Hüvasti, hall meri. Me läheme nüüd sinu juurest ära ja jätame sind, ootame ilusaid päikesepaistelise päev. Aga pole viga, pole viga, juba täna võib näha, ega siniseid taevaläike pilvede vahel. Enne jõgi jääb tükk aega meie tee naabriks. Nonii sõbranna pöörasime suurelt teelt ära peita. Ja see tõepoolest roosa tee, see on nüüd see, et Eestimaa-tagamaa kus kunagi päris hõikan olla, kas alati on tulnud Me täitmas pidada võsa ja veega. Ja Pääle tungiva metsaga, kuid ometi, kus olid väga suured taluhooned, ühesõnaga praegu mööda sõidame. Nende on ostutalu ka mõistlik pest maadest omal ajal lugu ei pidanud ja ta püüdis võimalikult varakult, kui talude päriseksostmine käibele läks, maha müüa. Muidugi, eks nad läksid kõik võlgu ja mehed ostsid niiviisi, aga tahtsid ise siis ostetud maadelt maad juurde ja vaadake, kui suured on siinsed ehituse kahe korstnaga talud ja neid ja iga talu ümber ma viis, kuus kõrvalhooned. Põhjus on selles, et mets, pold siin, nii kallis kui mujal, see on sama nagu Alutagusel, kus veetsedega majad, suured. See veel ei tähenda suurt jõukust ja samas näete siin, kuidas maad metsastuvad, kuidas veel, võib-olla 10 15 aastat lasi niidetud heinamaade pääl, praegu jälle lehva ja pajuvõsa peale tuleb mõni üksikõunapuu ainult tähistab kunagise maja asukohta. Tõsi, siia nüüd on hakanud uus talunik ja päris palju tulema. Siin-seal saate nägema tee ääres kuidas vana talu on kohendama hakatud, suurt materjali kohale toodud Turedame elektriposti otsenatele sisse 72, kolm poega, kolm poega, kuna ta viimasena On jah, muutunud niukseks moodsaks linnuks, kes naljast enam katusele või puu otsa pandud rattale pesa idee, kes endale valivad tavaliselt elektripostid ja, ja ennast seal mõnusasti sisse seavad kaks-kolm aastat seda pesa kasvatavad, siis läheb tavaliselt nii suureks, kukub ümber. Tekitab elekterimeestele hirmsat pahameelt, iga lühiseid ja kõiki muid jälle parada, liine ja mõnikord isegi Kurev langevad ohvriks, aga nad ei taha millegipärast enam selle klassikalise Ta peale minna ikka otsivad endale. Sellise soodsama eluasemeraudbetoon on alumiinium, traatia, kannu delegaat kannatab, nende peale istuvad. Meil käisid Ei ma. Ei ela. Ela üla ja. Ega? Ta ei ela. Siiski kohtame nende paljude lagunenud või lagunevate elu kaduvust meenutavate majade kõrval ka korras hooneid. Siit metsale vahet ei olegi, kõik inimesed lahkunud. Ja üha rohkem on elu jälgi märgata, lähenedes massi Järule. Siin on maad mõneti kõrgemad ja mineraali rohkem all ja sellepärast on ka maaparandus, on nagu rohkem edu olnud farmid ja elusat salumetsa seal üksikud üksikud talud olid inimestega vanarahvas kuigi tühjalt seisvad majad ühekordsed lausa kahe ja siin on kena komme, ääristatakse talude sissesõiduteed või isegi maantee kaskedega, nägime seda juba seal Treimani ja Ikla vahel ja noh, siga oli mitmes kohas. Ja muidugi põlistalude. Nad on meeandjad, paju ja pärnamesi, see on see põhiline, kus meelse mesilind oma meie võtab. Ja see kant oli omal ajal väga kuulus. Mesindusega mass seal ongi nagu sele metsadele tagama bändikeskus. Ja et siinsed lapsed koolis käia saaksid siis juba vabariigi ajal, kui korralikum bussiliiklust ei olnud, ehitati massi Arrow. Hästi. Hoone 1000 908. aastal arhitekt merivälja ja lastel oli küllalt kaugel metsataludest ja, ja metsakollastest siia keskmesse koori käia, kuna pool on nagu läbi aegade olnud. Maas elamu asub vaikses siin ka juba tol ajal ehitati kooli külge, koheldakse kooli külge, ehitati rahvamaja. Massiarust pöördume tuuliku peale jälle heita suurtesse põlislaantesse vastu Läti piiri. Siin on kohati suuri soid, kohati korraliku kolis. Ja eks kohalikud inimesed ütlesid, et ega seda piir