Siin on nii ilus koht, et ei oskagi nagu midagi öelda, lihtsalt vaatad. Imetled. Selle mäe pealt, näed, Laant. Näed kaski, näed kuuski, näed ilusat teerada, mis tuleb siia, põld aku peale selle suure maja juurde maja juurde, kus käib kõva ehitustegevus. Majal on mitu korrust ja ruumi siin ehitada, on ümber teha. Ühe maja nurga alla on pandud uued vundamendikivid, segumasin, ootab siin liivakast, on valmis. Ja tähendab, peremees teeb, peremees oskab. Mulle öeldi, et Taavi park koos abikaasa ja lastega tuli siia Valgamaale Kääriku lähedale Sihva külje alla. Hoopis kaugemalt. Linnast. Ja siis, kui me tulime sealt seda teed mööda ja siis mul oli siuke imelik tunne, et kindlasti abikaasa tahab siia tulla, nüüd veel. Ja hakkame plaane hauduma, sest tema ikka hauge sisales, ütleb mulle ja nii oligi, varsti juba kuulsin, kui ma läheks sinna elama. Aga tulla nüüd linnast ära, kus on ju palju võimalusi ja palju uksi, kui neid avad pakuvad vaheldust ja ajaviidet ja vaatamisja ostmisrõõmu, aga siinse suur metsakohin ja asfalte mäekilomeetri kaugusel mis siis sundis ära tulema või mis siis tõmbas siia tulema? Võib-olla just see avarus ja looduse ilu ja linnas seda nagu ei ole vaikus. Millise elukutse, mis varem olid? Mina olin rohkem adu aladel, olin diagnostika insenerkoondis. Teie toodete viimistleja. Nii. Kuidas siis kaubad tegite? Sest siin on Valga rajooni kommunisti sovhoos ja, ja päris nii omal käel ka tulla saad. Asun jaka. Noh, oli tööga juhatad siia vaja nagu ja siis sai tuldud vastastikku nagu teineteisele vastu. Mina olin nõus. Mis seal ikka, töö on töö. Mida ütleb majandi direktor Kalev Raave antud pere kohta ja üldse selle situatsiooni kohta, et siia maadele on hakanud mujalt linnast Yalevitest rahast tulema, kanda, kinnitama, oma maja, ehitama, tööd tegema ja kollektiivi sisse elama? Et meie maal ja rahval oleks rohkem leiba ja leivakõrvast selleks on kõigepealt vaja meil jänestel rohkem ja paremini tööd teha kui senini igalühel meist hulka inimesi töötabki, nii nagu põlised põllumehed alati on tööd teinud ja tööd armastanud, maad armastanud, hoidnud ja harinud. Aga kahjuks on maad võtnud ka neid suundi ja tendentse, et mõned ja mõned ja, ja mõned teistkümned ei pea õieti maa tööst, lugu justkui käiksid tööl, aga aga tööl pole õiget minekut õiget olekut. Õiged hoiakud pole sellel mehel või naisel, kes niiviisi elab ja, ja on. Aga jah, ega meie oma jõust ükskõik ka kuidas, me ei pingutaks ikkagi piisa, töökäsi on maal väheseks jäänud. Külon vajad juurde, neid tuleks ja ütlemata hea on, kui neid tuleb juurde linnadest. Minu arvates on küll võimalik linnadest veel palju ja palju täiendavat jõudu maale saada võimalik ja ka vajalik. Ma julgen arvata, et Tallinnast ja Tartust ja Kohtla-Järvelt, Narvast ja võiks küll kümneid ja sadu perekondi maale ümber asuda tagasi tulla maa rüppe. See ainult tuleks kasuks meile kõigile. Antud juhul on tegemist parkide perega, kes näe, võtsin südame rindu ja tulid noored inimesed kleenukesed, teised ei ole neil ülearu kontiga ülearu tugevust, ülearu kaalugi, aga näe, ei kartnud tulla linnakivide pealt ja kivimüüride vahelt, maa avarustesse ja maatööraskuste juurde, aga küllap ka maatöö võlude juurde. Parkide näol on meil tegemist küll hea perega. Pereisa Taavi on praegu meil hooldusalajuhataja majandis, saab seda oma käe peal ja püüab rajada ja teha, mis vähegi annab, ehitame tehnilise hoolde punktitajule, kuigi kaugel meil veel palju hädasid on ja palju takistusi, et, et lähemal ajal valmis saaks. Aga tema pole usku asjasse kaotanud, meie pole asjasse kaotanud ja sellest ajast peale, kui ta meie tehnilise hoolde küsimusi lahendab, on meie emmmasinate tervis. Parem peab ütlema ja meeste