Tere kõigile kommetele, uskumustele ja rituaalidega pühendatud sarja alanud saates keskendume taas kord pisut islami maailmale, sedapuhku põhjusel, et hiljaaegu pakkus ta kõneainet seoses internetis leviva filmi ja prantsuse ajakirjas avaldatud karikatuuridega. Seega, kuna see teema sõnastada järgmiselt. Islam ja pühaduse teotajad stuudios on teoloogiadoktor Ringo ringvee, Haldi, Normet-Saarna Ringo kui nii, ja öelda, et islam reageerib oma pühakute ja prohvetite Pilamisele alati valulisemalt, kui võib-olla mõni teine religioon, siis miks see nii on? Õige oleks ilmselt öelda, et pühakute Pilamisele nii valuliselt ei reageerita, aga prohveti või prohvet Muhamedi Sis täpsemalt Pilamisele reageeritakse jah valulikult ja põhjus on väga lihtne, sellepärast et prohvet Muhamed võib öelda, et on islami kõige olulisem sümbol on islami kogukonna jaoks see ideaalne eeskuju. Ta on midagi, noh, me võime rääkida teiste riikide puhul kas lippudest või teatud kujudest, mida peetakse oluliseks või teiste rahvaste seas, mida peetakse oluliseks. Selles traditsioonis peetakse prohvet Muhamedi kõige olulisemaks sümboliks, kõige olulisemaks eeskujuks ja sellest tulenevalt, et siis ka reageeritakse kõige valulisemalt, kui prohvet Muhamedi kassis vääriti kujutatakse temast vääriti kõneletakse ja nii edasi, et, et kui on midagi sellist, mis nii-öelda traditsioonist välja läheb. Et seda on sageli öeldud, et inimene võib olla uskmatu ja sellega islami traditsioonis võib leppida, kui prohvet Muhamedi solvatakse, et see on nagu selline kollektiivne solvang ja tõenäoliselt väga paljudel rahvastel väga paljudel kultuuridel leidub selliseid sümboleid, mille solvamise või kohatu kujutamise puhul see valuline reaktsioon tuleb. Need on sageli sellised sümbolid, mille peale me ehk igapäevaselt ei mõtlegi, et siin ju mõned aastad tagasi või Eesti kontekstis, kui me räägime pronkssõdurist. Af ilmselt keegi ei eeldanud, et see reaktsioon pronkssõduri teisaldamisega seal saab olema niivõrd valulik aga antud olukorras teatud sümbolid nad omandavad sellise erilise väärtuse ja sealt tuleb ka see eriline reaktsioon. Prohvet Muhamedi on varemgi Pilatud kas või karikatuuride näol kirjutiste näol. Olete te neid vaadanud, lugenud võib-olla, kaasa arvatud seda hiljaaegu levivat filmi internetis, mis YouTube'is üles riputati. Olete vaadanud, mis seal siis toimub? Olen vaadanud antud film, millele see viimane selline tuline reaktsioon järgnes, seda on väga raske ausalt öeldes isegi filmiks nimetada, tegemist on sellise videomaterjaliga, mis kinokunstist jääb väga kaugele, tähendab, sellel ei ole mingit sellist seost selle žanriga prohvet Muhamedi, nagu tähendab, esiteks alustagem sellest prohvet Muhamedi kujutamine juba üleüldse on suures osas islamimaailmas laiduväärt tegu. Öelda seda, et islami traditsioonis kunagi inimeste, isegi prohvet Muhamedi ei ole kunagi kujutatud, on ilmselge vale, sellepärast et kui vaadata 13. 14. sajandi näiteks pärsia pinjotüüre siis prohvet Muhamedi kujutatakse prohvet Muhamedi nägu on näha ja nii edasi. Aga seda nad ise, aga seda, et nad ise teinud ja ühel hetkel tõepoolest saabusse traditsioone prohvet Muhamedi üldse ei kujutata. Ja kui prohvet Muhamedi kujutada nüüd selliselt on ebaeetiline ja, ja nii edasi, kellel on habe ette kleebitud, eks ole, kui nagu peale vaadata või nagu filmis teha see loomulikult selline väga negatiivne reaktsioon ja me võime vaadata nendele erinevatele karikatuuritülidele, mis on siin olnud ühes kultuurikontekstis, see ei ole jah midagi sellist, millele reageerima peaks. Aga teisest küljest noh, võib-olla me oleme ka mingis mõttes läänemaailmas muutunud nagu tuimemaks selliste sümbolite väärkohtlemise või, või taoliste asjade