Tere, head raadiokuulajad. Mina olen Mikk Sarv ja me oleme stuudios koos vanema venna Tõnn sarvega ja saate salvestaja Liina Vainumetsaga, kes samuti ütleb sõna sekka. Meie saate teemaks ongi sõna jõud. Nii sõnadega ka ütlemine on väga-väga teretulnud. Aga see sõna jõud on nii lai ja avar mõiste. Et me pühendame sellele koguni kaks saadet. Esimese saate teemaks on keel. Keel, mida ta Meie jaoks annab, mida ta lubab, mida ta keelab ka see sõna on ju tulnud samast tüvest nagu keelgi. Ja räägime sellest, kuidas keel ja sõnad nende väljaütlemine meie elu ja olemist mõjutavad. Käisin külas aednikul mall Pärval ja ta rääkis lugu oma heast sõbrast fotograafist Edgar kasest kes oli õnnetul kombel öelnud, et kui ta pensionile jääb, ega ta siis enam eriti ringi käia ei saa. Ja plaksti niimoodi juhtuski. Jalad jäid haigeks ja enam ei saanud välja. Al rääkis, kuidas ta talle viskaks muraka oksa ja kuidas ta neid hoidis silma marju ära söömata, et olla rabalõhnaga koos, sest oli suurepärane looduspildistaja. Mul tuli meelde hoopis tõepoolest väga palju kordi juhtunud asi, et kui midagi ütled olgu endale või teisele või midagi kirjut. Jällegi ükskõik kellele kipub täide minema nii, seal, olgu see hea või olgu ta halb. Ja uskumatu, kui see ka pole tõesti nii, nagu öeldakse, et kõik soovid täituvad julge ainult küsida, julge ainult soovib korduvalt korduvalt tähele pannud, aga kahjuks jah, ka halvad soovid ehk siis hirmud või dosed või või, või mingisuguste asjade ärahoidmiseks nagu tahad, et ei juhtuks. Siit tuleb ka vana tarkus, mida kõik psühholoogid on ütelnud ja kõik tänapäevanõustajale ütelnud, et igasugune sisendus peab olema jaatav, aga mitte eit. Ja ilmselt ka mitte, kahtled jah, muidugi jah, sest see on hästi iseloomulik, ma ei tea, kas sa oled ka seda kogenud raadios inimesi salvestades aga tõepoolest üha enam me räägime võib-olla ehk või just nagu just nagu siis oleks karistus väiksem või või keegi ei säutse rünnad maju ei öelnud päris, ma ütlesin nii pehmelt. Mina tegelikult olen selline, kes alati armastab neid varjundeid ise. Ja ma eelistan mitte midagi välja öelda, kaua aega, et see õige nurk, mis on oluline sealt tõesti välja kooruks, sest tõesti, kui see liiga vara hakkad asjast rääkima, siis saab maneta juba mingitesse raamidesse. Ja tihtipeale on nii, et. Me õpime midagi raamatutest, kuidas asjad käivad ja me hakkamegi nägema seda raamatu nägemust, et näen, et minu rolliks on see, et ma püüan sellest sellest raamist nagu võimalikult palju väljas olla. Kas see on tõsi, tõsi, kui sa ütled midagi välja saladusele välja, ütelnud sellega sa oled selle vormi nad tõesti nagu linnaelust ütles, raami pannud. Kui ta on juba seal raami sees, ta ei saa sealt välja, umbes nii, nagu sa oled lubanud midagi, siis sa paratamatult hakkad selles suunas liikuma ja seda tegema. Täiesti õige. Selle kohta oli üks väga ilus ütlemine kunagi kirikumeestelt, et lubamine on suurem patt kui tegemata jätmine väga õige lubamine paneb inimesed ootama. Ma olen mõnikord iseendale nagu ütelnud, et väga hea oleks, kui saaks oma lubadused täita veel enne, kui oled nad andnud. No see on juba liina moodi sama, et, et ma ei ütle seda enne välja, kui ta valmis ja Gibson ja. Aga mis sa arvad, et kas siis on heaks abivahendiks see, et, et sa ei ütle päriselt, vaid sa ütled nagu välja? Kui juba päriselt on olemas, siis, siis tuleb päriselt. Mul endal tuleb meelde kogemus üliõpilaspõlvest, kui ma olin Karula metsades tööl ja Kalle Eller, kes on päris põnevalt kõnelenud sõnast ja sõna jõust ja õige palju nii minu kui Tõnni arusaamist meie keelest ja, ja ka meeles mõjutanud jälgis ükskord, kuidas ma puid lõhkusin ja kuidagi saanud neid halgusid katki, eks nad olid okslikud ka. Ja mingil hetkel ta äkki ütles. Kuule mic, aga miks sa iga kord, kui kirves hakkab pakku puudutama, lased ennast põlvedest nõrgaks või põlvedest järgi? Avastasin, et tõesti tõesti nii ma teen järgmine kord, siis ei teinud seda ja kus siis lajatas hoop paku pihta, nii et lendasid mõlemad pooled kaugele, isegi olin väga jahmunud. Milline jõud võib olla ütlemises ja tegemises, alguses muidugi tegemises, aga samuti ka ütlemises kui selles ei ole enam kõhklust, kui selles on sügav veendumus. Et tihtipeale ongi nii, et sa pead. Võtke sõna vaid, see oli sinu tahtmatu liigutus, mis su löögid kirvehoobid nõrgaks tegi. Jah, jah, aga see oli seesama, et enne seda, kui midagi Teoks saab, ma kõhklen korraks ei tea. Äkki äkki just nagu võib-olla see, mida kuulen praegu inimeste suust ümberringi, et me elamegi sellises maailmas, kus