siin õiget nägu olegi. Kui metsa mööda lähed ja tähelepanelikult kuulan, siis ühes kohas hakkab metsaga rääkima läti keeles. Näed nüüd nad on vana pritsimaja torni vabatahtlik tuletõrje. Väga vahva on see omaette vabatahtlik tuletõrje igas külas pidi ta korralikult olema, nad ehitasid pritsukuuri. Niukene, väike majakene, kindlasti torn puust oln kõrvaldas voolikud kuivatati ja siin on siis PT-s massi vabatahtlik tuletõrje selts, massiaru. Paremale pudelisse tuleb. Tegelikult on see muinasajast saati asustatud maa, siin on ridamisi kalmeid ja ohvripaiku veel kõige kalmeid matusepaiku, mis näitab, et see juba muinasajal, kus keele esimese aastatuhande keskel oli küllaltki intensiivselt asustatud ala Ristteel, mis viib tuuliku ja talisuunas, on kummaline mulje, et veel sutsukene edasi ja peaksime jõudma algpunkti tagasi sest vasakkurve tuleb kohe ridamisi. Tegelikult peame tõepoolest sõitma ümber Nigula raba, muidugi mitte täisringiga. Ja siis peatus üsna Nigula järve läheduses. Kui Eestimaal võeti vastu looduskaitseseadus 57. aastal, siis esimene taoline nõukogude liidus. Ja siis me moodustasime neli riikliku looduskaitsealad, selle mõte on niisugune, et me oleme loonud endale genofondi panga puutumatu ala kus looduse mis tahes protsessidesse vahele ei segata. Ja kui seda vaja garanteerida siisi lastaga inimest ligi. Nigula raba oli siis üks neid kaitsealasid, mille eesmärk oli uurida rabastumist ja uurida üle pea, milline see dünaamika siin on. See on umbes 2700 hektarit suur ala. On ümbritsevast loodusest täiesti sõltumatu ala. Tähendab kõrgraba, nagu ta ikka on, kas saab, ise, annab bet ära, vett siia peale enam ei jookse, sedavõrd on ta kõrge ning kuskilt sealt raba lääneservast läheb läbi seljandikke, mis osati parabalamatunud, osalt veel raba kohal ja mida raba tasapisi lämmatav on. Ürgmetsades esimeses lehtpuumetsi. On niukse metsik, praegu juba vesi rabast voolab peale ja tasapisi kuivatab nendegi saarte taimkate ja asendub turbasamblaga. Edasi pajatab matkajuht, et Nigula rabas katsetatakse jõhvikakasvatust. Siia on toodud palju erinevaid, samas kliimavöötmes kasvavaid marjasorte kuid parimaid tulemusi annab ikkagi aborigeeni kohalik liik. Tänu oma pika pikka aega kestnud kohanemisele. Jõhvikakasvatusel on väga praktiline eesmärk rekultiveerida jõhvikate alla freesturbavälju. Me seisame Nigula järve kaldal, Ilus sopiline järvi ja tema liige arvatakse olevat natuke ebaharilik, nimelt Põlendik raban süttinud kunagi pikka aega põlenud auk maa sisse, perena tühjaks põlenud ja hiljem see auk täitunud veega. Ja, ja noh, niisugune huvitav järv, kus augud ja suvel seal järve põhjas puutüükad ja juurikad siinsamas kalda peale juurikad kenasti näha. Nii arvatakse selle päris ausalt tõestatud ka pole, sest eks lihtsalt järve kaldajoon aeg-ajalt ikka tuulega muutub ja siis jäävad niuksed tüükad põhja. Oleme küll rabaäärel, kuid sügavale rappa neid siiski ei viida. See on ju kaitseala. Et kaitsealal oma igapäevaseid tavalisi vaatlusi teha saab, on siis kaitsele mehed endale ehitanud üsna pikka laudtee, mis läheb sinna peaaegu saartele välja. Kunagi olevat ikka meil nii heas seisus olnud, et lausa jalgrattaga sõita sinna tahapoole. Et midagi lihtsamat ei ole, kui seisad siin järve kaldal ja teadet teese lussik lõbu ja näed, kuidas tuleb Vilbaste jalgrattaga, eks ole, tekki, raba, mis eemalt vaadates on umbes niiviisi, kui džunglis kohtad klaverit, eks ole, või midagi selles vaimus. Ta nüüd on ikka nii, et jalamehe käimiseks mõeldud ja just teaduslike vaatluste jaoks Väga väga palju on siin sinikaid. Rahva keskel liigub jutt, et, et kui palju sinikat söötleb tema ja süda pahaks ja ma ei tea, mis. Mina olen