Erkki-Sven Tüür kui meie loetest kellelegi puhul võime üldse rääkida tihedatest sidemetest Soome ja Helsingiga, siis oled kindlasti sina üks nendest. Kuidas see kontakt on tekkinud ja milles õieti seisab ja kui kaua juba? Kontakt on tekkinud umbes poolteist aastat tagasi, nii et see ei ole kui väga pikk. Ja no vaevalt, et see Nüüd väga kuulajaskond, ta huvitab selle kontakti teke, see oli täiesti tavaline küllakutsega reis Soome esimest korda minul poolteist aastat tagasi, mille jooksul ma lihtsalt ise väga intensiivselt viisin ennast kurssi Helsingi muusikaeluga. Ja ühtlasi kasutades näiteks Soome uue muusika infokeskuse töötajate lahket vastutulekut mulle istusin seal päevade kaupa, kuulasin Nende heliloojate uuemat muusikat ja samas jälgisin siis kõike kõlavat, et ka otse pardituurist. Ja samas sai kuidagimoodi teatavaks see, et selline huviline seal on ja mõned heliloojad võtsid ka minuga ise kontakti. Niimoodi see sündis. Mõned heliloojad, nimeta meelega nimesid. No ma võiksin teda Kalevi Aho, Olli korde kangas, olli, koske linn jooni, Kaibanen, mis generatsiooni? Kaia saar jaamu näiteks, no see on nüüd, Aho kuulub sellisesse, ütleme, keskmisesse generatsiooni, ta ei ole eriliselt Dextroordinaarne, modernist on küllaltki. Tarvitame siis seda sõna traditsioonilises laadis komponeerib muusikat, minu jaoks on ta kuigivõrd lähedane tema mõtlemismaailm sellisele Sostakovislikule pärandile. Kui nüüd üldse tähendab. Pretendeerida mingisuguseks. Muusikaelu, või? Või ütleme lõigukese sellest muusikaelust, selle vahendajaks, siis tuleb kohe alguses öelda, et see on kõik subjektiivne, nähtud läbi minu vaatevinkli. Ma ei pretendeeri mingisugusele objektiivse ülevaatliku pildiandmisele. Aga see ei olegi meie eesmärk. Mind isiklikult on huvitanud kõige enam muidugi see, millega tegeleb minu oma põlvkond. Ja kahtlemata kõige märkimisväärsemaks kujuks. Siis sellest põlvkonnast on 1958. aastal sündinud Magnus Linberg, kes on siis õppinud kompositsiooni Sibeliuse akadeemias Paavo Heinise juures, Paavo, Heili need muuseas, olgu öeldud, on nooremate modernistide koolkonna selline suur isa Soomes ja selle koolkonna nii-öelda looja Niisiis, Linberg on õppinud tolle ei, nii seejuures ja on väga tähelepanu väärne helilooja tüüp, kelles ühineb eriti tugev matemaatiline konstruktiivne mõtlemine. Väga sugestiivse ja kohati lausa eks pressionistliku väljendus jõulisusega. Ja ta on hiljem ennast täiendanud mitmel pool mujal Euroopas. Töötanud Lääne-Berliinis ja Pariisis, kuulsas irkam stuudios, mis tegutseb seal Bear Puleesi juhatusel. Linbergist võiks veel öelda nii palju, et tema nüüd siin mõned aastad tagasi loodud kaks suuremat teost Kraft orkestrile ja solistide ansamblile ja Faust, mis on radio fooniline teos, tähendab, ta on siis realiseeritud lindimuusikana on mõlemad pälvinud ütleme siis nii, rahvusvahelise tähtsusega kompositsiooni preemiad tähendab Linbergi radiofooniline teos, Faust sai pree Itaalia 86. aastal. Selle laadiliste teoste konkursil ja Rostrumi esimese preemia sai Kraft Pariisis samal aastal. Ja hiljem sai ta veel Põhjamaade muusikapreemia. Ma ei tea vist kas 87 või jah, 87 oli see nii, et ta on akadeemiliste modernistlikke ringkondade poolt kõvasti üle kullatud mees. Huvitav on muidugi tema loomingus arvuti kasutamine ja põhjalikkus, millega ta läheneb arvutile. Ta on ise töötanud välja mitmeid muusikaprogramme, ühesõnaga kasutab arvutit oma loomingulises protsessis väga intensiivselt. Teisalt muidugi isiklikult pean tõdema seda, et