kõik on udune, et kõik on justnagu. See on väga huvitav, mida sa praegu räägid. Ma olen nagu kauem aega Eestist ära olnud ja iga kord, kui ma jälle Eestisse tulen, siis ma kuulan raadiot ja panen üha rohkem imeks, et kuidas tavalistes jutus vaadates noh, nagu meiegi saade praegu. Et kui palju on inimestel parasiitsõnu, mida muidu tähele ei pane, aga just teiste inimeste jutus raadiosaadetes kus nad sujuvalt räägivad ja kogu aeg käib mingi noh või mingisugune nii-öelda või nagu või midagi või minge lihtsalt Ämme memme. Et mingis mõttes on need sõnad ka vajalikud, ei saa midagi parata, sest inimesed peavadki natukene kartma, kuna me teame. Ja kõik inimesed teavad, et sõnadel on vägi ja selleks, et seda väge natukenegi leevendada, ma ei pane üldse pahaks seda, seda mammutamist ja seda nagutamist. Mingis mõttes on see inimestele vaja nende hingele, nende meelele, nende enesetundele, et ei ütle, ei ütle otse välja, vaid ütlevad nagu nii-öelda jah, eks ole. Nojah, see mõlemale poolele nii kuulajale kui ka ütlejale seda lahendust vaja pike. Ütlejal pigem ütlejale ja see on üks asi, millest ma mõtlesin, et kas me räägime nüüd räägime kunagi hiljem nimelt sõna jõud, sõna vägi on suur vägi ja suur jõud. Aga minu meelest mõjub ta eelkõige sellele, kes ütleb. See, kellele öeldakse, sellele võib mõjuda, aga ei pruugi ka mõtlen, armastan sind. Sinus ei liigu mitte midagi, aga minus liigub midagi. Ja nii edasi, saad aru, mida ma mõtlen jaja? Nii ta on ja sellega peab olema ettevaatlik, et sellest on siin ja seal ka kirjutatud. Ma olen vahel mõelnud, et sõnad on nagu mingid vaimolendid, mis kusagil jah, raadiorahvas ütleks, et eetris lendavad isegi sõnad on selle kujundlikku kõnepruugi järgi praegu eetris ringi lendamas. Aga mõned sõnad tulevad äkki suhu parasiitsõnadena, mille peale pole kunagi mõelnud. Ükskord ma avastasin ennast ütlemas absoluutne sealt. Ja siis avastasin, et paljud inimesed teleintervjuudes, raadiointervjuudes küll mitte kirjalikus ajaleheartiklis kasutavad üsna sageli sõna absoluutselt. Ja siis ma panin tähele, kuidas, eks peres koolilaps hakkas äkki ütlema Chisus. Küsisin ta käest, et kas seda, kas eeldatult ei, ma olen ise ka sellega hädas, aga ta tuleb ja tuleb suu ja ei saa temast lahti ja täpselt samamoodi võid. Noh, kui mõelda teisi rahvaid, kus ülivägevad ja vänged sõnad on muutunud selliseks, et nad tulevad klubina iga teise sõnana suust parasiitsõnana palju vängemat kümmemm, millest sa äsja kõnelesid. Ja võib-olla tõesti need, et sõnad aitavad inimesel olla natuke pehmem ja, ja enesekaitseks talle. Aga samas ometigi on vahel vaja väga selgelt öelda, mida sa tahad saavutada. Mulle on alati eeskujuks olnud üks Tori kandi laulik, kes Soomaal elas. Liisu Kümmel on ta nimi. Ja kunagi, kui 70.-te algul tuli välja plaadiantoloogia Eesti rahvalaule viisidega, siis tema koore kokku laulmine, võix laulmine lummas mind väga-väga sest me käisime tihtipeale oma tädi juures külas, maal, kus oli ikka veel kombeks põit teha. Hapukoorest pandi suurde kolmeliitrisesse nõusse, võeti kätte ja loksutati ja sedapidi hirmus pikka aega loksutama, nii et kuidagi ei saanud teda kokku. Ja kui seda plaati kuulnud ja peale seda veel ühe korra pidin, võid kokku loksutama ja Sakkasin Liisu kümmeli sõnu ütlema. Hämmastav ei läinud viit minutitki, kui koor oli, võiks läinud. Kuulame korraks, kuidas Liisu Kümmel seda laulab. Puurike midagi mädaneb, nännake, Cybadika panid kokku mind midagi nädagi näpa tolmud. Ja ma usun, et on täitsa õigus Tõnnil, et nii nagu liisu kümmeli isa neid sõnu lausudes iseennast oluliselt mõjutada, täpselt samamoodi mõjutasin ka mina ja seda hästi annab jõudu. Või kui mõelda lõikuse laule Setumaal avitanuks jumalakene Emmuta seisendakena oma panemi käega ööme oma panemi sõrmes õudena siis paneme põllu põdemahe. Et täpselt samamoodi niisugune lummav jõud tuleb äkki sõrmedes kehasse, kätesse. Samamoodi võib ju öelda ka oma osadele. Kõik me teame laulu, laula, laula, suukenemida. Liisu koorik on laulnud rohkem kui 90 aasta vanusena. Ja see on ju täpselt samamoodi oma keha kõnetamine ja nüüd Tõnnile toetudes ei ole mitte niivõrd nüüd suu mõjutamine, vaid iseenda mõjutamine. Suu tõesti hakkab kiiresti liikuma, kiilakad käima nagu linnu keelekene meel hakkab mõlkuma nagu marja meelekene ja ilutsema südamekene. Proovisin eelmisel aastal ühe Ameerika unenäo õpetajale tõlkida laulu algus läks päris hästi, et ta sai kõigest aru, et tõesti kõigi unenäopraktikate ja teooriate järgi on see täitsa õige, Robert Moss oli ta nimi. Et laula, laula, suu, gene