väga suur sinikaarmastaja, mina küll ei tea minu peale kunagi valetama hakanud, pigem võib-olla tema läheduses kassa sookail mõnda mõnda mõjutab ja on pakutud välja, et umbes 10 protsenti inimestest on sookailu suhtes tundlikud, mitte rohkem. Ja mõni võib isegi kaotada ka autode meelemärkuse, kui liiga kaua soo peal olnud ja minu soo enamustes kõige süngem elamus oli nisukene, läksime Väikse grupiga raba peale, olime kolm tundi ära kõndinud. Ja siis üks daam, ütlesin, et minul paha veene seisma kõik, vaatasime sellele inimesele otsa, kuidas tal paha on ja siis hakkasid tal silmad pöörmeda, kukkus maha. Ja siis me tassisime ta soost välja, seda pisut alla 100 kilo. Ja meid oli ainult kolm inimest. Et nii sünget elavast ma kellelegi ei soovitaks. Iga inimene peab ise teadma, kas kannatab, Soodla ei kannata kerisele palverändnii, aga samas mahetajatele Murakates tuleb välja, et meie hulgas alati leidub mõni inimene, kes elusele murakad suhu pannud on mõni hulgast meie hulgast. No anname talle elus, see saab olema, inimene, saab elus esimest korda muraka, rabamurakad tuleb korjama minna siis, kui ta mesine, kollane ja läbipaistev. Ei saa enam korjata seda pead ära sööma. Aga niisugused kergelt punakad, need on see õige korjamise mari, eks ole. Ja murakaid on praegu ühes murakas tuleb ju tavaliselt Nonii juuli alguses ja tema aeg on eriti pikk. Aga, aga, aga noh, ikkagi sügise poole võib siit sealt veel kuldset Jamesist leida. Üldiselt inimesed kardavad laukaid, mida laukalisem on raba, seda kindlam on seal käia, sest laugast treenib rabast vett. Ja raban Laugaste ümber hästi kõrge ja kuiv ja tavaliselt laugast. Kas saab siis paksud sookailu kõrgemaid rabamände ja kindlasti kanarbik, kui näete, see on puhas kanarbiku ümbrus, meil siin selle sama suure järve kaldal. Järv treenib välja hälbed ja kõik muud niuksed, salapärased kohad. Nüüd ma puudeta ja ikka rohkem nagu lageraba peal. Eks see ole ka ikka niisugusi kohti küll, kust inimene naljalt läbi ei lähe, nii et ega ta nii väga süütu asi see raba ka ei ole, võid sinna minna ja, ja otse sinna kuskile teisele poole välja jõuda. Ja kui te tahate enamat hingamise närvi proovida, siis mina soovitaksin minna. Noh, kui väljas on 25 kraadi sooja, pilvitu taevas on kole palju. Niux tuulevaikust ja siis lähete silme all otse üle raba. Raba serv paistab ütlemisel viie kilomeetri kaugusel ja siis ta ikka lähete ja lähete pühiti igilähete, siis teate, mis tõeline rabamatk on. Aga kui rahvas uppus, rääkida, siis raba on niivõrd puhas et on garanteeritud surnu silmavärvi, juuste värvi säilimine vähemalt 1000 aastat, kui ei tahaks nagu jaht järeltulevatele põlvedele pärandada niiviisi endast hea mälestuse võib lasta ennast matta rabasse. Selle lohutava teadmisega väljusime Me Nigula rabast, et sõita edasi nüüd juba tihedama asustuse suunas. Seal oli kunagi mitte just eriti suur mõis, mille kohal on ehitatud kaasaegne koolimaja ja talikandi sündmusi kajastav suurepäraselt. Kuusbergi südasuvel Dali kandis sündis siis nii et siin võeti vallamajad üsna varsti peale sõja puhkemist üle nõu kogudelt ja mõnes kohas oli sile rikkumata ja jõuti siiski helistada Pärnusse, Pärnust koondati hävituspataljoni poole mehed ja saadeti siia rünnakule ja siis vahelduva eduga käisid siis sellised pisikesed kokkupõrked. Küllaltki ohvrirohked, kokkupõrked. Tähistaletis saab jälle hingata puhtamat õhku, tolmu, sabane siia asendub asfaldiga. Nüüd on suund võetud Kilingi-Nõmmele. Vaat, see on kallis, eriti kui Mulgimaa poole minna, nõks. Aga homme kõik asuva mehed, ükskõik kuskohas on nii uhked, et ei nõus ühe nimega, et tema nimi kaoks, mingi naaberasula nimi saaks peamiseks. Siin oli Kilingi