Stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna tervist, tere. Pärast seda, kui oleme rääkinud Ecuadori looduspiirkondades, taimedest ja loomadest, kaotame täna siis ukse või hoopis värava sealsesse indiaani maailma ja Ecuador on vast üldse sobilik paik Lõuna-Ameerika põliselanikega tutvumiseks, sest et märkimisväärne Järgne osariigi elanikest ongi indiaanlased. Jah, ikka mitu miljonit, nii et sealt Ecuadorist leiab praegugi väga mitmekesist indiaani kultuuri. Nõnda kõlas siis Ottawalo indiaanlaste muusika ja oli kuulda ka kiitša keelset laulus on siis nende emakeel kiitša, rahva emakeel. Ja tavalo on üks väga kuulus paik, et turistid, kes Ecuadori lähevad, on väga tihti Ottawalos käinud, sellepärast et see on, kust Lõuna-Ameerika kõige tuntum indiaani käsitööturg. Ja seal on siis sadu indiaanlasi osalised lähialadelt, osa on väga kaugelt ja neil kõigil on siis, kui ta niisugust ehedat indiaani käsitööd ja nad on ka rahvariietes seal niukesed väga maalilised naistel on valged, pluusid, õlgadel on mustad Tandžod ja kaelas on kullatud keed kullastaga kullatud ja, ja neid on kohe päris palju naistel kaelas. Ja noh, juuksed nagu indiaanlastel ikka, niuksed, tumedad, tugevad, patsi seotud pikad juuksed. Ja mehed on siis valgetes pükstes, see on huvitav ja sinised või hallid pontšo niuksed, pikad pontsivad ja peas siis tumedat silk, mütsid. Kriisimälestustest on võimalik olnud lugeda, et üks selle konkreetse reisi tippe on olnud indiaani turu külastus. Jah, sest seal Torist saab hästi kiiresti nagu otsesele kultuuri keskele ja see on ikkagi niisugune ehe ikkagi kogu see turg toimib ju selle najal indiaanirahvad, kes sinna tulevad, nad ikkagi iseenda niisugust pärimusliku käsitööd esitavad seal. Ja see toetub ikka nende enda kultuuri juurde. Ja et selles mõttes on kõik aus ja need kitša indiaanlased seal autoturul on ka üsna niuksed enese kindlades, kui Ecuadoris üldse Lõuna-Ameerikas ringi sõita, siis tihti need indiaanlased on sihuksed, tagasihoidlike võite nad eriti ei, ei kipu sinuga ütleme aga seal Ottawa alla turul, need on niisugused ikka eneseteadvust täis. Sest nad teavad, et nende kaup on väärtuslik. Sellel on päris kõrge hind ja seda tahet. Ja nad elavad ka suhteliselt paremini kui paljud teised indiaanirahvad. Sest see on ikka väga kindel sissetulek. Ja huvitav on muidugi see, et see Ottawalose on nüüd siis Koit ost paari tunni tee kaugusel põhja poole autoga sõita. Et, et see on olnud õieti niisugune kaubakeskus väga pikka aega juba 300 aastat, et on sealsed inimesed olnud hästi kuulsad oma käsitööga ja eriti tekstiilimeistrid. Nii et see vilgas kauplemine ei käi siin sugugi ainult seoses turistidega, vaid sellel on ka palju vanemad juured. Ja lisaks kaupade uudistamisele ostmisele saab sellel turul ka keha kinnitada. Indiaaninaised keedavad kohvi. Muidugi kõikvõimalike indiaani toite maitsta ja loomulikult põnevaid pilte teha ja et seal on seal võid lihtsalt päev möödub nagu lennates. Ja see on näide sellest, kuidas indiaanlased siis Ecuadoris on nii-öelda ajaga kaasa läinud ja edukalt. Et igal pool see nii ei ole. Ja kui mõelda üldse, et kui suur, siis nende itaallaste osakaal need Ecuadori elanike seas 2011. aastal elas Ecuadoris kokku 15 miljonit inimest ja nendest oli siis neid põlisameeriklasi 15 protsenti, ehk siis ikkagi üle kolme miljoni. Ja praegusele seal on Ecuadori elanikest kõige rohkem mestiitse, ehk siis need siis valgete ja indiaanlaste järeltulijaid, neid on rahvastikust üle poole 65 protsenti ja siis mõni protsent alla 10 protsendi valgeid ja ka mustanahalisi. Et