mitmedki näiteks rütmiliselt tuuri kas siis järk-järgulise aeglustumise või tihenemise tähendab, et siis saada sellist ideaalset, mingit matemaatilist progressiooni, selleks ta kasutab arvutit ja siis vaadata seda noodipilti, kus on seal mingi kaheksandikud punktiga ja. Nii edasi, nii edasi septoolid, millel veel on lipukesed juures ja, ja veel punktikesed juures, tähendab see tegelikult ütleme, kui instrumentalist hakkab niisugust faktuuri mängima siis sageli on tulemus sama, kui anda lihtsalt mingi repetatiivne faktuur lihtsalt lisades sinna juurde järgult, kiirenedes järk-järgult aeglustades. Akustiline tulemus on enam-vähem üks sellepärast et nii peenelt jagatud vältusi inimene enamasti ei suuda suuda maha mängida, ei suuda neid kaotada. Et ideaalilähedaselt see kõlaks võib-olla ka samuti siis arvuti esituses, aga muidugi partituuri ennast noodimaterjali on, noh, seda on tõesti väga huvitav vaadata ja pean tunnistama, et pahatihti see on huvitavam ja tähelepanuväärsem, kui see kõlaline tulemus ise. Sest eks vastuvõtt ja jääb ju ka ainult inimlike võimete raamides. No kahtlemata ja võib-olla neid inimesi on lihtsalt väga vähe, kellel on niivõrd absoluutne mälu ja, ja noh, loomulikult siis absoluutne kuulmine, kes kuuleb ühe korraga selle süsteemi välja ja tajub, hoomab ütleme seda siis totaalselt korrastatud maailma, aga lihtne muusika kuulajale see võib tunduda pigem kaosena kui korrastatusena. Aga ometigi ma pean ütlema, tähendab kuulamismulje üks oluline komponent on äärmine dünaamilisuse äärmine väljendusjõulisuse äärmine ekspressiivsus. Nii palju siis Linbergist, teine tähelepanuväärne koju on kaija Saaria Aho, kes praegu elabki Pariisis ja töötab siis tolles pumpi tuu kultuurikeskuses asetsevad irkami stuudios. No tema muusikaline nägemus on enam unenäotaoline, enam intuitiivne, rohkem alateadvuse voogudest lähtuv, kui nii võib öelda ja nagu noh, naisterahvale võib-olla igiomasem on see, et ta on selle võrra ka kuigivõrd lüürilisem, poeetilisem ja, ja leebem tähelepanuväärsemad teosed, mida Saaria on loonud, jäävad elektroonilise muusika valda. Tal on tõepoolest väga kõrv noh, niinimetatud Klangide loomisel ja siis kõlavärvi töötlemisel selle muutmisel selle teisendamisel lausa algse vastandiks. Vanematest kolleegidest jäi minule isiklikult meelde eredalt Erik pärimani muusika ja tema eriti kui väga briljantne Sonoristliku ja sellise piiritletud Alejatoorilise tehnika valdajana. Tal on ka hämmastav oskus luua imepäraseid väärelevaid muutuvaid väga elusaid ja suktiivseid, foone ja kõlavälju ja samas ta ehitab oma kompositsioone üles niimoodi, et on väga selgelt haaratav üldine tervik ja samas ei kaota ta tähelepanu keskendumist ka parasjagu kõlavale muusikalisele momendile või ütleme ühesõnaga heas suhtes on lühikene, muusikaline aeg ja, ja pikk muusikaline aeg. Tähendab jah, see Paavo Heinisest võiks veel niipalju öelda, et praegu on tema kõige tuntum tähtteos Jaapani aineline ooper, siiditrumm. Kuidas nende nimetatud heliloojate teoseid soomemaal endal vastu võetakse, kuidas on nende populaarsus kõlapind? Üldiselt on olemas uue muusika jaoks Soomes minu arvates täiesti oma kindel kontserdipublik. Nii et see tekitab igal juhul head meelt, et uue muusika kontserdid ei lähe tühjadele saalidele? No võib-olla see on juhus, et ma olen sattunud lihtsalt niivõrd häädele kontserditel ja lihtsalt kuhu siis on tulnud rahvast, aga üldiselt on mulle ka räägitud, et on aasta-aastalt üha enam tõusnud publiku huvi uue muusika vastu. Ja muidugi