Väike-mõisakene, millel on saksakeelne nimi väga põlisest eesti vanast nimest kurb, kulda, kurkum. Nii. Kuidagi tekkis talle siis hiljem saksa perekonnast Kilingi. Ja mitte eriti kaugel temast oli metsatee ääres Nõmme kõrts. Ja kujunes hoopis huvitavalt välja, kiriku juurde tekkis passaraat ja noh, ma ise mõned mõisameeste majad, aga nõmme kõrtsi juurde tekkis asula. Ja siis pandi nii-öelda kirik keset küla nimeks sai temale Kilingi-Nõmme. Me oleme edasi, on Abja-Paluoja ja sääraste Mustla ja Karksi-Nuia kõik kenad kahenimelised. Nii et praegu võiks pidada siis kellegi sünniajaks 1870, aga linnaks sai ta 38. aastal. Kirik, millest mööda sõidame, ehitati 1858 seal siis sellel ajal, kui meil oli talupoegade rahutused ja kui Eestimaa Talumees hakkas talusid päriseks ostma. Ja siia juurde tahaks veel lisada, et kirik ei kanna, ei Kylin teiega Nõmme, vaid hoopistükkis Saarde nime. Vana, suure kihelkonna järgi. Kilingi-Nõmme ja sellele lähedaste paikadega saab siduda mitmeid meie kultuurilukku kuuluvaid nimesid. Kõigepealt kuningas tuntud kultuuriloolane ja läti kirjanduse eestindaja keeleteadlane, olitalistent Nurme, Kund teatrirahvast, et Kaidu ja Kaarel Ird Leo Leesment Tartu Ülikooli Õigusteadlane rooma õiguse suuremaid asjatundjaid on ka siinkandis sündinud, otse peale veetud. Mees oli uurinud siis keskaegse piinamismeetodi vastavalt juriidilisest kirjandusest ja sakslastele uuritavat teemat sedavõrd vaimustusse, et igal pool sellest rääkida sõidame rekordekskursioonil ja Leo räägib, kuidas need sõrmi keerati kolme korra ja kuidas niiviisi ja naabiside tahame juba, kes näolt vehi kahvatu rohelisele Leoga, see võiks veidi nii tagasihoidlikud. Hei. Saad aru, see on nii huvitav, see kõikudesse tehti juristi aus jurist, eks ole, kaela kohtumees, nagu öeldakse, kirjeldas seda lõpuks ei peetud vastu, peame postilineva väljaida. Meie ei peatu ja välja ei lähe, liiati liit Kilingi-Nõmme väga staažikas kooli õpetaja sale, mitmeid taas elu kaunimale poolele, märkides, et nende kooli vilistlased on Estonia lavastaja Neeme kuningas ning näitlejad Kersti Kreismann ja Sulev Liis. Mina olen Kilingi-Nõmmel küll elus esimest korda kuid see nimi tungis mällu juba sõjaeelsel ajal, kui kõigis ajalehtedes trükiti pilte ja üksikasju siinses koolis juhtunud õnnetusest. Ja mis teha alati, kui olen kuulnud selle linna nime, ärkab alateadvuses ka kauge katastroofi kaja. Nüüd seisamegi õnnetuse ohvrite kalmutees. 37. aastal siis oli üks niisugune filmima, võtame siin Kilingi-Nõmme koolis. Koolilapsed olid kogunenud saaliõpetaja, kes aparaati tundis, oli aparaadiga saali keskel ja ilm surises loomulikult aknad olid kaetud, et pime oleks ja ja uksed olid kinni. Et võõraid sisse ei tuleks ja et midagi segaks. Niisiis filmi näitamine käis, kassetid olid sealsamas kõrval, poolt võeti, teised pole, pandi ja mingi tõrge aparaadist tekkis nii, et puhttehnilise rikke tõttu ilm süttis. Ja plahvatas alguses aparaadis ja pärast plahvatas ta siis juba ka sättides, mis sealsamas kõrval. Ning õigupoolest selle suure õnnetuse, mis järgnes, põhjustanud lahtine tuli vaid gaasid sest seal loid annab tohutult kaasa Jõks, püssirohi, harilik püssirohi on ju ka sellel hoida, eks ole ju. Ja tohutu hulk põlevaid gaase paiskus suletud akendega ruumi suletud ustega ruumi ja noh, loomulikult tagajärjed olid kohutavad. Lapsi sai surma, lapsi sai raskelt vigastada. Ja kuni suudeti uksed lahti tõmmata ja välja viia, aknad puru lüüa, et gaasid välja pääseksid. Siis riietega katmata kehaosadele väga paljud said väga raskeid põletushaavu. Paljud surid hiljem ka haiglas saadud haavadesse. Noh, sellest teade käis läbi kogu Eesti ajalehtede. See pani tarretama kogu vabariigi, need abi tuli igalt poolt. Väga kiirelt viidi lapsed siit Pärnusse, siin eraldi tookord haiglat ei olnud. Õnneks apteeker ja kes siin olid, need suutsid väga kiiresti ämmaemanda, kes jõudsid väga kiiresti appi, need esmaabi anti juba siin ja põhiline ravi algas siis nagu Pärnus. No elab veel selle õnnetuse üle elanud inimesi ja neid on ka Pärnus ja siin ja ja noh, neil on ikka põleti saavad tänaseni näol siis vabariigi valitsus andis ka raha ja Paul Omalt poolt skulptor Horma poolt kujundati siia kalmule küllaltki niisugune huvitav 30.