Sing, Sing Mi maus, liigu linnu keelekene, no see oli natuke keerulisem muutmat vangla vang. Ja siis mõlgu marja meelekene. Ta ei saanud aru, ta ei saanud aru, kuidas, kuidas saab meil olla nagu Mari Ma ütlesin, meil seal umbes nagu hing või, või midagi taolist. Misasja, mis marss, marss, süüakse? Seda tükk aega, mõtles, tuli tal meelde, üks ameerika indiaanihõim on, kes kujutled hinge maasika Mariana. Ja see paralleel tõi ta kuidagi maa peale, et jah, tõesti niimoodi on võimalik mõelda. Aga see tundus nii käsitamatu. Talle. Püüdsin küll seletada, et Marion, ümmargune Marion, terviklik ja see on see, mida me tahame. Et meie hingeseisund oleks. Et me oleksime terved, oleksime rõõmsad. Me oleksime meeldivad. Ja siin algab see, kuidas üldse keel ja sõnad meie enda olemist mõjutavad. Kuidas me saame maailmast aru ühte või teistmoodi. Ja ma tean, et selle koha pealt on Tõnn aegade jooksul palju järgi mõelnud ja mitmele asjale tahaks vastu vaielda. Meie jaoks see oli omal ajal suur avastus. Haa taipamine kui Kalle Eller ja Uku Masing ja, ja mitmedki teised Jaan Kaplinski rääkisid sellest, kuidas keel mõjutab mõtlemist, kuidas ühte keelt kõnelevad inimesed näevad maailma hoopis ühtemoodi ja teised hoopis teistmoodi. Juurde kuule, nii tore on sind kuulata. Aga ütelda võib ka. Ega see viimane asi, et nüüd kõik keeled on niivõrd omavahel erinevad, et ega keele abil näeme või tunnetame maailma täiesti erinevalt ja kas see nüüd päris päris nii nüüd ka keeled on ikka inimkonnas olnud eelkõige suhtlemiseks ja mingil määral loomulikult ka maailma nägemiseks. Aga päris nii üks-üheselt võtta ei saa nagu mõned uurijad, jumalad, teoreetik, rikkuda Narva alad. Kunagi jah, me olime väga vaimustuses sellisest mõttest. Praegu ma enam nii nii väga sellest kinni ei hoia, eriti kui on nagu nähtud ja kuuldud teisi rahvaid mõistetud teiste keelte iseärasusi teiste keelte ja meelt, aitäh ja kõike muud. Üks huvitav asi on, see, mis enne su jutust läbi käis, on see, et keeled onju. Tegelikult ei maksa kunagi unustada märgisüsteemid ja sõnad on märgid, keelemärgid. Ja nad viitavad tegelikele või reaalsetele, asjadele või nendele asjadele, mis on teiste meeltega tunnetatavad, mis on nähtavad, kuuldavad, katsutavad, puuduta, võtavad aga keel vaid viitab nendel oma sõnadega. Ja kui me kasutame mingisugust sõna, ütleme karu või ütleme hunt siis me viitama karule või hundile. Aga koos sellega tuleb sama karu või hundi vägevus, tuleb ka. Ja veel üks asi, mida keel teeb, keel maalib meie ette pildi paratamatult iga sõna kutsub esile meil mingisuguse nägemise. Ma ei tahaks ütelda nägemuse seal parasiitsõnu, tänapäeval jälle. Aga mingisuguse asja nägemise ja selle nägemine. Võib-olla see on ka üks asi, mis mõjutab meie olekut, meie suhtumist meie tegusid ja annab meile jõudu või vastupidi, võtab meilt jõudu, jõudu ära. Ja sealt me jõuame. Paratamatult olemegi juba jõudnud nõiasõnade ja nende tobu sõnade ja keelatud sõnade ja väeliste sõnade juurde mis on jällegi sõltumata keelest, sõltumata keelest, on väga paljudel maadel ja rahvastel on üsna sarnased. Kunagi Hemingway pani imeks, et kuidas hispaania keeles on kõik inglise keele ropud sõnad ja peale selle veel väga palju. Ja mõned näited, mis ta seal tõi, olidki, kusjuures olid äratuntavalt ka vene keeles näiteks olemas. Ei taha nagu kohe nende kõigevägevamat ja kõige nii-öelda roppamata sõnade juurde minna, mis mõnede arvates pole üldse meta ropud, vaid hoopis õiged ja vajalikud ja kasulikud kui enne, kui nende juurde minna. Mul tulid meelde kohenede budistlikud või hindu eestlikud või, või mitmetes traditsioonides olevad loitsemis sõnad ehk siis mantrad mida kasutatakse meele sees on tee või teadvusseisundi muutmiseks või suunamiseks ja selle muutunud teadvusseisundite teadliku teadlikuks ärakasutamiseks. Ja tihtipeale. Me võime jälgi selles leida ka omas keeles hammas traditsioone ja kasvõi sealsamas kokku kokku koorekene seal üks asi anda niukene rütmiline nagu laulu moodi ja nagu annab energiat enam kätele raputamisega. Aga teine asi on kahtlemata ka see, et ta muudab sinu meelt ja koos sellega ka sinu, sinu keha ja sinu väge. Nii et tegemist on teistpidi võttes ka nagu loitsuga või mantraga mida teadlikult just nimelt selles suunas appi võetaksegi. Siia sobib väga hästi näiteks laul, mida ma enne viitasin käte käskimine setomaalt vist oli Anne Vabarna seda eest laulmas. Ja laul on põnev selle poolest, et selles kordub mantrana sõna, mille tähendust keegi ei oska öelda, aga millest on kogu põlluviljalõikamise sirbiga viljalõikamise