jaa, Lindberghi Asaar jahu nad on noh, väga populaarsed. Aa ja veel unustasin mainimata veel üks, üks väga sümpaatne helilooja on olli korde kangas, kelle orkestri teoste sarjast ökoloogia ma isiklikult pean küll väga lugu. No seal on tegemist teosega, kus kolm partituuri lehekülg on järjestikku ülespidi kokku kleebitud, sellepärast et igale orkestri instrumendid oma partii taotlusega saavutada maksimaalselt laiu kõlaväljasid kõlamassiive, kohati, see on väga hästi õnnestunud. Ja mida ma kokku võtaks, nagu tahaksin öelda nüüd oma nägemuse kaudu või, või, või oma subjektiivse hinnangu kaudu on see, et nad on väga hästi koolitatud, et komposiitorit nad omavad väga head tehnikat. Nad on väga haritud. Nad on väga palju kuulanud, väga palju maailmas ringi liikunud. Ja ka neid on väga palju võimaluse korral mängitud erinevates keskkondades erinevates paikades, nii et neil on olnud võimalusi kuulata oma muusikat mitte üksnes Soomes, vaid ka mujal maailmas. Ja samas mulle. Teisalt tundub, et kogu selle harituse ja tehnilise osavuse juures Jääb mind isiklikult kummitama mingisugune teatav ühekülgsus liigne suunatus, orienteeritus juba minu arvamist mööda akadeemiliseks modernismiks kujunenud Lääne-Euroopas levinud ühesõnaga voolule, mida õpetatakse kõikides Lääne-Euroopa konservatooriumi des tähendab sinna juurde muidugi kuulub seeriatehnika valdamine ja üldiselt ikkagi mõtlemine valdavalt Atonaalne, valdavalt seriaalne. Ja, ja kuivõrd erinevad ka ei ole paljude heliloojate kontseptsioonid nende teooriat selle kohta, kuidas nad oma muusikalist ehitust üles ehitavad, kahjuks niivõrd erinev ei ole see reaalne kõlaline tulemus. Ja see on võib-olla jah, üks üks asi, mis mulle tundub selle muusika uue muusika pildi juures mitte rõõmustav, ootaks enamat enamat sünteesi, mingit astet edasi, tähendab ahaa, neil on üksu. Huvitav muidugi. Erand on Erki Salman, haara, keda võib nimetada ehk ainukeseks soome minimalistiks, ta ei esinda seda Ameerika mudelit. Erki Salman, haara minimalism. Rääkides soome muusikaelust ja minnes edasi eri loomingu juurest interpretatsiooni lise. Külje juurde siis tuleb, tuleb küll anda auseltskonnale kes on ikka tohutult tublisti edenenud ja julgen väita, et on meist mis parata ja mis seal salata, väga kaugel ees vägagi mitmes vallas ja seal ei ole ka mitte midagi imestada, kuna kõik, kes on vähegi rohkem andekad, kõigil on avatud tee, minna edasi õppima parimatesse, konservatooriumi idesse, Lääne-Euroopas või Ameerikas, valida õppejõud, valida Beudusid, samuti kutsutakse suvekursustele jällegi nimekaid õppejõudusid ja juba needsamad õppejõud, kes õpetavad seal kohapeal, on kõik selle tee juba läbi käinud. Nii et seal on juba tegemist koolilise traditsiooniga. Me ja muidu ei saaks rääkida sellistest nähtustest, nagu võtame kasvõi. No ma ei hakka eraldi nimesid nimetama, aga ma võtan näiteks nende noorteorkester Avanti orkester mille kaks väga andekat dirigenti mõned aastad tagasi moodustasid Jukka-Pekka, Saraste ja Esa-Pekka, Halonen. Ja ma olen paar korda viibinud nende kontsertidel. Ja see on siiski hämmastav, kuidas nad suudavad mängida üleoleva kergusega väga keerukat kaasaegset partituuri ja, ja samas orienteeruvad väga stiilselt varasemas muusikas klassikalises pärandis ja no nende taotlus ongi see, et mitte ainult orienteeruda siis kas varasemale või või ainult moodsamale, vaid tähendab teha nii üht kui teist. Aga räägime nüüd veel sinu oma tööst ja ma tahtsin nagu kuulda, kuidas elab Helsingi elektronmuusika stuudio meie jaoks