Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Tänases saates räägime teoreetilisest koletisest nimega postkoll. Natuke lahmides võib 20. sajandi kunstiteooria jagada kaheks etapiks. Enne teist maailmasõda oli tegemist ismide ajastuga. Impressionismi ekstressionism, Bowism, fotorism, sürrealism. Teise maailmasõja järel või sellest toibumise järel aga algab eesliidete ajastu hilisjärel, neohüper ja nii edasi. Kurikuulsaim neist ees liidetest on aga post, mis kõige sagedamini leiab kasutust vormelis postmodernism. Viimane on ulatuslik kultuuri teaduslik mõiste mida on defineeritud lugematud korrad nii mitmel erineval moel, et üldiselt on jõutud vaikival seisukohale, et tegemist on mõistega, mida selguse huvides ei tohiks üldse kasutada. Terminoloogiliselt vaidlused, mille initsiaatoriks on olnud üleüldine kriitilisus igasuguse tervikliku maailmakirjelduse suhtes mille puudumine on üks postmodernistliku situatsiooni tunnuseid ei ole keerelnud ainult postmodernismi mõiste ümber. Kuid asjaolu esile kerkis. Kriitiline meetod, mis programmiliselt kritiseeris ise end paiskas õhtumaise mõtteloo taolistesse kaosesse. Et kaasaegses kunstiteadvuses on tunda hoidumist mitte ainult postmodernismi mõistest vaid tõrjuvat suhtumist igasuguse teoreetilisele mudelile rajaneva kirjelduskeele suhtes. Esmapilgul ei ole selles justkui midagi halba. On ju aset leidnud pöördumine tagasi objekti enese juurde. Ja võib tõepoolest oletada, et analüüsid on muutunud seeläbi adekvaatse maks uuritava objekti suhtes sest kirjelduskeel lähtub ideaalis objektist enesest. Ent taolises lähenemises on peidus ka ohtlik silmakirjalikkus. Kui kirjelduslikud ühikud hakkavad tööle mõistetena, jääb analüüsi läbi viia lugeja eest varjatuks. Tekib mulje, et analüüs ei lisa uuritavast midagi vaid ainult toob esile selles juba peituvaid suhteid. See on teatavas ulatuses adekvaatne mulje. Ent lahtiseks jääb küsimus, mis ajendas analüütikut tooma esile just neid suhteid ja just sel viisil. Postmodernismi kõrval on üks olulisimaid post liitelisi mõisteid postkolonialism mille sisu on suurt üldistus tasandit säilitades võimalik siiski mõnevõrra konkreetsemalt määratleda kui postmodernismi oma. Kanooniline postkolonialism kirjeldab kultuurisituatsiooni Lääne-Euroopa endistel koloniaalaladel, ennekõike Indias ja Aafrikas. Üle 10 aasta väldanud katsed postkolonialismi mõiste geograafilist haaret laiendada ka postsotsialistlike maadele on teinud sellest mõistest suuresti postmodernismi kõrbema läinud projekti foonil vähemalt Eesti kultuuriteaduste kontekstis terminoloogilise kolli. Üks esimesi katseid postkolonialismi võttestiku eesti kultuuriväljale tutvustada on Tiina Kirsi artikkel rändavad piirid. Postkolonialismi võimalused, mis ilmus 2001. aastal ajakirjas keel ja kirjandus ja on siiani parimaid sellesuunalisi teemakäsitlusi. Samas vaimus, on postkolonialismi maaletoomist jätkanud panus ning vast kõige enam kõlapinda pälvinud sammudeks on Tiit Hennoste artiklid, mis leiavad lähemat käsitlust edaspidi. Kunstiteaduses on enam-vähem ainus katse postkolonialismi incorporeemise suunas. Jaak Kangilaski. 2011. aasta esimeses kunstiteaduslikes uurimustes ilmunud artikkel lisandusid postkolonialismi diskussioonile. Üldiselt võib nõustuda levinud seisukohaga, et postkolonialismi Põhi mõistetel on potentsiaal toimida märksa suuremal väljal, kui seda on postkolonialismi klassikute piiritletud Lääne-Euroopas endised kolooniad. Kuid samas tuleb enesele aru anda tõlgitud metodoloogia rakendatavuse piiridest. Ehk tekib kiusatus, millele siinkõneleja järele kavatseb anda, üle võtta vaid mõned kasulikena näivad Tööriistad. Sealjuures tuleb väga tõsiselt suhtuda Tiina Kirsi hoiatusse, et teoreetiliste Tööriistade paradigmade vaheline laenamine on pahatihti pigem intellektuaalne lohakus kui tõelise eklektilisuse tunnusmärk. Küsimusele, kas postkolonialism on eesti kultuuriteaduses rakendatav, järgneb kohe küsimus, kuidas seda rakendada. Sellesuunalisi mõttearendusi on märksa vähem ning reaalsete rakendusteni saab nimetada vaid Tiit Hennoste artiklit Noor-Eesti kui lõpetamata enesekolonisatsiooni projekt ja viimasest otseselt inspireeritud Liisa Kaljula. Siinkõneleja kui prantsuse keelt mittevaldaja jaoks hääldamatu pealkirjaga artikkel Konrad mäest. Taoline negatiivne kratsioon teoreetiliselt käsitlustelt praktilistele On teadvusele omane ning paratamatu ja põhjendatud probleem, millest enesele tihti aru ei