Elamuselamus. Enamus tervist, mina olen Jan Kaus. Eetris on saatesari elamus, kuhu mina, Urmas Vadi kutsume igal pühapäeval kõnelema häid ja olulisi inimesi kes meie vaimuelu ühel või teisel moel mõjutavad. Neile kõlab, millised sündmused, hetked või seosed on teinud neist inimestest sellised, kellena me neid praegu teame ja hindame. Saade valmib koostöös Eesti Kultuurikojaga. Tänases saates räägib oma elamustest pärimusmuusik Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Ando Kiviberg. Head kuulamist. Tervist Ando, tervist. Täname, räägime sinuga elamustest sellistest sündmustest või hetkedest, mis on sinu vaimu põhjalikult või pöördelised mõjutanud ja muutnud. Teinud sinust selle, kellena sind praegu tunneme. Alustuseks küsingi, et kui palju su elus on selliseid sündmusi või olukord esile tulnud kus sa tunned sellist ergastavat mõju ja järelkaja. Siiamaani. Oo ma arvan, et kuskil 40.-te kandis saabub inimene sellisesse emotsionaalsus vööndisse mida võib küüniliselt nimetada emotsionaalseks kulumiseks kus kunagised võimsad muljed võivad juba olla natukene tuhmunud. Ja uusi ei ole väga kerge enam leida. Ei, ma pean tunnistama, et sinu ettepaneku peale elamuste peale mõeldes tuli kimbatus, mitmepidine. Esiteks see, et, et uudishimuliku ja, ja sellise elamustelembelise inimesena ma olen neid elamusi väga-väga palju ja, ja keeruline on sealt neid välja selekteerida, mis nagu sa ütlesid, minust on teinud selle inimese, kes ma täna olen. Aga teine asi on täpselt see, et, Aga tulles siis nüüd kui vabandused on esitatud, siis tuleme küsimuse juurde tagasi ja ja ma arvan, et minu armastus pärimuskultuuri vastu ütleme siis kultuuriidentiteedi selge tugeva kultuuri vastu on pärit sellisest õrnast east umbes vanuses 16. Kui toimus esimene Viru säru festival folkloorifestival Viru Säru mõisapargis valvsus ja siis ojaäärse seal puhkekeskuse lähistel ja ma olin parajasti malevas EKM-is elus esimest korda olin malevlane ja sattusin sellisesse rühma, mille baaskooliks oli Reaalkool Tallinnas, aga ma olin Hiiumaa poiss. Sain sinna tutvuse kaudu, nagu nõukogude ajal tavaliselt asjad käisidki. Sattusin tutvuse kaudu siis sellisesse legendaarses Viitne rühma. Viitnal pesitses Palm, sest sel ajal, sest Viitne rühma enda maja oli maha põlenud paar aastat varem, siis vita rühmanni kolitud Palmse mõisa ühte kõrvalhoonesse viinakööki väga romantilisse kohta, mida kutsuti kurepesaks. Aga, aga see elamus, millest ma rääkida tahan, on seotud Viru Säru festivaliga kus toimusid päevasel ajal kontserdid festivalidel, sellistel puhkudel ikka. Aga, aga selline raputav kogemus saabus öösel, kui lõkketule ääres hakati laulumänge mängima ja tantsima. Ja mängisid pilli minu sõbrad ja mõned malevakaaslased, kes kes olid sellised usinad ansambel, piipari osalejad või, või liikmed ja ansambel Bieber tegutses vanasti vist siiamaani tegutseb tegelikult vanameestele härra Toivo Luhats juhendamisel praeguses huvikeskuses tol ajal siis pioneeride palees ja see kogemus, mis seal väga romantilises keskkonnas lõkketule paistel tekkis koosnes võib-olla mitmest sellisest erinevast muljest üks asi, see, et see kõik toimus väga spontaanselt, Kiigelt midagi kokku leppinud. See kõigil osalejatel oli võimalik aktiivselt nagu kaasa teha, eks ole, et kui noh, laulumängude puhul rahvalaulude puhul on, eks ole, et on Eestit, kõik saavad kaasa laulda, keegi näitab