuri nimesid, oli seal pintsliga pühkida, nii jalaga segada või kuidas öeldakse? Tema vajab väga võimalik, aga tõesti minu mälu veab mind alt, praegu. Andke andeks. No see oli see Londoni aasta edasi. Assoo siis tuli ju hakkas sõda kollitama. Hitler käis seal oma jõududega ringi juba seal, kus ta jõudis Poola või ja inglased pakueevis siit oma saatkonna ja pöördusid Ellesite poole, sõitsid Tartu ja küsisid, kas teie No ükskõik mis mul oleks tol momendil pakutust, mo lükkasin selle tagasi, ma ei olnud üldse lennukisse saanudki ka eemalt näinud ja ülem veel sõita veel ja seejuures need esindajad tõid Briti Nõukogu esindajad pitscountus kantsel. Ei, ütlesid niimoodi, et mereme ei oska midagi lubada, aga nagu ta paneb, mida see tähendab, mina paneb jala, Inglismaapinnale, on tema elu kaitstud. No mina kui noor laps ütlesin muidugi ei. Ma ei teadnud, mul see kogemus muud, vot sinna oleks julgust vaja. Seal korraga puudusse, julgus, pea pääl, ristleja, lahendatud, solfedžo. No Ellenit vaatasid, mis nüüd teha. Aga nad tegid väga õige otsuse jälle. Muide, mul on teine pool seesama õpetuse pooli Ellerist ikka veel rääkimata. No hea küll, jääb rääkimata, jääb rääkimata. Jutt läheb pikaks. Mina ei sõitnud Ellenit, ütlesid niimoodi, ma ei sõitnud Inglismaale. Ellusid, tegid ettepaneku jätkata nende juures õppimist Tartus. Seekord ma pääsesin Tartu Volga sõitudest, Ellenit kutsusid mind enda juurde elama. Ja seejuures veel niimoodi, et mul oli ju Inglismaa tõttu jäänud lõpetamata progümnaasiumi viies klass algas kõigiga, õpetajad olid hiilgavad, nagu te kuulsite, vare ingliskeelne õpetaja isegi ostis mulle Sibeliuse Finlandia voodi ette, saaks ta Inglismaal või tähendab seal inglise muusikat mängitud Valga keskkoolis. Ja nii, nii ma siis maabusin Tartu Purro gümnaasiumi viiendat klassi lõpetama, mis mul jäi Londonit lõpetamata. Ma. Läksin ja kutsusid mind oma juurde elama, vot siis ma nägin, kuidas neid vaipasid, tehti konkreetselt oma silma. See on võimatu, agasid täpsus, mis nii Annal kui Heinol selle töö tegemise juures on. Parimatel tegijatel ei ole niisugust. No hea küll, aasta lõppessema lõpetasin progümnaasiumi, aga samal aastal tehti ettepanek. Tulla Tallinna konservatooriumi õppejõuks ja algas üks suur kolimine Ellenit, ütlesite, õpeta. Tähendab lõpetaja Tallinnasse meiega kaasa. Et Tallinnas on võib-olla rohkem. Õppimisvõimalusi ja kuidagi parem ja, ja pakkusid, aga see oli niisugune. Kolm-neli kuud niisugust tsiviil mineku perioodi Tartus kolimist ja edasi-tagasi liikumist ilma tulemusteta. Tallinnas siiski maabusime väga ilusas kortes. Siis tuli niisugune ettepanek, Raimund Kull hakkas pidama oma. Oli see 80. sünnipäev vist? See oli tema lahkumisei seal Raymond kuliga enne mängisid jura. See oli kontsert või selles raadios raadiosaates ja aga siis tuli kuulil tema juubelijuubel. Ja ühtlasi ka lahkumiskontsert. See oli viimane kord, kui tema orkestri ees seisis. Ja ta kutsus. Jah, aga ta tahtis väga minuga mängida superstaari kuulnud teel juba, kuidas ma mul suu Reeduge läks ees inimene koos orkestriga esimest korda. Korduval läbimängul ja samakindlalt ja sama niisukese veendumusega kantud ette ja Tseeemmeylds Raymond Kulile palusama juubelikontserdi esineja. Aga see oli ka minu väga ilus ettepanek ja õnn, et mindi Tallinnas üldse, kuulama hakati, aga see kontsert kahjuks ei oli mul üle jõu, keda tuli kõigepealt kiiresti ette valmistada. Mis teost see oli? Tšaikovski Peemal kuldsest. Noh, ja nüüd on lihtne küsimus. Suur raske teos, tõesti, ma pidin tegema paari kuu vist valmis. Ja seal on viimase osaga jäin vahele. Mõlemad jätavad oktavi mängima kõige lihtsamad nii-ütelda teksti, mis üldse klaverimuusikas on kirjutatud. Ja ma harjutasin, ma ei saanud oma mõlemat kätt kokku, samal ajal ikka üks ees, teine taga. Natuke lonkas, aga Elleni stiil ise absoluutselt vale. Ta pidi olema koos mängitud paralleel oktav. Mängisin mina ka käe üle nagu Ellergi. Ja sellega jäigi, mul ootasime üks Tallinna