suhtes, et läänemaailm on teatud asjades muutunud palju tuimemaks. Ja neid asju lastakse sündida ja kui keegi sellele reageerib, ütleme siis sama valulikult, näiteks korraldades mingit meeleavaldust, noh, siin on toodud paralleele, olgu see siis Monty Pythoni, Briani elu või Kristuse viimase kiusatuse filmid nende esilinastust ajal toimusid meeleavaldused. Päeval enam midagi taolist ei toimu, see on saanud nii-öelda osaks sellisest lääne massikultuurist islami traditsioonis, see ei ole aset leidnud ja tänu sellele, et see maailm on muutunud mingis mõttes väiksemaks. Täpselt see, et mis juhtub ühes kohas, see kajab vastu kohe teises kohas ja antud filmi puhul ja kas seegi, et see kõik nüüd septembri alguses aset leidis, kas see on nagu niivõrd juhuslik teades, kuidas inimesed teatud asjadele reageerivad, siis teatud ajal teatud filmidele tähelepanu juhtimine? Me teame, sellele järgnevad meeleavaldused, sellele järgneb kriis. Ehk teisisõnu, need, kes selle filmi valmis tegid ja Youtube'i üles riputasid, on vastutustundetud tegelased. See oli provokatsioon. Seda võib nimetada provokatsiooniks, sellepärast et noh, kasvõi kui vaadata sellele eelnenud sündmuseid nii-öelda välispoliitilises plaanis, kui öelda islami äärmuslikud organisatsioonid ütlesid, et üheksa, 11 tuleb sellel aastal selliselt üldse meelde jääb noh siis tuleb tunnistada, et see on jällegi olgu see siis Bengaasis Ühendriikide suursaadiku tapmine, meeleavaldused erinevates paikades ja tunnistagem ausalt, et peksin meeleavaldused ja on noh, suhteliselt irratsionaalsed. Et kui Pakistanis toimub meeleavaldus, et kusagil on mingi prohvetid solvanud film välja tulnud, et seda on näidatud siis noh, kas on kõige mõistlikum minna põletada maha mõned kohalikud kinod, mis nii või teisiti seda filmi ei näita, aga noh, see osutab sellele, milline jõud on tänapäeva maailmas just nimelt sellel emotsioonil. Vingem tehkem, aga miks sellele selliselt reageeritakse USA enamik nendest inimestest, kes reageerivad meeleavaldustele, tulevad kinosid, põlema panevad ja nii edasi nad ei ole seda filmi ise kunagi näinud. See on selline emotsioonipõhine käitumine ja kui tänast maailma vaadata siis tundub, et see maailm muutub nagu aina emotsionaalsemaks. Kõik inimeste otsused tehakse sageli emotsiooni pealt. Ja teine asi, mis on Raco tõeks saanud, me räägime tänapäeval maailmas kui globaalsest külast. Et see, mis juhtub ühes küla otsas, see on mõne tunni pärast teises küla otsas. Stahlis võib ju mõelda, et noh, selline globaalne küla, et seal midagi meeldivat ja toredat, aga sellel on ka omad sellised väga tõsised negatiivsed küljed. Ja kui öeldakse, et noh, meie omasid rünnatakse, siis on hulk inimesi, kes reageerivad vastavalt ründavad nii-öelda vastu. Aga kaugeltki kõik moslemid ei lähe tänavale, siin tuleb mängu ilmselt termin nimega islami fundamentalism. Kindlasti on, on see omakorda seotud jah, islami fundamentalismi ka, nii võib seda nimetada ja kindlasti tuleb seal kusjuures silmas pidada tõesti seda, et kõik islamiusulised inimesed ei lähe tänavale, kõik islamiusulised inimesed ei ole meeleavaldajad. Sellepärast et kui me teeme selliseid üldistusi ja noh, mingis mõttes see infotulv, mis meie ümber on see keerulisemaks mingis mõttes minev maailm nõuab üha rohkem üldistusi. Need on samasugused väited, et kõik islamiusulised on fundamentalistid või kõik islamiusulised on äärmuslased. Nii nagu see on koht, kus kõik eestlased võiksid mõelda, kõik eestlased on fašistid. Nendega Need on sellised üldistused, millel ju tegelikult ei ole mitte mingisugust tõepõhja. Selge see, aga, kes nad siis on, need, kes tänavale lähevad? Kes lähevad tänavale, suur osa nendest on täiesti tavalised lihtsad inimesed kelle