Tere hommikust, veel on sügises värve ja värviline, saab olema ka meie tänane saade. Minu külaliseks on mees, kelles kohtuvad eri muusikastiilid. Maailmad, keeled, kultuurid, tere hommikust, Kristjan Randalu. Mina olen Margit Kilumets ja saab, see seab tervikuks Vivika Ludvig. Kui sinu käekäiku jälgida, siis ei saa esimese küsimusena esitamata jätta seda ajakirjanikele Mikk küsimust, et kust tulek ja kuhu minek. Praegu konkreetselt tulek Pelgulinnast siia raadiosse. Häkk Tuhalaande veeta mõned päevad natuke ka jälle natuke muusikaga intensiivsemad. Kodu, sul on kodu? Teades, et peab alati mõtlema, nagu, mis on selle kodu, selline tähendus või kodu? Kuidas kodu lahti mõtestada, aga ma arvan, hetkel on endale niimoodi kaks ja pool kodu. Et üks on maal, üks on linnas ja siis on veel vanemate kodu, Saksamaal ka selline kodune koht, aga see pole enam kodu, kus pidevalt olla. Aga kirjelda neid kodusid natuke kuulajale. Noh, eks seal on väga suured põhimõttelised erinevused, et see maakoht tuhalaanes tekkis kuidagi sellise väga praktilise vajaduse kaudu, et ma otsisin kohta ant ajutiselt, kus muusikat kirjutada, olla niimoodi kuu aega eraldi ja siis sellest kuidagi kujunes selline pidev beat punkt või peatuskoht ja ja noh, linnakodu on muidugi väga praktiliste vajadustega seotud, et linnas on ikka tegemist seal linnast on liikumist ja linn on tagasitulemist ja niimoodi, et nüüd niimoodi Tallinnat, et mis ma ikka kirjeldan Tallinna lastele, on Tallinn teada. Ma arvan, et linn võib-olla ka väga individuaalne, et see on võib-olla ka natuke suurema linna noh, Eesti mõistes ikkagi suurema linna eelis, et seal on palju nüansse ja palju keskkond ja selles mõttes ka palju individuaalseid. Selliseid erinevaid maailma ja Saksamaakodu jällegi no see on olnud võib-olla isegi kui nüüd tervikuna võtta kõige kauem kõige rohkem aega minu kodu, kuna olen seal koolis käinud ja nagu aastat aastaid vaadates lihtsalt See konkreetselt see linn kasvue Saksamaal, need, see, see ei ole suurlinn, et nagu nimi juba ütleb, et Karl Sruues sinuga Karli. Et noh, ta on võib-olla nagu suur seal natuke väiksem kui Tallinn, aga selline sel kodune kodukoht läks. Kui natuke laiemaks minna, kas siis Eesti on ikkagi sinu kodumaa? Ja igal juhul selles mõttes alati mingil määral olnud ja jäänud ja nii ma olen tunnetanud, aga nüüd viimasel ajal ka, kui ma ei liigu mujal, siis ma peatun siin ja olen siin nii-öelda kodus. Siin kirjeldatakse intervjuudes nagu väga kosmopoliitsed inimest. Kas sa ise ka tunnetad ennast sellisena? No eks see on praktiliselt nii olnud, sellepärast et nendele aastatele siis saksa Maal järgnes üks periood, kus ma Londonis olin, siis ma elasin aastaid New Yorgis. Ja siis kuidagi see niimoodi läks hägusamaks, et oli, kuna need peatuskohad olid kõik mingil ajal aktuaalsed olnud ja siis olid ka vastavad seal sõbrad-tuttavad, mingid töösidemed ja kontaktid, et siis see liikumine oligi väga mitmepaikne ja on siiamaani. Aga noh, mis nüüd sellise tõelise kosmopoliidi tähendus on? Ma ei teadnud Võib võib nii seda näha küll selles mõttes oma tegevust sellise rutiinsena paikse naa ja kuna see siis juba niimoodi laieneb väga mitmele maale, et siis võib-olla see on üks osa sellisest kosmopoliitse osast. Kuidas su pere sellisesse suhteliselt pidevas reisimissuhtub või kas nad üldse reisivad sinuga koos? Enamasti ei reisi, aga ütleme noh, laps on ka praegu nii väike, et ta ei ole veel nagu selline, ta ei ole reisivormis. Aga eks see alati selline väike balansseerimine ole, et noh, et ikkagi kodu on nagu omaette maailm ja siis see töömaailm või ütleme, liikumise maailm on jällegi väga kontrastne sellega ja samas kui olla kodust ja siis kindlasti on ju ka selliseid koduseid tegemisi ja ülesandeid ja mis vajavad lahendamist ja siis olla sellest eemal, et see ei ole tingimata siis ka kodustele kerge. Aga ma arvan, et see on selline pidev, just nagu piiride kompamine mingile määral, et kuidas seda kõike koos hoida, sest noh, lahendus ei ole ka öelda, et nüüd jätame ühe asja ära ja nüüd on toimib ainult üks sfäär, et et noh, igal juhul on mulle mõlemat vaja, aga ei ole sellist automaatset lahendust, et ma olen nii palju, olen ära ja nii palju olen kohal ja nii see toimib. Mõned aastad tagasi istus siinsamas sinu koha peal ka pianist Ivari Ilja ja ütles, et tema jaoks on see