tantsusamme ette, kõik saavad kaasa tantsida. Ja seda ei tehtud mitte sellepärast, et kellelegi esineda või et keegi käsib, vaid sellepärast, et õudselt tore on kuidagi väga selline võluv olek ja muidugi mängis olulist rolli ka see. Sellel peol oli üks tüdruk, väga ilus tüdruk. Ja ma olen hiljem mõelnud rahvariietesse, kuigi ma olen kindel, et talle sel hetkel ei olnud rahvariided seljas. Aga tema, tema võlu ja veetlus, sexapiil ja kogu see selline muusikaline olete sisse lõkketuli ja need laulud, tantsud. Mõjusid minule noh, ütleme siis niimoodi igaveseks. Kas sa tead, mis sellest tüdrukust saanud on? Ma arvan, et ta on mehel litaallasel ja tegeleb klassikalise muusikaga jäiga muusika juurde. Ja ta õppis tol ajal juba muusikakeskkoolis oli ta sinu rühmast ja oli küll kena rühmas. Aga, aga selle festivaliga seoses, ma arvan, meie rühm pani kokku kogu eks ole kohustusliku isetegevuskava, mida piirkonna kokkutulekutel kõik rühmad pidid, eks ole, tegema isetegevuslik lühikava. Ja meie ei teinud mingisugust agitkava, ei kiitnud kolhoosikorda. Teeme folkloor, kava, mis oli umbes külasimman või midagi säärast mis algas tüdrukute Helletusega, sest meil oli pundis üks poiss, kes mängis lõõtsa, kes oleks kolme võid seal mängida, kõik need loota mingis ära. Ja siis me tegime pundi, kus muideks mängisid siukseid nagu nagu Jaano Martin Ots ja Tarmo Tiisler ja Tõnu linna. Ja mina mängisin elus esimest korda avalikkuse ees mandoliini ja mängisime tantsuks ja siis kõik laulumängude järjest oli selline hästi selline tempokas ja tore kava. Pälvisime meeletu menu kohalviibijatele koguselt laagri täielt rahvalt. Nagu ma mäletan ka seda, et me olime väga pettunud, et meie kava mingisugust äramärkimist ei leidnud. Ei olnud tol ajal valitseva noorsoopoliitikaga väga kooskõlas, ütleme siis nende. Kas sa oled muusikast saanud veel mingeid väga tugevaid elamusi? Jaa, olen küll kindlasti väga palju ja järjepanu kaska seoses pärimusmuusika festivaliga Jahke seoses pärimusmuusika festivaliga, aga ma oleksin tahtnud rääkida tegelikult veel ka laulupeo aastaks, et ma arvan, et iga inimene Eestis, kes on koorilauluga tegelenud ja kellel on olnud võimalust õnne osa saada laulupeost osavõtjana lauljana siis kujutab seda tunnet ette, kui kui mingisugust, väga olulist laulu. Kõik need tuhanded inimesed korraga koos mingisugune väga õrnal hetkel laulavad. Kuigi ma olen laulupidudel käinud väga väikesest poisist peale, ma olen ema koori dirigent. Ja, ja seetõttu olen olnud laulja, nii kaua kui ma umbes mäletan ennast. Aga, aga sellise hästi võimsa elamuse mäletan ma. Ma sain 1985. aasta üldlaulupeol, mis oli täiesti punane pidu, Brežnev oli just lahkunud, aga ka nii-öelda preester aeg ja Vaino oli meil veel pukis, eks ole, ja ja kuigi Moskvas juba rääkis Gorbatšov midagi glasnastist perestroika, seda siis siin oli kõik ikka täiesti 1905. aastal väga jäik ja range. Ja peod olid pühendatud ikka Vladimir Iljitš Lenini mingisugusele aastapäevale kas sünni või surma või tont teab mis aastapäevale. Aga ka selle peo raames lauldi Mu isamaa on minu arm ja vot seda tunnet ma mäletan, oli ikka väga hästi ja see oli ikka niimoodi, et ma mäletan, et kuskil poole laulu pealt mul vahepeal ei olnud võimalik laulda. Kõri pigistas nii kõvasti ja pisarad jooksid aga mõningi siis 15 aastane kuueteistkümneseks saamas ka hästi, selline hästi oluline moment. Aga