taheta anda, on asjaolu, et teooria ei ole tingimata metodoloogia. Kultuuriteooria ja humanitaarteadused laiemalt on väga suures ulatuses iseenda objektiks. Teoreetiliste vaidluste sisuks ongi ennekõike teooriad ise ning olgu rõhutatud, see on väga normaalne ja terve olukord. Distsipliin peab enesearengu tagamiseks pidevalt tegelema enese kui probleemiga ja see ei ole vaid humanitaarias nõnda. Loodusteadused arenevad pidevalt, aga loodus, mida uuritakse, ei ole selle käigus põhimõtteliselt oluliselt muutunud. Ümber ei vaadata mitte loodusseadusi, vaid varasemaid seisukohti nende suhtes. Tõsi, see juhtub sageli uue empiirilise materjali valguses, aga nagu teadvuses tavaliselt, eelneb sellele ikkagi teoreetiline hüpotees, mis varasemad seisukohad kahtluse alla seada. Üks probleem, mis tekkis seoses postmodernismi poolt kaasa toodud üleüldise skepsisega teoreetiliste kontseptsioonide suhtes on nagu ülal argumenteeritud analüüsi aluseks oleva teooria varjamine, mis võib minna kuni selleni, et uurija ise ei teadvusta enesele enam oma meetodoloogilise allikaid ega tule selle pealegi, et neid kriitiliselt vaadelda. Üks selliseid näiliselt süütuid kirjelduskeeli, mis on uuritava objekti suhtes justkui neutraalne, on ajalugu. Tõsi ajalugu kui teoreetiline probleem on erialaringkondades teadvustatud ja pideva uurimise objektiks ning suuresti tänu Marek Tamme tegevusele Eesti kultuuriruumis ka laiemal tasandil aktuaalne ja kättesaadav. Ent kui hakkame Eesti kunstiajalookirjutist lähemalt vaatama kuid ka seda vaatlust teostame meie paratamatult mingi välise kirjelduskeele abil, milleks antud juhul võtame postkolonialismi, ilmneb, et on terve hulk seisukohti, näiteks stiilide tüpoloogia, mille pädevuse üle eraldi ei arutlete vaid mis lihtsalt enesestmõistetavalt kaasnevad ajaloo kui metodoloogia. Aga kuivõrd viimane on aga enamusele lugejatest kirjelduskeelena tuttav põhikoolist või veelgi varemast ei tekita stiilipõhine tüpologiseerimise kellelegi küsimusi? Baseerub see ju ajaloolistel empiiriliste faktidel. Ent kui vaadelda Eesti kunsti ajalugu või siin kõnelejat märksa rohkem huvitava probleemina kunstiajaloo kirjutamise ajalugu läbi postkolonialismi mõistestiku, võimaldab viimane senised enesestmõistetavused esile tuua ja kriitilisele vaatlusele allutada. Niisiis lähtume hüpoteesist, et postkolonialismi metodoloogia on eesti kultuuriruumi kirjelduses rakendatav ning et selle rakenduse eesmärgiks on kehtivate kultuuriteaduslike seisukohtade kriitiline ümbervaatamine mis võimaldab senisest märksa realistlikumad pilku eesti kultuurile lähtudes sealjuures eeldusest, et oma kultuurimõtestamine võimalikult mitmekülgse nad tagab kultuuri jätkusuutlikkuse, mis on üldiselt omaks võetud eesmärk. Viimane mõttekäik on ennekõike vastuseks küsimusele, kas ja miks me peaksime üritama postkolonialismi mõistestiku üldse eesti kultuuriväljale tõlkida kuid kaudselt vastuseks ka Tiina Kirsi põhjendatud hirmule, et postkolonialismi importimise näol võib olla tegemist kultuuriimperialismi ka millest võib rääkida politiseeritud feminismi diskursuse Ida-Euroopasse kolmandasse maailma eksportimise kontekstis. Nagu öeldud, on meil kaks või tinglikult kaks ja pool konkreetsemat postkolonalistliku teooria rakendust eesti kultuuri analüüsimiseks. Esimene on Tiit Hennoste 2006. aastal konverentsi Noor-Eesti sadam, kriitilisi ja võrdlevaid tagasivaateid kogumikus ilmunud artikkel Noor-Eesti kui lõpetamata Ta enesekoloniseerimise projekt ja sellele tinglikult 2003. aasta kolmandas, neljandas Vikerkaares eelnenud postkolonialism ja Eesti väga väikeleksikon. Ning konkreetselt kujutava kunsti vallast on Hennoste käsitlustest lähtuvalt Konrad Mäe elulugu vaadelnud Liisa Kaljula. See käsitlus ilmus 2011. aasta esimeses kunsti ees. Hennoste postkolonialismi leksikon toob 12 post kolonialistlikust terminoloogiast pärit mõistet ja esitab nende eesti kontekstile kohandatud definitsioonid. Kõige laiemat tähelepanu ilmselt Hennoste enese Noor-Eesti käsitluse tõttu on neist mõistetest pälvinud enesekolonisatsiooni. Oluline on ka märkida, et mõiste enesekolonisatsiooni ei pärine postkolonialismi kaanonist. Hennoste jõudis selleni sõltumatult, kuid nagu ta ise ütleb, leidis ta tänu Kajar Pruulile artikli retsensiooni ajal, et teda on täpselt sama mõttekäiguga pea kümmekond aastat ennetanud Bulgaaria kirjandusteadlane Aleksander kiossev. Enesekolonisatsiooni puhul on tegemist klassikalise postkolonialismi