hetk, kui ta lennukisse istub ja hakkab Eestist ära sõitma, et see on nagu väga selline vabastav ja mõnus, et ta jätab kõik maha, mis tal siin on, algab mingi teine elu kuskil ja siis ta elab selle elu ära ilma nende probleemideta, mis teda siin Eestis ikkagi natuke koormavad ja ja võib-olla ka ka noh, vaevavad ja siis tuleb tagasi, siis elab sellest hetkest seda elu edasi, mis siin Eestis pooleli jäi, et kas see niisugune tunne on suletud. Jah, ma, ma ei ütleks nii, et ma seda nii tunnetan, et on mingi selline nii-öelda pidev natuke problemaatiline elu, mida, millele peab siis võtma selliseid nagu tööpuhkus reis ja selleks, et sellest vabaneda, et ma ei, ma ei tunneta, et see eriti jätkusuutlik oleks. Aga kindlasti selles midagi on, et just see vahelduse moment ja võib-olla isegi et jäta mingi probleem, mida võib-olla ei suuda just lahendada, et see jääb ootama ja võib-olla kui kuskilt kaugemalt vaadates võib-olla ei tundugi enam probleemina või tekib hoopis mingi teine lahendus, nii et et seda ma siis suudan küll näha. Sellises mõttes. Kui sa nüüd muusikaliselt oma praegust hetkeseisu kirjeldaksid, siis sa oled juba väga palju teinud ja tont seda teab, kui palju sul veel ees seda kõike on, aga mis punktis sa hetkel oled? No eks see, eks see läheb niimoodi, et mida rohkem on tehtud ja mida rohkem edasi, seda võib-olla kasvab ka selline iseenda subjektiivsete nagu puudujääkide tunnetuste taju, et kuna see arusaam nii-öelda tervikust kasvab samamoodi muutub see noh, iseenda tunnetus või iseenda nägemine, seda väiksemaks see oma nagu väikse rolli tajumine selles väga suures pildis, kuna see just selle suure pildi nägemine ja tajumine on siis nagu pidevalt kasvamas, aga ise on nagu oma mingit arengut ja kasvamist ma tunnetan, raske noh, määratleda või ka näha, aga mingil määral on see ka ohtlik, sest noh, samas ma tunnen inimesi, kes neid näha nagu eelmine päev ja, ja järgmine päev nad tulevad mulle ütlema, kuidas nad on nüüd nad saavad kõigest aru ja nad on ikka Nad on nii palju kasvanud ja siis tuleb järgmine päev ja nad on jälle samamoodi, et nad on lihtsalt pidevalt arenevad ja siis ma nagu seal kõrval mõtlen, et ma olen kuidagi, ma ei tea, kas midagi on valesti, vaid ma küll nii ei tunne, aga siis samas kui läheb natuke aega mööda ja siis vaadata tagasi mingi noh, ütleme aasta paaria mingeid tegemisi ja mis mingid nagu jäljed, mis maha jäid, et siis on muidugi mingi progress tajub või vähemalt muutus tajutav, aga võib-olla see on siis ka isiksusest iseloomust kinni just selline. Noh, kas iga päev päike paistab ja kogu aeg läheb paremaks, mis, no mingil määral kindlasti on väga Energiat andev suhtumine. Aga oled sa minuga nõus, kui, kui oma karjääri peale tagasi vaatad, et tegelikult sul on läinud ju ikkagi kogu aeg väga hästi. Et sa oled natukene rohkem kui 30 aastat vana, aga kogu aeg ikkagi astud redelil ülespoole, et või näedsa mingid hetkema minevikus, kus tammusid paigal. Ei, ma ei ütleks, et ma konkreetselt sellist paigaltammumine momenti tajuks nagu tihtipeale selle peale mõelnud, et kui lugeda mingeid noh, kasvõi selliseid kokkuvõtteid elulugudest ja kus on lihtsalt aastaarvud pandud kirja mingi ütleme, kas muusikute heliloojate elulugudest, et siis tihtipeale noh, on mingid perioodid, siis ta elas sõjaliste, kirjutas seda ja see oli siis ütleme noh aastast mingi 21 kuni 27 no ja siis 31 ta hakkas tegema seda, no ja siis nagu tundub, nii sujuv, aga kui hakata süvenema, et oot-oot, aga mis mõttes 27 lõppes see periood ära, 31 hakkas ta tegema, ta seal vahepeal on nagu neli aastaid, mis reaalsuses tähendab, et see tervikpilt siis sellest eluloost võib-olla, et küll oli produktiivne, kuu aeg läks ülesmäge ja ja ei olnud nagu ühtegi lünka vahepeal, aga nagu inimese mingi subjektiivne taju mingist nelja-aastasest ma ei tea mingiks nii-öelda objektiivselt tühimik, kus tema eluloost, mis seal toimus siis, et et samamoodi. Ma arvan, et selliseid hetki on olnud niimoodi ka selliseid nagu valikumoment, et mis suunas nüüd minna? Kui mõtlen tagasi, lihtsalt. Kui ma otsustasin, et ma jätkan oma õpinguid New Yorgis või niimoodi, et siis need on ikkagi sellised natuke suuremad otsused, mis sõltuvad ka paljudest asjadest, mida ise ei saa tingimata sel hetkel mõjutada, no mis iganes, et kas see on nüüd just see kool, mis siis klapib ja kas see