pärimusmuusikast rääkides siis tegelikult see põhjus, miks mina koos oma sõpradega otsustasime Eestis hakata pärimusmuusika festivali korraldama, on seotud ühe teise festivaliga, kus me olime sellises Falloni folk Music festival. Sa vist ei ole kahjuks enam ei ole, aga tol ajal oli Põhjamaade võib-olla kõige kõige mõjukam, kõige olulisem, et tal on selline selline muusikute Meka või niisugune koht, kus käiakse kindlatelt alati kokku saama selle terve päev Skandinaavia ja, ja ka ütleme, briti saarteni. Ja selle Falloni festivalitiival toimus rahva One noorte pärimusmuusikat selline õppelaager ja mina sattusin sinna koos oma ansambli ja kursusekaaslaste ja sõpradega. Ja see, mis mind rabas, vot sinnamaani ka ma olin Eestis kohanud ikkagi valdavalt ja üldse noh siis nende endises Nõukogude liidus või siis 91 oligi veel Nõukogude Liit, kui me läksime suhtumist, et igasugune muusika, külm tegevus, organiseeritud tegevus on suunatud ikkagi resultaadid, milleks on esinemine piduriie selga laval, kummardus, esitus ja kummardus ja lahkumine seal ma elus esimest korda nägin olukorda põhimõtteliselt, kus kus pilli mängitakse ise endale näiteks see õppepäev käis õpitubade kaupa erinevate juhendajate eestvedamisel õpiti lugusid kuulmise järgi. Aga siis, kui tuli paus või saabus õhtu ja nii-öelda siis päris päevakava sai ammendatud, siis siis kogunesid, et noored inimesed meieealised ehk siis umbes seal muide, 16 17 18 20 sellises vanuses erinevatesse teistesse nurgakestesse paari-kolmekaupa pillid välja ja, ja mängisid iseendale või üksteisele suhtlesid muusika kaudu, et näiteks üks hakkab mängima lugu, teine ütleb, et vot ma ei ole seda kuulnud, kuidas see käib ja siis seal mängis nii kaua sedasama meloodiat, kuni teine hakkas järgi võtma. Sai selle viise endale nii-öelda käpa siis hakati juba improviseerima teist häält, kuid kolmas muusika juures veel ka kolmandat, seal tekkisid sellised spontaansed musitseerima mitmel pool selles koolihoones, kus ööbisime. Ja ma olen selles mõttes täiesti rabatud, sest ma kunagi varem näinud, et keegi võiks mängida pilli lihtsalt sellepärast, et tal endal õudselt seda vaja omaenda meelerahu ja mingisuguse naudingu saamise pärast. Ja siis ma sain aru, et senise muusikalise elu kõik valesti Aga küsiks sinult tõesti, kui muusikast ja muusikaelu edendaja käest, et kui palju on sulle avaldanud mõju teised kaunid kunstid oskad sa sealt ka mõne halo rääkida? Väga-väga palju keskkooli ajal. Siinkohal tuleb kohe meelde minu kooliteatri juhendaja-lavastaja luuletaja Ave alavainu kelle juurde ma läksin Hiiumaa kooliteatrisse Kärdla keskkooli ajal. Ja seda kooliteatri tegevust kuidagi viljeledes. Üks on siis, me tegime ise ja ütleme, rolli tegemine ja, ja mingisuguse resultaadina jõudmine oma tüki ettekandmine, mis oli tohutult vaimselt selline äratada kirgastav tegevus. Aga et selle kooliteatri tegevuses osalemise kaudu kohtusime, noh, väga hea kirjandusega, mida meile kogu aeg soovitas. Ja, ja teine asi Avel oli ja on kodus ju muljetavaldav maalikogu. Saime sellise päris hea nii-öelda lähiajaloo kunstihariduse, näiteks Elmar kitseteostega kohtusin tema abilia ja Ülo Soosteri maalidega ja nii edasi. Ja kooliteatriga seoses tuli mulle meelde ka minu esimene kohtumine, Ilmar Raagi, kas on mast aasta aega, umbes aasta vanem, tegutses tol ajal Kuressaares või noh, ütleme siis tollel ta Kingissepa, eks