arstide ja ma ei tea kelle veel nõuandeid, aga lõpuks ütlesi tellerilt. Kuule, sõidan nüüd koju ja räägi kodustega, mismoodi hakata ravima? Ma lisaks siia vahele sind võib jääda mulje, et see oli esimene kontsert. Ta oli enne seda juba orkestriga mänginud. Listi Est uuri. Oli, tähendab lifti kontserdi Dago Kaiu mängisid Pärnust. Ja kas sa Olav Rootsiga midagi ei mänginud? Ja kas hiljem nendegi muutused ja Olav Rootsiga? Aga mitte nii, et Saikovski kontsert oli esimene kortsule orkestriga kontsert. Ei olnud esimene oli siiski midagi varem, aga ükskõik, mis ta ka ei olnud. No tegelikult see on kõik kirjas tema nendesse raamatusse ja ei peaks seal sees, kuigi seal on terve see repertuaar Saar jah, repertuaar ja ainult, et ma ei tahaks, et jääks mulje, et nüüd esimene kord kontsert ja kukkus otsekohe. Tähendab soulitika orkestriga männid varem. Pärnu kontsertitel, need olid ju ava, kuidas mitte, ava suvekontserdid, avatud õhus ja see niisugune välitingimustes ta teinekord mõni pianist üldse ei loe. Tõsiseks ettevõtmiseks tulite, kond, Nad on mängitud ja, ja kõik oli heaks kiidetud ka. Aga siis tuli siiski need teate juhus, elus on ikka juhuse mäng. Valga linnakese väga vähese rahvahulga juures oli ometi niisugune leiba küpsetaja, kellel olid väga andekad lapsed, kolm tütart ja üks poeg, poeg oli veel viiulimängija, muusik mängiskeelset muusikat külla. Kerget muusikat nimetasin jälle halvasti. Natuke. See ei olnud sugugi kerge, aga ta tegi seda väga hästi. Ja õde panema oli abiellunud arstiga, elas Pärnus. Kuuldes meie lõiv, arvas leivategija kõhu kuuldes seda rääkis oma tütrele, et ütletegi otsekohe ettepaneku tulgu Pärnusse ravima, seal kuulus muda. Et see peab selle muda raviga minema, aga mudaravi kestab vähemalt pool aastat. Kui mitteroog. Näete, vahest on väga head tutvused, ema kaudu leiba, tege nende lastega. Nii, ja nii ma läksin Pärnusse viima sugugi mitte mängides klaverit ravima, aga siiski koolis oli meil niisugune direktor direktor olnud, muide, kes ka armastas muusikat ja tema tellis juba välja endale need ja need asjad võiks. Aga me anname sulle klaveri ka üteldi nii. Ja klaver toodi sinna doktor kuninga juurde korterisse ja ma võisin hakata tasapisi mängima. Tähendab, koos raviga käis ka juba väikene niisugune muskliliigutus. See kõik oli väga hea ja väga tore. Tore, selles mõttes sama energiline daam võttis mul tukast kinni, ütles nii. Egas kevadel annad eksami ära, Pärnu gümnaasiumi saksa ajal töötas muide see kuul ja nii ma andsin eksamid ära ja ka siis seesama energiline daam võttis mul kuklast kinnides, nüüd sõidame. Kompositsiooni. No kuulge, ma ei tea, kus katsetama, mõtis need ideed, aga nad olid. Ja ta viis mind Tallinnasse. Heino Eller võttis mind oma klassid. Ma tegin eksamid, ametnikud nii nagu ette nähtud, kui totoorium. Ja. Midagi ei olnud selle vastu, minul vähemalt, et ma hakkan natukene, oota seal seal lendama ja õppima kompositsiooni. See tuli mulle ka muide kasuks, kuigi kompanisti miinuste isal muld Kakistikus välja ikka kas kas šotwakowitzimu voodi või või natukene kuskil mõni tuttav helilooja jälle kuskilt hammustus. Eller, muide kõige vähem hammustas mind oma kummaski kolmidega. Huvitav küll. Aga ma õppisin igatahes lõpetasin huuga klassi, see tähendab neli aastat õppustel kompositsiooni. Noodi ees istub siis nüüd üks. Kofonist, aga muidugi ma ei tegelenud vilt nii nagu ma ütlesin, ükskord oli niimoodi, teinekord oli teine eeskuju ja mis teha, maitsesin jälle kuival. Aga käsi siiski paranes, nii et te läksite Moskvasse õppima ja see on õigus teil kõigepealt Moskvasse minekuni, jälle niisuguse eelkäiguga. Professor Alumäe, ütleme niimoodi, mis on niisugune nurgas istumine, kompositsiooni ütlemine. Alustab midagi ja võtsin kätte ja alustasin. Mul on kontsert, registrit vaja, ütleb Alumäe, vana, mul on tarvis sõita. Moskva. Üleliiduline konkurss oli ja mul on vaja seda pianisti. Nii ma tegingi. Läksin küll ka heldes, aga teatud kogemusega Elleri juures neli