nüüd just see stipendiumi siis peab tulema ja niimoodi, et aga tagantjärgi siis kui hakkad elulugu niimoodi kirjutama või no jah, et siis selle aastani olid seal ja juba järgmise aastanumbriga juba oligi uus kool ja juba uus mingi kontinent ja kõik toimis, niiet et selles mõttes olen ma muidugi küll ka väga tänulik, et ma tajun küll, et paljud asjad on ikkagi väga ladusalt läinud või ka sujunud, aga mitte nüüd ma ei ütleks, et automaatselt, aga niimoodi enda jaoks loogiliselt, et kui on midagi Te võetud ja selle nimel midagi tehtud, et siis lõpptulemusena on ikka sellest midagi välja tulnud. Aga kui palju selliste otsuste tegemisel sa usaldad oma vaistu ja kui palju määrab siis selline sinu sihikindlus, et ma ei väida, et sul on punktide kaupa nüüd oma tulevik ette kirjutatud, mida sa teha tahad ja kuhu jõuda. Aga et kui palju sa lased asjadel minna? Noh, see on jällegi selline küsimus, et kas, kuidas mina seda näen, kuidas teised seda näevad, ma arvan, et mul oleks palju tuttavaid sõpru, kes kindlasti ütleks, et ma ei ole see inimene, kes laseb asjadel minna, aga aga eks see sõltub jällegi nagu, mis mis detaili vaadata, et ma näen seda võib-olla elus natuke samamoodi, kui üritada kuidagi lahti mõtestada nii-öelda džässmuusika või improviseeritud muusika sellist olevust. Et see paradoks on selle olla valmis või valmistada ette ette valmistamatut, et asi, mis peab nii-öelda sündima hetkes, kuidas olla selleks ette valmistatud, aga see ei saa olla asi, mis, mida on juba ette nii-öelda valmis tehtud, et nad nii-öelda kuidas olla. Vormis hetkeks, et ja samamoodi, ma arvan, on selliste elu planeerimisküsimustega, et et noh, tajun küll väga selgelt seda, et kui seda vaba ruumi ei tekitanud, kui mõnikord on võib-olla raske ka millestki nagu lahti öelda, ära öelda või mingi olukord lõpetada, kus ei ole selge, mis pärast seda saab, aga tagantjärgi siis tihtipeale vaadates kui seda ei tee, siis ei teki seda üldse seda tühimikku, et midagi uut saaks tekkida. Ja et noh, mul ei ole sellist mingit agendat, et ma tean, et nii, et aasta pärast on see ja kahe aasta pärast, siis on see ja siis ma olen seal ja niimoodi, et muidugi sellised küsimused Endal on ka alati huvitav küsida, ütleme kui tekib mingisugune vestlusmoment ja võib-olla ka siis juba ikkagi nagu noorematel inimestelt küsida, okei, et kus sa oled 10 aasta pärast mingi teatud tegevuse mõttes muusika mõttes pillimängu mõttes või niimoodi, et kus sa näed ennast või kus on kus on su tegevus, kus on su visioon, et ma arvan, et seda tasub ikka mõelda, aga aga see on ka selline, noh, suur küsimus, mis ma arvan, moondub ka seda pidevalt formuleerides, noh, et see ei ole, et see pannakse 10 aastat tagasi paika ja siis jõutakse sinna välja ja see võib nii olla, aga ma arvan, et see ei ole ka võib-olla tingimata selle asja eelis, aga et see hoiab mingi sellise suuna selgemana ja võib-olla ka pidevalt sunnib siis võib-olla isegi seda suunda korrigeerima kui mingi, kelle nagu, et see siht on niimoodi määratletud, aga samas siis võib-olla midagi muutub ja siis tajuda, et see siht, mille poole pürgitakse, ei olegi enam üldse see, mida alguses võib-olla mõeldi, et see, see on. Tahaksid sa veel kooli minna? Hea küsimus, olen viimasel ajal hakanud küll selle peale peale mõtlema, mitte tingimata, et ma tahaksin formaalselt kooli minna, sest kuidagi mingeid pabereid ja diplomeid on nagu küll kogutud ja siiamaani ma ütleks nagu kõik, isegi tööalased otsused pole keegi kunagi selle vastu huvi tundnud. Mis kraadid, kust kätte saadud, on nii, et. Aga sisuliselt ma tunnetan seda küll või võib-olla see ongi just see, mis ma enne mainisin, et oma mingi arengu ja progressitunnet. Et kui see siis nagu see oma Silmaring natuke laieneb, siis näha ikkagi ka palju selliseid iseenda, mitte otseselt puudujääke, aga ikkagi nüanssi, mille kallal võiks tööd teha ja millesse võiks süveneda ja tajuda, et on palju inimesi, kellelt oleks ikkagi väga palju õppida. Nii et ma kujutan ette sellist nagu eratunni, konsultatsiooni ja sellist momenti, ma tahaksin küll suurendada. Ma ei tea, kas see on nüüd mingi saladuse urgitsemine, aga et, et mis need kohad või kes need inimesed on, kelle juures vaikselt mõtled, et võiks õppida. Ega mul ei olegi mingit sellist nagu kinnisideed praegu, vaid ma mulle nagu väga ma olen välja mõelnud, et