teooriale tundmatu koloniseerimis meetodiga kus koloniseerimine ei toimu mitte võõra kultuuri vägivaldse sissetoomise kaudu, vaid koloniseeritav kultuur võtab ise vabatahtlikult omaks võõra kultuuriväärtused. Hennoste rõhutab aga, et ka taolisel viisil koloniseeritud kultuurianalüüsile saab kohaldada suurem osa post kolonalistliku teooria keskseid mõisteid. Oletades, et Hennoste käsitlus Noor-Eestist kui enese kolonialistlikust projektist ei ole saanud nii palju tähelepanu mitte seetõttu, et teisi tõsisemaid postkolonialismi rakendusi ei ole vaid seetõttu, et enesekolonisatsiooni kui postkolonialismi diskursuse kõige fundamentaalsem mõiste kolonisatsiooni enese ümbermõtestamine on andnud kogu postkolonialismi teooriale uue ka meie kultuuriväljale sobiva vormi asuka siinkõneleja vaidluses, kas postkolonialismi teooriat peaks rakendama eesti kultuurianalüüsile seisukohale, et jah, see on mõistlik ja suisa vajalik. Mööndes aga, et me ei räägi mitte klassikalisest kulunealiseerimisest, vaid ennekõike enese kolonisatsioonist. Tinglik kahtlus ennekõike ei ole siinjuures juhuslik, sest Eesti kontekstis tuleks rääkida topelt kolonisatsioonist. Klassikalises post kolonalistlikus terminoloogias on topeltkolonisatsiooni mõiste kasutusel feminismi, st rääkimise raames. Kui naisi nähakse topelt koloniseeritutena nii koloniaalvõimud kui meeste poolt Eesti kontekstile kohaldatult. Aga tähistab topeltkolonisatsiooni erinevat päritolu, koloniaalvõimude paralleelset mõju või antud juhul siis ka kahe erineva koloniseerimis viisi paralleelset mõju. Aleksander kössi järgi kalduvad enesekolonialismi ele kultuurid, kes ei ole piisavalt suured, et mängida keskset rolli maailma ajaloos kuid samas ei ole nad suurtest, ka geograafiliselt piisavalt kauged või kultuuriliselt piisavalt veidrad võrreldes näiteks Aafrika suguharudega. Ühesõnaga enesekolonisatsiooni ile kalduvad kultuurid, kes ei ole piisavalt korient, see puudus sünnitab kõnealustes kultuurides kahtluse, et nad ei ole piisavalt eurooplased. Me ei ole teised, nagu ütlebki ost seal, kusjuures teine tähistab universaalset normi. Enese kolonialistlikultuur elab igaveses paradoksist, kus võõras on universaalne, kuid universaalne on samas igavesti võõras ja seega kättesaamatu. Me oleme astunud maailma areenile hiljem kui teised kultuurid ja meie eksistentsi iseloomustab seetõttu igavene kultuuriline defitsiit. Selles ajalises nihkes peitubki ossi arvates ka vastus küsimusele, miks skulptuurid ainult nii astilt ise koloniseerivad. Nimelt enne oma mahajäämuse tõdemist neid kultuure ei eksisteerinud. Kogu rahvusriigi kontseptsioon on ise juba enesekolonisatsiooni, kuid rahvuse sünnini ei vii mitte mingi ebamäärase meie otsus, et nemad on paremad, vaid hoopis haritud eliidi trauma suuremate kultuuride esindajatega suheldes, kus osutatakse kui sina eestlane tähenduses kultuuriliselt alaväärtuslik subjekt enesega kolenalistliku kultuuri sünni üheks iseloomujooneks on, et tegemist on taassünniga. Kõigepealt 500 aastasest orjapõlvest ja siis kommunismi ikkest pääsemise näol. Sünniga kaasneb tavaliselt ka mütoloogia ja eelajalookonstrueerimine, mis aitavad ületada sünniga seotud traumaatilise alanduse kinnitades, et kõnealune kultuur on eksisteerinud juba aegade algusest. Kuid paralleelselt tärkab kohe meeleheitlik püüa jõuda järele enam arenenud kultuuridele. Enesekolonisatsiooni traumast ülesaamise esimeseks sammuks on arusaamine, et enesekolonisatsiooni kui kriitiline meetod ei ole hinnanguline. Enesekolonisatsiooni meetod toob esile ühe Eesti kultuuriloo fundamentaalse paine ei sunni meid aga kuidagi oma eestlaseks olemist ümber vaatama. Tegemist on lihtsalt järjekordse kultuuriteoreetilise kirjelduskeele kihistusega mille üheks praktiliseks väljundiks on näiteks Eesti kunsti ajaloos nii sagedasti põrkuvate rahvuslik-konservatiivsete ja avangardsete püüdluste eesmärgi. Ühe suunalisuse paljastamine. Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, kallid kunstiministeeriumi, kuuled, nagu kolleeg Indrek Grigor juba oma sissejuhatavas lõigus ütles, tegeleme täna teoreetilisi imelooma Postgolliga, täpsemalt aga postkolonialismi suhtes eraldiseisva teistelt alustel töötava enese kolondisatsiooniga. Stuudiosse oleme kutsunud kaasa mõtlema kunstiajaloolase Liisa Kaljula, kes kaitses kevadel Eesti humanitaarinstituudis magistritöö teemal karm stiil Tallinnas kaasaegses ideolooge kujutamine. Ajastu eesti kunstis. Lisaks ilmus 2012. aastal esimeses kunstee numbris Liisa enesekollane realistlik käsitlus Konrad mäest teise külalisena oleme saatesse palunud emeriitprofessor Jaak Kangilaski, kelle kunstiteaduslikes uurimustes avaldatud artikkel lisandusid postkolonialismi diskussioonile on hetkel ammendav aim käsitlus kujutava kunstiväljal. Mina olen saatejuht Triin Tulgiste stuudios on koos minuga Indrek Grigor. Aga tegu on kolleegide kunstiajaloolaste ega siis sinatame 11. Indrek esitas sissejuhatavas osas seisukoha, mille järgi eesti kunstis tuleks rääkida ennekõike enetlusegolondisatsioonist teadvustades samal ajal vägivaldseid koloniseerimis katseid ja sealtkaudu topeltkolonisatsiooni probleemi. Kuidas te sellisesse lähenemisse suhtute? Kahtlemata on see võimalik lähenemisviis on selge, et kui me vaatame aega 1940 kuni 1991 on, on see reaalne poliitiline kolonisatsioon peaküsimus ja, ja enesekorrelatsioon võib-olla sekundaar tarne, kuid enne seda pärast seda ajajärk on kahtlemata rohkem põhjust rääkida enesekompensatsioonist, kuid ka sellel poliitilise kollatsiooni ajajärgul oli võimalik vähemalt niisuguse euristilise printsiibina vaadelda ka enesekolonisatsiooni Muugal. Eesti kunsti saatust. Mina arvan ka, et see enesekolonisatsiooni selline teoreetiline tööriist ei ole päris universaalne, ei saa seda kindlasti rakendada terve 20. sajandi eesti kunstiajaloo peal aga ta võiks pakkuda meile huvitavat sellist lisateadmist küll teatavate perioodide käsitlemisel. Ja ma olen selles mõttes Jaak Kangilaski ka väga päri, et et just need enne ja pärast okupatsiooni jäävad ajajärgud võiksid pakkuda päris huvid, vaata empiirilist materjali siis selle enesekolonisatsiooni mudeli jaoks. Kindlasti on nii kogu post koleniaalne teooria kui siis ka selline intrigeeriv enesekolonisatsiooni mudel, need on need sellised uued teoreetilised Tööriistad, mida me kindlasti võiksime vähemalt proovida kasutada Eesti kunstiajaloo peal, sellepärast et seda on seni vähe tehtud. Ja siit võib lihtsalt mõndagi huvid olevat uut välja tulla. Aga kuidas te suhtute sellisesse seisukohta, et enesekolonisatsiooni kui paratamatu kultuuri dünaamika nagu keskuse ja perifeeria vahel, et see nii-öelda kõrvaliste kultuuride nii-öelda siis vältimatu tee? Tratud. Kõhklus on seotud sellega, et et just see poliitilise kolonisatsiooni niisugune erinevus selles organisatsioonis on, on siiski tähtis punkt ja sellepärast seda enese konnotatsioon ei saa nii negatiivseks ega nii-öelda Daumeerivaks pidada kui tõelist kolonisatsiooni, poliitilist korruptsiooni ja sellepärast see on palju loomulikum see perifeeria ja keskuse vahe. Kuid kahtlemata on ka see küsimus võib-olla ikkagi traumeeriv kolme Eesti kultuuriajalukku, vaatame siis enesekolonisatsiooninäitajad on ju need ütleme, eesti keele suhtumised. Me teame kadakasakslaste mõistet, teame pajuvenelased, nüüd võib-olla võime rääkida võsa inglastest ja see on kõik näited sellest, kuidas Grastiisikam kultuur võib summutada omaenda kultuuri ja, ja eneseteadvust nõrgestada. Aga ma arvan, et enesekolonisatsiooni ohtlikkus kultuurile siis suurem, kui ta on ühekülgne, kui on tegemist ühe kultuuri domineerimisega väiksema perifeersemad tuuri üles just needsamad eesti kultuuriajalooetapid, kui on ühekülgne saksa mõju. Aga seda õnneks hakkas sarja lõpus tasakaalustama see vene ja saksa kaks kultuuri ja nende vahet, siis hakkas eesti eneseteadvus tugevnema ja. On see niisugune. Ühe võimsama kultuuri domineerimine on kahtlemata perfektselt kultuurile destruktiivne ja ohtlik ja väikest skulptuuri aitab just see mitmesuunalisest, tähendab räägime enese isolatsioonist eesti kultuuris väljaspool ja sõltumatult nendest poliitilistest vapustustest. Siis On selge, et Eesti just nõukogude okupatsiooni ajal eesti kultuuri oli väga tüüpiline see lääne käsitlemine suhtelist ühtse maailmaga, mis vastanduks sellele reaalsele okupandid ja see oli omamoodi naiivne pilt muidugi, millest siiski osa haritlasi, ma arvan ka nõukogude ajal aru said, et lääs ei ole mingi ühtne ja ja selles mõttes Euroopa, mis meile nüüd on kodumaaks muutunud, on siiski parem kui just sellepärast, et ampluaa realistlik, et, et seal ei ole ühte domineerivat kultuur mis on palju rahvusriike. Aga muidugi, Eesti probleem on selles, et minu arvates me algusest peale ei ole endale selgelt aru andnud, kes me tahame olla, kas me tahame olla USA osariik või väike rahvusringpõhjalas ja, ja selle tõttu see niisugune ühekülgne