Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Lugupeetud. Kuulajad, kolmandat hooaega alustab kunstiministeerium. Selles ministeeriumis arutatakse lahti jooksva kunstielu sõlmpunkte vesteldakse erinevate vaatenurkade esindajatega, kommenteeritakse antakse ülevaade, tehakse ekskursioone. Kunstiministeerium soosib suurte ja väljapaistvate agentide kõrval ka väikeseid omaalgatuslikke praktikaid ning rõhk on eelkõige kaasaegsele kriitilisel kunstil, mis soovib ühiskonnas toimuvat mõjutada ja selle protsessides kaasa rääkida. Kuna kõik on uus septembrikuus, siis lühidalt ka muutunud ministeeriumist. Kui varasemal kahel aastal oldi eetris kord kuus tunni aja jooksul, siis nüüd ministeerium laieneb ning on eetris igal esmaspäeval juhul, kui eetris ei ole just tartlaste salli tallajad. Lisaks on muutunud ka saateaeg. Õhtusest vööndist liikus kunstiministeerium keset päeva delta kultuuriuudiste hulka mille kaudu õnnestub loodetavasti jooksva kunstielu problemaatikaga üllatada Kaley kuulajaid, kes eraldi kunstisaadet kuulamegi punud. Kahel esmaspäeval kuus edastab ministeerium 20 minutilise üle kanda ning ühel esmaspäeval 50 minutilise põhjalikuma ümarlaua või diskussiooni salvestuse ministeeriumi koosseisust. Sügishooajal 2012 on kunstiministeerium kolmeliikmeline Indrek Grigor, Triin Tulgiste ning siinkõneleja Maarja mürk. Indrek jätkab ka kunstiministeeriume ühe osakonna Tartu möliseb vahendamist kuid üldiselt roteeruvad Aja jooksul kõigi ministeeriumi koos seisuliste liikmete rollid, kohustused ja vastutused. Sellise madaldusega loodame kuulajatele pakkuda dünaamilist fleksibiilsust ning reaktsioonivõimelist ministeeriumit. Nii palju siis kunstiministeeriumi organisatoosetes, teadaannetest sisulise osa hooaja esimeses saates võtab enda kanda Indrek Grigor. Ühtlasi tervitab kunstiministeerium ka esimest hooaega teles oma uksi Kirjandusministeeriumit. On meeldiv näha, et valdkonna spetsiifilisemate ministeeriumite loomine on hoogustumas rohkem ministeeriumeid kõigile Ninget aplausi tega enam mitte liialdada siis sõnajärg Tartule. Tere, te kuulate saadet Tartu möliseb, mina olen, Indrek Grigor, on tõeliselt hea tunne pärast pikka aga töist suvepausi taas eetris olla. Selle kinnituseks hakkame alljärgnevat kuulajate väärtuslikku aega raiskama meeleolukat kokkuvõtetega suvises treeninglaagrist Moksi residentuuris. Selle kohta võivad huvilised lähemalt lugeda ja vaadata kunstikriitika blogis artišokk aadressil artišoki punkt blogsbothom. Küll aga käsitleb tänane saade suvesse jäänud sündmust nimelt Tõnis Vindi isikunäituse avamisega kaasnenud vanameistriga talugi ilmumist mida ühe lausega iseloomustama pidades ütleksin Tõnis Vindi isiku ja loomingu kunstiteaduslik rekonstrueerimine läbi loomingulise biograafiat, kunstisotsioloogia ja formanistliku kirjelduse. Väga kaunis ja oma mõõtude ning kõvade tekstiil kaante tõttu tõepoolest ennekõike raamat, mitte kataloog pealkirjaga Tõnis Vint ja tema esteetiline universum sisaldab kunstiteaduslikke artikleid Elmar taidrelt, Sirje Helmelt ja Eha Komissarovile. Raamatumahu põhiosa moodustab ootuspäraselt põhjalik reproduktsiooni põhinenud läbilõige Tõnis Vindi loomingust. Lisaväärtusena väike sissevaade kunstniku köögipoolele kompositsiooni lisandite näol ning raamatu lõpetab kunstiteadlaste rõõmuks ülevaatlik biograafia ja bibliograafia koos Tõnis Vindi käsitlemisel nii olulist rolli mängiva sotsiaalse tausta rekonstrueerimist hõlbustada püüdva fotomaterjaliga, millest suur osa, nagu Komissarov õigesti märgib, on juba sadu kordi reprodutseeritud. Aga on seda enam kujunenud ühe põlvkonna kunstnike käsitlemisel möödapääsmatuks allikaks. Raamat algab kumu kunstimuuseumi