tema juurde ma pean minema ja siis ma pean seda tegema, ma lihtsalt isegi väga detailselt oma tegevusala mõttes rääkides, mis puudutab otseselt klaverimängu ja heliloomingut ja ja selliseid asju, mis on muidugi väga sellised suured ja laiad teemad omaette kõik, aga seda enam, et et ühest küljest on need asjad, millega pidevalt ise tegeleda, aga teisest küljest on võib-olla siis ka vajalikele natukene kõrvale astuda ja ja natukene nõu küsida inimestelt, kellel on esiteks juba palju rohkem kogemust juba aastatega ja ja võib-olla hoopis teine perspektiiv. Kui sul oleks nimekaart, ma ei tea, kas sul selline on, aga siis kas sinna peale on kirjutatud Kristjan Randalu džässmuusik. Imekaardil on vist, et Kristjan Randalu piano klaver. Aga noh, eks see tihti on olukordi, kus pead nagu määratlema, noh, et mis sa siis nüüd objektiivselt oled isegi näiteks mingi kodulehele on vaja nagunii-öelda tavakülastajale mingi info panna, et kas tegemist on automehaanikuga või või mis, mis, mis toimub, et ma arvan, seal ma vist olen pianist ja helilooja Aga kui muusikastiili tahta sinu külge panna praegu siis on see ikkagi džäss. Jah, ma arvan küll, sellepärast no ma tea, plaan plaadipoode varsti enam üldse ei ole, aga seni kuni neid veel on seal mingeid lahtreid ja mingid žanrid, siis ma arvan, et need plaadid, mis ma ise teen või see muusika, mis ma välja annan, et see pigem ikkagi peaks selles riiulis maanduma. Kuna tegemist ei ole, ütleme tegemist ei ole popmuusikaga ja tegemist ei ole vanema või valmis kirjutatud või klassikalise muusika interpreteerimise ka, et tegemist on siis ikkagi originaal mingil määral nagu nüüdiskõigi, mitte nüüd stiili mõttes, aga praktilises mõttes selles hetkes tekitatud muusikaga sisaldab improvisatsiooni osaliselt, põhineb sellele, nii et ma arvan, et on kõik elemendid, mis siis laiemas mõttes ikkagi sinna džässinimetuse alla Lähevad me jõuame nüüd lähemale sinu kontserdile, mis on üks põhjus, miks sa tänase saate külaline oled ja mis toimub oktoobri noh, mitte päris lõpus, aga, aga lõpupäevadel Eestis. Me rääkisime sellest, et muusik, sinusugune muusika peab olema ette valmistatud ette valmistamatuks. Kui ettevalmistatud peab olema sinu publik. No ma üleüldiselt arvan, et, Et muusika või kunst üleüldse mingil tasandil peaks ta ikkagi suuteline olema köitma või publikut või pakkuma midagi kõigile, ka ilma ettevalmistuseta, ma ei tea, võib-olla see on natuke palju nõutud, et on noh, ütleme väga nõudlik, nõudliku sisuga teoseid või. Kunstiteoseid selles mõttes, mis nõuavad ka mingeid eelteadmisi selleks, et seda tervikuna mõista või nautida, aga, aga sellegipoolest ma arvan, et et see eesmärk üleüldisemalt peaks olema, et see ikkagi nii mitmel tasandil köidab huvi, pakub et, et seda, sinna võib tulla ka keegi kuulama, kes ei, kellel pole mingit, et nii-öelda haridust sellel alal või pole tegelenud selle muusikaga või tal pole kogemust, nii et aga kindlasti see mõjutab ka natuke selliseid praktilisi otsuseid siis, et noh, et kui lähtuda just sellistest äärmustest, et võib-olla võivad olla nagu väga muusika teadlikud kuulajad, muusikud ise võib-olla inimesed, kes on osaliselt seda muusikat juba kuulnud, kes on kursis ja samas inimesed, kellel pole aimugi, et kust, kust need inimesed nagu kuulamise mõttes kohtuvad või kus see kava selline liitepunkt on, kus nad kokku saavad ja kus siis nagu ka muusik selle publikuga kokku saab. Niiet Ma ei räägi tingimata nüüd, et peab siis kompromisse tegema, et see kuidagi seal niimoodi võtma neid äärmusi nagu ühelt ja teiselt poolt ära ja sellise nii-öelda leige kesktee leidma, seda mitte. Aga. Aga ma olen küll, jah, ma mõtlen sellele võima, üritan enda jaoks mõtestada, et mis See lahendus on aga, mida need või keda need inimesed näevad, kes tulevad nüüd sellele kontserdile ja mida nad kuulevad? No nad näevad laval ainult klaverit ja siis sinna tuleb ainult üks inimene, tähendab, seal pole helitehnikat, seal ei ole midagi muud. Ja siis toimub kontsert ja selle sisu ma mingil määral näen siis selle konkreetse kontserdi puhul natukene sellise läbilõike, kena, mitte nüüd kõigest, mis ma teinud olen, aga ma olen nagu põhimõtteliselt kahest sellisest suuremast nagu grupeeringust asjadest, mis ma teinud olen siis ühel pool minu enda looming ja lood ja teisel pool siis eesti laulude viiside teoste