kultuurivaatamine just angloameerika suunas on täiesti kultuurile, kuid vaadates ohtlik tänapäeval. Ma tuleks korra veel tiiruga nagu selle mõttekäigu alguse juurtele rakendada tabavuse küsimuse juurde ja selle ulatuse rakendatud küsimused, vabandaks need ennekõike just oma seda püüet keskenduda sellele enese kolonisatsioonile lihtsalt iseeneseteoreetiliste huvidega, et kui mind huvitab märksa rohkem ajalookirjutised või see, kuidas lugu on kirjutatud, kui ajalugu on ise, siis ma arvan, et see on üks neid põhjuseid, miks minu nägemuses kipub see enesekolonisatsiooni nagu domineerima selle klassikalise postkolonialismi teooria nagu kontekstis. Aga kas seda rakendatakse juurest tuleks hea meelega korra Liisa Kaljula kunsti ees ilmunud artikli juurde Konrad mäest lisa nagu rakendad täiesti reaalselt ja otseselt nagu seda enese kolonalistliku meetodit selle artikli kontekstis ma ka nagu adusin seda või ütleme ilmselt meie mõlema nagu selliste, ütleme teadlastena selle huvi dominanti kergelt erinevust, et sina seda enesekolonisatsiooni Konrad Mäeanalüüsi rakendades vaatad hästi palju just Konrad Mäe elulugu Konrad Mäe enesetegevust kui seda enesekolonisatsiooni. Samas kui ütleme, et kui ma nüüd üritaksin artiklit nagu ise kirjutada, siis mina oleksin just keskendunud sellele, kuidas need mäe monograafiad minu jaoks nagu kehastavad seda koloniseerimise müüte, kuidas, kuidas mäe monograafiaid ise mäge organiseerivad. Et kas sa natukene nagu põhjendaksid korraliku seda metodoloogiliselt valikut või ütleme selle rõhuasetuse valikut üritasid seda enesekolonisatsiooni näidata just läbi mäe eluloo. Tegelikult ennekõike seetõttu, et kõigepealt tuleb ikka vaadata seda, et kust selle loo allikad pärinevad, et kes on esimene, kes on rääkinud mäest sellist lugu kui mehest, kes läks otsima Pariisi, siis selliste vana Euroopa kultuuri ja tahtis saada tegelikult vanaks eurooplaseks, kelle eesmärk oli olla bändi. Et kust see lugu tegelikult hargnema hakkab, kes seda jutustama hakkab, see ei ole Evi Pihlak ja see ei ole kindlasti ka Maie Raitar. Et seda lugu hakkavad rääkima tegelikult juba Mägi kaasaegsed. Ja seetõttu ma ei saanud alustada mitte Eevi pihlaku loost või Maie Raitar loost vaid tegelikult, kui ma lugesin neid alles olevaid repliik Mägi kaasaegsete kommentaare, tema kunstnikuisiksuse hääle või sellele, kuidas ta välja nägi või kuidas ta mõtles ja kuidas ta Pariisi ihales siis tegelikult, et seda lugu hakkavad rääkima juba ja nii-öelda kultiveerima tema kaasaegsed, nii noor eesti kirjamehed kui tema sõbrad ja tuttavad Peeter rootslane, kes on siis toona, eks tema ärimehest sõber, kes üritab tema Pariisi sõitu toetada, igati ja teha kõik selleks, et mägi sinna ka jõuaks. Et need on need põhjused, miks ma olen läinud tagasi päris sinna mägi kaasaega. Aga ega loomulikult sellest enese kolonisatsioonist kui mudelist ei saa ju rääkida kui sellisest terviklikust mudelist ja välja töötatud tööriistast. Ta on ikkagi üks sõna, mille Tiit Hennoste pillas oma väikeses väga väikeses postkolonialismi leksikonis. Et kindlasti on seal selline sõna, millega me saame veel palju mängida, me veel täpselt ei teagi, mida sellega peale hakata. Ta ei ole ka Aleksander kiossereisis, kes 98. aastal esmakordselt enese kanalisatsioonist kirjutas. Bulgaaria kontekstis ei ole ta ka nii välja töötatud tuut ja lihvitud teoreetiline tööriist. Et seda saaks niimoodi sujuvalt üle kanda mingisugusele materjalile. Ja, ja tegelikult mulle väga meeldib see, mida David Kiyanymoor üldse ütleb. Kui ta räägib sellest, et kas me saaksime past kolonalistliku sõna varajateooriat kasutada Bosczovjetismi või postsovjetliku Lareaalil siis ta ütleb, et me peaksime seda tegema just nimelt aktiivselt ja loovalt aktiivsete ja loovate partnerite osalistena, mitte passiivselt seda teooriat, et sõna-sõnalt siia konteksti üle kandes vaid tegelikult kaasa rääkida selles, kuidas seda võiks teha. Ma ütleks niipalju, võib-olla siiski, et et Hennoste on terve rea minu arvates väga produktiivseid mõistjaid toonud. Minule meeldib ja sobib minu arvates Eesti kunsti ajalugu natuke teistmoodi mõtestada just need enese kodansatsioon, kui pitsin, kultuur, mis, mis võib kreooli istuda ja see on toimunud 20. sajandi vältel kogu aeg. Seesama mäe põlvkonna kunstmodernistlik, Pariisist õpitud kunst oli esialgu ikkagi veel üsna niinimetatud Pütsinud kultuur, mis ei meeldinud suuremale osale eesti kunsti publikust, mis tekitas