laulud endale isegi nime saanud, et seal elada, tamine oma, paneme käed ö mahe-le Lool, Elol, Elo ja mis selle Elo on? Keegi rahvalaulude üleskirjutamiseks küsis laulikutelt. Küllap ta mingi aitaja vaim või jõud on. Ega nad ei osanudki seda täpsemalt öelda, aga see oli just samamoodi nagu tõin, ütled leelo. Võiks ju võrrelda meie keele sõnaga leelo, mille kohta samuti keegi ei oska midagi öelda, et mis see siis nüüd täpselt. Ta on neil alleelo pidu setomaal. Meil oli Laine Mesikäpp suur Leilorta ja siis niimoodi maagiliselt Jutas kõiki rahvatantsupidusid. Ja laulupidu on siin, see on väga huvitav, sellepärast et see võib täitsa vabalt võib mõtelda seal mingit kaugest ja võõrast keelest hoopis hoopis teisest keelest meiegi, mitte meie keelest. Ja see meie keeles polegi kunagi midagi tähendanud. Täpselt nagu on väga paljud, ütleme hindu võistlikud mantrad, jällegi on sanskriti päritaloog sanskriti keel ammu välja surnud keel, ainult õpetatud mehed, õpetatud mungad. Õpetatud preestrid teavad seda. Aga tavalised inimesed, kes neid mantraid kasutavad, nad ei tea üldse midagi tähendavad. Ja noh, võtame lähemalt kunagi kunagi oli ladina keel selline. Keskajal. Nojah, kui tuletame meelde Harry Potterit, siis kõik nõiasõnad on ladina keeles seal. Ja või noh, ütleme teravale pudil, mis on kasutusel paali keel samamoodi pühakeelena millest üksikud sõnad või isegi pikad-pikad-pikad-pikad, tekstid, mida loetakse ette, mida need mungad ka ei tea, mida nad laulavad. Aga ometi mõjub Ja samal ajal see leelo või leelo seda leidub sageli saami joigudes on samasugused Väelaulud inimese enda kinnitamiseks ja samas ka maailmaga ühenduse tugevdamiseks. Aga sanskritikeelne mantra tuletas meelde, et kunagi üritasin jälgi ajada kuulsa mantra hom mani bemm. Humm. Mis see viimane silpse pühasid pomm võiks tähendada ja mõtlesin isegi naljaloo välja, et noh, ta on nagu lõunaeesti keeles hom. Tähendab, on olemasolemist. Ja naljalugu käis niimoodi, et no ükskord üks Võrumaa mees tas sügisel kõrgele taevasse, kus kured ja muud linnud lõuna poole lendasid mõttes küll oleks põnev näha, kuhu nad lendavad. Hakkas järgimine on, oleks aasta, läks teine, iga sügis nägi jälle, kuhu poole lendavad ja lõpuks jõudis Indiasse ega tema teadnud retsendi. Jaan oli suur soe meri seal ees, vaatas ilusad linnud, ilusad inimesed, ilusad taimed ja lilled. Pani Te kätt kokku, lõi, ütles. No küll ommit sillas. Kohalik rahvas vaatas suuri silmi kaugelt mägede tagant tulnud imelikku valget meest pani ka tema järel käed kokku, ütles. Meenutab seda, seda lugu sama samamoodi naljalugu. Kuidas, kuidas Niiluse jõgi sai oma nime. Eestlased jõudsid lõpuks oma eksirännakutel või otsingurännakutel või reisidel, jõudsid suure laia jõe äärde, vaatasite, lõid käsi kokku, ütlesid nii ilus. Ja sellest tuligi. Ja need rooma asutajad, rumalus ja rõõmus ja ja nii edasi. Aga põnev oli see, et kui sain Olaf Langsepalt raviidi keelte etümoloogilise sõnaraamatu ja asusin siis uurima, et äkki antraviidi S mis oma struktuurilt on natuke lähedased soomeugri keeltele. Et äkki on see hom silp seal tõesti olemas jaoliigi ja tähendaski, peaaegu sedasama tähendab jaatamist omaksvõtmist. Kusjuures põnev oli see, et on kaks vormi, et kui ta on Emmiga lõted, siis tähendas jäägid tult omaksvõtmist, aga kui oliteega, vot see tähendas ise välja jäädes heakskiitmist. Noh, umbes nii nagu soome keeles ta, et ma, kas see on oma või, või ma võtan selle, et see jääb minust välja, aga kuulame selle lõikuslaulu, selle kummalise ja nõiduslikul Leloga sisse ära. Nende Montrate juurde tagasi tulles on huvitav see, et tihtipeale polegi isegi mingis vanas pühas keeles mingeid ammu välja surnud, kellelt polegi tähendust. Ja pidavadki olema niimoodi, nagu mulle on räägitud ja ma olen kuulnud ja lugenud et pigem see heli see häälikute kombinatsioon, see vibratsioon on hoopis see, mis pidavat mõjuma. Ja, ja toimib. See on natukene seostub ka näiteks vanaindia veedadega mille tähendus ja mille, mida on võimalik tõlkida, millest on võimalik laadal toru saada. Aga paljud on väga imestanud, miks need vedasid seal hindu hinduismi India usundites nii väga tähtsaks ja väga pühadeks peetakse kui nende kui nende sisu on üsna niukene, triviaalne, kiidetakse jumalaid ja, ja räägitakse seal, kui suur on üks või teine jumal või kui, kui, kui hea või või või õige on midagi veel. Aga rohkem nagu nagu mingit erilist tarkust nagu välja ei paista. Aga hindu usundit järgi on veedadel oluline hoopiski mitte see tähenduslik pool, vaid hoopis kõlaline pool. Ja neid samu