töötlused. Et need on sellised minu jaoks, sest kaks põhikategooriat, sellel kontsert See on nüüd see koht, kus jutusaatesse muusikat mängida, mida me ju vahel ikka teeme ja, ja täna loomulikult mängime Kristjani valitud muusikat, nii et juhatuse esimene tänane lugu siis sisse Noh, see esimene lugu olekski siis sellest kategooriast, mis on siis seoses eesti muusikaga ja see oli üks projekt koos Tallinna kammerorkestriga, kus lähtusin siis Entel-Denteli lauludest ja nende põhjal sai siis mõned uued teosed tekitatud ja nüüd kõlab siis pala, see on Pipi Pikksukk. Pipi Pikksukk kuulatud jutusaate stuudios täna Margit Kilumets ja Kristjan Randalu. Hommikuti pühapäeviti on ikka toreda rääkida lapsepõlvest ka. Kui sa mõtled oma pühapäevahommikutele, ma ei tea, siis seitsme-kaheksa üheksa-aastaselt. Kas sinna kuulus klaveri mängimine ka näiteks? Ei, see mul küll ei seostu pühapäeva hommikuga, mul siis pigem on vanaema pannkoogid on püha. Tegelikult ma tahtsin sinna jõuda, et kas sa pidid pühapäeviti klaverit harjutama. Ei, seda küll või sellist rutiini küll ei ole olnud, et nüüd on pühapäev puhkepäev. Ega see nii-öelda see muusiku rutiin, ega see ei vastases sellistele argija puhkepäeva normidele. Ma arvan, et puhkepäev on ikka vaja, aga või need lihtsalt võib-olla liiguvad siis siia-sinna, nii kuidas juhtub, aga ei, harjutamine, see on ikka igapäevane tegevus. Kui annad sa klaveri taha, istusid nonii viieselt viie-kuueselt vabatahtlikult. Raske öelda, kui see oli umbes, et ema mängib klaverit, mängib klaverit ja võib-olla ma katsusin, siis varsti saadeti tundi. On sul elus olnud selliseid perioode, kus sa oled mõelnud, et mu nii õudselt ei taha. Ja, ja väga vara oli mingi üheksa aastaselt oli juba seal oli täitsa nii, et nüüd on kõik klaveri kaas kinni, nägemist ja, aga see oli just see oli siis suvevaheaeg ja nagu kool pidi algama ja sellega siis ka selline rutiinse tunnis käimine ja niimoodi ja siis mul tõesti. Mul oli mõõt täis ja. Aga siis tuli see puhkus, reisis perega Saksamaale ja siis see kuidagi jäigi, sinna see reis ja tagasi ei tulnud ja siis mida ma ise ei mäleta, aga nähtavasti siis ma mingi hetk küsisin seal, et kus, kus klaveritunnid on nagu nüüd on ju kogu aeg hoidnud, kus nüüd on. Siis hakkas läbi. Ma mõtlesin, et viisakas kahju, et enam ei ole tund. Ei no oligi mingil määral selles mõttes, et ma nagu tunnetasin, teadis puudust sellest või mingi osa oli, aga, aga siis möödus ikka veel mitu aastat, nii et ma harjutasin ikka niimoodi kell äratuskell klaveri peal, et mingi norm täis ja ja siis ütleme selline nagu sisuline huvi asja edendada, arendada ise huvi, tunda aktiivsemalt, et see tuli natuke hiljem seal natuke. Ütleme niimoodi, ma arvan, mingi 13 14 siis, kui see tuli just sellega seoses, et ma tahtsin ise muusikat teha, ma tahtsin ise muusikat tekitada, ise mingit bändi teha, oma muusikat mängida ja noh, see areng lõpuks viis ka siis nii-öelda džässmuusikani, et kuna enne seda oli ikkagi klaverimäng, seostus ainult klassikalise repertuaari harjutamisega ja selle esitamisega Kas see oli siis natuke nii ka, et seda klassikalist klaveri mänguse harjutasid nagu veidi vastumeelselt, aga siis, kui see Arpeediod ja redelid ja need said läbi eestlasi klaveri taha ja said teha seda, mis sulle meeldisid, siis muutus ka suhtumine vä? Et oli nagu kaks Kristjanit, et üks selline väike kurja pilguga Christian, kes tagus heliredeleid, siis selline teine rõõmus. Ei, see ei olnud nii sellepärast et tegelikult ma kohe suht alguses, et ma nagu tekitasin endale, mis kogu selle džässi poolt puudutab ka mingid harjutused ja nii-öelda oma heliredelid ja asjad, et see ei olnud üldse nii, et siis ma tunnen saba, nüüd ma mängin ja muidu on ainult harjunud. Peamine et sellist lõhestumist ma ei tundnud, aga pigem just seda vajadust, et see oma muusikat sellele samamoodi mingi baas rajada ja sellele läheneda ikkagi väga detailselt, mida, noh, mis ma olin õppinud klassikalisest muusikast, et sellist lõhestame, sest ma ei tunne, tundub, et üks on selline harjutamine, teine on mängimine, et nii, nii see ei olnud. Kas sinu vanemad oleksid olnud pettunud, kui sinust ei oleks saanud pianisti? Võib-olla oleks õnnelikud olnud, ma ei tea. Ma ei tea, kes muusikud, kas vanem muusikuna või muusik vanemana tingimata soovib, et laps muusikaks. Vaat seda ma