võõristust. Aga kui see kunst mingil määral ise mõõdukamaks muutuvad osaks 30. aastal kujunes niinimetatud Pallase koolkonnaks, siis seda võib vaadelda kui kreooli istumist ja sellega Rahva omaseks saamist. Ja nagu me teame, see kunst oli saksa okupatsiooni ajal ja nõukogude okupatsiooni ajal tihtipeale niisuguse lausa rahvusliku kunsti nii-öelda oma kunstina tajute, seda vastukaaluks nende okupantide poolt soositud kunstile. Ja kui nüüd päris kolonisaatorid nõukogude võim, seda sotsialistliku realismi peale soos, siis sega mingil määral niisuguse pitsin kultuurina ju eesti kunsti näitustel, esines nõukoguliku ideoloogiaga ja ka nõukoguliku stiiliga teosed, kuid selle kõrval oli ju kunst siiski hoopis teistsugune põhiosas. Ja tähtis on seda mõistet kasutas öelda seda, et et see pidžinkultuur, Eitrioonistunud, ta ei muutunud rahva omaseks, Eestis ei kujunenud arvestatavat publikumenu sellisele sotsialistidele kunstile. Aga nüüd, 60. aastal tekkinud hübriidkunst, milles oli teatud sotsialistliku realismi mõju, aga samal ajal läänest mujalt Algitud ideed ja omaenda looming. Omaenda taotlused nendest kujunes kuuekümnendatel 70. aastal Eesti kunsti pealiin mis muutus küllaltki selgelt kreooli statud kultuuriks. Tal oli küllalt suur publikumenu publikumenu siiamaale. Just Me teame kasvõi ära Kunila kollektsiooni näituse populaarsus, see näitab seda, kuivõrd see kunst on rahva omale ja, ja ta, see, et teda on nimetatud kodanikuks, on täiesti õige. Suurem osa nõukogude aegsed kunst oli kodanlik kunst, mitte mitte nõukogulik kunst. Ja miks mitte siis kodanlikus ühiskonnas, nagu meie oleme seda kunsti kõrgelt hinnatud, nii et see vasakradikaalne soov, et meie kunst oleks nüüd mässumeelne kodanliku publiku vastu, see on ka üks pitsin kultuur, mis ei ole vältraalistunud, võib-olla ta kunagi laulis tubaga, praegused, seda pole veel juhtunud. Ma arvan, et see ajajärk, mida Jaak mainis, mis algab tegelikult ju 50.-te lõpust juba siis selle karmi stiili põlvkonnaga selle põlvkonna puhul on just see keskuse ja perifeeria dünaamika hästi-hästi oluline. Ühelt poolt Haagutakse siis Moskvas tulevasele karmi stiili, sellise impulsiga aga rohkem, seetõttu sellised karmuse ideed on sulaga seoses õhus, sest et tuleb vastanduda magusale sots realismile. Aga teiselt poolt võetakse toona just kontakti selle kaotatud Pariisi-keskse kunstiajalooga. Minnakse tagasi siis oma 30.-te eesti meistrite juurde. Et sellest ajast alates võib rääkida päris huvitavatest just nimelt sellistest erinevate keskuste dünaamikatest Eesti kunsti kontekstis. Tuleme äkki tagasi seal korra nende mõistete juurde, et Jaak, sina mainisid Bidzini agreolisatsiooni mõisted, mida sina, Liisarad, milliseid mõisteid saab sellest post kolonialistlikust teooriast nagu tuua Eesti konteksti ja millised võib-olla peaks nagu kõrvale jätma? Lisakommenteerib Tiina Kirsi nagu hirm, et selline mõistete laenamine võib osutuda akadeemiliseks lohakuseks. Kas saadud seda? See on see põhjus, miks mulle väga meeldivad just nimelt Hennoste pakutud uued terminid. Sellepärast et Hennoste ju tegelikult tõlgib otse siis ta lappab toona postkolonialismi leksikaalne, mis on läänes välja antud, Eda tõlgib sealt otse meie jaoks ära kõik need põhiterminid, eks ole. Nii nagu on Hybriidsus ja, ja miimikria ambivalentsus ja, ja mis on peamiselt siis pommybalt pärit mõisted. Ma tegelikult usun, et Paaba mõistet, see on potentsiaali küll siinse kultuuriareaali jaoks või sellele kohandamise jaoks. Sest et need on tegelikult väga lihtsad, sellised teoreetilised mõisted, et mis asi on Hybriidsus see on kultuuri puhul ju tegelikult üks x selliseid mõisteid, mida võib rakendada peaaegu igasuguse kultuurinähtuse või kunsti puhul ja eriti siis siin, kus, kus me oleme nii-öelda mitme erineva sellise tugeva metropol, kultuuri mõjuväljas. No minu arvates see oht on täiesti tõsine Tiina, kes esitavad ja mida ka näiteks Epp Annus rõhutab, et Lääne-Euroopa vahel pole olnud koloniaalsuhet ja ja aga seda ohtu saab minu arvates kui mitte vältida, siis vähendada selle selge helistamisega, ütleme siis poliitilise kolonisatsiooni ja siis niisuguse puhtalt tuuri kaudu toimuva niisuguse enesekolonisatsiooni vahel ja seda on ütleme nii muu kui ka Hennoste väga selgelt teinud, et seda, seda vahet saab tõmmata, aga seda tuleb meeles pidada. Ma arvan ka, et kindlasti tuleb neid mõisteid rakendada ettevaatlikult ja, ja kindlasti ei kehtinat igal pool ja iga