direktori Anu Liivaku pidulike avasõnadega millega ei saa nõustuda selles osas, justkui esitatakse raamat Tõnis Vint ja tema esteetiline universum laiemat teemaderingi kui samanimeline näitus kumu kunstimuuseumis. Nii näiteks puudutavad artiklid põgusalt küll vindi tegevust liha- ja piimatööstuse ministeeriumi tarbegraafikuna ei pööra aga pea üldse tähelepanu vindi kujundatud plakat teile. Samuti ei saa kuidagi väita, et Eha Komissarovi käsitlus vindi kujundusest raamatule teaduse Tänapäev puudutaks laiemat teemaderingi kui teooria tahvlit näitusel. Samas tuleb tunnustada erakordselt täpsust, millega Liivak kirjeldab raamatusse koondatud kolme autori ees seisnud probleeme ja artikleid ühendavat metodoloogiat. Mindi looming on väga isikuajastu kohaspetsiifiline, mis muudab puhtformaalse analüüsi võttestikuga kasutamise selle uurimisel ebatäiuslikuks. Kuivõrd see, ma tsiteerin, avab küll üksikasjalikult loomingu inspiratsiooniallikad, ent toob kaasa riski kaotada silmist tähenduslik tervikmeetodit, mille projekti teostajad kunstniku heakskiidul on valinud võiks pigem iseloomustada kui sünteesivad rekonstruktsiooni. Tsitaadi lõpp ehk Eleonora taidre Sirje Helme ning kaudselt ka Eha Komissarov üritavad mõlemad võrra erineva nurga alt ennekõike kirjeldada vindi loomingulist tegevust. Lähenemisnurkade erinevust määrab sealjuures nii põlvkondlik kuuluvus. Taidre ei olnud vindi salongi kõrgperioodil veel sündinud. Samas helmele komissarovil on salongist otsesed isiklikud mälestused kui ka torite teoreetilised huvid ja eelistused. Näiteks keskendub taidre vindi loomingulise biograafia kunstiteaduslikule sünteesile Helme ilmselt küll mitte isikliku eelistuse alusel, vaid paratamatust katusest teatud mälestustepõhine teemade ring fikseerida. Pühendub pikalt vindi korteris tegutsenud salongile vaatlev artikli lõpus aga eraldi alapunktina ka vindi tegevuse kunstisotsioloogilist positsiooni supp kultuuri aspektist. Komissarovi käsitlus on kolmest kõige teoste kesksem, jättes ilmselt teadlikult isiku fenomeni. Tahaplaanile valib ta analüütilise lähenemise, milles püüab omakorda vältida eksimist, vindi enese isteetilisse universumisse, mis toob vastupidistest püüetest hoolimata kaasaanalüüsi keskendumise ennekõike vaba graafikale. Kõiki kolme artiklit ühendavaks probleemiks, nagu Anu juuraku viitab on küsimus, kuidas rääkida Tõnis vindist milline mütoloogiline keel oleks ühtlasi pädev nii vindi kaasaegsest popist, Vana-Hiina kunstini ulatuva visuaali ja filosoofiat sünteesiva loomingu analüüsimiseks kui ammendav vindi kui oma ajastu fenomeni kirjeldamiseks. Taoline probleemipüstitus on tingitud asjaolust, et vint on eesti kunstis küll väga oluline ent niivõrd erandlik ja raskesti hoomatav fenomen, et meil puudub temast siiani igasugune enam-vähemgi ammendav kunstiteaduslik käsitlus, mis seletab ühtlasi Anu Liivaku väite. Vint kui fenomen on vaja kõigepealt rekonstrueerida. Ennorra taidre keskendub oma artiklis Tõnis Vindi kunstipraktikad kui sünkretistlik tervikkunstiteos. Andke andeks, kui maarjamürki oleks saate alguses lubanud, et üritame aplaus idega kokku hoida, siis ma ausõna, nõuaksin siinkohal aplausi. Olenemata pealkirjast, mis on ennekõike märk sellest, et autor valdab teaduslikku retoorikat, alustab taidre oma artikli sissejuhatust tagasihoidlikkuse demonstreerimisega mis on muideks samuti märg teadusliku retoorika valdamisest, väites, et tema artikkel ei võta ette. Ma tsiteerin vingi mitmekülgse loomingu ja teoreetilise süsteemi detailset analüüsi vaid keskendub ühele läbivale tendentsile, mida võib iseloomustada tervikkunstiteose loomise katsena. Tsitaadi lõpp. Ja artikkel jätkub Bidenile kujuma