ole, kooliteatris. Ja ma mäletan väga hästi, 1986. aasta kevad, kui oli vabariiklik kooliteatrite festival toimus Pärnumaal, mitte Pärnu linnas, vaid Sindis. Ja kus siis Saaremaa koolide materjalidele kohale lavastusega mille nimeks selline kaubitsemine Heivenit. Ja kui ma õigesti mäletan, siis autoril Joseph ellasele ilmunud Loomingu raamatukogus ka hiljem lugesin selle läbi, 1976. Ei, ma arvan, et see on tükk, mida peaks tegelikult praegu lavastama, mis mis räägib sõjaste sõja absurdsusest ja kuidas käsku täites võib juhtuda olukord, kus sul tuleb tappa mu laps. Kui ma mõtlen tolle hetke peale ka selle peale, kuidas millise lusti ja, ja sellise teatav, aga kuidas ma ütlen sellise üleoleku või natuke poosiga need Saaremaa noored mehed seda tekki ette kandsid? See oli muljetavaldav. Aga Ilmari kuju sellest ajast jäänud väga hästi kuidagi meelde, et see mõjus Evodonovega vaimselt. Kas ta mängis selles etenduses ta ei lavastaja, ta mingis kaja mängis kaja. Kooliteatrilainel võiks muidugi pikalt jätkata siis nii-öelda päris teatri juurde edasi liikudes, siis. Siis ma mäletan, 87. aasta jaanuarikuud oli metsikult külm, saabas, tohutu pakane järsku. Ja Ma mäletan seda, et meil oli talvine koolivaheaega, pidime klassiga minema Tallinnasse vaatama noor teatrietendust lendas üle käopesa ja meil õnnestus sinna kohale jõuda, vaatamata sellele, et väljas paukus umbes 35 36 kraadine pakane ja merel oli jää paksus, ma mäletan kui praamiga sõita, et praam sõitis Rohuküla-Heltermaa üle 28 tunniga. Et jah, et see on eraldi lugu, millest ma pean pikalt rääkida, aga ma ei mäleta, kuidas kõik sai otsa, isegi see kõige vastikum, virsikumahla sai, sai puhveti, Satsa jää oli nii paks, et selle kindlasti meelde silma järgi. Aga aga see tükk ise, kuidas me sinna siis kohale jõudsime, niimoodi, et ühistransport ja kuidagi ei tahtnud liikuda, ma mäletan, et tunnis liikus umbes üks troll. Diiselbussid ei suutnud sellise pakasega sõita ja nende aga siin Salme keskusesse jõudsime, mis tol ajal oli Tombinimeline kultuuri pole. Ja Mul on õudselt hästi jäänud meelde Jüri Aarma sõnatu roll, kes kujutas ühte patsienti, kes selle siis nii-öelda. Ristilöödud Kristus, risti löödud ei olnud kuskil väljas silt, et on kristlusega, kõik said aru, et ilmselt on. Mees kujutab ette, et on ristimine Kristus. Aga see oli, see oli väga muljetavaldav, natuke ise on need, kes on näinud, kindlasti mäletavad, kui, kui raputas, oli ja ja selles ühiskonnas noh, mis, mis, mis parajasti oli, mingisugune lootuskiir oli kuskil nagu kerkinud justkui. Aga kuidas see mõjus selles kontekstis meie ühiskonnast. Et väga-väga-väga võimas. Ja umbes samasuguse paugu sain ma filmilt lendas üle käopesa. Aga, aga seetõttu, et et ma olin just siis vaatad nõukogude armeesse. Ja, ja teenisin Leningradi oblastis kuskil seal Laadoga ääres, mingis soos raketibaasi. Ja ma olin juba, ma ei mäleta, kas neli kuud või, või võib-olla isegi rohkem teeninud tohutult suur väeosa, kuskil. Pakun kuus seitse, võib-olla isegi rohkem 1000 meest. Ja siis olid, et võrkpalli võistlused ja ma mäletan, et meil õnnestus tolle auhinnale selle oma omases Roodoga õnnestus tulla au hinalisele, kolmandale kohale. Selle eest anti meile, anti meile linnaluba siis võrkpallimeeskonnaliikmetele paarikaupa ja siis eks arem poiss, kellega me koos seal olime. Kindlasti lasti ka rajoonikeskusesse sinna. Ja ja nende siis