aastat õppinud kompositsiooni. See oli omakord, niisugune liim, mis hakkas vihale ja ma olin huvitatud igasuguse kompessioonilisenis, üks uudsuse Läbiviimisel ja võtsin selle ettepaneku eest hästi kondat meistrimeestest. Ma ei ole enam pianist ju. Ja see töö oli väga viljakas. Seda kommenteeris komisjoni esimees suvisustokovits Dmitri ja ta ütles, et väga tugev grupp eestist muusikuid olid. Alumäe sai teise koha, diplomi ja väga Sellest aitas mulle see nägu, tikuga. Oleks keegi pannud, mõtlesin tõesti, võib-olla ma alustan, aga ma alustan ansamblites. Ja sealt minu niisugune huvi ansamblite vastu ja siiamaani on andjaid veelgi enam. Oma haigustega oleme hädad siiski üsna kõrges vanuses, täiu salvestasid ansambli muusikat kõik Beethoveni viiulisonaadi, aga see on ammu juba ju, see on ju mitu aastat tagasi, see on siis ma ei olnud üldse veel haige. See haigus on väga ime, see oli 1990. Natuke ikka on, pange sinna. Ma tahtsin vahele ütelda seda, et üks tagasilöök oli ju see, et sa tahtsid ära, kui sa haavata said. Kuulge, mul üks seiklusseisud uskumatu. See tuleb vahele põimida, lühida väga lühidalt. Ja ma ütleks niimoodi, kui ma pooled eestlased sõitsid paadiga kuskile mere taha sõja eest pakku üks mitte sõja kõigi kõigi eest. Ja siis viimases hädas ma hakkasin otsima võimalust mullu koht, kuhu minna, mind oodati sinna Inglismaale tagasi õpinguid jätkama jätkama. Ja tema leppisin igasuguse ettepanekuga üks paaditäis tegelasi lubas mind viia Rootsi kaudu paadika Inglismaale. No aga mis teeb inimene, kui ta on? Kuidas ütelda? Niisugust raskesse olukorras, et see on ainuke võimalus teil pääseda siit? Kusjuures koht ootab, raha ootab, inimesed ootavad, kõik ootavad mind, see. Nii et te olite ümber otsustanud, et siiski Inglismaale ja sõitsime paadiga. Aga ei saanudki kaugele Haapsalust kui meie autod, kerge sõiduauto. Seal oli viis inimest peal, ühte neist tabas kuul. Ja nüüd arvake ära, kes oli otse sama õnnelik õnnetus kes sai läbi abaluu läbi parema rinna. See oli täiesti surmav löök. Vees inimesi sõitsid oma teed. Mind jäeti väga heade inimeste juurde kuskil pisikeses talumajakeses. Haapsalu lähedus ja. Aga ainult perenaise õde, vaata, kipud, juhtub, perenaise teeb, aga mina sõidan homme Tallinnasse. Kodu on sealsamas, ma ei tea kuskohal, ta ütles, mis üks rajoonis ja ma tahan teada, mis minu kodust on nüüd selle sõjamölluga saanud. Mõtlesin ja kui te lähete, siis minge. Konservatooriumi peaks olema tagasi juba. Rektor Vladimir Alumäe professor. Nii ta tegi, jõudis Tallinnasse, vaatas oma kodu, otsis hüljes minu ema ja koostist ülesse. Vladimir Alumäe, kes siis oli tagasi tulnud koos vene vägedega ja olid jõudnud juba Tallinnasse. Minu viimiseselt väikesest talumajakesest Haapsalu haiglas. Tead, aga mu emale, mu ema sõitis järgi mulle, aga imelikul kombel raudtee, ta on skulptori, mida me sealt talumajakeses toodi mind autoga, mida Salumäe oli saanud kuskilt kasutusele võtta, et mind ära tuua, sealt maamajakesest Haapsalu haiglasse haapsalu haiglasse juba ema võttis, tõi mind Tallinnasse ja kujutage ette. See oli siis millal ajaliselt üte? Jah, ja jõuluks sain haiglast koju. Nii et see oli ikka mitu kuud, kolm kuud järjest. See oli väga raske aeg muidugi siin kõigile haiglas olijatele ja haiglas. Milleks nad mind tegid oma jala pääl voorimehega sõitsime pool, kes siis oli niiskeeveelikud, voo, suure karbiga niukesed, tagumised istumised voorimeestel või need istekohad selles, kuidas seda nimetada võiks, mingisugune tõld või midagi niisugust. Noore mehe. Traska ja seal sai üles tõmmata selle vihma eest selle. Ja ja ka. Ja nii ma siis jõululaupäevaks jõudsin koju. Ja lisaks veel lisaks veel hiljem käeluu murdmine kukkumisega, nii et iga natukese aja takka Pauk, ma olen ikka pauku saanud, et midagi pöörast ja selle käega ma olen mänginud, läksin siis tookord konkursile üleliidulisele konkursile niisugune, ei siis ma veel terve käega. See tuli hiljem, ühel sõidul. No kas see oli siis, kui sa