lähenemises väga ajalookesksele uurijale iseloomulikult tervikkunstiteose mõiste sisu ajaloolise ülevaatega, mis ei ole olenemata minu, võib-olla iroonilisena näivast märkusest, sõltumata sisuliselt põhjendamatu. Mingi tervikkunstiteose loomise katset avab taidre ennekõike läbi loomingulise biograafia väljajoonistamise, kus erinevad mõjutused Ülo Sooster popkunst Arteko ja modernistliku utoopia põimuvad vindi loomingu erinevate tahkudega. Varased kollaasid tarbegraafikaraamatute ja ajakirjade kujundused, vindi legendaarsed kortersalongid jõudes välja vindi kui õpetajani, kelle mõju oli väga ulatuslik, nagu tõestab kuulus valge interjööri buum pärast Tõnis ja Mare Vindi Mustamäe korteri vaadete publitseerimist ajakirjas kunst ja kodu. Taidre käsitlus mindi loomingulisest biograafiast on adekvaatne, asjalik, kuid niipea, kui taidre hakkab kirjeldama vindi esteetilist ja filosoofilist süsteemi on tunda, et aukartus objekti ees või tinglik õpilase staatust Tõnis Vindi suhtes ei võimalda uurijal leida adekvaatset metatasandit uuritava suhtes. Kusjuures ei saa väita, et tegemist oleks mütoloogilise puudujäägiga. Elmar taidre magistritöö Tõnis vindist, mille ta kaitses 2008. aastal kunstiteaduste instituudi juures demonstreerib võrdlemisi adekvaatselt, kuidas on võimalik läbi mõttelooliste paralleelide kaardistada vindi metafüüsika põhialused. Ent ka sealjuures on tunda, et autor loobub teadlikult hinnangulisusest ja töötab puht vormiliste paralleelidega. Raamatu artiklis aga keskendub taide konkreetsemalt vindi enesetekstidele sõnastades need teaduslikult vastuvõetav omas keeles ümber jätab aga neist väidetest tuleneva avamata. Kuid samas tuleb möönda, et näitusega kaasnenud raamatusse kuraatori poolt kirjutatud teksti puhul ei ole tõlgendustest hoiduv ja selle asemel kirjeldusele keskenduv lähenemine võib-olla üldse mitte põhjendamatu. Sirje Helme mälestused supp kultuurist ehk artikkel pealkirjaga korteri number 22 üks Tõnis Vindi esteetilise universumi planeetidest algab vindi kui fenomeni ja tema Mustamäe päris asunud legendaarse salongi miljöö kirjeldumisega. Artikli esimese poole põhjal võib jääda mulje, et tegemist ongi mälestustega. Samas on mõned lõikudes selgelt kunstiteaduslikku meta kirjeldus ambitsiooniga, mis kokkuvõttes tekitab tunde, et artikli eesmärgiks on olnud suust suhu levivate müütide fikseerimine pealekasvava kunstiteadlaste põlvkonna jaoks nii-öelda viidatavasse vormi mälestuste ja teaduse vahel. Liikumine muudab helme positsiooni ebamääraseks. Mälestuste kasutamine teaduses ei ole midagi tavalist, aga Helme isiklikke mälestusi ja sealt tulenevalt tema artikli põhiosa kunstiajaloolist väärtust verifitseerib Helme enese isik. Ma ei taha väita, et see ei ole küllalt hea garantii aga teadusliku metodoloogia seisukohalt ei ole see siiski päris korrektne. Helme artikkel joonistab välja teatava tõlgendusliku raamistiku, mis võiks korteri number 22 edasise uurimise ja kirjelduse juures ilmselt mudelina töötada. Korter kui omaette sotsiaalne keskkond, selle ringkonda kuulumine ja mittekuulumine kui positsiooni küsimus, korter kui oma uute tööde teistele tutvustamise ehk loomingulise tagasisidekoht, korter kui informatsiooniallikas, viimast kõige otsesemas tähenduses. Milliseid raamatuid ikkagi ringlesid ja viimaks ammutatud informatsiooni süntees nii kuru vindi kaudu kui iseseisvalt. Viimasele pühendab Helme, kelle teoreetiliseks erihuviks on kunstisotsioloogia pikema lõigu mille siinkirjutaja jaoks kõige intrigeerivama tähelepanek on, et vasakpoolsed kunstiteooriad lihtsalt ei olnud nõukogude liidu kontekstis kasutatavad millega paralleelselt tekib küsimus läänest pärineva informatsiooni