selline koosseis Etnestiitse kõige rohkem ja siis näpuotsaga teisi juurde, see on tegelikult päris mitmel lõuna ameerikamaal umbes sama tüüpiline tegelikult. Ja muidugi on olnud Ecuadori aladel aeg, kui siin olid kõik inimesed viimseni indiaanlased ja kui mõelda Ecuadori kogu aja peale, kui inimene on seal elanud, siis ikka enamiku ajast, kui inimene siin on olnud, on need olnud siis ainult indiaanlased. Nii et 11000 aastat tagasi on arheoloogilistel andmetel siin juba inimene olnud. Noh, ja need valge inimene tuli ju viimastel sajanditel kuskil 1005 ja nii, et ikkagi suurem osa ajast on olnud siis Ecuadori ajalugu, indiaani ajalugu ja ja ka selle peale on natukene huvitav põgusalt mõelda, sest seal oli ka mitmeid pöördeid ja ta on iseenesest nagu inimkonna hulka tuuri seisukohalt või taustal ka väga huvitav näiteks seegi, et alguses muidugi oldi kütid ja korilased, aga juba tuhandeid aastaid tagasi hakati siin aladel pidama põldu. Et kui nüüd võrdleme siin Eestiga, siis ikka ikka tuhandeid ja tuhandeid aastaid varem saadi siin põllupidajateks kui Eestis. Ja noh, peamine põhjus ikkagi muidugi see mahe kliima, mis, mis lubab lihtsalt põldu kergesti viljeleda ja kasvatada väga mitmesuguseid taimi. Ja need esimesed noh, niisugused metsast välja tulnud rahvad, nad olid pooleldi veel metsarahvad, nad olid niisugused aiapidaja Ajad ja nad elasid seal Ecuadori rannikul aladel just Vaikse ookeani lähistel ja no niisugused metsades niuksed aialapid, sealt tuli mitmeid tähtsaid toidutaimi neile ja huvitav, et üks kõige vanem nendest ja väga tähtis siis juba kuskil 8000 aastaid tagasi oli Ecuadori ranniku indiaanlastele kõrvits. Et me kasvatame oma aias singa kõrvitsat ja ja noh, see on siis üks nendest, mille indiaani mõtlesin, et meile on kinkinud selles mõttes, et nemad viljelesid seal juba seda esimesena kogu maailmas ja needsamad ranniku indiaanlased, neil oli ka seal näiteks maniakk, Ki-puuvilla oma aias oli maisi uba kõik niisugused, mida praegusel ajal ka siin Euroopa köögis täiesti arvestatakse ja puuvilla eriti tähtis tooraine siin tekstiilitööstuse jaoks. Nii et need on kõik indiaani kultuuri kingitus tegelikult inimkonnale ja, ja sellega tegeldi seal tõesti tuhandeid ja tuhandeid aastaid tagasi. Ja kui rannikul algas põllupidamine kõige varem, siis veidi hiljem mõned tuhanded aastad hiljem oli põllupidamine täies koos ka juba andide mäestikus na andide mäestikukliima. Loodus on täiesti teistsugused, seal on jahedam, seal on karmim ja seal kasvavad ka teised taimed. Aga jällegi meile väga hästi tuttav kartul näiteks, mida seal siis väga hoolega kasvatati juba 6000 aastat tagasi. Karitulgen sealt meile tulnud kartuliga, indiaani kultuur meile kinkinud. Ja see, see kliima just ongi ju vot selline, mis siis ta nii karm, ütleme troopilise maa kohta, et mägedes on ta ikkagi nii palju jahedam, et seda kartulit saab siis kasvatada ka Eestis. Aga seal kasvatatakse ka tänaseni niisugusi toidud, taimi, mis meie jaoks on väga eksootilised ja mõnes mõttes võib-olla võiksime nende vastu rohkem huvi tunda. Võib olla tegelikult sama huvitavad ja põnevad toidutaimed kui meile kõigile tuttav kartul, näiteks ma ise olen puutunud kokku niisuguse taimega nagu kinoa. Et ametlik nimi on talt Tšiili hanemalts, teda nimetatakse ka andide riisiks. Ja sealt siis seda ka niimoodi, et, et on teravili. Nendest teradest saadakse väga toitu, vot jahu. Ja on mõnes mõttes nagu natukene sarnased riisi teradele. Aga koostis on palju toitvam ja Me kesisem ja tervislikum kui riis. Aga maailm ei ole seda kiinod siiamaani