Vikerraadiokava jätkub saatega sarjast meie riik. Noor äsja välja kuulutatud Eesti riik kogu eesti rahvas elas üle vääda. Käid Aegi väga raskeid päevi. Laidoner Landes veer ja Läti riiklus. Teine saade. Läti riik sündis lahingutes 80 suve tagasi. Eesti ja Läti sõdurite ühistel lahinguväljadel vaatasid võnvalt Riia linnani Koiva jõelt Daugavani vastaseks raudtee viis jalandesse. Rahvas ongi ristinud sele Landeswehri sõjaks. Landeswehri sõja vastaspoolte eesmärgid tänapäeva käsitluses ajaloolane Hannes Walter No siin ma võib-olla alustaksingi teatud suurte ja ülevate müütide mahakiskumisega nimelt väga paljudes, eriti mälestuskirjanduses ja sõjaeelses populaarses kirjanduses on väidetud. Fondar Coltsi Landeswehri, ütleme siis meie vastaspool eesmärgiks oli lisaks Lätile diile ka Eestimaa vallutamine selleks et ellu viia pooleli jäänud projekt ja luua Balti hertsogiriik kogu Baltikumis. Kui me vaatame nii saksa väejuhatuse dokumente, kui me süveneme Wonder, Coltsi mälestustesse ja nii edasi, siis peab ütlema, et see on siiski liialdus. Saksa poole eesmärk baltisaksa ja seda toetava riigi saksa vabatahtlike eesmärk oli säilitada oma mõjuvõim Läti alal nii suures ulatuses kui see vähegi võimalik, eeskätt Kuramaal ja Eesti vallutamisest ei olnud tegelikult siiski juttu, sest rahvusvaheliste jõudude tasakaalu rahvusvahelist reaalset poliitilist situatsiooni hästi tundva mehena grafonder Koldits teadis, et katse küünitada saksa mõjuvõim Soome laheni kohtaks järsku ja otsustavat sõja võitnud lääneliitlaste vastuseisu. Nii et siin on tegemist romantilise liialdusega saksa poole. Eesmärk oli maskeerides oma plaane Läti valitsuse pseudovalitsuse kilbi taha säilitada, mingisugune saksa mõjuvõim Lätis selles mõttes siiski Saksa sõjaplaanid ei olnud nii kaugeleulatuvad kui nii mõneski sõjaeelses kirjatükis on väidetud. Mis puutub eesti poolde, siis kindral Laidoner on paaris seoses öelnud ja kirjutanud et Eesti lõunapiiri on võimalik kaitsta kahe suure veetõke üldjoonel. Nendest üks on Emajõe ja Pärnu jõejoon ja teine on Läti pinnal juba siis Koiva jõejoon. Ja kui Koiva jõejoon kaotada või loovutada, siis järgmine selline tõsiseltvõetav kaitsepositsioon on Emajõejoon ehk teiste sõnadega selleks hetkeks siis on juba Eesti lõunamaakonnad kaotatud ja Eesti poole eesmärk oli mitte lasta sõjategevusel kanduda Eesti pinnale vaid pidada Eesti piiride kaitsesõda väljaspool Eesti piire. Kas öeldust võib järeldada, et Eesti poole peaeesmärk ei olnudki võitlus Läti iseseisvuse eest vaid esikohal olid oma? Huvid jah, ma usun, et suur osa kuulajaid teab niisugust sümpaatset briti ülemkoja liiget nagu krahv Carlaili, kes on väga palju abistanud meie Laidoneri muuseumit on suur, Eesti sõber räägib enam-vähem arusaadavalt juba ka eesti keelt. Istusime temaga ühel suurepärasel päikeselisel päeval raekoja platsis, jõime õlut ja lugupeetud krahv ütles, et härra Valter, kas te tõesti arvate, et me vabadussõjas tulime Eestit aitama nomiste nüüd me tulime siia selleks, et kaitsta Briti huvisid. Ja täpselt samuti võib öelda ka Eesti väejuhatuse tegevuse kohta objektiivset sel hetkel langesid Eesti huvid ja läti huvid kokku kuid Eesti väed ei oleks läinud kindlasti lahingusse. Ei oleks kindlasti ohverdanud elusid Läti eest, kui see ei oleks olnud Eesti huvides. Nii et see sõda, mida me oma historiograafia tunneme Landeswehri 100-na ja see tõsiasi, et see sõda aitas Lätis võimule. Läti rahvusliku valitsuse on ajalooliste tõsiasjade kui langemine aga mitte altruism, stlik, mitte heategevuslik operatsioon, meie võitlesime oma huvide eest ja need huvid langesid lati huvidega objektiivselt kokku. Valige nüüd ajahetkeks lahingutegevuse alguse missugused olid vastaspoolte jõud ja mis kaliibriga mehed olid vastaspoolte väejuhile. Kõige selgem vastu nendele inimestele, kes tunnevad sõjaväestruktuuri, mis koosneb jagudest, rühmadest, kompaniides, pataljonidest, rügementidest, brigaadidest, diviisidest, korpustest. Kõige lihtsam oleks öelda nii, et Landeswehri