veedasid, lauldakse, retsiteeritakse isegi on omaette raadioid samad, mis ööpäevaringselt ööpäevaringselt need lauldakse ja just selle selles usus, et, Veedade laulmis hääldamise ütlemise retsepteerimisega maailmas toimuvad, et need parandavad maailma veelgi enam, need lausa hoiavad maailma koos ja neid peabki kogu aeg niimoodi laulma, niimoodi retsepteerima. Jällegi me näeme, ristiusus on ju ka katoliikluses mitmete palvete lakkamatu kordamine, lakkamatu kordamine, nagu meditatsioon, nagu mingi lagune püha toiming ja samamoodi usutakse, võime ütelda ka, et lausa arvatakse, et see hoiab maailmakorras. Jah, eks selles reformeeritud kirikus on ju samuti ükskõik mõtle nendele maalide laulmisele, mis kunagi on väga väekas olnud ja pärast millegipärast taandunud niisuguseks veni vaks ja ja, ja väheste vanainimeste laulduks, aga kui need laulda nii nagu nad algselt pidid kõlama fantastiline muusika ja rääkimata vabakirikutest veel metodisti või adventistide kirik. Tohutu osa on muusikal ja laulmisel. Ja see, mis sa ütlesid, et see vägi on nagu kadunud, nagu formaalseks seda juhtub, seda juhtub, kui me hakkasime sinuga ja teiste sõpradega need regilaule laulma, siis mind väga tugevasti nagu tõmbas selle poole see, kui ma kuulsin, kuidas noored tüdrukud Nendele Tallinna leegaiuse ansamblist, kes hakkasid need regilaule laulma ja polnudki polnudki mingeid vanainimese kähiseva ja, ja krigisevad nõrga häälega lauldud, nagu me olime varem plaatide pealt kuulnud või, või ka raadiosaadetest vaid need on noor, tugevate selge hääleliste tüdrukute laulud. Ja nendes on meeletu jõud sees ja täpselt samuti me hakkasime siis muidugi oma oma omapäi otsima vastavaid meestelaul, et need samamoodi niimoodi rõkkavalt ja väega väega laulda, aga nii kergesti kaob see vägi ära. Ja nii nagu need kunagised mitusada aastat vana koraalid on, on kirikutes jäänud mingisugusteks venivataks lauludel pahatihti noh, muidugi mitte alati, muidugi mitte igas. Samamoodi võib juhtuda ka igasuguste muude, kas või olete väga hästi ette, kuidas esimesel üldlaulupeol papa Janseni juhatusel võis meeste laul kõlada selle koha peal, kus praegusel Narva mäel see laulupeokoht oli kui vägevalt võis kõlada. Me ei kujuta seda ette. Muidugi natukene ikka vist kujutame ka tänu meie maestro Veljo Tormis ja tema tema lauludele muidugi suurel määral ka Meie, maestro Tõnu Kaljuste ja tema koori leiab nendele vägevustele, nii et meie jaoks need vägevad laulud ja need vägevused ei ole kuskile siiski kadunud, on täiesti olemas. Ja õnneks jah, aga et kui küsida, et kuhu see jõud ja vägi kaob, et vahel ta kaobki sellesama tähenduse kallal urgitsemisega pärast ära oled seal Liinaga seda kogenud, et, et kui sa hakkad mingile mantra-le tähendust otsima. Et et lõbuks tuled ikkagi tühjade pihkudega tagasi. Minul on tõesti kohe, kui sa ütlesid, mulle turgatas seos kuidas mulle mõjus kunagi gregooriuse laul, kui ma seda esimest korda kuulsin, ma kuulsin sealt kohe, et siin midagi on. Võib-olla see oli pühadus või, aga ma ei teadnud isegi, et see on palve, olin lihtsalt rabatud. Ja tõesti, mida rohkem ma seda seda olen uurinud või ise püüdnud laulda siis nagu see, see läheb nagu sõrmede vahelt liiv välja. See sõnum, et noh, ütleme nii, et ma ei ole gregooriuse lauluuurija kindlasti need, kes seda tõeliselt uurivad, tegelevad sellega Jaan-Eik Tulve, küllap nemad oskavad äge seal ikka sees hoida. Aga jah, mingi selline kogemus on jah, et kui sa lähed selle kallale urgitsema, siis siis ei saa, nagu siis enam seda sära niimoodi ei näe. Jah, küllap ta on niimoodi. Ma olen ka plaatide minu jaoks oli üllatus avastada, et mida kirjutada siiamaani vaatame homme seda lauldakse hoopis Ammani Bemme hom. Ja kui seda laulita reetsid tsiteerida, siis mingil hetkel ta võtab endaga kaasa võtab nagu lendama ja sa kujutlus selle sees, et see ongi nagu teistmoodi reaalsus kusagil vaimuilmast tulnud jõud, mille sees on võimalik supelda, mille ka on võimalik edasi liikuda, ujuda. Ma arvan, et see oli midagi taolist, mis meid regilaulu juures samuti lummas. Et äkki kõik see sõnadesse kätketud jõud ja vägi oli meie ümber ja kandis ja needsamad noored tüdrukud, kellest sa räägid, need olid ka kuidagi selle väe läki lähedale saanud. Ja huvitav jah, et sõnad võib-olla nende tähendus ei olegi tähtis see, mis lina ütles, ja see, mis praegu mitu korda see kujundad. Kui hakata tähenduse kallal urgitsema, siis pudeneb, pudeneb laiali. Üks väga oluline asi, mis hoiab koos sellist vägevust, on lisaks nendele häälikutele. Tihtipeale ka ilma tähenduseta