Kust algab Inglismaa ajalugu? Briti arheoloogidel kaks aastat tagasi oli õnne. Nimelt leidsid nad heisbor külast son Nolfolkis Ida-Inglismaal tulekivist tööriistade katkeid, mille vanust hinnatakse umbes 800000-le aastale. See on nii kauge aeg, et jätab kahtlemata keskmisest suurema ajaloohuvilise inimese külmaks. Asi on nimelt selles, et me enamasti ei oska ehitada mingisugust emotsionaalset silda tol ajal Britannia idaosas oma elunatukese eest rabelenud eelkäija ja tänapäeva vahele. Ja Suurbritannia saar on siis see kõige suurem saar, kus asuvad korraga Inglismaa Šotimaaga õueils. Oma nime on see saanud keldi keeltest kõmri Ehquelsi keeles hääldub see näiteks umbes kuidagi niimoodi, et Prayleyl. Siit siis k ehk kaks olulist küsimust. Esiteks, kui on olemas Suurbritannia saart, kus leiti need arheoloogilised esemed siis peab olema kuskil ka Väike-Britannia. Ja ongi ainult, et hoopis mandril. Kui anglosaksid ja juudid viiendal sajandil saarele tulid, siis sundisid nad keldikeelset hõimud taanduma. Osa neist rändas lausa mandrile, praeguse pretani poolsaarele oma keltide suguvendade juurde, andes sellele ka nime. Aga selleni on veel pikk maa jõuda. Teine küsimus kõlaks umbes niimoodi, kes on Britannia saare põliselanikud? On ju üldtunnustatud tõsiasi, et inimene usub seda, mis on talle meeldiv ja kasulik kunagi käibele läinud, nüüd on hirmus raske vaidlustada ja kui seda aeg-ajalt ikka tehakse, siis tekitavad need vastureaktsioone. Sest me kardame seda, et mõni oluline meie identiteeti puudutab käibetõde, selle kõigutamine või vaidlustamine lööb meie identiteeti mõra. Meile tegelikult ju kõikidele meeldib kuulata ise fabritseerida jutte, mis kinnitavad meie juurte, kindluste sügavust sellel kamaral, kus me parasjagu elame. See on nii kõikidele saabastega ja Suurbritannia elanikud pole selles suhtes mitte mingisugused erandid. Pole vist põhjust kahelda ka selles, et meie jaoks on saare põliselanikud enne germaanlaste sisserännet keldi rahvad ning nii on nad ka ennast ise määratlenud. Nad arvavad, et keldi keeli kõnelevad inimesed on kõige esimesed, kes saarele mandrilt sisse rändasid. Aga võta näpust, pisut vähem kui 10 aastat tagasi tuli üks inglise geneetik Stephan Oppenheimer välja lausa ketserlikuma väitega et britid põlisasukate geneetiline taust ei ole üldsegi mitte keldipärane, nagu seda käibetõde on ligi 200 aastat kuulutatud, vaid hoopis sootuks teine. Oppenheimer tõestatud mõttekäik on laias laastus järgmine. Inimese sisseränne Briti saartele sai võimalikuks pärast seda, kui viimane suur jääaeg hakkas taanduma. Põhjasuunaline liikumine piki ookeani rannikut sai alguse umbes 15000 aastat tagasi ja selle lähtekohaks olid Püreneed just Püremeed ja eriti need alad, mida me tunneme tänapäeval Baskimaa nime all moodustasid tagala, kus sai alguse esmalt Lääne-Euroopa taasasustamine ja geneetiline pilt, mida pakub baskide ja keldi rahvasteks peetavate võrdlus on üllatavalt sarnale. Lausa kolm neljandikku, nende geneetiline kood kattub. Kuidas see liikumine siis toimus? Liiguti põhja suunas maad pidi, sest merevee tase oli oluliselt madalam ja manner ning tulevased saared kuulusid tollel ajal kokku. Jaa, Britannia saarele raputi Pürenedest mitme lainena. Seesugune jutt tundub ju lausa ketserlik, sest annab tugeva hoobi nendele, kes on uhked oma keldid identiteedile. Jääks meiegi kuvand põlisbrittidest toetub arusaamale, et just keldi keeli kõnelevad rahvad on need, kes asustanud saari juba aegade algusest. Aga Oppenheimer ja ta mõttekaaslaste töö tulemusel mureneb keldi nüüd üsna suure hooga. 200 aasta ringis on kultiveeritud aru saama, et keltide kodumaa on Kesk-Euroopas ja sealt laienes üle kogu vana maailma ja ka Briti saartele. Nende arusaamist pidi, millele pakuvad tuge nii uuemad geeniuuringud kui ka arheoloogiline materjal on keldi keelt kõneldud ennekõike Edela-Euroopas. Väidet toetab ka just see sari kuulus kirjatükk märkmeid Gallia sõjast kus keldrid paigutatakse geograafiliselt sääne jõest läänepoole. Lisaks pole kelti keelseid toponüüme Kesk-Euroopas, mida peetakse keltide kujunemispaigaks. Küll aga leiab neid lääne ja edela-Prantsusmaal, Baskimaal, Portugalis, Hispaanias ja täpselt samuti Briti saartel. Kuidas seda kõike seletada? Uuem seisukoht pakub välja selle, et kelti keeli kõnelevad hõimud rändasid tegelikult Euroopasse sisse hoopis tooliast see tähendab siis Väike-Aasiast peamiselt praeguse Türgi aladel. Ei maksa arvata loomulikult, et tollane nii-öelda türklane ja praegune türgi elanik on omavahel sarnased. Tegemist oli sootuks teistsuguse rassiga ja kindlasti polnud ka oma väljanägemiselt neil mitte just eriti palju sarnasust. Ja millal see keltide sisseränne võistlusi salata arvatakse nii et umbes 7000 aastat tagasi. Ja see oli pikk, tuhandeid aastaid kestnud protsess. Mis tegijaga keltide sisserände, nii mõjukaks, et see Baskimaa ise geneetilise taustaga rahvas või rahvalt Britannias oma keelt vahetasid. Tundub nii, et selleks oli efektiivsem peatoidus hankimise viis, milleks selle põlluharimine? Aga kindlasti ei ole tegemist mingisuguse massilise rahvaste rändamisega ja sellest, et ilmselt ka keelt vahetati. Tegelikult pole selles õieti mitte midagi imelikku. Ajaloos on piisavalt näiteid, kus mitmetel erinevatel põhjustel on toimunud keelte vahetus. Kuigi rahvaste geneetiline kood on jäänud põhijoontes samaks. Siit võiks teha siis järgmise järelduse. Rahvaste identiteet kujuneb paljude tegurite koosmõjul. Keel, toimetuleku viisid ja kultuur võivad kergesti muutuda. Ja geneetilise koodi kaudu ei ole idenditeet sugugi mitte määratletud. Ma ei ole kirjanduses kohanud suuremaid proteste selle Oppenheimer ja ta kolleegide geni uuringu vastu sest tegelikult ei muuda see õieti midagi. Inimesel on õigus oma identiteedile ja keldi identiteet on sedavõrd tugev, et tõsiteaduslike avastuste ka ei ole seda võimalik mitte kuidagipidi kõigutada. Ning lõppude lõpuks vaatame asjale ka vanadest amentlikult aadamast evast peale oleme kõik omavahel sugulased.