Vikerraadio kavas on nüüd saade sarjast meie riik, teemaks Eesti kaitseliit. 11. novembril peeti kaitseliidu kaheksakümnendat aastapäeva hetk tänu ja mälestusjumalateenistuselt Tallinna Kaarli kirikus. Kaitsejõudude peakaplan, major Tõnis Nõmmik austab tänu ja mälestuskõnes kõiki kaitseliidu ülemaid alates esimestest. Küsime meiegi, kes nad olid. Eesti kaitseliidu asutajad ja esimesed juhid. Sõjaajaloolane Hannes Walter. Kõigepealt muidugi admiral. Ka kes mitte ainult organisaatorina, vaid isegi oma rahakoti peal aitas alustada kaitseliidu tööd. Ja tema kõrval üks grupp kõige isamaaliselt meelestatud ja, ja algatusvõimelisemaid endist Eesti rahvusväeosade ohvitser põhiliselt kaitseliidule panid ikkagi aluse rahvusväeosade ohvitserid. Ja kui me vaatame meie vabadussõja juhtivate ohvitseride elulugusid, siis me näeme seal küllaltki huvitavat kokkusattumust või analoogiat väga paljudes elulugudes. Nimelt kuni vabadussõja puhkemiseni on peaaegu kõik vabadussõjas tuntud rügemendi ülemad ka isegi diviisiülemad teatud paikades kaitseliidu ülemad. Sest just needsamad ohvitserid olidki need, kes saksa okupatsiooni ajal põranda all kaitseliidu algstruktuuri üles ehitasid ja ka kaitseliidu põranda alt välja tõid ja muutsid siis Eesti vabariigi legaalseks relvastatud organisatsioon. Seniks aga, kui sõda puhkes ja algas regulaarväeosade moodustamine siis see ohvitseride nii-öelda koorekiht või paremik läks juba sõjaväkke ja kaitseliit. Ta hakkas tegelema põhiliselt Sisekaitse tagalajulgestusülesannetega. Ja siis loomulikult ka ohvitser korpus muutus auastmelt ja vanuselt auastmelt nooremaks, vanuselt vanemaks võiks niimoodi öelda. Nüüd kaitseliidu esimene, see oli teatavasti kindral Põder, kes ühtlasi oli ka sisekaitse ülema funktsioonides, nii et talle allus rohkem kui ainult kaitseliit. Aga just selle kaitseliidu funktsiooni muutumine kajastub ka kaitseliidu ülemate isikutes. Nimelt märtsis, kui algas kolmanda diviisi loomine ja kindral Põder nimetati kolmanda diviisi ülemaks märtsis aastal 1919 siis kaitseliidu ülemaks määrati juba tsiviilisik Eduard Alver kes oli ennem seda ajutise valitsuse Läänemaa komissar. Niimodi nimetati valitsuse volinike suurte võimupiiridega volinikke maakondades ja hiljem oli Eesti politseivalitsuse direktor, nii et k see kaitseliidu juhtkonna või tippjuhi muutumine sõjaväelasest tsiviilisikuks kajastas siis kaitseliidu funktsioonide muutumist toimus siis poliitilistel põhjustel. Ei, ei toimunud poliitilistel põhjustel lihtsalt meile jätkunud kindraleid ja kolonele. Selleks et, et juhtida struktuuri, mis põhiliselt valvas sildu, ladusid organiseeris sõjavangide transportija laagrite valvet. Meil ei olnud nii palju kõrgemaid ohvitsere, neid vajati lahingutegevuse juhtimiseks. Poliitikaga ei olnud sellel küll midagi pistmist. Ja kaitseliidu funktsioonid muutusid, võiks öelda siis veel kord juba päris vabadussõja lõpus siis moodustati niisugune ametikoht ja institutsioon nagu sõjaringkonna ülem. See kõlada veidi imelikult, aga Eestis sel ajal lähtuda endistest Vene seadustest niivõrd-kuivõrd nad olid kasutanud. Ja selleks, et määratleda ühe juhi võimupiire, leiti siis analoogia Vene seadustest ja Eesti territoorium vastas enam-vähem niisugusele Tsaari-Venemaa sõjaväeringkonnale, nii et siis moodustati sõjaringkonna ülema tus ja määrati ametisse hilisem kindral Unt sõjaringkonna ülemaks ja kaitseliit läks tema alluvusse aga 20 et aastate algupoolel kaitseliit sisuliselt enam oma tegevust jätkanud. Ja kui me räägime nüüd päris