Kui ma hakkasin stereo pühapäeva peale mõtlema siis tuli mulle meelde minu ema jutustatud lugu sellest, kuidas tema isa istus pühapäeviti klaveri taha ja mängis lastele, neid oli peres kolm last. Alles on jäänud sellest perest ainult üks tervest perest minu ema. Ja sellepärast tekkiski mul tunne, et ma tahaksin väga rääkida kodust. Sest praegu ajal, mil tundub, et on mõistusevastane rääkida lugeda kokku hävinenud kodusid seal Armeenias peaksime meie iga hinna eest hoidma oma kodu. Ükskõik kui suur või väike ta siis ei ole. Ainult seda, et meil on eesti keeles olemas kaks erinevat sõna. Üks on maja ja teine on kodu. Väga paljude inimeste jaoks on see nagu üks mõiste. Et elatakse koos ühes majas, aga tegelikult peaksime vist elama nii, et me elame kodus. Mis te arvate, Voldemar pin? Kindlasti peame elama kodus, sest kui seda kodu ei ole, siis praktiliselt võib-olla ka ei ole inimesi. Inimene ja kodu on peaaegu võrdväärsed mõisted. On isegi niimoodi, et paljudes maailma osades, näiteks Ameerika Ühendriikide mõnedes osariikides ei võeta teatud kõrgetele riigi võimu ja valitsemise kohtadele inimesi kes on kasvanud väljaspool kodu. See tähendab kodust saadakse seda mida ei ole võimalik mitte kusagilt mujalt saada. Ainult kodu võib inimesele anda isiksuse ellusse soojuse, inimlikkus. Kõik, mida inimene üldse võib saada sellest maailmast. Sellega seoses tuleb mul meelde, et ma arvan, et meil kõigil on endal ka Ma väga hea ja soe lugeda meie juhtide võrdlemisi kuivade elulugude juures, kui neid ametisse on määratud. Seda, et peres kasvab kolm last või kaks last. Vot needsamad, see näitab sedasama tunnet, et nendel on kodu. Ilmselt ta näitab seda. See on esimesed sammud sellel suurel pikal teel kus me taas hakkame inimeses pidama oluliselt tähtsaks teatud kvaliteete, see tähendab inimeses inimlikke omadusi hakkame hindama. Kuidas? Pedagoogina koolijuhatajana. Aastate lõikes ja aastate jooksul olete tundnud, kas lapsed, kes teie kooli tulevad? Saavad kunagi oma kodu rajada. Lootma peab ja mitte ainult lootma vaid ma usun kindlasti, et igal inimese jaoks on kusagil keegi. Ja iga inimene leiab endale sellest maailmast teise inimese kes teda suudab toetada ja keda ta ise tahab toetada. Kui me vaataksime elu teistsuguse pilguga, siis oleks elu tohutult must. Elamist väärimatu, aga praegune ühiskond tahab välja minna sellest tardumusest, milles me siiamaale olen olnud ja mis on meile andnud väga palju negatiivset. Nii et me võime ennast praegu pidada moraalses kriisis olijateks. Ja sellega seoses on üllatavalt meeldiv. Praegu on hakatud jällegi rääkima vanadest traditsioonidest, vanadest kommetest, neid, mis aitaksid luua inimese ümber kodusoojuse ja kodu mõiste. Ja üheks, nendeks on kindlasti nii, et me oleme elustamas jõulutraditsioone. Jõulutraditsioonid on muide sellised ette Nendele traditsioonidele ei ole üldse võimalik leida asendajat. Võime isegi ütelda, et need on ainulaadsed suurele osale inimestele siin maal ja minu arvamuse või nagu nüüd tavatseb ta öelda. Nägemuse järgi on nad erilisel kohal Eestimaa rahvale. Te võite küsida mikspärast, nad on erilisel kohal Eestimaa rahvale. Selle põhjuseks on nimelt see, et Eestis seostuvad need pühad just nagu kahetraditsiooniga. Ühed Boota