sõda oli korpuste kohtamislahing tugevdatud diviisidega esijärgus. Kui lugeda sõjaeelseid kirjatöid, siis me alati kohtume niisuguseid väljendeid nagu räägid ja mõõgad, see tähendab siis jalaväelasi ratsaväelasi ja sellega seoses lahingutegevusse haaratud inimeste hulk ei väljendu adekvaatselt, sest sinna hulka ei ole loetud suurtükiväelasi, sideväelasi, pioneere transporti ja nii edasi. Nii et Landeswehri sõjas kõige põhjalikumalt on analüüsinud seda tegelikult kolonel Georg Leeds, kellest jäi maha suurepärane käsikiri ja tema hinnangu kohaselt. Ta võttis siis kogu sellest operatsioonist ehk Landeswehri sõjast osa Eesti poolel umbes 16000 inimest või meest, täpsemini naisi oli seal väga vähe ja vastaspoolel Landeswehri saksa poole peale umbes 20000. No need on sellised traditsioonilised armeekorpuste koosseisud. Relvastusrelvastuse koha pealt võib siis öelda nii, et kuivõrd Eesti pool suunas lahingusse oma väeosade paremikku siis relvastuses olime me enam-vähem võrdsed lahingu kõrgpunktiks, see on siis juunikuu 21 kuni 23, ütleme oli siis arvestuste kohaselt Eesti poolel umbes 330 kuulipildujat, Saksa poolel umbes 580 590 ja suurtükke ja miinipildujaid, miinipildujaid Eesti poolel ei olnud Eesti poolel siis ainult suurtükid 61, saksa poole 133. Aga ma tahaksin rõhutada seda, et statistika on ebatäpsete arvude täpne summa. Et, et ütleme, et need on suurusjärgud ja ka see vastab enam-vähem esimese maailmasõjaaegse armeekorpuse rõlvastusele. Peale selle oli siis Eesti pool rakendatud enamik meie soomusrongide diviisis neli soomusrongi kaks soomusautot, Saksa poolel olid kasutusel ka luurelennukid või ütleme siis, luurepommitajad olid võimelised ka kergelt pomme alla heitma ja eesti poole rakendati sõja viimastel päevadel juuli algupäevadel ka praktiliselt kogu meie sõjalaevastik, mis siis meie suurtükiväe tulejõudu ütleme siis ka maarindel oluliselt tõstis. Kui võtta arvesse küsimust, ei vaadata ka teisest küljest. Vahetu sõjategevus kestis 21 päeva. Vabadussõda tervikuna Eestis 14 kuud ja selle 21 päeva jooksul. Eesti sõjaväekaotused olid umbes 10 protsenti kogu vabadussõjaaegsetest kaotustest, nii et tegemist oli siiski väga tõsise kokkupõrkega Eesti sõjaväe jaoks ja ka vastane oli. Traditsiooniliselt öeldakse nii. Riigi, Saksa vabatahtlikud, kes Lando sfääri toetasid, olid professionaalid. Nende motivatsioon oli võib-olla madalam kui baltisakslastel, aga nende väljaõpe oli kõrgem, baltisakslaste väljaõpe oli nõrgem, välja arvatud siis Landeswehri rünnak üksus võist, astro, kus olid esimeses maailmasõjas Saksa sõjaväes vabatahtlikult võidelnud baltlased. Kuid selle eest motivatsioon oli nii kõrge, kui vähegi ette võib kujutada, sest et nad ka nemad sõdisid oma kodumaa eest nii nagu nemad sellest aru said. Mis puutub nüüd väejuhtidesse, siis ma arvan, et Eesti poole väejuhtidest on olnud küllaltki palju juttu Eesti sõjaväe kõrgeimaks, ütleme siis, ametlikuks vormiliseks juhiks oli kolmanda diviisi ülem kindralmajor Ernst Põder ilma akadeemilise hariduseta ohvitser, kes oli tõusnud puhtal kujul rivis esimeses maailmasõjas, siis polgu komandöriks ja Eesti sõjaväediviisi komandöriks. Ja temale oli siis allutatud operatiivselt ka soomusrongide diviisi ülem kapten Parts, samuti puhtal kujul riviohvitseri ilma akadeemilise hariduseta. Kuid Eesti poole ajuks selles operatsioonis oli alampolkovnik Nikolai Reek. Temal oli akadeemiline sõjaline haridus, tõsi küll, see jäi pooleli. Kui algas esimene maailmasõda, siis stuudiumi olnud lõpetatud, et tol ajal veel kindralstaabi kapten Reek läks otseakadeemia kateedri pingist sõjategevusse ja oli esimese maailmasõja ajal suhteliselt kõrgel kohal. Lääne-Eesti saarte kindlustatud piirkonna staabi operatiivosakonna ülem oli kindralstaabiharidusega ohvitser. Ja millise hinnangu on andnud ajalugu vastaspoole väejuhtidele? Kui võtta nüüd tervikuna, siis kindral krahv vander, Kolts suurefon, tar Koltsi väike sugulane, feldmarssal von der Coltsi sugulane oli esimese maailmasõja ajal