kaitseliidu juhtidest, siis peame tulema juba aastasse 1924 25, kui esimese detsembri kommunistliku mässukatse järel kaitseliit taastati. Kaitseliidu taastamise juures oli jällegi suur osa nendel ohvitseridel, kes omal ajal kaitseliidu olid loonud. Nüüd nad olid suurelt osalt juba tegevteenistusest lahkunud. Suur osa nendest elas oma koos Vabadusristiga saadud autasu luudes. Ja need mehed vaatasid väga murelikult seda protsessi, mis juba enne esimese detsembri mässu Eestis toimus. Selline kergemeelne suhtumine riigikaitsesse ja osa vabadussõja sangarite, st oli jäänud tegevteenistusse, juhtisid väeosi või siis ka mingeid sõjaväeasutusi. Ja need mehed omavahel nii-öelda eraviisiliste kontaktides arutasid kujunenud olukorda ja leidsid, et tuleb asuda taastama kaitseliitu, nii et ka esimese detsembri mässu järel ei toimunud see nii-öelda iseenesest likult ja tühjale kohale. Tegelikult juba 23. aasta sügisel algasid esimesed sellised kontaktid, mised, asuti registreerima usaldusväärseid mehi kus teise jalaväerügemendi ülem oli sel ajal kolonel siikrid binding ka Puide vabadusristi, Vendade Ühenduse asutaja või algata ja anti usaldusväärsetele meestele kätte. Mobilisatsioonivarudest vintpüssid ametlikult puhastamiseks ja siis unustati need püssid meestega. Mõningate ohvitseride korterites hoiti isegi kerge kuulipildujaid edasi. Muidugi see tegevus ei olnud kirjatähe järgi päris seaduslik ja need ohvitserid võtsid ka teatud riski, kui asi oleks välja tulnud. Aga kuidas öelda, lõpp hea, kõik hea, see kõlab küll irooniliselt. Esimese detsembrimäss tõestas, et nendel meestel oli õigus, ettevaatusabinõud olid vajalikud, need olid asjakohased ja mingit erilist numbrit sellest ei tehtud. Nendest kergetest üleastumistest ja nüüd üheks niisuguseks ohvitseriks, kes kohapeal kaitseliidu taastamist toetas ja mingil määral organiseeris oli kolonel Johannes Roska, selleaegse nimega hilisema nimega orasmaa, kes tol ajal 20.-te aastate algupoolel oli Valgas oleva teise soomusrongi rügemendi ülem. Ja Valgas oli tema see, kes suurelt osalt siis reservohvitseride baasil organiseeris teatud grupid nende valmisoleku välja astuda. Ja kui esimese detsembri sündmused teade nendest jõudis Tallinnasse ka siis kohe seal kohapeal ka umbes sajameheline kaitseliidu üksus formeerus sai teisest soomusrongirügemendist relvad. Kindral orasmaa, kes hiljem 15 aastat juhtis kaitseliit oli ka üks nendest, kes siis ühes maakohas kaitseliitu taastas ja võib-olla organisatsioonidest võiks veel nimetada spordiseltsi Kalev Tallinnas, kes vabadussõja ajal formeeris jo tuntud kalevlaste maleva ja kes ka Tallinnas, siis spordiselts Kalevi juhid, nagu vabadusristi kavaler, reservkapten Leopold Tõnson hilisem siseminister Heinrich Laretei ja mitmed teised. Kohe esimese detsembri varahommikul kogunesid spordiseltsi ruumidesse. Mõne tunniga oli koos nii kompanii jagu mehi ja Tallinna linnakomandant garnisoni ülem, kes nimetati peale mässu komandandiks. Kindral hunt ütles, et kalevlased olid tema kõige ustavam jõud. Mis see tähendab, kalevlaste valve all anti Eesti pank, sadam, peapostkontor, sellised objektid, mis siis nagu olid strateegiliselt kõige tähtsamad ja tartus mängisid nii nagu vabadussõja algulgi väga olulist osa üliõpilasorganisatsioonid, korporatsioonid ja, ja seltsid teise diviisi ülem staabiga siis Tartus, teine diviis, kindral Põder kirjutab oma mälestustes või õieti on jutustanud oma mälestusi Karl August Hindrey-le ja ütleb nii, et Tartu pärast mul muret ei olnud. Seal olid meil