õieti avastanud, aga needsamad Andide saarlased kasvatavad seda praegu siiamaani väga hoolega, nii et minagi olen seal käsikivil jahvatanud, seda kinoa terasid. Mida see maitse meenutab, võtan täiesti noh, võiks öelda nagu nisujahu või midagi taolist ja sellest tehaksegi mitmesuguseid küpsetisi, just ei jää millegi poolest alla nisu-le ja seal andide mäestikus, selles indiaani tooris olid ka juba koduloomad väga tähtsad. Et seal olid siis need kaameli sugulased laama seal paga. Kunagi, kui me rändasime oma saadetes siin Peruus ringis, me rääkisime nendest pikalt ja samuti see merisiga, kes on seal sisu hoopis teise tähendusega kui meil lemmikloomale. Et kõiki neid loomi kasvatati seal mägedes juba tuhandeid aastaid tagasi. Ja nüüd kõige hilisem põllupidamine jõudis Amazonases nendele metsastele tasandikele ja seal ei ole ka neid põldu pidavaid rahvaid kuigi palju olnud. Aga mingi osa eks viljakamatel aladel, jõgede kallastel siiski kasvatas ka maisimaniakk. Nii et sealgi oli põllupidamine ikka täiesti tuttav asi. Enne seda, kui siis valge inimene siia saabus. Ja ütleme, selles Ecuadori indiaanikultuuris oli hästi palju keerulisi etappe, seal oli päris huvitavaid arenenud tuur, ehitati võimsaid templeid ja muid ehitisi. Aga võib-olla see sihukese indiaani kultuuri tipp saabus ikkagi inkade impeeriumi ajal inkade impeerium oli ju see, mis sai alguse kusagilt Peruu aladelt, ehk siis Ecuadorist lõuna poolt. Aga umbes 15. sajandi keskel ta siis jõudis Ecuadori aladel. Ja Ecuadorist sai üks osa sellest inkade väga suurest riigist. See oli väga lühi, Gene, aga väga tormiline periood. Nii et need inkade noh, see riigikord, see oli ju niisugune kahepalgeline. Ühtpidi oli ta äärmiselt julm ja vägivaldne ja niuke totalit taarne riik. Aga teisest küljest Stahli see riigikord, seadusandlus peensusteni välja arendatud ja kõik see, kuidas ühiskonnas omavahel inimest, teleinimeste rühmadel suhelda, käituda, et see oli, see oli kõik hästi selline seni väga, väga peenelt välja arendatud ja inkade ajal rajati siis praeguse Ecuadori aladele linnu ja, ja teid ja võimsaid templeid ja muid ehitisi ja väga sageli tegelikult siis eelmiste juba küllalt kõrgele arenenud indiaani kultuuride arvel. Ja ka seesama võimas inka impeerium sai siin aladel olla vaid umbes 70 aastat ja siis tuli sellele kõigele lõpp, saabusid hispaanlased, pöörati päris uus lehekülg ajaloos ja, ja indiaanlastest sai sealt peale niisugune põlatud ja allasurutud seisus ja väga paljud rahvad indiaanirahvad ka hävisid järgmistel sajanditel. Inkade impeeriumile tuli küll lõpp, aga säilmeid inkade fantastiliselt läbi mõeldud linnadest, neid leidub tänaseni. Üks kuulsamaid neist Tõsi küll, Peruu territooriumil matšubitsu hoo ja neid on, neid on päris mitmel pool ikka Kesk- ja Põhja-Peruus, aga ka Ecuadoris on tegelikult mingisuguseid varemeid säilinud, aga eeldiseltega hispaanlased kell väga sihikindlalt hävitasid neid ka tunnistama. Ja nüüd, kui mõelda, et kuidas praegusel ajal siis Ecuadori indiaanirahvaste käsi käib, kõige rohkem elab neid andides ligi 90 protsenti kõigist nendest ligi kolmest miljonist indiaanlastest elavad andides ja nad elavad mingis mõttes nende kultuuri järjepidevus täiesti säilinud nad ikka peavad põldu, ikka kasvatavad oma kartulid ikka neil seal need laamad. Kuigi nad on ka muidugi noh, tänapäeva tuuriga kokku puutunud ja keskmises külas on seal ikkagi kas või paar tundi päeva jooksul kas või generaatori abil ikka elekter olemas ja muud niisugused tsivilisatsiooni nähtused. Kas Andides sellepärast, et aegade jooksul on nad