diviisi komandör kuid olles määratud saksa vägede juhiks Soomes või Saksa abiväe juhiks Soomes ametliku tiitliga saksa kindral Soomes oli temal tema juhtimisel ka poliitiline dimensioon. Ja ka antud operatsioon ei olnud puht operatiivne, vaid seal pidi tegema ka poliitilisi otsuseid, andma poliitilisi hinnanguid. Ja Saksa väejuhatus hindas teda iseseisva otsustajana suhteliselt väga kõrgelt. Nüüd, mis puutub rauddiviisi ülemasse major ainult major Flatšerisse ja mitmetesse teistesse saksa poole komandör idesse, siis huvitav joon on see, et nendel oli koloniaalsõjakogemus. Nad olid sõdinud Saksa asumaades enne esimest maailmasõda ja kui me vaatame sõjategevuse iseloomu siin Baltikumis, siis meenutas suuresti koloniaalsõda, siin ei olnud tihedaid rindeid, suuri tulekoondiseid ei olnud kaevikuid. Püsivaid välikindlustusi olid hõredad rinded suurelt osalt siis mobiilsed, väikesed võitlusgrupid suurtel aladel ja koloniaalsõja kogemus kindlasti tuli kasuks vägede juhtimisele siin. Mis puutub mar Fretsialisse, siis tegemist oli saksa esimese maailmasõjaaegse kõige kõrgema isikliku vapruse aumärgi, Puurlameriti kavaleriga mõõdud teise maailmasõjaks, rüütliristiga või isegi rüütliristiga tammelehtedega väga-väga kõrge vapruse aumärk. Isiklikult väga väga vapper mees ja ka poliitik, kuna või ütleme siis poliitiliste hinnangute andjana teravmeelne ja kriitiline tema oma mälestusraamatus rauddiviisi võitlustest näiteks hindab kogu sellele Andersoni sõja väga suureks poliitiliseks veaks ja kritiseerib väga tõsiselt Wonder Koltsijata läks selle peale. Meie jaoks on Landeswehri sõda muidugi ütleme üks väga tähtis sündmus. Aga tõepoolest ka vastaspool hindas seda operatsiooni väga kõrgelt peale esimest maailmasõda või siis õigemini kolmekümnendatel aastatel andis Saksa kindralstaap välja kolmeköitelise ametliku sõjaajaloo, mis käsitleb esimese maailmasõja nõndanimetatud järel võitlusi Saksa sõjaväetegevust idast välja taandumisel piiri lahinguid Poolaga ja nii edasi. Ja see kolmeköiteline raamat sisaldab operatsioonide käsitlusi põhiliselt siis sellisel poliitilis strateegilisel tasandil. Lahinguna on analüüsitud ainult ühte sündmust, nimelt Võnnu lahingut. See, mis kumab läbi nii mälestustest kui ka sellest ametlikust saksa ajaloost, on see, et sakslaste lüüasaamise peamine põhjus oli vastase alahindamine. Ja seda isegi kuigi Fander Kolts väga vaevaliselt tunnistab oma vigu ja nii edasi. Aga ka tema oma mälestustes ütleb, et eestlaste alahindamine oli see peamine põhjus, miks siis see operatsioon lõppes, lõppes lüüasaamisega. See oli niisugune kohe Lembitu malevameeleolu väga vägerali, selliseid muistne, muistne viha. Ja nüüd olime relvastatud võrdselt juhitud võrdselt. Aga sakslased olid küll suurtükiväe poolest palju rikkamad ja neil olid väga head miinipilduja ja väga palju laskemoona. See oli nende paremus, aga neil ei olnud jälle, kas seda hoogugi eriti need palgasõdurid, keda nad sealt rauddiviisist Pumale palkasid. Lahingutegevuse kirjeldamine raadio kaudu on äärmiselt tänamatu näitamata kaarte ja vaatamata ekraanile just tilku heitmata ekraanile. Aga võib-olla ehk püüaksime siiski esitada mingi arengut? Võib-olla et alustada võiks siis sellest, et kogu sõjategevus jaotub kahte perioodi. Esimene periood on siis see, kui nagu eelmises saates, mis sai mainitud, et Saksa väed said esimese kontakti vägedega, mis olid Eesti operatiivalluvuses teisel juunil. Seal tekkis selline konfliktsituatsioon. Selle lahendamiseks lepiti kokku, kui, et neljandal juunil toimub poolt meievaheline kokkusaamine, asjade arutamine. Sakslased oma volitatud esindajaid läbirääkimistele ei saatnud. Viiendal juunil asusid siis Eesti soomusrongid ettevaatlikult Valga Riia raudteeliini mööda edasi liikuma. Sattusid selle tuntud amata jõe silla juures, kes vähegi vabadussõja loo raamatuid vaadanud, teab selle sillapilt. Sild on praegu olemas ja kiviosa vähemalt on samasugune, nagu oli sel ajal. Sattusid siis saksa valitsusse, algas tulevahetus ja sellega