üliõpilased, aga Tallinn tegi mulle muret, olime valmis vajaduse korral paar ešeloni üliõpilasi Tallinna viskama, nii et ka üliõpilasseltsid ja korporatsioonid olid siis selliseks organisatsiooniliseks keskuseks. Palju siis võib-olla nendest nii-öelda asutamise ja taastamisaegsetest juhtidest hiljem kaitseliidu riviline juhtkond, kutselised ohvitserid, kaitseliidu peastaabis ja malevapealikud sellest allapoole olid kõik juba vabatahtlikud, reservohvitserid olid lihtsalt rivi ohvitserid, kes mõneks ajaks komandeeriti kas maleva pealikeks või instruktoritaks. Seda on just tähtis rõhutada, et ei ole olemas niisugust mõistet nagu kaitseliidu ohvitser, sest kuivõrd kaitseliit sõja puhul pidi Kosalt sulama regulaarväkke ja teiselt poolt täitma siis oma kaitseväe või tagalajulgestusülesandeid siis see ohvitserkond ei saanud olla vähem haritud, vähem kursis moodsa sõjategevuse nõuetega. Kui nii-öelda siis kaitseväe ohvitserkond ja toimus selline rotatsioon. Kaitseliidu maleva pealik oli riviliselt iseseisva väeosa ülema õigustes, see tähendab siis rügemendi või üksikpataljoniülema õigustes ja nimega näeme, et ohvitserid on kolm või viis aastat malevapealikud, siis kaks või kolm aastat. Mõne rügemendi või pataljoniülemad ja kaitseliidu pikaajaline staabiülem kolonel Jaan Maide. Näiteks oli rivi staažil kolmekümnete aastate keskel soomusrongi rügemendi ülemana ja nii edasi, nii et kaitseliidu ohvitser konda pidevalt hoiti samal tasemel, kui seda oli kaitseväe juhtkond. Kindral samas ma tõsi küll, oli 15 aastat järjest kaitseliidu ülem. Miks just, seda ma ei oska öelda. Kaitseliidu ülema ametikoht vastas õigustelt diviisi ülema ametikohale ja kolleeg Rein Helme on öelnud, et võib-olla ta oli sellepärast kaitseliidu ülem 15 aastat et ta oli kõige ebasõjameheliku väljanägemisega kindral Eesti vabariigis. Ja võimalik, et see isegi nii oli, sest paljudes mälestustes on öeldud. Tema täitis nagu rahva kindralina selle koha, mis jäi tühjaks siis, kui kindral põder suri. Isiklikult ei oska midagi öelda, aga tundub, et ta oma esinemiselt maneeridelt. Oli selline tüüp, kes sobis organisatsiooni juhtima. Niisugust organisatsiooni, kus ei saanud ainult käskida, vaid pidiga veenma olema populaarne. Kolonel Lui Jaanson kaitseliidu tänane juht juubelipeo peremehena Sakala keskuses. Kui head sõdurid võisid olla kaitseliitlased nende oskused lahingus. Kaitseliidu väljaõppes ta juhtusin lugema siin just äsja, kuna on kaitseliidu juubeliaeg ja ühte 1935. aasta kaitse kodus avaldatud vestelises vormis jutustust ühest õppusest võru malevas vist, kui ma õieti mäletan. Väga lühidalt refereerides. Rühm lähenes teesõlmele kaevus kahel pool teed maasse vastutegevust imiteeris politseinikest moodustatud kaitseliidu rühm, kes lähenes peo autodel kahel pool teed, siis metsas varjunud valitsusüksus laskis läbi esimesed kaks autot, kolmanda auto kasti visati käsigranaat. Avati tähendab püstolkuulipildujatest. Nii tuleb väga tuttav ette, kui me mõtleme võitluse peale hävituspataljon lastega 41. aasta suvesõjas. Nii et kaitseliidu õppus, mis oli orient veeritud, nagu juba juttu oli, põhiliselt siis oli jalaväest koosnes oli orienteeritud sellele, et kaitseliit suudaks võidelda ka siis, kui rinnet enam ei ole. Ja ilma kaitseliidu ettevalmistuseta ei oleks eesti rahvas 41. aasta suvel küll mingit partisanisõda pidanud või oleks kandnud siis ääretult suuri kaotusi. Sest ka see, kuidas primitiivsete vahenditega tega metsas onni ehitada, kuidas maastikul varjuda. Kuidas väheste vahenditega