just praegu sinu käest, kuidas sinu vanematega alluvad? Seda ta nendelt küsima, aga. Ma ei tea, ma ei tunnetanud sellist. Väga otsest sekkumist, no eks, eks mingid piirid ikkagi olid ja ütleme, see, et seda harjutamist tunnis käimist ja et see oli ikkagi väga no see oli tõsine ja intensiivne ja aeganõudev ja niimoodi, et see ei olnud niisama, aga ma ei tea, mis see siis on, eks mingil määral, et luua eeldused, et siis, kui laps mingi hetk selle otsuse aktiivselt kätte võtab, et tal on nagu valida vähemalt, et kas ta süveneb, sellesse, läheb edasi või kui see rutiin liiga vaba on olnud, et siis tihtipeale võib-olla seda valikut enam ei olegi, et lihtsalt pole eeldusi ja pole noh, nii-öelda neid oskusi arendanud piisavalt, aga see on kelle raske küsimus sellepärast ütleme, kui sellesse on juba nii palju aega ja energiat ja fookust ja üldse nagu noh, nagu elu sellesse nii palju pandud, et siis tegelikult tagasiteed ma ei näe. Või üks mu sõber, kes ta minust paarkümmend aastat vanem, ta alati naerab, et Ta vist küsis mu käest kunagi, noh, et umbes et keskkolakas, sest nagu lõpupoole saama, et umbes noh, et mida sa siis mõtled, et mis, mis nagu edasi teed ja siis ma olevat vastanud, et no muidugi, ma lähen klaverit õppima, et nagu nüüd ma olen nagunii palju sellesse juba noh, et mul ei ole. Mis mõttes midagi muud liiga hilja on, aga ma olin, ma ei tea, 17 ja midagi. Seal ei, võib-olla selline väga praktiline mõtlemine, et mis mõttes alustada mingi muu asjaga nullist, aga no see ei olnud tõsine dilemma, mul ei olnud sellist momenti. Et kas ma teen seda või ma teen teist või midagi muud, et pigem oli, et noh, et kas ma mängin edasi klaverit või ma ei mängi edasi klaverit, aga mitte, et ma ei mängi edasi klaverit ja selle asemel teen midagi muud. Sinu isa Kalle Randalu on siiani Eestis ikka väga-väga armastatud pianist. Tema kontserdile on väga raske pääseda ja, ja kas see tema selline aura on sind kunagi seganud ka, et noh, on see kuulus Kalle Randalu ja siis sina pead kogu aeg nagu tõestama, et sa oled ka Randalu ja hea ja oskad klaverit mängida või kuidas on? Ei ütleks nii, ma arvan, et sellel on ikkagi noh, ma ütleks, et sellel on mingi väga selline praktiline eelis, et et kui on noh isa, kes on sellega väga intensiivselt tegelenud ja inimesed seostavad sellega klaverit, muusikat ja nii edasi et siis antakse vähemalt see, ma arvan, see nii-öelda see esimene shanss, et keegi üldse huvi tunneb selle vastu, mida sa teed, see tuleb kergemini kätte, ütleme, et see moment, et te tunnete ju seda, aga nüüd tuleb see, kellel on ka seos temaga ja ta teeb ka midagi. Et kuulake nüüd seda, et see on nagu selline moment, mis on siis esialgu nagu käes. Aga edasi sõltub ju ikkagi kõik iseenesest, et see, see on ainult see käimalükkamine. Aga, aga sealt mitte edasi. Et selles mõttes ma ei ole, ma ei ole tunnetanud sellist survet, et ma peaksin hakkama nagu pidevalt tõestama midagi nagu kellegi teise kõrvalt. On sul anda kui teil kõrvuti klaveri taha panna ja võhikule peaks selgeks tegema, mille poolest te klaverikunstnikuna erinete oma tüübilt, kas seda saab kuidagi kirjeldada? No nüüd oleks selles mõttes huvitav võib-olla küsida mõnda kuulajad, sellepärast nüüd viimane kord, kui me koos mängisime, sellest on nüüd mõni kuu oli Järvi festivalil Pärnus, mängisime Mozarti kahe klaverikontserti ja siis mõned, et inimesed tulid ikka pärast ütlema küll, et kui need silmad kinni kuulasid, et see ikkagi sulandus ja kombineerus, nii et nad ei saanud enam aru, kes mängib. Ja sellise teose esituse puhul siis ma võtan seda küll kui väga suure komplimendina, et see on ka mingil määral taotluses, on ka selle muusikas sellesse muusikasse niimoodi sisse kirjutatud, et on kahe instrumentalismi partiid siis niimoodi põimuvad, et te ei ole kontrastid. Aga kui võtta nüüd ma arvan, et ikkagi suured erinevused juba tulenevad muusikast noh, muusikalisest materjalist, et on vahe, et kas ma esitan mingit omaloomingut või kas ma interpreteerin siis mingit Mozarti teost, nii et ma arvan, et see on sellisele tavakuulajale öeldi, et millest siis nüüd erineb, et need on sellised objektiivsed erinevused. Ja sina kirjutad muusikat, aga sinu isa ei kirjuta muusikat. See on objektiivne koha. Kuidas see sinu päevakavas on, ma ei kujutagi ette nüüd, et, et see, et võiks nagu ühte päeva mahtuda