aastatuhandete pikkune Pärimus see tähendab loodusega seostatu avakalendri taas esilekerkimine. Tähendab jõulud olid ja on ju sellel ajal, kui on tegemist päikeseringi pikenemise algusega ja seda püha pidasid meie muistsed esivanemad, see tähendab, see tähendas valguse võitu pimeduse üle. See tähendas kokkusaamist oma esivanemate hingedega. See tähendas nendele tuppa õue oli vaja õled. Nende auks oli panna põlema küünal. Nendele tuli anda toitu. See oli selline pühamus, mis ei saanud jätta ühte normaalse inimese hinge puudutamata. Sellele omakorda liitus mõne aja pärast kristlikud pärimused ja need omavahel liitudes lõid niisuguse püha ja niisugused tunded inimeses, mis seostuvad niisuguste mõistetega nagu alastus inimlikkus, headus. Mul on niisugune tunne, et näiteks kõikide pühade ajal, kui palju neid ka ei ole, olgu nad siis uus aasta olgu nad või nelipühi või olgu ta jaanipäev. Nende ajal on kuidagi seostuv nisu elevusega, hüppamise jooksmisega, aga jõulupühad on seostuvad inimlikumalt karduse, alastuse ja kõikide niisuguste mõistetega. Ilmselt mängib siin oma rolli see, et need pühad On kogu maailmapühad ja kõik inimesed nagu liituvad sellel Päeval inimlikuks tervikuks. Ma ei ole küll kuulnud sotsioloogilisi uurimisi, aga ma arvan, et kui neid tehakse siis vististi jõululaupäeva õhtul. Ja esimesel jõulupühal tehakse vähem kurja, Öeldakse vähem halvasti, teisele inimesele tahetakse näidata ennast rohkem inimesena teisele kui mingil muul päeval. Ja mikspärast ma tahaksin praegu rääkida, et nende pühade niisugusel kujul mõtestamine on eriti tarvilik. Siis tahaksin ma rääkida nimelt kõige viimastest psühholoogilistest uurimustest, milledes. Ühelt poolt kajastub see, et meie inimestes on võitnud koletutes mõõdetes alastamatus, kurjus, tigedus, üksteisele jala taha panemine. Paljudes paljudes inimestes aga võidutseb soov siit maailmast üldse ära kaduda. Vaat nüüd nüüd sellega seoses on vaja leida sellele vastukaal sellele kurjusele, sellele tigedusele. Ja vot siin tulevad isegi välja niisugused täiesti täiesti ootamatud asjaolud, mida me just nagu ei oskakski esialgu miimusugusel viisil paika panna. Nimelt ma räägiksin ühest Just täitsa nagu, võib-olla isegi natukene imelikuna tunduva asjaolust. Aga milles ei ole praktiliselt mitte midagi imelikku? Meil nimelt ajus on üks väikene osa. Meie ajusupp kortikas vaheajus üks väikene osa, mida nimetatakse hüpotaalamuseks ja selles hüpotaalamuses on nimelt erinevad ruumi punktid ja kui neid ruumi erinevad ruumi punktid ärritatakse näiteks bioelektroodidega sisse ühede ruumi punktide ärritudes tekib inimeses raev, tigedus ja sellised loomad kui ka inimesed ründavad teisi. Aga sellel on ka teine vastupidine punkt. Meedikud nimetavad seda retsi Brookseks punktiks vas kus tekib vastupidine tunne, headus, mõnurahulolu. Ja need kaks punkti on 11 välja lülitavates seostes. Tähendab, kui üks sisse lülitub, siis selles sisselülitamine on teise automaatne väljalülitumine. Ja nüüd küsime meie, et missugused on need inimesed, kes meil on kurjad, tigedad raevused, vaat need on, kes on saanud pidevalt ärritusi sellesse raevu, tekitavasse keskusesse ja kellel ei ole see teine keskus, mis seostub inimliku headusega rõõmu ja vaimustusega seda välja