ajajärgu kirjeldamiseks nad ei pruugi sobida. Võib-olla näiteks ma oleksin väga ettevaatlik ka näiteks siis Kaiatris piraki mõistete istutamisega, meie konteksti, sest et need on välja töötatud ikkagi siis jah, india spetsiifikast lähtudes. Ja tegelikult kirjeldavad ikkagi väga täpselt sealset sellist koloniaalsituatsiooni. Et kindlasti on koloniaalsituatsioonid väga erinevad ja kui me hakkame üldse seda sõnavara kasutades rääkima, siis siis eesti situatsioonist, siis kõigepealt me peaksimegi kirjeldama oma koloniaalsituatsiooni eripära. Jah, kahtlemata on spywak minu arvates see oma niinimetatud essents realistliku koloniaalkultuuri määratlemisel meile vähem sobiv kui Paabage käsk tunnustab just seda heterogeensest ja kultuuride sisemist mitmekesisust, et beibakisega tunnistab, et niisugune kultuurihomogeensus õhutamine, see on pigem niisugune propagandistlik poleemiline paigaldamine, et seda nii tõsiseltvõetava, analüütilise niisugust tööriistana mina ei pooldaks. Aga jah, mis selle enese kollatsiooniga mõistega üldse tuleb minu arvates meeles pidada, on see, et mingis mõttes on. Ma arvan, et enamik rahvuskultuure, kui mitte kõik, kui on mingi oma ajalooetapil enesekommunikatsiooniga tegelenud, see tähendab arenenuma või nende meelest päästiisikama kultuuri käest õppinud. Ja selle tõttu ei saa seda keskuse ja perifeeria suhet pidada niisuguseks igaveseks ja üle ajalooliseks, vaid see on pidev dünaamika. Igal ajalooetapil mõned kultuurid oma naabritele, prestiižrikkamad kui teised ja seda on läbi elanud kõike lobakultuurid vähemalt Gordon domineerinud prantsuse kultuur sakslaste juures, eks ole, ja kuidas Ameerika kultuur pärast teist maailmasõda Lääne-Euroopat mõjustas, kuidas Ameerika massikultuur inglise popkunsti sünnitas ja nii edasi, nii et niisugused enesekolonisatsiooni mallid on jälgitavad kõikjal, nii et me ei pea pidama ennast mingisuguseks kuidagimoodi alaväärtuslikuks või, või ainult igavesti perifeeriaks määratud rahvaks, vaid vaid me peame seda jälgima. Kuidas see eneseregulatsioon on, on tegelikult läbi kogu ajaloo toimunud. Mina arvan ka, et me ei peaks ennast koloniseerima selle enesekolonisatsiooni mõistega ja, ja meid peaks võtma seda sellise littimistliku mudelina, et selle abil nii-öelda vaadelda ennast ohvrina mingisuguseid suuremate jõudude mängus. Vaid see on võimalus lihtsalt rääkida seda Eesti kunsti ajalugu ühe nurga alt ei pea sugugi tähendama seda, et see on nüüd järgmine, domineeriv, nõrk, see on lihtsalt üks uus nurk. Ja võimalus võib-olla ka näha rahvuskultuuri natukene vaimuka nurga alt, et tihtipeale kipume me väga tõsiseks minema siis kui me räägime rahvuskultuurist. Ja loomulikult sellel on ka põhjused. Rahvuskultuur on olnud ju 20. sajandil Eestis ikkagi üks neid asju, tänu millele me oleme saanud oma identiteeti kujundada ja hoida. Ja loomulikult see ongi tõsine asi. Aga võib-olla nüüd on esimest korda see aeg, kus me suudame olla ka natukene võib-olla eneseirooniliselt natukene vaadata, vabad, lihtsalt olla vabad. Üks selliseid probleem, mis mul iseenesel on seoses selle enesekommunismiteooriaga sellega, et ma noh, ütleme teda teoreetilise vahendinud meetodina analüüsi juures kasutades kuidagi aususe huvides tunnen, et ma peaksin seda justkui rakendama ka enesele ja kui ma nüüd üritan seda enesekolonisatsiooni meetodit tuua tänasesse päeva, siis see oli üks selline koht, kus ma nagu takerdusin, et ma tegelikult ei, ei leidnud päris seda nurka, kuidas ma iseennast koloniseeriv parasjagu, et et Jaak Kangilaski siin ennem viitas sellele, et et selline Ameerika kultuur on hetkel nagu meie kolonalistlikest tendentsides nagu domineerima, aga Liisa, kas sa suudaksid ennast, kui ütleme näiteks kui kunstiteadlastele, et kui me võtame siin üheksakümnendatel kirjutatud kunstiajaloo ja ma nagu leian, et seal on selliseid enese kolonalistlike tendentse. Et kas sina kunstiteadlasena saadud seda, et kas sinu poolt tehtav kunstiajalugu sinu arvates alluks mingist situatsioonist sellele kolonalistikule kriitikale, et kas sul on leitavad nagu need tendentsid et mul lihtsalt iseenese jaoks ei suutnud meid enesetegevuses nagu veel sõnastades, ma, aga ma arvan, et nad peavad seal olema vä? Igasugune kriitika on alati teretulnud, ma arvan, et meil on väga vähe dialoogi sellel teemal, et kuidas me ikkagi tegelikult kirjutame seda kunstiajalugu. Me teeme väga paljusid asju hästi automatistlikult ja võib-olla meil ei ole alati aega