või mahub mõnikord nii ka, et näiteks hommikul kirjutan muusikat ja õhtul lähen teen kontserti või need on kuidagi nagu tsükliti, ära jagatud su elus. Ma näen pigem tsükleid. No muidugi samuti samuti ei taha välistada, et kui mingi idee tuleb, et siis sellest kinni haarata ja vähemalt kirja panna ja jätta, aga selline tõesti mingi materjali materjaliga töötamine, millegi lihvimine. Et see, see on ikka omaette faas, et ja noh, kui rääkida just sellest, et samal päeval oleks mingi kontsert naat, siis enamasti see hõlmab ka mingit reisimist, mingit liikumist, siis Healy heal juhul saab veel natukene kuskil pilli proovida või nagu käed soojaks mängida, et nagu ma arvan, et seda praktilist aega, et sealt kõrvalt siis on nagu pühenduda uuele loomingule. Et see tavaliselt nagu ühte päeva nüüd ei mahu, et ma siis tajun just seda vajadust, et neid ega väga aktiivselt võtta, et seda peab endale võtma, et see aeg on olemas, aga siis peab seda loominguks võtma. Mis saab siis, kui sul on õhtul väga vastutusrikas kontsert, aga sul on paha tuju? Tihtipeale võib-olla isegi hea, sellepärast et kõige raskemad on need olukorrad, kus nagu kõik on nii hästi, et nagu ei saagi enam aru, et mis, mis, mis siis nüüd nagu võiks paremini olla ja siis ainuke, mis nagu võiks paremini olla, on tegelikult nagu omaenda, ütleme, fookus, keskendumine, oskus, nii et siis hakkab nagu see pahameel kasvama, sellest, et ise ei piisa, et kõik ütleme, pill on ideaalne, saal on ideaalne, päike paistab, kõik on tore olnud. Ja siis ainuke asi, mis nagu enda jaoks lõpuks ei toiminud muusika noh, et tajuda iseenda jaoks mingis detailis, oma küündimatust. Aga kui tihti seda tuleb ette Kristjan, et ei, ei tulegi välja. Et sa lähed kontserdilt koju Lentalenta ja mõtled, et ega see ei olnud hea. See võib-olla see võib tunduda subjektiivselt nii, aga ma ütleksin ikka nii-öelda professionaalse muusikuna, et see selline mõte publikuni jõuaks, et see on lubamatu. Et et see ei tule kõne alla ja selles mõttes noh, et mul, ma tean, artistil võib olla paha tuju, halb päev või mis iganes, on väga äärmuslikke juhtumeid, on mingid traagilised juhtumid elus olnud, aga kontsert toimub õhtul. See ei huvita saalis tegelikult mitte kedagi ja tundub võib-olla ebaõiglasena, aga ma arvan, et nii see on ja mingil määral on see ka okei niimoodi, et lihtsalt et on mingid nagu kokkulepped juba enne otsustatud, et mingi asi toimub ja see täidetakse mingi sisuga ja siis lihtsalt see, nii see on, et see peab ikka olema mingi väga eriline Forss Maša siis, mis seal mingi. Et et see niimoodi täitsa uppi läheb. Aga mõnikord sa oled ju väsinud ja tühi ja tülpinud ja mittekontserdil, aga üleüldse kõik inimesed on. Ja muidugi, aga mis siis, no siis, ma arvan, et siis ongi, pigem ma ei näe seda nii probleemina, siis sellest võib tekkida mingi trots, sellest jälle mingigi energia ja just see võib mobiliseerida hoopis noh, just mingi sellise paljud tugevama lähenemise kui see, et oi, et ma olen välja puhanud, kõik on tore ja nüüd ja siis järsku tekib mingi tõrge, et oi, miks see nüüd ei, ei toimi. Aga kuidas sa ennast laed naastud taastun, tajun väga sellise tähtsana Maal olekut, looduses olekut, eraldi olemist. Ka noh, lihtsalt füüsiliselt väljas liikudes jooksma minnes midagi taolist, mis on väga kontrastsed tegevused siis mingile kuskile ma teaks lennukis istumisele, klaveri taga istumisele sellistele tegevustele, nii et süüa tehes. No täna on pühapäev ja sul on, oletame täiesti vaba päev ja siis hommikul mõtled, et nüüd, Christian, ma teen midagi head oma perele, mis seal siis reeglina on? Söögihea head, mis sul hästi välja tuleb? Igasugused sulle meeldib teha võib-olla mingeid selliseid suuremaid salati, olisi asju, mis on kombineeritud ühest küljest selliste värskete asjadega, teisest küljest võib näiteks praadida midagi sooja juurde kombineerida mingi juustu asjaga, katsetada erinevad kastmetega, mis on siis kas pigem midagi sidrunist, äädikalist, midagi mädarõika, midagi sinepiga meega igal juhul muskaadiga noh kui nüüd juba ainult sellesse maailma süveneda, iga kõik seemned, kas panna neid toorelt, kas neid kergelt röstida, kas mingit pähklitest asja erinevad ürdid värsked muidugi sellega kombineerituna, mis muidugi on ka selline lõõgastav või positiivne, et kui seda ette valmistades näiteks turul käia, selle