puhul arvesse võtma ka teatud sellist sotsiaalmajanduslikku olukorda, mis ei ole kõige parem. Ja see on see koht, kus seda oma frustratsiooni välja elada. Et see on üks sellistest kohtadest ja alati, kui me räägime omakultuuri või religiooni või riigi mingitest pühadest, sümbolitest. See on see, mis paneb inimesed nii-öelda põlema sama, mis paneb inimesed toimima fundamentalismi puhul vaheks fundamentalismi leidub kõikides religioonides või selliseid nähtusi, mida me võime nimetada fundamentalismi. Eks see sõna iseenesest pärineb hoopis kristlikust traditsioonist 20. sajandi algusest ja see viitab nii-öelda vundamendile, need on need teatud alused, millest ei olda valmis loobuma või mida ei olda valmis muutma. Hea taimelava Extremistidele. Jah, aga mitte ainult sellepärast, et noh, ega fundamentalism ei pea väljenduma ka tingimata selles vägivallas, et see on see üks nii-öelda väikene osa või teatud osa sellest fundamentalistliku ust liikumisest, kes on valmis kasutama oma õiguste või oma traditsiooni või tegelikult selle, kuidas nad sellest traditsioonist aru saavad selle kaitsmiseks ka vägivalda. Nii et hästi laias laastus me võime tegelikult siis öeldagi nii, et tänavale tulevad vaesed ja frustreeritud moslemid ja üks väike osa fundamentalistide. Jah, ma arvan, et nii võiks öelda, sellepärast et vaadates erinevaid meeleavaldusi, see ei puuduta nüüd ainult islamimaailma, siis millal nad muutuvad vägivaldseteks näiteks seal peab olemas tud inimrühm, kes selle nii-öelda selle vägivalla nii-öelda esimene, kes viskab esimese kivi, eks ole, sest et inimesed massides ju käituvad hoopis teistmoodi, kui nad üksikinimestena käituvad. Ja öelda, et fundamentalism on nüüd tingimata nii-öelda see muistne õpetus, sellepärast tavaliselt fundamentalistid ütlevad, et nad kaitsevad seda nii-öelda, seda algset õpetust, seda lätet, seda näete, et siis see ei ole ka päris õige, sellepärast fundamentalism nähtusega me siiski räägime tegelikult 20. sajandi nähtusest. See on nii-öelda tagasipöördumine, kuidas me ette kujutasime, kuidas muiste olla võis, kuidas võis olla siis, kui meie usu rajaja elas? Me seda tegelikult ei tea, aga mingisugune ettekujutus on olemas ja siis see muutub normiks. Ja see on üks selline nähtus, kui me räägime fundamentalismi-ist, millele võib-olla sageli ei pöörata tähelepanu, fundamentalism sünnib mitte selle usutraditsiooni nii-öelda traditsiooni tundja Nende seas mitte õpetlaste seas, vaid sageli tavaliste ilmikute seas, ehk tavaliste usklike inimeste seas, kes leiavad, et aga tegelikult oli see niimoodi plahus täiesti sellest traditsioonist. See on nii-öelda tavalise inimese arusaam, kuidas muiste oli, sest et kas või kui vaadata ju tänapäeva islami fundamentalismi või seda, mida selleks nimetatakse, suur osa nendest ei saanud mingit nii-öelda dioloogilist eriharidust. Paljud nendest on arstid. Osad nendest on insenerid, nad on täiesti või nii-öelda religiooni kaugeharidusega, aga nad on saanud mingisuguse usulise äratuse, et see on oluline. Ahned vaimulikkond, usu õpetlased, Nad on mandunud, nad on nii-öelda läinud laiale teele, aga meie esindame seda õiget ja sealt see tuleb, et, et selles suhtes selliseid fundamentalistlikul liikumised on sageli probleemiks ka nendele, ütleme siis etableerunud või nendele usu institutsioonidele aga mitte alati ka seaduda näinud seda varieerumist, on. Ja fundamentalismi leidub ka teistes usundites, nagu siin vihjatud sai, aga kas võib siis kuidagimoodi mõelda, et teatud seltskond islami fundamentalistide, kes on valmis ka vajadusel tänavale minema nende hulgas kuidagi drastilisemalt, siis saab välja elatud? Ma arvan, et, et tõenäoliselt mitte sellepärast, et kui vaadata seda nähtust, mida