lülitavad, keskust ei ole. See tähendab inimene, ma ütleksin, kellel see rõõmu, alastuse ja inimlikkuse keskus on tugevalt välja arenenud, seda ei suudagi raevu viia. Ja vot nüüd nendel pühadel on minu arusaama järgi just see roll, et nad samm, murt aitaksid kaasa luua inimeses niisugust head inimest armastavat inimest, kellel see keskus oleks tugevalt välja kujunenud ja suudaks endas välja lülitada vaenu, tigeduse ja kurjuse teiste inimeste vastu. Selle kurjuse, mis praegu õitseb, kui võiks niisugust sõna tarvitada meie meie tänavatel, meie linnades. Me peame tunnistama, et me paljus praegu otse tantsime püssirohul, tünnil jõulupühad ja nende traditsioonid oleks üks habras jätk sellele, mida me oleme laostanud. Tagasi tuleb anda inimesele palju seda, mida me oleme nende käest siiamaale ära võtnud. Ma tuletan muide sellega seoses meelde ühte oma võiksime öelda päris lapsepõlve mälestust. Ma mäletan seda, et ma lugesin kunagi kusagil neljakümnendatel aastatel oma vanema õe kooliõpikut ja seal oli üks pala unustanud täiesti ära selle pala sisu autoriala ära unustanud. Meelde on jäänud pealkiri ja meelde jäänud elamus. Selle pala pealkiri oli vaene laps jõuluööl. Ja olgugi, et ma midagi sellest ei mäleta, on minusse jäänud niisugune niisugune püha tunne. Ja mida ma seostaksin alastusega selle inimese vastu, kes kannatab. Ja vaadake, kui väga meie praegu nähes mitte ainult meil, vaid ka praegusel juhtumil kaugel Armeenias kannatavaid inimesi, kuidas on meil seda alastust vaja, kuidas on alastust vaja sadade ja tuhandete inimeste vastu, kellele praegu, kelle suhtes me praegu ei suuda olla alastavat sellel lihtsal põhjusel, et meil on aastaid kümneid, lausa kümneid sisse süstitud raevu teise inimese vastu see tähendab päev, mis oli minu arvates lausa koletu kui poeg pidi otsima kurjategijat oma isas ja isa pidi sedasama otsima oma pojas. Kui me pidime iga päev igale teisele inimesele otsa vaatama kahtlusega kas tema ei ole mitte vaenlane. Hoopiski vastupidi, meil on praegu vaja leida üles sõbrad-tuttavad. Mõiste koostöö ei ole ainult poliitiline profiitvaid mõiste mida me peaksime tegelikult igapäevas rakendama ja tegema. Kui me siin maailmas tahame inimesena elada. Kui see maailm oleks meie jaoks inimene ja meie oleksime inimesed maailma jaoks. Mulle tundub, et esialgu me peaksime õppima. Aega väga pikka aega võtab see kõik et praegu me nagu läheme kaasa mingi vooluga. Ja Öeldakse küll, et hea olla ei ole üldse mitte raske. Aga mulle tundub, et see kehtib selle seisundi kohta, et me oleme valmis lühikesteks pingutusteks, aga mitte veel selleks, et elada heana ja elu pühaks pidades kogu oma ajaliku elu lõpuni. Vaat seda valmisolek olekut on mul tunne, inimestel veel ei ole. Ilmselt ei ole, sest ega see 70 aastat, mis meil on mööda läinud, ei ole tõesti jälgi jätmata. Möödunud. Kõige kurvem on see, et meil just on vahele jäänud nagu mingi ülimalt vajalik etapp. Ja nüüd meie ei oska enam otsida iseennast, me ei oska enam otsida endas inimest, see inimene on meis kadunud ja meie otsime seda. Ja meil on seda väga vaja. Ja me minul nägemuse järgi me oleme praegu nagu suured otsijad selles maailmakeerises. Ja tõesti koletu, kui meie seda ei leia. Vot sellega seoses ma tahaksin öelda, et