Kindlasti tuleb meil Britannia rahvastiku kujunemisel arvestada veel ühe väga olulise teguriga nimelt looduse endaga. Kui juba mainitud viimane suur see aeg hakkas taanduma, siis oli maailma merevee tase praegusest tunduvalt madalam. Ja nii imelik, kui see ka ei tundu, siis umbes 8000 aastat tagasi ei olnud tegelikult Britannia saartel sugugi mitte olemas vaid ta oli üks mandriosa. Geoloogid on selle kohta, kuidas tulevana Suurbritannias saar mandriga kokku kasvanud, kaardiga joonistanud pannud sinna suuremad järved ja jõedki paika. Ja neid kaarte on väga põnev vaadata, sest näiteks Thamesi jõgi suubunel kaartidel sugugi mitte Põhjamerre vaid liitub hoopis ühe teise suurema jõega. Aga mõned arvavad hoopis seda, et näiteks Thamesi ja Reini jõgi said hoopis kuku ja nende ühised veed suubusid ookeani. Maismaa, mis ühendas praegust britanniat mandriga, oli tunduvalt suurem kui tänapäeva Taani ning ulatus põhja poolt kindlasti Kesk-Šotimaani välja. Kokku oli seda maismaad, mida kutsutakse Togarlandiks peaaegu praeguse Taani kuningriigi suuruse jagu. Selle maaproovil oli madal, suuri mägesid nagu Skandinaavias, Šotimaal seal polnud. Loodus oli lopsakas ja seal elasid jääaegsed elukad, nagu näiteks mammutid ja teised ning samuti ka inimene. Huvitav on see, et tänapäeval kalurid tõmbavad süvaveenootidega üsna sageli Põhjamerest välja mammuti ning harva ka nendega ühel ajal Lähevad inimeste luid. Kuidas sai olla võimalik, praegu laiub ju Towerandi kohal Põhjameri, mis on üsna sügav. Praeguste hinnangute järgi oli lugu umbes järgmine. Jää jätkuv sulamine tõi endaga kaasa mere veetaseme tõusu ja pealetungi kuivale maale. Muutusid ka geoloogilised olud. Nii 6000 6200 aastat enne meie aega toimus praeguse Norra lähedal meres geoloogiline katastroof. Tõenäoliselt veealune Maalehe. Kas selle põhjustas laamade liikumine või oli põhjus milleski muus, seda täpselt ei oska öelda. Küll oli aga see geoloogiline muutus grandioosne. Ei oska endale ette kujutada sellist pilti, mis juhtub siis, kui korraga pannakse liikuma näiteks Islandi suurune hulk pinnast ning kuidas liikumine mõjutab omakorda merevett. 2004. aasta Kagu-Aasia tsunami raami, mida oleme liikuvatel piltidel näinud, sellel oli oma tohutu hävitusjõud ka 8000 aastat tagasi juhtunuga ei ole see siiski võrreldav. Kui kasutada väljendit eesti kirjandusklassikat, siis see, mis aastal 2004 Kagu-Aasias juhtus, oli kõigest uisutamine. Mahe jutt selle kõrval, mis toimus 8000 8200 aastat tagasi praeguse Põhjamere ümbruses. Arvatakse niimoodi, et see tsunami, mis maalihke tulemusel kerkis, oli imposantne ja kindlasti julgelt üle 20 meetri kõrge. Madala profiiliga maismaasillal, mis ühendas britanniat mandrist oli see igatahes surmahoop, mille tulemusel tekkis Doveri ehk La Manche'i väin ja Suurbritannias paar eraldus mandrist. Lisaks sellele tungis tõusu laena kaugele mandrile ning selle ulatusest annavad tunnistust praegugi näha olevat setted. Aga saartega on lugu niisugune, et saared tähendavad seal elavatele elusolenditele mandri inimestega võrreldes suuremat isoleeritust, sundi omadega ise toime tulla ning aegapidi ka omanäolise kultuuri kujunemist. No võtame kas või meie Saaremaa, sealne rahvas erineb mandri omast ikka oluliselt, räägib saare eesti keelt ning peab ennast ka ise teistsuguseks. Ja sama leidis aset ka Suurbritannia saarel. Saarel elamine on vajutanud pitseri kogu Britannia iseolemisele ja kultuurile. Britannia ei ole Euroopa, olgugi et nad on Euroopaga paljudes asjades solidaarsed, tasuks meil ka meeles pidada. Ja ise britid rõhutavad seda väga selgesti. Millal tuli mandrile järgmine sisseränne, seda ei oska täpselt öelda, ilmselt on lainetena inimesed mandrilt üle mere saarele liikunud, aga mingisugusest massilisest sisserändest pole siiski põhjust rääkida. Ja seda kinnitavad juba eelmainitud geeniuuringud. Aga rahvast ülem mere kahtlemata sisse tuli.