nimetatakse fundamentalismile teatud asjad igast religioonist, midagi, millest ei saa loobuda. Et neist tuleb kindlasti kinni pidada, siis vägivalda leidub, võiks öelda praktiliselt kõikide fundamentalistide hulgas on kristlike fundamentalistide, kes ei kõhkle selles, et relva võtta ja minna. Ameerika ühendriikidesse on olnud probleemiks varasematel kümnenditel. Kui abordikliinikutele tehti pommirünnakuid, kui aborte tegevaid arste tapeti, juda istlik fundamentalism, mida samamoodi tuntakse püks sellise liikumise esindajate Stapis kunagi peaministreid, mis oli juudi kogukonnale paras šokk, sellepärast et keegi ei oodanud, et sealtsamast kogukonna seest tuleb keegi, kes peaministrit tapma hakkab. Miks islami vundament, realism, võib-olla nii palju tähelepanu pälvinud, see on see käimasolev konflikt nii-öelda läänemaailmaga, mis tahab viimased 11 aastat. Ta on siis ju olnud, võiks öelda pidevalt kulmineerub, et need on need põhjused. Ja kindlasti ka ei saa mööda vaadata sellest, et milline roll lääne meedial on selle vastasseisu mingis mõttes nagu kultiveerimisel tuleme tagasi nende karikatuuride juurde, et kas see on otstarbekas, kas see on naljakas, kas see on satiir või see on lihtsalt nii-öelda teise valulävi kompimine, kuidas nad reageerivad, et need on igas mõttes väga tundlikud küsimused. Täna räägime teemal islami ja pühaduse teotajad. Stuudios on bioloogia, doktor Ringo ringrajal. Kui me vaatame islami fundamentalismi sündi, ütleme siin 20. sajandi alguses või 20. sajandi keskpaigas, siis on olnud see arusaam näiteks üks selle traditsiooni suurtest esindajatest nimega said, kutsub, kes oli veendunud selles, et Lääne väärtused ja islami väärtused ei saa koos eksisteerida. Et see on see, et kas üks või teine läänemaailm on mandunud ja islamimaailmale on see tõde ja nii nagu siin mõned nädalad tagasi. Egiptuse praegune president moslemivennaskonna endine juht Mohamed Morsi ütles oma intervjuus New York Timesile. Et aga miks on see nii, et läänemaailm tahab, et Egiptuses elasime nii nagu Läänes? Meie ei lähe Ameerika ühendriikidesse õpetama, kuidas nemad seal elama peaks, et seal on teatud sellised maailm on muutumises. Apjaid on samad küsimused, mida Eestis küsitakse, et kas me peaksime elama nii-öelda Euroopa Liidu reeglite järele või me peaksime kasutama oma mõistust. Et siin on see teatud selline kultuuridevaheline konflikt, mis on olemas. Samas islam kui jätta kõrvale nende enda pühad islamimaad elab ju täiesti rõõmsalt väga paljudes lääneriikides, väidetavalt Prantsusmaal on kõige suurem islami kogukond üldse. Nad ju elavad kõrvuti õlg õla kõrval. Nad elavad kõrvuti ja see on asi, mida me ka Eestis võib-olla sageli ära unusta, nats ikka, siin on ju suhteliselt või noh, suhteliselt suhteliselt, aga siiski islamikogukondi olnud sajandeid suhteliselt suur. Kui palju me seda tähele paneme, me tegelikult ei pane sellepärast et ta on see nõndanimetatud traditsionaalne islami kogukond, keda me ei näe ei kuule ja sellepärast, et need on samasugused. Meie nad ei tee ka midagi selleks, et me neid näeksime, kuuleks. Et no üleüldiselt nad ei tee jah, midagi sellist, et me näeksime-kuuleksime, aga et need on need teatud sellised protsessid, mis, mis maailmas aset leiavad, et noh, kas on tingimata tarvis ärritada vaid need on sellised filosoofilised ja praktilised küsimused. Samas kui me vaatame araabia maailma, noh, need on asjad, millele jällegi Läänes sageli tähelepanu ei pöörata. Aasta alguses Saudi Araabia ülemufti teatasid, Araabia poolsaarel ei tohiks ehitada ühtegi kirikut, kirikud tuleb maha lammutada, sellepärast. Nii on prohvet öelnud, et seal ei peaks olema toetudes ainult ühele pärimusele, kuigi teised pärimused räägivad teistmoodi, et