ütleme lihtsalt sinna mägedesse pagendatud tõmbunud pigem seal kui näiteks rannikul. Ja tegelikult nad on ikka olnud seal ka enne valgete tulekut, aga aga valged ei ole nii põhjalikult neid sealt nii-öelda hävitanud ja minema löönud näiteks kui rannikult, et seal mägedes oli piisavalt ruumi mõlema jaoks, nii nende valgete jaoks kui ka indiaanlaste jaoks lõputult viljakaid, orge, kus siis ikkagi ealised said, said edasi elama ja seal see kõige suurem indiaani rahvas seal mägedes on siis kitšivad. Needsamad, kelle keelt me kuulsime siin alguse laulus ja kitšivad on üldse üks kõige suurem indiaani rahvas praegusel ajal Ecuadoris ja teistpidi on nad sugulased keedžoadega ja need keedžod On jällegi ju need, kes elavad praegu Peruus ja Boliivias. Ja neid on tõesti miljoneid järel seal, Lõuna-Ameerika ikka andide osasestandid ulatuvad läbi mitme riigi ja nende keetševade on erinevaid keeli ja siis kitšio keel on üks ketšuva kihelkonnast, aga päris võhikule nad tunduvad sarnased ka, ütleme nende tänapäeva rahvariided on, on nagu sarnased ja ja elulaad, see suhteliselt vaesed külad seal kusagil mägedes, kes ometi omadega toime tulevad. Et mingis mõttes on see ka ühtne rahvas ja seesama inkade impeerium, kunagine impeerium, see ju tegelikult sündis just keetša rahva keskelt, sealt ta nagu kasvas välja. Aga kui nüüd minna mägedest rannikule, siis ranniku indiaanlasi on küll väga vähe järel. Kogu väga-väga pikal rannikualal mõnikümmend 1000 ja paljud nendest on kaotanud täielikult oma kultuuri, ainult näojoonte järgi saad aru, et ta on põlisameeriklane ajalugu ei ole nende vastu armuline olnud ja aga näiteks paar rahvast, haavad või Chatšillad on seal siiski säilitanud ka oma oma kultuuri ja väga omapärase kultuuri sele, ranniku, indiaanlaste kultuuri. Kuidas nemad on saatnud? No ilmselt see on jälle see, et, et nad ei ole jalgu jäänud valgele inimesele, nad on jäänud kuidagi kõrvale, eks paikadesse, mis ei ole pakkunud nii suurt huvi siis nagu valgele inimesele. Ja, ja noh, siis on kolmas suur indiaanirahvaste osa, kes elab seal siis seal Amazonase metsades endil kuuluvad ka Ecuadori riigi piiridesse ja seal on jälle niimoodi, et, et seal elab neid vähem kui nüüd andide mägedes, aga palju rohkem kui rannikul. Ja tüüpiline on seal just seal metsades, et on hästi palju hästi erinevaid rahvaid, aga nad kõik on hästi pisikesed. Ja nad elavad väga erineval viisil, praegusel ajal alates sellest, et nad on täielikult kaotanud oma juured ja lõpetades sellega, et nad siiamaani väga vähe on puutunud kokku üldse valge tsivilisatsiooniga ja mõned nendest on muidugi põnevamad ja, ja vist rahvas, kelle kohta noh, hästi palju teataks, sest nad on natukene niuksed eksootilised tänapäevani välja. Turisti jaoks. Need on Žuaarid ja Tšuaarid elavad päris metsasügavuses ja nende juurde ei lähe ühtegi teed tänase päevani. Sinna saab minna jõgesid pidi, nad on kokku puutunud valge inimesega täiesti aga nad säilitavad oma kultuuri ja nende kohta liigub tänaseni väga palju legende ja see on ka huvitav, kuidas nad oma keeles ennast nimetavad, Žuaarid tähendab nende keeles inimesi ja kõik ülejäänud rahvad, kes seal ümber olid, neid nad nimetasid võõrasteks, et olid ainult kahte sorti inimesed, ühed olid inimesed ja teised olid võõrad ja hispaanlased nendega kokku puutusid, siis nad panid neile hispaaniakeelse nime, mis tähendab barbarid. Ühesõnaga, jälle see nii õpetlik, väga inimlik, kuidas see on maailmas mujal ka tihti niimoodi, et, et ikkagi hakatakse maailm kaheks, üks on meie ja kõik, ülejäänud on noh, niisugused võõrad ja