olid haavata saanud? Olid sa siis, kui sa läksid, siis olid väega ma sain pärast seda juba kokku, ma olin juba terveks saanud ja siis me sõitsime, kukkus nii. Nüüd edasi, oli siis niimoodi, et mulle teatud aja takka Ma hakkasin, lõpetasin Tallinna konservatooriumi ja see siin on väikene parandus. Tuleks teha siis mitte ja ei läinud moskva õppima, vaid nõukogu otsustas konservatooriumis, keda saata ja kuhu saada. Nad usaldasid mind, mind võeti vastu, katse oli muidugi aspirantuuri sisseastujatele. Tegin selle katse läbi ja mind määrati house'i klass. Jenner, kus ta, nii nagu me kõik teda kutseve, Heinrich Gustavi poeg. Ja see Heinrich Gustavi poeg suhtus kuidagi väga hästi minusse, kõigepealt hakkas saksa keelt minuga rääkima. Väga naljakad lood. Mõni sõna ütle tema kohta, see oli absoluutne tipp Nõukogude klaveripedagoogide hulgas Richter ja kiilels kaks tema olid ainult need kaks, aga tal oli neid veel seal kümneid ja kümneid maailma kuulsusi. Ja et Heljo sai tema juurde, aga see oli juttu ka sellest, et sind taheti, sest siis hakkas kodanlike natsionalistide vastase võitlusi ja kuna sina olid Inglismaal õppinud ja siis oli ka tegemist kahtlase inimesega, sellepärast et see oleks võinud iga hetk saada. Ühesõnaga välismaale sõita, välismaa sõidud olid ka keelatud. Nii et konkreetne, nii et see muidugi see oli kõigist võimalikest variantidest kõige parem, seda enam, et see inimene, suhtlus heljuse fantastiliselt hästi. Jah, kirjad on jäänud temale, mis ta kirjutas Tallinnasse, mina kutsusin Tallinnasse esinema, aga tal oli ka vilets tervis ja ta ütles, et ei, et ma olen küll väga tänan selle tähelepanu eest, aga ma lihtsalt ei, tervis ei luba välja sõita, ei mänginud juba siis enam. Üldse Pähe armastas hotell, on vist üks küsimus, et kas see moskva milli inglismaalt erines? Väga raske, need erandid ma nimetasin neile varem juba aga muidu needsamad Brahmsi variatsioonid Händeli teemale, need on alguse said Londonis ja lõbusaid Moskvas lõpuks peale ma väga armastan seda teost sõrmuga rikas teos seitsmeselt ja väga paljutõotav tähendab peaministrile. Pianist saab ütelda, mis ta tahab võtta. Mitte iga teos ei ole niisugune. Aga kui sa vaata sedasama, mida sa tunned, et helilooja on taotlenud see teeb õnnelikuks ja see on ka, miks aastate viisi. Mul on repertuaaris praegu ka võtta, kui mul sõrmed enam ei tööta. Aga ma tahaks teda mängida jälle seda teost. Nii et see on nii tore, et te olete salvestanud Eesti Raadio fondi 70 seitsmeaastasena teose. Ja see oli juba hiljem, aga ma hakkasin seda kuidagi uuesti nii-ütelda läbi mõtlema ja leidsin vot helleri põhjalikkust arvestades ma nägin Buddy lõpuks põramsi geniaalsust. Ja mitte et ta oleks oma geniaalsuse ka hammustanud tüki ära sellest teosest. Oi see oli kõik olemas, nii nagu autor mõtles, nii ta kõkker mängis. No siis tulid minu õpingutega aastad kuratooriumi administratsiooni koosseisus. Professor Luc läks kateedri juhatamise ära ja palus olla omale järeltulijaks. Ma olin muidugi väga üllatunud, aga kuna ma ei olnud enam spetsiaalklaverimängija siis ma mõtlesin selle koha vastu. Ja teete lihtsalt kõigepealt katte, see oli oma kateeder. Ma tahtsin midagi läbi viia seda, mida Ellerid minuga tegid. Nüüd ma sain nüüd mul oli terve pianisti käes ja ma võisin käia välja oma mõtteid. Ja teate, see oli omamoodi väganskine. Produktiivne aeg. Minul ei, ma sain kõiki pianisti noori tuttavaks ja. Huvitav oli jälgida, kuidas inimesed siiski mängivad teksti. Alustad seda mängimist, ilma, et ta teaks ja nad mängivad. On igasuguseid nähtusi olemas. Ja muidugi seda põhjalikkust, mida Ellerite kool pakkus mulle. Vaadake ühe tähtsa asjamehed nimetamata, anna Elleri teatud ja seetõttu oli niimoodi ta naljakas eesti keelde, ehkki ma rohkem hakkas. Meil tekkis niisugune suhe juba, ta hakkas oma arvamust avaldama ja siis oli vaja Heino Elleri sellele põhjale, mida ta mulle pani muusika teadmistega. Pianismis. Vaadake, Möldre, räägitakse klaverilöök. Mis pagana