häälikutele on veel nende kordumine ja Rütma. Ja see on see üks väga oluline asi, mis lisab ja tihtipeale võib ollagi peaaegu peaaegu kõige tähtsam asi, mis sõda meeleseisundit muudab ja kuskile teistsugusesse seisundisse viib. Rütmistatud rütmestatud laul oma väga väikese ulatusega viidiga peaaegu tähendusetute sõnadega, aga just see korduv, korduv tukslav, pöörlev tagasi tulev rütmikujund. See on see, mis viib võitlejatelda, nagu transsi lausa. Ja transongi õige sõna selle kohta see ongi nagu teistsugune teadvusseisund. Transpordib mujale transpordib mujale. Amet peaks sellega tegelema ja, ja just nimelt siin muidugi tuleme järgmiste põnevate põimumist juurde, mis on Euroopa keeltega. Et nagu materjal ja materialism ja nii edasi, millega keskkooli lõpetajad hädas on, või gümnaasiumilõpetajad kirjandeid kirjutades, et miks ühe korra on õige kirjutada Jotiga ja teisel korra liiga sõnu on veel hulka, mis niimoodi seal kokkukeeltel on kokkuleppe küsimus. Ja nendesse pole mõtet ka liialt palju kinni jääda. Seal on muidugi hulganisti sõnu, mis meil pisikese keelega rahval õppimise keeruliseks teevad. Näiteks miks peab olema AEG tähistatud tähega? T? Eks ikka sellepärast, et Don oli mitmete valemite sõnastaja inglise keeles on ju teega tähendab see, millega aeg algab või miks peab olema ringi ümbermõõdu mõõtmisel täis kummaline ja hirmuäratav i et ikka sellepärast, et see tähistab sõna perimeeter terümbermõõt kreeka keeles ja selle asemel võiks ju siis eesti keeles ka ö olla. Aga eks see on niisugune küsimise koht, et, et kas on mõtet kõike oma keelde ära tõlkida või mitte. Ei ole küsimise kohta, see on õpetamise koht ja kuidas õpetada ja mida matemaatikaõpetaja või füüsikaõpetaja või kes iganes. Kui ta ütleb, et tähistame jõutähega F siis võiks nagu muuhulgas ütelda, sellepärast et inglise keeles tähendab jõudu Forss ja õpilased saaksid kaks asja ühekorraga, nad saaksid füüsikast targemaks ja nad saavad saaksid ka kohe inglise keeles ühe toetuspunkti juurde. Kõik asjad on omavahel seoses ja selle tõttu. Mul on tihtipeale kahju, kui ma mõtlen omaenda õpingute peale, kui vähe, kui vähe neid seoseid oli ja ma kahtlustan, et ega tänapäeval asi palju parem ei ole. Et miks kehalise kasvatuse õpetaja ei seletanud, et kui jalgpallis pall lendab väljakult välja ja siis öeldakse out selle kohta hautis autoga oleks tuleb inglise keelest jalgpall, inglaste mäng. Nii lihtne see ongi. Aga kas me ei ole natukene liiga kaugele läinud oma sõna väe teemast? Tegelikult vist ei ole. Ei, ma arvan, et me oleme otse kapsiratsisena väheses seljas. Aga ma hea meelega tuletaksin mõned Meiekeelsed sõnad meelde, millel mu meelest on suur vägi ja selle juures tuleb neile valgu, ole ettevaatlik, olen suure väega sõnade väljaütlemisele, ole ettevaatlik. Kunagi kirjutas Tõnn ühe loo keelemüürist ja, ja sellest, et kuidasmoodi tuleks igal väiksel rahval pidevalt püüda võimalikult palju tekste tõlkida oma keelde. Tänapäeval Me oleme selle piiri peal. Äsja ma kirjutasin kokku hamba magistritöö ja ja mu juhendaja ütles, et kasuta nii palju võõrsõnu kui vähegi võimalik. Kusagilt muus keeles tõlgid siis jätta nii palju tõlkimata, kui vähegi võimalik, et kuidagi enam-vähem oleks arusaadav. Sai päris vägev töö kokku kirjutatud, nii et retsensent ütled. Ega suurt midagi aru küll ei saanud. Aga see on see, mida me kuuleme tihtipeale meie ametnike suust, meie teaduslikuna esinevate inimeste suust. Ma nimetaks seda isegi mitte kantseliidiks, vaid tõeliseks murdekeeleks. Sest tegelikult see, et me oma kohalikke keeli nimetame murret, eks see on nende jaoks põhjendamatu halvustamine. Kunagi juhtis Kalle Eller sellele tähelepanu ja ma olen talle selle koha pealt täiesti kiidan järgi. Nimelt ükskõik seto keel, võru keel, mulgi keel, kihnu keel, kõik nad on kohalikud keeled, ehedad, keeled oma täierit kusega aga murdekeel on see, kui mingi võõrkeelne inimene murrab rääkida eesti keelt ja täpselt samamoodi on kantselliidiga või tihtipeale ka teaduskeelega, et me murrame seda. Tähendused lähevad segamini. Ja võib-olla see ongi eesmärk, tähendab segamini ajada. Võib-olla tõesti ma mäletan, et ma olen mõned sõnad toonud eesti keelt nagu õues päid, millele tuliselt vastu vaieldes liiga primitiivne ja niimoodi ei saa öelda. Ent häiris tükk aega biodiversiteet, liigiline mitmekesisus ja ma ütlesin, et no, aga me räägime ju elurikkusest ja mul on hea meel, et see on nüüd tõesti kasutusele läinud laialt aga mõned sõnad on natuke liiga pöörased, et neid kasutusele võetaks. Mind lummanud sõnad käsi. Küsime kuidas