need on ohvreid, ootused, lootused, mis inimestel on teatud inimeste soov nendele ootustele vastata. Et religioon, poliitika, identiteet, need on sageli sellised läbipõimunud asjad. Ja see kokteil võib olla suhteliselt ohtlik. Kas võib kõne alla tulla, et fundamentalistid piiravad oma jäikade põhimõtetega oma laste võimalusi siin maailmas olgu siis täiskasvanute endiga, kuidas on? See on keeruline küsimus sellest, et see sõltub üsna palju sellest kontekstist, kus elatakse sellepärast et ega fundamentalism ei ole midagi taolist, mis loobuks või heidaks kõrvale kogu muutust kogu nimetagem seda siis arenguks. Puudutagu see tehnoloogiat puudutagu, see. Mingis mõttes võib öelda, et puudutavusega näiteks haridust et ega, ega seda kõrvale jäidet, aga on teatud väärtused, millest ei saa loobuda. Et olgu see siis näiteks ususeaduste järgimine, sellest, kas peaks rakendama Paapi islami kontekstis siis šaria seadust kogukonna sees, mis see tähendab? Islami võiks öelda nagu kuidas õige eestikeelne variant, sellel oleks islami traditsionaal õigust, mis siis põhineb koraanile, prohvetit välimusel eeskujudel, et see, see tingimata ei pruugi puudutada üldse plaste haridust, tähendab kui vaadata ka kasvõi fundamentalistide või selliseid, ütleme siis äärmuslasi paljud nendest õppinud lääne kõrgkoolides, mis aset leiab ja mis võib-olla kõige problemaatilisem on seotud identiteediga Nende inimeste identiteediotsinguga. Hiljuti lugesin ühte raamatut, mis puudutas fundamentalismi ja seal üks inimene kirjutas, et me ka, kes ma siis olen. Et kui sa oled mitmendat põlve välismaal sündinud islamikogukonnast pärit inimene. Kas sa oled prantslane, kas sa oled Marokolane või sa oled islamiusuline, et mis on see kõige esmane identiteet ja veks sellises muutuvas maailmas ka see on ju ka kõnekäänd, midagi siin maailmas peab püha olema. Ja siis on need teatud põhimõtted, mida Peetakse sellisteks, millest ei saa taganeda ja just nimelt vaadates seda konteksti, kus need inimesed elavad. Kas poistel ja tüdrukutel peaksid olema eraldi koolid, kas neil peaksid olema eraldi klassid kehalise kasvatuse tunnid, kuidas peaksid olema korraldatud sellepärast et kui me vaatame islamimaailma, siis islamimaailmas naiste ja meestemaailmad on ju traditsiooniliselt olnud palju eristatumad, kui läänes on, mis on meile võib-olla arusaamatu paga nende traditsioonist selliselt on. Ja tihtipeale ka see läänemaine reaktsioon, mis tuleb või mis on tulnud näiteks Prantsusmaal 2004. aastal, kui koolides keelati rätikute kandmine islamiusulistel tüdrukutel silmatorkavad ususümbolid, et neid ei tohi kanda. No see otsus ei sündinud ka nii-öelda äkki ja koha pealt, vaid see oli pikaajalise protsessi tulemus. Moslemid selle alla neelasid. Valuliselt sellele järgnes samamoodi Prantsusmaal meeleavaldused ja mitte ainult Prantsusmaal, vaid tegelikult kogu nii-öelda läänemaises, islamimaailmas. Hitšab on meie õigus. See on see, mida meil on õigus kanda ja. Mul ei lohet, sa ei ela mitte oma kodumaal, vaid teises riigis. Just nimelt, et see on see, see on meie komme ja väga pikka aega sellised, kui kas kasvõi, kui vaadata nagu läänemaailma väga pikka aega see etniline eripära, see oli midagi positiivset, noh, olgu see siis rahvariiete kandmine või või teatud sangas või rätikute kandmine, sellise etniline mood, eks ole, aga ühel hetkel, kui vanemad hakkasid nõudma seda poistele-tüdrukutele, oleksid eraldi kehalise kasvatuse tunnid, tüdrukud saaksid kanda erilisi rõivaid kehalise kasvatuse tundides, mida me nägime siin viimastel olümpiamängudel, oli ju see probleemiks, et kas Saudi Araabiast pärinevad sportlased või tulnud sportlased džuudokas, eks ole, maadlusmatil, kas ta võib rätikut kanda või mingisugust