kogu maailm oma ajaloolises arengus on vaheldumisi pöördunud erinevate vahendite poole, et oma eesmärke realiseerida. Ja sellega seoses võiksime tuletada meelde ka niisugust asja nagu muistne Rooma impeerium. Ciscuse Rooma impeerium oli. Kui temas ründasid igalt poolt rändrahvat mandaalid, koodid, piss, koodid, kui see selle maa sisemuses käis, koletu võitlus, tõusid üles, orjad, Jakoloonid. Kui sõdur keisrid said kort valitseda ainult nädala või kaks siis selle impeeriumi sisemuses hakati otsima väljapääsu sellest koletustest. Ja selle koletuse vastu tõusiski. Müüt Jeesus Kristusest tüüp tõusis. Messias, see tähendab hea sõnum ja see ja sõnumis sisu. Just selle sisu oli Tulatu väärtusega, see tähendab, alastage inimesele otsige teises inimeses inimest, ärge otsige seda Kurgja teises inimeses ja vot see sööme on selles mõttes. Ja selles tähenduses antud siiski võib-olla vastukaalu sellele kurjusele, mis maailmas valitseb. Ja vaadake, selles plaanis peame ütlema, et kui meie sajandi algul oli samuti maailm täis kurja tigedust raevu kui põles esimese maailmasõja ja kodusõja tuli, kui surnud oli rohkem kui elavaid siis meie äkki millegipärast ei hakanud otsima headuse teed, vaid meie hakkasime otsima vaenlasi. Hakkasime otsima igast ühest vaenlasi ja vaat nüüd me seisamegi selle teel, kus tuleb peetada see, see vaenlase otsimine ja see asendada teises yhes inimeses inimlikkuse otsimisega. Vaat selles samaga, milles Danil kraanil nii imehästi on oma publitsistlikes kirjutistes kirjutanud. See, et me oleme kaotanud alastuse inimese vastu ja sellega kaotamas iseennast aga ma siiski siiralt loodan, et looduses ja ühiskonnas on veel säilinud nii palju jõude, kes suudavad maast üles tõsta. Tigeda inimese ja teda mitte küll muidugi järsku, vaid aja pikkust mööda jällegi inimeseks teha. Kas teie, Voldemar pinn, arvate et praegu 88. aasta lõpupäevil on maailmas rohkem headust, kui oli seda näiteks aasta tagasi? Sest võtame, võtame maailma kui meie ühist kodu, mis peaks igale inimesele pühal. Headus ja inimlikkus on üles tekkinud probleemina ja praegu, nii palju kui meie ka räägime. Konverentsidel väljaastumistel igal pool praegu tekib küsimus inimlikust vundamendist inimeste vahel õpilaste ja õpetajate vahel koolis terviklikult või isegi tooksin niisuguse näite, et millega mul endale natukene kokku tulnud puutuda. See oli probleem nimelt empaatiast mõiste, mida jah, ma pean tunnistama, ei ole terves Nõukogude Liidu üheski teatmeteoses. See. Aga on välja antud praktiliselt kõigis kodanlikus teatmeteostes ja ta on muide ka sees väikeses eesti. Entsüklopeedias, ja kui suures Eesti entsüklopeedias. Ja nüüd olge lahked, praeguses kõige uuemas Eesti entsüklopeedias enes on tema sees, nende sõnade rääkija sai tellimuse 400 täheruumi ulatuses seda probleemi või see mõiste avada kasutasin ära kusagil 360, niiet ta praegu on sees. Ja ka see on aja märk. Need aja märk viitab sellele, et midagi just nagu liigub, jää on liikuma hakanud, sula on tekkinud ja kuna kogu maailmas praegu inimlikkusega tegeletakse igal pool, kus on tsiviliseeritud maa ja meie jutt tahame sinnapoole pürgida siis olgem kõik uskujad ja lootjad, et ta ükskord ikka võidab. Heinz Valku sõnadega võidab, võidab, kindlasti võidab.