reflekteerida oma tegevust see on probleem. Aga see ei tähenda seda, et seda peaks õigustama, seda peaks heaks pidama. Ei, ma arvan, et kindlasti kirjutan ka mina väga tihti kasutades automatistlike mudeleid, sest et ka ma ei suuda oma tegevust alati kindlasti refekteerida olla iseenda suhtes kriitiline, nii nagu võib-olla tahaksin. Aga üks asi, mida ma võib-olla püüaks järgnevatel aastatel teha seoses oma doktoriõpingutega, oleks just see, et küsida rohkem neid küsimusi, et kes on need teoreetikud, kellele toetuda ja miks ja võib-olla vaadata vahelduseks rohkem ka just Kesk-Ida-Euroopa teoreetikute poole. Oleks huvitav, uus lisandus kindlasti Eesti kunstiajalookirjutusele, mis on olnud ju viimased paarkümmend aastat üsna angloameerikakeskne. Kahtlemata see eneserefleksioon on asi, millega peab tegelema, aga, aga kerge ei ole, sest et üks teema on ka keelteoskus, sest et väga paljud meile lähedased ja huvipakkuvad kultuurid ei tõlgi kõike inglise keelde ja inglise keel on muutunud ühekülgselt domineerivaks. Nüüd paljude kunstiteadlaste jaoks ja selle tõttu ütleme prantsuse, saksa ja itaalia keelte kõrval on kahtlemata näiteks ka mõnede slaavi keelte õppimine. Minu arvates oleks väga vajalik, kui meil, ütleme nõukogude okupatsiooni ajal oli teatud määral niisugune enesekaitseskeem see, et vene kultuuri vastu huvi tundmine oli nagu peaaegu rahvuslik reetmine, siis tänapäeval tasakaalustamatus seda teist poolt tulevat ühekülgsust on võib-olla huvipakkuv ka vene kultuuri vastu huvi tunda. Aga tulles nagu tagasi sellise enesekolonisatsiooni, kui siis eesti kultuuri kirjeldava mudeli juurde siis me jõudsime Indrekuga nagu seisukohal, et rahvusromantism ja avangard on siis nende eesmärk on sama, et see eesmärk on ikkagi luua seda kultuuri, aga lihtsalt üks valib selle tee nagu minevikust konstrueerida endale selle uhke ja kuldse minevikku, siis mida, nagu siis kujutada kunstis ja mille poole vaadata. Ja samas siis avangard tajudes seda kohalikku kultuuri nagu nõrkust, toob selle siis sisse nagu näiteks kese mägi näide, millest sina kirjutasid. Mõlemad on kahtlemata konstrueerimise, ega siis üks ei ole rohkem konstrueerimine kui teine minu arvates need on erinevad strateegiad ja minu arvates on see kultuurile õnn, kui tal ei ole üks strateegia, vaid on neid mitu, mille abil seda tõeline omapära ikkagi luuakse. See oleks väga kurb, kui, kui ainult minevikku vaatav konstruktsioon eesti kultuuri kujundaks ja teistpidi oleks ta vaevalt Uibo kui ta on lihtsalt üks lääne kultuuri või lääne kultuuri õnneks ei ole olemas, vaid on ütleme, mitmesugused lääne kultuurid, mõne domineeriva lääne kultuurimudeli ühekülgne jäljendus, need on mõlemad eesti kultuurile nukrad variandid ja selle tõttu on selliste erinevate konstruktsioonide loomine ja nende vaba konkurents. Kultuurielu tagatis. Täiesti nõus, et Bloralism peakski olema see eesmärk ja, ja väike võitlus selliste erinevate strateegiate vahel on eluterve situatsioon, seda peaks kindlasti toetama ja soodustama. Ma ei tea, kas ma just kasutaks neid kahte mõistet, et need kaks sellist mõnevõrra vastandlikku sisse strateegiat on rahvusromantism ja siis selline avangard suund. Aleksander Gioossav tegelikult räägib nendest samadest asjadest, tema nimetab siis ühte suunda selliseks vesterniseerivaks suunaks ja teist suunda natilismiks. Ta mõtleb neid samu asju. Üks on jah, selline võib-olla Herderi ideedest tuleneb arusaam kultuuri ülesehitamiseks, millest siis on, on vaja liikuda tagasi selliste ehedate kultuuri algallikate juurde ja teine suund ei, ei usu, võib-olla et kultuuris on üldse mingisuguseid selliseid autentseid, ehedaid, algallikaid, Vaidiks kultuur ongi igavene ideede vahetus ja ringlus. Jah, no mina olen seda kasutanud seda mõistet rahvuslik-konservatiivne paradigma strateegia mida on ka erinevat moodi arendatud ja noh, võib-olla tsiteeriks Kaljo põllud, kes seda võib-olla uusimad ajal kõige jõulisemalt on väljendanud sarnaselt Lennart Meriga nende sõbe valgetesse mujal. Et leida üles Eesti vaevalt 100 aastased lääneliku ilmega, professionaalse oma kultuurikihi alt sellele eelnenud vastupidavam ja modernismist veel rikkumata aluspind ehk esialgne, kõiki soome-ugri rahvaid ühendav vaimulaad. Sellega on meie saateaeg selleks korraks otsas. Aitäh Jaak Kangilaski, Liisa Kaljulale ja Triin Tulgiste. Indrek Grigor kuulmiseni järgmisel esmaspäeval. Kunstiministeerium. Kuula kordusena laupäeval kell 14, null viis.