-te aastate lõpu vaimus monument, kõrge pjedestaal ja selle peale kolm suurt rustikaalseid tahutud kiviploki, nendel seisab, palvetav neiu ja hall on Underi värsiread kes loeb ilusti ära. Muld ma sulle ysna ligidale astun su sülle, viskan südamesuu uuestisündi misse. Gaston. Seal on mitu, seda mäletatakse siin pinnas vist tõenäoliselt siiamaani. Seda küll 87. aastal, kui 50 aastat oli möödas sellest ja siis oli siin väga kenasti korraldatud muidugi keskkooli initsiatiivil, niisugune palve, koosviibimine ja väga niisugune sügava mulje jättis kogu Kilingi-Nõmme elanikkonnale ja kogu linn ja ümbrus minu meelest olid siia kogunenud, elasid sellele sündmusele kaasa. Nii et kõik ikka selle aja üle elanud inimesed mäleta ja vaat seda ja ikka pisarsilmil räägitakse sellest. Me sõitsime täna sellest vanast koolimajast mööda, kus õnnetus toimus. Mis sellest koolipojast edaspidi saab? Teda nüüd arutatud mitmeti ja vahepeal oli juba nii, et noh, et saame selle kasutada muuseumina, aga nüüd on tähtsamad sündmused esikohal ja on jäänud nagu soiku see asi, aga vahepeal oli isegi niisugune ettepanek, et laiesti, muutuda see maja ja panna sinna asemele kivi selle tähistuseks, et see Saarde kihelkond on seal kunagi oma hariduse saanud. Nii et praegu ei oskagi öelda, seisab võib-olla muinsuskaitse võtab selle asja nüüd uuesti üles. Kilingi-Nõmme on väike, vaikne, armas linnakene. Ja praegusel hetkel küll, kuid alles samal hommikul me oleme oma matkaga kaheksandas juulis kella viie-kuue vahel hüppasid ehmunud unised inimesed oma vooditest hirmsa kärina mürina peale üles. Just sel ajal jõudsid koduteele asunud tori kangelased oma soomusmasinaid siia vaiksesse vaiksesse linna. Õnneks ei Toris seekord teise maailmasõja viimane lahing andma. Kuid sõjatehnika autogrammid asfaldil jäid Neid päevi meenutama. Küll aga kustuvad needki kord. Meie matkajuhil on Kilingi-Nõmme kohta meenutada mõni anekdootlik lugu sest pole maailmas, kus inimesed elavad, ükski koht ka naljast ilma jäetud. Mina sattusin lugema kuskil 30.-te aastate ajalehest vahva loo ja kui ma selle siin Kilingi-Nõmmes üks kord ekskursiooni aegu ära rääkisin, siis üks kohalikke inimesi jah, tõesti see nii oli, nii et seda lugu isegi inimesed mäletasid ja selle loo pealkiri võiks olla siis niisugune, kui palju süütus. Nimelt oli siin kuskil kellelegi Nõmme siis ükskord õhtul istunud pritsi seltskond koos ja noh, nagu ikka, niisugusel juhul räägitakse maast ja moraalist ja inimestest ja eks keegi väitis, et noh, ega need tänapäeva noorikud on ikka üsna niisugused, nagu nad on, et vaevalt et keegi nii 30. sellest aastast üle veel nii puutumatu neiu on. Ja miski riivas seal ühte daami käest, oli apteeker või mingisugune meedik, ta oligi, ütlesin mina olen. Aga ta oli 32 aastat vana. Kõik naljad, no ei ole võimalik, eks. No ära hakka rääkima. Vot olen. Ja kuna temal autunne oli mingil määral riivatud, siis, siis tema oli valmis kihla vedama, jääks õnnetu ETK kaupluse juhataja võttis kätte, vedas kihla ja noh, vaarikas panus oli ka kilu kulla peale. Ja järgmine päev tõi narrid tõendi arsti käest kellelegi nõmmelt. Oligi tüütu. Ja nüüd