vastuvõtu ideoloogiliste raamide järele. Kas kõik, mis üle piiri jõudis, oli hea ning kas ja kuidas toimus nii-öelda sobimatu tõrjumine millised olid läänest pärineva informatsiooni lugemisstrateegiad? Muideks nendele küsimustele vastamise teoreetilise fooniga üritame tegeleda järgmises kunstiministeeriumis. Eha Komissarovi silmatorkavalt formalistlik, mingi käsitlus, ruumi raamat Tõnis Vindi loomingus on siinkõneleja hinnangul kõige parem vindist siiani kirjutatud käsitlus üldse mööndes, et vindist on väga vähe kirjutatud. Kusjuures viimane väide ei ole liialdus, kui vaadata kõigi kolme artikli bibliograafiat, näib, et ainus vindist siiani ilmunud tsiteerimist vääriv artikkel on Andres Kure erinevad valged ruumid, mille võib leida kumu, konverentsi erinevad modernismi erinevad avangardiga kogumikust. Olles ka ise mõnede aastate eestwindi bibliograafiaga lähemalt tegelenud, võin kinnitada, et see on adekvaatne pilt. Komissarovi artikkel algab kunstiteaduslikke jõujoonte paikapanemisega. Kõigepealt taandab Komissarovi Andres Kure sotsiaalpoliitilistest käsitlustest öeldes lihtsalt ma tsiteerin. Valge tühi ruum on pidulik, rituaalsed mõttekäik, inspireeriv kujund, millega saab märgistada väga palju asju. Tsitaadi lõpp. Kuid veelgi konkreetsemalt vastandub Komissarov Leonhard Lapini poolt esindatud religioossele või sakraalse elemendi käsitlusele, mida viimane on põhjalikult viljelenud almanahhi ehituskunst Tõnis Vindi erinumbris. Komissarovi ise leiab oma metodoloogia selgroo formalistlikus kirjelduskeeles. Kontekstis, kus keegi ei ole siiani otseses mõttes julenud metafüüsika vinti tõlgendada, tundub see lahend olevat liiga lihtne, et olla tõsi seades vindi loomingu keskmesse vastanduse ida ja lääne vahel, kirjutab Komissarov vindi vabagraafikast rääkides. Ma tsiteerin. Ida ja lääne kultuuride binaarsus kuuneb süsteemi uuriva ja nende üle mõtiskleda Tõnis Vindi käsitluses valge ja musta pildi maailma binaarseks vastanduseks pole võimalik valgel pildil toimuvat samastada. Musta pildikäsitlusega peame vahet tegema joonistuste programmides valgel ja mustal pinnal, kuivõrd esimesed on oma loomult valdavalt geomeetrilised abstraktsioonid, millel on mitmeid kokkulangevusi, minimalismi ja 1900 kuuekümnendatel aastatel haripunkti saavutanud kunsti dematerialiseerunud protsessiga. Sel ajal kui mustafooniga pildil kasutas vint suuremal määral ära pop- kujundeid erootilisi naisfiguure ja Aartu voole iseloomuliku ornamendi keelt. Tsitaadi lõpp. Vähemalt siinkõneleja Jaoks avas Komissarovi artikkel pandora laeka. Kui mööda vaadata vindist kui gurust ja sellest meta füüsilisest universumist, mille ta enesele loonud on, allub ta looming suurepäraselt klassikalistele kunstiteaduslikele kirjeldus mudelitele. Tänase saate keskmes oli kumu kunstimuuseumi poolt välja antud Tõnis Vindi loomingulist elutööd koondav raamat Tõnis Vint ja tema esteetiline universum mis sisaldab kaunist ja põhjalikku repropõhist ülevaadet mingi loomingust. Kuid ka kunstiteadlast eelne Aare taidre, Sirje Helme ja Eha Komissarovi artikleid, mis katavad suurema osa vindiga seotud küsimusi tehes seda üldjoontes piisava põhjalikkusega, et raamatust kujuneks sünnivindi loomingu üksikuid aspekte uurivate kui ka 60.-te 70.-te kunsti välja laiemalt. Vaatlevate uurimuste bibliograafia kohustuslik osaraamat ilmus käesoleva aasta mais seosel naera taid reguleeritud Tõnis Vindi isikunäitusega kumu kunstimuuseumis, mida on kõigil veel üheksanda septembrini võimalus vaatama ja üle vaatama minna. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Mina olin saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni kuule kordusena laupäeval kell 14. Null viis.