löök? Põrgatamine sõrme vastu klahvi, see ei ole veel mitte midagi. Mingisugust kooli, seda võite teiega teha. Hakake pealetulek. Ja vot siis võttis Hanno, see on üks väga huvitav tähelepanek, see, võib-olla mitte tõsi. Meil oli omal ajal niisugune muusikateadlane, pianist, nimelt õigusteaduse lõpetanud Moskva Ülikooli Moskva poodiumi lõpetaja pianistina siin, ütle palun, nimi, mul ei ole jälle meelest Peeter Rammul, Rammul. Väga tore nimi ja väga tore inimene. Ja ainukene Abielupaar, kes Tallinna konservatooriumi personalist Kui isegi olid Tallinnas Anna oli juba siis surnud. Anna elu traagika lõpes ju kontsentratsioonilaagris kuskil siis, kui sakslased hakkasid siidi ära minema. Ja kaks, 42 ja sellest ajast on pärit. Mina ei ole neid ise mänginud. Kuigi mind peetakse muidu Elleja pianistiks kirjutas oma abikaasa mälestuseks 10 prelüüdi. Ja neist kolm tükki on selles kogus 10 klaveripala. Ja neid mina võitlesin väga praegune Elle Jaan noor pianist Sten Lassmann, kes õpib ka Londonis tema võttis kätte, kirjutab praegu doktoritööd ja uurib põhjalikult Elleri loomingut nii põhjalikult, et unistada veel selle peale. Tegelikult olete teie ka oma panuse andnud, et Sten Lassmann õpib Londonis, kuna õnnestus teil oma väljateenitud briki muusikanõukogu stipendium, suuna nägi 70 aastat hilja Sten laskmisele ja nii ta oli. Ja kas te olete rahul sellega, mida Sten teeb? Ta mõistus väga kõrgel tasemel, ma pean ütlema pianistina ja moosi kõndina üldse. Moodsaid kandina peaks õigemini ütlema. Aga ta on natuke noor veel. Ta on küll üle 25, aga tal alles mina alles 20 viieselt omamoodi alustasin, nii et kõik on veel ees. Oot. Temal on ju ma ütlen, aga sa räägi oma sõnadega. Ta teeb täiesti unikaalset tööd. Praegu plaadistab kogu Elleri klaveriloomingut. Jah, jah, Londonis, ma ma ei tea, kuidas ta tuleb sellega toime, aga tal on väga suur niisugune kandepind. Ja aga ta võib-olla oma niiskuse loomuga natuke teistmoodi tiibu mina. Aga kuulge, kõik mängime natuke teistmoodi, kui mängib minu partel kuskil teises koolis, teises linnas. Ta ei saa ainult et see põhi liin peab olema aru saadud, nii nagu tegi seda oma põhjalikkusega. Vot seda ma ainult unistan iga pianisti kuulama minnes. Praegu ma kahjuks ei saa seda teha. Teate, mitte, mitte see mul mingisugune haigus, mis ei luba mu selgroogu hästi liigutada. Aga tead, see on kurb. Aga see on tõsi, ma ei kuule enam üldse minu. No ma siin kah. Ei remondi, aga tegelikult mul absoluutkuulmist enam ei ole, ma kuulen kõiki ühes ja samas tonaalsuses, see on niisugune nagu Alex vangis. Ma ei, ma ei või, ma ei kuule ta enam muusikat üldse. Aga teie enda peas koguma. D. Ja ma kuulen seda täpselt nende harmooniat. Ta oli õigus, vaata, huvitav, kuidas ta ära tabas selle. Tahaks rääkida veel sellest, te siin läksid tema jutuga juba administratiivse töö peale, aga, aga tegelikult oli teil väga aktiivne pianisti elu vahepeal. Kusjuures te mängisite lisaks Ellerile Cap teiste eesti heliloojate teoseid ja Pöide neid esiettekandele, mida teile nendest teostest meenub? Oh, kui ma teen mingisuguse erandi üldiselt peale r-i tuli teisi häid kompoliks Eestis ka olemas ja mina sain kaks, suruvad käsile kaks klaverikontserti, Lidia aaster kirjutas ühe ja Jaan koha oli teine jaan kohal on küll mitu klaverikontserti, aga ma tegin selle esimese kontsertklaverikontserti vormis. Ma ei ole rohkem teinud, aga muidugi ma olen palju mänginud teiste heliloojate muusikat, ka. Esimene Mart Saar peale Ellerit mulle, Mart Saar muidugi. Jaa, muidugi. Toori, terve Elleri koolkond. Minu lugupeetud abikaasa teost olen ka mänginud. Eisen, tõsi, ta õppis Heino Elleri juures ka kompositsiooni ja ma mängisin üldse Elleri õpilaste töid. Sa olid minu teostest, mida kõige tähtsam oli see, kui te koost enne kui te koos Peep Lassmanni koos Peep Lassmanniga mängisite Vanemuises minu ooperilaviini tutvustamist sul oli siis käsi murtud. Ja selle tõttu sa palusid oma õpilase Deeplasmani lasmann mängis alumist klaveririda