läks asi tõsiseks, eks ole, noh, käsi oli ka delegatsiooni siis selle noorik juures. Et ta võtaks tagasi selle kihvt, tühistaks küll aumist asi vabandab ja ETK juhataja ja kõik läheb ilusti korda. Tema nõuab oma kilu kulda. Kaks aasta toitud, eks ole. Nii. Ja siis õnnetule mehele midagi muud teha, kui kaebe, tähendab, nõudis täiendavat, eks diisi tähendab statisti tehti ära, Pärnusse midagi, täheledokumendid puhtad. See järgi läks muidugi juba see asi Tallinnasse välja, läks kõige kõrgemasse kohtuinstantsi välja ja siis tehti veel ekspertiis Tallinnas ka. Ja midagi teha ei anna, mõisteti mehelt kilo kulda välja ja siis ajalehtedest resümeeris, et vat kui kalliks läheb Eestimaal maksma sõites. Aastat. Omai loodusel Juusatud mees. Ma ta on kuidagi Keva, ta ei ta ja iial me, nii ta ei, ta ei armutuulega, nii kahju, tal võiks juhtuda. Margaret taadu Maasa tõest raju gootkel Me demagu ju jaa, jaa. Ka on või keda ta ei ta iial meiegi, ta ei, ta ei armutuulega, nii et noh, võiks ju. Are ta ruudu Jukugi sain oiootu, aga ma arvu too ei sandi halva staatu. Ma arvan ka kui ta ei ta iial. Me kiida, aga no me ei armutuulega nii kahju tal võitju Puukoor aasta peal nab roos pääga käi. Juku on kuivrees. Stagi kui ka tuul. Ta on kui ta ei, ta jäi meiegi ta. Ei arvudulega, nii et ta võis juhtuda. Aga. Kordoome jupolootus täide läks õnn Talvi maaks, marga tal armastust ja poosud. Panka ta pooleenaga, sest ta nõudis armuda, aga ta mängis ta juht kultuurisündmuste ja ta Nüüd on sõidusuund võetud tihemetsale. Läbime Alliku kivi asula, mis on tekkinud siin möödunud sajandil töötanud tekstiilivabriku ümber. Siin oli ka mõis. Suure pargiga mõisahoones asub praegu kuul. Vabriku juures on olnud ka varasemalt poole ja siis siin on õppinud valla kirjamees ja on ka öeldud, et ega ta siis päriti, kaugelt pärit ka ei ole. Ta on suitsukülast Männiku talus. 890, maetud on ta Tartusse. Vanus, novellikirjanik. Temaga kukkus sisse omal ajal Loomingu Raamatukogu avaldas temast novelle. Sinna sattus hulka tookord üks novell, mis peeti väga pahaks. Seal oli juttu ühest komissarist. See läks maksma tookord toimetajale ametikoha. Peame sinna bussipeatusse seisma, siis. Tihemetsa mõis kuulus kunagi Voltfeldi nimelisele härrale kellel oli ümbruskonnas ka mitmeid tööstusi. Hiljem mõis läks riigile ja siia asutati metsameeste kool, mis töötas veel mõnda aega pärast sõdagi. Mitmete juurde ümberehitustega hoone endast küll paraku mingit stiili pärli ei kujuta kuid esmakordselt selle ees peatudes võib hea lõuatäie naeru siiski esile kutsuda ja nimelt on kahel pool tepi kaks toredat lõvi. Minu arvates nad on Eestile ujudes kõige tobedate nägudega niuksed, hästi lõbusad, toredad irooniliselt nõude nõval näppoline poos, eks ole, nagu üks käsi oleks püstitatud pintsaku vahele. Aga mis siis ikka võib ka nii olla. Tänapäeval läheks ta stiliseeritud mosseosti pähe tol ajal lihtsalt meister oli ilmselt nisukene, kellel oli huumorimeelt ja, ja paruni tellimuse täitis selliste noh, nagu mulgavate lõvidega, ütleme nii, muigavad Trevidega kenasti ära kullatud ka ja ja, ja siis need, kes lähevad siia tehnikumi, nüüd ausalt öeldes ei ole sinna metsa mehedega tehnikumaid, siin mehhanisaatorid, nende kooli on pikka aega. Ja, ja noh, eks seal peagi lõvijõus mehed olema, nii et mina ütlesin, et lõvid täitsa omal kohal. Selle mõisa ette jääb aga väga hinnaline park, nimelt tegemist on ehtsa barokse pargiga regulaarse pargiga prantsuse pargiga, nagu moes öelda, keskelt jookseb üks niisugune tore telg läbi peatee, millest arenevad siis risti kahele poole kõrvalteed ja seal on veel samuti alledega alistatud paralleelset teed ja siis park lasku Pastmetena allapoole. Mõisa