umbes mõneks tunniks, muide neli tundi, viis tundi, mitte rohkem. Kellaajaline, sa mäletan mõnusad esimest korda siis, kui sa oled mitu kuud ainult seal niimoodi trellide tagapõhimõtteliselt välja ja. Sa oled selline nagu sa oled noor. Ja siis läksime sinna rajooni keskus kõndima. Venemaa linn, nagu ta oli. Korraga vaatame, kino, kinos jookseb, lendas üle käopesa, läksime kohe sappa, andsime. Mul ei lähe meelest ära, pealegi promdeni lahkumine lõpuks seal, kus ta viskab surve õhu v mingisuguse seadeldise oskab läbi trellide, eks ole, jookseb sealt minema siis kuidas see kasvumeloodia väga voolav seda saada peal. Et see oli niisugune asi, mis võttis väga ulmeliselt klemmi kurku, ma mäletan, et see oli nädalaid pärast seda, ma olen ikka täiesti, kui ma selle peale mõtlesin, ihukarvad tõusid püsti. Ja ma ei salga, et ma kaalusin sama samasuguseid variante korduvalt. Mis võiks. Äkki läks sõjaväe jah, et oleks võimalik äkki sedasama mõtet kuidagi rakendada. Ja sa oled sündinud, eks ju, Rakveres ning hakkasin ja praegu elad, elad Viljandis? Küsikski, et kas ja kuidas on sind erinevad maastikud mõjutanud, et need maastikud, millel sa elad? Ja maastikud on väga mõjusad ja Eestis on leida võrratuid paiku, kus kus saab sellist ilu ammutada endasse ja kindlasti on üks selline paik, on Viljandi lossimäed, eriti muideks praegusel ajal. Minge võtke üks nädalavahetus või kas või üks päev sealt hommikul Viljandisse perega. Seal, kuidas kollased ja punased lehed hakkavad juba vaikselt langema, kui on selline karge ja mõnus õhk jalutate lossimüüridest etendanud termos teed näiteks kaasa võileibu ja siis võtad selle korvi käevangu, lähete sinna, istute pingi peale maha ja vaatata sealt kalumete järve poole olla. Väga võimas, teraapiline, lausa olukord. Selliseid võimsaid maastikuelamusi on väga palju veel, mul on üks lemmikpaik, kus ma käin Hiiumaal käin ema juures siis alati leian võimalused sõita korraks Ristnas ja Ristnas põhja-lõunanime, vahel on üks koht, kus kõrgem kallas ja sellised tublid männid, aga mitte liiga kõrged. Sellised rannikumendid nagu ranniku männid on kasvanud väga suureks küll kaasaegset jändrikud ja natukene jässakas. Ja siis kuidas lihtsalt nagu moodustub selline käik mereni. Kui päike loojub läände, siis kuidas sealt käigust see, see väga erilise värviga kuma hakkab sind kuidagi niimoodi kutsuma? Jõuad sinna selle kõrge kalda sera peale ja seal on vesi on väga sügav, õigemini merepõhi langeb suuliselt järsku ja vesi liigub sellesama meresängis siis seal on alati laines, isegi siis, kui tuulderit ei ole väga võimas lainekohin. Seal on isegi liiv, minu arust liivaterad on, on nii suured nagu mul väikese sõrme ots. Seal liiv, see ei ole mingisugune klibu, see on tõesti liiv, ühtla ühtlane, selline mõista, seal on kõik ülivõimas lained, võimsad, need kivid, liiv on võimas ja need männid, mis on suhteliselt madalad, sitked, vägevad. Ja kõik see kokku on väga ülev. Me oleme nüüd rääkinud sinu loomingulisuse, ka või loominguga või, või kaunite kunstidega seotud elamustest ja ka looduselamustest. On sul veel mõni selline mälestus või, või hetk või olukord ja mis sind siiamaani kuidagi köidab või toidab? Ma tahtsin rääkida, enne küsisin, kas ma tohin rääkida õlleteost elus esimest korda tegin õlut Hiiumaal. Keskkoolipoisid ja, ja lõpuklassis abituriendid olime ja mul õnnestus saada kostile Emmastest pärit poiste