improviseerida, noh, näiteks tuntud paksust klaasist, sile pudelitest, käsigranaate või süütepudeleid. See ei ole ju kaasasündinud oskus, see nõuab ikkagi ettevalmistust ja väljaõpet, et ja just sellist väljaõpet kaitseliit andis, nii et võiks öelda, kaitseliitlased olid just Eesti oludes just oludes, kus vastane on masendavalt tugevam, väga head sõdurid. Kaitseliit tegelikult ju kaks spordiala Eestis. Kas need olid laskmine ja suusatamine, milles kokku käib laskesuusatamine ja kui me mõtleme Soome talvesõja peale, siis see oligi põhjus, miks hobused, selle sõja? No ütleme siis, Soome jaoks ikkagi võitsid, riik jäi alles. Kaitseliidu laskespordi õieti lahinglaskmise arendamine algas tegelikult kohe peale kaitseliidu taastamist, aga ütleme siis niimoodi suuremate aktsioonidega algas ta 1928. aastal. Ennem seda toimus niisugune. No ütleme siis nii taseme väljaselgitamine. Ja kui oli laias laastus välja selgitatud see Tase erinevates rühmades siis 28.-st aastast mindi üle võistluslikule süsteemile. See on terve paks raamat, mis kaitseliidu ülema käsk kirjadena ilmus, koondati ja välja anti. Aga põhimõte oli selles motiveerida stimuleerida kõiki mehi, mitte ainult seda kümmet või kahtekümmet, kellel on lootust rõhuda rahvusvahelisele tasemele. Selleks siis toimus malevate tasemel oma laskevõistluste ring ja nendest välja sõelunud paremiku tasemel siis üleriiklik ring. Mis eeldas lasketiirudes? Soris eeldas lasketiirudes olemasolu ja kusjuures kahekümnete aastate lõpux kolmandik, olgu selleks oli Eestis umbes 600 lasketiiru Nendest rõhuv enamus oli kaitseliitlaste poolt talgutöö korras ehitatud. No loomulikult siis rahalist abi oli riigi poolt saadud, aga väga paljus ka omavalitsuste tähendab valdade linnade poolt. Ja see esimene niisugune motivatsiooni alus oli see, et seati sisse klassilaskurite süsteem kokku siis kuus erinevat astet, et nendel olid vastavad rinnamärgid, Pisaid eristasid, üleminek madalamast klassist kõrgemale toimusid nõndanimetatud võistluskatsetega ja 30.-te aastate ütleme siis algupoole, oli saavutatud see, et meil on olemas nii-öelda kohalike laskurite selline inimkogum. Ja järgmine aste. Kui ma õieti mäletan, siis 33.-st aastast oli see, et rõhuasetus läks allüksuste vahelisele võistlusele, et oleks võimalik komplekteerida ühtlase tasemega jagusid. Põhirõhk pandi sellele, et malevat pidid olema võimelised välja panema jagusid, kellel on ühtlane lasketase ja kolmandate aastate teisel poolel mindi siis tiiru laskmisest juba suurelt, osalt hakati üle minema lahinglaskmisele maastik. Nii et see oli suur astmeline teadlik protsess, millega kaitseliitu kui tervikut valmistati ette väga hea laskeoskusega meeskonnaks. Zmaiping või täpsuslaskmine on ajaloos teinud mitu korda selliseid kõikumisi või kaari. Sellele pöörati suurt tähelepanu peale puuri sõda sajandi alguses, kus selgus, et puurid, kellel ei olnud regulaararmeed, keda võib ka kaitseliidu sarnaseks organisatsiooniks nimetada tegid kohutavat hävitustööd inglise regulaararmee kallal, kus laskmine toimus veergude kaupa kogupaukudega ja praktiliselt ilma sihtimata, noh lihtsalt selles suunas, kus vastane oli puurid, kasutasid, et gruppide ja ütleme hõreda aheliku taktikat ilma mingisuguse komandot, mehed valisid ise märke ja tulistasid ja tulemused olid kümnekordselt ületasid Inglismaa inglise armee. Siis pöörati laskmisele suurt tähelepanu. Esimese maailmasõja ajal, kui tulejõud massiivsest, kas kasvas väga suureks alguses ka eirati täpsuslaskmise tähtsust siis olid algatajaks sakslased