ja sina mängisid vasaku terveks käega mängisid seda soolopartiid sealt. See klaver on kolme kolmerealine. Ja siis kõik imestasid seda, kuidas. Vaat see on Heljo sepa õpilane Peep Lassmann, kes täpselt tema moodi loeb lehest nagu. Ilma mingi probleemideni, viskan lehest, viska nooti ja kohe tuleb. Tavaliselt kui sina hakkasid läbi viima konservatooriumis klaverikateedris seda, et vaja on lehest mängu, siis tuli suur kisa, aeg lasena, võtan noodi koju ja õppinud ära ja mängin siis. Ja, ja sina ütlesid, et ei võtad noodi ette ja mängid kohe lehest. Aga seal ju väga seda kas seda saab õpetada või õppida või on seda läinud. Elleri põhjalikkusega alates noorest 12 10.-st eluaastast, kui ka on taga on niisugune nõue siis õpitakse palju juurde ja vot see oli minul rõõm sellest kõrval. Ametki isikuna, kui ma nägin, edasi, nihkus edasi samuti ka õppehiljem, kui ma teadusprorektorina olin ametis. Ma kutsusin neid, see kõiki õppejõude. Andma oma teaduslikku tööd ette nähtud arv tunde alati ühes õppejõukoormuses. Ja teate, kui raske see oli alguses neile, aga hiljem nad on siit väga häid tulemusi, need. Nii et kõik on ikkagi kasvatuse küsimus selle põhjapanemises. Ja maja ehitatakse ka vundamendist peale, nii et. Olen seda auku Elleri kooli põhjas ei ole. Teil on siin ka Pirital üks üks väga tore maja, mis seal pikka aega seisnud ja te olete siin koos oma osa, Valter Ojakääru ka pikki aastaid elanud Valter on siin Tamile toredasti sõna sekka. Ma olen väga õnnelik. Te, olete muusikatega muusikutena tegutsenud, aga erinevates valdkondades, kuigi Valter on Elleri juures kompositsiooni õppinud. Kui palju olete te teineteist muusikutena mõjutanud? Vist vähe. Nii palju ma võin öelda enda poolt, et sina mängisid minu klarnetisonaati koos oli see kriit, kes esimesena Roland Kriit, kes esimesena mängis soolopartiid ja siis triot koos karjuse ja Alumäega. See oli minu neljanda kursuse lõputöö, nii et minu klaveriõpingud Konservatooriumis läksid üle kivide ja kändude ja mul hoolimata sellest, et ma olin 25 aastat professionaalne muusik. Klaverimänguga ei ole mul kunagi vedanud ja lihtsalt selle tõttu, et mul oli kodus inimene, kes kõike mängis, mida mul vaja on. Süüdlane on, vaat minul korja, et selleks, et saada pianistiks, peab muidugi meeletu tööga olema, aga minul oli niimoodi, et ma alustasin klaveriõpinguid Pärnu muusikakoolis, siis konservatooriumis kaks korda, iga kord jäid nad pooleli ja, ja mul tekkis niisugune kõrge klaveri kui instrumendi vastu. Hoolimata sellest, et mu abikaasa on pianist. Aga kas, kas see tõrge tekitas ka tõmbeühe võluva pianisti poole siis? Ei, no nii palju muidugi hetk, kuid midagi oli siis ma panin talle noodi ette ja ta mängis kõik ära. Sest ma ei olnud isegi suurtel, ma kirjutasin ju tegelikult ju. Vot ühe klaveripalakesi kunagi, mida Lilian Semper isegi lindis lindistas raadios? No see oli nii nalja pärast rohkem. Aga. Tähendab küsimus oli selles, et vaat huvitav on see, et Eller ei olnud ju pianist ja kui ma Elleri juures õppisin, ma ei ole kordagi kuulnud, et Eller võtab noodi paneb või noh, õpilane paneb talle ette, et hakkab seda näiteks nagu martsa Saar mängis kohe ilusti ette, mis on õpilangi Heller kunagi ei mänginud, et Eller libistas sõrmedega klahve klaviatuuri peal. Ja tal oli kohe selge ta kuulis. Aga tal ei olnud vaja seda akordides või nootides välja lüüa. Kui selle nähtavaks tervikutajuga tugev niisugune, kui ta alguses katsus teemant mängida, ta juba teadis, mis siit tuleb. Ja võib tulla selles teoses. Loomulikult, mul on meeles temaga üks episood näidanud kunagi oma laule temale see, et ma teadsin, et need teda ei huvita ja ja õigusega. Aga juhuslikult kunagi oli niimoodi, et mul oli nootide vahel oli seal üks laul, mida ma olin. Hakanud kirjutama ja siis ta ütles, vaata, mis sa siin oled kirjutanud. Ja seal oli nii kohutavalt palju kaldumisi ja ma olin ise ka nii õnnetu ja ma ei oskanud teda lõpetada ja see laul ei jõudnud mitte kuskile ja siis ta vaatas