faktiliselt sõjategevus oli alanud. Kuuendast kuni 10. juunini toimusid lahingud Tseesise või siis eesti keeles Võnnu ümbruses, kus Läti ja Eesti väeosad said lüüa ja sakslased vallutasid Võnnu. Nüüd üks selline müüt, millest me rääkisime, oli sakslaste eesmärk, mida on ülehinnatud. Teine selline ebatäpsus, ütleme väga paljudes mälestustes. Eesti poolel on see, et Eesti väed kohe algusest peale Lembitu ja tasuja vaimus tormasid sakslastele kallale ja, ja hakkasid neile peksa andma. Tegelikult need esimesed lahingud neljas või ütleme siis, viies, kuues, seitsmes, kaheksas juuni olid eestlastele üpris õnnetu, neetud, esines tervete roodude meeleolu kõikumist, laialijooksmist ja nii edasi, sest vastane oli siiski midagi muud kui see, millega siiamaani oldi harjutud. Vastane oli väga tõsine, on olemas näiteks kuuenda jalaväepolgu osas käskkirju diviisi komandör andis juba väga karmi käskkirja, aga näiteks kuuenda polgu ülem andis käskkirja, millest ma tsiteerin ühte lõiku. Käsin pataljoni ülematel kõige silmarooduülema loata loodust lahkunud ja selja taga tolgendavad otsekohe maha lasta, sest niisuguseid jooksikuid äraandjad ei kanna. Eesti pind. Tähendab, olukord pidi olema siiski küllaltki tõsine. Ja kolmas selline müüt, et mida meil ei ole mõtet tänapäeval enam kultiveerida, on see, et lääneliitlased, kes tõepoolest sobitasid Eesti ja Landeswehri vahel siis 10.-st juunist alates vaherahu. Et need nagu oleks selle vaherahu peale sundinud Eesti poolele, et kui seda vaherahu poleks olnud, siis oleks kohe eesti väed läinud pealetungile, ET Landes Fer kasutas vaherahu ära oma jõudude koondamiseks, tõsi küll, kasutas, kuid me ei saa üle ega ümber Laidoneri enda tsitaadist. Et meile pandi ette teha vaherahu ja sõjaline tegevus katkestati, selles seisis meie õnn. Vaherahupäevadel sain korraldada vägesid Landeswehri vastu Narva alla jätsin vaid neljanda rügemendi ühe pataljoni esimesest rügemendist, nii et mõlemad pooled kasutasid seda vaherahu ära jõudude koondamiseks. See, see on vaherahu ja see rahuga lõppes, oli mõlemale poolele selge. Aga see vaherahu ei olnud sugugi rohkem Landeswehri huvides kui meie huvides. Nii et siin ei ole ka mõtet võib-olla seda omaaegset noh, enesetunde tõstmiseks esitatud väiteid korrata. Ja järjekorranumbriga vist neljas moment on siis see, tihtipeale on lääneliitlaste suhtumist väga konkreetselt või tihedalt seotud isikutega. Et niikaua kui Ameerika kolonel friini oli lääneliitlaste esindajaks või vahendajaks Eesti ja Landeswehri läbirääkimistel olid lääneliitlased nagu siis Landeswehri poolt ja siis, kui kindral kov saabus oma instruktsioonidega tema esindajana, siis kolonel tallenz konkreetselt koha peal, et siis nagu oleks need inimesed olnud eestisõbralikud. Asi lahendati siiski liitlaste kõrgema nõukogu tasemel. Pariisis lahendati konkreetselt Marssal Foshi eesistumisel ja see, et liitlased võtsid ära oma toe sakslastelt ja hakkasid ühemõtteliselt toetama eestlasi sellele nüüd väga selgelt sõjapoliitilised põhjused. Talvel 1000 918919 ei olnud olemas lääneliitlastel kedagi, kellele toetuda peale endise löödud saksa armee. Suveks 1919 oli üles ehitatud korralik eesti armee, väga tugev Poola armee hakkas jalgu alla saama juba Leedu ja Läti ja enam ei pidanud liitlased taluma sakslaste pere mehetsemist Baltikumis. Ja nüüd, kui sakslased veel ka väljakutsuvalt käitusid, üritasid maski valitsuse abil kindlustada oma võimu Lätis siis täpselt nii-öelda valitsus abil siis mingil hetkel marssal Fuš ja teised liitlaste kõrgema nõukogu liikmed tõmbasid joone alla, ütles, et aitab sakslased välja ja hakkame toetama neid kohalikke riike, mida siis noh, on tuntud kui sanitaarkordon selle Klewanso ütlemise järgi, nii et siin oli tegemist liitlaste poliitikamuutusega ja need kolonelid ja kindralmajorit või brigaadikindralid, kes kohapeal vahendasid seda sõnumit, need olid ainult puhtal kujul tehnilised jõud, nende sümpaatiad, janti, paatiad ei saanud muuta liitlaste poliitikat. Muide niisuguse