Juurdlemine rahvaste iseloomu üle on üsna põnev mõttemäng. Küllap me oleme kõik seda varastanud, teinekord ka sõpradega tuliselt vaielnud, et millised jooned on need, mis sobivad ühe või teise rahva iseloomustamiseks kõige paremini. Me oleme kõik üsna suured spetsialistid oma naabrite, heade ja halbade omaduste hindamisel. Aga kust me võtame siis argumendid? Eks peamiseks mõõdupuuks on meie endi minemikuline kogemus, olgu see siis isiklik või rahvuslik riik. Ja tunnistagem, teinekord on, neis vaidlustas selleni, mida tänapäeval nimetatakse poliitiliseks ebakorrektseks. Üsna lühike samm meist kaugemate rahvaste iseloomu tabamisega on asjalood natuke keerulisemalt. Kui meil puudub pikem isikliku suhtluse kogemus, siis paneme pildi kokkukildudest ja tervikud aitavad kujundada ka kuuldud loetud võõrad hinnangud, millel pole vahetu kogemusega mitte mingisugust sidet. Tavaliselt võtame nendest võõrastest kuvandetest enda loodavasse tervikusse üle kurioosumeid, mis on meile arusaadavad oma mustvalge kontrastsus printsiibi tõttu. Pole siis ime, et paljude meie jaoks kaugemate rahvaste mainimisel tulevad kohe meelde väheke veidra mat kuuldud seigad. Aga tegelikult ongi see üsna vahva. Tahan öelda seda, et inimesed ongi vaid väliselt üksteisega sarnased, kõigil on kaks kätt, kaks jalga kaela otsas, pea, aga pea sees toimuv on see, mille vahendusel Me suhestume muu maailmaga. Siingi on muidugi olemas mingisugune ühisosa, sest reaktsioonid näiteks eksistentsiaalsete ohtudele on inimestele enamasti ühed ja samad. Kuid seal, kus tuleb korraga mängu rohkem päid kui üks. Seal kavandatakse juba ellujäämisstrateegiaid, mis võivad olla vägagi erinevad. Teiste sõnadega pannakse aluskultuurilistele erinevustele ja kultuuri mustid kujundavad tegureid, mille alusel kujuneb välja nähtus, mida tavatseme nimetada rahvuslikuks, ise loomuks. Neid on oi kui palju. Olümpiamängude võõrustajad, inglased on minu arvates pisut salapära rannarahvas. Mind võidakse muidugi kohe parandada ja öelda, et suur spordipidu peetakse eelkõige Londonis ja mitte Inglismaal. Tõsi ta ju on. Suured maailma linnad on ammu läinud oma teed. Seda võib öelda nii New Yorgi kui ka Londoni kohta. Nad elavad justkui täiesti iseseisvat elu. Aga möödunud aasta septembris andis üks tuntumaid inglise koomikuid John kliis meile tuntud eelkõige Surematu Monty Pythoni vahendusel pressile intervjuu, kus ta ütles. London ei ole kohe ammu kindlasti enam inglise linnväljal töötu ei ole kriisi ekstsentriline nali, vimka, mida tema kehastatud kangelased ikka visanud on vaid sulatõsi. Kaheksast miljonist Londoni elanikust pole 2,7 miljonit siin sündinud, vaid sisserännanud. Umbkaudsete hinnangute järgi kõneldakse Londonis ja Londoni kodudes umbes kolmesadat erinevat keelt. Kliis, kes ka ise juba mitukümmend aastat Californias elanud, tsiteeris oma intervjuus oma ameeriklasest sõpra, kes kõndides Kings Roadil Londonis tabas ennast mõttelt. Huvitav, kuhu on kadunud kõik inglased? Aga mis nähtus on tänav nimega Kings Rõud? Üldise arvamusega kohaselt võiks see natuke üle kolme kilomeetri pikkune tänav olla üheks Londondlikkuse, kuni tohib kasutada üldse seda mõistet sümboliks. Ja see võiks sümboliseerida ka Londoni hiiglaslikust, aga võta näpust, tänaval kohtab ininmesi erineva nahavärviga ja enamasti on need, kes peavad ennast anglosaksid, eks see tähendab siis põhjamaise rassi järeltulijaks. Need on siin selges vähemuses. Kliisija ta sõbra arvamustes tundis Londoni linnapea Boris Johnson puudutatuna ennast väärtustades linna just sellisena, nagu ta on multikultuursena, millele sekundeerib loomulikult tähtsus maailma ärikeskusena kultuuri, Mekana ja nii edasi. Lisaks püüti kummutada kriisi ameeriklasest sõber ka mitme küsimärgiga konstateeringut millele võib olla palju erinevaid vastuseid sellega, et London on suurt turismimagnet kuid vaevalt, et külalistest vaesemad Londoni üldpilti oluliselt muudaks. Ka eelpool toodud rahvastikustatistika peaks rääkima ise enda eest. Ega meil tuleb leppida tõdemusega, et Londoni tänavatel me 21. sajandi hakatuses seesugust nähtust, mida hiiglaslikuks pidada eriti ehk ei leiagi. Samas jälle, eks nende jaoks, kel puudub kas aastatetagune Londoni kogemus või on nad pannud oma Londoni pildi kokku rataste suude läbi kuulduna nende jaoks London just seesugune, nagu nad seda esimesel hetkel kogevad. Ja tegelikult ongi siin maailmas ju kõik nii, et kõik muudkui aga muutub, areneb ja nii edasi. Seega tuleks ehk nõustuda Johntiisi arvamusega, et Londonist sai olümpialinn ehk eelkõige tänu sellele, et tegemist on multikultuurse maailmalinnaga. Huvitav oleks aga teada, mida tegelikult john kriis Kinglasena ikkagi mõtles. Järsku jättis ta palju ütlemata. Võib-olla on seesugusel ütlematajätmisel suurem tähendus, kui arvata võib? Kõne kontsist õpetatakse, paus kannab. Järsku võib kriisi puhul öelda, et ütlemata jätmine kannab? Läks küll hästi uskuda, et Johntiisi ütlemata jätmine tähendaks seda, et kui Londoni praegusest elanikkonnast moodustaks 95 protsenti et siis poleks soovi saada olümpiamängude korraldajaks Rahvusvahelisele olümpiakomiteele üldse esitatud sest Londoni võõrustanud olümpiamänge ka varem aastatel 1000 908948 aga ometi mingi sügavam haavam allhoovust Liisi ütluses siiski on, sest vastasel korral poleks saanud nii suure tähelepanu osaliseks. Sest saareriigi suhe muu maailmaga on olnud juba sajandeid isesugune ja on seda edasi. Võtame kas või tänapäeva Euroopa Liidu liikmena ajavad britid kindlalt oma joont. 1946. aastal ütles Winston Churchill väljalauset. Britid toetavad küll Euroopa ühinemist, aga nad seisavad seal omaette nähtusena. Ja kindlasti ei tähenda see oma erilisuse rõhutamine seda, et britid laseksid vaidlustada kuidagipidi oma sajanditega, kujunevad põhiväärtusi. Meil pole ilmselt lootustki selleks, et Inglise nael kaob käibelt, asendatakse näiteks euroga. Kõigel sellel on kahtlemata ajaloolised põhjused ja mis vahe on näiteks õieti Hinglaslikkusele Britilikkusel kuidas need kaks nähtust omavahel suhestuvad. Nende asjade üle tahakski olümpia ajal veidi arutada.