esimene, kõige kõrgem, siis mõneti madalam, kus on purskkaev, siis jälle madalam ja lõpuks on isegi tiigid korrapärased. Noh, see ilmselt on 18. sajandil rajatud park ja lähme sinna jalutamise lihtsalt meeleolu pärast juba. Parkman Genius ras võitud poeme tihedasse lihtlasse, see on latvapidi ümber istutatud jalakas, mille avara lehevõlvi all saab päris suur seltskond. Marju Leida. Nuluvaiku võib igaüks on tõesti lõhnastada. Ja tihemetsapargist pärineb praegugi mu kalendri vahel olev ehtsa kanada vahtralist roheline, altpoolt hõbedane, kuid kujult täpselt niisugune nagu Kanada riigilipul. Pargi veel üheks haruldaseks on võimas ebad, suugasin peona ligidalt. Alt Laasunud tüvega, kuskilt 10 meetri kõrguselt alles hakkavad oksad ja all leiate toredaid käbisid, kus kate soomuse alt siis seemnekande lehekene kenasti välja paistab. Ja ülal on siis ilusad hõbedased niuksed, hõbedased joonega pikad okkad. Võimsamaid puid Eestis. Ja see pärineb vanast teemiasse mõisapargist, mitte hilisemast ajast. Taas läbime Alliku kivi asula ja siin meenutab Veljo Ranniku, et kaua-kaua olevat rahva seas käinud jutud ringi mingitest maa-alustest koobastest, mis haigus. Ja umbes veerand sajandit tagasi tekkiski äkki mäe otsa lehter. See laienes, kuni temani leitigi kõrge kuumus. Nii et rahvajutte tuleb ikka uskuda küll. Ent raudteetõkkepuu suleb hetkeks tee, me jääme ootama. Oleks pidanud varem mainima juba nimetatud 881, endisi Jaan seen. Jansen kunstnik August Jansen, kes õppis Peterburis ja, ja noh, hiljem ennast Kariis ühes kohas täiendas ja kes on meil kahekümnendatel aastatel, oli, eks nimekamaid maastikumaalijad väga toredad, romantilised nagu Elis rõuged, maastikud. Ja praegu ootame rongi, see rong Pole kunagi kitsarööpmeline. Ja kui ratas seda kandus Läti territooriumile. Ja kui algasid lahingud lande sfääriga, siis seal osalesid teistega sõjaväeüksuste kõrval ka kitsarööpmeline soomusrong. Sedasama teed mööda läks sisse kitsarööpmeline soomusranka, sätta. Nüüd oleme veel kord jõudnud läbi sõita Kilingi nõmmelt ja üldsuunaga loodesse ruttame taas Pärnu poole. Lodjal on aga põhjust peatuda. Läbi Eestimaa Liivimaa-poolse osa kulges väga kuulsat kaks postitrakti, üks oli Tallinnast üle Pärnu jääle Ruhja Riia peale ja teine bossitrakt oli siis Riiast Valka sealt jutu peale ja must kaudu jõhvi jõhvis siis jälle Peterburi peale, aga tõsi, üks neist kaotas hiljem tähtsusega, ehitati välja Riia-Pihkva kivitee, siis Tartu suund jäi niukseks tagasihoidlikuks. Laava postmaanteeks. Aga ikkagi see tee siin Pärnumaal säilitas lõpuni oma tähtsused ja siis, kui peale Põhjasõda alustati ka Vene riigis postikorraldust paika panema, siis ehitati tähtsamate teede äärde hobupostijaamad ja meie ees on siis lodja hobupostijaam üks impušantsemaid sellel teel ja üks paremini säilinud maid sellel teel. Tema on siis 18. sajandi lõpu ehitus, kõrge poolkelpkatusega kaetud punase tellisega hall, ilusat krohvitud valget seina pinnalt ees palustraalia siis kahel pool külgedel juba ruumid ühelt poolt sakste toad ja teiselt pool postijaamapidaja toad külgedele ja taha jääb siis kõrval hooneid ümber siseõue. Neil on siis postiteenijate ja postipoiste hobuse, ravitsejate ja hobusehooldajate ruumid seal taga kuskil tallid ja tõllaparandustöökojad sepikoda ja kõik siis see on niiviisi kenasti natukene teest. Kõrvalmaantee läheb näete sõitvana maantee tema eest läbi ja kaarjas tee tuleb postijaama ette, vahele jääb istutatud puid ja noh, niisugune kena postijaama park, see ja me ei olnud määratud lihtrahva jaoks, see oli ikka bossi saksa jaoks ja ja kullerite jaoks ja, ja siis ka noh, nagu tähtsamate külaliste jaoks, kes siitkaudu läbi sõitsid. Pärnumaale