väikese vahemärkusena veel see, et siin Eesti sõjahaudade hooldeliit saatis laiali kirjad, kuna meil on plaanis koostada siis kõigi välismaalaste biograafiline kogumikes on saanud vabadusristi. Väga tublilt on vastanud Suurbritannia, kus juba mainitud grafgaar Laidoneril tublit tööd ja Oxfordi ülikooli andmepangast on suur osa nende inimeste elulugusid, kes siin Baltikumis tegutsesid. Ja väike huvitav tsitaat suurriigi arusaamisest konkreetselt siis Suurbritannia arusaamisest siin toimuvast tollesama kolonel tallenz eluloost. Maa ei tsiteeri täpselt, aga mõte on selline. Ta saadeti pall rikkumi, kus valitses äärmiselt keeruline olukord. Seal olid eestlased, lätlased, leedulased, baltlased, bolševikud ja neil puudus ühine ülemjuhatus. Päris huvitav mõttekäik, et kõigil nendel jõududel oleks pidanud olema ühine ülemjuhatus ja kiidetud on kolonel talandsiteta. Selles segases olukorras suutis hästi kaitsta briti huvisid. Mida ta muidugi ka väga hästi tegi. Aga, aga see lauset mind tõsiselt jahmatas, et Londoni vaatenurgast nähes oleks siis pidanud olema ühine ülemjuhatus. No see selleks igal juhul selle vaherahu perioodil, kui rääkida nüüd Laidoneri kui ülemjuhatajast, mida ta tegi, mismoodi ta suutis Kuda siis konkreetselt Landeswehri sõtta. Laidoner võttis riski, jäta ida piirikaitsele minimaalsed jõud ja suunas kõik strateegilised reservid lõunasse Landeswehri vastu. See oli tema osa või roll Landeswehri sõjas operatiivjuhtimisse selleaegsete sidevahendite abil loomulikult sekkuda ei saanud. Milles seisnes kindral Põderi roll selles, et ta ei kaotanud närve ja ei raisanud neid reserve jupikaupa selleks, et toppida kinni auke rindes. Et ta närvid pidasid vastu selle, et Lando sfäär murdis rinde läbi, et loovutati territooriumeid, kaotati linnu, et ta kasutas neid reserve siis, kui nad olid tõesti kõik kohale jõudnud, otsustavaks vastulöögiks. Siin oleks võib-olla siis vastus küsimusele, et mida need väejuhid siis tegid, milles oli nende roll reservide suunamine, reservide õige kasutamine, see võiks olla nagu väejuhtide tasandil vastus. Aga loomulikult ka kindral Põder ega ka alampolkovnik Reek ei saanud juhtida lahingut selleaegsete sidevahendite juures, kus rindejoonel umbes 100 kilomeetrit pikk, alates siis Riia lahest või Liivi lahest maa sisse itta. Lahing oli üksikud, et kokkupõrgete lahingute kogum, aga juhtkonna osa oli reservide õige kasutamine. Ja nüüd, kui siis oleme sellesse 10.-sse juunisse jõudnud, saabus siis vaherahuperiood. Vaherahu ajal toimus siis selline oluline muutus vastase jõududes, et 18. juunil 1919 riigi Saksa vabatahtlikest moodustatud rauddiviis astus formaaljuriidiliselt nii, et rahva poolt juhitud Läti nukuvalitsuse teenistusse kuulutas ennast Läti sõjaväeks ja Eesti poolele saadeti siis samal päeval ultimaatum Läti valitsuse nimel mille all mõeldi siis neutra nukuvalitsust, milles nõuti, et eesti väed tõmbaks ennast tagasi rataste tähendab siis saksa poolt määratud joonele ja kui seda ei toimu, siis ähvardati sõjategevusega, nii et vastastikku olid esitatud siis ultimaatumit. Ja kuivõrd ultimaatumit jäeti mõlemalt poolelt vastamata siis 19. juunil algas siis siis see lahing, mida me nimetame Võnnu lahinguks. Mida te nimetasite Landeswehri sõja kõige tähtsamaks lahinguks? Jah, see on siis ütleme see otsustav lahing sina nüüd jälle nagu oli juba mainitud, et ilma kaardita ja, ja ilma illustratiivsem materjalid ta lihtsalt lihtsalt raadio kaudu väga raske raske seda lahingut kirjeldada, aga lühidalt võiks öelda nii, et Saksa sõjaplaan oli saksa likult täpne, aga saksa likult keeruline, selles 100 plaanis oli iga väekoondise tegevus seotud teise väekoondise tegevusega. See võiks olla siis niisugune nagu, nagu ahel, plahvatus või ahelreaktsioon, kus järgmine plahvatus sõltub eelmisest, kui eelmine käivitab järgmise. Kogu operatsioon pidi algama mereäärsel tiival, kus Eestil oli kaitsel üheksas jalaväepolk, hilisema kolmekordse vabadusristi kavaleri, sel ajal alampolkovnik Schmidti