tervist siis ka, sest et nii nagu masinate mehed ja nii nagu mehed, nii masinad abikaasa oli, on väga kohusetruu ja, ja aktiivne. Kontoritöötaja meie raamatupidamises üks parimaid tööjõude, aktiivne seali, aktiivne ühiskondlikus tegevuses. Kaks noort toredat võsu kasvab neil siin metsade rüpes ja õunapuuaia sees. Mõlemad on juba maast madalast kangesti emasse ja isasse sama tragid ja energilised, sama julged ja vaprad, olgu see siis töödest-tegemistest, laulus või lustilöömises. Niit pagana tore pere ja küll on hea, et, et nemad just tulid ja asusid siia kotteri peale metsade keskele, see oli omaette suur julgus, on isegi mingil määral Vargamäe Andrese ja kruda julgust tänapäeva mastaabis ja mõttes. Ma pean ütlema, et ma ise poleks julgenud küll tulla need, et mul tuleb au anda iile ja Taavile minust igatahes julgemad ja sõjakamad ja tublimad ja vaata, on olnud. Taolisi peresid on meil teisigi veel tulnud, on Tallinnast, mõned pered on Tartust, on järjekorras mõned pered asutaminid siia ümber, vaatame korterite küsimust, mõned talumajad on siin veel saada. Ja küll olekski hea, kui igas endisse kohta, kus kunagi on elanud meie isad ja esiisad ikkagi tekiks taas elu ja tuleks uusi peresid, selliseid kohti meie väljadel ja meie mägedel meie meie orgudes ja nõlvadel on veel. Ma julgeksin nii ilma üksikasjadesse laskumata ja päris ühekaupa üles lugemata küll ütelda, et tubli veerandsada või mõni rohkem teretulnud oleks veel hästi paljud pered ja, ja toikad, pred abiks. Meil. Ega nii suuri kive siin üksi oma Rammuga paika pane ja mõnigi ehitustöö kohendamis töö või nagu peenelt öeldakse, restaureerimine vajab mitut kätepaare. Kus te abi saate või olete saanud? Tuttavad sõbrad, sugulased, vend, kes elab Otepääl. Nii et saab ikka hakkama. Kui on vaja autot, transporti, kas sovhoos lubab või annab võimaluse, nii et tohib ja saab ju siiamaani oleme saanud ikk. Takistusi ei ole olnud kui ka võimalik kanda. Millest tuleb abistada neid inimesi, kes tulevad kaugelt eemalt teie maadele, sest siin on ju teed võõrad ja alguses kollektiiv ja ja ka ehitamine, see ei ole niisama lihtne asi. Ja nõu ja jõuga ja palju muuga veel. Ega see kerge pole nendele enestele ka meil ka neid aidata, aga aitame ikkagi peab nii kuidas vähegi saab, sest et jah, päris oma jõuga ju on üsna raske asuda midagi rajama ja, ja tegema transpordiküsimused, materjali küsimused, näiteks metsamaterjaliga suudame aidata paljusid, oleme neid aidanud siin ja, ja kõiki teisi ja, ja, ja veel, kes tulevad, võivad kindlad olla, metsamaterjali leidub ja aitame neid. Kive on küllalt, meil ei ole puudus. Noh ja, ja kui me siin ikka tahame ja koos elame ja oleme siis ka kõik sellised asjad nagu tsemendid ja plokid ja värgid, saame ikka ühiselt ära toodud. Kevadel sai 450 ploki toodud sovhoosi transpordiga Narvast. Kalev Raave on siin maailmas juba aastakümneid elanud, aga Margus piss, Aremon noorem mees te puutute kokku eakaaslastega räägivad tulijad, kes on alles rohelised. Teie sovhoosi liikmed aga on tulnud ja jäänud ja tahavad siin olla. Mis neile meeldib ja mida nad veel tahaksid näha siin või millist abi saab? No öeldakse, et inimesed, kes armastavad loodust, ei saa olla halvad. Ja sellepärast tundub, et need inimesed, kes meile on tulnud on tulnud siia südame sunnil ja need siia jäävad. Möödunud aastal tuli meile 78 uut töötajat. Ja mitte vähesed nendest ei tulnud linnadest. Võib nimetada puidaku, peret võib nimetada Oleskid. Rahneli tulid alles kolis Tallinnast, üks pere meile. Need on inimesed, kes tulid maale selleks, et hingata seda maa õhku teha maatööd, tunda ennast looduse rüpes, vabana linna gängitsustest eemal. Nad tulid siia meiega tegema seda tööd, mis on