barbarid hispaanlaste suhtes väga ei eksinud. Jah, nad ei eksinud muidugi ja hispaanlased muidugi kimbutasid neid kõvasti ja samas kartsid neid, sest nad olid päris head sõdalased ja erilist õudust tekitas, Tsuaaridel oli siis komme, et nad tapetud vaenlaste päid kuivatasid ja hoidsid trofeede alles. Ja noh, see ainus rahvas, kes maailmas nii on teinud, aga, aga siinkandis oli see tõesti niisugune kindel komme ja usuti nii nagu ka mõnedel teistel rahvastel, kesksete olid peadekütid mujal maailmas. Et, et, et nad siis selle peale säilitamisega säilitavad ka selle vaenlase hingejõu. Ja üks niisugune pisikene kild oli siis näiteks niisugune õige, tihti suaari mees pani selle kuivatatud vaenlase pea põllu servapäevaks. Kui naised läksid põllule tööle ja usk oli siis selline, et, et see, see hingevägi siis nii-öelda valvab neid naisi seal. Rahulikult tööd teeks et sellised veendumused ja noh, praegusel ajal on see muidugi kauge minevik, aga siiamaani Žuaari rahva seas on tegutsema šamaanid. Ja näiteks, et terviseseansid šamaanide abil, see on täiesti elujõus traditsioon siiamaani. Ja see muidugi turistile on magnet aga, aga sinna pääseda turistil on väga ebamugav, tuleb sõita väga pikka aegamööda jõgesid ja kui kohale jõuad, seal ei ole mitte midagi turisti jaoks ette valmistatud. Vaata ise, kuidas hakkama saad. Ära jääda, ta elu ohus ei ole, saad eksootilisi elamusi. Aga ega seal turistidest palju ei käi just nende samade mugavuste puudumise tõttu ja et sinna lihtsalt ei ole kerge pääseda ja keegi neid seal eriti ei oota. Aga ohtugajale. Siis peab eriti visa hing olema ja tõeliselt pühendunud tegelane, kes ikka selle teekonna läbi teeb ja sellest elamusest osa saab. Jah, ja võib-olla ongi nii parem, et siis ta on ka ette valmistunud ja teab, kuhu ta läheb. Meie käisime ka ju Amazonasele, käisime ka nende Amazonase indiaanlaste juures, aga meil oli natukene teistmoodi minek, ehk et me käisime siis Amazonase kiitšuade juures, nimelt mõnedki tša hõimud elavad ka seal metsades juba väga põliselt. Ja üks asi juba sinna läksime, et seal teel olles me puutusime kokku ühe kõige suurema valu teemaga, mis praeguse aja Ecuadori indiaanlastel on. Nimelt me sõitsime mööda Napo jõge, Napo jõgi on üks pisikene, Amazonase lisajõgi kõigest pool kilomeetrit lai. Sedamööda sõitsime ja siis ma niimoodi vaatasin, et huvitav, et mõnikord lööb nagu puude latvade kohal üles niuke tuleleek puude latvade kohal keset metsa. Et mis see on, siis tuli välja, et need on naftapuurtornid ja siis sealt aukudest tuleb seda maa gaasise põletatakse koha peal ära. See oli mulle tuttav pilt kusagilt Siberist kunagi opialadel Malin hantide juures käinud sama lugu keset metsa, mingid tule, londid. Ühesõnaga puuritakse naftat. Ja Ecuador on üldse kuulus oma naftatoodanguga, aga nüüd Amazonase aladelt on just värskelt leitud väga suuri maardlaid ja nüüd surutakse vaikselt kogu aeg kohalikele peale selle Ta tööstusega. Ja tegelikult on see üsna vastik, sest mida see endaga kaasa tood, need võimsad naftakompaniid, eks ole, neil on palju raha, nad mingit valuraha vahel maksavad, aga tulemus on see, et esiteks rikutakse seal loodus, saastatakse elu ümbrus ja, ja see on inimestele, põlisel elanikele otseselt tervisele väga ohtlik. Et seal on mitmeid juhtumeid teada, kus kohalikud inimesed on lihtsalt saanud jäädavaid tervisekahjustusi või isegi surnud selle tõttu, et naftatööstusega on mürgitatud ümbrus. Ja ei ole sellist jõudu, kes seda Tohutut tööstust pidurdada suudaks, kohtusse võid minna ja kohalikud Ongi, kui nad suudavad mitu rahvast koos