juhtimisel. Kui kaarti vaatame, siis kõige suurem keskus Limbaži, mille kaitselise polk, kasus ehk Lemsalu ehk Lemsalu. Just nii. Ja mina olen kasutanud neid praeguseid läti nimesid, sest ma kardan, et tihtipeale inimesed ei leia enam vanu kaar, et kätte. Ja kui sellel mereäärsel tiival oleks saavutatud edu, siis oleks pidanud minema rinde keskmes pealetungile Saksa väed, noh, ütleme siis laias laastus Valga, Riia raud, mittejoonel, kus Eestil oli kaitsel kuues jalaväepolk, mida juhtis hilisem kindralmajor Jaan Kruus. Ja edasi siis juba ida pool Landeswehri kolonnid Rauna kõrgendikel asuva kolmanda jalaväe polgu vastu ja soomusrongid siis loomulikult toimisid raudteel ja sellel kõige tähtsamal suunal sellel raudtee suunal oli Eesti pool Eesti väejuhatus paigutanud kaitsele Lätti teise Võnnu või Tseesesse polgu. Just selle arvestusega, et soomusrongid seda aitavad, seda seda liini aitavad kaitsta. Ei nähtud aga siiski ette seda löögijõulisust ja eesti histolograafiaks on tehtud väga suuri etteheiteid lätlastele ja halvustatud edasi, ma võtaksin siin ette võidupühapaiku lätlaste poolt väljendada brošüüri väga meeldivalt nii läti kui eesti keeles ja siin on kirjeldatud seda lahingut samuti. Ja on öeldud, et tõepoolest see teine Võnnu polk murti läbi, kuid selle polgu koosseisus oli kolm roodu, ehk siis üks pataljon, mis koosnesid 16 18 aastastest kooli õpilastest ja kes olid saanud väljaõpet mõni päev. Nad olid just äsja sellest samast rajoonist või sellest samast maakonnast seal Tseesis ümbert mobiliseeritud ja tõepoolest siis tegelikult ilma tõsise väljaõppeta. Ja saksa noh, ütleme siis vanad hundid tõesti paiskasid selle laiali, läksid läbi murdesse, hakkasid liikuma Valmiera suunas või Volmeri suunas, kus asus Eesti rinde juhatus. Ja selline otsustav või ütleme siis, kriitiline moment oli 21. juuni. Kuid samal ajal kui rinde keskmes sakslased tõepoolest saavutasid edu samal ajal hakkas küpsema saksa poole kaotus just sealsamas mereäärsel tiival. Üheksas jalaväepolk üheksanda jalaväepolguülem oli järgustanud oma kaitse väga sügavuti. D. Ja sakslaste rünnak, kolonn, millel õnnestus läbi murda või õigemini mitte läbi murda, vaid läbi minna lihtsalt valvetõkkest, mis asus tüki maad, mitu, mitu kilomeetrit selle päris vastupanupositsiooni ees kandis ette juba noh, ülioptimistlikult, et kaitsev murtud. Ja siis käivituskise doomino teooria või, või, või see ahelreaktsioon, millest alguses oli juttu, saadeti muud üksused rünnakule. Kuid veel samal 19. juunil põrgati peakaitseliini vastu ja see mereäärne kolonn sai väga tõsise vastulöögi paisati tagasi. Ja üheksas jalaväepolk, vastupidi, 20. 21. liikus juba edasi ja hakkas minema piki mereäärset tiiba siis saksa vägede tagalasse teostama aardemanöövrit. Ja nüüd, kui see informatsioon jõudis saksa kõrgema vajutasin sõnadega kindral folder Valtsini siis ta tegi nüüd, kui alguses oldi ülioptimistlik, siis nüüd ta tegi ülipessimistliku järelduse ja tegi järeldused. Eesti vägede peajõud ongi grupeeritud mereäärsele tiivale ja nad liiguvad strateegilise haardemanöövriga tagalasse, tegelikult ta liialdus. Ja see muutis tema tegevuse keskmes liiga ettevaatlikuks. Ta hakkas keskmes edasiliikumist pidurdama, kartes edasi liikudes Valmiera suunas. Võidakse jääda. Nii et strateegilises mõttes tegi ta kaks viga, alguses liiga optimistlik, siis liiga pessimistlik. Kogu Landeswehri sõja lahingud olid sõna otseses mõttes. Mulle meeldib, kasutatakse sõna verised lahingud, lahingud on alati verised, aga need lahingud olid tõesti halastamatud. See tuleb välja nii eesti kui saksa poole mälestustest. Hilisem major suurtükiväelane Richard Rubach kirjutab oma mälestustes ühest saksa jalaväesuurtükist, mis, mis jäi üksinda positsioonile, kui jalavägi oli juba jalaväekate oli lahkunud ja kirjutab nii au andes viimase meeskonnale töötasse surma põlgavalt hästi ning lõi kõik meie jalaga osade rünnakut tema vallutamiseks tagasi. Selliseid märkuseid leiab selle sõja puhul või selle operatsiooni puhul