teatavasti palju raskem kui linnatöö, mis piirdub oma oma kindlate tundidega. Kuid nad tulid siia hea meelega ja kui vaadata nende inimeste nägu, siis nad on rõõmsad, nad on rahulolevad. Ja kohe tõesti see 78 inimest, kes meile tulid, kui nende kõigiga praegu rääkida, ma usun, et igaüks nendest on õnnelik. Ja eks see ole ka ju oma mõnus toitlusprogrammi lahendamisse. Teen seda maatööd, toidan ennast oma lapsi ja teen veel rohkemgi, saavad need, kes linnas päevade linna jäävad. Ja kui töökäsi on rohkem, siis eks ka elu areneb maal ja kasvab saak põllul. Farmis. Kuna tänu Kalev Raave on meie majandis väga inimlik suhtumine igasse töötajasse juurdunud ja meil nõutakse igalt spetsialistilt ääretult diplomaatilist, ääretult psühholoogilist lähenemist igasse töötajasse, siis inimesed töötavad mitte hirmu all nagu paljudes majandites, vaid kui nii võib öelda armu all. Ja just seetõttu on tulemused majandi mastaapides olnud palju paremad, kui nad seda oleks võinud olla, sest Kalev Raave on meie majandus olnud tööl ainult ühe aasta. Ja selle ühe aastaga oleme saanud juurde palju head kaadrit. Palju häid tulemusi. Punased laternad teie majand väravas enam ei ole, ei, hoopis vastupidi, möödusime ikka juba keskpaigast isegi ülespoole. Ja viimastel rajooni kutsevõistlustel hoidsite kõigi majandit keegi arvestanud, teised lugesid punkte, kes tuleb esimeseks, kes teiseks, kes kolmandaks, kui punktid kokku löödud, see oli teie sovhoos. Rajoonivõistlused. Ja asi oli selles, et meie rahvas võttis sellest võistlusest osa. Hasardiga ei olnud ühtegi ala, kus meie rahvas ei olnud esindatud. Ka esikoha saavutas peamehaanik Rein metsale esikoha rajooni ulatuses saavutas künnimeister heiti Kaseku. Ja mis tähtis, kuidas seda pingutust ka hinnatakse, lihtsama künnimeister üsna koheselt tuusiku nii-öelda mitte ainult selle eest, vaid tänutäheks hea töö eest, see omakorda innustab. Paneb teisi mõtlema, tasub pingutada, tasub endast rohkem anda, see antakse vastuga. Nii et see peab vastastikune olema. Ja kasvõi see teie majandi pilt, kui üks maja saab uue näo. Kuskile kerkib uus elamu, tuleb linnatüüpi, maja. Majand läheb ju värskemaks uue näolisemaks jälle. See mõjutab inimeste meeleolu tööle minnes või töölt tulles, kui kodu on ilus, ümbrus on ilus töö, läheb hästi. Ja kõige tähtsam, et inimene tunneb, et see on osake tema tööst, osake tema elust, osake tema energiast, osake tema taotlustest, soovidest, ihadest, et see on tema elus, on tema, tema igapäevase töö sisu. Kõik see muutumine meie ümber on muutumises meis enestes. Kui nüüd perenaise eest öelda, siis lastel on siin mängumaad on ehitatud isa poolt väike järveke või tiik. Suvel läheb seal vesi soojaks, kaldad lähevad roheliseks, nii et mägede vahel on ka oma vesi. Aga kui nüüd perenaise seisukohast vaadata, nii omaette elamine. Raske ka ei ole, sellepärast et palju vajalikke asutusi jäävad kaugele. Teate, ma mõtlen kas need alati on kõige vajalikumad vajalikud asutused rikku, bla inimesed ära, kui lapsed harjuvad maast madalast raskustes, nii nagu talvel siin kooli käia ja siis ehk tulevad paremad inimesed. Meelekindlad inimesed jaksavad palju ja kui tekkinud soovidele tahtmistele lisandub veel konkreed, Nabi nihkub asi kindlasti paigast. Hiljutisel EKP keskkomitee pleenumil nimetas partei Valga rajoonikomitee esimene sekretär Vello Vilima kommunist sovhoosis maksma pandud juhtimisstiili mõistvat ja abistavat suhtumist töö tegijatesse, sotsiaal, otseselt ebakohtade energilist lahendamist selleks vundamendiks, mille peale saab ehitada kogu kollektiivi paremat tulevikku. See ei ole öeldud siinkohal niisama, jutu jätkuks vaid mõõduvõtmiseks. Mõnelgi pool olukorra kriitiliseks ülevaatamiseks.