selle algusest lõpuni läbi ja siis vaatas mulle otsa, muigas, ütles Booksikale jõudsid siis koju kodusadamasse ka, tähendab, ta mõtles seda, et ma alustasin kuskil siis käisin, ei tea, kus kohas ja lõpuks jõudsin siis. Samas helistikus algasin. Ja muidugi see oli temale täiesti vastu võtnud ta niisugune sihitu niisukene muusikas, sihitu koperdamine. No mõnikord seal juhtus, aga mõnikord olid seda paati pole tehtud linnuluust. Mina, kui mul halb tuju, vaalade laulan. Kolme kolmeduuri lugusid on võimalik kirjutada ka nii, et ei ole sugugi nii. Keel oli mingi tema alustasime ka külapillimehena tegelikult. Ja see on niimoodi, oi, suures jäi vahepeal rääkimata, kõik, aga no kui inimene on juba 90. aastal peaaegu siis on ikkagi, mida rääkida. No seda kindlasti teile imetlusväärselt pikk ja, ja, ja põnev jaa jaa, elu koos muusika ja klaveri ja veel paljude paljude asjadega, mis on teile kallid, aga, aga mis teile peale muusika? Meil on andnud sellist elujõudu ja rõõmu. Lapsed olid meil ju kahjuks me oma tütre oleme juba matnud. Aga poeg elab. Ja teiseks, head naabrid. Meil on väga rahulik ümberringi, meil ei ole nihukesi napsuvõtjaid ega, ega Süxiigi killujaid nukik, vanad inimesed juba, ka noori on vähe. Meie üle aedne on Tiit Kuusiku poeg Kaido Kuusik ja mul on nii tore oma aknast vaadata, kuidas ta käib. Alati, kui ilmad lähevad soojaks käib lühikeste pükstega ja võtab päikest ja teeb oma toimetusi ja ma vaatan selja tagant täpne Tiit Kuusik. Nii me elame siin rahulikult. Seal niuke rahulik juurdleke, võib-olla Pirita keskuses on hoopis teine, aga meil on ta võrdlemisi keskne oma. See krunt. Aga ta on vaikne. See on väga oluline. Vaikne seda saab isegi mina oma kuulmatu kuulmisega. Saan ütelda helistiku, aga mõelda mitte enam kuulda. Kui me hakkasime ehitama siis sel sel ajal ehitas heliloojate liit sinna olümpia hotelli kõrvale. Seda olümpia hotelli siis vist ei olnud veel või oli, ma ei mäleta, aga seal on see Seda ehitati alles 80.-le. Noad ja emanta tänaval praegu laul Lauteri tänavas ja sel ajal pidime meie saama sinna neljatoalise korteri, kuna meil oli siis Heljo ema ja tädi ka veel peres ja kaks last ja suurpere. Ja siis Heljo vend, kes oli elukutselt metallikunstnik ja, ja väga osav, nii nagu Heljo isagi kes töötas Noblessneri vabrikus peenlukksepana ja, ja ehitas allveelaevu ja tsaariajal Seda küll, aga ma just jõuan venna juurde, tähendab, vend vend oli isasse läinud selles mõttes, et ta oli väga osav töömees ja, ja siis, kui ta leidis selle pooleli, valmis maja siin, mida taheti maha ära müüa, sel ajal oli väga moes see kruntide ostmine natukene seal ehitamine ja siis edasimüümine. Ja tema tegi ettepaneku, et hakkame Piritale ehitama ja mina olin alguses vastu, ma ütlesin, meile antakse ju tasuta neljatoaline korter kesklinnas ja Heljo ütles, et ei, et Pirita on ikka niisugune koht, kus on ikka midagi hingata ja ja kõike muud. Ja tema, no jäi peale ja siis sai maja valmis ja Arne Oit oli lõpmata õnnelik, sest siis sai tema oma perega selle korteri, mis oli meile määratud, nii et mul oli tagantjärgi hea meel, et hea sõber sai siis ka hea elamise sinna. Ja me saime veel parema elamise siia. Tõsi, see on rahulik koht. Ja need õunapuud, mis siin maja ümber on, on teil kõik oma istutatud? Ju ei ole. Osa on muidugi omaistutatud, aga rohkem tegeles sellega Heljo vend, kes ka kahjuks juba on manalamees. Tema oli rohkem niisugune majandus, majandusülem, niiet kogu see noh, ega siis maja pole ainult nii, et istud ja, ja tahad vaid maja, tahab kogu aeg muret ja, ja tema selle eest hoolitses ja ja praegu, selles mõttes on kahju, et me peame noh, nüüd käivad lapsed ja mini on meil tragi ja ongi ja nii et selles mõttes me ei ole üksi ja, ja lapselaps on kaagi, kes meiega siin koos elab ja. Seal on ka ju vool hullustniku. Mina ikka nalja pärast. Olen seda helio sugupuud uurinud, et tema esivanemad üsna lähedased esivanemad olid ju Aado ja Tõnis Grenzsteini ja Tõnis Grentsin oli omal ajal kuulus