peakatet kanda, et need on sellised täiesti uued nõudmised, täiesti uus olukord ja siis kuidas sellele reageeritakse. Ja tihtipeale võibki öelda, et aetakse nii-öelda teiselt poolt ka see pill lõhki soovitakse aina rohkem nii-öelda erisusi kui see on olnud varasematel aegadel, see suhtumine muutub mingis mõttes kaena radikaalsemaks muutunud radikaalsemaks, miks ta radikaalsemaks muutub? Sellepärast et ka läänemaailm on aktsepteerinud üha enam neid erinevaid erisusi, vähemusi tuleb arvestada, erinevus rikastab, aga siis ühel hetkel tuleb see vaseerinuvusename rikastele. Kui veel kord võtad sellised märksõnad siis nagu moslemid, moslemifundamentalistid ja mõne lääne ülikooliharidus, ühesõnaga nad suudavad seda rahulikult ka siis, kui see haridus satub olema liiga edumeelne nende vaadete jaoks, kui seal õpetatakse midagi niisugust, mida nad mitte kuidagi ei suuda seedida, nad sellisel juhul võtavad seda lihtsalt kui vajalikke teadmisi. Ja ta võtavad seda kui vajalikke teadmisi. Olgu need siis tehnilised teadmised, meditsiiniteadmised, aga seal tule see üks selline, mis Bon islamifundamentalismile omane, mis on teistele fundamentalismile omane, et inimese elukorraldus, ka see igapäevane elu, see peab baseeruma jumala seadustel tähendab sellel nii-öelda jumalikule alusel. Ja kui me vaatame vennast ümbritsevat siis paraku sageli tundub, et see ei ole päris see et tihtipeale selline radikaliseerumine või fundamentalismi sünd see sünnib, sellest nähakse kogetakse midagi sellist, mida õigeks ei peetud. Olgu need siis reklaamplakatid, filmid, pildid või kõige lihtsamal kombel, aga teie ei austa neid. Arvestades asjaolu, et ikka ja jälle vist leidub tänases maailmas inimesi, kes näiteks prohvet Muhamedi üle edaspidigi nalja viskavad, siis see on ja jääb nagu lõputuks vastuoluks islami ja muu maailma vahel. Mida te prognoosite? Et tõenäoliselt see jääb teravaks vastuoluks, sellepärast et noh, me võime ju sageli viimaste sündmuste taustal on toodud näiteks Salman Rushdie raamatut, eks ole, saatanlikud värsid. Et ja sellest on ju möödas juba mitukümmend aastat, kui nii-öelda esimene selline prohvet Muhamedi tüli Lääne kontekstis sündis. Et võib-olla see nõuab ka teatud sellist, millel on sageli tähelepanu juhitud, et sõnavabadus, see nõuab ka teatud vastutustunnet, et kui me mingit asja ütleme, kui mingit asja teeme kohe mingeid otsuseid teeme, siis tasub mõelda sellele, et sellel on tagajärg, et need ei ole sellised, et virtuaalmaailmas arvutimängus toimuvad sündmused, millel ei ole mingisugust tagajärge kusagil reaalses maailmas, nendel tegudel on väga konkreetsed tagajärjed. Ja mõnikord on tark inimene lihtsalt vait. Mõnikord on tark inimene lihtsalt vait. No siin on seesama filosoofiline küsimus, et kas sõnavabadus, kui kaugele sellega võib minna? Ma arvan, et sellega võib minna nii kaugele, kui keegi tahab, mingis mõttes, aga teisest küljest siis tuleb ka endale aruanded, mis selle tagajärjed on, mis tulemusi see kaasa toob. Sest et see puudutab islamimaailmas, puudutab läänemaailma. Tegudel paraku on tagajärjed, aga see on midagi taolist, mida ei taheta enesele tunnistada. Et see on, et me elame jagu. Jah, võikski öelda virtuaalmaailmas, kus me saame teha uuesti priisetti, alustada kõike kõike algusest peale. Aga kas üldse peaks inimeste jaoks selliste pühade asjade üle või pühade isikute üle nalja viskama, see on juba teine küsimus. Ilm on hukas, ilm on hukas, kas me läheme kellelegi oma solvama või isa solvama? Selle tulemus erinevates kultuurides võib olla väga erinev. Selline oli tänane saade teemal islam ja pühaduse teotajad. Stuudios olid Ringo ringvee ja Haldi Normet-Saarna. Helirežissöör oli Viivika Ludvig. Nädala pärast uus saade kuulmiseni.