juurde kaks kaks sõpra, kes üürisid ühelt piirivalveohvitserid sellist väikest maja. Ja noh, see maja ilmselt selle kohta vanust ei osanud silma järgi määrata, aga see võis olla kõik numbrid 50-st kuni 120-ni võisid sobida. Igatahes Tal oli piisavalt ajalugu, et, et peita endas ka saladusi. Ja me leidsime siis ühe sellise huvitava saladuse kuuri alt. Näiteks kolmekümneliitrine tammepuust õllevingumasskraaniga, korralik töötas. Edasi me selle tuppa suure rõõmuga desifitseerime ta ära, keeva veega. Peab ilusti kõik tipp-topp, tõime kadakaid rannast teinud vähemalt toosat suhkrut, pärmi mõtlesime. Mäletan kuskilt retseptiraamatutest vaatasime ka, mõnest oli keegi meie hulgast, kellel varem nende isa kõrvalt kogemus olemas. Kes tegime õlut ja tegime selle keerulise nagu valmisdoose käärima. Siis sinna sinna segusse, õhtul valasime ta paati. Kui oli näha, et käärimisprotsess nagu hakkas seisma ja siis hommikul panime, siis punni peal oli selline puupunn punni peale punni ümber veel traadiga ümber ümber selle. Ümber seal õlle vingujad panin mina väljendaks. Läksime siis ise kihistades kooli et tagasi vaata, mis on saanud. Peale tunde tagasi vaatasime, et proovisime nagu lasta kraanist. Tundus nagu survet, aga ei ole. Et midagi on valesti. Selge. Et punn laseb õhku läbi, järelikult tuleb leida tihend. Mõtlesime, mis võiks sobida, tihendaks. Ando mõtles. Lähme toome Kärdla kuumest. Õhupallid. Panime õhupalli tihendiks vahele, ongi kõik korras. Mõeldud, tehtud, Paimkovoia tõime, õhupallid kohe. Hando hüppas punni kallale. Uubel vahele. Selle asemel, et keerata kraan üles ja proovida surve, sest mis seal ikkagi tõenäoliselt ikkagi midagi on nagu välja lasta. Nagu see punn pääses peo vahelt vastu lage. Tumepruun fantaan muidugi kõik täis, ise täislagi täis seinad, tapeet, kõik põrandal ujub pahkluudeni on õlu. Seisame siis üks endale sihuke täielik pragmaatika, onju, mina olen pigem skaleerinud tüüp. Sekslasin kliiniline päris hea komplekt. Lühemat kasvu, vähe särtsaka pass, see hüppas esimesena sinna. Matrossov sati otsadega, toetas pihu kinni, saatke mul pommi, sai punni kätte, andsime tulles selle punni kuidagi sinna peale õudne. Vahelduseta õlut välja, ikka veel kõik. Noh, seda kleepuvat magusat, eks ole, kujutage ette, kas saame sellega pihta, veel? Saime selle voolu pidama. No julgelt üle poole voodi oli seal igal pool laiali vaatama, seda ise tilgume. Noh, ütleme suhteliselt ehmatanud, kurb ka, kõik on raisus. Äi symbol midagi, ütleb seesama väikese punni kallasin neljakäpukile põrandalt kohe rüüpama. Kuule väga Jaan ütleb, mis on ka või neljakäpukil proovisime, poole tunni pärast oli kõik meil väga hästi, juba koristasime suure lauluga põrandat, aga see tapeet on tõenäoliselt siiamaani seal väga suurte pruunikate plekkidega. Õlletegu õpetas palju olla ja see oli väga loominguline protsess. Hiljem me tegime korduvalt ja ütleme niimoodi, meie õlu saavutas koli vendade jaagu õdede hulgas päris suure kuulsuse. Mida ta sulle veel õpetus õpetas, et tark ei torma. Sa enne mainisid sellist, ma arvan, üsna üldinimlikku asja. Elamuste kogemine või elamusteni jõudmine on sinu jaoks, eks ajas muutunud. Et mida vanemaks sa saad, seda vähem tekitavad asjad või olukorrad, sündmused sinus nagu tugevaid lainetusi, aga sa suudad meenutada näiteks ütleme, viimase aasta seest mõnda sellist tugevamat elamust. Viimase aasta, sest