ja ameeriklased tulid esimesse maailmasõtta juba väga heade laskeoskustega. Ma ei tea, kas see päris täpselt tõele vastab, aga igatahes väidetakse. Kaks Ameerikast snaiperid pidasid kinni ühte pataljoni. Mitte muidugi sellepärast, et nad oleks jõudnud nii palju mehi maha lasta vaid sellepärast, et sõjas üldiselt paugutaks, aga pihta saadakse vähe. Aga kui tekib olukord, kus iga pauk on pihtas, siis psühholoogilise tõkke või sellise hirmu hirmusündroomi ja Eesti sõjaväes. Kolonel Sternberg, hilisem kindral, kes oli pikka aega meie jalaväeinspektor või laskeinspektor. Tema hakkas kohe panema suurt rõhku laskmisele peale vabadussõda aga sõjaväes teatavasti roteerub see ajateenijate kontingent suhteliselt ruttu. Kui mees läheb sõjaväest ära, siis saan ta oma asi, kas ta tegeleb laskmisega või tegeleda ka need oskused, mis ta on omandanud, võivad kaotsi minna. Kaitseliit hoidis need mehed pidevas treeningus. Ja võrdluseks võiks tuua niipalju, et enne esimest maailmasõda Tsaari-Vene armees viieaastase sõjaväeteenistuse jooksul laskis sõdur välja keskmiselt 25 padrunit. Lahingpadrunid. Eesti kaitseliitlane laskis aastas välja keskmiselt 120 padrunit. Nii et juba see noh, laskma ei saa õppida, ilma et lastaks ja kaitseliit nende tiirude, võrgu ja moona kindlustamise abil tagas selle mehed tõeliselt käisid laskmas. Nii et võiks öelda, et eesti sõduri lasketase teise maailmasõja eelõhtul oli kindlasti kõrgem, kui ma ei räägi punaarmeest, kui kindlasti kõrgem ka näiteks kui Saksa armees punaarmees oli teatavasti Vorošilovi küttide liikumine aga sealhulgas nii suur, pakas uha või siis näitlemine, et kuskil 37 või kaheksa kanti ette, et Nõukogude liidus on kuus miljonit snaiprit. Ja siis hakati seda asja uurima ja pandi mõned mehed vangi või lasti maha, selgus nii juurde kirjutas oli tehtud nii kohutavalt palju, et sellest kuuest miljonist nõukogude ajaloolaste ametlikel andmetel ja järgi mingi 230000 kellele kvalifitseeriti see tase, mis paberi peal näidati kuuele miljonile. Meil nisukesi asju ei tehtud. Meil oli igamehel siiski teada, kas ta on teise klassi laskur või esikütt. Lõppkokkuvõttes meil siis elekteerus välja umbes 100 120 meheline kaitseliidu laskurite eliit ja nende hulgast siis juba need mehed, kes tulid nii Soomes, Helsingis kui ka hiljem Šveitsis maailmameistriks, tõid Eestisse Argentiina karika. Aga ta võib seda asja mitut moodi. Kui lugeda politseiväljaandeid, siis me näeme, et sealhulgas oli neli politseinikku. Kui lugeda kaitseliidu väljaannet, siis kuna need politseinikud kuulusid ka kaitseliitu siis nad lähevad. Kelle arvele? Aga igal juhul Eesti laskemeeskonnast enamik kuulus kaitseliitu. Millist jõudu kujutas endast kaitseliit tema parimatel aegadel? No ja nähtavasti olid need 30.-te aastate teisel poolel. Jah, teise maailmasõja eelõhtuks ikkagi kaitseliit oli välja kujunenud organisatsioon. Ja kaitseliit ei olnud sugugi ainult sõjaline organisatsioon koos naiskodukaitse, noorkotkaste ja kodutütardega hõlmasta 100000 inimest ja see on kogu Eesti ajaloo suurim vabatahtlik ühiskondlik organisatsioon üldse. Alates 26.