jääb taolisi postijaamu kolm ja siis on juba Eestimaa ja Läti piir. Üks on Feliks, see üks on Halingas ja üksasin lodja, lodja on kõige paremini korda tehtud, Stalingrad praegu taastatakse motelliks, postikohustus oli väga ränk kohustus. Noh, pärisorjadest talupojad tuli eraldada postipoisteks mitte oma hingega veel mõisakirje, kuid tööna tüdinenud mõisele mõist pidi veel nende ülalpidamise kulud katma ja sellepärast ega mõis hea meelega ei andnud postipoisse ja peale selle postipoiss elu oli väga karm elu, sellepärast nad pidid sõitma igasuguse ilmaga vihmas, udus, päikeses ja tuisus ja selle tõttu paraku kaasnes selle tööga alkoholis ikka väike toks ja Doca tehti ära ja sellepärast on siiani veel alles ükski väga ilus laul. Uhke postipoiss sõitis kord maanteel. Tal on Veel olemas ei olnud. Ajastu mäles. Läheme ka kõrvalhoonetest ümbritsetud õuele, postijaamas on praegugi elanikud sees ja üks mammi tuleb oma valdustes suurt rahvahulka nähes uksele. Posti java perenaine olen mina, perenaine. Kas teil iga päeva nagu rahvast täis? Väike õlu ja niimoodi tahtsingi vaatamas, aga ma ei tea, kas tuleb midagi, tuleb mitu. Vastavalt oli vahet ja siis käis jälle uuesti jälle mõni nädal möödas, kui käisa mingi tahetakse, tuleb mingisugune. Nüüd sõidame kohe suure tüki maad edasi teest paremal Reiu jõgi, mille kaldale kavatsesime laagri leida. Matkajuht palub ühele kõrvalteele. Keerata ei, ei, veel mitte laagripaika otsima, otsida pole midagi, ta teab täpselt, kuhu meid viib. Väike tagasihoidlik kalmistu ja üsna selle tagaservas hauaplats, mille juures seisatane. Siin puhkab luuletaja Ilmi Kolla. Ja tema haua kujundikson Eke marmorplaat, millel on küünal. Avatud raamat 1000 933954 väga noorelt lahkunud poetess ta tegelikult sündis Pärnus. Aga juba lapsepõlves koos perega koliti Surju ja siin ta käis ka koolis õpetaja seitsmeklassilise kooli ning alustas väga tagasihoidlike lastele tõstega, pioneer-is ja lasteajakirjanduses 1952 sädemest on ta ennast avaldanud ja seal ta tegi isegi kirjandusega. Kas tööd, aga 1953 läks ta müüa õpilaseks Pärnusse ja 54 ta juba suri. Suri tuberkuloosi meile vastu tol ajal veel päris mõjusid ravimeid ei olnud, aeg ei olnud talle soodus. Tema tundehella luuret ei võtnud toimetajat tol korral vastu, see on ikkagi 52 53, eks ole. Ma alles postuumselt 57 ilmus üsna õbluke ahtakene raamatukene luulet, tused, Ilmi Kolla. Rohkem temast ei olegi väga tagasihoidlik, lihtne hauakene. Kodused hoiavad selle haua korras. Ta ei ole isegi kultuurimälestisena praegu arvel, kuigi peaks seda juba olema. Jaa. Sealsamas valgustid ja tooks. Läigib. Seega. Tere. Olen. Narvalmäega. Ja nüüd. Oma ala. Meister. Neile mööda. Ja näole või munaga äärne. Nagu. Jätkame teed vaiksete mõtlikena, kuid elu tahab elamist ja viimane laagri õhtu nõuab eriti kena paika. Varsti ongi leitud varjuline ja jõe ääres ning mis peaasi, hein maha niidetud. Pisut kuiva heina on kokku panemata, aga sellest pole viga. Lahkelt antakse talust rehad riisuge kokku ning tundke end hästi. Lõke põleb raginal, veeämbrit tõstetakse hargile. Ja siis. Ja siis saabub keegi väga resoluutne proua heleda limusiiniga ja kupatab meid minema. Talurahval pole enam sellele maale õigust. Nüüd on see tema suvilakrunt ja ei mingeid muid suvitajaid. Tuli surnuks, pesi maha kimpsat kompsast bussi ja mootorile hääled sisse. Kui ei tohi, siis ei tohi. Eks võtab lausa oma majja, teine ei lase tühjale krundile Ki. Aga head kuulajad, ärge meie pärast kurvastage. Õige pea selgus, et Häädemeeste nime võib laiendada pärnumaalastele kaamerast kaugel. Leidsime kena laagripaiga ja veel pilli mehegi lisaks. Mis edasi sai sellest jälle järgmises sahtlis, nädala pärast?