vastase kohta mõlemalt mõlemalt poolelt. Ja see suur tükk hiljem siis hävitati soomusrongide tulelöögiga või näiteks alamkapten Rosenberg, kes oli kalevlaste Juht. Skangali võis kangalu lahingus, kus anti sakslastele vastulöök. Kirjutab nii. See oli korralik tormijooks läksin umbes 10 sammu ees ja mehed olid piinlikult korralikus ahelas järel. Keegi ei jäänud maha ka haavatud roomasid edasi. Nii läksime ühe jutiga ligi 700 sammu lagedat maad, olles kogu aeg sakslaste marulise tule all. Sakslased panid viimseni vastu, mäletan üht nende kuulipildujaid, kes ka siis veel silm üles tõstmata laskis. Kui ma tema juurde jõudsin, kustutasin tema eluküünla revolvrikuuliga, nii et antud juhul oli tegemist vastastega. Kellel võiks öelda, oli teineteise suhtes respekt. Landeswehri sõja puhul ei saa öelda, et kummalgi poolel oleks juhtunud, et mingisugused suuremad üksused oleks alla andnud, laiali jooksnud, araks löönud. Mingil määral oli see Ja mis oli siis eestlaste võidu põhjus? Ma juba mainisin seda, et Wonder, Koltsise ja teised nimetavad eestlaste alahindamist aga saksa ametlik sõjaajalugu ja mitmed niisugused, ütleme siis kõrvalseisjad, uurijad, noh, näiteks Läti kõrgem sõjakool tegi 32. aastal väljasõidu selle lahingupaikadele, seal olid ka prantsuse kõrgemad ohvitserid, analüüsiti seda väga kõrgelt, hinnatakse Eesti suurtükiväetegevust selles sõjas ilmselt ka see Sakslastele, kas pärast Võnnut võeti suund Riia peale? Pärast Võnnut võeti loomulikult suund Riia peale siin noh, ütleme siis niimoodi, et tegelikult tekkis väike konflikt ülemjuhataja tähendab kindral Laidoneri ja, ja kindral Põderi vahel. Laidoner nõudis käigult üleminekut pealetungiks riiale põder talle omasel kangegaalsel moel vastaselt ennem kui mehed on sooja sööki saanud, ei lähe ta kuskile. Nii või teisiti, Saksa väed taandusid ja taandusid suurelt osalt sellepärast lühendada kaitstavat rindejoont, lühendasid seda umbes kahe kolmandiku võrra. 28. 29. juuni ööseks olid nad siis taandanud selle Baltezers või valgejärve joonele, mis on siis natuke rohkem kui 30 kilomeetrit rinnet. No selliseks, ütleme siis Võnnu lahingu lõppu ja Riia lahingu alguse tinglikuks hetkeks võib lugeda 20 üheksandat juunit. Sinnamaani toimus siis nagu Võnnu lahingus saavutatud võidu arendamine ja viimistlemine selleks ajaks oli jõutud Riia lähistele positsioonidele ja 29. juunil saabus siis kindral Laidoner isiklikult eesliinile või tähendab siis lõunarindele käis siseLäti pinnal, käis ise lätti vinnarintsugal, siis toimus siis noh, võiks öelda sõjanõukogu kus olid siis koos diviiside ja väeosade iseseisvate väeosade juhid. Ja seal otsustasid, et siis, et järgmise operatsiooni sihiks on Riia vallutamine. 29. juunil said siis lõunarinde väed kindral Põderi allkirjaga aga Laidoneri juhtnööri järgi käsu vaatamiseks siin siis kõige tõsisemaks probleemiks on just see Riia ees olevate järvede joone või ütleme siis nendel kitsaste läbi käikude vallutamine, et jõuda Riia lähistele, need otsustavad lahingud maa rindel, järvede vahelistel läbikäikudel toimusid siis 30.-st kuni teise juulini ja teiseks juuliks olid praktiliselt kõik läbikäigud läbi murtud, nii et Riia oli nii-öelda küps vallutamiseks. Ja samal ajal oli siis Eesti laevastik jõudnud Daugava suudmesse. Ja esimesest juulist algas siis süstemaatiline Daugava suued kaitsvate saksa kindlustatud patareide, noh, neid ei saa nüüd päris merekindluseks nimetada, aga ütleme siis kindlustatud patareide pommitamine esimesel juulil murdis siis ka see on paljudes kohtades mälestustes igal pool kirjutatud meie suurtükipaat Lembit Daugava suudmesse sisse. Lembit Tartu meeskonnas oli ka meie selleaegne merekool või merekadetikool ja mõnedki kadetid suure vaimustusega on kirjutanud, et kui Lembit oli kolme saksa luurepommitaja rünnakute ajal ja samal ajal kahe maapealse patarei rünnakute all ja isegi Pitka kaotas hetkeks närvid ja käskis tagasi tulla siis laeva komandör andis või heiskas signaali. Meil on siin hea olla. Seal Lembit küll tekkis