-st aastast oli Kaitseliidule asetatud maakondades kohtadelt näiteks vabariigi aastapäeva läbiviimine. No mida siis riik korraldas pealinnas ja ütleme suuremates linnades. Kaitseliit algatas juurutas võidupüha traditsiooni, nii et kaitseliit oli väga suur ühiskondlik kasvatusorganisatsioon. Oli kohti, kus kaitseliidu maja oli kõige tähtsam kultuurikeskus, näiteks Pätsialis, kus uhkemad kultuurirajatist ei olnudki kui kaitseliidu maja, kus toimusid kontserdid, teatrietendused, klubiõhtud ja nii edasi. Aga nüüd, kui rääkida, siis sõjalise poole pealt. Kaitseliidu roll. Kolmekümnete aastate lõpuks oli muutunud nii suureks, et kaitseliidu noh, viima asja absurdini. Näiteks likvideerimine sandistas ikkagi Eesti riigikaitset juba väga tõsiselt, sest kaitseliidus olid juba loodud üksused, mis tervikuna pidid sõja korral tegevusse astuma. Ta oli juba muutunud üheks osaks riigikaitsestruktuurist. Mitte et kaitseliit kui reservistide organisatsioon on reservuaar, kust võetakse üksikud mehed ja paigutatakse väeosadesse täienduseks täienduseks vaid kaitseliit oli juba loonud üksused, mis sellisena pidid minema kohe tegevusse kaasa arvatud suurtükiväe, kaasa arvatud patareid siis eskaadronid, piiriäärsetel aladel lahingukompaniid ja nii edasi. Ja teisest küljest oli muidugi kaitseliidu nagu juba korduvalt rõhutatud roll see, et ta võimaldas hoida umbes poolt vajaminevast reservist pidevas treeningus, ilma et see oleks riigile peaaegu midagi maksnud. Aga kaitseliidu jah, hiilgeaega ma ei oskagi niimoodi öelda. Ma ütleks, et kuskil 28.-st aastast alates oli tegemist organisatsiooniga, mis oli loodud, mis toimis ja mis läks, kogu aeg paremaks, maks kindlasti oleks järgmised 10 aastat lisanud Kaitseliidule veel hulgaliselt tehnikat, sidevahendeid. Kindlasti oleks jalaväeosa langenud ja kasvanud eriüksuste osa, aga see on normaalne arenguprotsess. Nii et Eesti vabariigi viimased kümmekond aastat on ka kaitseliidu hiilgeajaks. Kui tõsist vastast nägi kaitseliidus jõud, kelle eesmärgiks oli väikeriikide iseseisvuse likvideerimine Oi, kindlasti väga tõsist vastast juba enne Eesti vabadussõja algust, minu mäletamist mööda kas 26, november või kui loodi sõjarevolutsiooni komitee Peterburis sinna põgenenud eesti enam lastest mis siis sai hiljem aluseks nõndanimetatud Eesti Töörahva Kommuuni nõukogule? Andis välja sellise juhendmaterjali oma agentidele Eestis. See langes vabadussõja alguses meie käte koos ühe komissari portfelliga ja seal on siis üles loetud, mida agendid peavad tegema millistele asjadele tähelepanu pöörama, son, pik, dokument, mitu lehekülge. Ja seal on siis öeldud nii, et välja selgitada, kus on sõjaväe siis Eesti sõjaväestaabid, laod, kus on sandarmeerial, sellist asja Eestis küll ei olnud, aga noh, mõeldud on siis politseid ja välja selgitada ükshaaval valge kaartlaste korterid kus nad elavad ja nende perekonnaliikmed. Nii et kui ütleme siis politseid, sõjaväge kästi siis luurata ja nii-ütelda nähtusena, nähtusena või organisatsioonina, siis kaitseliitlaste puhul nähti ette ükshaaval kõik kirja panna, kus nad elavad, kes on sugulased teadagi, milleks selleks et võimaluse korral rakendada terrorit. Nii et juba siis kui kaitseliitu noh, peaaegu et veel ei olnudki, astus oma esimesi samme, nähti juba ju kaitseliidus sellist surmavaenlast ja kui me tuleme nüüd paarkümmend aastat ajas ettepoole, siis teatavasti Eesti annekteerimine Nõukogude liidu poolt ennem kui see vormiliselt toimus, võimu üleminek nõuti juba kaitseliidult relvade ärakorjamist, Eesti sõjavägi hingitseb veel mitu kuud erinevate nimede all. Aga kaitseliidu elimineerimine kästi läbi viia. Eestil endal ennem tegelikult puha armee. Tõelist noh, punaarmee tuli küll sisse, eks ole, ja ja kaitseliit oli olemas, aga nii või teisiti kahetsusväärsel kombel ju meie oma ülemjuhatajal sunniti andma käskkiri, millega kaitseliiprid relvad loovutama. Nii et need kaks äärmust Eesti sõjaeelse vabariigi loos näitavad, et