käsi käib ja kas me mõtleme seda, mis meil küljes ripub või või ütleme, et ära jäta seda päikese kätte Te või ära jätta seda vihma kätte. Kas päikesel on käed? Ja selles kontekstis, mis tähendab sõna käsi ju keskkonda, kui ma küsin, kuidas käsi käib käsi, on see elav ja vibreeriv su enda sõnadega mõjutatav keskkond sinu under. Ja kui ma näen, et näen, et lina on praegu väga huvitatud ja vaata särava pilguga mulle otsa pääs Juss ja ta käsi vist käib praegu päris hästi, et tal on ümberringi niisugune hea olemine ja hea keskkond, hea väli käsi käib halvasti, siis on midagi teistmoodi, käsi on võib-olla seesama ümbrus käeulatuses meie ümber on. Ja selle järgi siis võiks ju meie kohmaka sõna keskkond ja keskkonnakaitse asemel võiks olla käsi ja käekaitse ja keskkonnaministeeriumi asemel käeministeerium. Aga siin on vist mingi piir juba, nad ei anna kätte, ei anna seda mingil juhul käte. Ja ometigi mõelda seda, seda tasuks ja, ja mõtlemine läheb rikki kamaksja avaramaks, kui me näeme, milline meie keel on ja mida meie keelt võimaldab. Meie keeles on ka kummalised sõnad, milles võivad olla ainult täishääli kud. Kadunud Andres Ehin mõtles kunagi väga-väga pikka sõna, milles ühtegi kaashäälikut ei olnud. Kahjuks ei mäleta, see oli üsna keeruline. Aga ise olen mõelnud sellise sõna nagu äia õueaias. Aga mõeldes teil sõnadele, millel on jõud ja vägi, siis seesama sõna ööki milles on ainult üks häälik ja milles on samas noh, meie jaoks vähemalt niisugune sügavus. Ja kõige algus nii nagu tegelikult töös ongi ja mida paljud teised rahvad ei suuda hääletada? Jah, see on meie haare. Nii nagu minu nime ei suuda, väga paljud naljad, rahvad, minu eesnimi suuda hääldada. Küll ma olen proovinud. Ütle, et õnn ei tule välja. Ma ei hakka neid teisi variante. Nojah, see tuletab meelde meie sõjalise õpetuse õppejõud, kes ei suutnud kuidagi Õunap välja öelda. Füüsilist valu tundsid, nad pidid selle. Tegelikult need on, need on, ei teagi, kust need tulevad, ilmselt koos emakeelega meie hääldamise organid arenevad teatud suunas. Nii nagu meie ei suuda eriti hästi näiteks need vene susisevaid häälikuid õieti hääldada või mina igast keeles on tegelikult väga-väga palju, sest keeltes on selliseid häälikuid väelikute ühendeid, mis on meie jaoks keerulised, raskesti hääldatavad ja põhjustavad aktsenti ja võib-olla isegi arusaamatust. Aga sa rääkisid millestki taolisest. Praegu sa rääkisid sellest, kuidas murtakse võõrsõnu ja ei suudeta. Ja ma ütlesin vahele, miks nii palju võõrsõnu peab, peab panema. Üks asi on see, et nad inimesed arvavad, et sellega muutub nende jutt kuidagi täpsemaks, vaidleb vägevama, kas võib-olla vägevamaks ja aga teisest küljest ka võib-olla meelega nagu just jutu mõtet hägustada ja just nagu vastutust enda pealt ära veeretada. Et kui ma räägin diverstiteedist, et siis ma ei pea vastutama Elurit. See. Ei peagi päeval? Jah, see võib tõesti tõsi olla ja see on väga iseloomulik ametnikele, tihtipeale olen ise 10 aastat ametnik olnud. Ja sa mäletad ju küll, et ametnik peaksid nagu vastutama, aga kas ta tahab vastutada? Noh, jah, me kõik oleme inimesed, eks ole, eks ole, sul hakkab hääl värisema, kui sa mehena. Õnneks on sellest juba aega möödas. Ei, aga on väga häid ja vastutustundlike amet ongi ja tänu sellele on riik olemas ja jätkub sellisena, nagu ta on. Nagu ta on, ütle seda veelkord halvakspaneva toos. Milleks aga saab ütelda, samasuguseid asju saab ütelda erineva tooniga ja mõte muutub. Ma usun, et raadiotöötajana raadio inimesena Liina oskab need näitajad küll ja küll tuua, kus üks ja sama lause võib tähendada täiesti erinevaid asju vastavalt sellele, kuidas keegi seda ütleb või kuidas ta seda nagu esitab millile toonik. Tuleb midagi meelde. Tegelikult ei tule, aga olles hästi palju lõiganud inimeste teksti need arvutis, kui ta on meil sisse võetud, siis, siis ma olen seda küll märganud, et tegelikult need hetked, kui me räägime, see hääletoon, see on täiesti kordumatu. Kui on vaja üks lause üks sõna vahele öelda, siis seda on väga raske teha niimoodi, et see sealt kuidagi välja ei hüppaks. Et noh, nüüd ma läksin hoopis hoopis teisele tasandile. Teine tase on väga huvitav ja see on, see on väga õige, sest teatud hääletoon või teatud häälemodulatsioon või, või model mudel on üks ja ta nagu voolab ühtemoodi ja sinna vahele mingisugune teine kõlab nagu mingi teise looma häälitsus. Nagu kuke kiramise vahele pannakse kana kaagutamine või midagi. Jah, kindlasti on see ütlemise viis osa sellest, mida öeldakse, on kõik see, mida ta ikka enne kõneles. Et õnn on