tegelikult alles nüüd hiljuti. Ma tulin tagasi Marokost Euroopa maailma muusikafestivalide foorumi aastakoosolekut ja festivali korraldajatele muusikafestivalide juhid nendele, siis korraldati kohtumisi kohalike muusikutega. Ja meid viidi ühte ajaloolisse vanemasse linna nimega Arudant, kus ühest küljest nii see vanalinn on niisugune elukorraldus Küllaltki traditsiooniline, ütleme diplomaatiliselt, jah, noh, Khalid nagu tunda, et et võib-olla vabamalt riietatud naised leia kõige soojemat vastuvõttu. Aga siis meid juhiti läbi vanalinna erinevates paikades tutvustati ühte-teist huvitavat seal käsitöökoda ja nii jõudsime lõpuks välja ühte sellisesse kvartalisse mille sisehoovil otsmeid üks punt muusikuid ja mängumehi lauljaid kes eitasid küll lühivormis, aga mingisugust vaimulikku rituaali. Merberid. Kuigi see kõik oli väga lärmakas, oli ta ometigi väga rütmiline ja mind väga köitis nende meeletu elurõõmu selle juures oma jumalaga kõnelemine ei olnud vaev ja võlu, vaid selline kuidagi väga kirgastega rõõmustav tegevus ja see oli väga sümpaatne. Pärast muidugi paluti meid tuppa sisse selline suurem ruum, kus siis erinevad muusikud ja koosseisud seal siis meile oma lühikese sellise etteaste tegid, aga kõik see toimus hästi intiimses ja mõnusas hubases koduses miljöös. Ja kui sa näed lähedalt väga karismaatilist väga musikaalselt, sest noorte väga elurõõmsat tüüpi nihukest muretut, kes valdab hästi pilli ja naudib seda, et ta suudab teha kuulajatel tuju heaks sellega, mida ta teeb. See oli nii siiras ja nii võluv. Et see tunne ja see mulje jääb mind pikaks ajaks kindlasti saatma. Kuigi mõtlen, et ma olen ta oma tegevusele ju päris palju selliseid inimesi viimase 20 aasta jooksul kohanud. Aga mõned neist ei olnud väga eredalt meelde, neil on midagi mingi selline noh, nimetame seda selliseks jumalikku sädet ja et mis, mis töötab ja mis võlub. Ja, ja üks teine mulje, umbes nelja aasta tagune, kui ma käisin samamoodi töölähetusel Jeruusalemmas, Ida-Jeruusalemma, vanalinnas, oli meil siis seal meil seal tegevused, aga muuhulgas loomulikult ta päris palju sain ka Jeruusalemmas ringi vaadata. Ei, ma ei hakka peatuma kõikidel nendel skiga freenilistel, eks ole, momentidel mis selle linna selle paigaga seotud on ja, ja sellel vastu olulisusel. Aga mida ma tahtsin esile tuua veel õnneks maitseelamus, et sageli on maailma erinevates paikades pimisega mulje või mälestus on nii visuaalne kui ka võib-olla kõlaline aga Jeruusalemma aga seostub raudselt üks maitseelamus. Ja see on värskelt pressitud granaatõunamahl tänaval mitmel pool pakutakse, ma saan aru, et see on araabiamaades päris mitmel pool levinud asi kas jäävees ujuvad granaatõunad, mis lõigatakse sinu silme all pooleks ja siis selle vanakooli raskest metallist pressiga surutakse sealt see granaatõunamahla välja otse sulle topsi sisse. Ja kui võiks arvata, et granaatõun on midagi väga, mängite jõulist, isegi haput, mis kraabib sul umbes kurku, nii siis seal see oli meeldiv, mahe, väga-väga isegi võib kohati võib-olla natuke liiga magus, aga meeletult kosutav. Vot selline elamus. Elamuselamus. Komamus kuulsite teist saadet sarjast elamus, kus kõneles Ando Kiviberg. Olgu sel korral ka mainitud, et saatesarja tunnusmuusika aluseks on ansambli piknik lugu öko, millest on teinud remixi Polfred. Saate panid kokku Evelin Voodla ja Jan Kaus. Uude elamusteni järgmisel pühapäeval.