kunstnik. Need olid minu is ära olud tähendab vanaema. Isa vanaema veenad panna ja ja, ja ma vaatan seda, et oli Tõnis Kress liin oli kunstnik, siis oli üks tema onu. Rootberg Valgas oli kunstnik, Tambovi. Kunstnik oli lõpetanud. Siis oli tema vend Ülo oli kunstnik, kes lõpetas kunstiinstituudi. Ja nüüd meie pojatütar harrastab ka kunsti, siin on tema. Ei siin ei ole sinu. No seal on üks väike pildike, nii on, aga. Mujal igal pool, mul on terve tuba täis, seal kuskil. See see käib ka kogu aeg, ainult et seda muusikalist. Hammustan luuletükki, et teised ei saa. Tulla välja oma ettepanekutega. Oma peres ei ole moosekant liini, aga selle eest on teil väga palju toredaid õpilasi olnud. Seda küll. Seal on üks põhjus on see, et ma ei lase meil lihtsalt istuda, käed süles. Eks ma kuskilt tulekene kogu aeg põles ja Nende käest nõudsin minu väga hea tuttav. Hiljem juba pärast lõpetamist, hiiekene, keda ei ole enam kahjuks elus. Ja on niimoodi ta kuskil hiljem kirjutab oma mälestustes kirja sees kirjas, mida mulle alles anti üle. Et noh, see sepp sepa ajas ikka taga oma häältejuhtimist, poeg. Aldi hääle kuulamise elu ja väga palju pianistina panevat pedaali alguses põhi ja sinna ta jääb. See kõik tuleb temperamenti ja niisugune vehkimine ja plaksutamine. Muide see, mida Anna Eller minuga siiski tegi, ta ütles, mitte lüüa, seepärast näete, meite löömine nõuab tütarde üles tõstma. Meie siis annab paugu ja nii, kuni tuleb pauk. Aga seda tuleb võtta ja te võtate aktiivsed ja võtate ära ka aktiivselt. Tähendab kohe olete valmis. Ja see annab. Tatsili võidušeele Villu ka talle nagu Eller, armastava süütelda. Temal oli muusikali katus siis kui seal oli kõik paigas. Ja, ja iga häälekene elas oma elu. Vot see oli Ellerite kooli peamine koos abikaasaga, kes pianistlikult töötas selle väga, see on väga raske, muide selles mõttes rasked inimesed ei saa alguses aru, mine sõnas. Ja need õpetused andsite te kõik edasi oma väga paljudele õpilastele. Püüdsin anda. Suur aitäh, Heljo Sepp, teile selle selle tõesti väga huvitava vestluse ees, aga väga pikk oli siis seal, ma ei tea, mis te nüüd teete, lõikate pooleks. Mina tahtsin lisada ainult ühte asja, jutu Ellerist paar päeva tagasi küsisin, et kas sa mäletad, kas Heino Eller kunagi sind kiitis. Ja ta ütles niimoodi, et ei, otse mitte. Nii et noh, et oleks tulnud ja silitab pead ja ütled, et oi kui armsas. Tähendab, küsimus oli selles, et vastupidi, ta ütles, see tuli sul päris kenasti välja. Kõige suurem kiitus ja. Ja need nõudmised, mis neil mõlemal annaga olid, need nõudvintsitalitedeni, et. See on küsimus, mitte selles, see on küsimus võib-olla isegi tema nõudmiste suuruses, aga loomu poolest ta ei olnud väga avatud inimene. Ta oli suhteliselt kinnine ja siis, kui ta, kui ta midagi ütles tõesti, et see tuli sul kenasti välja või siis oli see kõige suurem kiitus, mida sai tema poolt üldse oodata. Aga niisugust lauskiitmist ei ole kunagi olnud, et mõni on lihtsalt oma õpilased nii. Täpselt muide selles mõttes Natuke meenutab mulle, kuigi mina üldse ei tea ju paar korda ainult, mis teda nägin, siis kui ma käisin Moskvas sul külas. Aga tema võttis ka nähtavasti muusikat, nii nagu Ellergeet. Kui tuleb, siis tuleb hästi, et tuleb ja kui tule, siis mine. Aga pragama ta ka ei hakanud, Eller pigem andis. Pigem andis lohutuseks ühe kuldvõtme. Ja ja tal oli üks viivika. Kuidas selle Viivika liignimi oli? Üks naisüliõpilane oli temale, ta ütles. Ah, tõid sortova kukkuva, see on mingisugune niuke pool pragamini pool meelitas ja, ja, ja niukene nalja vilus nii naljaviluks öelda, nii, seda on see. Selles Elleri koguteoses meenutanud ka just seda Elleris ütelus Stahli oma õpilastega nii. No Elleni väga ilusti kirjutatud minust sama raamatus või mis on tema nimel välja, mitte tema nimel. Kõnukus annab iseloomustuse minule kui alles õppurrile. Ma ei tahtnud seda tuua, kuidas ma hakkan ennast kiitma. Aga tema kiidab mind LF LR tookord. Ta kiitis sind teistele, aga mitte sulle.