pikka aega tegelenud ka trump totaalse meditatsiooniga mille üheks niisuguseks lüüsi ühenduseks peetakse igale inimesele antavat isiklikku mantrat, mida ta edasi kordama pead. Ja ma mäletan mingit telesaade, oli kuskohal, öeldi, et jumalast juhuslikult võetud ja ongi juhuslikult võetud ja, ja ongi niimoodi, et me oleme juhuste meelevallas. Kui sa juba selle jutuks võtsid, siis võiks mainida veel ühe asja, et on ta nüüd juhuslikult võetud või mitte, seda võib, see on teine küsimus. Tegelikult on ju väga juhuslikult ei ole võetud. Aga seda selles meditatsioonitehnikas, meditatsioonitehnikaid on palju, aga selles meditatsioonitehnikas see inimene, kes seda mantrat kasutab, seda, mis talle õpetaja poolt neljasilmal antud. Ta ei ütles, et ta ei häälda, seda, ta ei, rääkimata laulaks või see pole ka kuskil üles kirjutatud seal ainult mõttes. Ja oma kogemustelt nüüd igaüks võib küsida, et kas, kas mõjuka võin ütelda, mõjub, mõjub küll. Appi, nüüd läheb asi ikka väga karmiks. Et juba sõna mõtlemine nii täpselt Ja me oleme jõudnud oma selle saatega enam-vähem nagu lõpuossa juba ja me peaksime hakkama nüüd nagu oma kuulajaid veidikene hirmutama. Alguses rääkisime, olge ettevaatlikud sõnadega. Nagu seal sõna välja ütled, sellega oled sa midagi endast ära andnud ja oma raame ennast kuidagi mingisugustesse lubadustesse või raamidesse mässinud. Läksime oma jutuga edasi sinnamaani, et kuidas mõlemal laadal on hirmus suur vägi ja kuidas nad võivad meie meeleseisundit mõjutada. Ega teiste inimeste meeleseisundit loomulikult ka. Ja nüüd jõuame sinnamaani, et isegi sõnade peale ei tohi mõtelda, kui sa mõtled. Õnneks siiski niimoodi ei ole ja siin tulevad konkreetselt jah, minu enda ja kindlasti ka teiste inimeste kogemused nii meditatsiooni kui meditatsiooni taoliste meeleseisundite muutmise ja kasutamise puhul. Et mõtteid nii nagu sõnu, sõnade väljaütlemist, niga mõtteid saab juhtida ja kontrollida. Ja kui olla sellest teadlik, et sõnad ja ka sõnade peale mõtlemine, nende vibratsioonide, nende hääl, häälte peale mõtlemine, ka see võib mõjutada siis tegelikult sellest piisab, tegelikult sellest piisab, midagi eriti hullu juhtuda ei saa. Ja kui sul on kunagi mõni vaimselt tehnikaõpetaja neid vaimseid tehnikaid peale meditatsioonitehnikate, mida on juba ka palju, aga nüüd on veel väga palju neid õpetajaid on tänapäeval ju võimalik väga kergesti leida, neid nendest saab lugeda, neid kuulda, nendega saab kokku saada. Et kui keegi on sulle midagi õpetanud, siis kasutused ja vaata, kuidas sulle mõjub, aga pole mõtet hakata eksperimenteerima ja mängima nende asjadega. Mõned mõtted, mõned sõnad on tõesti väega ja väga suure väega ja nende valesti tarvitamine võib tõepoolest ka haigete sambes. Jah, aga midagi võib inimestele julgustuseks ka öelda, et see seletab ära, miks küünlapäevast kuni jaanipäevani lausa väga-väga tungivalt kõigis lauludes kalendrilauludes kutsutakse, inimesi välja kutsutakse käima väljas ja mida aeg edasi, seda rohkem jaanipäeva eelne aeg on see koskal ööd läbi kõnniti läbi metsa erinevatele pidudele, kiigekohtadele. Ja oluline oli see, et inimene oleks kõige selle keskel, mis ärkab, puhked laulab sünnid. Mingis mõttes ma võrdleks seda nagu keelega, et kui linnupoeg KK koore katki suruv, see on seesama, mida inimene teeb, kui ta mõtte mõtled, kuidas sõna välja ütleb, järsku see koor on murdunud ta ümbert. Ja ta on maailmas see maailm, mis tema ümber avaneb. Ilmselt sõltub sellest, milline mõte oli ja läbi kevade läbi kõigi puhkemiste. Nende keskel viibides on need mõtted samasugused sest ümbrus mõjutab meid kogu aeg, kui me oleme kusagil pidevas stressis. Hädas õnnetuses ei tule oma tööga toime. Meie sõbrad, ülemused kestahes ütlevad midagi halvasti ja me oleme sinna mõttepalli sisse tulnud ja need on mõtted, mida me pidevalt mõtleme ja millega me siis oma seda maailma või käemunakoort lahti murrame. Sisse kõik hakkabki juhtuma ja aina rohkem ja rohkem. Ja samas tõesti need tehnikad, milles, millest Tõng rääkis. Kõige lihtsam tehnika on tõesti olla elurikkuse keskel ja lasta sellel elurikkuse lendasse tulla. Head kuulajad, olene pea tunnikese rääkinud keelest ja sõna jõust. Sõna jõud on see teema, millele me tahame veel ühe saate pühendada. Aga siis vaatame juba selle poole pealt, mis keelele järgneb ehk meelepoole pealt. Keel ja meel on väga tihedalt omavahel seotud. Ah, keel mõjutab meie meeleolu meelest omakorda sõltub, millist keelt me kasutame. Ja seda me kuuleme järgmises saates stuudios olid Mikk Sarv, Tõnn Sarv, Liina Vainumetsa, jälle kuulmiseni.