ta nagu pakub midagi, kuidas on Soome oma heliloojate suhtumine oma stuudiosse ja võimalustesse? Ja see on siis nende katsestuudio või eksperimentaalstuudiumis asub üleis raadio, kusjuures ja seal on tehtud küllaltki palju märkimisväärsematest soome heliloojate elektroonilise muusika loomingust. Märkimisväärne osa on seal realiseeritud. Aga samas ma pean muidugi ütlema kohe, et võimaluse korral pöörduvad heliloojad ikkagi ka Stockholmi, jääme stuudiosse või siis Pariisi irkamisse. Nii et neid siiski omavahel ei saa võrrelda, seal on seadmeid, on süntesaatorid, on sünklaviir ja on arvuteid, mille abil saab täpsemalt ja paremini kujundada elektroonilist saundi. Ja just nii päris meeldis siiski, selliste stuudiot meil ei ole, aga, aga ma ei ütle, et oleks mingisugune noh, eriline tase, kuid seal on võimalik töötada. Ja, ja põhiline voorus selle asja juures on see et ta ei ole selline äristuudio. Ühesõnaga, ta on just eksperimentaalstuudio, seal saab ilma midagi maksmata selle eest, et see ilmselt ma ei tea, kas siis mingi nõukogu, kas seda asja seal kuidagi valitseb või administreerib siis selle heakskiidul võib väga-väga pikaks ajaks minna helilooja sinna rahumeeli töötama ja eksperimenteerima. Ja see on, see on, peaasi, et on olemas selline koht, kus inimene, kellel on huvi elektroonilise muusika vastu saab otsida ja ja saab üritada, kui ka ei tule midagi, ütleme välja või ei tule seda lõpp-produkti, ei ole ka midagi katki. Sinu oma tööd Soomes? Esimest korda seal olles mul olid kaasas. Need elektroonilised lõigud, mida teise sümfoonia lõpus ma kasutasin. Ja siis ma seal mängisin lihtsalt sünglaviiriga neile veel juurde mõned read ja erinevate saada ka lihtsalt miks see sind, see ei ole eriti mingi nimetamisväärt, aga no mul oli lihtsalt võimalus kaks päeva seal istuda, asja Raungi tabu meeli mängida, see oli noh, ütleme, see oli väga meeldiv. Aga järgmistest asjadest võiks võiks nimetada. Möödunud sügisel Mati Undi poolt lavastatud Rein Saluri näidendit minek, kuhu ma kirjutasin muusika, viibides ise kohapeal ja lindistades selle siis Kansolist teatristuudios. Ja praegu oled ka hõivatud mingi lepinguga. Praegu ma tegin ühe muusika ühe kuuldemängu jaoks Soome raadiole. Aga enne jõuluid oli mul ühe teose esiettekanne tempeli Aukio kirikus selles ümmarguseks Kaljo kirikus. Tõnu Kaljuste juhatas seda ja esitasid seda. Soome raadio kammerkoor ja Soome raadio sümfooniaorkester. Ja see oligi spetsiaalselt selle kontserdi jaoks tellitud lugu. Luumenet kantus, seda meil siin praegu ei ole, veel mitte, aga see tuleb ettekandele siin maikuus, kui on Georg Otsa muusikanädal samuti Kaljuste taktikepi all, siis ilmselt aga meie jõududega. Ja praegu milleks sa sõidad Soome? Praegu toimub seal midagi, nii-öelda Eesti muusika päevade sarnast lähed ainult pidutsema või anud, seal jätkub seal täiega. No see selgub kohapeal, kas plaan on jälle Soome rahvusteatriga, aga sellest on nüüd vara veel rääkida. Aga ma ei sõida sinna üksinda, sõidavad ju Sumera ja tormis, kellel on minu teadmist mööda vist peaaegu et autorikontsert seal peaks olema tarnitud huumoriga ja ja siis Kangro ja veel muusikateadlased Merika Vaitma, Vardo Rumessen. Nii et meil toimub kuuemaga ja heliloojatel toimub Helsingi Ülikooli muusikateaduse osakonnas igal ühelt on pooletunnine ettekanne oma loomingut siis puudutav ja pärast seda kohalike heliloojatega nõndanimetatud paneeldiskussioon. Ja siis pärast seda omakorda siis esimene esimene kontsert Finlandia talus. Ja väljasõit on täna 26.