see hirm, kaitseliidu ja see oli väga suur. Ja mõnes mõttes on see ka arusaadav eriti just kompartei poolt juhitud struktuurides. Olnud ju päriselt arusaadav, et lihtkodanik vabatahtlikult astub riigi kaitseks välja see filosoofiliselt võõras, teisest küljest veel võõram oli see, et riik ühele lihtkodanikule loovutab relva saab seda kodus hoida ja revolutsiooni ei algagi. Nii et need, need kaks sellist noh, mitte mõistetavust tingisid selle, et kaitseliidu näol kujutate endale ette midagi sellist, nagu Hitleri Saksamaal SA või või, või nagu Mussolini olid must särklased mingisuguse ideoloogilise partei või organisatsiooni relvastatud kaardiväge või siis kui tuua analoog Nõukogude Venemaal kaastatelt punakaarti ideoloogiliselt mõtestatud rühm, kes astub mingisuguse partei ideoloogia eest, relv käes, välja see, et kaitseliitu kuulusid inimesed erinevatest parteidest. See, et kaitseliidu vanematekogus olid esindatud riigikogu parteid umbes 70 80 protsendi ulatuses oma oma liidritega. Et maailmavaateliselt erinevad inimesed iseseisva riigi kui niisuguse ideest on valmis relva kandma ja välja astuma, ei olnud päriselt arusaadav. Sellest ka tõenäoliselt see pime viha kaitseliidu vastu ja kaitseliitlaste vastu. Teatavasti kuulumine kaitseliitu oli ju näiteks Värskas arreteeritud eesti ohvitseride süüdimõistmisel või, või kohtulavastuste puhul või erinõupidamise otsuste puhul kirjutatud sisse süüdistusena tähendab Eesti vabariigi ohvitseri süüdimõistmiseks Nõukogude vaatenurgast lähtudes oli see, et ta kuulus kaitseliitu, see oli sisemine vastuolu. See ohvitser oleks võinud olla süüdi mõistetud selle eest, et ta oli Eesti ohvitser. Aga, aga süüdistus oli see, et oli kaitseliidu liige. Nii et kaitseliidu näol oli tegemist organisatsiooniga, mis potentsiaalses vastases äratas ikkagi väga suurt hirmu ja, ja seda püüti iga hinna eest likvideerida. Ja see toimus siis juunis 1940, kuidas see tehniliselt läbi viidi millesse algas kõik see algas siis Laidoneri kohtumisest Meretzkovi kanaariaas. Jah, seda küll. 17 juuni. Ja ja sellele järgnes siis relvade äraandmise käskkirjaga, nagu me teame, mõningates malevates õnnestus osaliselt ka relvi peita. Ja mingil määral oli see siis aluseks ka 41. aasta suvesõjas relvastumisele. Mälestuskild kaitseliidu likvideerimise päevilt August Värnik Noh, muidugi kaitseliidu eit oli seal kõik küll autada hobustega relvi ja laskemoona, toomas seal suur magasiait, endine rahva ja mis ta seal soli tonti minu käsutuses, sest need olid suurtükid ka. Nende sellepärast suurtükiväelane Hakkamisel vastu võtma relvadega seal midagi ja ma isiklikult pidin kirjutama kõik need saad leed, nendel olid need blanketid juba saatelehed olemas ja ma isiklikult pidi kontrollima need relvanumbri järele, pidin kõik kirja panema. Jah, ja relvadega seal midagi selleks kõik. Aga laskemoon. Mis oli kastides veel 300 padrunit sees, oli teatud kastid. Need olid lihtsalt loed, kassid tere teada. Padrunid on advasse lahti, padrunid. Ja mina ei tea, kui palju neid võis olla tuhandeid, oi mis tuhase miljonid sõnad, et ega ta seal midagi seal eakab. Ma ütleme, mis me nendega teeme. Me ei käinud lugema, hakkasin, loeme kaks päeva. Kurat, kes loeb, teed ära? Ma ütlen, mina lähen helistada kosmosele, et mis Askus ütleb, et mina ei oska sellega midagi peale hakata. Helistan Asmusele sinna, Tartu. See ütleb, et tehke, mis te tahate, mina ei osale mingit nõu anda. Aga kell pool 12 kandke mulle ette, see oli midagi, ma mäletan nii õhtu hilja või öösel kunagi, nii et tema ütles, et tema on kogu aeg seal telefoni juures. Tehke, mis te tahate aegagi, kell pool 12 katkeb küll. Ütlesin meestele, nüüd ei aita muud midagi, et ühte kasti loeme sisse ära, kui palju läheb, hakkame mõõtma nagu kartulid ja ja niiviisi. Ja nii sai tehtud ja lõpuks sain siis varemgi valmis, kui pool 12 päeval. Ja siis läksid, kandsin ette, et kaitseliit teeritud ja seal oli siis ja toodi relvad ka, toodi sinna veel. Kaitseliitlased protesteerisid kõvasti, aga seal on ülejäänud suure tulemus on siin ka kaasas, üks ütles, et nendele ta, mis te vaidlete, et meil ei ole siin midagi kaasa rääkida, eks kogu see toomine oli vastu tahtmist. Jah, õigel ajal on see midagi kõrvale ka, läks. Jah ja seda ma imestan ise praegu, et, et mul on nii palju julgust, et ma kurat, mat nool teha väljastatud ja seal oli nendele staabihoone ja elas ka seal ülemusi ja ükskord kutsuvat minut. Kuulge, tulge sinna, et meil õhtu seal sööme õhtust ja ma läksin ka ja, ja, ja siis ütlebki, et lõpsistleme, kuidas on need, kes saakseks, kast padruneid, malli saab ja sokutasin ja mina ei mäleta, kui ta Moody mani äraselt, eks massaa, nii et need mehed pidid, nägime, sõduritki, seal valvas olid ja et mul pärast mõtlesin hiljem, et, et kurat hulleli, et, et seoses makstud minu kui väljas olnud minu päevasele. Jah, sokutasin ära ühe kasti. Aga muidugi, seda ei saa üle tähtsustada, need olid ikkagi episoodid. Suures, laias laastus ikkagi kaitseliidult korjati relvad ära, jah. Aga omandatud oskusi ei saanud ära korjata ja kuigi nii arreteerimised kui ka 41. aasta küüditamine laastasid kaitseliidu ridu ikkagi olid kaitseliitlased need, kes tegelikult välja astusid 41. aasta suvel ja kaitseliit selles mõttes taastus oma kaitse nime all ka peale saksa okupatsiooni saabumist. Omakaitses oli 41. aasta sügissuvel ennem kui hakati Eesti lahingupataljoni moodustama üle 40000. Nii et osa nendest olid muidugi uued mehed, aga, aga nii või teisiti, see rahvavabatahtlik, relvastatud organisatsioon taastus väga ruttu ja ilma mingite ülevalt poolt antud käskude ta pigem vastupidi, sakslased huvitatud sellest, et Eestis niivõrd võimas relvastatud organisatsioon tekib ja siin ma tahaks seda ka veel lisada, et kuigi kaitseliit tähistab oma kaheksakümnendat aastapäeva ja see on kõik väga õige siis kaitseliidus sarnane organisatsioon oli ju siiski ka juba seitsmeteistkümnendal aastal revolutsiooni järel loodud omakaitse. Kaitseliidu sarnased organisatsioonid on meie ajaloos varemgi olnud. Kui lähme tagasi põhjasõja aegadesse, siis kogu Saaremaa karmis on Rootsi. Garnison koosnes viiest Suurtükiväelasest ja 49-st muskettalist. Aga selleks, et saart kaitsta loodi paakide süsteem ümber saare, et märku anda, kui vaenlane läheneb ja rakendati praktiliselt kogu elanikkond ja sa seda ei nimetatud, küll nii, aga parkides selleaegne Saaremaa omakaitse koosnes neljast 1000-st mehest, see oli see jõud, kes pidi seda kodusaart tegelikult kaitsma, mitte need 49 rootsi musketäri ja nende võimaluste piirides oli ka relvalaod selleks loodud. Seal nüüd kõrvalmärkus, aga ma tahan, et kuivõrd Eesti rahvas on elanud sajandeid ilma oma riigita rahvana kuivõrd Eestimaa valitsejad ei ole paati pööranud tähelepanukodude elude vara kaitsele, Sis kriitilises olukorras on pidanud eesti rahvas ise organiseeruma oma oma elu ja kodu ja vara kaitseks. Ja on olemas traditsioon, mis ulatub tegelikult sajandite taha, mitte ainult 18.-sse aastasse. Kuuldud saates meie riik vaatles Eesti kaitseliitu sõjaajaloolane Hannes Walter.