asemel, et jällegi oma tuju rikkuda mingis ostukeskuses, taustamuusikaga ja kõigega, et siis. Jaajaa akustiline see on kõige karmim, reklaamitöötajate silmad võib kinni panna, aga kui tuleb ootamatult akustiline info, see ei saa midagi selle vastu teha. Et selle tõttu on hea selliseid kohti vältida. Ja siin tulevad mulle meelde need sajad, enamasti noored inimesed, keda ma vaatan tänaval, keda ma vaatan jooksurajal, keda ma vaatan, ükskõik kus neil on, kogu aeg klapib peas. Vaata mind hirmutab see, et nad nagu enam mul on tunne, et nad nagu enam ei kuulegi, kui lind laulab või, või lihtsalt tuul liigub, sest kogu aeg tuleb mingi asi, tuleb kõrva, et et see on nagu hirmus vaadata. Võib-olla see on üks samm edasi, sellest on et ma nagu mõtlen, et tehniline progress ja kuidas ikkagi helitehnika on arenenud ja mis mis kõik CD-plaadist veel edasi, mis tehnoloogiad on olemas ja siis näha tänaval inimesi, kes lasevad oma mobiilikõlarist mingit muusikaklippi, siis ma ei tea, mingi plastmass, karp läriseb. No ma ei tea, maitse asi nähtavast. Kui tihti sa ise muusikat Kuulaks taustaks tegelikult vähe, kui on mingi seltskonna olukord niimoodi istuda ja lihtsalt nautida natuke mingit hetk siis võib-olla teadlikult panna mingi mitte suvaline taust, vaid ka siis valida mingi plaat, mida ma ise naudin või nii, et siis see on muusika taustaks, võib-olla reisil olles võib-olla autoga sõites ja niimoodi, aga nüüd ma olen ka tajunud pigem noh, et ma panen reisil olles küll kõrvaklapid pähe ja lülitanud sisse nad summutavad heli, aga ma lülitan muusikat sisse. Vaiksed kõrvaklapid peas. Aga ma ikka üritan võtta seda aega, et kui ma mingi uue plaadi olen saanud või et ma siis ka tõesti selle, ma istun maha ja kuulan selle tervikuna läbi, et ja mulle tundub nagu inimestega rääkides, et seda tänapäeval eriti palju ei tehta või see ei ole üldsegi mitte see ei ole tavaline, et et seda ma üritan küll teha, et mitte suhtuda muusikasse kui sellisesse suva tausta, tarbimisartiklisse. Ja kui sa kuulad, siis on sul mõni lemmikkoht, kui sa kuulad või, või noh ma ei tea, kuidas, kuidas inimene teadlikult näiteks tervet plaati kuulab, kas on tugitoolis, kasse on kirjutuslaua taga, mis, mismoodi sa oled siis kui sa kuulad muusikat? Et ma arvan, peaks ikka midagi mugavamat olema nii kirjutuslaua taga. No need on sellised tühisemad olukorrad, kus näiteks käib mingi is juba iseenda, mingi salvestiste arutelu, kas või meili teel, et nüüd on siin need võtted need valima, nüüd siit seda, kas nüüd jäta see välja, kas jätta see sisse ja siis ma kuulan kirjutuslaua taga selle läbi, siis ma tajun küll, et on positiivne, et on selline nagu töölikum keskkond ja istumine olemine. Aga kui nüüd niimoodi lihtsalt ka ühest küljest süvend, teisest küljest aga nautida tervikut, plaati just näiteks, et siis ma arvan küll, peaks olema selline mugavam olukord, aga kuna nüüd see enne rääkisime, et elu on selline mitmepaikne olnud, aga kohad on muutunud või nii, et mul ei ole nüüd, et jah, et seal nurgas on mu lemmiktugitool ja siis seal ma kuulen Nüüd me oleme andnud inimestele juba üsna mitu vihjet pühapäeva veetmiseks ja, ja oktoobri lõpul siis saab tulla ühele toredale kontserdile, mis kuupäev see täpselt on? See on esmaspäevane õhtu 29 oktoober. Estonia kontserdisaalis kell seitse õhtul. Oled sa sellele kontserdile pealkirjaga pannud näiteks? Sina ise oledki? Sellel kontserdil ma ise olen pealkiri sellepärast, et see on klaverifestivali raames ja siis nad selle kogu festivali jooksul esitlevad erinevaid pianist ja ma arvan, et selle tõttu on see info juba niivõrd kirju, et sa igal kontserdil lisaks sellele, et see on klaver, 2012, lisandub siis selle õhtu pianist. Nii et eraldi pealkirja ei ole. Ja nüüd, kui me tahaksime inimesi oma kuulajaid ette valmistada, selleks kontserdiks me küll rääkisime, et ei pruugi valmistuda, aga võib siis nad võivad võtta ühe plaadi, selle plaadi nimi on mis ja kuulata sealt, mida see jääb ka meie tänast saadet lõpetama. Tse lugu. See lõpulugu nüüd see on natuke teine näide, see on koos minu ansambliga, nii et see ei ole mitte nüüd sooloklaver ühelt plaadilt, mis mõni aasta tagasi ilmus. Plaadi nimi on tõesti hättan ja see lugu on Štiller. Beobachter. Aitäh Kristjan Randalu jutusaatekülaliseks olemast ilusaid elamusi ja ja palju vaikust ka sinu päevadesse.