roolirikke nii et ta hoidis ennast dünas. Manööverdamise hoidis siis ja sealsest pikalt tuli signaal. Kui sakslased on ka ülevalt pommitad ja aga komandör vastas, ei saa tulla, meil on siin hea olla. Ja huvitav on see, et mehi tuli tagasi hoida, kõik tahtsid minna maale, kulla saaks maadelda sakslasega arveid õiendama. Kui nüüd mõelda selle peale, mis oli selle laevastiku operatsiooni mõte, siis selles mõttes Ta oli ähvardada Daugavast põhja pool olevas Riias paiknevate saksa vägede äralõikamisega, tähendab võtta tule alla sillad, mis viisid üle Daugava ja ähvardada siis kogu selle grupeeringu sisse piiramisega. Ja Riia oleks muidugi kindlasti ära võetud, kui ei oleks sõlmitud liitlaste vahendusel vaherahu. Aga ka siin ei maksa väga nüüd kiviga visata, noh, omal ajal muidugi see võiduvaimustus oli suur ja kindlasti iga eesti sõdur, kes oli selle raske tee läbi käinud sealt Volmeri lähistelt, kuni Riiani oleks tahtnud Riiat vallutada. Aga siin on ka konkreetselt näiteks Laidoner ja Reet on kirjutanud, et kui sõda oleks kulunud, tähendab, kui ei oleks sõlmitud sellist noh, kokkulepet, mis aitas ju tegelikult latis meile sõbraliku valitsuse võimule. Siis kui kaugele oleks võinud minna. Meie kommunikatsioonid olid juba kohutavalt pikaks veninud. Meie järelvedu toimus juba ja 100 kilomeetri kauguselt, eks ole, tähendab, meie varustusbaasid, no ütleme, et Valgas oli lähibaas noh, seal sadakond kilomeetrit, aga, aga meie kaugemad varustusbaasid olid juba 100 kilomeetri kaugusel. No on ju mõeldamatu, et me oleksime marssinud kuramaale ja siis Ida-Preisimaal see ebaloogiline. Nii et selles mõttes sõja lõpetamine poliitiliselt kasuliku tulemusega oli ka Eesti huvides. Emotsionaalselt oli see muidugi keeruline laevastiku mehed, ma ei tea, kas lugupeetud veteran borre sellest räägib, aga aga seda on küll kirjutatud, et kell 12 kolmandal juulil pidises jõustuma vaherahu ja 11 55 lükati viimane mürsk rauda, et noh, viimase hetkeni anda veel Landeswehri pihta tuld. Laevad pidid juba ära tulema, siis viimane kanonaad oli kell 12 hakkas vaherahu peale, siis oli kell 11 30. Siis kõik laevad tulistasid Saksa positsioone vahetpidamata ja kell 12 täpselt viimane pauk soli liitlaste sulgemist. Aga vaat sinna anti anti siis selle seitsmesajaaastase orjapõlve, Eestisse anti siis viimane mats ära. Ja muidugi ka see, et Eesti vägedel ei lastud pidada Riias võiduparaadi, see tekitas väga palju paksu verd. Aga ma julgen öelda, et võib-olla nüüd, 80 aastat hiljem tänu sellele, et me ei pidanud naaberriigi pealinnas võiduparaadi on meie osa lätlaste poolt täiesti ilusti objektiivselt tunnustatud eestikeelsete plaatidega ja eesti langenud sõduritele pühendatud mälestussambad. Põhja-Lätis on väga heas korras, neid austatakse ja, ja nii edasi. Võib-olla oli parem mitte pidada naaberriigi pealinnas võiduparaadi. Kas Landeswehri sõja tähtsamaks tagajärjeks võib pidada Läti riikluse kindlustamist? Ma ütleks niimoodi, et kõige tähtsam oli loomulikult Läti riikluse kindlustamine või täpsemini niisuguse Läti riikluse kindlustamine, mis võimaldas meil Lätiga mõne aja pärast sõlmida liidulepingu. Sest et mingisuguse kujuline Läti liiklus oleks kindlasti ka noh, need b valitsuse puhul olnud olemas, aga see oleks olnud see Läti, kellega me saame koos töötada. Aga ma arvan, et probleem on tegelikult laiem, sest või ütleme, selle sõja tulemus on, on tegelikult veel laiem. Sest sellega tegelikult ikkagi tõmmati see joon, mille nii see preisi, imperialism, kui kasutada neid väljendeid monarhistlik, saksa imperialism sai minna. Võnnu oli see koht, milleni ta sai minna siiamaani ja mitte kaugemale, nii et kui meil on olemas selline mälestuskivide joon punaarmee koha pealt Eesti pinnal siiamaani ja mitte kaugemale, siis Võnnus on see selle saksa monarhismi ekspansiooni osas seesama mõtteline kivi siiamaani ja mitte kaugemale. Eli mälestus Lätimaalt Võnnu lahingu aastapäeval lõpetab seekordse saate meie riik Landeswehri sõjast, rääkis ajaloolane Hannes Walter.