ühisel rindel minna kohtusse ja tuua vastuvaidlematult tõendeid, siis on võimalik kohtusse minna. Enamasti on nad jäänud kaotajaks, mõnikord on ka võitnud näiteks 2011 oli niisugune lugu, kui nad said päris miljoneid dollareid naftafirmalt, kes oli jäädavat rikkunud nende eluümbruse, kus oli sadu inimesi haigeks jäänud ja kümneid inimesi surnud. Näed, et nihukesi üksikuid näiteid, kuna ta on võitnud naftakompanii tagantjärele on, aga üldiselt on see karm lugu. Jaa, jaa, et see on, ma arvan, kõige suurem valu praeguse aja Amazonase indiaanlastele. Aga sealt, et meie läksime nüüd edasi, läksime ja suuni rahvusparki, see on niisugune puutumatu metsa osa, ütleme kahe Eesti maakonna suurune. Ja seal juba kohalikud indiaanlased sõidutasid meid oma aerupaati kottidega siis sinna ööbimispaika, seal oli keset puutumatut metsa väga kauni koha pealt täiesti elamiskõlblik Napo looduskeskus ja selle on, et samad indiaani kogukonnad, kes seal ümbruses elavad, ise ehitanud fondidest on saanud tugiraha juurde, aga põhimõtteliselt oma käte kannad need ehitanud. Ja nüüd on nende olukord niisugune, et, et nad lausa ootavad, et sinna tuleks külalised. Elamine on täiesti normaalne, seal on majas on isegi olemas vesi õhtul paari tunni jooksul generaatoriga tehakse elektrit, antakse täitsa normaalselt süüa, ühesõnaga sa saad seal olla ja teha sealt siis retki, sellesse puutumatut, metsa teejuhtideks on needsamad põlised indiaanlased, kes seal on elanud, kes tunnevad nagu oma viit sõrme, kogu seda loodust, neid loomi. Ja kõik toimib. Inimesed tulevad, nad muidugi näitavad ka hea meelega oma tantse ja käsitööd ja ja nüüd sa mõtled, et mis asi see nüüd kokkuvõttes siis on. Et mingis mõttes on see ju kuidas öelda noh, natukene midagi on nagu valesti, eks ole, sest nad nad ei ela ju tegelikult endist elu, nad etendavad seda endist elu külaliste jaoks, nad nagu vahendavad turistile seda loodust jama tuuri. Aga teistpidi mõelda, et mis variandid neil oleksid peale selle, et sisuliselt variante pole. Sest kohe, kui see riik lõi sinna selle suure ja suuni rahvuspargi, seal oli keelatud igasugune küttimine, igasugune kalastamine, nad ei saanud enam kuidagi elada nii, nagu nad olid elanud siiamaani. Turistid ongi vaata et ainus elatusallikas ongi nii ja kui nii mõelda, siis see on ju huvitav, et mingil kombel elatada tuse järjepidevus jätkub, sest varem elatati troopilises vihmametsast korjati vilju, kalastati kütiti, nüüd elatakse jälle troopilises vihmametsas ainult et teisiti, teisel kombel turistide kaudu. Ja asi toimib ja, ja nad on omadega toime tulnud, saavad hakkama, elavad paremini kui, kui ümbruse indiaanirahvad seal Amazonase metsades. Ja noh, mõtled, et, et see on siiski variant, et need mõttes kokku võtta kogu see Ecuadori indiaanlaste seis praegusel ajal, siis ta kindlasti ei ole nii lootusetu, nagu ta on olnud eelmisel mõnel sajandil ja päris palju sellest on küll ka siis nii-öelda tasalülitada tunud tänapäeva tsivilisatsiooniga aga on ka ikkagi päris mitmeid rahvaid ja indiaani kultuurikilde, kes on ajaga kaasa minnes osanud ikkagi säilitada oma kultuuri ja seda uhkusega. Ja nii nagu need Amazonase metsade kitsad või siis Ottawalo indiaanlased, kes, kes seal oma käsitööd müüvad ja, ja kelle muusikat me siia lõpugi, siis kuulame puhtas kitša keeles. Selline oli tänane saade Ecuadori indiaanlastest, millest tuleb juttu järgmises. Heidame pilgu Sis Ecuadori keerulisse ajalukku. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna helirežissöör maris Tombak Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo.